MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Kooseluseadus ja homofoobia

11/1/2014

45 Comments

 
Picture
Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.


Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia. 
Picture

                            Seadusandlik praak


Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.


Picture
                            Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.


Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

Picture
                            Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii?
Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast. 

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige"). 

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde veel üht kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.



                            Homofoobia

Niisiis olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks antud valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

PictureOht traditsioonilisele abielule?!
Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi
ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.





45 Comments

Rõvedus vaataja silmades

7/24/2014

0 Comments

 
Kirjutasin Ekspressi artikli vabatahtlikust kombluskorravalvest. Mis on see, mis sunnib inimesi fokuseeruma mitte sellele, et ise midagi head korda saata, vaid otsida neid ümbritseva maailma puudusi? Nt selle asemel, et ise midagi head ja põnevat kirjutada, otsivad ja leiavad nad pisivigu teiste tekstides. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole keeletoimetajatega, kellel on selline töö, vaid nendega, keda nimetatakse õigekirjanatsideks.
        Kuna ajaleheformaat ei lubanud lisada illustratsioone, siis toon nad siin.
        Esiteks, vene õigeusupreester Aleksandr Šumski, muide, endine amatöörjalgpallur, on hädas tänapäeva jalgpalliga. Vormid ja eriti putsad on pederastivärvides. Ning tal oli hea meel, et Venemaa langes sellest homofestivalist varasel etapil välja. Šumski on aktiivne publitsist ja tema sõnavõtt leidis ohtralt vastukaja. Näiteks on järgmiste võistluste jaoks välja pakutud Venemaa koondisele sellised vormid:
Picture
See on võitjate vorm
            Seevastu Venemaa Riigiduuma saadik Roman Hudjakov leidis pornograafiat sajarublaliselt rahatähelt. Vene Panga esimehele saadetud avalikus kirjas teatab ta, et selline pilt võib kahjustada laste psüühikat, seega peaks rahatähel olema märgistus 18+. Aga just sajarublalisi antakse tavaliselt lastele taskurahaks. Hudjakov olevat ise näinud, kuidas kaks last uurivad sajalisel seda rõvedat kohta .
Picture
Rahvasaadik Hudjakov näeb esimest korda elus pornograafiat
See iseenesest halenaljakas lugu on eriti markantne, kui arvestada kahte detaili. Esiteks, kogu selle versiooni rahatähti uurivatest lastest plagieeris Hudjakov kahe aasta tagusest pilapostitusest. Oopiumimooni varjunime all esinev blogija illustreerib sellega Vene seadusandluse potentsiaalset idiotismi. Ja ennäe, Hudjakov realiseeribki selle. Teiseks, väidetavat rõvedat kohta pole rahatähel näha.
Picture
"Pornograafiline" sajarublaline
Kui muidugi mitte vaadata suurendusklaasiga.

Read More
0 Comments

Korruptsioon kui julgeolekurisk 2

4/27/2014

2 Comments

 
Eile kutsuti mind esinema IRL Noorte Kevadakadeemiasse etteantud teemal "Korruptsioon kui julgeolekurisk". Püüdsin seda avada laias ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning peatusin kõigepealt küsimusel, miks korruptsioon on alati olemas.
        Alustuseks küsisin, kas korruptsioon on hea või halb, ning entusiastlikud noored vastasid ühehäälselt ja ootuspäraselt, et halb. Siis aga küsisin: kas kingitused on head? Ja peaaegu sama üksmeelne vastus oli, et on küll head. Vist vaid mõned üksikud märkasid, et tegemist on konksuga küsimusega, midagi on siin viltu.
        Nn traditsioonilises ühiskonnas on sotsiaalne võrgustik rajatud mitte ost-müügile, vaid kingitustele ning kingitus ja osutatav teenus peavad olema tasakaalus. Seda nimetatakse potlatch põhimõtteks (sõna tuleb Põhja-Ameerika põliselanikelt, kuid antropoloogid kasutavad seda ka teiste traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisel). Näiteks mina kingin kohtunikule toidumoona ja väärtesemeid, tema aga kingib mulle õiglase otsuse (sellises ühiskonnas ei eristata veel õiglust ja kasu, see, mis on mulle kasulik, ongi õiglane). Riikluse tekkimisel satuvad traditsioonilised tavad vastuollu kodifitseeritud normidega, st seadustega. Näiteks Roomas oli seadusega keelatud nepotism (eesti keelde tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt kui onupojapoliitika). Kuid see tava oli niivõrd juurdunud, et oli tähtsam kui seadus.
        Peatusin mitmel ajaloolisel episoodil, millest ma siinkohal tahan rääkida vaid ühest. Asi on selles, et kui ma esimest korda antud teemal kirjutasin, tekitas see mõnes lugejas pahameelt ning üks pooltuttav tuli mulle tänaval rääkima, et on täielik jama, et Kutuzov maksis altkäemaksu türklastele ja et Peeter I antud altkäemaks päästis lahinguväljal kaotatud sõja. Tema sõnul olid Kutuzov ja Peeter I nii väljapaistvad väejuhid, et ei vajanud mingeid altkäemakse. Kratsisin kukalt: tegemist on ikkagi kõrgharidusega inimesega, kuid pärast mõistsin, et ta pole vist eriti süüdi, kuna neid asju vene koolis ei õpetata. Kutuzovi kohta uurigu ise välja, kuid Peeter I lugu väärib meie tähelepanu juba seetõttu, et see ühendab Eestit Krimmiga nii ajalooliselt kui ka praeguses olukorras.

                                    *            *            *

Peeter I oli väga halb väejuht. Punkt. Aga kõik tema hiilgavad victoriad? Narva, Riia, Poltaava all?! Asi on selles, et kõik need hiilgavad võidud saavutati veel nigelama väejuhi vastu. Karl XII oli luuser ja poosetaja, kes suutis oma lühikese elu jooksul maha mängida kogu Rootsi kuningriigi hiilguse. Omamoodi pahupidi Gustav Adolf. Kõik, mille viimane kätte võitles, laristas
Karl maha, laostades oma riigi ka finantsiliselt. Tema hullumeelsed avantüürid näitasid küll julgust, kuid vähest sõjakunstioskust. Karli mõttetu surm (kas juhusliku kuuli või lausa oma sõduri käe läbi) mõttetus lahingus on ootuspärane finaal tema säravale, seiklusrikkale, kuid sisutühjale elule. Karl ja Peeter väärisid vastastena teineteist. Esimene läks millegipärast Poltaava alla mütsiga lööma märksa suuremat venelaste väge, teine püüdis sama kangelastegu korda saata türklaste vastu.
PictureBaltacı Mehmed Paşa ja Katariina
Pärast pikka ja kurnavat retke, mille käigus kaotas Peeter ca 30 000 meest, põhiliselt janu ja haiguste pärast, oli ta mitmekordselt suurema türklaste ja krimmitatarlaste väe poolt surutud vastu Pruti jõge ning pääsu polnud. Perspektiiv oli saada kogu armeega orjastatud. Sellega ei võinud Peeter nõustuda ning otsustas kurnatud armeega läbi murda (kurnatud ei olnud üksnes inimesed, vaid ka hobused, kes olid näljast nõrkemas), leppides juba ette sellega, et katse on lootusetu ning kõik saavad surma. Selles olukorras saatis Peeter oma asevälisministri Pjotr Šafirovi läbi rääkima türklaste väejuhi suurvesiiri Baltacı Mehmed Paşaga, andes talle väga laiaulatuslikud volitused, et tingimused võivad olla ükskõik millised peale orjuse [huvitav, et viimast tähistab ta barbarismiga шклавство, mis on ilmselt tulnud tüvest sklav- ning hääldatud skandinaaviapäraselt (s enne k annab š)]. Millega ta oli nõus? Vabastada kõik Musta mere äärsed alad, ehitatud kindlused hävitada, aga kui türklastele see ei meeldi, siis anda tervetena üle. Kuna Karl XII oli endiselt Türgi sultani liitlane, siis lubas Peeter vabastada kõik Balti mere alad, v.a tema paradiis Peterburi. Vastutasuks pakkus ta rootslastele Pihkvat. Oli veel rida teisigi järeleandmisi välispoliitikas, sõjanduses jne. On väidetud (ehkki mina sellist viidet ei leidnud), et Peeter olevat lubanud isegi Peterburi maatasa teha. Vesiir vastas ebamääraselt, et põhimõtteliselt pole ta rahu vastu, kuid venitas aega, teades suurepäraselt, et Vene vägi kahaneb ja nõrgeneb iga päevaga. Siis andis Peeter Šafirovile korralduse anda hiigelsuur altkäemaks/kingitus vesiirile ja teistele Türgi ametnikele. Anti praktiliselt kogu riigikassas olev sularaha. See oli 150 000 rubla (kuna hõberubla võrdus taalriga, siis näitab lihtne arvutus, et tegu oli umbes nelja ja poole hõbedatonniga, mis oli tol ajal vägagi märkimisväärne summa).
        Sellele lisandub aga legend, mis tsaariajal oli ametlik versioon, et Peetri elukaaslane Jekaterina Aleksejevna (tulevane keisrinna Katariina I) lisas sellele kõik oma ehted ja raha ning saatis need salaja vesiirile. Hiljem lõi Voltaire sellest romantilise loo nende armastussuhtest, mis on väga vähe tõenäoline igast vaatenurgast, k.a seetõttu, et Katariinaga vesiir silmast silma ei kohtunud, pealegi oli Katariina sellel ajal seitsmendat kuud rase. Samas ei maksa aga alahinnata Mehmed Paşa galantsust. Igal juhul sai sellest tänu Voltaire'ile levinud süžee, mis on populaarne muuseas ka Türgi massikultuuris. Vesiir oli kingituste üle nii rõõmus, et sõlmis Peetri jaoks ülimalt soodsa rahulepingu, mis ei arvestanud üldse Rootsi huvidega ja oli ka Türgi enda huvide seisukohalt palju tagasihoidlikum kui see, millele Peeter oli valmis minema.       

PicturePüha Katariina II klassi orden (kuld, briljandid, email)
   Selline oli altkäemaksu võim. Nii Krimmi kui Balti maade ajalugu oleks võinud kujuneda sootuks teisena. Lähimad tagajärjed olid aga sellised. Šafirov, kes oli ülimalt oskuslikult läbi viinud diplomaatilised läbirääkimised, jäeti Türgi pantvangi. Peeter oleks ta sinna ka unustanud, aga isegi vangistuses näitas Šafirov end üliosava diplomaadina, kes õõnestas Karl XII positsiooni sultani silmis ning see ei jäänud märkamata inglastele, kes lunastasid ta pantvangist. Šafirov jäi aga Venemaale truuks ning sõlmis soodsa Adrianoopoli rahu. Kõik loorberid aga sai Katariina, kelle auks rajas Peeter Püha Katariina ordeni, mis oli Vene ordenite hierarhias tähtsuselt teine. See oli ainus orden, millega autasustati vaid naisi (Venemaa korralagedust iseloomustab kurioosum, et sellega autasustati ka 11-aastast noorukit Aleksandr Menšikovi, kes oli Venemaa suurima korruptandi ja riigiriisuja poeg).
        Mis aga puudutab suurvesiiri Mehmed Paşad, siis tema ei saanud oma jõukust kaua nautida. Türklaste liitlane selles sõjas, krimmitatarlaste khaan Devlet II Geray, nagu ka Karl XII, paljastas sultanile vesiiri reeturlikkuse. Mehmed Paşa mõisteti surma, kuid karistus asendati pagendusega, milles ta varsti suri (kuulujuttude järgi mõrvati).
        Devlet II Geray ja Karl XII pahameel on arusaadav. See otsustas nende riikide saatuse. Rootsi jäi ilma oma läänemeretagustest maadest (Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa), mis aga puudutab krimmitatarlasi, siis Geray teadvustas endale selgelt, et on vaid aja küsimus, kui rammu koguv põhjagigant vallutab nende poolsaare.
       

2 Comments

Orwelli Venemaa

4/13/2014

12 Comments

 
Picture
President Putin tänab Venemaa vägede juhatust mehisuse eest Krimmi operatsioonis, milles Venemaa ei olevat osalenud.
... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati
Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"
                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.
Picture
Orwelli nimekirja 1. leht (masinakirjas koopia arhiivis) https://blogs.commons.georgetown.edu/engl-246-fall2011/orwells-list/
Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:
Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov
teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:
Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').
12 Comments

Valdai foorumist

9/22/2013

1 Comment

 
Picture
Ei väsi imetlemast meie meediat. Pidevalt saab lugeda mingisuguseid parimal juhul teisejärgulisi asju, samas kui nii mõnigi oluline ja meid peaaegu et otseselt puudutav sündmus ei leia üldse kajastust või on kajastatud mingi kummalise nurga alt. Uudised Valdai foorumist olid  napisõnalised ja puudutasid põhiliselt kontekstist välja rebitud Putini ütlusi. Nii näiteks tegi ajakirjanikele ja netikommentaatoritele palju nalja Putini väide, et oleks Berlusconi homo, poleks Itaalia kohus teda süüdi mõistnud. Või siis et peaks reanimeerima Nõukogude Liidu kogemused rahvuspoliitika valdkonnas. 
    Kõiki neid asju ja palju muudki Putin tõepoolest ütleski. Kuid antud juhul ei ole isegi nii huvitav küsimus 'mida?', vaid 'miks?' Siin tuleb arvestada nii sündmuste kontekstiga (neist olulisemad on  omavahel nii vähe seotud nagu Moskva linnapea valimised ja Süüria kriis) kui ka auditooriumiga, kus tema kuulajate seas oli mitu prominentset välismaist riigitegelast ja arvamusliidrit.
    Valdai foorumil tähistas Putin oma topeltvõitu nii sise- kui ka välispoliitika valdkonnas. Tema kõnes olid varjamatud triumfinoodid, tema repliigid ümarlauas (laud polnud kaugeltki ümmargune: väike osa vestlejaid istus laval, teised all saalis) olid nii mõnigi kord selgelt mõnitavad. Kohalviibinud rääkisid, et endise Euroopa komisjoni esimehe ja Itaalia peaministri Romano Prodi seisund oli šokilähedane; tema kiitus endise Prantsuse peaministri François Filloni aadressil oli nii selgelt mõnitav, et ületas juba solvangu piirid.
    Samal ajal tulevad aga Kiievist kummalised uudised: Kreštšjatikul (see on Kiievi peatänav) olevat leitud keegi, kes sarnanevat Putiniga.

1 Comment

Raha võim

5/19/2011

4 Comments

 
Kuna asjal on kriminaalne taust, jaotan teksti paragrahvideks.
§1. Sissejuhatuseks.
Dominique Strauss-Kahni (DSK) seksiskandaal näitab ilmekalt lääne ühiskonna nõrkusi. Et kuni kohtuotsuseni ei saa me midagi kindlat juhtunu kohta väita ja kedagi kurjategijaks nimetada, on edaspidisel jutul teatud hüpoteetiline maik juures, seetõttu keskendugem mitte sündmuste faktoloogiale, vaid nende sotsiokultuurilisele taustale. Siiski ei usu ma erinevalt enamikust prantslastest vandenõustsenaariumidesse. Paistab, et asjaolud on just sellised, nagu nad paistavad: IMF’i juht üritas astuda hotelli teenijaga vastu viimase tahtmist seksuaalvahekorda, detailid vajavad täpsustamist*.
§2. Sex & crime.
Enne põhijutu juurde asumist fikseeriksin kaks olulist kõrvalteemat, mis vääriksid omaette käsitlemist. Üks on seksuaalsuse diskursuse muutus feminismi mõjul. Vähem kui pool sajandit tagasi oleks jõulist, enesekindlat, naistele tähelepanu osutavat meest nimetatud lihtsalt mehelikuks. Mehelikkus oli positiivne omadus, väärtus. Nüüd nimetatakse sellist alfaisaseks, ning see nimetus on tulnud etoloogiast (loomade käitumist uurivast teadusest); omaduste ülekanne loomalt inimesele on üldiselt taunitav, kuid antud juhul tundub see OK. Teoreetiliselt võib naiselikku isikut nimetada alfaemaseks, kuid sellist keelepruuki kohtub suhteliselt harva ja üldjuhul pole see (sotsiaalselt) tervislik. Dominique Strauss-Kahn on kahtlemata alfaisane. Eriti kriitiliselt suhtutakse sellistesse USAs.
Siin aga tuleme teise (kõrval)teema juurde: kuluuridevahelised erinevused seksuaaleetikas. Seksuaalsus on kõikides inimühiskondades korraga nii väga oluline kui sensitiivne teema, kuid kultuuridevahelised erinevused on suured. Nt kui Bill Clinton pisarsilmi avalikult kahetses oma väärtegu, oli Prantsuse ajakirjanduse reaktsioon humoorikalt põlglik: president Mitterandi armukese nimi ja isegi aadress polnud kellegi ees saladuseks: president külastas teda avalikult ametiautos, samuti polnud saladus, et tal on abieluväline tütar. Need asjad ei häirinud avalikkust, kuna esiteks kuulusid privaatsesse sfääri, teiseks näitasid, et president on täitsa mees.
Ka vägistamist käsitletakse riigiti üsna erinevalt. Julian Assange oli üllatanud, kui teda süüdistati vägistamises pärast vahekorda, millesse ta astus naise initsiatiivil. Ta ei teadnud, et Rootsis (aga ka nt  USAs) on naise “ei” eiramine ükskõik millisel vahekorra staadiumil käsitletav vägistamisena. Ka DSK juhtumi puhul väitis Euronews’is üks prantsuse ajakirjanik (nime, kahjuks, ei pannud tähele), et Prantsusmaal poleks ta selliste süüdistuste puhul arvatavasti kohtu ette jõudnud, kindlasti aga poleks teda nii toorelt vahistatud.
Seksuaalkuriteo mõiste on isegi samas kultuuriruumis eri ajastutel väga erinev. Nt on nüüdisaegses euroopa kultuuriruumis pedofiilia raske kuritegu, homoseksuaalsus aga aktsepteeritud nähtus. Kuid veel 18. sajandil oli mitmes Euroopa riigis pederastia surmanuhtlusega karistatav kuritegu, pedofiilia aga (vaikimisi) aksepteeritav. Veelgi enam, kui selline lugu päevavalgele tuli, süüdistati tavaliselt „liiderlikku poisikest“, kes viis mehe patuni (vrd. nt „Hamletis“ passaaži poissnäitlejatest (II, 2)).
§3. DSK.
Nüüd aga DSK afääri juurde. Nii mõnigi kommenteerija on hämmingus: miks nii poliitika- kui rahandusmaailmas sedavõrd väljapaistev isik nõnda talitas. Tegu on ju targa ja äärmiselt jõuka inimesega. Veel lisatakse, et koristaja on inetu. Kui tal lõppude lõpuks nii suur häda oli, võiks ta seksi osta (mis on New Yorkis muide samuti kuritegu, kuid kaugeltki mitte nii ränk), midagi ohutumat ja kvaliteetsemat. Kas tal oli siis rahast kahju?
§3.1. Raha.
Arvan, et asi on nimelt rahas, kuid hoopis teises mõttes. Raha olemusest ei saada enamasti üldse aru ja seda on eriti märgata nende puhul, kes pidevalt rahadega tegelevad – pankurid, finantsistid jt. Kui laiale publikule suunatud definitsioonides kõneldakse rahast kui maksevahendist vms, siis siseringides räägitakse rahastiihiast, instrumentidest, ressurssidest jne rohkesti kujundlikku keelt kasutades. Ressursiks võib raha nimetada vaid kujundlikult: see ei ole loodusvara, vaid artefakt, üks nendest, mis on väljunud oma loojate, st inimeste kontrolli alt. Võib tunduda omamoodi paradoksaalne, et loodusvarade käsitlemine on palju ratsionaalsem protsess kui see on inimese enda loomingu puhul. Isegi nii kained inimesed nagu George Soros kirjutavad raha alkeemiast. Asi on arenenud nii kaugele, et Wall Streetil on tekkinud oma rahamütoloogia, mis vääriks küll omaette analüüsi, kuid see ei ole meie praegune teema. Kuna ma olen korra lühidalt juba võtnud sõna rahasemiootikast , siis siin vaid paar tähtsamat osutust.
Esiteks, raha on märgisüsteem. Märgil on aga see põhiomadus, et ta ei ole identne iseendaga. Tema identiteet asub mujal ja seda nimetatakse märgi tähenduseks (raha puhul näib see endastmõistetavana, vastasel juhul oleks tegu vaid paberi- või metallitükiga). Tähendusel on kaks külge. Üks on see, mida nimetatakse signifikaadiks. See on tähendus, mida me mõistame ja saame lahti seletada või tõlkida (raha puhul nimetatakse tõlkimist konverteerimiseks, nt tulete oma EURidega panka ja palute tõlkida dollariteks). Teine aga referent – see on see, millele märk osutab. Raha puhul nimetatakse seda ostuvõimeks. Üldjuhul on antud valuutakurss ja tema ostuvõime tugevas korrelatsioonis, kuid siiski võivad siin olla märkimisväärsed kõikumised (nt EURide eest saab Eestis ja Itaalias samu kaupu erinevas ulatuses osta).
Raha on üks paljudest kultuuris funktsioneerivatest märgisüsteemidest. Küsimus on nüüd selles, mis on selle roll ja koht ühiskonnas. Väga jämedalt öeldes on see roll kriitilise tähtsusega ja suureneb kogu aeg. Euroopa Liit asub laias laastus samades piirides, kus Lääne-Rooma impeeriumi järeltulija, keskaegne kristlik Lääne-Euroopa. Selle tsementeerivaks jõuks oli ühine religioon ja ühine kultuurikeel: ladina keel. Ses mõttes võiks Euroopa Liitu pidada ühelt poolt keskaegse kristliku tsivilisatsiooni, teisalt Rooma õigusruumi järeltulijaks. 20. sajandi teisel poolel algas Euroopa ühinemise protsess ühisturust ja ühistest demokraatlikest väärtustest. Kuid mida rohkem see liit areneb, seda tähtsamat rolli mängib rahaline aspekt. Euroopa ühine raha on nii ühiskeele kui –religiooni rollis.
Rahast on saamas universaalne märgisüsteem (nn U-keel), st selline, millesse võib tõlkida sõnumeid, mis on loodud teiste märgisüsteemide raames (loomulik keel on U-keele näide). Järjest rohkem tähendusi võib väljendada rahakeele abil (vrd Million Dollar Baby), järjest suuremale asjade ja nähtuste väljale see osutab (st järjest rohkem asju saab raha eest osta). Raha tähtsust nüüdisühiskonnas illustreerib ilmekalt järgmine mõtteline eksperiment. Kaotame oma elust erinevaid asju – leiva, linnavalitsuse, kaitseväe, päästeteenistuse, friikartulid, välisministeeriumi, bensiini jne. Selge, et ilmajäämine ühestki neist asjadest tooks suuri ümberkorraldusi, bensiinikadumise puhul ilmselt ka võimsaid rahutusi. Ent kui kaoks ära raha, ootaks meid ees ühiskonna kollaps. Tagajärjed poleks nii eluohtlikud kui õhu või vee kadumise korral, kuid kogu majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline struktuur laguneks kohe koost. Mis juhtuks edasi, jätan igaühe enda fantaasia hooleks. On võrdlemisi vähe inimloodud asju, mille kadumine tooks kohese ühiskonna ja riigi kollapsi. Raha on üks nendest asjadest.
Ost-müük on kommunikatsioon, sõnumite vahetus, ning vastupidi: enamus transaktsioone, milles kasutatakse raha, on otseselt või kaudselt ost ja müük. Peab ütlema, et rahandusvaldkonnas kasutatav keel on tihti sihilikult eksitav. Nt millega tegelevad pangad? Ennekõike nad müüvad raha. Seda küll ei nimetata kunagi nii, vaid laenuks, hüpoteegiks jne. Kuid tegelikult on tegu müümisega. Te tahate osta korterit, mis maksab nt 100 000 EURi. Seda raha teil aga ei ole. Siis te lähete panka ja ostate selle. Tavaliselt hinnaga suurusjärgus 150 000 EURi. Kujutage ette reklaami: müün 100 000 EURi 150 000 EURi eest. Kas oleks palju ostjaid? Valdav enamik reklaame, mida näeme nt TV-s, on suunatud sellele, et teile üritatakse midagi maha müüa. Vaadake ise, kui palju neist on rahamüümise kuulutused (mida loomulikult ei nimetata rahamüümiseks, aga eriti soodsateks laenutingimusteks vms).
§3.2. Olümposelt kongi.
“Mille eest maksab sotsialist Strauss-Kahn hotelliarveid ja esimese klassi lende?” küsib Delfi ja annab asjaliku ülevaate tema sissetulekute ja materiaalse seisundi kohta: DSK aastapalk on ca 300 000 eurot, pluss ca 50 000 eurot kuluhüvitisi, majad, korterid vms nänni ja pudi-padi – ühesõnaga kõik see, millest üks keskmine luuser oskab vaid unistada. Erasektoris võivad pankurid teenida kordades rohkem. DSK võim rajaneb mitte tema palgal, vaid sellel, mille üle tal on võim. Ainuüksi Kreeka abipakett on ca 120 000 000 000 eurot, hiljuti DSK jõulisel osalusel saavutatud kokkulepe Portugali abipakett ulatub 78 000 000 000 euroni. Need on kaks suuremat, kuid sugugi mitte ainsad projektid. DSK mõtteväljas olid sadade miljarditeni ulatuvad summad.
Need on suurused, millega DSK opereeris oma igapäevasel tööl. IMFi rahalised ressursid on tohutud, aga ka piiratud, neid tuleb kasutada targalt ja vastutustundlikult. Inimesel, kes neid jagab, on ülisuur vastutus ja veel suurem võim. Miljonite inimeste, kümnete riikide saatus on tema kätes. Kujutagem ette, et inimesi täis majas on õhupuudus ning teie käes on hapnikukraan, millest te jagate teistele hapnikut kindlate reeglite, aga ka oma südametunnistuse ja parema äranägemise järgi. Väga hõlpsalt võib tekkida kõikvõimsuse tunne. Olümpose elanik, keegi Zeus, võib saatuslikult sekkuda „lihtinimeste“ ellu. Kui talle meeldib mõni tütarlaps, siis ühineb ta temaga kuldse vihmana, kui aga meeldib Sparta kuninga Tyndareose abikaasa, muutub luigeks ja võtab teda, kui aga hakkab meeldima Trooja prints, siis muutub kotkaks, röövib ja vägistab seda jne – ta soovidel pole piire, nagu ka võimalustel neid täita. Kuid mida tähendab ühe väikse inimese läbielamine olümplase kirega võrreldes? Kui selline olümplane tuleb alasti vannitoas välja ja näeb, et noor naine koristab tema ruume, siis kasutab ta instinktide rahuldamiseks oma jõudu. Kuid vaatame seda asja teiselt poolt. Te olete lihtne, kuid aus naine, kelle kuupalk on poole väiksem kui ühe öö tasu selles hotelliruumis, mida te koristate, ja kui äkki kargab vannitoast teile kallale paljas ahv, siis ei mõtle te sellele, milline au teile osaks võib saada, vaid sellele, kuidas end vägistaja eest kaitsta.
Ma pole rahanduses mingi asjatundja, aga viimaste väitel tegi DSK oma tööd väga hästi ja ausalt (nüüd, kui kogu ta elu on nö mikroskoobi all, pole keegi leidnud midagi, mis tekitaks kas või väikseima korruptsioonikahtlustuse DSK tegevusele). Tema suurepärane karjäär oli tõusuteel, ta oli juhtiv kandidaat tulevastel Prantsusmaa presidendivalimistel. Selle kõik purustas üks tagasihoidlik immigrant Lääne-Aafrikast, 32-aastane moslemiusku lesknaine, kellel on säilinud midagi, mis pole ostetav ega müüdav: inimväärikus.

* Selles loos tundub vaid üks asi olevat veidi kahtlane. Minu tagasihoidlik kogemus (nii luksuslikes hotellides pole kunagi olnud) ütleb, et vaid kõige odavamates ööbimiskohtades võib koristaja ootamatult siseneda ajal, kui klient viibib numbris.

UPD. Niikaua kuni ma seda postitust kirjutasin, on sündmused vahepeal arenenud ja need arengud on vastuolulised. Ühelt poolt kirjutas DSK lahkumisavalduse IMFile, mis on kaudseks märgiks sellest, et ta ei looda sellest loost puhtana välja tulla. Teiseks, selgus, et tema ohver elas majas, mille elanikud olid eranditult kas HIV-positiivsed või aidsihaiged. See sunnib seda lugu vaatama hoopis teises valguses ja võib-olla ei ole asjad tõepoolest päris nii, nagu need paistavad. Sellegipoolest jätan ma selle postituse alles, kuna, nagu ma juba alguses möönsin, ei ole niivõrd oluline selle faktograafiline külg kui sotsiopsühholoogiline taust.
4 Comments

Kunst ja seksism: sooline võrdõiguslikkus Itaalia moodi

4/21/2011

0 Comments

 
On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.
Picture
See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:
Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.
Picture
Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).
Picture
Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.

0 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman