Sellegipoolest on nii Venemaal kui Assadi sõprade leerist kosta hääli, et Putin on nad reetnud. Venemaal ringleb hulgaliselt vandenõuteooriaid, et Putinit sundisid seda sammu tegema mingisugused tumedad jõud. Järgnevast karikatuurist saavad aru vaid need, kes on omal ajal näinud vene kultusfilmi "Ergav kõrbepäike".
Võib-olla olulisemadki on eilsed uudised, et Venemaa andis Iraagi kurdidele üle moodsa relvastuse. Kuna tegemist on põhiliselt maa-õhk tüüpi rakettidega, siis on selge, et see on suunatud mitte ISi puuduva lennuväe vastu, vaid ikkagi Türgi õhujõudude vastu, kes pommitavad kurdide positsioone.
Ma pean tunnistama, et kirjutan kõike seda kahetise tundega. Olen aastakümneid tundnud sümpaatiat kurdide omariiklustaotluste vastu (tuletame meelde, et kurdid on maailma suurim nn esindamata rahvas). Olin väga nördinud, kui Ameerika Ühendriigid eesotsas president George W. Bushiga hoidsid pärast Saddam Husseini verise režiimi purustamist meeleheitlikult kinni Iraagi territoriaalse terviklikkuse dogmast. Minu arust oleks tulnud lasta detsentraliseerimisprotsess vabaks, mille tagajärjel oleks ilmselt tekkinud kolm riiki: šiiitlik riik lõunas, sunniitlik kolmnurk keskosas (probleemiks oleks muidugi Bagdadi jaotamine) ning kurdide riik põhjas. Ma arvan siiamaani, et nii oleks suudetud ära hoida suur osa jamadest, mis Iraagis hiljem on tekkinud. Ka praegu on pešmerga ainus reaalne sõjaline jõud, mis võiks ISi purustada.
Siiski arvan, et Felštinski oletused on õiged vaid osaliselt. Putin muretseb väga vähe kurdide käekäigu pärast ning kogu selle Süüria kampaania puhul võib oletada, et selle põhieesmärk ei olnud ei võitlus terrorismiga ega isegi Süüria presidendi positsioonide kindlustamine, vaid Venemaa relvajõudude efektiivsuse demonstratsioon. Nagu ütles Putin, Venemaa näitas, et saab kaugel oma territooriumist efektiivselt kasutada suuri erinevatest väeliikidest koosnevaid komplekse. Ja seda ta tõepoolest näitas. Tõsi küll, NATO liidritele see erilist muljet ei avaldanud.