Blog Archives

Inimõigused ja turvalisus

3/27/2015

Demokraatlikud ühiskonnad on paari viimase sajandi jooksul saavutanud olulise progressi inimõiguste valdkonnas. Kuid nagu demokraatia isegi, inimõigused on kahe otsaga asjad. Nii võib demokraatlikult valitu osutuda autoritaarseks valitsejaks, kes likvideerib demokraatlikud institutsioonid. Ajalugu teab mitmeid selliseid näiteid. Inimõigustega on aga nii, et nad on igaühe õigused, universaalsed ja jagamatud. Suurel patustajal on seaduse silmis samasugused õigused kui pühakul. Probleem tekib siis, kui ühe inimese õigused satuvad vastuollu kaaskodanike turvalisusega. Klassikaline vormel "sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab teise inimese nina" kõlab efektselt, kuid konkreetsetel juhtudel pole nina ja rusika õiguste vahelised suhted nii selgelt piiritletavad.

Kas terrorirünnaku kavandajal on õigus privaatsusele ja kirjavahetuse saladusele? See on raske küsimus ja mõlemad lahendused on problemaatilised. Kui ta ennetavalt arreteeritakse, siis kuidas on sõnavabaduse ja kirjavahetuse saladusega? Ja üldse, võib-olla me tegime ainult nalja? Kui terroriakt on juba sooritatud, siis miks te seda ei hoidnud ära, kuni oli võimalik? Ja need pole hüpoteetilised küsimused, vaid kerkivad üles iga kord, kui keegi arreteeritakse terroriakti ettevalmistamise kahtlusega või isegi kui monitooritakse tema kirjavahetust. Või vastupidi, kui terroriakt saab teoks.

Eriti sensitiivsed on aga need olukorrad, kui kuriteo oleks võinud ära hoida selle informatsiooni alusel, mis oli arsti või juristi käsutuses.

Depressiooni all kannatava Andreas Lubitzi hädad olid arstidele teada. Ta isegi katkestas korra oma piloodiväljaõppe psüühilistel põhjustel. Pärast tema roima avastas politsei ta kodust puruks rebitud haiguslehe. Selle asemel, et ennast ravida, läks Lubitz lennukisse ja tappis koos iseendaga veel 149 inimest. Kes on süüdi? Kas seda kuritegu poleks saanud ennetada? Need küsimused on veel valusamad kui plaanitava terroriakti puhul. Võib ette kujutada, mille pahameeletorm tekiks, kui arst teataks Lubitzi tööandjale tema terviseprobleemidest.

Kus lõpevad sensitiivsed isikuandmed ja algavad ühiskondlikud huvid? Depressioonis inimene on ohtlik, iseendale ja oma lähedastele. Kuid see oht on potentsiaalne ja statistiliselt läheb valdaval enamikul juhtudel oht mööda ilma kedagi kahjustamata. Tema inimõigusi võib aga piirata vaid seadusega ettenähtud korras (mis on riigiti erinev). Kujutame ette, et lennuki kapten ei läinud wc-sse ja lennuk maandus õnnelikult, nii et keegi ei tajunud midagi. Lubitz aga oleks arsti saadetud kirja tagajärjel kõrvaldatud lendudelt, mis suurendanuks tema depressiooni veelgi ning ta tapnuks end oma kodus. Võib karta, et ühiskondlik arvamus ei oleks arsti suhtes just eriti sõbralik.

Kestvussportlane Andreas Günter Lubitz

9 Comments

Terroristid ja enesetapjad

3/26/2015

0 Comments

Ei taha juurdluse tulemustest ette rutata, kuid praegu paistab nii, et Andreas Lubitz suunas oma reisijaid täis A320 tahtlikult ja teadlikult vastu mäge, tappes nii iseend kui veel 149 inimest, nende hulgas palju lapsi. Kuidas seda tegu nimetada? Praegu välistavad nii lennukompanii kui ka poliitikud terroriakti, veelgi enam, nad väldivad selle nimetamist enesetapuks, eelistades rääkida "tapmisest hooletuse tõttu".

Ma arvan, et sellisel võltsdelikaatsusel on nii eetilised kui keelelised põhjused. Euroopa kultuuriruumis -- isegi postkristlikus -- on enesetapule jäänud halvustav maik. Kuid usun, et veel olulisem põhjus on see, et teiste inimeste surma kaasatoova enesetapu nimetus on valesti reserveeritud teise nähtuse jaoks. Pean siin silmas enesetaputerrorismi. Siin ei eristata kaht põhimõtteliselt erinevat sotsiopsühholoogilist mehhanismi. Üks asi on see, kui eesmärk on ennast tappa ja võtta samas endaga kaasa võimalikult palju teiste elusid, täiesti teine asi on, kui eesmärgiks on teiste tapmine -- tihtipeale on tegu konkreetsete isikute või konkreetsete kohtadega --, mille käigus ohverdatakse ka oma elu. Näiteks esimeste puhul räägitakse Iisraelis varjatud enesetappudest. On selge, et kui inimene jookseb noaga vehkides Jeruusalemma tänavale ja hakkab ettejuhtuvaid pussitama, on tegemist enesetapjaga: seal nalja ei mõisteta ja üsna pea lastakse ta maha. Täiesti teine asi on, kui inimene saab spetsiaalse väljaõppe ja tuleb rahvarohkesse kohta nn šahhiidivööga -- enese ja ta lähedaste silmis pole ta enesetapja, vaid märter (šahhiid tähendabki märtrit, tunnistajat).

Isegi kui Andreas Lubitzi eesmärk ei olnud terrori, st õuduse tekitamine, on selline tulemus paratamatu. Kardavad isegi lendurid, rääkimata siis reisijatest. Lennufirma kannab suuremat kahjumit kui otsese terrorirünnaku puhul. Pealegi suureneb iga sellise juhtumiga nn copycat'i ehk imiteerimisefekt. On isegi spekuleeritud, et Andreas Lubitz on ise Malaisa lennuki arvatava lendurist kukutaja copycat.

Werther ja Lotte. Kirjandustegelasest Wertheri enesetapp põhjustas enesetapuepideemia Euroopas.

0 Comments

Putini sulepeast ja Venemaa hümnist

3/19/2015

0 Comments

Uudis sellest, et Putini sulepea, millega ta kirjutas alla Krimmi Venemaaga ühendamise lepingule, sai muuseumieksponaadiks, jõudis ka Eesti meediasse.

Seal ootavad teda juba ees Lenini ja Stalini sulepead.

Lenini sulepea koos karusse peidetud tindipotiga (via http://avmalgin.livejournal.com/)

Stalini täitesulepea tema initsiaalidega (via http://avmalgin.livejournal.com/)

Sellega seoses tuli meelde lugu, mille rääkis mulle legendaarne Taganka režissöör Juri Ljubimov. 1943. aastal orienteerus Nõukogude Liit internatsionalismist ümber patriotismile ning tekkis vajadus riigihümni järele. Enne seda täitis seda funktsiooni Internatsionaal. Kuulutati välja konkurss, millest võtsid osa ka Sergei Mihhalkov ja El-Registan. Nende variant võitiski ning Stalin kutsus autorid ükshaaval enda juurde, et neid autasustada. Tasu võisid nad valida ise. El-Registan ütles, et talle pole midagi vaja peale sulepea, millega Stalin kirjutas alla resolutsioonile, et nende hümn on võitja. Mihhalkov aga, kes tuli pärast El-Registani, ütles, et tal on loomingulise inspiratsiooni jaoks vaja suvilat. Kuna aga suvilasse on pikk maa sõita, kardab ta oma inspiratsiooni kaotada ühistranspordis loksudes, nii et tal oleks vaja ka isiklikku autot. Stalin kuulas soovid vaikselt ära ja kui nad lahkusid, ütles oma sekretärile: "Sellele, kes soovis sulepead, anname suvila ja auto. Aga suvilahimulisele sulepea."

Selliste lugude puhul huvitab mind alati, kust jutustaja neid asju teab. Kahjuks aga unustasin tol hetkel seda Ljubimovi käest küsida ja nüüd enam ei tea, kes võiks seda kinnitada.

NSVL hümniga on üldse huvitavad lood. See variant, mille kirjutasid El-Registan ja Mihhalkov 1943. aastal, ei kõlvanud enam 1956. aastal, kuna seal mainiti Stalinit. 1977. aastal kirjutas Mihhalkov uued sõnad (millist honorari seekord küsis, ma ei tea). Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli aga vaja Venemaa hümni ja pärast lühikest hümnita olekut kirjutas Mihhalkov kolmanda hümni. Ja see hümn käibib ka praegu. Tegelikult ei olnud need aga kolm erinevat teksti. Parimal juhul on need ühe ja sama teksti kolm erinevat redaktsiooni, kusjuures ideed pärinesid El-Registanilt. Igal juhul väärib Mihhalkov selle saavutuse eest kui mitte luuleantoloogiatesse, siis vähemalt Guinessi rekordite raamatusse pääsemist.

Paraku aga ei olnud ka esimene variant iseseisev tekst, vaid tahumatu plagiaat. Eeskujuks oli neile Vassili Lebedev-Kumatši sõnadele kirjutatud Aleksandr Aleksandrovi "Bolševike partei hümn" (1939). Siin võib seda nautida (kui pole vastik).

Ent ka see hümn oli recycled. 1936. aastal kirjutasid samad autorid (Aleksandrov ja Lebedev-Kumatš) reipa laulu "Elu läks paremaks" refrääniga "Elu läks paremaks, elu läks lõbusamaks". See on kuulus tsitaat Stalini kõnest, kus ta teatas kabuhirmus kodanikele, et tegelikult on elu hea ja lõbus.

Stalini 1943. aasta resolutsiooniga aga sekeldused NSVL hümniga ei lõppenud. Asi oli selles, et heliloojaks valisid Mihhalkov ja El-Registan Dmitri Šostakovitši, kes nagu Aleksandrov ja mõned teisedki osales muusikakonkursil ja võitis. Stalin, kes pidas end muusikaliseks asjatundjaks, oli Šostakovitši looga väga rahul, kuid palus muuta paar takti. Ning küsis Šostakovitšilt, kaua tal sellega aega läheb. Šostakovitš tegigi saatusliku vea: selle asemel, et öelda, et asi on tõsine, pingelise tööga saab paari nädalaga valmis, vastas ta, et teeb kohe ära. Stalin oli nördinud, et nii tõsisesse ülesandesse suhtutakse nõnda kergemeelselt, ja kuulutas võitjaks Aleksandrovi. Tänulik järelkasv saab seda muusikat siiamaani nautida.

UPD 21.03

Pean lugejate ees vabandama. Tavaliselt kontrollin andmeid palju hoolikamalt, siin aga kirjutasin hetkelise impulsi ajel, toetudes oma mälule. Faktide ülekontrollimine aga andis uut huvitavat materjali. Esiteks otsisin kinnitust Ljubimovi loole, kuna, nagu juba mainisin, mind huvitas, kust võis Ljubimov seda teada. Selge, et tegu ei ole niivõrd ajaloolise faktiga, kuivõrd Moskva intelligentsi hulgas ringleva folklooriga. Siiski leidsin sellele osalist kinnitust "Argumentõ i faktõ" 1209. numbrist (24.12.2003). Artiklis "Lahing hümni pärast" kirjutab Juri Saakov: "Kui hümniga rahule jäänud Stalin küsis Mihhalkovilt ja El-Registanilt, millist autasu nad temalt tahavad (lisaks ettenähtud 100 000 rbl autorihonorarile), nõudis esimene ei vähemat ega rohkemat kui Mihhalkovide perele kuulunud aadlimõisa. El-Registan aga küsis Stalinilt tagasihoidlikult sinist pliiatsit, millega too parandas nende hümnivariante. Tulemus oli aga täpselt vastupidine. Daatša sai endale tagasihoidlik Registan, Mihhalkov aga pliiatsi. Ja kui nüüd talle seda meelde tuletatakse, eitab ta närviliselt kogeledes kõike: "Mit-t-te m-midagi sellist pole olnud! Kuid Stalini pliiatsit hoian ma t-tõepoolest alles..."

Niisiis, mitte sulepea, vaid pliiats. Hümni arhiivides säilinud tekst sisaldab tõepoolest Stalini sinise pliiatsiga tehtud parandusi. Üldse oli tal komme töötada dokumentidega sinine pliiats käes. Nii et siin on arvatavasti Saakov täpsem kui Ljubimov. Samas lugu aadlimõisa tagastamisest on täiesti võimatu. Mihhalkov varjas oma aadlipäritolu (ehkki Stalin loomulikult teadis seda, nagu ta teadis ka, et El-Registan pole mingi El-Registan, vaid Kesk-Aasia armeenlane Gabriel Urekljan). Alles perestroika ajal teatas Mihhalkov, et pärineb vanast bojaaride suguvõsast ja pole mingi Mihhalkov (rõhuga viimasel silbil), vaid Mihhalkov. Nii et siin usun ma pigem Ljubimovit. Viimane polnud üksnes väljapaistev režissöör, vaid ka väga andekas näitleja. Ja see, kuidas ta seda lugu jutustas, oli täiesti vaimustav. Pugejaliku intonatsiooniga El-Registan: "Seltsimees Stalin, ma julgen Teie käest küsida midagi, mis on minu jaoks kõige väärtuslikum..." Või siis samuti pugejalik, kuid sisemiselt nahaalne Mihhalkov: "Mul inspirratsiooni jaoks vaja..."

See puudutab teksti. Muusikalise komponendi osas aga orienteerusin Vadim Bajevski suulisele jutustusele, kelle tutvusringkond langes kokku Šostakovitši tutvusringkonnaga, nii et loo algallikaks oli kindlasti Šostakovitš ise. Nüüd aga on avaldatud Šostakovitši memuaarid (ta dikteeris need diktofonile tingimusel, et need avaldataks vähemalt 15 aastat pärast tema surma ja kindlasti mitte Nõukogude Liidus). Need on kummalised memuaarid. Ühelt poolt vihkas ja põlastas Šostakovitš Stalinit ja kogu tema klikki, samas ei varja ta nördimust, et lõppkokkuvõttes jäi tema muusika intriigide pärast valimata. Siin peab täpsustama, et Šostakovitš oli hümni kirjutamisel Stalini favoriit, õigemini, valis Stalin sellega töötamiseks välja kaks parimat nõukogude heliloojat, Šostakovitši ja Hatšaturjani. Koos töötada nad ei saanud ja leppisid kokku, et Šostakovitš kirjutab kuplettide muusika, Hatšaturjan refrääni. Ning just see variant olevat Stalinile kõige rohkem meeldinud. Šostakovitš meenutab: "Stalin hakkas küsima kõigi käest, milline hümn kellelegi kõige rohkem meeldis. Küsis ka minu käest. Ma olin küsimuseks valmis. /.../ Aleksandrovi laul ei meeldinud aktiivselt. See jättis vaid ühe kandidaadi viiest: Iona Tuskija [Iona Tuskija oli Gruusia päritolu nõukogude helilooja]. Ütlesin, et see on parim hümn, kuid lisasin, et seda on raske meelde jätta. /.../ Järgnenud vestluses sai selgeks, et kõigi aegade hümnide suurimale asjatundjale ja hindajale tundub parim minu ja Hatšaturjani hümn. Kuid Stalini meeles tuli midagi ümber teha refräänis. Ta küsis, palju meil aega läheb, vastasin, et viis tundi. Tegelikult oleksime võinud seda teha viie minutiga. Kuid arvasin, et oleks ebasoliidne öelda, et teeme siinsamas ära, las teised ootavad veidi. Võite ette kujutada minu hämmingut, kui nägin, et minu vastus õudselt ärritas Stalinit. Ta ootas ilmselt midagi muud."

Seda lugu on meenutanud ka Aram Hatšaturjan. Ka tema variandis oli nende hümn Stalini soosik. Oli aga vaja midagi ümber teha. "Stalin küsis: "Kolmest kuust teile piisab?" Šostakovitš vastas: "Viis päeva." Sellega kõik lõppes. Hiljem sain teada, et Stalin ütles: "Aga Šostakovitš tundub korralik inimene.""

See haakub Bajevski looga, et Stalin oli nördinud, et Šostakovitš tahab nii tõsist ülesannet lahendada nii lühikese ajaga. Millise aja jooksul? Šostakovitš räägib viiest tunnist, Hatšaturjan viiest päevast. Arvan, et Šostakovitš on siin täpsem, igal juhul mingisugusest kolmest kuus ei saanud juttu olla, kuna tegevus toimus 1943. aasta detsembris (kõige varem novembri lõpul), aga uue hümni esmaesitus oli Stalinil plaanitud uusaastapidustusteks. Ning just siis seda esitatigi (mõned allikad nimetavad esmaesituse kuupäevana 15. jaanuarit, kuid siin peetakse silmas redigeeritud varianti).

Kui lugeda Šostakovitši mälestusi sellest episoodist, on tunda tema varjamatut vaenu Aleksandrovi suhtes. Ja mitte üksnes tema sohiteo pärast (kui hümni erinevaid variante Stalinile ette kanti, oli esitajaks Aleksandrovi koor, kes püüdis eriti efektselt esitada Aleksandrovi enda hümni) ega isegi mitte tema alatu käitumise pärast teistes episoodides. On üks asjaolu, millest Šostakovitš ei kirjuta, kuid mida peab meeles pidama. Üle kõige vihkas Šostakovitš isegi mitte parteile pugejaid, vaid plagieerijaid, keda nõukogude kunstisüsteem tema meelest igati soosis. Ja Aleksandrov oli plagieerija. Ka tema hümni avaakordid (nagu ka bolševike partei hümni algus) on plagiaat Vassili Kalinnikovi (1866-1901) avamängust "Bõliina". Vrd 5:40 ja 10:03.

Aleksandrov mitte üksnes näppas Kalinnikovi meloodia, vaid takistas selle avamängu esitamist Nõukogude Liidus.

0 Comments

Putini puhkus, Nemtsovi mõrv ja "Krimm igavesti meie"

3/17/2015

1 Comment

Tundub, et kõikidest Putini vahepealse kadumisega seotud versioonidest (surnud, insult, muu surmatõbi, sünnitab Šveitsis, riigipööre, iluoperatsioon, uus opritšnina jne) kõige tõenäolisem on see, millest ma juba kirjutasin: seoses Boriss Nemtsovi mõrvaga tekkisid pinged Putini võimu kahe põhilise tugisamba -- föderaalsete jõustruktuuride ja Kadõrovi kõrilõikajate vahel ning Putin tegeles asjade klaarimisega.

1. Kes tappis Nemtsovi?

Lõpliku ametliku versiooni järgi ikkagi Zaur Dadajev kaaslastega, kusjuures nad ei ole üksnes täideviijad, vaid ka initsiaatorid. Väike nüanss seisneb selles, et neid süüdistatakse Vene Kriminaalkoodeksi 105. artikli teise osa punktide "ж" ja "п" järgi, st mõrv "poliitiliste, ideoloogiliste, rassiliste, rahvusliku või religioosse viha motiividel". Esialgu figureeris aga punkt "з": kasusaamise või hankena (st algse versiooni järgi oli tegu palgamõrvaga). See on kompromissvariant, kuna vahepeal tundus, et nende tellijaid hakatakse otsima Tšetšeenia võimuladvikust. See tekitas Kadõrovis pahameelt ning vahepeal esitas Venemaa Juurdluskomitee alternatiivse versiooni, et mõrva korraldasid Ukraina eriteenistused ning täideviijad olid tšetšeenid, aga mitte kadõrovlasest Zaur Dadajev, vaid Ukraina poolel sõdiva Džohhar Dudajevi nimelise pataljoni komandör Adam Osmajev. Oletatakse, et selle informatsiooni taga on FSB. Kremlibotid levitasid seda aktiivselt, nagu ka teist versiooni, et Putini vastased ise korraldasid sellise vereohvri oma populaarsuse tõstmiseks.

Dadajev olevat mõrva üles tunnistanud, kuid hiljem saatis läbi erinevate kanalite mitmesuguseid teateid: a) võttis olematu süü omaks, kuna kartis, et ta vahistamise ajal tapetakse, b) võttis süü omaks, kuna teda kolm päeva piinati elektrivooluga, c) ta ei olegi seda omaks võtnud, kuna kohtus ei lastud tal suud lahti teha. Võib ennustada, et ta siiski võtab kohtus süü omaks, kuid karistust hakkab kandma Tšetšeenias.

Kuid Dadaevi ülestunnistus ei ole viimane temaga seotud mõistatus. Siin veel mõned. Esiteks teatab Dadajev, et tal on kindel alibi ning ta ei olnud kuriteopaiga lähedal. Teiseks on süüdistuse järgi Dadajev Tšetšeenia endine eriüksuslane. On aga andmeid, et ta vallandati alles pärast Nemtsovi mõrva ja vallandamise fakt oli üllatav nii talle endale kui Kadõrovile. Viimane andis korralduse välja selgitada, millal ja mille eest Dadajev erru saadeti.

Märgiks, et Kadõroviga mingeid probleeme enam ei ole, autasustas Putin teda ordeniga "Kohusetruuduse eest", mis talle anti seoses Krimmi taasühendamisega Venemaaga. Motiveering oli järgmine: "mehisuse, patriotismi, aktiivse poliitilise positsiooni eest ja isikliku panuse eest Krimmi Vabariigi ühtsuse, arengu ja õitsengu eest". Asja teeb eriti markantseks, et alles hiljuti Kadõrovit juba autasustati umbes sellesama eest medaliga "Teenete eest rahvusliku julgeoleku kindlustamisel".

Kadõrovi autasustamisel (http://nevnov.ru/politics/federalnye-telekanaly-proignorirovali-nagrazhdenie-kadyrova-ordenom/)

2. Stsenarist Putin

Ei saa öelda, et Putin oleks kõigil neil päevadel päris kadunud olnud. Vene telekanalites näidati teda pidevalt, kuid, nagu selgus, tegu oli nn konservidega. Putini olulisim etteaste oli aga "dokfilmis" "Krimm. Teekond Kodumaale". Filmi režissöör Andrei Kondrašov ütles, et filmi tegelik autor, selle dramaturg on Vladimir Putin. Sellele võiks lisada, et Putin on ka filmi üks peaosatäitjaid, nimelt mängib Putinit. Ja ma pean tunnistama, et tema mängitud karakter on päris huvitav. Esiteks ütleb ta, et käsu Krimmi vallutamiseks andis ta juba 23. veebruaril, Sotši Olümpia viimasel päeval. Mis täielikult kummutab kõik eelnevad jutud. Venemaa opositsionäärid ja mõned välisajakirjanikud on imestanud sellise avameelsuse üle ning on koguni öeldud, et Putin harjutab oma ülestunnistust Haagi tribunalis. Sellele võiks lisada, et umbes samal ajal avameelitses Venemaa admiral Igor Kassatonov, rääkides, kuidas eriväed ja laevastik haarasid Krimmi, ning mis kõige olulisem, kuidas salaja paigutati Krimmi oluline väekontingent, mille Ukraina ja NATO maha magasid. Ka need ülestunnistused kummutavad kõik eelnevad õigustused.

Vaatlejad on hämmingus: miks Putin niimoodi teeb? Millest äkki nüüd selline avameelsus, tõehetk? Olukorra mõistmiseks peab meeles pidama, et Putin ei räägi mitte kunagi tõtt. Operatsiooni tegelik ettevalmistamine ei alanud spontaanselt 23. veebruaril. See kestis kuid, aga plaanid töötati välja veel varem, igal juhul enne Janukovitši kukutamist, mis olevat ametlik põhjus Ukrainas sekkumiseks.

Filmi põnevaimad kohad ongi minu meelest seotud Janukovitšiga, kuna siin lobiseb Putin kogemata välja midagi olulist. Nimelt räägib ta pikalt, kuidas Venemaa eriväed korraldasid suurejoonelise operatsiooni Janukovitši päästmiseks. Kaasatud olid nii maavägi kui ka õhuvägi ja laevastik. Ja rõhutab, kui raske oli neil kindlaks teha Janukovitši pidevalt muutuvat asukohta. Samas aga ütleb ta, et oli Janukovitšiga pidevas telefoniühenduses, kusjuures kasutati avatud liine, mille järgi eriteenistused positsioneerisid Janukovitšit. Oleks ju võinud lihtsalt küsida: "Viktor, kus sa oled?" Kuid Putini jutust tuleb üheselt välja, et Janukovitš põgenes mitte fašistidest bendeeralaste, vaid Putini eriteenistuste eest, kes püüdsid teda "päästa": Ning kui nad ta lõpuks kätte said, palus ta, et ta viidaks mitte Venemaale, vaid Krimmi, kus olid talle lojaalsed jõud. Kuid pärast lühikest peatust Krimmis viidi ta ikkagi Venemaale. Kui uskuda Putinit, siis Janukovitši julgeoleku tagamiseks. Samas on täiesti selge, et Krimmis ei olnud Janukovitš kuidagi ohus ja tema Venemaale viimine on sisuliselt inimrööv. Ja põhjus näib selge: Janukovitš, kes Putini ametliku retoorika järgi oli endiselt Ukraina seaduslik president, ei oleks sanktsioneerinud Krimmi annekteerimist Venemaaa poolt.

Kes ütleb veel, et Vene televisiooni pole huvitav vaadata?

1 Comment

Tšetšeenid ja baikerid (eilsele jätkuks)

3/12/2015

0 Comments

Üleeile toimus veel üks huvitav vahejuhtum, mis ei leidnud laiemat kõlapinda. Nimelt üritati Moskva äärelinnas rünnata Venemaa autoriteetset tšetšeenist äri- ja poliitikategelast Umar Dzhabrailovit. Tema eramu väravaid üritati rammida soomustatud sõidukitega, kuid see ebaõnnestus ja pärast seda kui rahumeelse prominendi turvateenistus oli tule avanud, ründajad põgenesid, jättes maha oma veokid. Nagu teatas ajakirjandusele Dzhabrailovi esimene abi Rahman Jansukov, korraldasid rünnaku Ööhundid (Putinile lähedane paramilitaarne mootorratturite ühing). Dzhabrailov aga kuulus küll Venemaa establishment'i, on viimasel ajal hakanud flirtima ka opositsiooniga.

... aga Putin ei anna endiselt näole. Puhkab vist.

0 Comments

Novaja Gazeta: tšetšeenid, FSB, Nemtsovi mõrv ja "kremlibotid"

3/11/2015

0 Comments

Eesti meediasse (nt siin ja siin) on jõudnud Novaja Gazeta kaks eilset paljastust. Üks käsitleb nn musti nimekirju, mis sisaldavad likvideerimisele määratud opositsiooniliidrite nimesid, teine aga paljastab ühe Kremli poolt rahastatud internetitrollide pesa Peterburis. Paraku aga jätab Eesti refereering välja nende teineteisega seotud lugude minu meelest kõige huvitavamad aspektid. Kuid kõigepealt nende uudiste allikast Novaja Gazetast.

Novaja Gazeta on vene meediamaastikul omapärane nähtus. Seda ei saa nimetada ei kremlimeelseks ega opositsiooniliseks. Selle tähtsaimad omanikud on pankur Aleksandr Lebedev ja Mihhail Gorbatšov (neile kuulub 49% aktsiatest, ülejäänu jaguneb ajalehe töötajate vahel). Ajaleht loodi Gorbatšovi perestroikaideede propageerimiseks, kuid fookus on ammu nihkunud. Palju huvitavam on aga teine suuromanik Aleksandr Lebedev. Omal ajal oli ta üks Venemaa rikkamaid inimesi, tema varandust hinnati kuni neljale miljardile dollarile, kuid ta on suure osa oma varast kaotanud või laiali kinkinud (nt Raissa Gorbatšova nimelisele fondile) ja eitab energiliselt oma miljardäristaatust. Laiale üldsusele sai ta kuulsaks 2011. aastal telestuudios toimunud kaklusega, mille eest talle esitati süüdistus (Polonski demonstreeris tõestusmaterjalina oma katkiseid pükse).

Lebedev ja Putin 2002

Pärast 2012. aastat taandus ta suuremast osast oma äridest Venemaal ja keskendus ajakirjandusele. Peale Novaja Gazeta on ta briti ajalehtede The Evening Standard ja The Independent omanik (mõlemad ajalehed olid pankrotis ja nt The Evening Standard läks talle maksma 1 naela). Alates 2013. aastast on Lebedev Novaja Gazeta juurdlusbüroo juht, st kõik paljastused, mis selles avaldatakse, on kas Lebedevi enda või tema juhendamisel tehtud. See, et ühes ajalehes on selline büroo, on iseenesest märkimisväärne, kuid siin tuleb veidi teada Lebedevi tausta. Ta on lõpetanud mitu ülikooli, k.a Venemaa Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi, millel olid väga tihedad suhted KGBga, eriti selle välisluure osakonnaga, kuid peale selle lõpetas Lebedev ka KGB enda Välisluure Akadeemia. Arvatavasti oli luuretööl 1980. aastate lõpul Londonis, 1987-1992 töötas juba ametlikult välisluure teenistuses.

Zaur Dadajevi kaasosaline Tamerlan Eskerhanov Basmannõi kohtus

2000. aastate algul toetas ta Putinit, kuid hiljem eemaldus temast ja hoiatas hiljuti, et Putin muutub tasapisi Mugabeks (Zimbabve president 1987 aastast, kes laostas oma riigi). Igal juhul ei saa Lebedevi pidada Putini pooldajaks, aga ka mitte vastaseks. Omal ajal toetas ta Aleksei Navalnõid tema korruptsioonivastases võitluses, aga juba aastaid on temast distantseerunud. Ametlikult pole ta FSBga enam seotud, kuid ta ei eita mitteametlike kontaktide säilimist. Kõike seda on vaja teada ka seoses viimaste paljastustega. On täiesti selge, et nende allikas on FSB.

Nemtsovi mõrvaga seoses on kiiresti arreteeritud grupp tšetšeene, kellest üks, endine eriüksuslane Zaur Dadajev, ka kohe oma süüd tunnistas. Juba enne arreteerimist teatas Venemaa Juurdluskomitee kõneisik Vladimir Markin, et Nemtsovi mõrvalugu on lahendatud, teada on nii tellijad kui täideviijad, ja tegu on ühtede ja samade isikutega. Ametliku versiooni järgi on Dadaevi näol tegemist sügavalt religioosse inimesega, keda solvasid Charlie Hebdo karikatuurid ja Nemtsovi õigustused nende osas. Ta otsustas koos sõprade ja sugulastega sõita Groznõist Moskvasse,et tappa opositsiooniline poliitik. Mõeldud, tehtud. Ma ei ole vist ainus, kellele see asi ei tundu usutav. Selles kontekstis pakub huvi Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi kommentaar:

"Ma tundsin Zauri kui tõelist Venemaa patriooti. <...> Zaur oli üks kõige vapramaid ja mehisemaid polgu liikmeid. <...> Ma olen kindlalt veendunud, et ta on siiralt Venemaale ustav, valmis Kodumaa eest oma elu andma. Tahan veel kord rõhutada, et ta ei saaks teha sammugi Venemaa vastu, kelle pärast ta aastaid riskis oma eluga. Sama vapper sõdalane oli ka Beslan Šavanov, kes hukkus hiljuti vahistamiskatse käigus. Me usume, et tuleb põhjalik juurdlus, mis näitab, kas Dadajev oli tõesti süüdi ja mis oli tema teo ajendiks."

See avaldus on väga märkimisväärne, kuna sisaldab kaht vihjet: esiteks, et Kadõrov ei usu Dadajevi süüd, vähemalt, et tema oli mõrva initsiaator, teiseks, et isegi juhul kui Dadajev Nemtsovi mõrvas osales, täitis ta kellegi käsku ja tegi seda Venemaa hüvanguks.

Sellele tuleb lisada, et kui Moskva inimõiguslased külastasid Dadajevit vanglas, teatas viimane, et võttis süü omaks, et teda ei tapetaks nagu Šavanovit, kuid tegelikult ei ole ta Nemtsovi tapnud; teda olevat piinatud. Seepeale ähvardas Venemaa Juurdluskomitee, et esitab inimõiguslaste vastu süüdistused.

Sellel taustal tuligi Novaja Gazeta välja oma paljastustega. Asi on selles, et Putin püüab pidevalt diversifitseerida oma võimu jõuallikaid. Põhiline on muidugi FSB ja teised KGBst väljakasvanud struktuurid. Kuid ta ei põlga ära ka irregulaarsete grupeeringute tuge, nagu nt Ööhuntide nimelist mootorratturite jõuku, kellest sai tänu Putinile ülevenemaaline paramilitaarne struktuur, tema viimane toetusrühmitus, nn Antimaidan, on üldse kriminaalidest moodustatud formeering. Siiski on sellistel jõududel pigem marginaalne tähtsus. Tõsiselt saab ta loota peale KGB veel tšetšeenidele, kellest Kadõroviga eesotsas on Putinile saanud märkimisväärne isiklik armee. Neid on kasutatud terves reas salamõrvades ja muudes räpastes operatsioonides. Ma olen juba kirjutanud sellest, mis rolli nad mängivad Ida-Ukraina konfliktis, ning seda, et paar aastat tagasi oli pea kõigil Venemaa linnades liikuvatel tšetšeenidel taskus FSB töötõend. Kõik see ei tekitanud erilist entusiasmi "tõeliste tšekistide" hulgas ning konflikt FSBlaste ja tšetšeenide vahel on juba tükk aega vindunud, tõustes nüüd päevavalgele. Või peaaegu päevavalgele. Võib-olla on sellega seotud ka Putini kadumine avalikkuse silme alt, nii et tema pressiesindaja pidi ümber lükkama kuuldused tema haigusest.

Novaja Gazeta materjalid on huvitavad mitte üksnes seetõttu, et ehkki need toetuvad FSB andmetele (mõrtsukad on tšetšeenid, kusjuures tegu ei olnud ühe vandenõulaste grupiga, vaid nn tenderiga, kus sama tellimust püüavad täita sõltumatud killerigrupid), viitavad need selgelt, et erinevalt uurimiskomitee avaldusest ei ole tellija ja täideviija üks ja seesama ning tellijat tuleb otsida hoopis Kremlist või sellele lähedastest ringkondadest.

Nemtsovi mõrvaga seoses paljastab Novaja Gazeta ka ühe kremlibottide pesa. Ei hakka siin peatuma tehnilistel detailidel (neid vt originaalist), vaid lühidalt sisulisest poolest: paisatud on hulk desinformatsiooni, algul, et mõrva taga on riigidepartemang, täideviijad ukrainlased (mitte üksnes botid: tuntud Venemaa publitsist Jegor Holmogorov kirjutas, et tellija on USA, teostaja aga Ukraina), siis et Hodorkovski (nagu omal ajal oli kõigi kuritegude taga Berezovski), siis teised opositsiooniliidrid, kõrvaldamaks rivaali jne. Kui aga selgus, et isegi Venemaal ei leia need versioonid kõlapinda ja hüvastijätt Nemtsoviga kujunes arvatust palju suuremaks aktsiooniks, siis tuldigi välja tšetšeenidega.

Kujuta ette -- internetikiirus kolm kremlibotti sekundis...

0 Comments

Nad ei ole õpivõimelised

3/11/2015

2 Comments

Nüüdisaegse antropoloogia üks rajajaid Bronisław Malinowski kirjutas, et Trobriandi saarte (tänapäeva nimetusega Kiriwina saared) elanikud ei uskunud, et lapse sündimine on seksimise tagajärg. Naine jääb rasedaks, kui surnud esivanemate vaim Baloma temasse siseneb, aga jutud, et rasedus tekib seksimisest, on vaid "misjonäride muinasjutud".

Feministeerium tegi "koalitsiooniläbirääkimisi pidavatele erakondadele viis konkreetset ettepanekut, mida koalitsioonileppesse lisada". (Vrd ka Delfi). Ei saa öelda, et tegemist on lausjaburusega (nt kolmas punkt "Tagada adekvaatne teenus seksuaalvägivalla ohvritele" on täiesti mõistlik), kuid kogu komplekt on musternäidis sotsiaalsest süüdimatusest. Siinkohal peatun vaid esimesel punktil:

"1. Vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid. Seadus on vastu võetud, kuid ilma rakendusaktideta see ei jõustu."

Tõepoolest ei jõustu. Ja see on praeguses olukorras parim lahendus. Sellega edasi või tagasi minna on vastutustundetu. Vaid need, kes on huvitatud tarbetute pingete üleskruttimisest ja ühiskonna sügavast lõhestamisest, võivad vastavate üleskutsetega esineda. Las see seadusandlik praak jääb mõneks ajaks konserveerituna agara rumaluse mälestussambaks.

Edasi!

Kooseluseaduse entusiastid tõid EKRE Riigikokku. Kuid tööd ei saa pooleli jätta. Kogu seda temaatikat tuleb suruda niikaua, kuni see erakond moodustab valitsuse.

Disclaimer 1. Ma ei ole homofoob. Olen veendunud, et kooseluseadusega üleskerkinud vihkamislaine teeb LGBT kogukonnale halba. Eriti muretsen "mittetraditsioonilisted peredes" kasvavate laste pärast. Seadused võivad neile küll anda igasuguseid õigusi, saavad need aga kompenseerida vihkamisõhkkonda?
Disclaimer 2. Ma ei ole naistevihkaja, vastupidi, olen mõõduka feminismi pooldaja. Arvan, et sellised Feministeeriumi eskapaadid teevad halba nii feminismile kitsas mõttes kui naistele üldse.
Disclaimer 3. Ma ei taha EKREst maalida tonti, veel vähem solvata nende valijaid. Kuid mõnede liikmete väljaöeldud rassistlikud ja ekstremistlikud mõtteavaldused kompromiteerivad nii rahvusluse ideoloogiat kui ka Eesti riigi usaldusväärsust.

2 Comments

Uue valitsuse moodustamisest

3/5/2015

5 Comments

Homme algavad konsultatsioonid uue valitsuse moodustamiseks. Ma ei tea, kuidas need kulgevad, kuid ohumärgid on õhus. Mitte ükski Reformierakonna poolt läbirääkimisteks kokku kutsutud kolmikust ei näita üles erilist entusiasmi valitsusse minekuks. Põhjuseid on mitu.

Esiteks ei ole noorema partneri osa just ahvatlev, eriti kui suure venna rollis on Reformierakond. Korduvalt on instseneeritud Suure Peetri ja Väikese Peetri süžeed: algul täidab koalitsioon need lepingupunktid, mis on tähtsad Reformierakonnale, ja siis vahetatakse partnerit (viimati lükati IRL valitsusest välja kahel põhjusel: a) Ansipil oli vaja volinikukohta Brüsselis, koalitsioonilepe aga nägi ette, et see läheb IRLile, b) oli tarvis kiiresti läbi suruda kooseluseadus ja IRList ei olnud selles asjas partnerit; vabandan sõnamängu pärast).

Teiseks, nii IRLil kui Vabaerakonnal oleks kasulikum aeg maha võtta ja opositsioonis rahulikult tegeleda erakonna ehitamisega (Vabaerakond) ja remontimisega (IRL). Vist on ka sotsidel pigem remondi- kui valitsemismeeleolud, samas ei ole mul mingit siseinfi.

Kolmandaks on neljaliikmeline koalitsioon ebastabiilne ja raskesti saavutatav (kompromisse tuleb otsida liiga paljude osapooltega). On tõenäoline, et kui selline koalitsioon isegi sünnib, laguneb see kiiresti ja toob kaasa reputatsioonikaotuse ennekõike väiksematele osalistele.

Ning neljandaks. See, et neli erakonda alustavad läbirääkimisi, ei tähenda sugugi, et nad neljakesi ületavad ka valitsuse moodustamise finišijoone. Pigem juhtub nagu Harmsi loos: jahile läks neli meest, tagasi tuli kolm. Ning selge on see, et metsa ei jäänud Reformierakond.

Need on põhjused, miks erakondades on meeleolud, et kiirustada pole kusagile, las Reformierakond ise sebib. Kahjuks aga oleme olukorras, kus me ei saa endale lubada valitsuskriisi ja pikka valitsuste vahelist aega. Ehkki sellisel olukorras jääb vana valitsus oma funktsioone täitma, pole tal enam vajalikku legitiimsust. Meie aga vajame tugevat ja teovõimelist valitsust. Selle moodustamisel peaksid kõik vastutustundlikud erakonnad oma ego talitsema ja see käib ka Reformierakonna kohta. Võõras mees on akna taga.

Tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik.

5 Comments

Meie, düsgraafikud...

3/4/2015

12 Comments

Norra peaminister Erna Solberg kirjutab vigaselt; seda ka oma Facebooki kontol. Keegi Thor Morten Wangen kommenteeris: «See on võib-olla tähenärimine, aga peaministril võiks olla assistent, kes oskaks norra keeles õigesti kirjutada». See on nn Grammar-Nazide tüüpiline käitumine, ka eesti internet kubiseb selliste tüüpide märkustest.

Norra peaminister Erna Solberg

Märkimisväärseks teevad selle juhtumi aga kaks asjaolu. Erna Solberg tunnistas, et kannatab düsgraafia all. Thor Morten Wangen aga kahetses juhtunut ja kirjutas, et tunneb piinlikkust ning sai sellest loost paraja õppetunni: "Besserwisseren har fått en lærepenge han sent vil glemme" (Kõiketeadja [sõnasõnalt: paremteadja] sai õppetunni, mida ta ei unusta).

(Thor Morten Wangeni palvel eemaldasin tema pildi)

Parasjagu naljakas on, et nii mõnigi selle loo kommentaator Postimehes hakkas sõnastuse kallal norima. Selline põhjamaiselt salliv kultuuriruum meil.

Erna Solberg ergutas ka mind kapist välja tulema ja tunnistama: olen düsgraafik. Mul on suured raskused kirjutamisega ja seda kõikides keeltes, mida ma ühel või teisel määral oskan. Alg- ja keskkoolis olin oma õppimisega püsti hädas (olin kolmemees), alles ülikoolis sain paremini hakkama ja lõpetasin cum laude. Aga düsgraafik olen endiselt ja iga minu sulest tulnud kirjatüki (sh ka selle) palun üle kontrollida kirjaoskajal inimesel.

Meie, düsgraafikud, moodustame märkimisväärse vähemuse. Meie hulgas oli ja on kuningaid ja riigimehi, nagu nt Carl XVI Gustav, George Washington, Olav V; kunstnikke ja artiste: Leonardo da Vinci, Pablo Picasso, Anthony Hopkins, John Lennon, Steven Spielberg, Steve McQueen; leiutajaid: Thomas Edison, Alexander Graham Bell, Nikola Tesla, Steve Jobs; isegi kirjanikke: Agatha Christie, Lewis Carroll, Jules Verne, Hans Christian Andersen. Ja mis mulle eriti lohutav, teadlasi: Albert Einstein, Louis Pasteur, Pierre Curie, Michael Faraday, Galileo Galilei, James Clerk Maxwell ja last but not least, fonoloogia rajaja Nikolai Trubetskoi. Ja veel palju-palju teisi.

Düsgraafik ei ole teistest targem, aga mitte ka rumalam -- me lihtsalt oleme teistsugused. Tuhandete ja tuhandete düsgraafikute nimel, kes kannatavad oma puude ja õelutsejate pilgete all, tahan tänada Sind, Erna Solberg.

12 Comments

Tänusõnad

3/2/2015

0 Comments

Tänan südamlikult kõiki, kes usaldasid oma hääle mulle ja/või IRLile. Palun vabandust kesise tulemuse pärast. Loodan, et järgmisel korral oleme targemad.

Minu puhul siiski vist pigem vastupidi

0 Comments

Inimõigused ja turvalisus

Terroristid ja enesetapjad

Putini sulepeast ja Venemaa hümnist

Putini puhkus, Nemtsovi mõrv ja "Krimm igavesti meie"

Tšetšeenid ja baikerid (eilsele jätkuks)

Novaja Gazeta: tšetšeenid, FSB, Nemtsovi mõrv ja "kremlibotid"

Nad ei ole õpivõimelised

Uue valitsuse moodustamisest

Meie, düsgraafikud...

Tänusõnad

Autor

Arhiiv

Rubriigid