1. Mickey Rourke -- kunagi hea näitleja -- ostis 11. augustil Moskvas solidaarsusvisiidil olles Putini pildiga T-särgi, väljendamaks oma vaimustust Venemaa liidri suhtes. "Mulle meeldib see kutt," olevat ta reporteritele teatanud ning lisas, et hakkab seda särki kandma igal pool, eriti USAs. Millest aga ajakirjandus vaikib, on see, kas ta sai selle osta väljaspool järjekorda või seisis mitmetunnises sabas nagu vene tavakodanik.

2. Vladimir Žirinovski näitab järjekordselt oma head vormi bullshitiajamise kategoorias. Sellel nädalal võib ta oma kontole lisada kaks saavutust. Esiteks teatas ta, et Kolmas maailmasõda on kohe-kohe hakkamas ning Putin on juba vastava otsuse teinud. Selle sõja avaakordina lubas ta maa pealt pühkida Poola ja Balti riigid. Poolakad olid sellest millegipärast häiritud.
        Teiseks pakkus ta Putinile välja, et too võiks võtta endale Venemaa ülemvalitseja tiitli. Mis selle tiitli täpne nimetus on, võiks järeldada kaasettepanekust taastada hümnina "Bozhe, tsarja hrani". Siiski jääb minu lemmikuks tema 90ndate algul tehtud ettepanek viia Balti riikide piiridele radioaktiivsed jäätmed ja paigutada võimsad ventilaatorid, mis puhuksid tuult lääne suunas. Arvestades, et materjale tuleks vedada üle terve Venemaa,et valitsev tuulesuund on nimelt läänest itta ja Vene tehnika kindlusega on, nagu on, võib juhtuda, et juhtub nagu alati...

3. Rasmus Mägi. Möödunud nädal pakkus ka mitu positiivset elamust. Oleme nii harjunud Gerd Kanteri medalitega, et oleksin lausa imestunud, kui ta poleks veel ühte oma kollektsioonile lisanud. Ma poleks aga iial arvanud, et Eesti atleet saab medali jooksualal staadionil. Mäletame küll Pavel Loskutovi hõbemedalit maratonis ja see oli ka kõva pauk.
        400 meetri tõkkejooks on üks keerukamaid alasid, selles on kõike, mida me kergejõustikus hindame: kiirust, jõudu, kiirusvastupidavust, tehnikat ja taktikat. Rasmus Mägi jooksus on see kõik olemas. Ma lisaksin veel ühe komponendi, mis mulle kui diivanisportlasele pole sugugi tähtsusetu: elegantsus. Tema jooksus on stiili ja ta meenutab mulle natuke Sebastian Coed. Rasmus on veel noor mees ja ma loodan, et tema parimad aastad ja saavutused on veel ees.

4. Andrei Makarevitš on üks staažikamaid ja populaarsemaid rockmuusikuid Venemaal, Mašina Vremeni liider, laulude autor ja frontman. Nõukaajal enamasti põlu all, 90ndatel saabus aga talle ka ametlik tunnustus, tiitlid-medalid-pudipadi. 1999 toetas ta oma kontsertide ja sõnavõttudega Medvededi presidendikampaaniat. Ka hiljem oli ta seotud nii Jedinaja Rossijaga kui ka võimudega, nt oli Presidendi Kultuuri- ja Kunstinõukogu liige. Tema sõbrad ja austajad olid isegi mures ning veel selle aasta alguse BBC usutluses ütles Boriss Grebentšikov, et Andrei tuleb päästa. Kuid Andrei "päästis" mitte sõber Boriss, vaid Vladimir. Viimane piisk oli Putini vaenutegevus Ukrainas. Makarevitš astus selle vastu välja, piirdumata üksnes sõnaliste deklaratsioonidega, vaid sõites ka Ukrainasse ja andes põgenikelaagris kontserdi. Vene meedia tõstis ootuspäraselt kisa, teatati, et Makarevitš laulab karistussalklastele, mispeale laulja avalikustas nendest "karistussalklastest" järgmise foto:

Siin aga väike fragment Makarevitši esinemisest Svjatogorskis.

Venemaa on teinud vist kõik, et igaveseks külvata endavastast vaenu ukrainlaste südametesse. Kui siiski ukrainlased suudavad ühel päeval andestada, siis vaid tänu sellistele inimestele nagu Andrei Makarevitš.

Kui alustasin seda blogi, siis lubasin endale, et jalgpallist ega üldse spordist ei kirjuta. Keskendun poliitikale, ühiskonnale ja kultuurile. Kuid enam, nagu ütles Lev Tolstoi, "ei suuda vaikida", loomuse vastu ei saa.
        Juhtus nii, et kirjutasin Eesti Ekspressile kolumni armastusest jalgpalli vastu, kus muuseas mainisin di Stéfano nime. Täna aga tuli kurb uudis tema surmast. Karta on, et praegusele lugejale see nimi eriti palju ei ütle ning Delfi artiklis nimetati teda koguni Antonioks (keegi kommentaatoritest on palunud vea parandada, kuid vähemalt kell 23:15 on see alles). Minu noorusajal oli di Stéfano legend.
        Pean kohe tunnistama, et ei ole kordagi näinud di Stéfanot mängimas reaalajas. Meie peres polnud televiisorit ning käisin jalgpalli vaatamas sõprade või naabrite juures, kuid nõukogude televisioon ei kandnud üle välismaise klubijalgpalli võistlusi. Aga nagu teada, on di Stéfano kõige kuulsam jalgpallur nende hulgas, kes mitte kunagi ei mänginud maailmameistrivõistlustel. Sellegipoolest oli ta legend ka nõukogude jalgpallimaailmas ja nädalaleht "Futbol" (maksis 5 kopikat, kuid tellida seda ei saanud ning see müüdi otsekohe läbi, nii et putka juurde pidi tulema enne avamist) aeg-ajalt mainis teda. See oli päris huvitav harjutus, mida tänapäeva noored eriti ei harrasta: visuaalse pildi puudumisel tuli verbaalse teksti järgi kujutada endale ette, kuidas see võiks välja näha. Di Stéfano oli kuulus mitte üksnes kui fenomenaalne väravakütt, kelle rekordid nii väravate arvus kui kübaratrikkides kestsid aastakümneid, vaid ka oma erakordse jalgpalliintelligentsusega. Ta nägi suurepäraselt väljakut, oskas taktikaliselt ette näha vastaste käike ning pidevalt neid üllatada; veel oli ta meister vabanema teda katvatest kaitsjatest. Nii mõnigi kord kattis teda personaalselt koguni kaks mängijat ning di Stéfanol oli kombeks sellisel juhul hakata ise personaalselt katma mõnda vastase ründajatest või poolkaitsjatest. Tema valvurid jooksid temaga kaasa, jättes kaitsesse augud. Paraku võib praegu Youtube'is näha ainult tema tähthetki, samas peaks selleks, et saada ettekujutus tema talendist, nägema tervet mängu.
        Minu noorpõlveiidol oli hoopis Pelé. Ka tema kohta sain kõigepealt üksnes lugeda ning kujutada ette, kuidas see kõik võis elus välja näha. Kuid 1965. aasta suvel pidas Brasiilia koondis Moskvas NSVL koondisega sõprusmatši. Siin ma pean vabandama ühe autobiograafilise selgituse eest. Juba 1960. aastate keskel olin ma sügavalt nõukogudevastaselt meelestatud, mis väljendus mõneti lapsikult. Nt frustreerisid mind alati nõukogude spordi edusammud (aga neid oli kahjuks palju). Eriti puudutas see aga jalgpalli. Liidu koondis läbis edukalt valikturniiri ning ajakirjandus ei olnud kitsi ülistavaid hinnanguid jagama. Ning tõepoolest purustati üks vastane teise järel. Siis aga olin ime tunnistajaks. Asi pole isegi selles, et Brasiilia (tollal kahekordne maailmameister) võitis 3:0, vaid see, kui kergelt, elegantselt ja enesestmõistetavalt seda tehti. Oleks võinud lüüa teist veel sama palju. Ja muidugi Pelé. Matši kommentaator Nikolai Ozerov nimetas teda jalgpallivõluriks. Ja seda ta tõepoolest oli.
        Mulle tundus, et Pelést paremini ei saagi seda mängu mängida. Aga siis ütles Johan Cruyff, mu järgmine kumiir, et ta ei tahagi midagi kuulda Pelést, tema iidol on di Stéfano.
        Puhka rahus, Blond Nool.

Seoses ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrva aastapäevaga (28.06.1914) kirjutasin Eesti Ekspressi kolumni. Vastukajaks sain mitmelt intelligentselt ja heatahtlikult inimeselt asjakohaseid ja põnevaid analüüse.
        Siiski jäid mahu pärast paljud otsad lahti. Kuna üks paratamatult esiletõusev probleem, nimelt vandenõu, on olnud pikemat aega minu tähelepanuorbiidil, siis tahan sellel lühidalt peatuda.
       Franz Ferdinand ja tema abikaasa langesid vandenõu ohvriks. Selles pole vähimatki kahtlust. Gavrilo Princip – nende mõrtsukas – kuulus organisatsiooni Noor Bosnia (Mlada Bosna), mis oli revolutsiooniline salaühing. Nad olid seotud Itaalia karbonaaridega ja konkreetselt väljapaistva poliitiku ja ühiskonnategelase Giuseppe Mazzini loodud organisatsiooniga Noor Itaalia. Itaallastelt võtsid nad üle nende ideaalid, mis olid esiteks irredentistlikud (lõunaslaavi hõimud peavad taasühinema serblaste egiidi all), teiseks demokraatlikud ning kolmandaks antiklerikaalsed.

       Taktika puhul võime ka näha Itaalia mõju, mis väljendus ülestõusude ja atentaatide kombineerumises.
        Kuid sellest ei piisa. Salaorganisatsiooni taga seisis üks teine organisatsioon – Must Käsi (Crna ruka), mis juhtis vahetult Noore Bosnia liikmete sooritatud atentaati, kusjuures vähemalt osa neist ei teadnud Mustast Käest midagi. Must Käsi oli palju suletum, väiksemaarvulisem ja palju paremini konspireeritud organisatsioon kui Uus Bosnia. Gavrilo Princip aga oli Mustast Käest teadlik, veelgi enam, ta arvas, et ta ise on selle organisatsiooni liige. Viimane on kahtlane, kuna Musta Käe tuumiku moodustasid Serbia kõrgemad ohvitserid ja aristokraadid, Princip oli aga vaese talupoja perekonnast. Musta Käe põhimõtted erinesid oluliselt Noore Bosnia omadest: nad olid monarhistlikud, aristokraatlikud (st muuhulgas antidemokraatlikud ja antirevolutsioonilised) ja klerikalistlikud. Ainus asi, mis neid ühendas, oli Serbia marurahvuslus. Siiski kuulus mõlema organisatsiooni ridadesse moslem Mustafa Golubić, hilisem Kominterni tegelane.

Must Käsi ei olnud valitsuse organisatsioon, kuid Musta Käe juht kolonel Dragutin Dimitrijević (hüüdnimi Apis) kuulus Serbia kindralstaapi ning on põhjust arvata, et vandenõu niidid viivadki sinna. Sellisel juhul on meil tegemist kolmekihilise vandenõuga.
      Ent iga korralik vandenõu hoolitseb mitte üksnes oma salajasuse, vaid ka jälgede segamise eest. Nii väitis mõni pagendatud kuningaperekonna liige 20ndatel aastatel, et kogu asja taga oli hoopis Saksamaa, täpsemalt selle kindralstaap. Kuidas konkreetselt sai Berliin juhtida Gavrilo Principi kätt, jäi selgusetuks, kuid oluline oli süstida desinformatsiooni, ennekõike Serbia pagulaste hulgas, et maailmasõjas pole süüdi serblased, vaid hoopis sakslased.

         Valitsev dünastia Karađorđevićid olid Mustale Käele tänu võlgu. 1903. aastal tappis Dragutin Dimitrijević Apis koos teiste vandenõulastega kuningas Aleksandari Obrenovići dünastiast ja tema abikaasa. Nad tapeti eriti jõhkral moel: tulistati sõelapõhjaks, raiuti tükkideks ning alasti tükid visati aknast välja. Samas tapeti ka Serbia peaminister ja kaitseminister. Võimule tuli Petar I Karađorđević, kes mitte üksnes jättis tsaari tapjad karistuseta, vaid edutas nad ja võttis oma lähikonda. Siiski ei kestnud Musta Käe pidu igavesti. 1917. aastal plaanisid nad järjekordset vandenõu juba Petar I vastu, kes aga sai sellest teada. Pärast lühikest kohut mõisteti Apis ja tema kaks abilist surma riigireetmises ning 24. juunil 1917 lasti nad maha.
      Mis aga puudutab Gavrilo Principit, siis tema plaanidesse ei kuulunud osalemine paleeintriigides ja sealsetes vandenõudes. Ta oli terrorist-idealist. Tema ideaaliks oli teine terrorist-idealist Bogdan Žerajić, kes sooritas 1910. aastal atentaadi Bosnia ja Hertsegoviina kubernerile kindral Marijan Varešaninile, mille tulemusel ta ise hukkus. Peab tunnistama, et see ideaal on suhteliselt omapärane. Asi on selles, et Žerajić tulistas Varešanini pihta lühidistantsilt viis lasku, kuuendaga tappis iseennast ära. Varešanin jäi ellu.       

Ka Franz Ferdinandi vastane atentaat hakkas kiiva kiskuma. Plaani järgi pidid nad (aga tegemist oli väga noorte inimestega, nt Princip pääses surmanuhtlusest, kuna oli alaealine) tapma kroonprintsi perekonna, visates nende autosse pommi. Gavrilo Princip ei pidanud olema peamine täideviija. Selleks oli hoopis bosniakk Muhamed Mehmedbašić, kes ei seisnud ülesande kõrgusel. Järgmised pidid olema Nedeljko Čabrinović ja veel neli vandenõulast. Čabrinović viskaski pommi, kuid ei tabanud ertshertsogi autot, haavata said teises autos viibinud kaaskondlased. Ülejäänud nelik ei saanud sekkuda, kuna rahvamass tormas autode juurde ja Franz Ferdinand ei olnud enam kättesaadav. Nähes, et atentaat ebaõnnestus, näris Čabrinović katki selleks puhuks ettevalmistatud kapsli kaaliumtsüaniidiga, kuid mürk ei mõjunud. Siis hüppas ta jõkke, aga see oli niivõrd alanenud, et uppuda oli võimatu. Ta saadi kätte, peksti vaeseomaks ja anti üle Austria-Ungari võimudele. Princip aga arvas plahvatust kuuldes, et tehtud, ning läks mõne aja pärast endale võileiba ostma. Sel ajal jõudis Franz Ferdinand osaleda Raekojas toimunud tseremoonial ning otsustas pärast seda külastada haiglas haavatud kaaslasi. Autojuht eksis marsruudiga (versioon, et see ei olnud eksimus, vaid ta oli vandenõu kaasosaline, ei leidnud kinnitust) ning imestunud Gavrilo Princip nägi otse enda ees aeglaselt ümberpööravat autot Franz Ferdinandiga. Kuna ta ei olnud põhiline täideviija, polnud tal pommi, kuid kaasas oli püstol, millest ta tegigi kuus saatuslikku lasku.

Aga vabamüürlased? Aga juudid? Kuidas siis õige vandenõu ilma nendeta? Muidugi tekkisid marginaalsetes ringkondades ka need versioonid, kusjuures kuna Mlada Bosna oli seotud Itaalia karbonaaridega, ei olegi see konstruktsioon kõige absurdsem, ehkki siiski vigane -- pole mingit alust arvata, et Itaalia või mingi muu maa vabamüürlased oleksid kuidagi olnud selle atentaadiga seotud.

        Vabamüürlaste teooriat levitasid jällegi Karađorđevićidele lähedalseisvad publitsistid ning tihtipeale kombineerus see Saksa kindralstaabi versiooniga. Mis puudutab juute, siis see jutt on hoopis naljakas ja levis niisuguste hullude antisemiitide kaudu nagu Grigori Klimov, kes väitis tõsimeeli, et Princip oli puhastverd juut ja massoon (Gavrilo Princip oli Serbia talupoeg, kelle vanemate genealoogia on teada mitme põlvkonna vältel).

Vestlesin möödunud nädalal ühe oma kolleegi ja hea sõbraga ning jutt libises võimaliku sõja peale. Sõber oli mures selle pärast, et sõjaotsuseid teevad vanamehed, aga surma lähevad noored. Rahvuse säilitamise huvides tuleks ohverdada vanu. Noh, umbes selliseid nagu tema. Ma ei olnud temaga nõus noorte osas. Sõjas hukkuvad alati noored. Selles seisnebki sõja traagika, millest kangelaseeposed laulavad.
        Siin on kaks faktorit. Esimene on psühholoogiline: noored on alati sõjakamad ja neid on raske tagasi hoida. Teine aga üldisem: ajalugu õpetab, et just need rahvad, kus noored ei kartnud oma elu sõjas ohverdada, olid ajalooliselt edukamad.
        See aga ei tähenda, et mul oleks noortest vähem kahju kui mu sõbral. Tegin talle ettepaneku: kui okupatsiooniväed sisenevad, siis noored liikugu omas tempos ja oma käsuliine järgides. Aga meie (st meie kahekesi) oleksime kohal juba enne neid.
        Täna aga lugesin, et Jaanus Nõgisto mõtted mõlguvad samuti selles suunas. Teengi vanema inimesena talle ettepaneku moodustada nö vanade peerude üksus. Las meid esialgu olla kolm, aga olen kindel, et nii mõnigi teine lonkab samuti kohale. Nõgisto ütleb: "Mina, kurat, sellist jama siin ei võimalda ja kui keegi teine seda pauku ei tee, siis mina teen, raisk!" Seda minagi: kui nad veel kord tulevad, siis ainult üle minu laiba. Üle minu neetud laiba.

Sündmused, mis said alguse Ukraina juhtkonna loobumisest Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu allkirjastamisest majanduslike sidemete kasuks Venemaa nn tolliliiduga, võtavad järjest dramaatilisema pöörde, kusjuures tuleb rõhutada nii nende ootamatust (ootamatud nii Janukovõtšile kui tema valitsusele kui ka opositsioonile, samuti Venemaale ja lääneriikidele) kui ka mõistetamatust. Nad ei allu ühelegi mudelile ega määratlusele. Hea näide on Anne Applebaumi tänane lugu Postimehes, mis näitab, et ka tark ja muidu erudeeritud inimene, püüdes läheneda Ukraina sündmustele väljakujunenud stampide kaudu, ei saa asjale pihta. Jälgin Ukrainas toimuvat ärevuse ja halva aimdusega. Mul on tõesti raske leida isegi mitte head, vaid rahuldavat stsenaariumi olukorra lahendamiseks, samas kui halbu ja väga halbu stsenaariume on mitu. Tahaksin väga eksida.

        Põhjalikuma analüüsi jaoks on veel vara, tahan välja tuua vaid mõned punktid, mis on minu meelest jäänud varju.

1. On levinud stamp, ja seda eriti Vene inforuumis, et Ukraina on lapiline riik, et venemeelne ida ja rahvuslik lääs võivad iga hetk lahku lüüa. Välja on pakutud kuni kuus erinevat rahvuslik-territoriaalset üksust, mis tekivad Ukraina varemetel ja nendest mitmed (taas)ühinevad Venemaaga. Viimased sündmused näitavad, et see on täielik jama, vene ideoloogide soovunelm. Kriis jaotas Ukraina täiesti teistel alustel ja riiklikku terviklikkust ei taha lõhkuda nendest ükski. (Krimm on erijuhtum, aga ka sealne olukord ei ole sugugi ühemõtteline.)

2. Vaatamata kokkupõrgete ägedusele rabavad nad mõlemapoolse distsiplineeritusega, mis piirdub heatahtlikkusega.
a) Olen mitu ööd vaadanud otsepilti Ukrainast ja keskendunud ennekõike mitte visuaalsele poolele, vaid verbaalsele. Näiteks kui täna tegid meeleavaldajad tormijooksu ühele valitsushoonele, toimusid eelnevalt läbirääkimised hoonet kaitsva eriüksuste koloneli ja ühe meeleavaldajate liidri vahel, kelle rüht, kõne ja tegumood paljastasid selgelt militaarse tausta. Niisiis, ta hoiatas koloneli, et kohe algab tormijooks ja inetuste vältimiseks oleks hea, kui neid ei mürgitataks pisargaasiga, sest see teeb inimesed agressiivsemaks. Seepeale vastas kolonel, et olgu, ei tee, aga ennist pidime tegema, sest teie pool hakkas esimesena loopima. Ning lepitigi kokku, et demonstrandid ei loobi, nemad ei gaasita. Kõige huvitavam oligi see, kui meeleavaldajate juht pöördus oma pooldajate poole: vaadaku ette, siin võivad olla provokaatorid, kes hakkavad märatsema, kuid meie käitume organiseeritult (jutt käib nimelt tormijooksust, aga mitte istumisdemontratsioonist). Kumbki pool ei taha verevalamist. Siin tuleb täpsustada: selgelt ei taha verevalamist sõjavägi, kes on üldse tänavatele toodud peaaegu et vastutahtmist, ei taha verevalamist tavaline miilits. Kuid need läbirääkimised, millest ma räägin, ei olnud tavamiilitsa, vaid Berkuti nimelise eriüksusega, kusjuures Berkut on ainus jõud, milles Janukovõtši režiim võib enam-vähem kindel olla.

b) Jutt provokaatoritest ei ole vaid retooriline võte. Kiievis on demonstrandid kinni pidanud ja üle kuulanud mitu Janukovõtši löömameest, nn tituški, kes tunnistasid, et nad korraldasid raha eest rüüstamisi ja huligaansusi. Vastavaid ülestunnistusi võib leida youtube'ist (siiski tuleb sellisesse materjali suhtuda ettevaatlikult, kuna on selge, et need ülestunnistused ei olnud päris vabatahtlikud, vt tituški ülekuulamist).
c) Erinevalt nn Araabia kevadest või isegi palju leebematest linnarahutustest Euroopas, vrd nt ka meie Pronksiööd, ei kaasne rahutustega vandalism ja röövimine (ainsad vandaalitsejad ongi vist juba mainitud tituški).

3. Opositsioon sai oma erimeelsustest üle ning esineb ühtse rindena. Kõik võimupoolsed katsed neid lõhestada ei ole siiamaani tulemust andnud, kusjuures tuleb rõhutada, et tänavapildis mängivad vähemalt sama tähtsat rolli kui parlamendiopositsioon ka täiesti teised jõud, nt jalgpallifanaatikud.

4. Sellegipoolest näib "lahinguväli" väga hästi organiseeritud. Võiks jääda mulje, et seda on ette planeeritud ja harjutatud, mis muide osaliselt on ka tõsi, kuna Euromaidanist osavõtjate hulgas on palju eelnevate Maidanide veterane, kuid siiski on kogu see lahing ühelt poolt täiesti spontaanne, aga teiselt poolt hästi korraldatud, kusjuures organiseerituse aste kogu aeg kasvab.

5. Vene inforuumis -- ja ma ei pea siin silmas üksnes ametlikku propagandat, vaid ka sotsiaalmeediat -- on Euromaidanist osavõtjad sildistatud marurahvuslasteks, fašistideks, natsideks. Tuuakse otseseid paralleele Suure isamaasõjaga. Selle loogika järgi peaksid aga Janukovõtš ja Berkut siis olema Nõukogude väed. Maidani helitaust ütleb aga midagi muud: soomustatud eriväelased assotsieeruvad sakslastega, aga demonstrandid enesealgatusliku rahvaväega, kes loobivad tanke molotovi kokteilidega.

Alljärgnev jutt oli mõeldud avaldamiseks advendi viimasel nädalal, aga nagu tavaliselt tuli palju asju vahele (Hodorkovski jne) ning pealegi selgus, et viimase kümnendi jooksul on ilmunud palju põnevat materjali nii Punamütsikese kui sisalike asjus. Pidin need läbi töötama, kusjuures need viimased ei ole sugugi meeldiv ega kerge lugemine. Kuid, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi, seega pühendan järgmise loo nendele, kes elavad Juliuse kalendri järgi.     

                            *    *    *
Jõulueelne aeg on paljude kristlike maade rahvakultuuris eriti ohtlik aeg: enne Päästja sündi on kurjad jõud hirmul ja ärevil ning püüavad võtta viimast. Vrd nt Nikolai Gogoli jutustust "Jõuluööl" (täht-tähelises tõlkes "Öö enne jõule"). Nende peletamiseks on välja töötatud mitu võtet ning üks nendest on (õudus)juttude pajatamine. On ka spetsiifiline põhjus, mis ergutab mindki sõna sekka ütlema. Selgus, et üks mu postitus häiris tõsiselt mitut sisaliku-usulist. Mõni päev tagasi noomis üks tuttav (kes, nagu selgus, suhtub väga tõsiselt David Icke'i paljastustesse) mind selle eest, et kui ma ise ei usu, võiksin siiski vähemalt teemat veidi lugupidavamalt käsitleda. Mis siis ikka. Käsitleme siis lugupidavalt.

Sisalike salavõimu teema on huvitav juba seepärast, et ühelt poolt on tegemist moodsa massikultuuriga (sisalikufoobia on selgelt dateeritav David Icke'i kirjutistega ja seriaaliga "V", 1983jj), teiselt poolt arhetüüpilise kompleksiga. Nagu ma  põgusast vestlusest oma tuttavaga aru sain, häiris teda see, et ma seostasin sisalikke mütoloogiliste lohedega. Siinkohal tahan kinnitada, et see pole minu originaalne mõttekäik, piisab, kui vaadata reptiloidide artiklit Wikipedias, kus drakoonlased on välja toodud ühe maailma valitsevate sisalike liigina (väliselt on nende põhitunnus tiibade olemasolu ja nad on teistest sisalikest suuremad, vrd ka).

Niisiis. Alguses oli mingi olend, kelle kohta igasugused määratlused nagu 'sisalik', 'madu', 'lohe' on üksnes väga ligikaudsed. Mütoloogiauurijad nimetavad seda algkaoseks. See aga ei olnud füüsiline ega geomeetriline mõiste, vaid surematu elusolend, tavaliselt naissoost. Ta on universumile ja kõigile selles olijatele igipõline vaenlane. Tema vastu astub jumal, kes mõnes traditsioonis teda võidab. Mõnes traditsioonis aga kestab kahe alge vahel igavene võitlus (mees-, valgus, kosmos ühelt poolt, nais-, pimedus, kaos teiselt poolt). Vrd nt Marduki võitlust Tiamatiga, mille võidab Marduk ja loob võidetud vastasest meie kosmilise süsteemi (Marduk on Tiamatist palju noorem ja arvatavasti lõppkokkuvõttes ka tema sünnitis, kuid seda süžeed me siin arendama ei hakka). Lüüa saanud Tiamat ei kadunud jäljetult, temast sündisid kõiksugu maod ja lohed, kuid palju huvitavam on asjaolu, et suure osa tema omadustest pärisid -- mitte bioloogilises, vaid semiootilises mõttes -- teised olendid, nii surematud kui surelikud, kusjuures tihtipeale negatiivne muutus positiivseks.

Selline oli nt suur sisalik/lohe sirrush (õigemini mušḫuššu), kelle reljeef säilis Ištari väraval. (Hea) lohe saab lohevõitja Marduki kaaslaseks ja atribuudiks.
        Kuid veel olulisem, et samasse kategooriasse kuulub ka jumalanna Ištar ise. Pilt arvatavast Ištari kujust on ülal toodud, kusjuures assürioloogide hulgas ei ole üksmeelt selles, kas tegu on Ištariga või mingi muu öövalitsejannaga (Ištar, kes oli taevajumalanna, käis maa-aluses pimeduses). Ištar oli naiselikkuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna, tema kultus laienes kaugele Mesopotaamiast: teda tunti Egiptuses, Astarte nime all Kreekas. Kuid tema omadusi on pärinud ka Aphrodite, kellel nagu Ištarilgi on kahetine loomus ning Platon eristab oma "Pidusöögis" kahte Aphroditet: Aphrodite Urania, kes on seotud maa-aluse maailmaga, ja rahvale ilmuv Aphrodite Pandemos.
        Mille aga on kaotanud nii Astarte kui ka Aphrodite, on sisalikuline loomus (säilinud on küll Astarte kujutis koos madude jt loomadega, aga see ilmselt sümboliseerib teda kui universaalset eluandjat).  

Samas oli Kreekas palju olevusi, kelle reptiloidne loomus ei tekita kahtlust. Üks sellistest oli Ateena müütiline rajaja ja esimene kuningas Kekrops (lohedest jumalaid, keisreid, kuningaid ja muid valitsejaid tunnevad paljud rahvad nt Kaug-Idas; Meso-Ameerikas oli taevane madu hea jumal Quetzalcoatl, kuid neid traditsioone ma ei taha siin puudutada, kuna nad ei vii meid Punamütsikese juurde).
   
Kui antiiktraditsioonis võisid reptiilid olla nii positiivsed kui negatiivsed tegelased ning olid tihti üldse neutraalsed, siis piibellikus traditsioonis on kõik reptiilid vaid negatiivsed.
        Reptiilid on halvad/roojased igas mõttes: füüsilises ja metafüüsilises, eetilises ja esteetilises, nad on ohtlikud nii inimvaimule kui tema kehale, ja seda ka gastronoomilises mõttes -- nad ei kõlba süüa. (Sellised delikatessid nagu röstitud krokodillifilee, maosupid ja -praed, maoveri, mida võib kasutada nii puhtalt kui alkohoolse kokteili lisandina, ning lõpuks isegi kilpkonnasupp on judaismis keelatud.) Samas on madu vähemalt Piibli esimeses raamatus kõige märkimisväärsem elukas: tal on oma (kuri) tahe ja kavalust, et seda teostada, ja mis kõige huvitavam, ta oskab rääkida inimkeeles. Vrd:

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.  (1Ms3:1-6)

See teema on leidnud arvukaid kajastusi kunstis: on sadu kui mitte tuhandeid maale, gravüüre, skulptuure jne, kus saab näha korraga nii Aadamat ja Eevat kui ka puud ja madu -- kõik nad illustreerivad ülaltoodud piibliteksti. Et aga madu ei ole lihtsalt madu, vaid hiljem ka saatanaga identifitseeritav olend, siis tihtipeale kujutatakse seda inimpeaga.   
        Võib tunduda kummalisena, et see pea, mis on ühendatud mao kehaga, on peaaegu alati naise pea. Seda on raske seletada, eriti arvestades, et heebreakeelses originaalis on nii madu kui ka saatan juba puht grammatiliselt meessoost. Veelgi enam, mitmes keeles, kus sõna 'madu' on naissoost, konstrueeritakse mao/saatana tähistamiseks spetsiaalne meessoost vorm. Nii on kirikuslaavi keeles змия (madu) vasteks kreeka ophis. Selle meessoost korrelaati змии kasutati aga drakoni (lohe) vastena. Ka kaasaegses vene keeles on normaalne vorm naissoost змея, meessoost kunstlik vorm змей ei tähista bioloogilist olendit (meessoost madu), vaid on reserveeritud kas folkloorsele või piibellikule kontekstile.
        Freud seostas maosümboolikat peenise ja mehe seksuaalsusega, selle nii ahvatlevas kui hirmutavas vormis. Kuid seda teadsid ilma Freuditagi paljud arhailised rahvad. Eriti märkimisväärne on aga, et peenist seostati mitte üksnes roomava, vaid ka lendava maoga, lohega (vrd siin ilmekaid kujutisi Bhutanist, aga analoogilisi pilte leiab teistestki Tiibeti ja India regioonidest). Fallos oli kummardusobjekt vanas Roomas ennekõike seoses Priapuse kultusega. Pompeii väljakaevamised näitasid, et pea kõikides jõukamates kodudes olid lendavate falloste kujukesed, mida riputati aatriumidesse ja majadesse sisse. Neil oli topeltfunktsioon: nad peletasid eemale kurje vaime ning tõid peresse jõukust ja viljakust. Kui veel 20. sajandi esimesel poolel mainiti neid asjaolusid, kui üldse, siis piinlikkusega, siis sajandi teisel poolel muutusid kujukeste koopiad populaarseteks suveniirideks, mida saab osta nii Pompeiist kui ka Itaalia teistest linnadest.
        Ent peenis oli maoga seotud ka negatiivses, lausa infernaalses tähenduses ja seda iseäranis erinevates marginaalsetes kristlikes sektides või liikumistes. Nii näiteks hüüti end skopetsideks ([enese]kohitsejateks) nimetanud vene müstilises ja salajases liikumises pärast mehe suguelundi äralõikamist ja maha viskamist: "Vaata lömastatud madu!" (“Вот смотри на сокрушенного змия!” -- nagu piiblitekstiski käib jutt meessoost maost). Kuid selline metafoorika oli laialt levinud ka väljaspool sekte, nii näiteks iseloomustab naistemeest või peigmeest vanasõna/mõistatus: Pea õlitatud, saapad määritud, püksad madu täis.
        Miks kõigest sellest hoolimata on mao kehale liidetud naise pea? Asi muutub veel kummalisemaks, kui alates 12.-13. sajandist hakkame kohtama veidramaidki kujusid. Mitte üksnes pea, aga naise keha ülemine pool on see, mis on kokku kasvanud mao sabaga. Üks kuulsamaid on kujutatud Pariisi Jumalaema kiriku samba reljeefil. Vrd ka detaili Michelangeli piibliteemalisest freskost Sixtuse kabeli laes (Michelangelo maal on selles mõttes unikaalne, et sabaks lähevad üle olevuse jalad, kusjuures puu taga nad kas kasvavad kokku või üks nendest haihtub).

Kuid veel kummalisemad on need taiesed, kus Eevat ahvatleb keelatud vilja sööma mitte naise peaga madu, vaid hoopis sisalik. Ülaltoodud 15. sajandi anonüümsel raamatuminiatuuril on sellel naise ülakeha, Hugo van der Goesi maalil on naise pea ühendatud sisaliku kehaga. Ehkki mõlemad pildid peaksid illustreerima pattulangemise episoodi, ei leidu kristlikus Piiblis midagi, mis võiks sellist ikonograafiat õigustada. Siiski pole tegu kunstnike meelevaldse fantaasiaga, vaid kahe süžee kontaminatsiooniga, mis on mütoloogilises mõtlemises tavaline.                    
        Naise pea ja sisaliku kehaga olend on Lilith. On diskuteeritud selle üle, kas Piiblis üldse on temast juttu. See nimi ei esine ei kreeka (Septuaginta) ega ladina (Vulgata) Piiblis, mis puutub aga heebreakeelsesse originaali (Tanah), siis sealgi tähistab sõna lilit pigem öö- või kõrbevaime, mitte konkreetset kindla väljanägemisega olendit. Eesti Piiblis on jutt kurjadest vaimudest:

Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist. Tõesti, seal viibib tont ja leiab enesele puhkepaiga. (Js 34:14)

Igal juhul pole see lõik mitte kuidagi seotud Aadama ja Eeva pattulangemise teemaga.
        Babüloonia Talmudis (3.-5. sajand) esineb küll naisekujuline, kuid linnu tiibadega deemon Lilith (vrd ülalpool Ištari kujutist, mida on ekslikult identifitseeritud kui Lilithit), kuid sealgi pole see seostatud Aadamaga. Arvatakse, et Lilithi kuju tuli juutide mütoloogiasse Mesopotaamiast, kus teda tundsid erinevad rahvad (Lilithi nime kohtame juba sumeri kirjanduses, seda mainitakse ka Gilgameši eeposes).  Arusaam Lilithist kui Aadama esimesest naisest tekkis juutide suulises traditsioonis, mis fikseeriti midrašides. Sealt liikus see edasi kabalistlikku traditsiooni, kus arenes edasi; vrd Zohari raamatut (kirjalik tekst pärineb 13.-14. saj., vähetõenäolise pärimuse kohaselt loodi suuline variant juba 2. sajandil).
        Ei ole päris selge, kuidas selle kujundi võtsid omaks kristlik mütoloogia ja ikonograafia. Levinud arusaama kohaselt kasutati kabalistlikku kujundit piibliteksti ratsionaliseerimiseks. Moosese 1. raamatus esineb inimese loomislugu kaks korda. Ühe variandi järgi loodi Aadam põrmust, aga Eeva tema küljeluust (jahvistlik variant, 1Ms2:18-22). Kuid on olemas ka teine lugu, kus mees ja naine loodi korraga, kusjuures selles variandis pole naise nime mainitud (elohistlik variant, 1Ms5:1-2).

        Legend Lilithist püüdiski seda vastuolu lahendada: Lilith oli Aadama esimene naine, kes loodi temaga üheskoos ja seetõttu ei tahtnud ta Aadamale alluda selle sõna igas mõttes. Lilithi kuju on kõikides variantides üleküllastunud seksuaalsest sümboolikast, ta on agressiivne võrgutaja. Ka tema mäss Aadama vastu oli ennekõike seksuaane: kui nemad on loodud korraga ja seega võrdsetena, siis keeldub ta mehe ees selili heitma. Seepeale lõi Jumal Aadamale teise naise, kes talle allus. Mis aga puudutab Lilithit, siis muutus ta kurjaks öövaimuks, kes ühendas endas erose ja thanatose (seksuaalsuse ja surma). Ta paaritus korduvalt Aadamaga vastu viimase tahtmist, kui too magas ööund, samas oli Lilith öövaim, kes tappis vastsündinud lapsi ja ehkki ta ise elas aktiivset seksuaalelu, surid kõik tema lapsed Jumala pealepandud needuse pärast (teise variandi järgi sünnitas ta deemoneid).
        Nüüd aga viimane mütopoeetiline süntees, mis ühendas Lilithi kui kurja vaimu maoga, kes samuti sümboliseeris kurja vaimu ja võrgutajat. Seda sünteesi näeme arvukates kristlikes visuaalsetes kujundites.
        Huvi, mis tekkis Lilithi vastu renessansiaegses Euroopas, hääbus peagi, kuid 19. sajandi lõpu dekadentsiajastul tekkis omamoodi Lilithi kultus, mis jätkub variatsioonidega siiamaani, kusjuures Lilithiga seotud sümbolismi kohtame nii satanistlikel kui ka mõningatel radikaalsetel feministlikel rühmitustel. Viimastel sümboliseerib Lilith iseseisvat ja võimsat naist, kes on valmis vallutama (meeste) maailma. Mis puudutab aga dekadentlikku Lilithi ikonograafiat, siis tüüpiliseks võib pidada John Collieri maali, kus on naine ja madu taaslahutatud, kuid vaid nende koosolu on Lilithi kehastus.

Tuleme nüüd tagasi Eedeni aeda, kust Jumal karistab pattulangemise eest Aadamat, Eevat ja madu. Sellest ajast saadik hakkab kehtima igavene vaen mao ja naise vahel, ning kristlikus ikonograafias, kus püha neitsi Maarja kehastab uut Eevat, on nii mõnigi kord teda kujutatud naisena, kes paljajalu lömastab mao pea.
        Kuid on ka teisi süžeid. Lohe on eriti maias puhaste neidude peale ja seda korraga nii seksuaalses kui gastronoomilises mõttes. Lohetapja on samas see, kes päästab neitside või abielunaiste puhtuse. Püha Jüri on ainult üks paljudest näidetest. Seda süžeed ei tunta üksnes Lääne-Euroopas, vene hagiograafiline lugu "Pjotr ja Fevronia" (16. sajand) algab sellega, et ühe vürsti naise juurde lendas öösiti madu hoorama ning Pjotr, selle vürsti vend, tapab ta. Kuid kõik neiud ei ole nii õnnelikud ja lohetapja ei pruugi alati käepärast olla. Vene bõliinas "Dobrõnja Nikititš ja Zmej Gorõnõtš" hukutab madu mitu naist, enne kui vägilane ta tapab. Samuti kohtame vene rahvamütoloogias erinevaid lendavaid tulemadusid, kes öösiti seksivad naistega, kuivatavad ära nende elumahlad, nii et naised lõpuks surevad.
           Üks teine lugu räägib püha Margareetast (vene õigeusu traditsioonis Marinast), kelle draakon neelas alla nagu vaal Joonase. Ent siis, kui Margareeta võttis kaelast risti, siis

lõikas see rist lohe kõhu lahti ja püha Margareeta pääses tervena nagu hiljem Punamütsike hundi kõhust. See legend esineb mitmes variandis ja on kantud ka nn Kuldsesse legendi (13. saj.).
        Selle loo kõige kummalisemat varianti kuulsin ma hiljuti Veneetsias, kus osalesin konverentsil. Selles ei nimetata Margareetat pühakuks, ta on lihtsalt üks kaunis neiu, kellesse, nagu legendi põhivariandis, armus üks aristokraatlik noormees, kuid tütarlaps teda ei tahtnud. Erinevalt põhivariandist ei esine siin lohe neiu vaenlasena, vaid hoopis abilisena, kes päästis ta peigmehe käest.

        Margareeta hakkas õnnelikult lohega elama, kusjuures viimane kaitses teda kõikide ohtude eest ja austas tema süütust. Siis aga tuli peigmees, võitis lohet, "päästis" Margareeta ja võttis ta endale naiseks. Lohe aga ei olnud tapetud, vaid ta suleti veealusesse vanglasse, kusjuures kõik see toimus mitte Antiookias, vaid hoopis Veneetsias.
        Ma ei ole leidnud internetist mitte ühtegi sõltumatut tunnistust sellest loost. Kaudseks tunnistuseks on laemaal Veneetsia Ca' Foscari ülikoolis. Maali alumises osas näeme nukrat lohemadu läbi trellide vaatamas. Mul pole aimugi, kui vana ja autentne on mulle jutustatud legend (on tõenäoline, et antud juhul ei illustreeri pilt legendi, vaid hoopiski legend tekkis pildi tõlgendusena), kuid sellised semantilised inversioonid on mütopoeetilisele mõtlemisele vägagi iseloomulikud.

Punamütsike on eurooplaste üks kõige tuntumaid ja armastatumaid muinasjutte. Seda tuntakse põhiliselt kahes variandis: Charles Perrault' ja vendade Grimmide omas, kusjuures tavaliselt lastele kohandatult. Juba need kaks varianti erinevad teineteisest oluliselt. Perrault' muinasjutul puudub õnnelik lõpp, hunt sööb vanaema ja Pünamütsikese ära, samas on lool tugev seksuaalne alltekst. Hunt ei ole üksnes mõrtsukas, vaid ka võrgutaja. Tekst lõpeb luulevormis moraaliga, mida toome siin ära lühendatud proosatõlkes:

Moraal: Loos oli juttu väikestest tüdrukutest, kaunitest ja õrnadest, kes kuulavad igasuguseid inimesi. Pole midagi imelikku selles, et hundid söövad. Hunte on erinevaid sorte, mõni on meelitav ja graatsiline, ta jälitab noori preilisid tänavatel ja majades. Kuid häda neile, kes ei tea, et malbed hundid on kõige ohtlikumad!

Jutt läheb sujuvalt üle väikeselt tüdrukult noortele neidudele, kes ei pea kartma üksnes metsas elavaid, vaid igasuguseid hunte, kes neid igal pool jälitavad.
        Grimmid aga, kes kasutasid muude alllikate seas ka Perrault' avaldatud varianti, kõrvaldasid kõik seksuaalsed vihjed, lisasid õnneliku lõpu, milles Punamütsike ja vanaema tulevad elusate ja tervetena hundi kõhust. Hundile õmmeldakse kõhtu kive ning ta upub, kui läheb oma janu kustutama. On vaieldud selle üle, millisest allikast Grimmid sellise lõpu on võtnud. Arvatavasti ei olnud allikaks otsene folkloorne materjal, vaid selle kunstiline töötlus Ludwig Tiecki värssnäidendis "Punamütsikese elu ja surm". Kuid Tieckiga võrreldes on Grimmide loos mitu ebaloogilist eripära, millest natuke hiljem.
        Punamütsike kuulub nn rändmotiivide hulka, vastav süžee esineb kümnetes erinevates variantides, enamasti Euroopas, kuid ka Kaug-Idas, Aafrikas ja Kesk-Ameerikas. Aarne–Thompson–Utheri (ATU) klassifikatsioonis esinevad nad numbri all 333. Hiljuti analüüsis Briti antropoloog Jamshid J. Tehrani 72 tunnuse põhjal enamikku neist muinasjuttudest ning lisas veel süžee hundist ja seitsmest kitsetallest (ATU 123) ning sai tulemuseks, et esiteks pärinevad need kõik ühisest allikast (siinkirjutajale jääb küll ebaselgeks, kuidas saab maiade legend olla pärit samast allikast, igatahes jättis Tehrani selle variandi oma käsitlusest välja) ning teiseks moodustavad kolm suurt semantilist kobarat, mis võivad geograafiliselt seostuda Lääne-Euroopa, Aafrika ja Kaug-Idaga.
        On levinud arvamus, et vennad Grimmid lõid happy end'i meelevaldselt, et lapsed ei kurvastaks. See väide on kahtlane mõlemas mõttes. Hundi uputamine esineb juba vähemalt 15. sajandist tuntud variantides ja laste psüühika pärast Grimmid ka eriti ei muretsenud. Freud toob välja muinasjutu psühhoanalüütilisi aspekte. Selle interpretatsiooni kohaselt on kivide õmblemine hundi kõhtu otseselt seotud sellega, et hunt neelab vanaema ja Punamütsikese tervelt alla -- mõlemal juhul on tegemist valeraseduse sündroomiga. Se non è vero, è ben trovato.
        Olulisemad erinevused on jutu moraalis. Perrault' variandis on tegemist kahemõttelise looga, kuid lõppu kirjutatud moraal rõhutab seda, et tütarlapsed peavad hoolt kandma oma vooruslikkuse eest. Siin seisnes Punamütsikese eksimus selles, et ta hakkas rääkima võõraga. Grimmidel aga seisneb Punamütsikese eksimus selles, et ta ei kuulanud ema sõna ja läks teist teed, mingeid seksuaalseid konnotatsioone ei tohiks siin olla. Kuid mõlemal juhul on tegemist hästi vana pedagoogilise muinasjutužanriga, Jamshid Tehrani analüüsitud tekstidest kuulub vanim Aisoposele (tõsi küll, tegu ei ole ATU 333, vaid ATU 123 süžeega, kus ema keelust üleastunud lapsed sööb hunt).
        Muinasjuttude ajaloos on pedagoogilised muinasjutud üsna hiline etapp ning Punamütsikese juured ulatuvad mütoloogilistesse muinasjuttudesse. On huvitav, et nii Perrault kui Grimmid kõrvaldavad muinasjutust libahundi teema, mis on fikseeritud paljudes vanemates variantides ja seletab nii seda, et hunt räägib tüdrukuga inimkeeles, kui ka seda, et ta on seksuaalselt ohtlik. Ka on loobutud kannibalismi teemast, mis vähemalt Perrault'le pidi kindlasti tuttav olema. Ühes tema poolt kasutatud alusvariantidest ei neela hunt vanaema alla, vaid valmistab tema lihast roa, mida nad hiljem koos Punamütsikesega manustavad, peale rüübates jooki, milleks on vanaema veri. Ning pärast seda käsib hunt Punamütsikesel lahti riietuda, kõik riided tulekoldesse visata ja heita tema kõrvale voodisse. Alles alasti hundi kõrval lebades tekivad Punamütsikesel kahtlused: "Vanaema, miks sa nii karvane oled?" Igal juhul võtab siin hunt igipõlise kiusaja funktsiooni, sellesama kiusaja, kes pakkus kord Eevale keelatud vilja (antud juhul on selleks inimliha).
        Veel üks asjaolu, mis seob Punamütsikese süžeed pattulangemisega, on dendroloogiline sümboolika, konkreetselt ilmapuu teema. Ilmapuu on universaalne kultuuriline sümbol, mis tähistab nii maailmatelge (axis mundi) kui ka universumit ühendavat kanalit. Selle okstes elavad jumalad ja linnud, selle ladvas putukad, jalamil loomad ja inimesed ning juurtes ktoonilised olendid, k.a jumalate igipõline vastane -- madu. Piiblis on vastav koht kahemõtteline. Alguses (1Ms2:9) võiks arvata, et tegemist on kahe erineva puuga, millest üks on elupuu ja teine hea ja kurja tundmise puu, ning keelatud viljad on seotud ainult selle viimasega. Aga kui Aadam ja Eeva on paradiisist välja aetud (1Ms3:24), selgub, et tegemist on ühe ja sama puuga, elupuuga. Et see on ilmapuu teine nimetus, seletab ka, miks madu on just selle puuga seotud.
        Pattulangemist ja paradiisist väljaajamise teemat on käsitletud arvukalt nii teoloogilisest, filosoofilisest, mütoloogilisest kui ka psühholoogilisest aspektist, kusjuures juba keskajal väitsid paljud eksegeedid, et teksti tuleb mõista mitte ontoloogilises, vaid allegoorilises ja pedagoogilises võtmes. Carl Gustav Jung seostas seda lugu (nagu Punamütsikese muinasjuttugi) täiskasvanuks saamisega ja vanemate eestkoste alt vabanemisega. Kuid siin on ka tsivilisatsiooniline aspekt: paikse põllumajandusliku kultuuri tekkimine, millega kaasneb igatsus ja hirm metsa ees. Mircea Eliade seostas seda lugu otseselt neoliitikumi revolutsiooniga ning sealt tuleneb ettekujutus õilsast metslasest, kes elab looduse ja jumalaga harmoonias (ta elab paradiisis, kuna ei ole pattu langenud).  Punamütsikese lugudes on ilmapuu teema varjatud, kuid siiski mitte olematu. Punamütsike väljub turvalisest emakodust ja läheb metsa, kusjuures rikkudes ema keeldu valib teise tee. Ning kohtab hunti. Muinasjutu mitmes variandis rõhutatakse, et hunt kas istub või varitseb puu all. Niisiis hunt, nagu muistne kiusaja madu, on seotud puuga. Kuid mitte ainult tema. Teistes versioonides pääseb Punamütsike hundi käest puu otsa ronimisega. Suure puu (tavaliselt tamme) all on ka vanaema maja. Täiesti motiveerimata tundub ema dialoog Punamütsikesega. Ema küsimusele: "Kuidas sa leiad vanaema maja?" vastab Punamütsike, et see on suure tamme all.
        Tähelepanu väärib Punamütsikese peakate. Eesti variant on täpne tõlge Grimmide Rotkäppchen'ist. Ka saksa muinasjutu illustratsioonides näeme väikese punase mütsikesega tüdrukut. Samas massikultuuris on rohkem levinud angloameerikalik variant, kus punane on tüdruku kapuutsiga keep. Kuid eriti märkimisväärne on Perrault' variant, kus tüdruk kannab punast chaperon'i. Probleem on siin selles, et chaperon on meeste peakate, mis oli 17. sajandiks juba moest läinud. Kuid prantsuse kultuuris oli see sellegipoolest oluline termin, kuna oli seotud Jeanne d'Arc'iga, kes põletati nõiana, kusjuures üks põhilisi süütõendeid oli see, et ta käis meesteriietes. Need riided olid üles loetletud ja nende hulgas oli ka chaperon. Kindlasti ei ole Perrault' puhul siin tegemist lihtsa sulevääratusega, ilmselt tajus ta Punamütsikeses teatud soolist ambivalentsust ning lisas tema välimusse transvestiidi elemendi.
        Ei Charles Perrault' ega ka Grimmide muinasjuttude esimene väljaanne ei pälvinud erilist tähelepanu. Perrault' lood ei mahtunud klassitsistlikku konteksti: õukonnaliteraat ja Prantsusmaa kirjandusliku maitse kujundaja ei julgenud isegi muinasjutte oma nimega seostada ja publitseeris need oma poja nime all, kes oli raamatu avaldamise ajal üheteistkümneaastane. Omamoodi irooniline on see, et nüüd seostub Perrault' nimi eelkõige Sinihabeme, Saabastega kassi ja Punamütsikesega, mitte arvukate poeemide, näidendite ja proosateostega, mis talle eluajal kuulsust tõid.
        Hiljem aga, romantismiajal, muutusid folkloori ümbertöötlused aktuaalseks, eriti puudutab see Grimmide muinasjutte, milles juba koostajate endi arvates väljendus saksa rahvuslik vaim; neid hakati tõlgendama allegooriliselt.  Muinasjutud ilmusid 1812. aastal, kui Saksa alad olid  Napoleoni vägede poolt okupeeritud. Ühe levinud tõlgenduse järgi sümboliseeris Punamütsike Saksamaad, hunt Napoleoni, puuraidurid aga liitlaste jõude eesotsas Venemaaga. (Paralleelina võiks märkida, et  Perrault' variandi tõlgenduses identifitseeritakse sageli Punamütsikest Prantsusmaaga ning hunti Saksamaaga). Peab ütlema, et selline tõlgendus oli Grimmidele võõras. Sügavalt religioossete inimestena nägid nad Punamütsikeses lunastuslugu. Surmavallast pääsenud Punamütsike assotsieerus neil Kristusega (veel täpsem paralleel oleks püha Margareeta). On selge, et selline tõlgendus ei jätnud ruumi seksuaalsetele konnotatsioonidele ja loo moraal on hoopis teine: süütus saab päästetud, kurjus aga karistatud.
        Korduvalt on täheldatud, et Grimmide muinasjutu lõpp on julm, peaaegu sadistlik. Samuti ebaloogiline: pärast seda, kui Punamütsike tapab jahimehe abil hundi, läheb ta veel kord metsa ja nüüd juba ilma jahimehe abita tapavad nad vanaemaga teise hundi. Kuid selles on oma kindel loogika, kuna pärast lunastust ei karda me ohte ja saame neist ise üle.     
        Ei ole vist ühtegi teist muinasjuttu, millel ei oleks nii palju erinevaid interpretatsioone kui Punamütsikesel. Nii näiteks oli natsionaalsotsialistliku režiimi ajal levinud tõlgendus, mille kohaselt on Punamütsike süütu saksa tütarlaps (variant: saksa rahvas tervikuna), hunt aga juut (variant: rahvusvaheline juutlus). Arvatavasti sõltumatuna sellest lõppes üks paljudest vene laste hulgas populaarsetest Punamütsikese anekdootidest, mis kuulus sarja: vanaema, vanaema, miks sul nii suur...?, dialoogiga: "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur nina on?" -- "Sellepärast, et juut olen," ütles hunt ja puhkes nutma.
        Erinevad psühholoogia ja folkloristika koolkonnad lausa võistlevad erinevaid interpretatsioone pakkudes, kusjuures peaaegu alati on tegemist seksuaalse sümboolika leidmisega. Seksuaalseid sümboleid nähakse nii Punamütsikeses kui ka hundis ja see peegeldub jällegi terves reas laste anekdootides. Nt Punamütsikese kohta: läheb Punamütsike mööda metsa, kohtab hunti. "Lapsukene, ega sa ei karda siin üksi metsas käia?" -- "Mis mul karta, teed ma tunnen, seks mulle meeldib." Või hundi kohta. "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur saba on?" -- "See pole saba," ütles hunt ja punastas.      
        Paljudes Punamütsikese interpretatsioonides on oht kadunud ja jäänud puhas seksuaalsus. Nii kostümeerivad Kasselis rahvapidustustel neiud end Punamütsikeseks, nende kavalerid aga end huntideks. Ning on täiesti selge, et viimased ei taha esimesi ära süüa.

Punamütsikesel on erinevaid -- sageli üksteist välistavaid -- interpretatsioone ja järeltekste: jutustusi, poeeme, muusikale, koomikseid, animatsioone, mängufilme jne. Kõikidest lahknevustest hoolimata tulenevad nad kõik ühest ja samast mütopoeetilisest loogikast, mis seisneb baasopositsioonide inverteerimises, rollide vahetumises ja personaažide kokkusulamises ja lahkulöömises. Nii võib kuri muutuda heaks, hea kurjaks, laps täiskasvanuks, mees naiseks, inimene loomaks, loom vaimuks jne. Punamütsikese süžee erinevad transformatsioonid kasutavad kõiki neid võimalusi: Punamütsike on korraga nii laps kui seksuaalselt küps noor naine, kellel on samas teatud transvestiitsed elemendid; hunt on loom, inimene ja libahunt jne; huvi pakuvad nii puuraidurite kui ka vanaema kujud -- viimases võib näha ka nõia tunnuseid. Rolliinversiooni näited on: hunt tapab Punamütsikese -> Punamütsike tapab hundi, hunt võrgutab Punamütsikese -> Punamütsike võrgutab hundi (postfreudistlik psühhiaater Eric Berne väidab oma raamatus tõsimeeli, et see ongi muinasjutu õige tõlgendus). Punamütsike võib sulada hundiga kokku samaks personaažiks (Once upon a time), puuraidurid võivad jaguneda puuraiduriks ja jahimeheks jne.

Ma saan aru, et kogu öeldu ei saa kuidagi kõigutada sisalikeusulisi ega ka teisi analoogilisi huvitavaid religioonide adepte. Nii mõnigi saab siit võib-olla hoopis lisamaterjali juurde (alfadrakoonlased lõid oma salajases laboris "Paradiisiaed" väljavalitud rassi, esimene vasikas läks aia taha, see tuli liiga nendesarnane -- Lilith; kuid siis nad arendasid oma holograafilist tehnoloogiat ning järgmised eksemplarid kukkusid juba enam-vähem inimese moodi välja -- lugege sumeri tekste ja David Icke'i, seal paljastub tõde jne jne). Mina ega ükski semiootiline analüüs ei saa siin aidata. Vaja on hoopis on teistsugust abi. Minu eesmärk oli aga näidata, et reaalsete mütoloogiliste motiivide järgimine on palju põnevam kui elada suvaliste ja mitte eriti andekate fantaasiate maailmas. 

Te süüdistate mind demagoogias seepärast, et minu arusaam asjadest ei lange kokku Teie omadega. Tundes ise mõnda AVP osalejat, tean, et nad enda meelest ei ole midagi reetnud, ja jätkavad sama aatelist joont. Aatelist ja Eesti ühiskonnale väga olulist joont. Te kirjutate, et AVP oli suunatud konkreetselt valelike poliitikute vastu ja viimaste all on peetud silmas reformierakonda.

See on Teie tõlgendus, mis on rajatud misreading'ule (ei poolda eesti keele reostamist võõrkeelsete sõnadega, aga ei tea head vastet: võib-olla vale lugem?): AVP ei tähenda 'aitab valelikest poliitikutest', vaid 'aitab valelikust poliitikast'. Kas tunnete vahet? Esimesel juhul oleks tegemist poliitilise liikumisega, mis on konkreetselt suunatud mingi poliitilise erakonna vastu. Teisel juhul on tegu palju laiema nähtusega, millel on puht eetilised, aga mitte poliitilised alused. Niipalju kui ma olen ZA/UMi eesmärkidega kursis (ma ei tea, kas iga kord pean lisama, et ma neid sugugi ei jaga ja et isegi nende nn manifesti pole lugenud ei enne ega pärast selle avalikustamist), tahtsid nad teha just apoliitilist, ausat kultuuri ning nende meelest suur vale seisnes selles, et kultuurileht on tegelikult ühe poliitilise erakonna häälekandja. ZA/UMi seltskond on ise oma poliitilistelt vaadetelt väga kirju. Seal leidub nii parempoolseid libertariaane kui kommuniste. Mis neid ühendab, on noortele omased maksimalistlikud vabadusvõitluse ideaalid ja arusaam ründavast kultuurist.
        Seda viimast ma juba teatud mööndustega jagan. Kultuur ei ole ühiskonnas mingisugune marginaalne lisand, mis nii materiaalselt kui vaimselt eksisteerib ühiskonna arvelt. Kultuur on see, mis viib ühiskonda edasi. Ja selles mõttes on kunst ja teadus minu jaoks kultuuri edasiviivad jõud, mis muuseas võivad anda tõukeid ka majandusele.
        Nüüd aga AVP taktikast. See lähtub nn occupy ideoloogiast ehk maakeeli -- hõiva (vene keeles: eto vsjo nashe). See on selline asi, millega ma mitte kunagi ei ole nõus. Kui lähtuda Teie arusaamast, et hõivata tuleb poliitiline süsteem, ja Teie arusaamast Langi kohta, et tema tahab hõivata "Sirbi", siis õiged revolutsionäärid tahavad hõivata kõike, kuid alustada tuleb postist, telefonist ja telegraafist, nagu ütles üks tuntud revolutsiooniline tegelane. Öeldu võib koondada sellisesse tabelisse, kus plussid tähendavad: hõiva, miinused aga: ära hõiva:

_

Ma tean, et Teie, Mihkel, saate hästi irooniast aru, aga kuna viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud inimestega, kellel on sellega raskusi, siis igaks juhuks märgin, et sellesse tabelisse tuleb suhtuda cum grano salis.
        Miks mina ei poolda hõivamist? Põhiliselt seepärast, et see asi ei tundu mulle õige, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast. See aga ei tähenda, et ma halvustan ülestõusu despootliku režiimi vastu. Aga Eesti on minu veendumuste kohaselt väike hubane demokraatlik riik ja isegi kõik meie skandaalid ei suuda minu silmis lõhkuda seda idüllilist pilti.
        Kuid lisaks kõhutundele on mul ka mõningad teadmised. Ma nimelt tean, millega sellised asjad ajaloos tavaliselt on lõppenud ja kuidas lõpetasid revolutsioonilaulikud ise. Giljotiinil elu lõpetanud prantsuse filosoofidel ja revolutsionääridel oli viimse hetkeni imestunud ilme näol. Lenini poolt hävitatud vene intelligentsi üks osa korrutas nõutult: "Ega me siis seda ei tahtnud," teine osa, need kõige järjepidevamad, needsid Leninit reetlikkuse pärast, süüdistades teda võltsrevolutsioonilisuses.
Nii kirjutas bolševike poolt vangistatud ja surma mõistetud esseeride liider Marusja Spiridonova Leninile, et tol ei ole mingit õigust kasutada terminit 'punaterror', kuna see määrib terrorismi kõrget nime. Ülejäänud bolševikest suurem osa, nn leninlik kaardivägi, lõpetas oma elu NKVD keldrites, kuul kuklas, vandudes viimsete hetkedeni truudust revolutsioonile ning paljud koguni Stalinile isiklikult. Nende hulgas oli levinud arusaam, et kõik on õige, terror on vajalik, Stalin on eksimatu, ainult et minu suhtes on tehtud saatuslik viga.
        Ma kirjutasin vastuseks ERR kultuuritoimetuse küsimusele, et praegused parlamendiväliste meetoditega võimukukutajad Eestis meenutavad mulle neid vene aadlikke, kes laulsid revolutsioonilisi laule ja siis äkki märkasid, et nende mõis põleb. Nii mõnigi märkas muuseas, et ka tema perekond on tapetud. Vaid vähesed, kes ootasid ja tervitasid revolutsiooni, nagu kuulus luuletaja Aleksander Blok, kes sai teada, et tema kogu elu kogutud raamatukogu, on mõisas põletatud, ütlesid: "Väga hea!"

PS. Teie teises postituses vihjate vist (loodan, et eksin), et parempoolne poliitik paratamatult seostub reformierakonnaga. Kui Te kas või kordagi olete vaadanud minu blogisse, siis ehk märkasite, et olen tihti seda erakonda kritiseerinud ja konkreetselt ka selle esimeest ning olin põhimõttelises konfliktis Rein Langiga sõnavabaduse teemal, kuid paraku sõnavabaduse piiramine erinevatel ettekäänetel on viimasel ajal pigem loomeinimeste agendas.
----------
Pildid saidilt: http://www.jadaliyya.com/pages/index/3725/an-interview-with-paul-sedra_another-victim-of-the (seal on ka muid, veel dramaatilisemaid)

Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.

Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.

See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat

Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.