Krossi hüppest sain teada mitte lehest, vaid mind tänaval kinni pidanud üleaedselt. Hiljem tõid veel paar inimest mulle rõõmusõnumi, kusjuures üks parastas IRLi, teine Krossi. Kui nad aga ootasid, et hakkan nüüd Krossi arvustama, pidid nad pettuma. Üldiselt suhtun ülejooksikutesse halvasti, kuid nimelt Krossile teen erandi. Asi pole selles, et mäletan teda veel väikese poisikesena, kellele tõin oma venna judoraamatuid, vaid ta ongi seiklejatüüp ja võimalik, et tal hakkas meie seltskonnas lihtsalt igav. Need põhjused, mida ta ise nimetab, on ka õiged. See ei ole üksnes ettekääne: kooseluseaduse ja kodakondsuspoliitika osas on tal teatud lahkarvamused IRLi peavooluga, millesse ka mina kuulun. Samas arvan, et IRLi-suguses rahvaerakonnas oleks kohta ka nii Krossile kui Alenderile. Lisaks peavoolule on meil IRLi rahvuslaste ühendus, samuti mitteformaalne grupp liberaalsemalt meelestatud liikmeid. Aga see on tema valik ja ma respekteerin seda. Soovin talle edu rivaalide juures.
0 Comments
Meie veeklaasis läks tormiseks. Kired möllavad. Üks minister (Jürgen Ligi) sõimas teist ministrit (Jevgeni Ossinovskit) sotsiaalmeedias sisserändaja pojaks ja roosa erakonna liikmeks, solvates ministrit ennast, kõiki sisserändaja poegi (ja muidugi tütreid ka) ning üht valitsuserakonda. Ajakirjandus ka ei maga. Sellisel pidulikul puhul küsitleti läbi kõik poliitikud ja rallisõitjad, et kas on ikka vastik. Veelgi enam, otsiti välja ka see, kuidas ohver Ossinovski ise sõimab todasama Ligi. Nagu märgiti sel puhul FIFA protokollides, 1:1. Veidi juhtunust. Nagu on meil kombeks, tegeletakse sõnadega, mitte nende sõnade taga olevate mõtetega. Sõnad on tõepoolest vastikud ja kahjulikud. Just selliseid avaldusi ootavadki meie poliitikutelt me vaenlased, just sellised sõnad kurvastavad meie sõpru. Aeg-ajalt sõnastatud ambitsioon kuuluda Põhja-Euroopa kultuuriruumi sai järjekordse tagasilöögi -- Ida-Euroopa mis Ida-Euroopa, kusagil Tšehhi ja Venemaa vahel (siiski viimasest palju läänelikum). Aga kas need sõnad on tõesti nii solvavad? Sisserännanu pojana ei tunne mina ennast küll puudutatuna, kui mingit närvi see minus riivab, siis seda nimelt Eesti avaliku elu tegelasena. Minu sisserännanud isa tundis pidevat respekti ja tänulikkust Eestimaa ja eesti rahva ees. Seda õpetas ta nii mulle kui mu vendadele. Enne surma taotles ta Eesti kodakondsust ja sai selle. Mul, aga ma arvan, et ka Jevgeni Ossinovskil, kes on minu meelest eeskujulikult eestimeelne poliitik, on isa biograafia hästi meeles ja me arvestame sellega väga. Kui aga keegi, kes ilmselt kannatab koprolaalia sündroomi all, hakkab minu päritolu mulle nina ette hõõruma, on see tema isiklik probleem ja suhtungi temasse kui erivajadustega inimesesse. Sotside roosaks nimetamine on aga lubamatu lahjendamine, ei tea, kas solvav. Erakonna ametlik värv on teadagi punane. Roosa erakond on meil pigem Reformierakond: liberaalse turumajanduse ja madalate maksude retoorika varjus peitub sotsialistlik maksupoliitika ning Eesti maksumäärad on Euroopas ühed kõrgemad, aga rahandus on meil juba aastaid nimelt Jürgen Ligi käe all. Veelgi enam, opositsioonis olles kritiseeris sots Ossinovski valitsuse maksupoliitikat parempoolsetest seisukohtadest lähtudes. Kui nüüd aga püüda süveneda lahkarvamuste sisusse, siis peab tõdema, et probleem on reaalne ja omajagu õigust on mõlemal asjaosalisel. Küsimus on nimelt selles, kas meie praegustes hädades on süüdi neetud nõukogude minevik või peavad vastutama postsovetlikud valitsused (Ossinovski avalduse alatoonis langeb see vastutus ennekõike Reformierakonnale, mis on olnud alates 1995. aastast enamikus valitsustes, kusjuures sellel millenniumil suurema osa ajast peaministrierakond). Kui arvestada, et enne okupatsiooni oli Eesti oma majanduslikult tasemelt Soomega vähemalt võrdne, aga terve rea parameetrite järgi isegi ees, oleks väga silmakirjalik -- ükskõik kas sisserännanu või autoktooni poja poolt -- seda arvesse mitte võtta. Kuid samamoodi süüdimatu oleks klammerduda minevikku. Minevikku me muuta ei saa. Küll aga on meie teha tulevik. Tagasi Ligi case'i juurde. Paljud nõuavad tema tagasiastumist, minultki on mitu korda selle kohta arvamust küsitud. Aga mul selle kohta arvamust pole, veelgi enam, ma arvan, et ma pole selles asjas arvaja. Kui sotsidele sülitati näkku ja nad hõõrusid selle laiali, andes asja otsustamise üle peaministrile (vähemalt väljendas seda ühemõtteliselt Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Karel Rüütli), siis ei näe ma põhjust, miks teised peaksid sebima. Keskerakond muidugi. Neil on pakiline vajadus näidata, et teised ka. On loodetud, et opositsioonierakonnad võivad sellest kõigest midagi võita. Ma arvan, et sellest häbiväärsest loost ei ole kellelgi võimalik midagi võita. Täna andsin IRLi fraktsiooni nimel Tartu Linnavolikogus menetlusse järgmise avalduse:
Tartu Linnavolikogu avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks Tartu Linnavolikogu toetab tingimusteta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Viimastel kuudel on välisagressiooni tulemusena osa Ukrainast okupeeritud ja annekteeritud. Teistes regioonides käib relvastatud võitlus, kusjuures seaduslikult valitud kohalikud omavalitsusorganid on kas laiali saadetud või kõrvale tõrjutud ning nende asemele moodustatud võõrhuve teenivad nukuvalitsused. Tekkinud on nn Luganski ja Donetski vabariigid, eksisteerivad ambitsioonikad plaanid eraldada suveräänsest riigist sõjalist jõudu kasutades oluline osa, et moodustada seal nn Novorossija. Tartu Linnavolikogu mõistab sellise tegevuse resoluutselt hukka ja toetab seaduslikult valitud omavalitsusi koos nende seaduslike võimuinstitutsioonidega. Tartu Linnavolikogu mõistab resoluutselt hukka okupatsioonitingimustes läbiviidavad ebaseaduslikud valimised kohalikesse omavalitsustesse (nt Krimmis) ja tunnistab endiselt Krimmi Ukraina seadusliku osana. Tartu Linnavolikogu kutsub kõiki Eesti omavalitsusi ning ühtlasi Euroopa Liidu liikmesriikide omavalitsusi üles toetama seaduslikke võimuinstitutsioone kõikides Ukraina omavalitsustes. Sellele on lisatud järgmine seletuskiri: Avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks Tartu Linnavolikogu avaldus on loodud, et toetada Ukraina seaduslikke võime kõikidel tasanditel, kuid ennekõike Ukraina seaduslikke omavalitsusi. Ukraina riigi teatud territooriumid on okupeeritud ja osaliselt ka annekteeritud naaberriigi poolt, kes viis ja jätkuvalt viib nende aladele relvastust ja vägesid. Et põlistada need ebaseaduslikud teod, püütakse läbi viia kohalikud valimised, mis võõrriigi vägede kohalolekul on vältimatult õigustühised. Tartu linnal on Ukraina rahvusliku liikumisega pikaajalised sidemed, mis ulatuvad 19. sajandisse. On oluline, et ka tänaste dramaatiliste sündmuste kontekstis oleks kuulda Tartu toetavat häält. Mihhail Lotman IRLi fraktsiooni nimel Sellele tuleb lisada kaks asjaolu. Esiteks, Venemaa kaitseminister Šoigu teatas vajadusest Krimmi vägesid juurde tuua. Vene meedia paraadpilt näitab Krimmi rahulolevaid ja õnnelikke elanikke, kuid öösiti toimuvad teisitimõtlejate vahistamised ja "rahu kindlustamiseks" on vaja oluliselt suurendada vägede kontingenti. Teiseks, Krimmi põliseima rahvusrühma, krimmitatarlaste esindusorgan Krimmitatari Rahva Medžlis on juba mitu päeva olnud surve all, ümbritsetud automaatidega relvastatud inimestest ning täna tuli uudis, et Medžlis tõstetakse hoonest välja. Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.
Olen kaua olnud Keskerakonna demoniseerimise vastu: see on suur erakond, kuhu kuulub palju erinevaid inimesi, kellest sugugi kõik ei ole Eesti Vabariigi vaenlased. Veel rohkem on aga tavainimesi, kes erinevatel põhjustel (milleks tavaliselt on tasuta nänn) annavad Keskerakonnale valimistel oma hääli. Kuid viimased arengud osutavad selgelt, et Keskerakond ja ennekõike selle juht on astunud üle punase joone. On selgelt näha, kuidas Savisaar ja selle erakonna juhtfiguurid töötavad Eesti Vabariigi vastu ja meie naaberriigi heaks, täites niimoodi oma lepingut Jedinaja Rossijaga.
On hämmastav see kiirus, millega Keskerakonna juht reageerib Moskvast tulevatele signaalidele. Kui Putin nimetab uut Ukraina valitsust mittelegitiimseks, kiirustab seda tegema ka Edgar Savisaar. Kui aga Putin teatab, et mingeid Vene vägesid Ukrainas ei ole (ekspertide hinnangul on võõrväelaste arv Krimmis u 25 000), avaldab Savisaar, et ta on jõu kasutamise vastu. Mul pole mingit soovi ega viitsimist siin ümber jutustada kõiki Edgar Savisaare viimaste päevade väljaütlemisi, need on elektrooniliselt kättesaadavad. Probleemiks pole niivõrd see, et Savisaar vassib (oleme sellega juba harjunud), vaid see, et ta vassib täpselt Moskva etteantud mallide järgi. Kommenteerin vaid väidet Ukraina võimude mittelegitiimsuse kohta. Oma juhi avaldust arendas Mihhail Stalnuhhin, kes viidates Ukraina konstitutsioonile (loomulikult on viited valelikud) püüdis veenda, et Viktor Janukovitš on endiselt seaduslik Ukraina president. See ei ole nii. Stalnuhhinit võib siiski mingil määral mõista, kuna ta ütles otseselt välja, et tema positsiooni määravad ta valijad, kes ei saaks aru Venemaa poliitika hukkamõistust. Muide, spetsiaalselt Stalnuhhinile ja tema valijatele on Ameerika Saatkond Moskvas teinud ebatavalise sammu, pannes oma saidile põhjalikud ja rahulikud venekeelsed selgitused olukorrast Ukrainas, ja seda ennekõike juriidilisest seisukohast. Soovitan lugeda (nüüd saadaval ka eesti keeles). See kõik peaks olema täiesti selge igale erapooletule vaatlejale, kes ei lase ennast segadusse viia Keskerakonnale iseloomuliku reality show'ga, mis omandab kohati koguni seebiooperliku dramaturgia: Kutser ütles nii, Tammemägi ütles naa. Savisaar ütles nii, Eesmaa ütles naa. Stalnuhhin jälle nii, Ratas jälle naa. Jne. Kõige huvitavam on aga selle kurikuulsa lepinguga Ühtse Venemaaga. Olga Sõtnik tegi ettepaneku kaaluda koostöö lõpetamist. Kadri Simson teatas, et see on üldse juba aastaid külmutatud (huvitaval kombel pole teadet vastava otsuse kohta Keskerakond kunagi avaldanud). Omakorda stiililist meistriklassi demonstreeris aga Edgar Savisaar: tema pole seda lepingut üldse näinud, istus puu otsas, kui Seppik seda sõlmis ja võttis selle nüüd ilmselt endaga kaasa Reformierakonda ("võib-olla see on juba kuskil Reformierakonna kaukates"). Ei ole naljakas. Ma arvan, et on ammu aeg lõpetada sellise erakonnaga igasugune koostöö. Ma ei saa oma arvamust peale suruda teistele erakondadele, kuid tahan pöörduda IRLi juhtkonna poole üleskutsega lõpetada igasugune koostöö Keskerakonnaga kõikidel tasanditel vähemalt seniks, kuni nad ei katkesta oma koostöölepingu Jedinaja Rossijaga, hakates oma tegevuses juhinduma Eestimaa, aga mitte võõrriigi huvidest. IRL ei tee juba ammu Keskerakonnaga koostööd riiklikul tasandil, kuid nii mõneski omavalitsuses kuulub meie erakond Keskerakonnaga samasse koalitsiooni. Nendest koalitsioonidest tuleb minu veendumuse järgi välja astuda isegi siis, kui see tundub pragmaatilistel kaalutlustel kahjulik -- pikaajalises perspektiivis oleks see õige otsus. Ning lõpetuseks tahan pöörduda Keskerakonna ausate liikmete poole. Ma ei kahtle Jüri Ratase või Olga Sõtniku siiruses. Kuid paraku on nad praegu vaid osatäitjad selles samas reality show's, mille lavastaja on nende erakonna juht. Olga Sõtniku positsioon on viimastel nädalatel märkimisväärselt evolveerunud ning nii mõneski punktis läheneb IRLi omale. Ilmselt aitas Ukraina-vastane Venemaa poliitika Ukraina juurtega poliitikul silmi avada. See on mõistetav ja tervitatav. Arusaamatuks jääb mulle vaid see, mis takistab Keskerakonna eestlasi silmi avamast. PRISMiga seotud skandaal on juba praegu suurel määral kahjustanud meie usaldust riiklikesse struktuuridesse ning on isegi pingestanud nii EL siseseid kui ka transatlantilisi liitlassuhteid. Uusi paljastusi on lubatud veelgi ning ei saa kuidagi nõustuda nendega, kelle meelest on tegemist tühise asjaga. Siiski on ühiskondlik pahameel minu meelest suunatud valele aadressile. Luureagentuurid on selle jaoks loodudki, et nad luuraksid. Et mingisugune Ameerika superagentuur luurab muuseas ka Eesti kodanike järgi, on ebameeldiv, kuid aktsepteeritav senikaua, kuni ta ei ületa teatud seaduslikke piire. Praeguse informatsiooni valguses on aga neid piire kõvasti ületatud. Palju olulisem on aga see, et Euroopa Liidus tegutsevad avalikult sellised IT valdkonnaga seotud firmad ja korporatsioonid, mis osutusid NSA agentideks, need on hundid lambanahas. Nende korporatsioonide nimed on ka avaldatud: need on Microsoft (alates 2007), Yahoo! (2008), Google (2009), Facebook (2009), Paltalk (2009), YouTube (2010), AOL (2011), Skype (2011) ja Apple (2012). Kaks esimest hõivati president Bushi ajal, ülejäänud juba praeguse Obama administratsiooni poolt.
Olen alati võidelnud internetivabaduse eest (k.a anonüümsete kommentaatorite õiguste eest); vähemalt siis, kui olin Riigikogus, oli see ka meie erakonna ametlik positsioon. Mul pole põhjust arvata, et see on vahepeal muutunud. Lähtudes asjaolust, et PRISMi rakendamine on Euroliidus seadusvastane, saatsin täna eurokomisjoni presidendile José Manuel Barrosole järgmise kirja (koopia eurokomisjoni Eesti esinduse juhile Hannes Rummile): Mr. President, As we have learned, the NSA's PRISM program is monitoring the electronic activity of EU citizens, including the content of e-mails and private conversations. President Barack Obama and the Director of NSA Keith Alexander have basically admitted to it. They have justified such measures: these avoid terrorist attacks and protect the lives of US citizens. As for the rights of US citizens, these are secured by the legal system of the US. Unfortunately, the legal system of the US does not by any means secure the rights of EU citizens. At this point, the wave of protests is directed against NSA, however, the essence of an intelligence agency is the espionage. A different matter is that the agents of NSA are publicly operating on the territory of EU, who are engaged in illegal activities. The names of these agents are disclosed: Microsoft, Yahoo!, Google, Facebook, Paltalk, YouTube, AOL, Skype, Apple. Since such operations are in conflict with the Charter of Fundamental Rights of the European Union, it is my deepest conviction that the European Commission has to suspend the activities of these corporations on the territory of EU, until the present crisis has been solved. Sincerely yours, Mihhail Lotman, Head of City Council of Tartu, Estonia Professor of Tallinn University, Senior Researcher of the University of Tartu "Eesti haiguse" piinlik ja näotu saaga ei taha vaibuda. Nüüd, kui on avaldatud tõlgituna artikkel täismahus, võib igaüks ise järeldada, kas Yana Toomi sõnu ja mõtteid moonutati. Igaks juhuks tuletan meelde, et moonutamises süüdistas ta üksnes "Postimeest" ja eesti poliitikuid, venekeelset originaali aga hindas oma Facebookis väga kõrgelt. Mind igatahes šokeeris mitte niivõrd "demograafiline agoonia", vaid seesama lõik, kus jutt käib väljasurevast keelest ja rahvast. Tsitaat: „Eesti keel ei saa kuidagi võita,“ vangutab Yana pead. „Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi. Kui minult küsitakse tulevikuväljavaadete kohta, ütlen alati, et Mooses ei vedanud ju asjata nelikümmend aastat juute mööda kõrbe, kuni viimase orja surmani. Meil aga pole nii palju aega.“ Kui pidada meeles, et mõni lõik enne võtab Yana Toom Eesti ajaloo kenasti järgmises formuleeringus: "Eesti ajalugu – see on 700 aastat orjapõlve", siis arvan, et Yana Toom võlgneb selgituse: keda ta peab praeguses Eestis orjarahvaks, kes peaks neljakümne aasta jooksul välja surema? Ja kes on need meie, kellel ei ole aega seda ära oodata? Mul pole mingit soovi ega vajadust analüüsida pr Toomi vaateid ja ajendeid, asi pole temas, vaid, nagu nüüd võime kindlalt väita, Keskerakonna positsioonis tervikuna. Nii Kadri Simson kui ka Edgar Savisaar ise on Yana Toomi väljaütlemisi toetanud, kuid tehes seda oma erakonnale iseloomulikul moel teiste süüdistamise kaudu. Selgus, et süüdi on hoopis IRL, neilt ka valulised reaktsioonid.
Tsitaat Savisaarelt: "Reageerinud on ainult IRL." Miks? "Sellepärast, et Vene ajakirjanik laenas oma loo teema (eestlase väljasuremine) ja pealkirja ("Eesti haigus") ju Margus Tsahkna 11. oktoobril Postimehes ilmunud artiklist "Eesti riik põeb surmatõbe"." (Milline pilt! Russkij Reporteri peatoimetaja loeb Margus Tsahknat, et saada temalt ideid oma väljaande jaoks. See on alles tunnustus.) Aga loogika on tüüpiline. Esiteks, süüdi on keegi teine, teiseks, argumentatsioon on läbinisti valelik. Minu teada oli esimeste reageerijate hulgas Rein Raud, samuti David Vseviov, Jevgeni Krištafovitš, Sergei Metlev jt -- keegi neist pole IRLi liige. Samuti ei ole keskerakondlane Jaanus Karilaid vist veel oma erakonnast lahkunud, et IRLiga liituda. Kui ma kirjutasin eelmise blogipostituse, siis ei lähtunud samuti erakondlikust vaatevinklist. EV põhiseaduse preambulis on fikseeritud kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Minu meelest peaks selline arusaam olema enesestmõistetav igale EV kodanikule, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või parteilisest kuuluvusest. Hoopis kummaline on, et ühe juhtiva erakonna liidrid lähtuvad ilmselt teistsugustest arusaamadest. Vabandust on palunud lisaks Yana Toomile ka Russkij Reporteri peatoimetaja Vitali Leibin. Ka tema kavatsusi on valesti mõistetud. Kas ikka on? Vitali Leibin külastas Eestit 2012. aasta septembris, rahvusvahelise klubi "Impressum" külalisena (sellest klubist on mul juba juttu olnud). Ta oli nördinud vene koolide reformi üle ning lubas, et ta seda nii ei jäta ja saadab erikorrespondendi asja klaarima. Nii et Olga Andrejeva, nagu ma ka oletasin, tuli Tallinnasse kindla ülesandega, ja talle tuleb au anda -- ta täitis selle päris osavalt. Üks artikli läbivaid teemasid oli see, et eestlased ja venelased ei saa üksteisest aru. Vaevalt, et sellised kirjutised aitavad kaasa arusaamisele ja lepitamisele. Kuid see polegi nende eesmärk. P. S. Täiesti mõttetu ja isegi küüniline on rääkida Eesti demograafilistest probleemidest antud artikli kontekstis. Selles ei ole mingit muret Eesti iibe ega demograafilise olukorra pärast. Ent kui juba IRL sai selles kontekstis nimetatud, siis peab tunnistama, et tõepoolest on see problemaatika meil kogu aeg tähelepanu keskmes ja Margus Tsahkna sõnavõtt on ainult üks paljudest. Ka mina olen võtnud selge seisukoha juba 2003. aastal. Konkreetsete lahendustega võib mitte nõustuda, kuid erinevalt ülaltoodut keskerakondlaste sõnavõttudest on nad tõesti kantud murest Eesti demograafilise olukorra pärast ja soovist seda parandada. _ Sain IRL-is lahvatanud skandaalist teada, kui olin ise Itaalias loenguid lugemas. On vähe öeldud, et olin masendunud, see mõjus nagu külm sahmakas. Olin harjunud uhkust tundma oma erakondliku kuuluvuse üle ning poleks iialgi oodanud, et midagi sellist sünnib. Kaalusin tõsiselt erakonnast lahkumist.
Asi on selles, et kui ma võtan vastu mõne uue väljakutse, formuleerin alati enda jaoks "exit strategy", millal ja mis tingimustel ma astun tagasi. Kui mind ResPublicasse kutsuti, võtsin seda ettepanekut väga tõsiselt ja kaalusin seda tükk aega. Ühelt poolt olin ja olen praegugi veendunud, et sellist erakonda on Eestil vaja. Teiselt poolt pikaajalise nõukogudeaja kogemusega inimesena oli "partei" minu jaoks sõimusõna ning "parteistumine" ise tundus väga kaheldava väärtusega teona. Sellegipoolest astusin selle sammu, kuna tundsin vastutust Eestis toimuva üle. Minu exititingimustes oli viis punkti, neist esimene: ma ei osale erakonnas (või mis tahes ühiskondlikus organisatsioonis), mida rahastavad või muudmoodi juhivad KGBga või maffiaga seotud jõud. Eelviimane punkt aga on, et astun välja, juhul kui ilmneb, et keegi "äraostmatutest" on seotud korruptiivse tegevusega ja erakond (k.a teised "äraostmatud") püüab seda õigustada või kinni mätsida. (Kaks märkust. Esiteks: teisi tingimusi ma ei nimeta, kuna antud kontekstis pole need aktuaalsed. Viis tingimust ei tähenda, et ei saa olla uusi, olukord muutub ja kõike ei saa ette näha. Kuid siin on oluline põhimõte: kui erakonnas on mingit korralagedust, siis ma tõstan oma häält. Nende üle aga, mis on minu exitlistis, ei alusta ma mingit diskussiooni, vaid lihtsalt astun erakonnast välja.) Lugedes Itaalias Eesti lehtede internetiväljaandeid, tundus, et mõlemas punktis formuleeritud tingimused on teoks saanud. Kui aga naasin ja tutvusin kohapealse informatsiooniga, pean siin silmas seda, mis oli erakonna siselistides, eriti aga seda, mida sain teada esmaspäevasel eestseisusel (ma ei ole ei eestseisuse ega volikogu liige, kuid meie erakonna juhtorganite koosolekud on avatud ka lihtliikmetele, seega osalesin, ehkki mul ei olnud hääleõigust), selgus, et olukord on küll äärmiselt ebameeldiv, aga siiski mitte nii dramaatiline, kui mulle alguses tundus. Eriti oluline on mulle see, et hoolimata arvamuste paljusustest ja otsestest lahkarvamustest, ei ole erakonnast mitte keegi huvitatud asja mahavaikimisest või kinnimätsimisest. Vastupidi, üldine hoiak on, et me peame võimalikult kiiresti võimalikult täpse ja ammendava informatsiooni saama, et teha kaalukaid otsuseid, mis toetuksid faktidele, mitte hetkemeeleoludele. Mis puudutab aga "erakonna kahtlast rahastamist", siis mitte ükski otsene fakt ega ka kaudne indikatsioon ei tõesta seda. Ma ei taha mitte kuidagi õigustada Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi teguviisi, see, et nad ilmselt ise ei saanud aru, kui kahtlane kogu see äri on, ei ole minu silmis vabandus. Samuti ei saa ma alahinnata tekitatud kahju. Ehkki minu jaoks on erakonna image küll oluline, kuid antud loos mitte esmatähtis faktor; tähtsam on see, et see lugu heidab halba varju kogu Eesti riiklusele. Selle kahju hüvitamise kohustus aga jääb ennekõike meie, IRLi liikmete kanda. Mul on hea meel, et samal arvamusel on erakonna esimees Mart Laar. Samuti ma arvan, et Ken-Marti Vaheri mõte luua sõltumatu uurimiskomisjon on väga õige. See komisjon peab olema tõeliselt sõltumatu, mitte meenutama mingit "tõekomisjoni", st seda peab juhtima lugupeetud inimene, kes kas ei kuulu üldse erakonda või ei osale aktiivses päevapoliitikas. Samuti peab olema kaasatud ka erakonna rahulolematuid liikmeid. Minu meelest peaks sinna kuuluma Lagle Parek, kellel endise siseministrina on vastaval alal piisavalt kompetentsi ja kelle reputatsioon on laitmatu. Igal juhul, nagu paljudki erakonna lihtliikmed, olen veendunud, et just meie oleme ennekõike huvitatud tõe täielikust väljaselgitamisest ja meil lasub kohustus sellele igakülgselt kaasa aidata. Mart Laari otsus mitte kandideerida IRL-i esimehe kohale on nukker, kuid mitte ootamatu. Ajakirjandus on juba pikalt spekuleerinud teemal, kes võiks olla järgmine IRL-i esimees; muuhulgas on nimetatud Jaak Aaviksoo, Ene Ergma, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri nimesid ning arutletud nende vooruste ja puuduste üle. Kindlasti on kõik nimetatud väga tugevad kandidaadid, kuid meie erakonnas on neid teisigi. Nimetaksin kas või Tõnis Lukast, üht Isamaaliidu ja Respublica ühinemise ideolooge ja läbiviijaid, kellel on pealegi erakonna juhtimise kogemus, aga ka Mart Nutti, Urmas Reinsalut, Marko Mihkelsoni ja veel paljusid teisi. Minu n-ö dream choice oleks Peeter Tulviste või Tunne Kelam. Teine asi muidugi, kuidas nad "pehmeks rääkida".
Kuid veel olulisem sellest, keda valida, on minu meelest, kuidas seda teha. Halb stsenaarium oleks see, kui erakonna esimehe kandidaat pudeneks välja kas "Laari tagatoast" või "äraostmatute keldrist" nagu trumpäss varukast või kepsnukk karbist. Nii valitakse erakonna ja samal ajal ka rahva liidrit Jedinaja Rossijas. Mina eelistaksin teist teed: avalikke erakonnasiseseid valimisi Ameerika primaries stiilis, kus kandidaadid esitaksid oma visioonid ja programmi ning valimistele eelneks põhjalik diskussioon erakonnas ja ühiskonnas laiemalt. Kui mitte eeskujuna, siis paralleelina tooksin olukorra Prantsusmaa sotsialistide leeris. Pärast nende favoriidi Strauss-Kahni häbiväärset taandumist tundus nende olukord päris nutune, kuid tänu tõeliselt demokraatlikule uue liidri otsimise protsessile suutsid nad selle kahju suurel määral mitte üksnes heastada, vaid ka uuendada ja parandada kogu erakonna imagot. Kui IRL tahab olla demokraatia lipulaev Eesti ühiskonnas, siis tuleks alustada sisedemokraatiast. |
AutorMihhail Lotman, Arhiiv
March 2024
|