Tallinna konverents (Kuuendad Lotmani päevad) oli väga heatasemeline ja igati edukas. Oma ettekandest "Autor: elu pärast surma" tahan kirjutada eraldi.
Järjekordne konverents: sõitsin Krakowisse rahvusvahelisele semiootikaseminarile. Programm on siin.

Vt programmi Tallinna Ülikooli koduleheküljelt.
Kõik huvilised on oodatud.

Kunstil on ühiskonnas täita mitu funktsiooni ning Tartu-Moskva semiootilise koolkonna seisukohalt on neist üks olulisemaid prognostiline. Kui Aristotelesest lähtuvas esteetikas on kunst oma loomuselt mimeetiline, jäljendades elu, siis Juri Lotman rõhutas selle modelleerivat funktsiooni, kusjuures eriti tähtsad on need mudelid, mis realiseeruvad kunstiteose loomise järgselt. Matemaatik Vladimir Uspenski nimetas seda Lotmani paradoksiks: mitte üksnes kunst jäljendab elu, vaid ka elu jäljendab kunsti.
        Viimasel ajal on Venemaa sotsiaalmeedias tohutult populaarsust kogunud kunstnik, kes esineb Vasja Ložkini varjunime all (pean vist ükskord temast pikemalt kirjutama). Tundub, et tema pildid ja laulud on teravalt päevapoliitilised, kuid nad on loodud tükk maad varem ning artist ise väidab, et joonistab ja maalib üksnes oma alateadvust.
        Seoses Krimmi "referendumiga" on eriliselt populaarseks saanud tema alljärgnev pilt. Putinlik propaganda ei väsi rõhutamast, et Krimm on põline Vene ala ja tegu pole separatismiga ega lahkulöömisega, vaid hoopis koju naasmisega. Niisiis: "Tere tulemast koju!"

The 6th Annual Lotman Conference at Tallinn University
Tallinn, 30 May — 1 June 2014
BIOGRAPHIA SUB SPECIE SEMIOTICAE

The Estonian Semiotics Repository Foundation is inviting submissions for the 6th Lotman conference at Tallinn University, 30 May – 1 June 2014. It is the tradition of our conferences to take inspiration from the scholarly legacy of Juri Lotman. This year the conference engages with Lotman’s texts that approach the problematics of (auto)biographical signification semiotically: “The Poetics of Everyday Behaviour in Eighteenth-Century Russian Culture“, “The Decembrist in Daily Life: Everyday Behaviour as a Historical-Psychological Category”, “Concerning Khlestakov”, “'Agreement' and 'Self-Giving' as Archetypal Models of Culture”, etc.

The possible topics include, but are not limited to:

• ·         Semiotic mechanisms in the production of (auto)biographical texts;
• ·         “Right to a biography” as a cultural code;
• ·         Poetics, mythology, and semiotics of everyday and public behaviour: genres, styles, plots, poetics, masks and personae;
• ·         Author’s life story as a cultural phenomenon; means and goals of the mythologisation of author’s life story;
  

• ·         Devices for constructing the biography of a fictional character; the role of characters’ biographical details in fictional texts;
• ·         Biography and hagiography: semiotics and poetics;
• ·         Autobiography and confession: semiotics and poetics;
• ·         The issue of reliability in (auto)biographical texts;
• ·         (Auto)biographical texts as operative elements in the semiosphere;
• ·         “Biographism” in the study of culture;
• ·         Biography of Juri Lotman: topical questions in recent research.

We are also interested in discussing the methodological aspects of large projects concerning biographies and life writing, such as: “Russian Literary Authors 1800—1917: Biographical Encyclopedia (Bol’shaya Rossiiskaya Entsiklopediya); “Right To a Name” (“Меmоrial” centre); “Estonian Life Stories and Oral History” and “Estonian Life Stories As Carriers of Cultural Memory” (Estonian Literary Museum); “China Biographical Database Project” and “African American National Biography Project” (Harvard University), as well as the experience of authors of scholarly biographies, editors of different biographical chronologies, etc.

Submissions:

The conference welcomes submissions in English and in Russian, the two working languages of the conference. The submissions should be sent via e-mail no later than 1 March 2014 and include:

• The title and a short abstract of the proposed presentation (up to 2000 characters with spaces)
• A short CV (name, surname, institutional affiliation, scholarly degree, description of scholarly interests — up to 2000 characters with spaces).

The organising committee will choose the presenters based on scholarly merit and thematic relevance for the conference.  The results will be announced via e-mail no later than 15 March 2014.

The submissions in English should be sent to Piret Peiker: [email protected]
The submissions in Russian should be sent to Tatjana Kuzovkina: [email protected]

Speakers shall be allocated 30 minutes in total: 20 minutes to deliver the presentation and 10 minutes for discussion.

Useful information:

The conference will take place in the Mare building of Tallinn University, 5 Uus-Sadama Street, 10120 Tallinn, Estonia.

There is no conference fee. All conference events are free of charge for the presenters. The conference cannot offer any grants for travel or accommodation. However, please do not hesitate to turn to us, if you need advice making your arrangements.

If you need a visa to travel to Estonia, please contact Mikhail Trunin: [email protected]

Organising committee of the 6th Lotman conference at Tallinn University:

Rein Raud (chair),
Мarina Akimova, Boris Egorov, Tatjana Kuzovkina, Mihhail Lotman, Vadim Parsamov, Piret Peiker, Igor Pilshchikov, Мaria Smorževskihh-Smirnova, Mikhail Trunin 

Konverentsil "Muusad tantsivad ringis" teen ettekande mängu rollist Juri Lotmani semiootilistes käsitlustes ja plaanin lõpetada mõningate teoreetiliste üldistustega, mis puudutavad kultuuri erinevaid valdkondi (alates sõjakunstist ja lõpetades kaunite kunstidega).
    Nii et järgmisel nädalal olen kahjuks ära. Loodan, et kui tagasi tulen, on õhkkond juba sõbralikumaks muutunud.

Suve lõpp on tavaliselt kuum aeg mitte üksnes õhutemperatuuri, vaid ka akadeemilise elu intensiivsuse seisukohalt. Augustis osalesin kolmel konverentsil, kusjuures kaks olid suured rahvusvahelised üritused. Neist esimene oli semiootika suvekool Käärikul, teine vene formalismi sajandale aastapäevale pühendatud kongress Moskvas.
Konverentsid olid erinevad, kuid mõlemad väga heal akadeemilisel tasemel. Kuid ma tahan praegu rääkida mitte teadusest, vaid õhkkonnast.

    Kääriku üritus oli kammerlik, ettekannete vahel oli aega ja ruumi diskussioonideks ning oli ka aega ja ruumi omavahelisteks vestlusteks ja üksinduses mediteerimiseks. Ja muidugi Kääriku nimi: legendaarsed suvekoolid 1960. aastatel, mis panid aluse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna traditsioonile, olid kõigil meeles, ehkki peale siinkirjutaja ei viibinud seal osalejatest siis mitte keegi. Et välismaised külastajad olid väga rahul, on vähe öeldud. Mitu osalejat rõhutasid, et nad on lausa õnnelikud Käärikul. "See on paradiis maa peal," ütles mulle kaks korda üks Hiina professor. "Et in Arcadia ego," ütles Saksa semiootik Peter Grzybek, mis on topelttsitaat: semiootikaloolasena teadis ta suurepäraselt, et nii iseloomustas Tatjana Tsivian 1960. aastate semiootilisi kokkusaamisi Käärikul.

    Täiesti teine õhkkond valitses Moskvas. Kui Kääriku suvekool oli kulutuste poolest väga tagasihoidlik, et mitte öelda askeetlik, siis Moskva kongress oli toretsev. Külalised pandi korraldajate kulul luksushotelli, konverents ise toimus kahes eliitkõrgkoolis, kusjuures Kõrgem Majanduskool kuulub ka Vene valitsuse patronaaži alla ning nii Vladimir Putin kui ka Dmitri Medvedev on olnud selle külastajate seas.
    Käin Moskvas viimastel aastatel üsna harva ning iga kord näen suuri muutusi. Seekord rabasid mind kõige rohkem moskvalaste väsinud ja lausa rusutud näod. Kolm aastat tagasi, kui ma viimati seal käisin, oli samamoodi räpane, kuid linn oli kuidagi lõbus ning tänavatel kohtas rõõmsaid ja tegusaid inimesi. Nüüd oli kõik kuidagi hall ja trööstitu. Kohtusin tuttava kirjaniku M.V.-ga, kes ütles, et tõepoolest, kaks aastat tagasi "keerati hapnik kinni" ja mitte üksnes intelligentsi hulgas, vaid tavainimesed tänaval on tülpinud ja lootuse kaotanud. Ja muidugi mustus. Eliitülikoolide ruumid, mis kuuluvad Moskva kinnisvara kõige luksuslikumasse ossa, lagunesid ja isegi need osad, mis olid uued, olid kuidagi räpakad.
    Ning veel üks asi, millele ma vanasti tähelepanu ei pööranud, aga mis pidi Moskvas alati olema: lombid. Vihma ei ole olnud mitu päeva, kuid nii kõnni- kui ka sõiduteel on mingisugused haisvad vedelikukogused. Veidi guugeldades leidsin, et Moskva ongi oma lompide poolest kuulus: on lausa fotonäitused Moskva lompides, on kunstnikud, kes on loonud Moskva tänavate lompidele pühendatud maalisarju jne. Tahes-tahtmata tuli meelde Pelevin, kelle Tšapajev viskas koni lompi, milles peegelduv öine taevas lausa plahvatas, ning lausus selle peale midagi sellist: "Ei ole midagi ülevamat kui tähistaevas jalge all ja Immanuel Kant meie sees." Ei tea, kas Moskva lompidel on samuti sügav eksistentsiaalne tähendus?

Minu blogi lugejad on arvatavasti tähele pannud, et teen ülimalt harva samal päeval kaks postitust. Viimaste postituste kõrvaleesmärk oli omamoodi eksperiment: üks oli pühendatud ülitähtsale teemale, mis puudutab sadade miljonite inimeste igapäevaelu üle maailma, sealhulgas suuremat osa Eesti elanikest, teine aga suht juhuslikule ja täiesti vähetähtsale seigale. Idee eest olen teatud määral võlgu Sven Vabarile, kes palus mul kirjutada vandenõuteooriatest. Minu mõlemad postitused haakuvad selle teemaga, kusjuures PRISMi puhul on tegemist reaalse ülemaailmse vandenõuga, ufode puhul aga ettevaatlikult väljendades mitte eriti olulise asjaga. Eksperimendi puhtuse mõttes paigutasin need postitused nii, et nimelt PRISM jääks esimesse -- st kõige märgatavamasse --  positsiooni. Hüpotees sai kinnituse. Päris vandenõust hoolitakse palju vähem kui mingisugustest luuludest.
    Kommentaatoritest tahaksin eraldi vastata Kaurile. Ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta. See on (para)religioon ning selle religiooni sees võib täheldada erinevaid sekte. Igal religioonil on mingi usutunnistus, autoriteetsed (pühad) tekstid, autoriteetsed tõlgendajad (preestrid), imed (mida tekstid ja tõlgendajad seletavad), prohvetid (nn kontakteerujad), tihti ka omad märtrid (siiski, ufoloogide hulgas vist päris märtreid ei ole, küll aga on palju poolmärtreid, nt need, kelle akadeemiline karjäär pidi veendumuste pärast kannatama). Ufoloogias on teada isegi selline spetsiifiline usutunnus nagu stigmaadid (inimesed, kes ühel või teisel moel kannatasid ufode pärast).
    Kauri lingid osutavad erinevatele ufouurijate materjalidele, mina võiksin omalt poolt lisada veel terve hulga. Fakt on see, et tuhanded inimesed on näinud seda, mida hakati nimetama ufodeks, sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, kusjuures osal juhtudel tekkisid objektid alles pärast ilmutamist, sajad inimesed on ühel või teisel moel astunud füüsilisse kontakti kas ufonautide ehk tulnukatega või nende juhitud aparatuuriga, veel sajad inimesed saavad ufodelt signaale kaugside kaudu (need signaalid tulevad otse inimese ajju). Siia võib lisada seletamatud meteoroloogilised, elektromagneetilised ja muud fenomenid, mis on fikseeritud nt radaritel. 

Carl Gustav Jung juhtis tähelepanu fenomeni süvapsühholoogilistele aspektidele. Mind jällegi huvitavad rohkem kulturoloogilised. Nimelt on ufode kuju ja nende liikumisomadused viimase 70 aasta jooksul kõvasti arenenud ning on päris heas vastavuses ulmekirjanduse (ja hiljem filmide) moodsaimate saavutustega, kusjuures tihtipeale korreleeruvad kirjeldatava objekti omadused tunnistaja haridustasemega. Nii nt oli 1960ndatel üks naine USAs veendunud, et nägi ufot, kuna selle peale oli kirjutatud UFO (ei tea, kas väiksemate tähtedega "Made in China" oli samuti kirjas).
    Väga oluline faktor on massikultuur ning see, et isegi teadust populariseerivad kanalid, nagu National Geographic või Discovery pühendavad palju aega erinevatele vandenõuteooriatele, ufodele või iidsetele tulnukatele.
    Erinevates riikides on moodustatud ufode uurimiseks teadlastest ja sõjaväelastest komisjone, kuid nende töö tulemused peaksid ufoloogidele pettumuse valmistama. Inglise luure järeldas juba 1950. aastatel, et kõik ufojuhtumid langevad ühte neljast kategooriast:
    1) astronoomilised või meteoroloogilised fenomenid,
    2) lennuaparaadi vale interpeteering,
    3) optiline illusioon või psühholoogiline hallutsinatsioon,
    4) ettekavatsetud pettus.
See järeldus oli omal ajal salastatud, kuid aastal 2009 deklassifitseeriti kõik Briti sõjaluure ufosid puudutavad materjalid. NSVL ja USA eitasid ametlikult ufode olemasolu, kuid kogusid salaja nende kohta andmeid, mis on samuti praeguseks avalikustatud. Tulemused on sarnased:
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni ufo maandumise kohta,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni kontaktide kohta ufo pilootidega,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni inimeste röövimise kohta ufode poolt.
2009. aastal viiskümmend aastat tegutsenud  Briti ufojälgimis- ja analüüsimisprogramm suleti, kuna kogutud andmed ei paku mingit huvi Tema Majesteedi õhujõududele. Ja ikkagi masu. Omalt poolt lisan, et see on hea näide selle kohta, et mõnikord on kasinuspoliitika kasulik.
    Mis siis jääb? Kuna mainstream teadusega on teed otsustavalt lahku läinud, areneb ufoloogia nüüd ilma kammitsateta palju edukamalt, võttes järjest enam institutsionaliseeritud religiooni kuju.
    Kardan, et juba eelmine tekst on riivanud nii mõnegi lugeja tundeid. See ei olnud kindlasti minu eesmärk, usk on tõsine asi ja ma suhtun sellesse respekteerivalt. Minu iroonia on suunatud üksnes nendele usunähtustele, mis püüavad ennast esitada millegi muuna, nt teadusena. Kahjuks kujutan ette, et minu järgnev tekst riivab veel suurema hulga inimeste tundeid.
    Kui kvalifitseerisime ufoloogia religioonina, siis ei saa me siin peatuda ja peame vaatama, kuidas interpreteerivad analoogilisi nähtusi teised religioonid. Ufosid on nähtud tuhandete aastate jooksul maailma erinevates nurkades ning nad on jätnud oma jälje müütidesse ja usunditesse. Tänapäeva ufoloogid tsiteerivad meelsasti vastavaid lõike, siiski ei pööra suuremat tähelepanu sellele, et valdav osa muistseid ufosid on väga antud tsivilisatsiooni nägu. Kas on tegu lohega, lendava maoga, lendava (tule)vankriga jne. sõltub suurel määral antud kultuuri mütoloogilisest taustsüsteemist.
    Olulisem on aga vaadata, kuidas interpreteerivad ufosid ja sarnaseid nähtusi kaasaegsed religioonid. Islamis puudub ametlik ufodega seotud doktriin, kuid sellest kirjutavad autorid tuletavad meelde, et Allah (st Jumal) on maailmade looja (suura Al-Fātiḥa), st jumal ei loonud ühe maailma, vaid mitu. Mis puudutab ufosid, siis need on tulnukad nendest maailmadest, osa neist head, keda nimetatakse ingliteks, osa halvad -- need on džinnid. Rooma-katoliku kirikus, nii palju kui mina tean, ufoõpetus puudub, küll aga leiame nii ufoskeptikuid kui ufoentusiaste nii ilmikute kui vaimulike hulgast. Katoliiklikud traditsionalistid avaldasid dokumendi, mis käsitleb ufosid kui fiktiivseid objekte, millel on enamasti deemonlik iseloom. Seevastu Vene õigeusu kirikus on sisukas ja detailne ufode kontseptsioon, ameerika teoloog Seraphim Rose on pühendanud ufodele suuremahulise osa oma raamatust "Õigeusk ja tulevikureligioon" (vene k; vt pt VI), milles ta analüüsib detailselt ufojuhtumeid õigeusu traditsiooni kontekstis ning leiab, et kõik juhtumid on suurepäraselt seletatavad kurjade vaimude ilmutuste ja nende sepitsustena. Hiljuti väljendas sama positsiooni ka Moskva patriarh Kirill, nii et seda võib pidada ametlikuks seisukohaks.
    Kui me vaatame ufojuhtumeid religioosse vaatenurga alt, siis peame nad kõigepealt paigutama teiste religioossete fenomenide konteksti ja ilmselt kõige laiem jaotus on imed (ufoloogide hulgas on sekt, mida teised ufoloogid nimetavad skeptikuteks, kes püüavad seletada kõiki juhtumeid loodusnähtustena; õigete ufoloogide hulgas ei leia selline lähenemine sümpaatiat). Kui aga tegemist on imedega, siis tuleb vaadata, kuidas on need seostatud teiste imedega. Eriti huvitavad meid praegu neid ilmutused, mis puudutavad visuaalseid kujundeid õhus. Ufod ei ole ainsad asjad, mida inimesed näevad. Aastatuhandeid on nähtud kummitusi, ingleid ja kurje vaime, igasuguseid jumalaid, kristlikus traditsioonis ka Jumalaema ja Kristust (viimane siiski ilmutab ennast suhteliselt harvem). Need ilmutused on olnud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, nii mõnigi kord massilised, ning nagu ufosidki on neid jäädvustatud fotodele ja filmilintidele.

    Kuidas nendesse suhtub kirik? Eriti sensitiivsed on Kristuse ja Jumalaemaga seotud nägemused. Mis need on? Kas puht psüühilised nähtused? Või on tõesti ilmunud neitsi Maarja? Või siis ilmutab kuri vaim, kes on osav matkija, ennast sellisena ristirahva kiusatuseks? Eriti terav on see probleem vene õigeusus. Samuti tuleb ära märkida, et vene õigeusk ei tunnista neid Jumalaema ilmutusi, mis on juhtunud katoliiklikes maades. Kõige sensitiivsem on Fátima juhtum (1917), kuna sealne prohvetlus puudutab otseselt Venemaad. Nii mõnigi õigeusklik autor on seda kirjeldanud kui massipettust ja/või kui saatana kiusatust.
    Kuid meid ei huvita praegu prohvetluse sisu, vaid mõningad selle ilmutusega seotud asjaolud. Jumalaema ilmus kolmele lapsele korduvalt, kusjuures alguses nad ei saanud aru, kellega on tegemist, nad pidasid teda lihtsalt kauniks prouaks, kuid siis avas oma ta isiku. Laste vanemad ja ka külapreester suhtusid laste juttudesse algul tõrksa skeptitsismi ja hirmuga, et lapsed toovad neile pahanduse kaela (tolle aja Portugali valitsus oli katoliku kiriku suhtes üsna vaenulik). Kuid kuuldused levisid ja kontaktid jätkusid ning saavutasid oma tipu 13. oktoobril 1917, mil Jumalaema end jälle lastele ilmutas, aga kogunenud kümned tuhanded inimesed nägid samal ajal imet taevas, mida hakati nimetama päikesetantsuks: päike hakkas liikuma ja maale lähenema, seejärel uuesti kaugenedes.   Seda fenomenid nägid ca 70 000 inimest (erinevatel hinnangutel 30 000 kuni 100 000), nii kohapeal kui ka lähikülades olnud.
    Katoliku kirik suhtub väga suure ettevaatlikkusega sedalaadi ilmutustesse, mis ühel või teisel kohal on regulaarsed, siiski on Fátima ilmutuse kirik tunnistanud ehtsaks, ning paavst Pius XII on kinnitanud, et sellesse uskuda on väärikas. Samas ei kohusta kirik kedagi sellesse või analoogilistesse imedesse uskuma, see on iga uskliku enda südameasi.
    Fátima juhus tekitas suurt huvi ka ufoloogide seas. Autoriteetne ufoloog Jacques Vallée (astronoom, kirjanik ja erinevate Hollywoodi filmide konsultant ufode alal) tegi põhjaliku uurimuse, mille tulemuseks on, nagu juba ette arvata võiks, et Fátima juhtum on tavaline ufoaktiivsus. Jumalaema ilmutab ennast regulaarselt erinevates maailma paikades -- siinkohal võiks nimetada ka Tšernobõli ilmutust, mille tunnistajaks olid jällegi tuhanded inimesed, viimasel ajal ilmub ta tihti Egiptuse kopti kirikute kohal, teda on ka pildistatud, ufoloogid aga väidavad, et tegemist on hoopis ufodega.

Ilmus Sign System Studies värsisemiootika erinumber 40 (1/2), toimetajad Maria-Kristiina Lotman ja Mihhail Lotman, University of Tartu Press, 2012, 260 lk. Sisukord: