Olen viimastel päevadel tulemusteta püüdnud saada selgitust meie erakonna otsuse kohta moodustada koalitsioon Keskerakonnaga. Eile peetud arutelude tulemusel koostasin pöördumise, millele kirjutasid alla ka Jaanus Barkala ja Peeter Laurson. Saatsin selle nii erakonna listi (kus see ei ilmunud) kui ka kõikidele eestseisuse liikmetele (kahele aadressile ei läinud kiri läbi). Ma ei tahtnud seda pöördumist avalikustada, lootsin, et saame küsimustele vastused erakonna kanalite kaudu, ning otsustasin oodata 24 tundi. Nüüd on see aeg möödas.

Minu poole on pöördunud terve rida nõutuid valijaid, kes soovivad saada selgitusi, kuid mina olen sama nõutu kui nemad. Me peame tunnistama, et oleme oma valijaid petnud. Kogu Riigikogu valimiste kampaania ajal hirmutasime me valijaid Keskerakonnaga, lausa demoniseerisime seda, veelgi enam, hoiatasime Reformierakonna kui Keskerakonna potentsiaalse koalitsioonipartneri eest. Ja nüüd äkki kõik muutus. Peninukkidest sai uinuv kaunitar, kelle prints Jüri unest üles äratas. Ning selgus, et ta on ka teistele ihaldusväärne pruut. Samas NB! Keskerakonna programmis ei ole mitte midagi muutunud. Ma olen veendunud, et nii radikaalse kannapöörde puhul jääb fraktsiooni ja eestseisuse heakskiidust väheks (mis pealegi ei olnud minu andmete järgi konsensuslik). Seda oleks pidanud tegema Suurkogu. Keskerakond viis läbi erakorralise kongressi, olles sellega vähemalt väliselt märksa demokraatlikum moodustis kui IRL.

Poliitika ei ole võlumuinasjutt, kus kõik sõltub ühest heast või halvast tegelasest. Koostööleping Jedinaja Rossijaga on endiselt jõus. Me võime korrata loitsu, et Eesti on pöördumatult teinud oma euroopaliku valiku, kuid nii meie lääne- kui ka idapartnerid tajuvad muudatusi: esimeste jaoks on need ohutunnused, teiste jaoks lootusrikkad märgid, vrd kuidas aktiveerus Vene saatkonna ja Venemaa saadiku tegevus.

Kõigepealt lubage õnnitleda koalitsiooniläbirääkimiste heade tulemuste puhul. Saime ühe ministrikoha juurde ning loodetavasti maksab uues valitsuses IRLi hääl rohkem. Ka koalitsioonilepingus on mitu IRLile olulist põhimõtet kajastatud. Sellegipoolest on rida probleeme nii majanduse kui teaduse ja hariduse valdkondades, ent nendest tuleks rääkida eraldi, kui põhiprobleem saab lahendatud. Nimelt puudutab see Eesti julgeolekut. On korduvalt juhitud tähelepanu asjaolule, et ainuüksi fakt, et koalitsiooni juhtiv partner on Keskerakond, on teatud julgeolekurisk. Erakonna esimehel oleks võimalik neid kartusi leevendada, kuid selleks oleks tal vaja teha kaks minimaalset, kuid absoluutselt hädavajalikku sammu.

Esiteks, isegi kui tal ei ole julgust tühistada häbiväärne koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, peaks ta lõpetama sellel teemal vassimise ja paneks selle tõepoolest kalevi alla. Siiamaani on aga ta avalikkust selgelt eksitanud: "See on reaalselt külmutatud seisundis, selle protokolli raames ei ole mingisuguseid kontakte, ei majanduslikke, kultuurilisi ega ka mingeid kolmandaid kontakte olnud." (Ratase sõnad ETV saates Foorum) Samas ei ole raske nimetada kümneid toimunud kontakte eri tasanditel. Kuid meie asi ei ole esitada pretensiooni Ratasele. Keskerakondlane käitub oma tõekspidamiste järgi. Hämmastama panevad aga meie erakonna juhtfiguurid, kes kindlasti asjade reaalset seisu teades reageerivad stiilis: "Usun Jürisse." Me ei teadnud, et usk Jürisse tasalülitab meie erakonna põhimõtted. Nagu märgivad õigustatult meie erakonna kriitikud, IRL on nüüd ise kaudselt selle lepinguga seotud. Ootame meie erakonna liidritelt selget ja ühemõttelist vastust.

Teiseks, paljud Keskerakonna liikmed ei tunnista ei Eesti okupeerimist ega pea Venemaa tegevust Georgias ja Ukrainas kuritegelikuks, isegi mitte taunimisväärseks. Eriti paistab siin silma Europarlamendi saadik Yana Toom, kes transleerib putinliku propaganda valesid nii Eestis kui Brüsselis ega pea kohatuks osaleda Venemaa televisiooni eestivastastes propagandasaadetes. Sellel taustal tunduvad isegi minister Repinski ponnistused vene meedias suhteliselt süütud. Jällegi, pole meie asi tegeleda keskerakondlaste maailmavaatega, ent kuna peaminister ei ole kordagi Yana Toomi jt retoorikat avalikult hukka mõistnud, jätab see varju tervele valitsusele.

Kõik see sunnib eriti tähelepanelikult lugema koalitsioonilepingu I peatükki. Sealt leiame mitu õiget põhimõtet, mis puudutavad koostööd NATO ja meie läänepartneritega, kuid väärib tähelepanu järgmine punkt:

"Eesti huvides on julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamine kogu meie regioonis."

Iseenesest on see kõik õige. Eesti vajab stabiilseid ja heanaaberlikke suhteid kõikide naabritega. Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi. Me kuulsime samast saatest, milles osales proua Toom, mida meie idapartner peab heanaaberlikeks suheteks. Kui sõnastada see ühe sõnaga, siis oleks see 'allaandmine'. Oleks väga oluline teada, kas stabiilsed ja heanaaberlikud suhted idanaabriga põhinevad Keskerakonna koostööprotokollil Ühtse Venemaaga. Kahjuks võib praegu selline tunne jääda. Võib vastu vaielda: samas peatükis on mitu punkti, mis puudutavad kaitsevõimekuse suurendamist ja partnerluse tugevdamist. See on õige, ent kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud.

Kui me ei saa nendele küsimustele ammendavaid vastuseid, tekivad meil endal küsimused, mis on saanud meie erakonna aadetest ja mida me ise sellises erakonnas teeme.

Lugupidamisega

Jaanus Barkala
Peeter Laurson
Mihhail Lotman

Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja 
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa 
Juhan Viiding

Viimaste päevade Eestimaa uudised ei ole mulle olnud kuigi rõõmustavad. Aga nalja saab ikkagi.

1. Olen kuulnud, et Facebookis (endal mul kontot pole, nii et kontrollida ei saa) levib jutt, et üks IRLi liige, kes on äge Jedinaja Rossijaga sõlmitud lepingu vastane, pooldab koalitsiooni Keskerakonnaga: koalitsiooni sees olevat hõlpsam selle lepingu vastu võidelda. 
​
Vot see on kõva mees -- astub NLKPsse, et seda seestpoolt õõnestada!

2. Ain Seppik soovitab Jüri Ratasel koostööprotokoll Jedinaja Rossijaga tühistada ja noomib (õigustatult) IRLi, kes "sisuliselt" sellega nüüd ühineb. Samas oli see protokoll omal ajal õige ja hea. Edasine väärib täpset tsiteerimist: 

"Seppik on tänini veendunud, et leping täitis toona eesmärki. «See õnnestus, see oli väga praktiline otsus ja aasta pärast saime valitsusse, kus tegime koos Reformierakonnaga kaks aastat väga head tööd, leian ma,» ütles Seppik Postimehele. «Poliitilises mõttes oli see lepe õigesti ja hästi tehtud.»"

Paneb mõtlema.
​

​3. Kuid parima nalja eest hoolitses Vabaerakond. Trügisid nad valitsuskoalitsiooni nii ustest kui akendest, aga kui sellesse siiski ei pääsenud, teatasid, et tegu on kartellikoalitsiooniga. 
​

PS. Killud lendavad nagu Vändra rahvamajast. Obadusemees, vabandust, värske maaeluministri kandidaat Martin Repinski ei tea, kes oleks parem minister: kas tema või Siret Kotka. Mina ka ei tea. 

Mulle tundus, et olen sellest lepingust piisavalt juba kirjutanud ning ei ole mõtet samast uksest korduvalt sisse murda. Kuid paraku näitab osa tagasisidest, mida ma sain nii suuliselt kui ka kommentaariumidest, et selles küsimuses on palju arusaamatusi, aga ka hämamist.

Põhilisi vastuargumente on neli. Esiteks, et mingit lepingut ei ole olemas, on ainult mingisugune protokoll, millel pole mingit tähtsust. Teiseks, isegi kui leping on olemas, on see algusest peale külmutatud ja mingisugust tegevust selle  elluviimiseks ei olnud, ei ole ega tule. Kolmandaks: väga hea, et see leping meil on, praegu see ei toimi, aga mõne aja pärast olukord Venemaal muutub ja siis tuleb see kasuks. Ning neljandaks, seda lepingut vajavad vene valijad Eestis.

Külmutatud protokoll

Kõik need vastuväited on valed. Tegemist on pettusega või enesepettusega, mis võib-olla on veelgi ohtlikum. Alustame "protokollist". Nagu võib lugeda nii Jedinaja Rossija veebilehelt kui ametlikku seisukohta kajastavast venekeelsest Wikipedia artiklist, on tegemist nimelt lepinguga. Selle lepingu raames on toimunud erinevaid kontakte ja üritusi, millega mõlemad pooled on rahule jäänud. Keskerakonna XIV kongressil esines külalisena Jedinaja Rossija kõrge esindaja, senaator Andrei Klimov, kes jäi kohtumistega väga rahule ja teatas, et Eestimaa Keskerakond on jätkuvalt Jedinaja Rossija üks põhilisi partnereid Euroopa suunas ja erakonna rahvusvahelises tegevuses. Teisisõnu, Keskerakond on Jedinaja Rossija jaoks aken Euroopasse. Või vähemalt üks akendest (umbes samal ajal kui Keskerakonnaga sõlmiti leping Läti venemeelse Saskaņaga, mille eesotsas on sellised väljapaistvad poliitikud nagu Riia linnapea Nils Ušakovs ja endine Läti kompartei esimees Alfrēds Rubiks). Kontaktid Jedinaja Rossija kõrgete esindajatega on jätkunud ka 2016 nii Eesti keskerakondlaste visiitidega kui ka Moskva kõrgete külaliste võõrustamisega. Näiteks käisid kaks Jedinaja Rossija duumasaadikut agiteerimas Savisaare kasuks ja kaitsmas teda Eesti fašistliku liberalistliku režiimi eest. Kui selline on leping külmutatult, siis milline oleks ta veel kuumana?

Kuid asi ei ole nendes visiitides. Tallinna kultuurielus on väga märgata Venemaa osalust, kusjuures valdav enamik artiste on kas otseselt Jedinaja Rossijaga afilieerunud või kaudselt, vandudes ustavust Putinile ja toetades tema tegevust Ukrainas, k.a Krimmi annekteerimist. Sellised õhtud Moskva lähistel kujutavad endast ühelt poolt ideoloogilist ajupesu ning teisalt annavad väga vale ettekujutuse vene kultuuri tegelikkusest. Lasnamäe õigeusukiriku ehitamist spondeeris Jedinaja Rossija 2006. aastal Kõrgemasse nõukogusse kandideerinud Vladimir Jakunin, kes, tõsi küll, hiljem kandideerimisest loobus. Keskerakondliku "akent Euroopasse" kasutatakse aktiivselt eri tasanditel kuni Europarlamendini välja, kus Eesti saadik Yana Toom transleerib Venemaalt tulnuid propagandavalesid.

Muutused Venemaal ja Eesti venelased

Mis puudutab aga ootusi Venemaa muutumise osas, siis ma jagan neid ja ei pea olema eriti suur prohvet, et nende tulekut ette näha. Eksivad aga need, kes usuvad, et sellel uuel ja loodetavasti demokraatlikul Venemaal oleks leping Jedinaja Rossijaga Eestile kasulik ja soodus faktor. See on umbes nagu hoida jahedas leping NSDAPiga, teades, et Hitler on küll lurjus, aga varsti tulevad Saksamaal muutused ja siis võib leping Saksamaa rahvussotsialistliku erakonnaga olla kasulik.

Mitte kuidagi ei saa nõustuda ka sellega, et leping Jedinaja Rossijaga on kasulik vene valijatele. Siin on kaks võimalust, kusjuures mõlemad lähtuvad aksioomina sellest, et kõik vene valijad on putinimeelsed. Esiteks, Keskerakond täidab ausalt ja hingega lepingut Jedinaja Rossijaga ning see peaks valijatele meeldima. Teiseks, lepingut ei kavatsetagi täita, see on vaid valija peibutamiseks. Sealjuures eriti küüniline on jutt valijate häältest. St tegemist on inimeste destruktureerimisega. Siin on midagi sarnast nn pornograafilise mõtlemisega, kus inimest asendab mingi tema osa, antud juhul tema hääl. Mõlemal juhul on tegemist eesti ja vene elanikkondade vahelise lõhe suurendamisega ja kaotavad sellest ennekõike nimelt Eestimaa venelased. Siin pole vähimatki pistmist venelaste huvide eest võitlemisega, vaid üksnes nende küünilise ärakasutamisega.

Kontekst

Nüüd aga olen sunnitud avama kõnealuse lepinguga seotud konteksti, lahates seda nii ajaloolisest kui aktuaalsest poliitilisest perspektiivist.

1. Rahvusvaheline kontekst

Siiamaani on Eesti olnud kõikide postsovetlike ja postkommunistlike riikide seas erand selles mõttes, et isegi kui venemeelsed ja vasakpopulistlikud erakonnad on sattunud valitsuskoalitsiooni, pole nad selles kunagi mänginud juhtivat rolli. Loodavas koalitsioonis see aga juhtub. Iseenesest pole selles midagi dramaatilist, "teised teevad ka", lihtsalt on kurb tõdeda, et eesti ühiskond ei ole lääneeuroopalik, vaid postkommunistlik. Ärevamaks aga teevad arengud teistes Ida-Euroopa riikides, ennekõike Bulgaarias ja Moldovas, kus on võimule tulnud venemeelsed ja läänevastased vasakjõud, aga ka kriis Montenegros. Eesti uus koalitsioon on käsitletav samas kontekstis. Koalitsioonipoliitikud süüdistavad Reformierakonda ja Taavi Rõivast selles, et nende kasutatud terminoloogia, sh 'vasakpööre' kahjustab Eesti mainet. Kuid vasakpöördest ja uue koalitsiooni venemeelsusest hakkasid rahvusvaheline meedia ja mõned lääne poliitikud enne Taavi Rõivast ja kindlasti temast sõltumatult. Arvan, et koalitsioonil seisab ees suur töö oma tegevuse õigustamisel liitlastele ja partneritele.

2. Eesti kontekst

Niisiis, Eesti valitsuskriis on ajastatud väga ebasobivale hetkele ja eriti kurvaks teeb asjaolu, et otsene põhjus selleks puudus. See, et Keskerakonnas vahetus esimees, ei tohiks teisi erakondi eriti erutada. Kuid kriisiolukorras ei saa süüdistada ainult SDE-d ja IRL-i. Reformierakonnal oleks juba ammu aeg peeglisse vaadata. Tooksin esile kaks aspekti. Esiteks, kunagine Eesti arengu eestvedaja (pean siin silmas ennekõike majandusarengut) on järjest rohkem ilmutanud stagneerumistunnuseid. Olukorraga on rahulolematud mitte üksnes poliitilised oponendid, vaid ka märkimisväärne osa äriringkonnadest. Teiseks, arrogantne valitsemisstiil, kusjuures pean siin silmas mitte üksnes koalitsiooni noorematesse partneritesse ja opositsiooni suhtumist. Oluline osa ühiskonnast on end sellest tundnud puudutatuna. Ma ei taha siin rääkida personaliast, kuid nii mõnigi Reformierakonna juhtfiguuridest on lausa solvangutele spetsialiseerunud.  

Et ükski Riigikogus esindatud erakondadest ei soovi minna Reformierakonnaga koalitsiooni, on ilmekas märk, eriti arvestades seda kihku, millega nad kõik tükivad valitsemises osalema.

3. Ajalooline ja geopoliitiline kontekst

Eelneva jutu valguses ei paista koostööleping Jedinaja Rossijaga eriti atraktiivses valguses. Kuid paraku sellega negatiivsed asjaolud ja ohud ei piirdu. Me peame selgelt mõistma, mis tüüpi moodustis on Jedinaja Rossija, millised on selle eesmärgid ja ajaloolised lätted. Nagu ma juba ükskord kirjutasin, ei ole see erakond lääne mõistes, vaid sedalaadi moodustis, nagu omal ajal oli NLKP, Saksamaal NSDAP või veel täpsem analoogia, DDRi SED. Demokraatlikus ühiskonnas osalevad erakonnad valimistel ning võitjad moodustavad valitsuse. Läbi erakondade kontrollib valijaskond valitsust. Jedinaja Rossija aga moodustas president Putin 1.12.2001 instrumendina, mille abil kontrollida elanikkonda. St selle eesmärgid on võrreldes lääne demokraatlike erakondadega vastupidised.

Pole ime, et ükski lääne erakond ei astu Jedinaja Rossijaga lepingulistesse suhetesse. On teada, milliste potentsiaalsete ohtudega on sellise lepingu sõlmimine seotud.

Siinkohal oleks kasulik meelde tuletada, millised erakonnad millistes riikides on Jedinaja Rossijaga lepingulistes suhetes. Vastav nimekiri on esitatud Delfis, kuid on ka oluline, millal ja mis asjaoludel on leping sõlmitud. Kui välja arvata Mongoolia, Serbia ja Montenegro, on kõik teised riigid endised Nõukogude Liidu vabariigid, kusjuures Keskerakond satub väga kahtlasesse radikaalide ja ekskommunistide seltskonda. Mis puudutab Mongooliat, siis seal esineb Jedinaja Rossija NLKP järglase rollis. Veel huvitavam on partnerlus Lõuna-Osseetia erakonnaga Ühtsus. See sõlmiti 2008. aastal kohe pärast Venemaa agressiooni Georgia vastu: tankid ees, leping Jedinaja Rossijaga taga.

Veel huvitavamad asjaolud on aga seotud Montenegroga: sel aastal sõlmis Jedinaja Rossija lepingu korraga kahe sealse erakonnaga: rahvusliku ja sotsialistlikuga, mõlemad on venemeelsed (rahvuslik erakond on sotsialistlikust erakonnast eraldunud tiib) ning kohe varsti tulid kummalised uudised: Venemaa kodanikud, "viisakad inimesed", plaanisid venemeelsete parteide võimuletoomiseks riigipööret ning selle käigus oleks sooritatud ka atentaat Montenegro peaministrile. Vandenõulased saadi kätte ja vahistati põhiliselt Serbia territooriumil. Pärast seda lendas Venemaa julgeolekusekretär Nikolai Patrušev kiirkorras Belgradi: lääne allikate järgi siluma suhteid Serbiaga, vene allikate järgi aga polnud ta visiidil ja vandenõul mingit seost, vandenõulased tegutsesid isepäi, ilma mingi seoseta Venemaa struktuuridega. Ei taha teha julgeid hüpoteese, aga sündmuste jada on kõnekas. Algul leping Jedinaja Rossijaga, seejärel verise riigipöörde katse. Otsest analoogiat ei ole, kuid siiski: Jedinaja Rossija püüab rahvusvahelisel areenil taaskäivitada Venemaa kompartei malle ning Jedinaja Rossija rahvusvaheline võrgustik kasutab oma tegevuses Kominterni kogemust.

Muide, ka tulemused on umbes sama efektiivsed kui Kominternil: enamasti on tegu läbikukkumistega.

Nüüd ajaloolisest kontekstist. Rahvusvahelises olukorras on täheldatud palju analoogiaid möödunud sajandi kolmekümnendate aastatega. Ka Eestis. Sõprus Nõukogude Liiduga hakkas arenema juba enne okupatsiooni ja isegi enne baaside lepingut. Plahvatuslikult kasvas huvi vene ja nõukogude kultuuri vastu. Korraldati näitusi, võeti vastu "kultuuritegelaste" delegatsioone. Jõuliselt hakkasid arenema majandussidemed. Raamatukogudes piirati juurdepääsu nõukogudevastasele kirjandusele, mis võis riivata suure naabri tundeid. Ja see toimus veel enne okupatsiooni.

Ka praegu ei tee Putini Venemaa saladust sellest, et kultuurilised, kaubanduslikud ja muud majanduslikud sidemed kujutavad endast Venemaa nn pehmet jõudu, millega käivad komplektis aktsioonid küberruumis ja erinevad hübriidsed aktsioonid lahinguväljal. Krimmi annekteerimine algas samuti vene kultuuri- jm tegelaste aktiveerumisega (viimaste hulgas tuleks ära mainida sportlased, jalgpallifanatid ja Ööhuntide nimeline mootorratturite jõuk, mille patrooniks on president Putin).

Sõprus Venemaaga on üldse omapärane asi. Sõpruse pealesurumine oli Nõukogude Liidu ja on ka postsovetliku Venemaa agressiooni vorme. Kõigepealt surutakse peale leping, siis sekkutakse siseasjadesse eesmärgiga tagada lepingu täitmine jne. Tuletame meelde, et nn baaside leping kandis ametlikku nime "vastastikuse abistamise pakt". Selle eesmärgi elluviimise nimel tuldigi abistama.

Nii kaua, kuni Keskerakond on opositsioonis, ei kujuta leping Jedinaja Rossijaga endast erilist ohtu. Ent kui ta on valitsuses ja valitsuse juhtiv erakond, võib olukord muutuda. Juba praegu näeme me aktiivset Vene ofitsioosse kultuuri importi.

Kui kunstnikud ja artistid, kes tegid koostööd hitlerliku režiimiga, langesid pärast II maailmasõda põlu alla, siis Putini propagandistid on Eestis teretulnud. Walter Gieseking, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan jt pidid läbima alandava denatsifitseerimise protseduuri, kuigi ükski neist ei propageerinud natslikke ideid, ei kiitnud heaks agressiivset välispoliitikat ega Austria Anschlussi. Valeri Gergijev, keda võeti Tallinnas entusiastlikult vastu, on kiitnud heaks kõik Putini agressiivsed aktsioonid, nii Taga-Kaukaasias kui Ukrainas. Kümned juhtivad kultuuritegelased on kiitnud heaks Krimmi annekteerimise ja mitte ühelegi neist ei ole nende tegevus toonud kaasa mingeid ebamugavusi. Tallinnas on nad kallid külalised, keda erinevalt Euroopast ja Põhja-Ameerikast ei oota ees obstruktsioon, vaid vaimustunud vastuvõtt.

Need, kes jälgisid öösel USA presidendivalimisi, on arvatavasti juba üles ärganud ja tõdenud, et see ei olnud halb unenägu, vaid reaalsus. Kui ma juuli lõpus käisin Hiinas konverentsil, tekkis mul üsna äge diskussioon Sandersi ja Corbyni pooldajast (st minu skaalas väga vasakpoolse) USA professori Peter Steineriga, kes väitis, et Trumpil pole mingeid šansse. Kui ma vastasin talle, et tegelikult on need šansid päris head, pakkus ta mulle isegi välja kihlveo. Ameerikas, kus valitseb suurushullustus, on peaaegu iga sündmus ajalooline, ning neid valimisi nimetati ajaloolisteks juba mitu kuud tagasi, kusjuures seda tegid ennekõike demokraatide pooldajad. Selgus, et seekord olid valimised tõesti ajaloolised ja ajalugu tõestas veel kord, et seda ei tehta kihlveokontorites.

Kogu hommikupooliku vaatasin ja lugesin erinevaid tarku analüütikuid, kes püüdsid seletada seletamatut. Ja küll oli probleem valimiskampaanias, küll milleski muus. Ei puudunud ka vandenõuteooriad, et Trump tuli võimule kas FBI või Putini abiga (siiski vist mitte mõlema abiga korraga). Kuid ma ei kohanud ühtegi väidet, mis väljendaks minu meelest põhilist: Trump võitis sellepärast, et Obama kaotas. Demokraatide viimaste nädalate propagandaüritustel, milles osales  aktiivselt ka praegune president, kõlas põhilisena umbes selline sõnum: kui Trump võidab, kaotame me kõik, mida oleme viimastel aastatel saavutanud. Kuid just need viimaste aastate saavutused ongi tekitanud paljudes nördimust.

Paljud vaatlejad on siiamaani nõutud. Kuidas valiti USA presidendiks inimene, kellel ei ole mingit poliitilist ega administratiivset kogemust, kes viis mitu korda oma ärid pankrotti, kelle majanduslikud ja poliitilised vaated on pehmelt öeldes segased, kes oma kampaania käigus on korduvalt solvanud erinevaid elanikegruppe, k.a nii olulist nagu naised?

Trumpi vaadetest natuke allpool. Nüüd aga sellest, miks nad ei osutunud oluliseks. Juba Barack Obama käivitas mehhanismi, millega käib põhiline kampaania sotsiaalmeedias ja mitteformaalsetes võrgustikes. See oli mäss peavoolumeedia ja peavoolupoliitika vastu. Donald Trump omandas edukalt selle õppetunni ja tegi järgmise sammu: mitte kedagi peavoolumeedias ja establishment'is ei saa usaldada. Meie oleme lihtsad inimesed, keda kogu aeg petetakse: petavad rahvusvahelised organisatsioonid, petab valitsus, petab meedia, petavad valimiste läbiviijad (isegi täna öösel esines ta kahe sellelaadse süüdistusega, millest üks oli eriti naljakas: valimismasinad muudavad talle antud hääli demokraatide kasuks). Need valimised ei olnud ideede, vaid isiksuste valimised ning Trump tõestas veenvalt, et ta on tugevam isiksus kui Hillary Clinton. Siiski oli meedial selles kampaanias ülitähtis roll. Esiteks, Trump tegi palju parema show kui Clinton. Show-loogika seisukohalt ei ole oluline, kui tõsiseltvõetav on su jutt, vaid üksnes see, kui palju see tähelepanu äratab. Teiseks, meedia, aga ka Trumpi vastased paljundasid ja võimendasid tema sõnumeid, stiilis: vaadake, kui vastik. Ja nii edastasid tema sõnumeid mitte üksnes tema pooldajad, vaid ka tema vastased.

Trump lubas: USA ja Mehhiko vahele ehitatakse müür, kusjuures selle ehituse maksab kinni Mehhiko. Ta tõstab lihttööliste sissetulekuid, vähendades suurkorporatsioonide maksukoormust. Ta toob tööstuse tagasi USAsse ja kehtestab tollibarjäärid Hiina jt kolmanda maailma kaupadele. Ta täidab vaid neid rahvusvahelisi leppeid, mis on USAle kasulikud (see puudutab ennekõike majandusleppeid Ladina-Ameerika riikidega, mis Trumpi arvates ei ole USAle soodsad, kuid ka liitlaskohustusi kaitsevaldkonnas). Ta loobub tuumaleppest Iraaniga (mis minu meelest oli Obama administratsiooni üks suuremaid saavutusi välispoliitika alal). Ta tunnistab Jeruusalemma ainsaks ja jagamatuks Iisraeli pealinnaks ning teeb presidendina ühe esimese ametlikest visiitidest Iisraeli ("Ma olen alati toetanud Iisraeli," kuulutas Trump). Ta loobub Palestiina riigi toetamisest (nn kahe riigi lahendus). Hillary Clinton saadetakse trellide taha. Pariisi kliimakonverentsil sõlmitud kokkulepped tuleb tühistada. Venemaaga tuleb suhted normaliseerida jne.

Vladimir Putin oligi üks esimesi riigipäid, kes Trumpi võidu puhul õnnitles. Vene Riigiduuma saadikud võtsid uudise vastu entusiastliku aplausiga ja rõõmuhüüetega. Samuti tervitasid Trumpi valimist Israeli parempoolsed, samas kui vasakpoolsed on pigem kohkunud. Teiste riikide reaktsioonid varieerusid skaalal jahmatusest masenduseni.

Kuid see kõik puudutab plaane ja lubadusi. Mis aga saab teoks, pole päris selge. Õigemini, on päris selge, et suurem enamus Trumpi lubadusi ja ähvardusi jäävad teostamata, kuna nad on lihtsalt võimatud. Pealegi on Trump korduvalt oma väljaütlemistes endale vastu rääkinud (nagu nt moslemite väljasaatmine või riiki mittelaskmine, millest ta hiljem taganes) ja pealegi sageli ta lihtsalt valetas. Valetamist võib endale lubada presidendikandidaadist reality show tegelane, kui ta jätkab sama suunda presidendina, ootavad teda halvad tagajärjed (Bill Clinton vaevu vältis impeachmenti, kuid teda süüdistati mitte abielurikkumises, vaid selles, et ta selle kohta valetas).

Trump tuli establishmenti-vastase kandidaadina, ja sellisena ei ole ta sugugi esimene USA president. Kuid kõik tema eelkäijad lõpetasid sarnaselt: establishment neelas nad alla. Tal on head nõunikud, kogenud asepresident ja kongressi mõlema koja kontrolliv toetus. Sellest viimasest tuleb paar sõna eraldi kirjutada, kuna tänase öö tulemused on väga olulised ka kongressi seisukohalt. GOPi liidrid kartsid, et Trumpi ebapopulaarsus mõjub laostavalt erakonnale ka kongressivalimistel. Demokraadid aga lootsid samal põhjusel saada suure võimu. Selgus aga, et Trumpi populaarsus lubas GOPil säilitada oma enamuse nii alamkojas kui senatis. See tähendab, et Trumpil on oma poliitika läbiviimiseks väga head võimalused.

Aga meil? Ka Eesti osas on Trump seisukohta muutnud. Algul nentis ta mõnitava tooniga, et kaitstes Eestit kaitseme me muidugi kõiki, mis pidi tähendama, et sellest kohustusest tuleks loobuda. Hiljem, kui talle teatati, et Eesti täidab oma kohustusi NATO ees, lubas ta teha erandi (mida see täpselt tähendab, et Eestit kaitseme, aga näiteks Lätit mitte, pole selge). Palju ohtlikum on, et Trumpi toetav neocon Newt Gingrich vastas arvatavasti Venemaalt transleeritud meemile, kas olete valmis surema Narva pärast, ütlusega, et Eesti on Peterburi eeslinn, mille kaitsmiseks ta ei hakkaks riskima tuumasõjaga. Ja Gingrich on tõenäoline tulevane riigisekretär, st välisminister.

Moralité. Masetsejad, ärge kiirustage masetsema; juubeldajad, ärge kiirustage juubeldama. Mulle ei meeldi ennustajad, kuid siiski julgen välja tulla prohvetlusega: meil seisavad ees huvitavad ajad. 

Jedinaja Rossija parteiks nimetatud Venemaa võimukonstruktsiooni Eesti partneril vahetus esimees. Olgu igaks juhuks siinkohal märgitud, et Jedinaja Rossija puhul ei ole tegemist lääne mõistes erakonnaga, vaid sellise moodustisega, nagu oli SED (Sotsialistlik Ühtsuspartei Saksa DV-s); see analoogia pole juhuslik: Putin, kelle romantiline KGB nooruspõlv seal möödus, on sealt võtnud šnitti nii mõneski valdkonnas.

Normaalses ühiskonnas ei tohiks sellise erakonna esimehevahetus kedagi eriti erutada ega tekitada tühja koha pealt valitsuskriisi. Paraku aga Jedinaja Rossija noorempartner Eesti Keskerakond on meie riigi üks suuremaid erakondi, Riigikogus on ta saadikute arvuga teisel kohal ning osal lühinägelikel poliitikutel tekkis kihk vastlahutatud olendile kohe kosja minna.

Veelgi enam, sotside esimees Jevgeni Ossinovski, keda ma ükskord eksikombel nimetasin eeskujulikult eestimeelseks poliitikuks (olgu mul seepärast häbi), näeb
sotsialistliku revolutsiooni aastapäeva tähistades juba Jüri Ratases järgmist peaministrit. See samm ei ole üksnes lühinägelik, vaid ka ohtlik, relvadega ei mängita.

Keskerakondlased eitavad sitkelt nagu partisanid ülekuulamisel partnerlusleppe toimimist, see olevat külma saanud. Seda juttu võivad nad rääkida Tšubikovile. Leping toimib suurepäraselt: Yana Toom transleerib vene propaganda seisukohti nii Tallinnas (nt siin) kui Brüsselis ning tundub, et Keskerakonnas ei häiri see kedagi. Jedinaja Rossija saadab oma külvivolinikke toetama Savisaart fašistliku liberalismi vastu (leidsid muidugi ka väärilise esindaja, Milonov on tuntud kloun, keda ei võeta tõsiselt isegi Venemaal). Ning põhiline: kui sellel lepingul ei ole mingit, no absoluutselt mitte mingit tähendust, siis miks hoiab Keskerakond sellest kümne küünega kinni?

Öeldu ei tähenda, et mul ei ole etteheiteid Reformierakonnale ja praegusele valitsusele. Reformierakond on ise korduvalt oma koalitsioonipartneritega käitunud reeturlikult ning meil ei ole põhjust seda unustada. Kuid veel vähem on põhjust sellest eeskuju võtta. Kui ma omal ajal liitusin Res Publica erakonnaga, paelusid mind mitmed nende põhimõtted, kaasa arvatud need, mida Juhan Parts pidevalt rõhutas: riigimehelikkus ja aus valitsemine. Kas tõepoolest ei leia Isamaa 2.0 nende väärtuste jaoks kohta?