Seoses ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrva aastapäevaga (28.06.1914) kirjutasin Eesti Ekspressi kolumni. Vastukajaks sain mitmelt intelligentselt ja heatahtlikult inimeselt asjakohaseid ja põnevaid analüüse.
        Siiski jäid mahu pärast paljud otsad lahti. Kuna üks paratamatult esiletõusev probleem, nimelt vandenõu, on olnud pikemat aega minu tähelepanuorbiidil, siis tahan sellel lühidalt peatuda.
       Franz Ferdinand ja tema abikaasa langesid vandenõu ohvriks. Selles pole vähimatki kahtlust. Gavrilo Princip – nende mõrtsukas – kuulus organisatsiooni Noor Bosnia (Mlada Bosna), mis oli revolutsiooniline salaühing. Nad olid seotud Itaalia karbonaaridega ja konkreetselt väljapaistva poliitiku ja ühiskonnategelase Giuseppe Mazzini loodud organisatsiooniga Noor Itaalia. Itaallastelt võtsid nad üle nende ideaalid, mis olid esiteks irredentistlikud (lõunaslaavi hõimud peavad taasühinema serblaste egiidi all), teiseks demokraatlikud ning kolmandaks antiklerikaalsed.

       Taktika puhul võime ka näha Itaalia mõju, mis väljendus ülestõusude ja atentaatide kombineerumises.
        Kuid sellest ei piisa. Salaorganisatsiooni taga seisis üks teine organisatsioon – Must Käsi (Crna ruka), mis juhtis vahetult Noore Bosnia liikmete sooritatud atentaati, kusjuures vähemalt osa neist ei teadnud Mustast Käest midagi. Must Käsi oli palju suletum, väiksemaarvulisem ja palju paremini konspireeritud organisatsioon kui Uus Bosnia. Gavrilo Princip aga oli Mustast Käest teadlik, veelgi enam, ta arvas, et ta ise on selle organisatsiooni liige. Viimane on kahtlane, kuna Musta Käe tuumiku moodustasid Serbia kõrgemad ohvitserid ja aristokraadid, Princip oli aga vaese talupoja perekonnast. Musta Käe põhimõtted erinesid oluliselt Noore Bosnia omadest: nad olid monarhistlikud, aristokraatlikud (st muuhulgas antidemokraatlikud ja antirevolutsioonilised) ja klerikalistlikud. Ainus asi, mis neid ühendas, oli Serbia marurahvuslus. Siiski kuulus mõlema organisatsiooni ridadesse moslem Mustafa Golubić, hilisem Kominterni tegelane.

Must Käsi ei olnud valitsuse organisatsioon, kuid Musta Käe juht kolonel Dragutin Dimitrijević (hüüdnimi Apis) kuulus Serbia kindralstaapi ning on põhjust arvata, et vandenõu niidid viivadki sinna. Sellisel juhul on meil tegemist kolmekihilise vandenõuga.
      Ent iga korralik vandenõu hoolitseb mitte üksnes oma salajasuse, vaid ka jälgede segamise eest. Nii väitis mõni pagendatud kuningaperekonna liige 20ndatel aastatel, et kogu asja taga oli hoopis Saksamaa, täpsemalt selle kindralstaap. Kuidas konkreetselt sai Berliin juhtida Gavrilo Principi kätt, jäi selgusetuks, kuid oluline oli süstida desinformatsiooni, ennekõike Serbia pagulaste hulgas, et maailmasõjas pole süüdi serblased, vaid hoopis sakslased.

         Valitsev dünastia Karađorđevićid olid Mustale Käele tänu võlgu. 1903. aastal tappis Dragutin Dimitrijević Apis koos teiste vandenõulastega kuningas Aleksandari Obrenovići dünastiast ja tema abikaasa. Nad tapeti eriti jõhkral moel: tulistati sõelapõhjaks, raiuti tükkideks ning alasti tükid visati aknast välja. Samas tapeti ka Serbia peaminister ja kaitseminister. Võimule tuli Petar I Karađorđević, kes mitte üksnes jättis tsaari tapjad karistuseta, vaid edutas nad ja võttis oma lähikonda. Siiski ei kestnud Musta Käe pidu igavesti. 1917. aastal plaanisid nad järjekordset vandenõu juba Petar I vastu, kes aga sai sellest teada. Pärast lühikest kohut mõisteti Apis ja tema kaks abilist surma riigireetmises ning 24. juunil 1917 lasti nad maha.
      Mis aga puudutab Gavrilo Principit, siis tema plaanidesse ei kuulunud osalemine paleeintriigides ja sealsetes vandenõudes. Ta oli terrorist-idealist. Tema ideaaliks oli teine terrorist-idealist Bogdan Žerajić, kes sooritas 1910. aastal atentaadi Bosnia ja Hertsegoviina kubernerile kindral Marijan Varešaninile, mille tulemusel ta ise hukkus. Peab tunnistama, et see ideaal on suhteliselt omapärane. Asi on selles, et Žerajić tulistas Varešanini pihta lühidistantsilt viis lasku, kuuendaga tappis iseennast ära. Varešanin jäi ellu.       

Ka Franz Ferdinandi vastane atentaat hakkas kiiva kiskuma. Plaani järgi pidid nad (aga tegemist oli väga noorte inimestega, nt Princip pääses surmanuhtlusest, kuna oli alaealine) tapma kroonprintsi perekonna, visates nende autosse pommi. Gavrilo Princip ei pidanud olema peamine täideviija. Selleks oli hoopis bosniakk Muhamed Mehmedbašić, kes ei seisnud ülesande kõrgusel. Järgmised pidid olema Nedeljko Čabrinović ja veel neli vandenõulast. Čabrinović viskaski pommi, kuid ei tabanud ertshertsogi autot, haavata said teises autos viibinud kaaskondlased. Ülejäänud nelik ei saanud sekkuda, kuna rahvamass tormas autode juurde ja Franz Ferdinand ei olnud enam kättesaadav. Nähes, et atentaat ebaõnnestus, näris Čabrinović katki selleks puhuks ettevalmistatud kapsli kaaliumtsüaniidiga, kuid mürk ei mõjunud. Siis hüppas ta jõkke, aga see oli niivõrd alanenud, et uppuda oli võimatu. Ta saadi kätte, peksti vaeseomaks ja anti üle Austria-Ungari võimudele. Princip aga arvas plahvatust kuuldes, et tehtud, ning läks mõne aja pärast endale võileiba ostma. Sel ajal jõudis Franz Ferdinand osaleda Raekojas toimunud tseremoonial ning otsustas pärast seda külastada haiglas haavatud kaaslasi. Autojuht eksis marsruudiga (versioon, et see ei olnud eksimus, vaid ta oli vandenõu kaasosaline, ei leidnud kinnitust) ning imestunud Gavrilo Princip nägi otse enda ees aeglaselt ümberpööravat autot Franz Ferdinandiga. Kuna ta ei olnud põhiline täideviija, polnud tal pommi, kuid kaasas oli püstol, millest ta tegigi kuus saatuslikku lasku.

Aga vabamüürlased? Aga juudid? Kuidas siis õige vandenõu ilma nendeta? Muidugi tekkisid marginaalsetes ringkondades ka need versioonid, kusjuures kuna Mlada Bosna oli seotud Itaalia karbonaaridega, ei olegi see konstruktsioon kõige absurdsem, ehkki siiski vigane -- pole mingit alust arvata, et Itaalia või mingi muu maa vabamüürlased oleksid kuidagi olnud selle atentaadiga seotud.

        Vabamüürlaste teooriat levitasid jällegi Karađorđevićidele lähedalseisvad publitsistid ning tihtipeale kombineerus see Saksa kindralstaabi versiooniga. Mis puudutab juute, siis see jutt on hoopis naljakas ja levis niisuguste hullude antisemiitide kaudu nagu Grigori Klimov, kes väitis tõsimeeli, et Princip oli puhastverd juut ja massoon (Gavrilo Princip oli Serbia talupoeg, kelle vanemate genealoogia on teada mitme põlvkonna vältel).

... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"

                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.

Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:

Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:

Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').

Alljärgnev jutt oli mõeldud avaldamiseks advendi viimasel nädalal, aga nagu tavaliselt tuli palju asju vahele (Hodorkovski jne) ning pealegi selgus, et viimase kümnendi jooksul on ilmunud palju põnevat materjali nii Punamütsikese kui sisalike asjus. Pidin need läbi töötama, kusjuures need viimased ei ole sugugi meeldiv ega kerge lugemine. Kuid, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi, seega pühendan järgmise loo nendele, kes elavad Juliuse kalendri järgi.     

                            *    *    *
Jõulueelne aeg on paljude kristlike maade rahvakultuuris eriti ohtlik aeg: enne Päästja sündi on kurjad jõud hirmul ja ärevil ning püüavad võtta viimast. Vrd nt Nikolai Gogoli jutustust "Jõuluööl" (täht-tähelises tõlkes "Öö enne jõule"). Nende peletamiseks on välja töötatud mitu võtet ning üks nendest on (õudus)juttude pajatamine. On ka spetsiifiline põhjus, mis ergutab mindki sõna sekka ütlema. Selgus, et üks mu postitus häiris tõsiselt mitut sisaliku-usulist. Mõni päev tagasi noomis üks tuttav (kes, nagu selgus, suhtub väga tõsiselt David Icke'i paljastustesse) mind selle eest, et kui ma ise ei usu, võiksin siiski vähemalt teemat veidi lugupidavamalt käsitleda. Mis siis ikka. Käsitleme siis lugupidavalt.

Sisalike salavõimu teema on huvitav juba seepärast, et ühelt poolt on tegemist moodsa massikultuuriga (sisalikufoobia on selgelt dateeritav David Icke'i kirjutistega ja seriaaliga "V", 1983jj), teiselt poolt arhetüüpilise kompleksiga. Nagu ma  põgusast vestlusest oma tuttavaga aru sain, häiris teda see, et ma seostasin sisalikke mütoloogiliste lohedega. Siinkohal tahan kinnitada, et see pole minu originaalne mõttekäik, piisab, kui vaadata reptiloidide artiklit Wikipedias, kus drakoonlased on välja toodud ühe maailma valitsevate sisalike liigina (väliselt on nende põhitunnus tiibade olemasolu ja nad on teistest sisalikest suuremad, vrd ka).

Niisiis. Alguses oli mingi olend, kelle kohta igasugused määratlused nagu 'sisalik', 'madu', 'lohe' on üksnes väga ligikaudsed. Mütoloogiauurijad nimetavad seda algkaoseks. See aga ei olnud füüsiline ega geomeetriline mõiste, vaid surematu elusolend, tavaliselt naissoost. Ta on universumile ja kõigile selles olijatele igipõline vaenlane. Tema vastu astub jumal, kes mõnes traditsioonis teda võidab. Mõnes traditsioonis aga kestab kahe alge vahel igavene võitlus (mees-, valgus, kosmos ühelt poolt, nais-, pimedus, kaos teiselt poolt). Vrd nt Marduki võitlust Tiamatiga, mille võidab Marduk ja loob võidetud vastasest meie kosmilise süsteemi (Marduk on Tiamatist palju noorem ja arvatavasti lõppkokkuvõttes ka tema sünnitis, kuid seda süžeed me siin arendama ei hakka). Lüüa saanud Tiamat ei kadunud jäljetult, temast sündisid kõiksugu maod ja lohed, kuid palju huvitavam on asjaolu, et suure osa tema omadustest pärisid -- mitte bioloogilises, vaid semiootilises mõttes -- teised olendid, nii surematud kui surelikud, kusjuures tihtipeale negatiivne muutus positiivseks.

Selline oli nt suur sisalik/lohe sirrush (õigemini mušḫuššu), kelle reljeef säilis Ištari väraval. (Hea) lohe saab lohevõitja Marduki kaaslaseks ja atribuudiks.
        Kuid veel olulisem, et samasse kategooriasse kuulub ka jumalanna Ištar ise. Pilt arvatavast Ištari kujust on ülal toodud, kusjuures assürioloogide hulgas ei ole üksmeelt selles, kas tegu on Ištariga või mingi muu öövalitsejannaga (Ištar, kes oli taevajumalanna, käis maa-aluses pimeduses). Ištar oli naiselikkuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna, tema kultus laienes kaugele Mesopotaamiast: teda tunti Egiptuses, Astarte nime all Kreekas. Kuid tema omadusi on pärinud ka Aphrodite, kellel nagu Ištarilgi on kahetine loomus ning Platon eristab oma "Pidusöögis" kahte Aphroditet: Aphrodite Urania, kes on seotud maa-aluse maailmaga, ja rahvale ilmuv Aphrodite Pandemos.
        Mille aga on kaotanud nii Astarte kui ka Aphrodite, on sisalikuline loomus (säilinud on küll Astarte kujutis koos madude jt loomadega, aga see ilmselt sümboliseerib teda kui universaalset eluandjat).  

Samas oli Kreekas palju olevusi, kelle reptiloidne loomus ei tekita kahtlust. Üks sellistest oli Ateena müütiline rajaja ja esimene kuningas Kekrops (lohedest jumalaid, keisreid, kuningaid ja muid valitsejaid tunnevad paljud rahvad nt Kaug-Idas; Meso-Ameerikas oli taevane madu hea jumal Quetzalcoatl, kuid neid traditsioone ma ei taha siin puudutada, kuna nad ei vii meid Punamütsikese juurde).
   
Kui antiiktraditsioonis võisid reptiilid olla nii positiivsed kui negatiivsed tegelased ning olid tihti üldse neutraalsed, siis piibellikus traditsioonis on kõik reptiilid vaid negatiivsed.
        Reptiilid on halvad/roojased igas mõttes: füüsilises ja metafüüsilises, eetilises ja esteetilises, nad on ohtlikud nii inimvaimule kui tema kehale, ja seda ka gastronoomilises mõttes -- nad ei kõlba süüa. (Sellised delikatessid nagu röstitud krokodillifilee, maosupid ja -praed, maoveri, mida võib kasutada nii puhtalt kui alkohoolse kokteili lisandina, ning lõpuks isegi kilpkonnasupp on judaismis keelatud.) Samas on madu vähemalt Piibli esimeses raamatus kõige märkimisväärsem elukas: tal on oma (kuri) tahe ja kavalust, et seda teostada, ja mis kõige huvitavam, ta oskab rääkida inimkeeles. Vrd:

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.  (1Ms3:1-6)

See teema on leidnud arvukaid kajastusi kunstis: on sadu kui mitte tuhandeid maale, gravüüre, skulptuure jne, kus saab näha korraga nii Aadamat ja Eevat kui ka puud ja madu -- kõik nad illustreerivad ülaltoodud piibliteksti. Et aga madu ei ole lihtsalt madu, vaid hiljem ka saatanaga identifitseeritav olend, siis tihtipeale kujutatakse seda inimpeaga.   
        Võib tunduda kummalisena, et see pea, mis on ühendatud mao kehaga, on peaaegu alati naise pea. Seda on raske seletada, eriti arvestades, et heebreakeelses originaalis on nii madu kui ka saatan juba puht grammatiliselt meessoost. Veelgi enam, mitmes keeles, kus sõna 'madu' on naissoost, konstrueeritakse mao/saatana tähistamiseks spetsiaalne meessoost vorm. Nii on kirikuslaavi keeles змия (madu) vasteks kreeka ophis. Selle meessoost korrelaati змии kasutati aga drakoni (lohe) vastena. Ka kaasaegses vene keeles on normaalne vorm naissoost змея, meessoost kunstlik vorm змей ei tähista bioloogilist olendit (meessoost madu), vaid on reserveeritud kas folkloorsele või piibellikule kontekstile.
        Freud seostas maosümboolikat peenise ja mehe seksuaalsusega, selle nii ahvatlevas kui hirmutavas vormis. Kuid seda teadsid ilma Freuditagi paljud arhailised rahvad. Eriti märkimisväärne on aga, et peenist seostati mitte üksnes roomava, vaid ka lendava maoga, lohega (vrd siin ilmekaid kujutisi Bhutanist, aga analoogilisi pilte leiab teistestki Tiibeti ja India regioonidest). Fallos oli kummardusobjekt vanas Roomas ennekõike seoses Priapuse kultusega. Pompeii väljakaevamised näitasid, et pea kõikides jõukamates kodudes olid lendavate falloste kujukesed, mida riputati aatriumidesse ja majadesse sisse. Neil oli topeltfunktsioon: nad peletasid eemale kurje vaime ning tõid peresse jõukust ja viljakust. Kui veel 20. sajandi esimesel poolel mainiti neid asjaolusid, kui üldse, siis piinlikkusega, siis sajandi teisel poolel muutusid kujukeste koopiad populaarseteks suveniirideks, mida saab osta nii Pompeiist kui ka Itaalia teistest linnadest.
        Ent peenis oli maoga seotud ka negatiivses, lausa infernaalses tähenduses ja seda iseäranis erinevates marginaalsetes kristlikes sektides või liikumistes. Nii näiteks hüüti end skopetsideks ([enese]kohitsejateks) nimetanud vene müstilises ja salajases liikumises pärast mehe suguelundi äralõikamist ja maha viskamist: "Vaata lömastatud madu!" (“Вот смотри на сокрушенного змия!” -- nagu piiblitekstiski käib jutt meessoost maost). Kuid selline metafoorika oli laialt levinud ka väljaspool sekte, nii näiteks iseloomustab naistemeest või peigmeest vanasõna/mõistatus: Pea õlitatud, saapad määritud, püksad madu täis.
        Miks kõigest sellest hoolimata on mao kehale liidetud naise pea? Asi muutub veel kummalisemaks, kui alates 12.-13. sajandist hakkame kohtama veidramaidki kujusid. Mitte üksnes pea, aga naise keha ülemine pool on see, mis on kokku kasvanud mao sabaga. Üks kuulsamaid on kujutatud Pariisi Jumalaema kiriku samba reljeefil. Vrd ka detaili Michelangeli piibliteemalisest freskost Sixtuse kabeli laes (Michelangelo maal on selles mõttes unikaalne, et sabaks lähevad üle olevuse jalad, kusjuures puu taga nad kas kasvavad kokku või üks nendest haihtub).

Kuid veel kummalisemad on need taiesed, kus Eevat ahvatleb keelatud vilja sööma mitte naise peaga madu, vaid hoopis sisalik. Ülaltoodud 15. sajandi anonüümsel raamatuminiatuuril on sellel naise ülakeha, Hugo van der Goesi maalil on naise pea ühendatud sisaliku kehaga. Ehkki mõlemad pildid peaksid illustreerima pattulangemise episoodi, ei leidu kristlikus Piiblis midagi, mis võiks sellist ikonograafiat õigustada. Siiski pole tegu kunstnike meelevaldse fantaasiaga, vaid kahe süžee kontaminatsiooniga, mis on mütoloogilises mõtlemises tavaline.                    
        Naise pea ja sisaliku kehaga olend on Lilith. On diskuteeritud selle üle, kas Piiblis üldse on temast juttu. See nimi ei esine ei kreeka (Septuaginta) ega ladina (Vulgata) Piiblis, mis puutub aga heebreakeelsesse originaali (Tanah), siis sealgi tähistab sõna lilit pigem öö- või kõrbevaime, mitte konkreetset kindla väljanägemisega olendit. Eesti Piiblis on jutt kurjadest vaimudest:

Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist. Tõesti, seal viibib tont ja leiab enesele puhkepaiga. (Js 34:14)

Igal juhul pole see lõik mitte kuidagi seotud Aadama ja Eeva pattulangemise teemaga.
        Babüloonia Talmudis (3.-5. sajand) esineb küll naisekujuline, kuid linnu tiibadega deemon Lilith (vrd ülalpool Ištari kujutist, mida on ekslikult identifitseeritud kui Lilithit), kuid sealgi pole see seostatud Aadamaga. Arvatakse, et Lilithi kuju tuli juutide mütoloogiasse Mesopotaamiast, kus teda tundsid erinevad rahvad (Lilithi nime kohtame juba sumeri kirjanduses, seda mainitakse ka Gilgameši eeposes).  Arusaam Lilithist kui Aadama esimesest naisest tekkis juutide suulises traditsioonis, mis fikseeriti midrašides. Sealt liikus see edasi kabalistlikku traditsiooni, kus arenes edasi; vrd Zohari raamatut (kirjalik tekst pärineb 13.-14. saj., vähetõenäolise pärimuse kohaselt loodi suuline variant juba 2. sajandil).
        Ei ole päris selge, kuidas selle kujundi võtsid omaks kristlik mütoloogia ja ikonograafia. Levinud arusaama kohaselt kasutati kabalistlikku kujundit piibliteksti ratsionaliseerimiseks. Moosese 1. raamatus esineb inimese loomislugu kaks korda. Ühe variandi järgi loodi Aadam põrmust, aga Eeva tema küljeluust (jahvistlik variant, 1Ms2:18-22). Kuid on olemas ka teine lugu, kus mees ja naine loodi korraga, kusjuures selles variandis pole naise nime mainitud (elohistlik variant, 1Ms5:1-2).

        Legend Lilithist püüdiski seda vastuolu lahendada: Lilith oli Aadama esimene naine, kes loodi temaga üheskoos ja seetõttu ei tahtnud ta Aadamale alluda selle sõna igas mõttes. Lilithi kuju on kõikides variantides üleküllastunud seksuaalsest sümboolikast, ta on agressiivne võrgutaja. Ka tema mäss Aadama vastu oli ennekõike seksuaane: kui nemad on loodud korraga ja seega võrdsetena, siis keeldub ta mehe ees selili heitma. Seepeale lõi Jumal Aadamale teise naise, kes talle allus. Mis aga puudutab Lilithit, siis muutus ta kurjaks öövaimuks, kes ühendas endas erose ja thanatose (seksuaalsuse ja surma). Ta paaritus korduvalt Aadamaga vastu viimase tahtmist, kui too magas ööund, samas oli Lilith öövaim, kes tappis vastsündinud lapsi ja ehkki ta ise elas aktiivset seksuaalelu, surid kõik tema lapsed Jumala pealepandud needuse pärast (teise variandi järgi sünnitas ta deemoneid).
        Nüüd aga viimane mütopoeetiline süntees, mis ühendas Lilithi kui kurja vaimu maoga, kes samuti sümboliseeris kurja vaimu ja võrgutajat. Seda sünteesi näeme arvukates kristlikes visuaalsetes kujundites.
        Huvi, mis tekkis Lilithi vastu renessansiaegses Euroopas, hääbus peagi, kuid 19. sajandi lõpu dekadentsiajastul tekkis omamoodi Lilithi kultus, mis jätkub variatsioonidega siiamaani, kusjuures Lilithiga seotud sümbolismi kohtame nii satanistlikel kui ka mõningatel radikaalsetel feministlikel rühmitustel. Viimastel sümboliseerib Lilith iseseisvat ja võimsat naist, kes on valmis vallutama (meeste) maailma. Mis puudutab aga dekadentlikku Lilithi ikonograafiat, siis tüüpiliseks võib pidada John Collieri maali, kus on naine ja madu taaslahutatud, kuid vaid nende koosolu on Lilithi kehastus.

Tuleme nüüd tagasi Eedeni aeda, kust Jumal karistab pattulangemise eest Aadamat, Eevat ja madu. Sellest ajast saadik hakkab kehtima igavene vaen mao ja naise vahel, ning kristlikus ikonograafias, kus püha neitsi Maarja kehastab uut Eevat, on nii mõnigi kord teda kujutatud naisena, kes paljajalu lömastab mao pea.
        Kuid on ka teisi süžeid. Lohe on eriti maias puhaste neidude peale ja seda korraga nii seksuaalses kui gastronoomilises mõttes. Lohetapja on samas see, kes päästab neitside või abielunaiste puhtuse. Püha Jüri on ainult üks paljudest näidetest. Seda süžeed ei tunta üksnes Lääne-Euroopas, vene hagiograafiline lugu "Pjotr ja Fevronia" (16. sajand) algab sellega, et ühe vürsti naise juurde lendas öösiti madu hoorama ning Pjotr, selle vürsti vend, tapab ta. Kuid kõik neiud ei ole nii õnnelikud ja lohetapja ei pruugi alati käepärast olla. Vene bõliinas "Dobrõnja Nikititš ja Zmej Gorõnõtš" hukutab madu mitu naist, enne kui vägilane ta tapab. Samuti kohtame vene rahvamütoloogias erinevaid lendavaid tulemadusid, kes öösiti seksivad naistega, kuivatavad ära nende elumahlad, nii et naised lõpuks surevad.
           Üks teine lugu räägib püha Margareetast (vene õigeusu traditsioonis Marinast), kelle draakon neelas alla nagu vaal Joonase. Ent siis, kui Margareeta võttis kaelast risti, siis

lõikas see rist lohe kõhu lahti ja püha Margareeta pääses tervena nagu hiljem Punamütsike hundi kõhust. See legend esineb mitmes variandis ja on kantud ka nn Kuldsesse legendi (13. saj.).
        Selle loo kõige kummalisemat varianti kuulsin ma hiljuti Veneetsias, kus osalesin konverentsil. Selles ei nimetata Margareetat pühakuks, ta on lihtsalt üks kaunis neiu, kellesse, nagu legendi põhivariandis, armus üks aristokraatlik noormees, kuid tütarlaps teda ei tahtnud. Erinevalt põhivariandist ei esine siin lohe neiu vaenlasena, vaid hoopis abilisena, kes päästis ta peigmehe käest.

        Margareeta hakkas õnnelikult lohega elama, kusjuures viimane kaitses teda kõikide ohtude eest ja austas tema süütust. Siis aga tuli peigmees, võitis lohet, "päästis" Margareeta ja võttis ta endale naiseks. Lohe aga ei olnud tapetud, vaid ta suleti veealusesse vanglasse, kusjuures kõik see toimus mitte Antiookias, vaid hoopis Veneetsias.
        Ma ei ole leidnud internetist mitte ühtegi sõltumatut tunnistust sellest loost. Kaudseks tunnistuseks on laemaal Veneetsia Ca' Foscari ülikoolis. Maali alumises osas näeme nukrat lohemadu läbi trellide vaatamas. Mul pole aimugi, kui vana ja autentne on mulle jutustatud legend (on tõenäoline, et antud juhul ei illustreeri pilt legendi, vaid hoopiski legend tekkis pildi tõlgendusena), kuid sellised semantilised inversioonid on mütopoeetilisele mõtlemisele vägagi iseloomulikud.

Punamütsike on eurooplaste üks kõige tuntumaid ja armastatumaid muinasjutte. Seda tuntakse põhiliselt kahes variandis: Charles Perrault' ja vendade Grimmide omas, kusjuures tavaliselt lastele kohandatult. Juba need kaks varianti erinevad teineteisest oluliselt. Perrault' muinasjutul puudub õnnelik lõpp, hunt sööb vanaema ja Pünamütsikese ära, samas on lool tugev seksuaalne alltekst. Hunt ei ole üksnes mõrtsukas, vaid ka võrgutaja. Tekst lõpeb luulevormis moraaliga, mida toome siin ära lühendatud proosatõlkes:

Moraal: Loos oli juttu väikestest tüdrukutest, kaunitest ja õrnadest, kes kuulavad igasuguseid inimesi. Pole midagi imelikku selles, et hundid söövad. Hunte on erinevaid sorte, mõni on meelitav ja graatsiline, ta jälitab noori preilisid tänavatel ja majades. Kuid häda neile, kes ei tea, et malbed hundid on kõige ohtlikumad!

Jutt läheb sujuvalt üle väikeselt tüdrukult noortele neidudele, kes ei pea kartma üksnes metsas elavaid, vaid igasuguseid hunte, kes neid igal pool jälitavad.
        Grimmid aga, kes kasutasid muude alllikate seas ka Perrault' avaldatud varianti, kõrvaldasid kõik seksuaalsed vihjed, lisasid õnneliku lõpu, milles Punamütsike ja vanaema tulevad elusate ja tervetena hundi kõhust. Hundile õmmeldakse kõhtu kive ning ta upub, kui läheb oma janu kustutama. On vaieldud selle üle, millisest allikast Grimmid sellise lõpu on võtnud. Arvatavasti ei olnud allikaks otsene folkloorne materjal, vaid selle kunstiline töötlus Ludwig Tiecki värssnäidendis "Punamütsikese elu ja surm". Kuid Tieckiga võrreldes on Grimmide loos mitu ebaloogilist eripära, millest natuke hiljem.
        Punamütsike kuulub nn rändmotiivide hulka, vastav süžee esineb kümnetes erinevates variantides, enamasti Euroopas, kuid ka Kaug-Idas, Aafrikas ja Kesk-Ameerikas. Aarne–Thompson–Utheri (ATU) klassifikatsioonis esinevad nad numbri all 333. Hiljuti analüüsis Briti antropoloog Jamshid J. Tehrani 72 tunnuse põhjal enamikku neist muinasjuttudest ning lisas veel süžee hundist ja seitsmest kitsetallest (ATU 123) ning sai tulemuseks, et esiteks pärinevad need kõik ühisest allikast (siinkirjutajale jääb küll ebaselgeks, kuidas saab maiade legend olla pärit samast allikast, igatahes jättis Tehrani selle variandi oma käsitlusest välja) ning teiseks moodustavad kolm suurt semantilist kobarat, mis võivad geograafiliselt seostuda Lääne-Euroopa, Aafrika ja Kaug-Idaga.
        On levinud arvamus, et vennad Grimmid lõid happy end'i meelevaldselt, et lapsed ei kurvastaks. See väide on kahtlane mõlemas mõttes. Hundi uputamine esineb juba vähemalt 15. sajandist tuntud variantides ja laste psüühika pärast Grimmid ka eriti ei muretsenud. Freud toob välja muinasjutu psühhoanalüütilisi aspekte. Selle interpretatsiooni kohaselt on kivide õmblemine hundi kõhtu otseselt seotud sellega, et hunt neelab vanaema ja Punamütsikese tervelt alla -- mõlemal juhul on tegemist valeraseduse sündroomiga. Se non è vero, è ben trovato.
        Olulisemad erinevused on jutu moraalis. Perrault' variandis on tegemist kahemõttelise looga, kuid lõppu kirjutatud moraal rõhutab seda, et tütarlapsed peavad hoolt kandma oma vooruslikkuse eest. Siin seisnes Punamütsikese eksimus selles, et ta hakkas rääkima võõraga. Grimmidel aga seisneb Punamütsikese eksimus selles, et ta ei kuulanud ema sõna ja läks teist teed, mingeid seksuaalseid konnotatsioone ei tohiks siin olla. Kuid mõlemal juhul on tegemist hästi vana pedagoogilise muinasjutužanriga, Jamshid Tehrani analüüsitud tekstidest kuulub vanim Aisoposele (tõsi küll, tegu ei ole ATU 333, vaid ATU 123 süžeega, kus ema keelust üleastunud lapsed sööb hunt).
        Muinasjuttude ajaloos on pedagoogilised muinasjutud üsna hiline etapp ning Punamütsikese juured ulatuvad mütoloogilistesse muinasjuttudesse. On huvitav, et nii Perrault kui Grimmid kõrvaldavad muinasjutust libahundi teema, mis on fikseeritud paljudes vanemates variantides ja seletab nii seda, et hunt räägib tüdrukuga inimkeeles, kui ka seda, et ta on seksuaalselt ohtlik. Ka on loobutud kannibalismi teemast, mis vähemalt Perrault'le pidi kindlasti tuttav olema. Ühes tema poolt kasutatud alusvariantidest ei neela hunt vanaema alla, vaid valmistab tema lihast roa, mida nad hiljem koos Punamütsikesega manustavad, peale rüübates jooki, milleks on vanaema veri. Ning pärast seda käsib hunt Punamütsikesel lahti riietuda, kõik riided tulekoldesse visata ja heita tema kõrvale voodisse. Alles alasti hundi kõrval lebades tekivad Punamütsikesel kahtlused: "Vanaema, miks sa nii karvane oled?" Igal juhul võtab siin hunt igipõlise kiusaja funktsiooni, sellesama kiusaja, kes pakkus kord Eevale keelatud vilja (antud juhul on selleks inimliha).
        Veel üks asjaolu, mis seob Punamütsikese süžeed pattulangemisega, on dendroloogiline sümboolika, konkreetselt ilmapuu teema. Ilmapuu on universaalne kultuuriline sümbol, mis tähistab nii maailmatelge (axis mundi) kui ka universumit ühendavat kanalit. Selle okstes elavad jumalad ja linnud, selle ladvas putukad, jalamil loomad ja inimesed ning juurtes ktoonilised olendid, k.a jumalate igipõline vastane -- madu. Piiblis on vastav koht kahemõtteline. Alguses (1Ms2:9) võiks arvata, et tegemist on kahe erineva puuga, millest üks on elupuu ja teine hea ja kurja tundmise puu, ning keelatud viljad on seotud ainult selle viimasega. Aga kui Aadam ja Eeva on paradiisist välja aetud (1Ms3:24), selgub, et tegemist on ühe ja sama puuga, elupuuga. Et see on ilmapuu teine nimetus, seletab ka, miks madu on just selle puuga seotud.
        Pattulangemist ja paradiisist väljaajamise teemat on käsitletud arvukalt nii teoloogilisest, filosoofilisest, mütoloogilisest kui ka psühholoogilisest aspektist, kusjuures juba keskajal väitsid paljud eksegeedid, et teksti tuleb mõista mitte ontoloogilises, vaid allegoorilises ja pedagoogilises võtmes. Carl Gustav Jung seostas seda lugu (nagu Punamütsikese muinasjuttugi) täiskasvanuks saamisega ja vanemate eestkoste alt vabanemisega. Kuid siin on ka tsivilisatsiooniline aspekt: paikse põllumajandusliku kultuuri tekkimine, millega kaasneb igatsus ja hirm metsa ees. Mircea Eliade seostas seda lugu otseselt neoliitikumi revolutsiooniga ning sealt tuleneb ettekujutus õilsast metslasest, kes elab looduse ja jumalaga harmoonias (ta elab paradiisis, kuna ei ole pattu langenud).  Punamütsikese lugudes on ilmapuu teema varjatud, kuid siiski mitte olematu. Punamütsike väljub turvalisest emakodust ja läheb metsa, kusjuures rikkudes ema keeldu valib teise tee. Ning kohtab hunti. Muinasjutu mitmes variandis rõhutatakse, et hunt kas istub või varitseb puu all. Niisiis hunt, nagu muistne kiusaja madu, on seotud puuga. Kuid mitte ainult tema. Teistes versioonides pääseb Punamütsike hundi käest puu otsa ronimisega. Suure puu (tavaliselt tamme) all on ka vanaema maja. Täiesti motiveerimata tundub ema dialoog Punamütsikesega. Ema küsimusele: "Kuidas sa leiad vanaema maja?" vastab Punamütsike, et see on suure tamme all.
        Tähelepanu väärib Punamütsikese peakate. Eesti variant on täpne tõlge Grimmide Rotkäppchen'ist. Ka saksa muinasjutu illustratsioonides näeme väikese punase mütsikesega tüdrukut. Samas massikultuuris on rohkem levinud angloameerikalik variant, kus punane on tüdruku kapuutsiga keep. Kuid eriti märkimisväärne on Perrault' variant, kus tüdruk kannab punast chaperon'i. Probleem on siin selles, et chaperon on meeste peakate, mis oli 17. sajandiks juba moest läinud. Kuid prantsuse kultuuris oli see sellegipoolest oluline termin, kuna oli seotud Jeanne d'Arc'iga, kes põletati nõiana, kusjuures üks põhilisi süütõendeid oli see, et ta käis meesteriietes. Need riided olid üles loetletud ja nende hulgas oli ka chaperon. Kindlasti ei ole Perrault' puhul siin tegemist lihtsa sulevääratusega, ilmselt tajus ta Punamütsikeses teatud soolist ambivalentsust ning lisas tema välimusse transvestiidi elemendi.
        Ei Charles Perrault' ega ka Grimmide muinasjuttude esimene väljaanne ei pälvinud erilist tähelepanu. Perrault' lood ei mahtunud klassitsistlikku konteksti: õukonnaliteraat ja Prantsusmaa kirjandusliku maitse kujundaja ei julgenud isegi muinasjutte oma nimega seostada ja publitseeris need oma poja nime all, kes oli raamatu avaldamise ajal üheteistkümneaastane. Omamoodi irooniline on see, et nüüd seostub Perrault' nimi eelkõige Sinihabeme, Saabastega kassi ja Punamütsikesega, mitte arvukate poeemide, näidendite ja proosateostega, mis talle eluajal kuulsust tõid.
        Hiljem aga, romantismiajal, muutusid folkloori ümbertöötlused aktuaalseks, eriti puudutab see Grimmide muinasjutte, milles juba koostajate endi arvates väljendus saksa rahvuslik vaim; neid hakati tõlgendama allegooriliselt.  Muinasjutud ilmusid 1812. aastal, kui Saksa alad olid  Napoleoni vägede poolt okupeeritud. Ühe levinud tõlgenduse järgi sümboliseeris Punamütsike Saksamaad, hunt Napoleoni, puuraidurid aga liitlaste jõude eesotsas Venemaaga. (Paralleelina võiks märkida, et  Perrault' variandi tõlgenduses identifitseeritakse sageli Punamütsikest Prantsusmaaga ning hunti Saksamaaga). Peab ütlema, et selline tõlgendus oli Grimmidele võõras. Sügavalt religioossete inimestena nägid nad Punamütsikeses lunastuslugu. Surmavallast pääsenud Punamütsike assotsieerus neil Kristusega (veel täpsem paralleel oleks püha Margareeta). On selge, et selline tõlgendus ei jätnud ruumi seksuaalsetele konnotatsioonidele ja loo moraal on hoopis teine: süütus saab päästetud, kurjus aga karistatud.
        Korduvalt on täheldatud, et Grimmide muinasjutu lõpp on julm, peaaegu sadistlik. Samuti ebaloogiline: pärast seda, kui Punamütsike tapab jahimehe abil hundi, läheb ta veel kord metsa ja nüüd juba ilma jahimehe abita tapavad nad vanaemaga teise hundi. Kuid selles on oma kindel loogika, kuna pärast lunastust ei karda me ohte ja saame neist ise üle.     
        Ei ole vist ühtegi teist muinasjuttu, millel ei oleks nii palju erinevaid interpretatsioone kui Punamütsikesel. Nii näiteks oli natsionaalsotsialistliku režiimi ajal levinud tõlgendus, mille kohaselt on Punamütsike süütu saksa tütarlaps (variant: saksa rahvas tervikuna), hunt aga juut (variant: rahvusvaheline juutlus). Arvatavasti sõltumatuna sellest lõppes üks paljudest vene laste hulgas populaarsetest Punamütsikese anekdootidest, mis kuulus sarja: vanaema, vanaema, miks sul nii suur...?, dialoogiga: "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur nina on?" -- "Sellepärast, et juut olen," ütles hunt ja puhkes nutma.
        Erinevad psühholoogia ja folkloristika koolkonnad lausa võistlevad erinevaid interpretatsioone pakkudes, kusjuures peaaegu alati on tegemist seksuaalse sümboolika leidmisega. Seksuaalseid sümboleid nähakse nii Punamütsikeses kui ka hundis ja see peegeldub jällegi terves reas laste anekdootides. Nt Punamütsikese kohta: läheb Punamütsike mööda metsa, kohtab hunti. "Lapsukene, ega sa ei karda siin üksi metsas käia?" -- "Mis mul karta, teed ma tunnen, seks mulle meeldib." Või hundi kohta. "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur saba on?" -- "See pole saba," ütles hunt ja punastas.      
        Paljudes Punamütsikese interpretatsioonides on oht kadunud ja jäänud puhas seksuaalsus. Nii kostümeerivad Kasselis rahvapidustustel neiud end Punamütsikeseks, nende kavalerid aga end huntideks. Ning on täiesti selge, et viimased ei taha esimesi ära süüa.

Punamütsikesel on erinevaid -- sageli üksteist välistavaid -- interpretatsioone ja järeltekste: jutustusi, poeeme, muusikale, koomikseid, animatsioone, mängufilme jne. Kõikidest lahknevustest hoolimata tulenevad nad kõik ühest ja samast mütopoeetilisest loogikast, mis seisneb baasopositsioonide inverteerimises, rollide vahetumises ja personaažide kokkusulamises ja lahkulöömises. Nii võib kuri muutuda heaks, hea kurjaks, laps täiskasvanuks, mees naiseks, inimene loomaks, loom vaimuks jne. Punamütsikese süžee erinevad transformatsioonid kasutavad kõiki neid võimalusi: Punamütsike on korraga nii laps kui seksuaalselt küps noor naine, kellel on samas teatud transvestiitsed elemendid; hunt on loom, inimene ja libahunt jne; huvi pakuvad nii puuraidurite kui ka vanaema kujud -- viimases võib näha ka nõia tunnuseid. Rolliinversiooni näited on: hunt tapab Punamütsikese -> Punamütsike tapab hundi, hunt võrgutab Punamütsikese -> Punamütsike võrgutab hundi (postfreudistlik psühhiaater Eric Berne väidab oma raamatus tõsimeeli, et see ongi muinasjutu õige tõlgendus). Punamütsike võib sulada hundiga kokku samaks personaažiks (Once upon a time), puuraidurid võivad jaguneda puuraiduriks ja jahimeheks jne.

Ma saan aru, et kogu öeldu ei saa kuidagi kõigutada sisalikeusulisi ega ka teisi analoogilisi huvitavaid religioonide adepte. Nii mõnigi saab siit võib-olla hoopis lisamaterjali juurde (alfadrakoonlased lõid oma salajases laboris "Paradiisiaed" väljavalitud rassi, esimene vasikas läks aia taha, see tuli liiga nendesarnane -- Lilith; kuid siis nad arendasid oma holograafilist tehnoloogiat ning järgmised eksemplarid kukkusid juba enam-vähem inimese moodi välja -- lugege sumeri tekste ja David Icke'i, seal paljastub tõde jne jne). Mina ega ükski semiootiline analüüs ei saa siin aidata. Vaja on hoopis on teistsugust abi. Minu eesmärk oli aga näidata, et reaalsete mütoloogiliste motiivide järgimine on palju põnevam kui elada suvaliste ja mitte eriti andekate fantaasiate maailmas. 

Minu blogi lugejad on arvatavasti tähele pannud, et teen ülimalt harva samal päeval kaks postitust. Viimaste postituste kõrvaleesmärk oli omamoodi eksperiment: üks oli pühendatud ülitähtsale teemale, mis puudutab sadade miljonite inimeste igapäevaelu üle maailma, sealhulgas suuremat osa Eesti elanikest, teine aga suht juhuslikule ja täiesti vähetähtsale seigale. Idee eest olen teatud määral võlgu Sven Vabarile, kes palus mul kirjutada vandenõuteooriatest. Minu mõlemad postitused haakuvad selle teemaga, kusjuures PRISMi puhul on tegemist reaalse ülemaailmse vandenõuga, ufode puhul aga ettevaatlikult väljendades mitte eriti olulise asjaga. Eksperimendi puhtuse mõttes paigutasin need postitused nii, et nimelt PRISM jääks esimesse -- st kõige märgatavamasse --  positsiooni. Hüpotees sai kinnituse. Päris vandenõust hoolitakse palju vähem kui mingisugustest luuludest.
    Kommentaatoritest tahaksin eraldi vastata Kaurile. Ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta. See on (para)religioon ning selle religiooni sees võib täheldada erinevaid sekte. Igal religioonil on mingi usutunnistus, autoriteetsed (pühad) tekstid, autoriteetsed tõlgendajad (preestrid), imed (mida tekstid ja tõlgendajad seletavad), prohvetid (nn kontakteerujad), tihti ka omad märtrid (siiski, ufoloogide hulgas vist päris märtreid ei ole, küll aga on palju poolmärtreid, nt need, kelle akadeemiline karjäär pidi veendumuste pärast kannatama). Ufoloogias on teada isegi selline spetsiifiline usutunnus nagu stigmaadid (inimesed, kes ühel või teisel moel kannatasid ufode pärast).
    Kauri lingid osutavad erinevatele ufouurijate materjalidele, mina võiksin omalt poolt lisada veel terve hulga. Fakt on see, et tuhanded inimesed on näinud seda, mida hakati nimetama ufodeks, sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, kusjuures osal juhtudel tekkisid objektid alles pärast ilmutamist, sajad inimesed on ühel või teisel moel astunud füüsilisse kontakti kas ufonautide ehk tulnukatega või nende juhitud aparatuuriga, veel sajad inimesed saavad ufodelt signaale kaugside kaudu (need signaalid tulevad otse inimese ajju). Siia võib lisada seletamatud meteoroloogilised, elektromagneetilised ja muud fenomenid, mis on fikseeritud nt radaritel. 

Carl Gustav Jung juhtis tähelepanu fenomeni süvapsühholoogilistele aspektidele. Mind jällegi huvitavad rohkem kulturoloogilised. Nimelt on ufode kuju ja nende liikumisomadused viimase 70 aasta jooksul kõvasti arenenud ning on päris heas vastavuses ulmekirjanduse (ja hiljem filmide) moodsaimate saavutustega, kusjuures tihtipeale korreleeruvad kirjeldatava objekti omadused tunnistaja haridustasemega. Nii nt oli 1960ndatel üks naine USAs veendunud, et nägi ufot, kuna selle peale oli kirjutatud UFO (ei tea, kas väiksemate tähtedega "Made in China" oli samuti kirjas).
    Väga oluline faktor on massikultuur ning see, et isegi teadust populariseerivad kanalid, nagu National Geographic või Discovery pühendavad palju aega erinevatele vandenõuteooriatele, ufodele või iidsetele tulnukatele.
    Erinevates riikides on moodustatud ufode uurimiseks teadlastest ja sõjaväelastest komisjone, kuid nende töö tulemused peaksid ufoloogidele pettumuse valmistama. Inglise luure järeldas juba 1950. aastatel, et kõik ufojuhtumid langevad ühte neljast kategooriast:
    1) astronoomilised või meteoroloogilised fenomenid,
    2) lennuaparaadi vale interpeteering,
    3) optiline illusioon või psühholoogiline hallutsinatsioon,
    4) ettekavatsetud pettus.
See järeldus oli omal ajal salastatud, kuid aastal 2009 deklassifitseeriti kõik Briti sõjaluure ufosid puudutavad materjalid. NSVL ja USA eitasid ametlikult ufode olemasolu, kuid kogusid salaja nende kohta andmeid, mis on samuti praeguseks avalikustatud. Tulemused on sarnased:
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni ufo maandumise kohta,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni kontaktide kohta ufo pilootidega,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni inimeste röövimise kohta ufode poolt.
2009. aastal viiskümmend aastat tegutsenud  Briti ufojälgimis- ja analüüsimisprogramm suleti, kuna kogutud andmed ei paku mingit huvi Tema Majesteedi õhujõududele. Ja ikkagi masu. Omalt poolt lisan, et see on hea näide selle kohta, et mõnikord on kasinuspoliitika kasulik.
    Mis siis jääb? Kuna mainstream teadusega on teed otsustavalt lahku läinud, areneb ufoloogia nüüd ilma kammitsateta palju edukamalt, võttes järjest enam institutsionaliseeritud religiooni kuju.
    Kardan, et juba eelmine tekst on riivanud nii mõnegi lugeja tundeid. See ei olnud kindlasti minu eesmärk, usk on tõsine asi ja ma suhtun sellesse respekteerivalt. Minu iroonia on suunatud üksnes nendele usunähtustele, mis püüavad ennast esitada millegi muuna, nt teadusena. Kahjuks kujutan ette, et minu järgnev tekst riivab veel suurema hulga inimeste tundeid.
    Kui kvalifitseerisime ufoloogia religioonina, siis ei saa me siin peatuda ja peame vaatama, kuidas interpreteerivad analoogilisi nähtusi teised religioonid. Ufosid on nähtud tuhandete aastate jooksul maailma erinevates nurkades ning nad on jätnud oma jälje müütidesse ja usunditesse. Tänapäeva ufoloogid tsiteerivad meelsasti vastavaid lõike, siiski ei pööra suuremat tähelepanu sellele, et valdav osa muistseid ufosid on väga antud tsivilisatsiooni nägu. Kas on tegu lohega, lendava maoga, lendava (tule)vankriga jne. sõltub suurel määral antud kultuuri mütoloogilisest taustsüsteemist.
    Olulisem on aga vaadata, kuidas interpreteerivad ufosid ja sarnaseid nähtusi kaasaegsed religioonid. Islamis puudub ametlik ufodega seotud doktriin, kuid sellest kirjutavad autorid tuletavad meelde, et Allah (st Jumal) on maailmade looja (suura Al-Fātiḥa), st jumal ei loonud ühe maailma, vaid mitu. Mis puudutab ufosid, siis need on tulnukad nendest maailmadest, osa neist head, keda nimetatakse ingliteks, osa halvad -- need on džinnid. Rooma-katoliku kirikus, nii palju kui mina tean, ufoõpetus puudub, küll aga leiame nii ufoskeptikuid kui ufoentusiaste nii ilmikute kui vaimulike hulgast. Katoliiklikud traditsionalistid avaldasid dokumendi, mis käsitleb ufosid kui fiktiivseid objekte, millel on enamasti deemonlik iseloom. Seevastu Vene õigeusu kirikus on sisukas ja detailne ufode kontseptsioon, ameerika teoloog Seraphim Rose on pühendanud ufodele suuremahulise osa oma raamatust "Õigeusk ja tulevikureligioon" (vene k; vt pt VI), milles ta analüüsib detailselt ufojuhtumeid õigeusu traditsiooni kontekstis ning leiab, et kõik juhtumid on suurepäraselt seletatavad kurjade vaimude ilmutuste ja nende sepitsustena. Hiljuti väljendas sama positsiooni ka Moskva patriarh Kirill, nii et seda võib pidada ametlikuks seisukohaks.
    Kui me vaatame ufojuhtumeid religioosse vaatenurga alt, siis peame nad kõigepealt paigutama teiste religioossete fenomenide konteksti ja ilmselt kõige laiem jaotus on imed (ufoloogide hulgas on sekt, mida teised ufoloogid nimetavad skeptikuteks, kes püüavad seletada kõiki juhtumeid loodusnähtustena; õigete ufoloogide hulgas ei leia selline lähenemine sümpaatiat). Kui aga tegemist on imedega, siis tuleb vaadata, kuidas on need seostatud teiste imedega. Eriti huvitavad meid praegu neid ilmutused, mis puudutavad visuaalseid kujundeid õhus. Ufod ei ole ainsad asjad, mida inimesed näevad. Aastatuhandeid on nähtud kummitusi, ingleid ja kurje vaime, igasuguseid jumalaid, kristlikus traditsioonis ka Jumalaema ja Kristust (viimane siiski ilmutab ennast suhteliselt harvem). Need ilmutused on olnud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, nii mõnigi kord massilised, ning nagu ufosidki on neid jäädvustatud fotodele ja filmilintidele.

    Kuidas nendesse suhtub kirik? Eriti sensitiivsed on Kristuse ja Jumalaemaga seotud nägemused. Mis need on? Kas puht psüühilised nähtused? Või on tõesti ilmunud neitsi Maarja? Või siis ilmutab kuri vaim, kes on osav matkija, ennast sellisena ristirahva kiusatuseks? Eriti terav on see probleem vene õigeusus. Samuti tuleb ära märkida, et vene õigeusk ei tunnista neid Jumalaema ilmutusi, mis on juhtunud katoliiklikes maades. Kõige sensitiivsem on Fátima juhtum (1917), kuna sealne prohvetlus puudutab otseselt Venemaad. Nii mõnigi õigeusklik autor on seda kirjeldanud kui massipettust ja/või kui saatana kiusatust.
    Kuid meid ei huvita praegu prohvetluse sisu, vaid mõningad selle ilmutusega seotud asjaolud. Jumalaema ilmus kolmele lapsele korduvalt, kusjuures alguses nad ei saanud aru, kellega on tegemist, nad pidasid teda lihtsalt kauniks prouaks, kuid siis avas oma ta isiku. Laste vanemad ja ka külapreester suhtusid laste juttudesse algul tõrksa skeptitsismi ja hirmuga, et lapsed toovad neile pahanduse kaela (tolle aja Portugali valitsus oli katoliku kiriku suhtes üsna vaenulik). Kuid kuuldused levisid ja kontaktid jätkusid ning saavutasid oma tipu 13. oktoobril 1917, mil Jumalaema end jälle lastele ilmutas, aga kogunenud kümned tuhanded inimesed nägid samal ajal imet taevas, mida hakati nimetama päikesetantsuks: päike hakkas liikuma ja maale lähenema, seejärel uuesti kaugenedes.   Seda fenomenid nägid ca 70 000 inimest (erinevatel hinnangutel 30 000 kuni 100 000), nii kohapeal kui ka lähikülades olnud.
    Katoliku kirik suhtub väga suure ettevaatlikkusega sedalaadi ilmutustesse, mis ühel või teisel kohal on regulaarsed, siiski on Fátima ilmutuse kirik tunnistanud ehtsaks, ning paavst Pius XII on kinnitanud, et sellesse uskuda on väärikas. Samas ei kohusta kirik kedagi sellesse või analoogilistesse imedesse uskuma, see on iga uskliku enda südameasi.
    Fátima juhus tekitas suurt huvi ka ufoloogide seas. Autoriteetne ufoloog Jacques Vallée (astronoom, kirjanik ja erinevate Hollywoodi filmide konsultant ufode alal) tegi põhjaliku uurimuse, mille tulemuseks on, nagu juba ette arvata võiks, et Fátima juhtum on tavaline ufoaktiivsus. Jumalaema ilmutab ennast regulaarselt erinevates maailma paikades -- siinkohal võiks nimetada ka Tšernobõli ilmutust, mille tunnistajaks olid jällegi tuhanded inimesed, viimasel ajal ilmub ta tihti Egiptuse kopti kirikute kohal, teda on ka pildistatud, ufoloogid aga väidavad, et tegemist on hoopis ufodega.

PRISMiga seotud skandaal on juba praegu suurel määral kahjustanud meie usaldust riiklikesse struktuuridesse ning on isegi pingestanud nii EL siseseid kui ka transatlantilisi liitlassuhteid. Uusi paljastusi on lubatud veelgi ning ei saa kuidagi nõustuda nendega, kelle meelest on tegemist tühise asjaga. Siiski on ühiskondlik pahameel minu meelest suunatud valele aadressile. Luureagentuurid on selle jaoks loodudki, et nad luuraksid. Et mingisugune Ameerika superagentuur luurab muuseas ka Eesti kodanike järgi, on ebameeldiv, kuid aktsepteeritav senikaua, kuni ta ei ületa teatud seaduslikke piire. Praeguse informatsiooni valguses on aga neid piire kõvasti ületatud. Palju olulisem on aga see, et Euroopa Liidus tegutsevad avalikult sellised IT valdkonnaga seotud firmad ja korporatsioonid, mis osutusid NSA agentideks, need on hundid lambanahas. Nende korporatsioonide nimed on ka avaldatud: need on Microsoft (alates 2007), Yahoo! (2008), Google (2009), Facebook (2009), Paltalk (2009), YouTube (2010), AOL (2011), Skype (2011) ja Apple (2012). Kaks esimest hõivati president Bushi ajal, ülejäänud juba praeguse Obama administratsiooni poolt.
    Olen alati võidelnud internetivabaduse eest (k.a anonüümsete kommentaatorite õiguste eest); vähemalt siis, kui olin Riigikogus, oli see ka meie erakonna ametlik positsioon. Mul pole põhjust arvata, et see on vahepeal muutunud. Lähtudes asjaolust, et PRISMi rakendamine on Euroliidus seadusvastane, saatsin täna eurokomisjoni presidendile José Manuel Barrosole järgmise kirja (koopia eurokomisjoni Eesti esinduse juhile Hannes Rummile):

Mr. President,

As we have learned, the NSA's PRISM program is monitoring the electronic activity of EU citizens, including the content of e-mails and private conversations. President Barack Obama and the Director of NSA Keith Alexander have basically admitted to it. They have justified such measures: these avoid terrorist attacks and protect the lives of US citizens. As for the rights of US citizens, these are secured by the legal system of the US. Unfortunately, the legal system of the US does not by any means secure the rights of EU citizens. At this point, the wave of protests is directed against NSA, however, the essence of an intelligence agency is the espionage. A different matter is that the agents of NSA are publicly operating on the territory of EU, who are engaged in illegal activities. The names of these agents are disclosed: Microsoft, Yahoo!, Google, Facebook, Paltalk, YouTube, AOL, Skype, Apple. Since such operations are in conflict with the Charter of Fundamental Rights of the European Union, it is my deepest conviction that the European Commission has to suspend the activities of these corporations on the territory of EU, until the present crisis has been solved.

Sincerely yours,
Mihhail Lotman,
Head of City Council of Tartu, Estonia
Professor of Tallinn University,
Senior Researcher of the University of Tartu

Sven Vabar palus kirjutada  vandenõuteooriatest, mis on vallutanud Eesti, ja muudest sarnastest asjadest nagu chemtrail jne.
    Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
    Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
    Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
    Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
    Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
    Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:

Eks me kõik ole selliseid kohanud.
    Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
    Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
    Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.

    Ja alles siis tulid meelde ufod. Ja nagu see sõna sai mõttes välja öeldud, ärkas minus skeptik, kes kisendas: see pole võimalik. Tegin kõik, mida teooria näeb hallutsinatsiooni puhul ette. Näpistasin end kintsust, keerasin pilgu kõrvale, panin silmad kinni, siis tegin nad lahti: see sinder ei kadunud ikka kusagile. See käitus -- nagu ma hiljem lugesin -- täpselt nagu üks õige ufo pidigi tegema, kord jäi peaaegu seisma, siis aga liikus hästi kiiresti, kusjuures sooritas pöördeid peaaegu täisnurga all, kiirust vähendamata. Ühesõnaga, mehaanikaseadused sellele ei kehtinud. Mis tekitas aga minus erilist rahutust, oli see, et ma ei suutnud päris hästi määratleda, kui kaugel see minust on. Ühelt poolt hõljus see metsatuka serval (st u 200 meetri kaugusel), samas aga tundus, et ta on märksa kaugemal. Oli veel üks rahutusttekitav fenomen: selle ideaalsed geomeetrilised vormid, ning mitte üksnes objektil enesel, vaid ka selle poolt jäetavatel tulekeeristel. Need moodustasid sümmeetrilise mustri, mida vene keeles nimetatakse türgi mustriks, eesti keeles aga vist neerumustriks. (Erinevalt pildi peal olevast puudusid minu ufol mustad plekid, selle eest tulejälg, mis nagu pildilgi väljus objekti servadest, oli palju selgem ja moodustas kaks neerukujulist sümmeetrilist mustrit.)
    Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
    Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
    Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
   

    Mis aga puutub meid ohustavatesse sisalikesse, siis ka see arhetüüp on etnoloogidele hästi tuntud, tavaliselt nimetatakse neid lohedeks või draakoniteks. Neid kohtab üsna sageli, ning nad seavad end tavaliselt mingi linna alla (kui piirduda Balti regiooniga, siis võiks nimetada Vilniust ja Krakovit).
    Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid.  End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.

     (Alljärgnev on vastus Joonasele)
    Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud:   "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
    Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele. 
   

    Alustan teisest, kuna see on põhiline. Tõene ütlus on selline, mis vastab tegelikkusele. Aksioomiks, mida tavaliselt ei formuleerita, on arusaam, et tegelikkus on tõene. See on vanim kontseptsioon, mille formuleering lähtub Aristotelesest: tõde on asjadest rääkimine nii, nagu nad on, ja mitte rääkimine nii, nagu nad ei ole (täpse formuleeringu leiate tema "Metafüüsikast"). Moodsas filosoofias on seda arendanud Bertrand Russell, Alfred Tarski jt. Seda nimetatakse vastavuse või korrespondentsuse tõeteooriaks. Kui ma ütlen, et (praegu) päike paistab, siis see kuulutus vastab tõele, juhul kui (praegu) päike paistab, ja on vale, juhul kui ei paista. Midagi keerulist ma siin ei näe. Võimalike arusaamatuste vältimiseks mainin, et kui muu pole eksplitsiitselt väljendatud, siis lähtun nimelt sellest tõekäsitlusest.
    Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.

    Ning esimene ja viimane: tõde kui identiteet või see, mida eesti keeles väljendab sõna 'kõhutunne'. Või siis see, mida pidas silmas Martin Luther oma kuulsas ütluses "Hier stehe ich und kann nicht anders". See on tõest kõige sügavam ja kõige kindlam isegi mitte arusaam, vaid tunnetus. See tõde, mis loob minu identiteedi, on tugevam kui mingisugune vastavus mingisugusele tegelikkusele või mingisugused loogikavigurid. Seda tõde - identiteeti - ei saa kontrollida ega tõestada. Ta ei vajagi tõestamist. Seda saab edasi anda ainult läbi kaastunnetamise, usalduse ja usu. Seepärast seostatakse nii mõnigi kord identiteeditõde Jumala tõega. See on ülim tõde ja seda ei saa adekvaatselt sõnades väljendada, sellest saab vaid vaikida, nii nagu Jeesus vaikis vastuseks Pilatuse küsimusele.
    Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
    P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
    "Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
    "Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.

    Internet on asendamatu allikas meelsuste, hoiakute ja reageeringute uurimiseks. Muu meedia ei paku nii tänuväärset materjali, kuna esiteks, päris kõiki idiootsusi ka ära ei trükita, ning teiseks, mis võib olla veelgi olulisem, teksti loomise ja selle avaldamise vahel on ajaline intervall ning autor loeb üldjuhul vähemalt korra oma teksti üle, rääkimata siis sellest, et isegi kui tekst on anonüümne/pseudonüümne, siis vähemalt toimetuses teatakse, kes ta on.    
    Internetikommentaariumides näeme aga vahetuid ja otsekoheseid reageeringuid. Eriti ilmekad on kommentaarid, mis järgnevad mingisugusele vapustavale uudisele. Endamisi jagan kommentaatorid kolmeks rühmaks: "analüütikud" (tavaliselt selges vähemuses), "monomaanid" (st need, kes iga sündmuse juurde kleebivad väheste variatsioonidega oma lemmikmõtet) ja "Pavlovi koerad". (Loomulikult on see jaotus tinglik ja üksnes pro domo sua; pealegi võib nii mõnigi "Pavlovi koer" olla ka "monomaan".)

Täna räägime "Pavlovi koertest". Akadeemik Pavlov tõdes oma eksperimentides koertega, et koeral eraldub ila mitte üksnes siis, kui talle antakse reaalset toitu, vaid ka kindla signaali peale, mis on selle toidu andmisega seotud. Koer oma ilastamist kontrollida ei suuda.
    Kohe peale teadaannet Oslo plahvatusest ilmusid kaht tüüpi kommentaarid. Esimesed, süüdistavad, nõudsid piiri kinnipanekut ja erinevaid moslemivastaseid repressioone, teised aga hakkasid terroriakti õigustama: Norra osaleb Afganistanis ja pommitab Liibüat, nii et tegu on igati mõistetava kättemaksuga.

    Vahemärkusena: nii siin kui ka edaspidises kommentaariumianalüüsis ei hakka ma otsima loogika- ja faktivigu - nt kuidas taliibid isegi teoreetiliselt võiksid koordineerida oma tegevust Muammar Gaddafi omaga.

    Need olid vahetud reaktsioonid ja ühine nende puhul on see, et autoritele on täiesti selge, kes on plahvatuse taga. Pean tunnistama, et minugi reaktsioon ei olnud palju targem, ehkki esimest pilti nähes kerkis alateadvusest esile nimi Oklahoma city. Pilt oli tõepoolest mõneti sarnane: pomm kahjustas ennekõike valitsushoone fassaadi, st plahvatas maja ees, samas kui islamistidest enesetaputerroristid üritavad sõita hoonesse sisse. Kuid kohe tõrjusin selle versiooni kõrvale, kuna mõte, et Norras võiks tegutseda mingisugune Ameerika tüüpi parempoolne relvavägi, tundus mulle võimatu. Peagi võttis teo eest vastutuse Ansar al-Jihad al-Alami (Ülemaailmse džihaadi abistajad) - organisatsioon, mis on tuntud internetiaktiivsuse, mitte reaalsete terroriaktide poolest. Ei ole päris selge, kas see grupp ise andis selle teate välja või neile vaid omistatakse seda, aga pea iga terroriakti puhul kiirustavad erinevad grupeeringud nendega uhkustama.

Kui aga selgus, et terrorist on norrakas, jätkasid Pavlovi koerad oma ilaeritust: süüdistavad kordasid, et ikkagi "kaltsupead" ja multikulti süüdi, teised aga kiirustasid Breivikit õigustama ja õigustusi oli kaht tüüpi, esiteks - näe kui kaugele on põhjamaine inimene viidud, et tal muud üle ei jää, teised, et Breivik on põhimõtteliselt õige asja eest väljas. Eesti kommentaariumist ei suutnud ma leida siiski ühtegi Breivikit heroiseerivat seisukohta, vene kommentaariumis on neid hulgaliselt.
Ülalpool sai mainitud, et kommentaatorite klassifikatsioon on tinglik ning nii mõnigi kord on Pavlovi koerad samas ka monomaanid. Monomaaniast rääkides pean siin silmas ennekõike erinevaid vandenõuteooriaid; seoses Norra terroriaktiga on neid esinenud arvukalt.

(1) Vabamüürlased. Breivik oli vabamüürlane "ja sellega on kõik öeldud". Vabamüürlased tahavad valitseda maailma ja ei ole ühtegi hirmsat tegu, milleks nad pole võimelised. On mõttetu vastu vaielda, et mitmesaja-aastases vabamüürlaste ajaloos pole olnud ühtegi Breivikiga analoogilist juhtumit. Mis puudutab vabamüürlushullust põdevaid, siis neile tekitas teatud düskomforti hoopis muu: vabamüürlased teevad oma musti tegusid salaja, Breivik aga reklaamis ennast igati ja muuseas ka vabamüürlasena. Kuid monomaania ongi oma nime väärt just tänu sellele, et igale vastuväitele võib leida vastuvastuväite. Antud juhul kõlab see umbes nii, et Breivik on lihtsameelne ohver, kelle vabamüürlased meelitasid oma looži ja korraldasid seal talle ajupesu. Ühe parima sedalaadi versiooni esitasid Vello Leito ja Aivar Koitla telekaamera ees. Breivikit juhtisid Norra valitsus ja politsei (teadagi kõik vabamüürlased), keda omakorda õhutas Euroopa ülemkogu alaline eesistuja Van Rompuy (selge, et vabamüürlane temagi), kuid tema taga seisavad veel eriti tumedad jõud, keda isegi nii vapper inimene nagu Vello Leito ei julgenud nimetada.
(2) Juudid. Norra noored sotsdemmid nõudsid päev enne terroriakti Gaza blokaadi lõpetamist ja Iisraeli boikoteerimist. Seda sionistid välja kannatada ei suutnud. Antud versiooni pakkusid välja mitmed anonüümsed Eesti kommentaatorid, aga Venemaal esines sellega meilgi tuntud ajakirjanik Mihhail Sevtšenko, kes on muuseas Venemaa Ühiskondliku nõukogu liige. Kavkazcenter.net aga vihjab, et Breivik ise on juut. See, et selliseid aktsioone korraldavad erinevad vasakorganisatsioonid regulaarselt, ning see, et Breivik valmistus oma mõrvatööks aastaid, neile ei mõju.
(3) Neonatsid. Tundub ratsionaalsem kui kaks esimest, kuna teatud kontaktid Breivikil nendega olid (aga olid ka vabamüürlastega), kuid mitte miski ei viita sellele, et terroriakti taga oleks olnud mingisugune laiem vandenõu, k.a paremäärmuslik organisatsioon.
(4) Sotsid ise. Breivik kui nende salaagent. Tundub täiesti meeletuna ja, nagu vabamüürlaste puhulgi, ei saa pärast Teist maailmasõda leida ühtegi analoogilist provokatsiooni, pealegi mitte kuidagi ei lange kokku nüüdisaegsete Norra sotside maailmavaate ja teguviisiga. Kuid kindel loogika siin on. See lähtub tuntud põhimõttest cui prodest? (kes saab kasu?). Norra sotside populaarsus tõusis 10%, paremerakondadele on vesi peale tõmmatud. See on ülimalt vildakas loogika, mis vahetab tagajärje ja põhjuse, kuid tegu on väga levinud ilastamisviisiga.
(5) Al Qaida. Eesti kommentaariumist ma seda ei leidnud, aga nii täiesti tõsiselt väitis seda Ameerika Hääle saates eriteenistuste asjatundja Aleksandr Vassiljev, kes on ise endine KGB analüütik. Kõigepealt ta põrmustab versiooni, nagu oleks Breivik hull või osa neonatslikust vandenõust, kuid siis, lähtudes samast põhimõttest, cui prodest?, leiab, et Breivik oli Al Qaida või muu islamistliku rühmituse salaagent. Et Breiviki ja islamistide vahel mingit reaalset seost tuvastada ei õnnestu, teeb teda pisut murelikuks, kuid oma versioonist ta ei loobu.

...kui aga selgus, et tegu pole islamiterroristidega, vaid hoopis blondi ja sinisilmse norrakaga, siis olid kohe valmis järgmised sildid: kristlik fundamentalist ja paremäärmuslane. Peagi aga selgus, et see "kristlane" kirikus ei käi üldse, mis puudutab aga "paremäärmuslikku" erakonda, kuhu ta vahepeal kuulus, siis tegu on Progressiparteiga (FrP), mis on praegu Norras suuruselt teine erakond ning äärmuslikuks võivad seda nimetada ainult pahatahtlikud vasakpoolsed kriitikud. Ka siin ilmnes, et Breivik astus erakonnast välja. Siis tulid järgmised määratlused: ta on pro-gay, pro-Iisrael, pro-Serbia jne. Kohe tulid välja ka uued asjaolud: Breivik on vabamüürlane ja templirüütel, veel igasuguseid huvitavaid seoseid märgib ta oma manifestis, mida ta nimetab "Euroopa iseseisvusdeklaratsiooniks".

Märkimisväärne on juba tiitellehe kujundus: kõigepealt number "2083", mille all on templirüütlite punane rist, siis teose pealkiri, mille all on kaks ladinakeelset rida: De Laude Novae Militiae ja Pauperes Commilitones Christi Templique Solomonici, allkiri Andrew Berwick ning koht ja aeg: "London - 2011". Viimane number peab tähistama üleeuroopalise ülestõusu algust, esimene aga selle võidukat lõppu.  Kõik see on osalt sihilik müstifikatsioon, osalt aga lihtsalt puder ja kapsad. Euroopa iseseisvusdeklaratsioon viitab Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile, Uue relvaväe kiitusest on aga Clairvaux' püha Bernardi teose pealkiri ning Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid oli Templivendade ordu ladinakeelne nimetus. Deklaratsioon ise on samasugune copy-paste meetodil tehtud tsitaatide kollaaž, autori poolt vaid veidi modifitseeritud ja silutud, sellal kui need modifikatsioonid toovad ennekõike sisse talle olulisi võtmesõnu (nagu multikulturalism, kultuuriline marksism, islam jt). Allikad on seinast-seina, teiste hulgast paistavad silma terved lõigud Unabomberi (Ted Kaczynski) Manifestost ja inglisekeelsed tsitaadid Mao Zedongilt.

    Mingist ideoloogilisest sidususest ei saa siin juttugi olla. Unabomber oli moodsa postindustriaalse tsivilisatsiooni radikaalne kriitik, parempoolsete vaadetega individualist, Mao Zedong aga väga vasakpoolne kollektivist. Tundub aga, et Norra terrorist kasutab neid tekste üksnes dekoratiivsetel eesmärkidel. Mitte ükski tema allikatest – ja nende hulgas on üks liberaalse ideoloogia rajajaid John Stuart Mill, konservatiiv Winston Churchill jt – ei väljenda tema enda vaateid. Näiteks tema põhiallikates ei ole mingit islamofoobiat, mis on Breiviki kirjutise üks juhtmotiive. Samuti ei kohta me multikulturalismi kriitikat sel lihtsal põhjusel, et mingit multikulturalismi tema allikad ei tundnud. Esmapilgul võib jääda mulje, et mingit süsteemi pole siin üldse ja koostaja jõupingutused olid põhiliselt suunatud disainile.
    Selline eklektilisus osutas tagantjärele väga mugavaks nii tema õigustajatele kui ka süüdistajatele. Õigustajad nopivad välja lauseid, mis on neile meeltmööda (tavaliselt on see multikulturalismi ja islami kriitika), vastased aga teisi, nagu tema Iisraelilembelisus, vabamüürlus, paremäärmuslus jne. Ajakirjanikud ja analüütikud tekitavad lisamüra, tuues sisse neid määratlusi, mida Breivik ise ei kasutanud. Nii näiteks saab temast ultranatsionalist, mida ta kohe kindlasti ei ole.

  Tegelikult on Breiviki tekst väga lihtne ja sidus, kuid see sidusus ei ole ideoloogiline, vaid diskursiivne. Diskursuse loogika on siin lihtne, rajanedes kolmele põhimõttele.
    1. Vaenlase sõber on vaenlane.
    2. Vaenlase vaenlane on sõber.
    3. Vaenlase sõbra vaenlane on samuti sõber.
Nüüd on vaja vaid täita lüngad. Meie oleme eurooplased, meie vaenlane on islam. Vaenlase sõbrad on need, keda Breivik nimetab kultuurilisteks marksistideks ja multikulturalistideks. Vaenlase vaenlane on Iisrael, vaenlase vaenlased on geid. Vaenlase sõprade vaenlased on Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
    Probleem on aga selles, et vaenlane on hästi võimas ja tema sõbrad/liitlased (kes on samuti vaenlased, vrd p.1) domineerivad Euroopas. Vaenlase vaenlased (st meie sõbrad ja liitlased, vrd p.2) – homod ja Iisrael, samuti Serbia rahvuslased – on sellega võrreldes liiga väike jõud. Mis puudutab aga Euroopa rahvuslasi ja konservatiive, siis on nad esiteks killustatud ning teiseks on neil sihik paigast ära: seeasemel, et võidelda vaenlasega, võitlevad nad nt juutidega. Tuleb luua selline jõud, mis keskenduks vaenlase peatamisele ja võidule tema üle, õigemini, tuleb taasluua see jõud, mis omal ajal edukalt vaenlasega võitles. See jõud on ristirüütlid, Saalomoni templi vaesed rüütlid.
    Selles loos on huvitav, et Breivik ise sõltub oma vaenlase – äärmusliku islami – ideologeemist, mille kohaselt on sionistlik riik uued ristirüütlid (nt bin Laden rõhutas seda pidevalt). Tundub, et ka Breivik usub seda siiralt, kuid see, mis on bin Ladeni jaoks ülim pahe, on tema jaoks hea. Järgmine mütologeem on see, et templirüütleid ei hävitatud täiel määral, vaid nad jätkasid transformeeritud kujul oma tegevust vabamüürlastena. Seose templirüütlitega mõtlesid välja vabamüürlased ise juba 18. sajandil. Siiski, nende jaoks oli see seos pigem sümboolne, mitte materiaalne. Alles 20. sajandi lõpul hakkasid erinevad publitsistid oma pseudoajaloolistes kirjutistes seda seost tõsiselt väitma.
    Niisiis, näiliselt täiesti sobimatud komponendid moodustavad väga lihtsa ja isegi sidusa narratiivi. See, et enamik seisukohti on iseenesest täiesti valed, suurt rolli ei mängi. Tegemist pole teadmistega, vaid omamoodi usulise doktriiniga ning siin on oluline, et 1) "kõik klapib" ning 2) "see seletab ju kõike". Et multikulturalism ei pärine marksismist ja ei tähenda islami ekspansiooni, et sionismil ei ole mingit seost ristirüütlitega, et vabamüürlased ei pärine templirüütlidest jne, kõik see ei mängi Breiviki enda ja tema austajate (aga neid on palju isegi Eestis, vrd netikommentaariumi) jaoks mitte mingit rolli.

UPD. Enda meelest sisaldas mu tekst piisavalt selgeid vihjeid, mis tüüpi kirjutisega on Breiviki manifesti näol tegemist ja mis tüüpi tegevust see eeldab. Siiski tekkisid küsimused, miks ta nägi nii palju vaeva, lihvides, täiendades ja disainides 9 aastat oma kirjatööd. Kõige rohkem meenutab tema tekst mitte ideoloogilist dokumenti, vaid arvutimängu kirjeldust. Alguses on pikk ja lohisev olukorra kirjeldus, mis ei sisalda ja ei peagi sisaldama midagi originaalset, see on n-ö maailmapilt, kus mängija peab tegutsema, edasi aga strateegiaõpetus. Breiviki puhul on huvitav, et tema "mängu" lõpp ei ole sugugi tapatalgud ja isegi mitte vangistus, vaid vanglast põgenemine ja edasine võitlus (seega tema väide, nagu oleks ta plaaninud, et politsei laseb ta maha, on järjekordne vale, sarnane nendele, mida oleme temalt juba hulgaliselt kuulnud ja mida kindlasti kuuleme veel).
Kes on selliseid tekste näinud, teavad, et need on väga igavad ning kontrasteeruvad selgelt mänguga, mis, vastupidi, peab olema väga huvitav; õiged mängijad loevad väga harva manuaali. Mis tüüpi mänguga on siis tegemist? Täiesti selge, et koostaja peas oli midagi tema lemmikmängu World of Warfcrafti taolist, millele ta pühendas väga palju aega ja väidetavalt saavutas hea taseme. See mäng on klassifitseeritav rollimänguna. Mängija valib endale rolli, mida ta võib hiljem täpsustada, nt valida "rassi", kõrgematel tasemel aga ka liitlasi. Selle mängu asjatundjad uurisid välja, milliseid rolle valis Breivik, kelle mängijanimi oli Conservatism. Eriti huvitav on see, et ta mängis põhiliselt mitte rüütli rollis, nagu võiks arvata manifesti järgi, vaid oli hoopis maag, kelle eripära on see, et ta pole eriti tugev lähidistantsil mees-mehe vastu võitluses, vaid üritab oma oponente tabada distantsilt ja kavalusi kasutades. Politseinikuvormi maskeerunud mõrtsukas, kes tabab oma sihtmärke tulirelvast, on selle rolli päris täpne interpretatsioon. 

Tänases Postimehes võtab ka Margit Sutrop sõna viimasel ajal avalikkust erutanud väitluses tõe, vale, identiteedi ja riikluse teemal. Poleemika iseenesest on väga huvitav ja väärib põhjalikumat analüüsi kui mul praegu ajapuudusel võimalik. Ka olen nii mõnegi Margit Sutropi seisukohaga nõus, kuid tõe ja vale sensitiivse teema üle arutledes peame ise olema võimalikult täpsed.
Sutrop alustab nii: "Platon arvas, et riiki peaksid valitsema filosoofid. Filosoofil on vabadus mõelda. Kuidas on aga lood ministriga? Kas ka tema võib oma peaga mõelda? Ja öelda avalikult välja, mida ta mõtleb? Kas demokraatliku riigi minister võib mõelda ja avalikult arutleda demokraatia ohtude ja piiratuse üle? Mina arvan, et võib küll."
Esiteks, jääb arusaamatuks, mis pistmist on Platonil demokraatliku riigi valitsemisega, on ju üldteada, et tema esitatud riigimudel on totalitaarse riigi ideaal. Teiseks, Platon ütleb, et filosoofid tuleks panna riiki juhtima, kuid mitte seda, et demose poolt valitud arhondid võiksid filosofeerida ainult seepärast, et demos valis nad mingisuguseks asjapulgaks.
Seega Platon meid siin ei aita. Erinevalt autoritaarselt mõelnud filosoofist loodan, et kõik meie siin oleme oma veendumustelt demokraadid.
Ma tervitan Jaak Aaviksoo julget ja ausat (sic!) sõnavõttu ning leian, et see alustas meie ühiskonnas väga vajalikku poleemikat. Sellegipoolest ei nõustu ma peaaegu ühegi Aaviksoo esitatud teesiga. Peatun siin vaid ühel. Olen veendunud, et tõe rääkimine ei ole nõrkuse, vaid tugevuse tunnus. Ka tõe valdkond on minu jaoks palju laiem kui Aaviksoo jaoks, nt usk, lootus ja armastus ei ole väljaspool tõde, vaid vastupidi, need on valdkonnad, mis on kõige tugevamalt tõega seotud ja kõige sensitiivsemad vale suhtes (vrd kui teravalt me elame üle valetamist ja reetmist nendes asjades). Lõppkokkuvõttes on tõe rääkimine kasulikum kui selle varjamine või valetamine.
Hea näide selle kohta on Eesti ühiskonda vapustanud Andrus Veerpalu väidetava dopingukasutamisega seotud skandaal. Mul on väga kahju nii Andrusest kui tema treenerist, kuid Suusaliidu valitud taktikat ei saa ma kuidagi heaks kiita. Ametnikud väidavad kooris, et nad ei tohtinud mingisuguse reeglistiku kohaselt tõtt rääkida, kuid ükski reegel ei sundinud neid ka valetama: "ei kommentaari" ja kõik. Punkt.
Lõpetuseks mälu värskenduseks mõningad pealkirjad viimase aja meediast:

Suusaliidu peasekretär: meil pole teha muud, kui oodata kuulujuttude vaibumist. Delfi Sport  03. aprill 2011 19:47
Suusaliidu peasekretär: Tõde on teada, positiivset dopinguproovi pole olnud. Delfi Sport 04. aprill 2011 19:33: "Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv kinnitas ETV saates "Ringvaade" veelkord, et Andrus Veerpalu pole positiivset dopinguproovi andud, mida meedias spekuleeritakse. "Tõde on teada, positiivset dopinguproovi pole olnud," sõnas Järv veendunult".
Suusaliidu peasekretär Jüri Järv: me olime sunnitud valetama. www.delfi.ee 07. aprill 2011 16:04

Andrus Veerpalu mõlemad dopinguproovid olid positiivsed, sportlane eitab keelatud ainete kasutamist. Delfi Sport  07. aprill 2011 14:34
Rahvusvaheline suusaliit kinnitas infot Veerpalu B-proovi tulemuste kohta. Delfi Sport
07. aprill 2011 17:57

Mati Alaver: ma pole kaks kuud saanud tõtt rääkida. Delfi Sport  07. aprill 2011 16:05
Mati Alaver: meil polnud MM-i künnisel õigust kogu suusatamisele varju heita. Delfi Sport 07. aprill 2011 16:46

Toomas Savi: teeme kõik, et Andruse öeldud sõnad oleksid tõde. Delfi Sport 07. aprill 2011 16:25
Jüri Mõis: Veerpalu dopinguskandaal pole suur probleem. Publik.ee 07. aprill 2011 16:30

Kas keegi soovib, et midagi sellist juhtuks Eestiga riiklikul tasandil? Vrd kuidas Nõukogude Liit ja hiljem ka Venemaa valetasid aastakümneid -- ilmselt kõrgemate riiklike huvide tarvis -- Katõni sündmuste kohta ja kui "mõnus" on neid sõnu praegu süüa.

UPD. Lugesin Sutropi artiklit diagonaalis ning kahe silma vahele jäi kõige markantsem osa. Margit Sutrop kirjutab: "Diskussiooni ajastus näitab pigem, et tuli pole põlema lahvatanud mitte juhuslikult, vaid keegi on tuha peale teadlikult ja hoolega puhunud, soovides meelega tulekahju esile kutsuda.
Kas selle taga on ühe suurkooli hirm kvaliteeti nõudva ministri ees või püha võitlus Machiavelli «Valitsejaga», teavad vaid diskussiooni algatajad."
Niisiis, kas seda peaks mõistma nõnda, et kogu diskussiooni taga on mingite tumedate jõudude vandenõu? (Mossad? CIA? KGB? Illuminaadid? Või koguni Tallinna Ülikool?)
Tõest rääkides: Rein Raua artikkel ilmus 24.03 (ilmselt kirjutatud vähemalt paar päeva varem), kusjuures artiklis on juttu Aaviksoost üksnes kui kaitseministrist. Samas kinnitati Aaviksoo haridusministrikandidaadiks IRL-i poolt alles 27.03.