MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

RESURREXIT SICUT DIXIT

3/29/2018

3 Comments

 
Picture
Matthias Grünewald (Mathis Gothardt). Isenheimi Altar (1512-1515)
Matthias Grünewaldi kunstiteos on üks kuulsamaid ja omapärasemaid läänekiriku altareid. Selle kõige tuntum osa on "Ristilöömine", mida saab näha, kui altar on suletud. Väljapaistev kunstiloolane Erwin Panofsky väitis, et siin on visuaalsete vahenditega väljendatud reformatsiooni ajal sõnastuse leidnud tundeid. Jeesuse kannatavat keha, tema valust krampis sõrmi on kujutatud ühtaegu väga emotsionaalselt ja realistlikult. Kontrastiks sellele on sümboolne Jumala Talle figuur ning Johannes Ristija (kes ei saanud viibida ristilöömise juures, kuna oli ise selleks ajaks  mõrvatud). Osutades Jeesusele tsiteerib Johannes Vulgatat: "Illum oportet crescere me autem minui" (Ioannes 3,30), eesti piiblis: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Jh 3, 30).
 
Isenheimi altar on kolmekihiline; Kristuse ülestõusmist on võimalik näha siis, kui altar avatakse. Ülestõusmise ikonograafia on võrreldes ristilöömisega hoopis teine. Siin on realistlikult maalitud rooma sõdurid, Kristuse kuju sümboliseerib aga vaimu võitu mateeria üle. Kristuse pea ei ole üksnes valguse allikas, vaid valgus ise. Nimbus on kolmevärviline: kuldkollane, punane ja sinine, sümboliseerides kolmainsust.

​Regina caeli laetare, Alleluia,
Quia quem meruisti portare, Alleluia,
Resurrexit sicut dixit, Alleluia.
Ora pro nobis Deum. Alleluia.

Kristus on üles tõusnud!
3 Comments

Tragöödia ja poliitika

3/28/2018

0 Comments

 

Kemerovo meelelahutuskeskuses Talvine kirss puhkenud põleng on suur tragöödia, suurim Kemerovo oblasti ajaloos. Ametlikel andmetel sai õnnetuses surma 64 inimest, kellest 41 olid lapsed. Mitteametlikel andmetel on veel mõnikümmend inimest kadunuks jäänud. Üksikasjad ja sugulaste üleelamised on nii südantlõhestavad, et sellest pole isegi võimalik kirjutada. Veel vähem sobib praegu parastada või osutada oletatavatele süüdlastele. Need peab välja selgitama juurdlus, ehkki paljudel ohvrite sugulastel on selle objektiivsuses juba ette suured kahtlused. 

Küll aga vajavad lahtirääkimist mõningad kaasnevad seigad. Esiteks, toimunud tragöödia püüdi algul maha vaikida, hiljem aga selle mastaape vähendada. 25. märtsil näitasid suuremad telekanalid õhtu otsa meelelahutusprogramme, filme jne. Uudistes oli põhisüžee Putini inauguratsioon ja selle tähistamine. Ainult üks kanal (Rossija-24) esitas uudiste lõpus kolmeminutilise teadaande, mis sisaldas vananenud andmeid. 

Ametlikul Moskval läks poolteist päeva tragöödia suuruse ja tähtsuse tunnistamiseks. Kuid isegi siis väljendati seda väga kummaliselt, eriti neile, kes Venemaa konteksti ei tunne. Nimelt tunti kaasa president Putinile. Kurikuulus duumasaadik Jelena Mizulina, kes on seal Perekonna, Naiste ja Laste Asjade Komitee esinaine, ütles koguni, et Kemerovo põleng on löök Vladimir Putini selga.

PictureKemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev
Juhtivad vene telekommentaatorid nagu Kisseljov ja Solovjov hakkasid viitama mingisugustele tumedatele välisjõududele, keda see õnnetus rõõmustab ja kes on võib-olla isegi selle taga. Ka Kemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev, kes ei julgenud ise inimestega tulla rääkima, palus vabandust üksnes Vladimir Putinilt. Endast väljas inimeste kohta aga ütles ta, et need on tülinorijad, kelle on üles ässitanud provokaatorid. Tõsi küll, asekuberner julges välja tulla ja ehkki ka tema ütles mehele, kes kaotas tulekahjus naise, kolm last ja õe, et ta tuli endale PR-i tegema, laskus ta siiski lõpuks a la Raskolnikov põlvili ja teatas, et Venemaal on selline vabandust palumise komme. 


Selline võimude ja ametliku meedia käitumine tekitas protesti, mis on vahel võtnud samuti kummalisi vorme. Ma ei hakka siin rääkima vandenõuteooriatest, et võimud (Putin?) korraldasid ise tulekahju, et juhtida tähelepanu diplomaatide väljasaatmiselt kõrvale. Sellised vastutustundetud väited ringlevad eelkõige sotsiaalmeedias, kus tuletatakse meelde ka majade õhkimist Putini võimuletuleku silumiseks. Siiski võib küsimust, kas see polnud mitte võimude korraldatud terroriakt, kohata ka soliidsemates allikates. 

Palju tõsisemad on stiihilised protestiaktid, mis ei piirdu Kemerovoga, vaid on laienenud suurematesse Venemaa linnadesse, kusjuures Moskvas ja Peterburis nõudsid kogunejad Putini tagasiastumist. Siin võib kõik tunduda kummaline. Esiteks ei saa vist keegi tõsiselt väita, et Putin (erinevalt majade õhkimisest) on kuidagi selle tulekahju taga. Teiseks, alles mõni päev tagasi saavutas ta enneolematu toetusega ajaloolise valimisvõidu, samas kui tema toetusreitingud on veelgi kõrgemad. Siinkohal tuleb meelde tuletada veel üht hiljutist lastega seotud õnnetust. Moskva lähedal asuvas linnas Volokolamskis läks haisema prügimägi. Hais oli nii tugev, et haiglasse sattus 57 last. See tekitas linnaelanikes viha, kuid viha objektiks oli üksnes linnaadministratsioon. Valdavat meelsust väljendas üks emadest: kohe hakkab Putini kolmas ametiaeg ja siis saavad asjad korda (ilmselt oli kahest ametiajast asjade kordasaamiseks vähe). Meeleavaldused muutusid küll raevukamaks, kui protestijaid nimetati opositsiooni marionettideks, kuid ka siis ei tehtud juttu Putini erruminekust. Loomulikult ei saa nende õnnetuste mastaapi võrrelda, kuid siiski on meelsuse muutumine drastiline. 

Moskva, Puškini väljak, 28.03.18

​Sellegipoolest, miks Putin? Paar aastat tagasi väitis tollane presidendiadministratsiooni juht Vjatšeslav Volodin (praegune Venemaa riigiduuma spiiker), et lääne poliitikud ei saa aru Venemaa olemusest. Kõik venemaalased suhtuvad presidendivastastesse rünnakutesse isiklikult. Ja lisas: "On Putin -- on Venemaa, ei ole Putinit -- ei ole Venemaad". Võiks meelde tuletada ka üht eelmiste presidendivalimiste loosungit: "Kui mitte Putin, siis kes?". Selline võimu personifitseerimine ja fokuseerimine ühte isikusse on juba iseenesest ohtlik. See oli hea niikaua, kuni Putin seostus igasuguste edukate aktsioonidega: Gruusia sõjaga, Krimmi hõivamisega, vaenlaste tapmisega, ent kui Venemaa sattus ebaõnnestumiste faasi, siis kiputakse küsimusele, kes on selles süüdi, vastama samuti küsimusega: "Kui mitte Putin, siis kes?".

​Putini võimul on aga veel üks oluline spetsiifika, õigemini, lisadimensioon. Ja see dimensioon on sakraalne. Viimastel aastatel on Venemaal üles keerutatud püha tsaari Nikolai II kultus. Tema oli pühak, kuna ohverdas ennast Venemaa eest. Ja mingisuguse paradoksaalse truualamliku loogika järgi laskub sellise püha kuninga oreool järjest rohkem ka Putinile, tema olevat koguni Venemaa messias. Kuid selliste sümbolitega mängimine on ohtlik. Sakraalse kuninga kuju on ajaloos hästi tuntud ja seda on kirjeldatud paljude loodusrahvaste praktikas. Sakraalne kuningas vastutab taeva ja maa harmooniliste suhete eest ja rahva heaolu saavutatakse üksnes tänu temale. Kui aga tema põhifunktsioonid hakkavad kannatama, tuuakse ta ohvriks (jällegi võiks osutada asjaolule, et Nikolai II mõrvaversioonina hakkas taas figureerima rituaalne tapmine). Need, kes laulavad täna arvatavale messiasele hosiannat, võivad homme karjuda: "Lööge ta risti!". Seepärast pole midagi imelikku asjaolus, kui veel hiljuti eksalteeritud Putini pooldajate mass nõuab nüüd tema tagasiastumist. 

Rahvas nõuab järjest valjuhäälsemalt ohvrit. Siiski arvan, et seekord piirdutakse Aman Tulejevi ohverdamisega. 
0 Comments

Tuhande lii teekond algab esimesest sammust

3/22/2018

6 Comments

 
Homme avame Vabade Kunstide Akadeemia. Lähemalt vt vabaakadeemia.ee.
Picture
Otseülekannet võib vaadata siit.
6 Comments

Putini kalakesed

3/9/2018

3 Comments

 
Signaalid, mis tulevad ida poolt (ma ei pea siin silmas Kaug-Ida, vaid hoopis lähemat naabrit), on nii pentsikud, et ei ole enam isegi huvitavad. Detailid sobivad pinget pakkumata kokku nagu primitiivses pusles. Praegu on laialt arutlusel Putini aastakõne parlamendi mõlemale kojale, mis kulmineerus videomaterjaliga uutest interkontinentaalsetest rakettidest, mille eest pole kellelgi pääsu. Rakettidest endast natuke allpool, praegu tahan vaid veel kord rõhutada seda, mida olen juba korduvalt väljendanud: Putini sõnu ei saa uskuda -- kui ta väljendab heatahtlikkust, ei tähenda see, et tema tahe on tõepoolest hea. Kui ta ähvardab, ei pruugi tema ähvarduste taga samuti olla midagi.

Kuid alustame hoopis valdkonnast, mis tundub poliitikast päris kaugel. Venemaa ekspertide grupp Dissernet on aastaid tegelenud väitekirjade plagiaadi paljastamisega. Ühest sellisest juhtumist, mille kombitsad ulatusid Eestisse, olen juba kirjutanud. Aastaid kestnud hoolikas töö lubab väita, et tegemist pole üksikjuhtumite ja -üritajatega, vaid väitekirjade võltsimisvabrikutega, kusjuures see tööstus ei hõlma üksnes produtseerijaid, vaid paljude kõrgkoolide teadusnõukogusid ja üleriigilist Kõrgemat Atesteerimiskomisjoni (KAT). Viimases aruandes esitas Dissernet tõestusmaterjali 116 võltsitud väitekirja kohta, plagiaadi maht ulatus nendes väitekirjades 10 000 leheküljeni. Kuid seda materjali ei hakanud KAT isegi läbi vaatama, vaid teatas, et faktid ei leidnud tõendust. Ajakirjanik Sergei Parhomenko kirjutab sel puhul:

Varastatud ja suliväitekirjade mätsimistehnika on KATi ekspertnõukogudes väga lihtne ja kindel. See koosneb vaid kolmest operatsioonist, mida nõukoguliikmed on õppinud täitma kvaliteetselt ja kindlalt:
1) tuleb karmilt kulmu kortsutada ja teha kirvenägu,
2) tuleb kõva ja selge häälega öelda: "Esitatud faktid ei leidnud tõendust!"
3) nendele, kes plagiaadiavalduse esitasid, tuleb vaadata ülevalt alla.

Picture

Parhomenko formuleerib tehnika, mille kasutamine on palju laiem kui väitekirjade võltsimise kinnimätsimine. Sama tehnikat kasutab juba ammu Venemaa välisministeerium nii härra Lavrovi kui proua Zahharova vahendusel. Sama teeb ka nt Putini esindaja härra Peskov. Ainult et rahvusvahelises suhtluses on kolmandat punkti täiendatud standardse süüdistusega russofoobias.

Venemaa väeüksused vallutavad Krimmi? Faktid ei leia tõendust, eraldusmärke pole, see võib olla ükskõik kes ja mundreid võib osta ka poest. Lõpetage see russofoobia!

Sõjategevus Ida-Ukrainas? Faktid ei leia tõendust, need on kohalikud kaevurid ja traktoristid. Ah et tankid ja suurtükid? Need on Ukraina armeelt ära võetud.

Venemaal on riiklik dopinguprogramm? Faktid ei leidnud tõendust. Lõpetage juba ükskord see russofoobia!

Malaisia lennuki allatulistamine? Faktid ei leidnud tõendust, see oli hoopis Ukraina hävituslennuk, ja muide, Ukrainal on endal ka BUKid, mis samuti lennukeid tulistavad.

Vene sõjaväelaste hukk Süürias? Faktid ei leidnud tõendust, Lavrov nimetas vene sõjaväelaste hukku Süürias valeuudiseks.

Sellel viimasel episoodil tuleb peatuda veidi pikemalt.

Venemaa ametiisikud oskavad suurepäraselt seda tehnikat, mida nimetatakse valetamiseks tõe rääkimise kaudu. Siiski pole antud juhul päris tõtt kusagil. Kui öeldi, et ükski vene sõjaväelane surma ei saanud, varjati seda valet sellega, et surma ei saanud regulaarväelased, hukkunud aga kuulusid relvastatud erarühmitusse Wagneri grupp. Hukkunuid on nimetatud palgasõduriteks. See on kaval retooriline käik. Kui sõdurpoiss saab kusagil Süürias surma, on see suur tragöödia, sugulaste hala, ajakirjanike küsimused jne. Kui aga surma saab palgasõdur, siis mingit kaastunnet pole, need on aferistid, riik nende eest ei vastuta. Ja kuidas nad sinna sattusid, tuleb küsida palkaja käest. Viimaseks on "uuriv ajakirjandus" nimetanud härra Prigožinit, keda tavaliselt iseloomustatakse kui Putini kokka. Selle koka kohta on väidetud ka, et ta haldab osa oma kliendi rahakotist offshore pankades.

Siin tuleb teha väike kõrvalmärkus. Venemaa armees on kahte tüüpi võitlejaid. Ühed on ajateenijad, teised on nn kontraktnikud. Viimased teenivad lepingu alusel ja saavad selle eest palka. Konfliktikolletesse eelistatakse saata nimelt kontraktnikud, kes on vanemad ja tavaliselt paremini ette valmistatud. Kuid siiamaani pole neid veel kunagi nimetatud palgasõduriteks. Nende palgasõduriteks nimetamine pole küll otseselt vale, vaid see, mida vene sotsiaalmeedias nimetatakse hübriidseks tõeks. Esiteks, mitte mingisugust eraarmeed Venemaal olla ei saa, selle välistavad Venemaa seadused. Teiseks, hukkunud "palgasõdurite" biograafiatest selgub, et neist enamik osalesid sõjategevuses Ida-Ukrainas kas kontraktnikena või "vabatahtlikena", st kaevurite ja traktoristidena. Sõjategevus Ukrainas ei olnud Venemaal eriti populaarne, kuid enamik inimesi suhtusid sellesse mõistvalt. Erinevalt sõjalisest operatsioonist Süürias. Ja siin astuski esilavale müstiline Wagneri grupp.

Paramilitaarsed grupeeringud osalevad viimasel ajal paljudes konfliktides, kuid neid kasutatakse objektide või isikute turvamiseks ja kaitseoperatsioonides. Isegi kurikuulus Blackwater allub sellele reeglile. Blackwaterit on süüdistatud tsiviilelanike tapmises Iraagis, kuid ka siin oli tegu turvamisoperatsioonidega ning süüdistused käisid tavaliselt ülereageerimise rubriigi alla. Mis aga puudutab Wagneri gruppi, siis selle lahingutegevus on teistsugune. Tyrus McQueen, kes on ise endine pika staažiga palgasõdur ja julgeolekuekspert, ütleb, et Wagneri grupp eiras kõiki reegleid, ning ta kahtlustab, et tegu on GRU eriväeüksusega.

Peab ütlema, et Süüria kampaania alguses, kui vene meedia raporteeris hiilgavates võitudest, juttu palgasõduritest polnud. Seesama Wagneri grupeering osales edukas Palmyra vallutamises ja siis räägiti üksnes Venemaa relvajõududest. Palgasõduriteks muutusid nad pärast häbiväärset kaotust Deir Ez Zori lahingus. Andmed hukkunute kohta varieeruvad kümnekonnast neljasajani. Minimaalsetest kahjustustest teatasid vene ametlikud kanalid, sadadest hukkunutest räägivad "wagnerlased" ise. Sõjaasjadest tavaliselt hästiinformeeritud impeeriumimeelne Viktor Alksnis (mäletame teda kui ägedat Balti riikide iseseisvumise vastast) teatab 334 hukkunust ja sadadest haavatutest, kusjuures tal on väga detailsed andmed selle kohta, millised üksused kui palju kaotusi kandsid.


Picture
Aleksandr Nikulin -- üks hukkunud "wagnerlastest"
Lahing ise aga algas nõnda, et roheliste mehikeste kolonn ületas kontrolljoone ja püüdis hõivata kurdide kontrolli all oleva naftatehase. Eesmärk oli ilmne: suurepärane viisakate inimeste võit Süürias pidi elavdama Putini kiratsema hakanud valimiskampaaniat. USA väegrupeeringu juhtkond võttis kolm korda venelastega ühendust, kuna nende kontrolli all olevad üksused ületasid kokkulepitud piiri, ning said kolm korda vastuse, et midagi ei toimu ja kedagi seal ei ole. Kui ei ole, siis pole, ning USA õhujõud hävitasid sissetungijad. Putin kadus nagu tavaliselt kriisiolukorras mitmeks päevaks ära, siis aga tuli välja erakorralise aastaläkitusega, milles teatas uutest relvadest, mis võivad kõik Venemaa vaenlased maatasa teha (Putini kuulsal esitlusel näidati rakettide starti videona, mis aga läks sujuvalt üle üheteistkümne aasta vanuseks animafilmiks -- irvhammastele tegi see üle maailma palju nalja). Ameerikat Putin siiski pommitama ei hakanud, selle asemel alustas ta Damaskuse eeslinnas Ida-Ghutas pommitamist. ÜRO vaatlejad teatasid juba mõni päev tagasi tuhandest tsiviilohvrist; olukorda Ghutas on nimetatud meeleheitlikust hullemaks. Kuid operatsioon loomulikult jätkub, Putinil on vaja kas või sellist väikest sõjalist võitu, millest kindlasti tehakse suur propagandavõit. Lõpetades Wagneri teema: eraarmeed on sellepärast eraarmeed, et neid ei finantseeri riik. Wagneri grupeeringut finantseeris kuni viimase ajani kaitseministeerium läbi Prigožini (kellele selline kuulsus ei toonud kasu, viimase informatsiooni kohaselt on kaitseministeerium temaga koostöö lõpetanud). Eraarmeed ei saa riiklikke autasusid, kõik wagnerlased on aga saanud riiklikke medaleid ja ordeneid. Paljud wagnerlased on Süürias kadunud, üks kadunutest teatas enne ärasõitu emale: "Emme, ma lähen medali järele."

Picture
Allikas: https://meduza.io/
Pildil on Vladimir Putin koos wagnerlastega (enda sõnul ei tea ta Wagneri grupeeringust midagi). Lisaks on sellel Dmitri Utkin (hüüdnimega Wagner) ise. Samuti on pildil Andrei Trošev (hüüdnimega Sedoi), keda nimetatakse Wagneri grupeeringu tegevjuhiks; juunis jäi Trošev vahele joobes juhtimisega, läbiotsimisel leiti tal Wagneri grupeeringu nimekirjad, Süüria kaardid, miljonid rublasid ja tuhandeid dollareid. Trošev on Venemaa kangelane, riigi kõrgeima autasu sai ta nimelt Palmyra vallutamise eest. Järgmine wagnerlane on Kuznetsov, kelle eesnime ei teatata, tema hüüdnimi on Ratibor. Ta on Wagneri luureüksuse juht, kelle seljataga on märkimisväärne kriminaalne karjäär. Ning lõpuks Andrei Bogatov (Brodjaga), samuti luureüksuse juht.

Uudised Putini ning tema lähikondlaste ja sugulaste kriminaalsel teel saadud varandusest ei ole ammu enam uudised. Putini valitsemise ajal on mitmest tema tagasihoidlikust sõbrast ja sugulasest saanud dollarimultimiljardärid, kusjuures huvitaval kombel elab neist mõni üsna tagasihoidlikku elu. Neid on nimetatud Putini rahakottideks. Ühest, arvatavasti mitte kõige tähtsamast rahakotist, tšellomängijast Rolduginist on palju kirjutatud seoses Panama paberitega. Paljastused tõid Rolduginile kasu. Kohe pärast paljastamist autasustas Putin teda Aleksandr Nevski kõrge ordeniga. Tema karjäär on tõusuteel ja keskpärasest muusikust on hakatud tegema staari. Kuni viimase ajani on märksa vähem kirjutatud teisest Putini rahakotist ja palju märkimisväärsemast isikust Vladimir Litvinenkost (mitte segamini ajada Inglismaal tapetud endise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlejaga).

Picture
Vladimir Litvinenko on Peterburi Mäeinstituudi rektor. Rektoriks sai ta tänu Vladimir Putini isiklikule survele. Tema korruptiivsed tehingud rektorikohal ulatuvad miljarditesse rubladesse, kuid tema põhiline vara ei ole mitte rublades, vaid dollarites offshore pankades. Mäeinstituut on Disserneti andmetel üks mitmest väitekirjade võltsimisvabrikust. Üks nendest võltsitud väitekirjadest kuulub Vladimir Putinile, kes kaitses selle Vladimir Litvinenko juhendamisel. Umbes samal ajal kaitsesid seal oma võltsväitekirjad ka Venemaa peaminister Zubkov, mitmed kõrged ametnikud ja oligarhid. Dissernet märkis Putini väitekirjas ära mitu plagiaadijuhtumit, kuid põhiline uudis tuli alles möödunud nädalal: Vladimir Litvinenko tütar, endine isa abiline ja Peterburi Linnavolikogu liige, põgenes oma isa eest Inglismaale ja teatas muuseas, et Putin on oma väitekirjast kirjutanud maksimaalselt kaks lehekülge, kõik muu aga koostas tema isa, kes võttis selleks loomingulise puhkuse ning pani väitekirja kokku koopiamasina ja kääride abil. Putini esindaja Dmitri Peskov kiirustas seda ümber lükkama: süüdistust on hoolikalt uuritud ja faktid ei leidnud kinnitust. Seepeale vastas Olga Litvinenko, et ta hindab Peskovi agarust, aga tahaks seda ümberlükkamist kuulda Putini enda suust. Tema väite kohaselt Peskovi Putini väitekirja koostamise protsessi juures ei olnud, aga tema ise oli, nii et ta teab, millest ta räägib.


Siinkohal lubaksin ma endale ühe spekulatsiooni. Nagu teada, hospitaliseeriti Inglismaal raske mürgitusega endine GRU ohvitser Sergei Skripal ja tema tütar. Võimud teatasid, et mürk on tuvastatud, kuid selle nime ei avalikustata. Teada on vaid, et tegu on närvimürgiga. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on Venemaa eriteenistuse demonstratiivse operatsiooniga. Skripal ei kujuta enam endast Venemaale mitte mingisugust ohtu, ta oli välja vahetatud Anna Chapmani vastu; seega ei ole tegemist ei jooksiku ega illegaaliga. Minu oletus seisneb aga selles, et see oli vihje Olga Litvinenkole, et ta tuletaks meelde, mis juhtus tema nimekaimuga.

Tagasi offshore'ide ja Putini rahakottide juurde. Nagu hiljuti selgus, on üks nendest Igor Putin, Vladimiri onu- või tädipoeg. Tema nimi tuli teiste hulgas välja seoses Danske Banki eesti osakonna afääriga, kui selgus, et miljoneid dollareid on üle kantud offshore pankadesse. Ajakirjandus on marus, Danske Bank teeb paanikamaigulist sisejuurdlust, kes aga säilitavad olümposliku rahu, on Venemaa ametivõimud. Selliseid lugusid on viimaste aastate jooksul kuulda olnud nii palju, et need ei ärata Venemaal enam erilist tähelepanu. Ammugi ei huvita need Putini valijaskonda.

Mis aga tekitas teatud elevust, on uudis sellest, kuidas Venemaa riiklikud struktuurid osalevad Lõuna-Ameerika narkovedudes (detailsemalt siin). Nagu selgus, on Venemaa aastate jooksul toonud diplomaatilisi kanaleid kaudu Lõuna-Ameerikast sadade kilode kaupa kokaiini. Viimane laadung, millegi jäädi Argentiina võimudele vahele, oli nelisada kilo. On andmeid ka selle kohta, et analoogiline vedu käis ka läbi Uruguai saatkonna. Asjale lisab pikantsust see, et veeti mitte üksnes diplomaatiliste kanalite kaudu, vaid selleks kasutati valitsuslennukeid.

No mida kõike veel need russofoobid välja ei mõtle? Russofoobi viha Venemaa vastu on arusaadav: nad ju kõik kadestavad Venemaa hiilgavaid saavutusi kõikides valdkondades. Ei saa öelda, et Venemaal üldse muresid pole. Üks on: see on film "Stalini surm". Selle näitamine tuli ära keelata. Putini grupeering ei karda paljastusi, ei karda kõige vaenulikumaid väljaastumisi, ei karda peaaegu midagi, aga just seda ei tohi: näidata, et Venemaa valitsejad (olgugi et filmis käib jutt NSVList) ei ole üksnes massimõrvarid, vaid ka halenaljakad tüübikesed.

Aga Nastja Rõbkast ehk mõni teine kord.
3 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman