Erinevus rikastab. Vähemalt eesti keelt on juba rikastanud sõnaga 'masskabistamine'. Ka saksa kultuur on rikastunud: vist juba igaüks teab, mida tähendab taharrush gamea. Küsimus on ainult, kas sellest saadakse adekvaatselt aru. Oma ebakompetentsust on demonstreerinud nii Kölni (ja laiemalt Saksa) politsei kui ka mitmed poliitika- ja ühiskonnategelased. Näiteks raporteeris Kölni politseiülem Wolfgang Albers, et uusaastapidustused möödusid märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Kui aga selgus, et vahejuhtumeid siiski oli, teatas ta, et neid oli vähe ja erru ta kindlasti ei lähe. Ei läinud, kuid siiski oli sunnitud minema. Kölni linnapea (entusiastlik pagulaspooldaja) kommentaar oli oma süüdimatuses jahmatav: tulevikus peaksid naised käima gruppides ja hoidma võõrastega vähemalt käsivarre pikkust vahemaad. Ta sai kohe õigustatult mitmelt poolt süüdistusi. Esiteks rassimis: kas tõepoolest peab Saksa naine võõramaalast nähes temast kohe distantseeruma? (Aga näiteks järjekorras? Koosolekuruumis? Ühissõidukis? Jne.) Teiseks naisaktivistidelt, kes ei nõustu sellega, et naised peavad alati olema kaitsepositsioonis. Kolmandaks immigratsioonivastastelt. Jne. Lisaks sellele kritiseerisid need, kes tunnevad asja ja olid sündmuste tunnistajaks. Ründajad olid suurtes seltskondades, ründasid ka naiste gruppe ning piisavat distantsi ei saanud naised hoida, kuna olid ümber piiratud ja ründajate käed sirutusid igalt poolt igale poole. Irvhambad nimetavadki seda sündmust Nacht der langen Hände (tõsi küll, see nimetus vist tuli esmalt Venemaalt).

Juhtumi mastaabid ning võimude ebakompetentsus ja saamatus tekitasid paratamatult hulganisti vandenõuteooriaid. Siin vaid mõned. PEGIDA ja veel radikaalsemate vaadetega autorid väidavad loomulikult, et selline oligi plaan ning see on alles algus, varsti muutub normiks see, mis oli Kölnis ekstsess. Kelle plaan? Siin arvamused varieeruvad, aga vastuollu ei satu. Kõigepealt Merkeli, kuid need, kes vaatavad sügavamale, teavad, et ta on vaid hüpiknukk kas USA, vabamüürlaste, juutide vms kätes (loomulikult vaatab David Icke veelgi sügavamale). 

Teiselt poolt aga väidavad pagulaste vastuvõtu pooldajad ja mõned feministlikud ringkonnad, et see oli hoopis PEGIDA või mõne teise äärmusparempoolse rühmituse provokatsioon. Argumentatsiooni tase vastab enam-vähem eelmistele. Süüdi on lääne ühiskonnas valitsev seksism, millega on nakatunud ka teised maailmaosad. Mõningad Saksa riigi- ja politseiametnikud süüdistavad, tõsi küll, vaid vihjamisi Islamiriiki või muud radikaalset islamistlikku organisatsiooni, igal juhul mingi vandenõu Saksamaa vastu seal oli. Ning lõpuks, et selle organiseeris Putin. Tõsi küll, viimast versiooni arendatakse kõige rohkem venekeelses sotsiaalmeedias (osad aadressid viitavad Ukrainale).

Iseenesest võiks nende teooriate -- nagu üldse vandenõuteooriate -- analüüs olla huvitav, kui need oleksid veidi fantaasiarohkemad. Enamasti lähtutakse vigasest loogikast: cui prodest? Selle üle aga, kes on tegelikult saanud kasu, otsustatakse ikkagi lähtuvalt oma teooriast. Tõepoolest, mis kasu saavad Soros, Rothschild ja muud Bilderbergid? Täiesti selge ju, nende eesmärgiks on hävitada Saksa rahvus ja laiemalt kogu valge rass. Selles seisnebki kasu. Aga mis kasu saab Islamiriik? See on veidi keerulisem küsimus, aga kuna nad sõdivad uskmatutega, siis mingit kasu nad ikkagi peaksid saama, segaduses on seltsim. Siiski on mul raske uskuda, et IS saatis oma agendid (aga pagulaste hulgas neid kindlasti on, ehkki nad moodustavad tühise osa üldmassist) Kölni selleks, et nad seal kabistamisega vahele jääksid.

Kindlasti saavad kasu PEGIDA ja muud radikaalsed rühmitused: riik ja vanad parteid ei saa kriisiga hakkama, aga nemad teavad lahendusi. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et nad oleksid kuidagi, kas või kaudselt asjaga seotud. Mina saan kasu heast ilmast, kuid paraku pean tunnistama, et pole seda ise organiseerinud.  Kõige huvitavam lugu on aga Venemaaga, kes lõikab topeltprofiiti. Esiteks sellega, et Euroopa Liidus on probleemid, mis viivad tähelepanu Ukrainalt kõrvale, ning Venemaa on eriti huvitatud nende liidrite diskrimineerimisest, kes, nagu Angela Merkel, on toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Teiseks on Venemaa võimud eri tasanditel toetanud PEGIDAt ja muid "patriootlikke" jõude ning on väljendanud nördimust PEGIDA pagulasvastase demonstratsiooni laialisaatmise ebainimlike meetodite üle. Tõepoolest, Kölni sündmused on Putini režiimile kasulikud. Kuid pole mingit põhjust arvata (vähemalt minuni pole jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit), et Putin on selle kuidagi korraldanud. Ning minu väide võib tunduda paradoksaalsena, aga just aktsiooni edukus on parim "alibi": kõik aktsioonid, mida see võim on üritanud teha, on olnud nii käpardlikud ja läbipaistvad, et on raske uskuda, et nad oleksid nii peene operatsiooniga hakkama saanud. Pigem on see süllekukkunud kingitus.

Oluline on aru saada, mis siis tegelikult juhtus ja mis veel juhtuda võib. Alustame numbritest. Ainuüksi Saksamaale on paari aastaga tulnud üle miljoni migrandi (täpsed arvud varieeruvad, aga 1,1 miljonit tundub realistliku arvuna). Ma ei leidnud täpseid arve soolise proportsiooni kohta, kuid ÜRO andmetel jagunevad need kogu põgenikuvoolus järgmiselt: mehi 58%, lapsi 25% ja naisi 17%. Kusjuures on teada, et "lapsed" on osaliselt noorukid, mõni poisslaps on koguni 25-aastane. Kuid on ka teisi andmeid: 2015. aastal üle Vahemere saabunute hulgas on 75% mehi, 13% lapsi ja  vaid 12% naisi. Seega on Saksamaal mitusada tuhat vallalist ja püsisuhteta meest, kes on suurelt jaolt noored ja kellel on teisigi vajadusi peale saksa keele õppimise.

Tundub, et see üllatav avastus tehti alles praegu ning on mõneti kummaline, et vasakpoolsed ja feministid, kes on aldid nõudma igasuguseid kvoote ja ennekõike sookvoote, ei näe selles ebaproportsionaalsuses suurt probleemi.

Vaatame olukorda Põhja-Aafrikast või Süüriast saabunud noormehe silme läbi. Ta näeb väga lodevaid elukombeid, naisi, kes on riietatud julgemalt (et mitte öelda väljakutsuvamalt) kui tema kodumaa prostituudid ja kes millegipärast suhtuvad temasse tõrjuvalt. Ilmselt on tegemist rassistidega. (Veel idüllilistel üheksakümnendatel rääkis mulle üks Rootsi professor, et Aafrika pagulased -- jutt käis konkreetselt etiooplastest -- arvavad, et kui Rootsi tüdruk ütleb neile ei, on tegemist rassismiga, omavahel ju nad, st rootslased, kogu aeg seksivad.) Arvestades ülaltoodud proportsioone, on paari tuhande "pidutseja" kallaletungid inimestele ja nende varale peaaegu et minimaalne selle kahju kõrval, mis potentsiaalselt oleks võinud tekkida. Samas peaks see toimima äratuskellana, ei ole aga kindel, et osatakse teha õiged järeldused.

Kuid seksuaalne vägivald on vaid üks probleemi tahk. Sajad tuhanded noored mehed, kellel ei ole kindlat tegevust ja selgeid eneseteostuslikke perspektiive, on soodus pinnas kuritegevusele, ekstremismile jne. Ma ei ole kohanud ühtegi realistlikku programmi selle probleemi lahendamiseks Saksamaal (olen kusagilt lugenud, et sellega tegeletakse Põhjamaades, üksikasju ma aga ei tea). Kuid see on eraldi teema.

See, mis juhtus Kölnis ja teistes Saksa linnades, on tohutult õpetlik ja kulturoloogi seisukohalt huvitav. Stereotüüpne arusaam, mida ennekõike levitavad PEGIDA ja sellele lähedased ringkonnad, on see, et toimus kokkupõrge kahe kultuuri vahel -- ühelt poolt vana tsiviliseeritud Euroopa, teiselt poolt agressiivsed nomaadid. Tegelik olukord on palju mitmekesisem. Väga laias laastus võib eristada kolme kultuurimalli. Üks on sisserändajate kultuur, kus tõepoolest võib märgata väga arhailisi jooni (aga kordan, et tegu on väga jämeda määratlusega, sest näiteks süürlaste ja afgaanide vahel on tohutu erinevus: süürlaste kultuur on Euroopale palju lähedasem). Teiseks 21. sajandi Euroopa postmodernistlik ja feministlik kultuur ning kolmandaks samuti euroopalik, aga märksa traditsioonilisem (19. sajandi teise poole -- 20. sajandi esimese poole) kultuur. Mis teeb aga asja põnevaks, et kultuurilisele stratifikatsioonile lisandub sooline. Seda on selgelt näha isegi fotodelt: ühelt poolt näeme PEGIDAt ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, kes on enamasti mehed, teiselt poolt aga samuti seksuaalvägivalla vastaseid, kelle jaoks seksism on aga samas komplektis rassismi ja fašismiga, ning see seltskond on sooliselt palju mitmekesisem, ehkki tundub, et naised on ülekaalus.

Tegelikult on need jõujooned välja joonistunud juba palju varem. USAs nägime analoogilisi asju juba 19. sajandil. Ühelt poolt meie (valgeid) naisi tuleb kaitsta mustade seksuaalvägivalla eest, teiselt poolt aga need meie õrnakesed naised ise muudkui kõõritavad nende mustade poole. Kölnis demonstreerisid PEGIDA toetajad naiste kaitseks pagulasvägistajate ("rapefugees") eest. Aga ka naised ise ei jäänud üritusest kõrvale ning nende grupp tuli välja hoopis teiste loosungitega, nõudes kaitset nende kaitsjate eest, kusjuures üsna energiliselt. Nagu õiged humanistid ja pehmete väärtuste adeptid nõudsid nad rassistide hävitamist.

Mis võis aga nii mõnelegi üllatuseks olla, on teatud lahkhelid, koguni pinged LGBT enne nii monoliitsena tundunud kogukonnas. Nimelt selgus, et sooline kuuluvus on mõnes küsimuses hoopis tähtsam kui seksuaalne sättumus: kui lesbid on endiselt positiivselt meelestatud pagulaste vastuvõtmise osas, siis geide hulgas sellist üksmeelt pole ning on kuulda tugevaid hääli pagulaste vastu. Seega populaarne postmodernistlik idee, et gender on tähtsam kui sugu, läks vähemalt selles küsimuses vett vedama. Kõik see toetab ammu tuntud tõde, et meeste ja naiste vahelised erinevused on suuremad kui ükskõik millised kultuurilised või rassilised.

Selles mõttes nii Saksamaal kui mujalgi, sh Eestis teatud ringkondades populaarne silt 'homomultikulti' on -- rääkimata muust -- eksitav: suur osa geisid on sisserännuvastased, suurem osa sisserändajaid on homoseksuaalsuse vastased.

Niisiis, tegemist on vähemalt kolme erineva kultuuritüübiga ning nendevahelised suhted moodustavad üsna keerulise struktuuri. On terve rida jooni, mis ühendavad pagulaste arusaamu postmodernismiga. Pole tähtsusetu ka see, et mõlemad vastandavad end ennekõike pagulasvastastega. Kuid on ka terve rida selliseid, mis ühendavad pagulasi PEGIDA ja nende pooldajatega, vähemalt kontseptuaalsed skeemid on neil sarnased. Need on ennekõike stereotüübid, mida nimetatakse meesšovinistlikeks: mõlemal juhul on naine ennekõike objekt, mis tekitab ihasid, aga vajab ka kaitset. Ning muidugi on palju ühist eurooplastel, olgu nad kõige ägedamad PEGIDA või kõige raevukamad feminismi pooldajad.  Need on aga üksnes kõige algelisemad tähelepanekud, reaalne pilt on palju keerulisem ja huvitavam ning kujunenud olukord pakub kindlasti suurt huvi antropoloogidele.

Kuid antud postituse fookus ei ole antropoloogiline, mind huvitavad ennekõike Eesti ühiskonna arenguga seotud probleemid. Ma arvan, et meil on võimalus vältida neid vigu, mida on teinud mõned Euroopa riigid.

Kõigepealt peame tõdema, et Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Ei ole juriidiliselt, ei ole moraalselt, ei ole sotsiopsühholoogiliselt. Need poliitilised jõud, kes tahavad Eesti pagulastele avada, peaksid sellest endale aru andma ja kui mitte tegutsema hakkama, siis vähemalt esitama mingid kindlad plaanid. Siiski peab tõdema, et valitsus on hoidnud mõistlikku joont. Esiteks on ilmutatud valmisolekut vastu võtta tõepoolest vaid sõjapõgenikke, kusjuures mitte üksikuid mehi, vaid lastega perekondi, mis olulisel määral maandab paljusid riske. Paraku mitte kõiki. Omalt poolt soovitaksin lisada siia veel üks tingimus: vastu võetakse vaid need, kes kas a) on tugevalt motiveeritud Eestisse jääma ja panustama selle arengusse või b) tulevad ajutiselt vaid seniks, kuni kodumaal kestab verine segadus ning tagavad oma naasmise kodumaale, kui see lõpeb.

(Muide, siin on üks oluline probleem, mis seob migratsioonikriisi kooseluseadusega. Nagu ma juba olen kirjutanud, võib kooseluseadus praeguses redaktsioonis toimida migratsioonipumbana.)

Mis puudutab seadusandlust, siis peaks valitsus andma selge vastuse küsimusele, kuidas talitada näiteks massirahutuste korral (kas ka siis kehtivad kõik inim- ja kodanikuõigused), kuidas deporteerida kriminaalkuritegude sooritajad (kas kõigepealt tuleb oodata kohtuotsust või saab sellistel juhtudel rääkida süütuse presumptsiooni piiramisest)? Nagu me teame, Saksamaal hakatakse alles praegu selle peale mõtlema ja on tõdetud, et nende probleemide lahendamine ei saa demokraatlikus riigis olla lihtne. Siiski arvan, et on võimalik vastu võtta seadus, mis lubaks koheselt välja saata need asüülitaotlejad, kes on arreteeritud massirahutuste käigus. Me ei tohi veel kord lubada endale Pronksiöö häbi, kui peaminister lubas õiglaseid karistusi ja seda, et korrarikkujad peavad kogu kahju kompenseerima, kuid lõppkokkuvõttes pidi hoopis Eesti riik kompenseerima nii mõnelegi kannatanule (viimase sõna tahtsin panna jutumärkidesse, aga seda ei saa teha, kuna nende kannatanustaatus on kinnitatud kohtuotsusega). Kuid asi ei ole siiski vaid seadusandluses, sisserändajad tekitavad uusi väljakutseid ka sotsiaalsfäärile ja korrakaitsele. Suurte noortest meestest koosnevate pagulasgruppide tekkimist Eesti linnades ei saa lubada. Asüülitaotlejate eest vastutavad nii politsei kui sotsiaaltöötajad.

Mis puudutab moraalseid aspekte, siis lihtsad jutud tolerantsusest ei ole üksnes ebapiisavad, vaid on koguni kahjulikud. Kahjuks on seda, mis praegu toimub Eesti avalikus ruumis, raske nimetada diskussiooniks. Käib vastastikune sildistamine ja demagoogitsemine. On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles. Kasutatakse kaht labast demagoogilist võtet: see pole üldse probleem (ja ainult loll ei saa sellest aru) ning kes sa selline oled? Pärast ollakse üllatunud ja nördinud, et neile vastatakse samaga. Mul on eriti kurb, kui mõni intelligentne inimene esitab süüdimatuid süüdistusi oma maa ja rahva aadressil. Pealegi on mul suured kahtlused nende siiruses. Kui keegi kirjutab, et tal ei ole midagi ühist selle rahvaga peale sünnikoha ja keele, siis on mul tõesti raske uskuda, et ta arvab, et seda on vähe. Lisaks jääb õhku rippuma küsimus, kas nende pagulastega, keda ta nii väga ihkab, on tal rohkem ühist. Ja kui on, siis tahaks teada, mis see on? Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.

Kuid me oleme seletamise võlgu ka pagulastele. Neil on mingisugused ulmelised ettekujutused ühiskondadest, kuhu nad tulevad, ning neid ootavad ees suured kohanemisraskused ja pettumused. Paraku ei ole ma näinud isegi mingit selleteemalist projekti (on küll välja antud 33-leheküljeline brošüür, kuid oleks väga naiivne arvata, et see asendab arengut, mida euroopalikud ühiskonnad on sajanditega saavutanud inimõiguste valdkonnas, k.a naiste õiguste osas). Alles nüüd jõuti Norras arusaamisele, et sisserändajale tuleb selgitada Norras kehtivaid naiste õigusi, seda, et miniseelik ei tähenda liiderlikkust ja muud sarnast. Enne pole selle peale valitsuses tuldudki. Nagu pole enne ja vist praegugi veel selle peale tuldud, et tuleks süüvida sisserändajate kultuurilisse tausta, kommetesse ja tõekspidamistesse. Euroopa Liidus on püütud neid asju lahendada bürokraatia tasandil, oleks vaja lisada kompetentsi.

Nad tulevad lakkamatu voona, läbides sadu ja sadu kilomeetreid, läbides kõrbeid, metsi ja pori. Nad on kurnatud, kuid sihikindlad. Nad lähevad sinna, kuhu juhatab neid mingi jõud, kui teel on ületamatu takistus, muudavad nad suunda, nagu jõgi, mis jõuab kaljuni. Takistused neid ei peata, nad otsivad uut võimalust, valivad uue tee. Ungari piir läks kinni, keeratakse Horvaatia poole.

Hämmelduses Euroopa vaatab neid nõutul pilgul. Kes need on? Ohvrid ja hädalised, kes vajavad kaastunnet ja abi, või hoopis halastamatud vallutajad, kes tahavad allutada meid oma barbaarsetele kommetele? Vastust pole. Õigemini, vastuseid on nii palju ja neid esitatakse nii emotsionaalselt ja valjuhäälselt, et nad summutavad iseennast ära.

Üht asja võib väita kindlalt: Euroopa ei olnud selleks valmis. Ei majanduslikult, ei intellektuaalselt, ei moraalselt ega emotsionaalselt. Euroopa Liit ebaõnnestus, näidates järjekordselt oma paindumatust. Mis mind sugugi ei rõõmusta. Kuid veel rohkem kurvastab mind see, et samu etteheiteid olen sunnitud esitama ka Eesti riigile, mida ometi ei tohiks kammitseda ülemäärane bürokraatia. See, et ma olen juba mitu aastat (st enne kriisi ägenemist) erinevatel kohtumistel rääkinud, et pagulaste probleem on ka Eesti mure, mind kuidagi ei lohuta. Eesti riik ja, mis veel olulisem, Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Valitsusele esitatud poolsalajane raport pagulastega seotud ohtudest on leebelt öeldes naiivne. Kogu lähenemine on vale: lähtutakse sellest, et tegemist on singulaarse probleemiga, mis võib küll tekitada teatud raskusi ja pingeid, kuid ajapikku nad vähenevad. Minu hinnang on vastupidine: mainitud raskused on vaid algus. Nende lahendamine toob aga endaga paratamatult kaasa uusi probleeme. See on nagu tuha mahapuhumine tordilt: mida rohkem sa puhud, seda rohkem seda laiali ajad.

Pagulased pole veel kohalegi jõudnud, kui Eesti ühiskonna niigi habras sidusus hakkas ohtlikult mõranema. Pärast Breiviku veretööd julgesid vaid üksikud väga anonüümsed kommentaatorid tema teo heaks kiita. Trollhätteni mõrvatöö puhul aga ilmutab suurem hulk kommentaatoreid nii Delfis kui Postimehes mõistvat ja koguni heakskiitvat suhtumist, seda veel tingimustes, kus kõige krõbedamad kommentaarid kustutatakse. Igal juhul pagulased (moslemid) ise süüdi! Kui eile see uudis tuli ilma üksikasjadeta, siis osa kommentaatoreid teadis aga huvitaval kombel juba kindlalt, et mõrtsukas on moslem. Lase veel sellised riiki sisse. Kui aga hiljem selgus, et tegu on puhtaverelise rootslasega, kelle vaated olid pehmelt öeldes väga rahvuslikud, siis muutus hinnang teole diametraalselt, aga süüdlasteks jäid ikkagi moslemid. Mis mind kõige rohkem kurvastas, on see, et paljud kommentaarid ei olnud tavalise trollimise stiilis: voh, kõva mees, tahaks ka jne, vaid põhjalikud, kaalutletud ja kained arutlused.

Mul oli raske lugeda järgmist teksti, kuid ma arvan, et seda Delfi kommentaari peaks lugema igaüks:

DELFI 23.10.2015 10:12
Ma ei saanud aru Breiviku teost ja eile ei saanud aru ka selle noormehe teost  

   Aga täna turgatas mulle pähe, et see on sõnum sisserändajatele. Et riik võib küll teha hea näo ja Teid siia kutsuda, aga Te peate arvestama võimalusega, et põliselanikud ei salli Teid ja Te võite seetõttu oma elust ilma jääda. Ja just seepärast on ka valitud ohvriteks lapsed. Tapaks ta üks või kaks täiskasvanut, ei ületaks see uudiskünnist. Aga kui tappa lapsi, siis võib-olla hakkab mõni lapsevanem mõtlema, et järsku ei viiks oma lapsi sellisele maale.
    Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja!
    Ja kuna keegi rahvast kuulda ei võta, siis ei jäägi üle muud, kui äärmuslikud abinõud.
   Ja kui ma oleks rootslane, siis mul oleks häbi, et Rootsi on PISA testis 38. Ja kahjuks poliitkorrektsus ei luba teha Pisa testi kahel alusel: rootslastele üks ja sisserännanutele teine.
    Kui neid teise kultuuritaustaga inimesi on vähe, siis ei ole probleemi. Kui neid on palju, siis hakkavad põliselanikud ennast halvasti tundma. Ja kui põliselanikud ennast halvasti tunnevad, siis tunnevad tegelikult kõik ennast halvasti.

Muidugi ei ole see kogu Eesti ühiskond, kuid see killuke peegeldab väga olulist osa praeguse Eesti ühiskonna meeleoludest. Tahaksin, et lugeja vaataks sellesse kui peeglisse. See kommentaar ei ole isegi vihakõne, vaid normaalne, arukas Eesti inimene arutab rahulikult, et tõepoolest tuleb inimesi tappa ja tappa nimelt lapsi. Ning see kõik toimub juba siis, kui pagulased pole siia veel jõudnudki.

Palun mind õigesti mõista: ma ei taha kedagi hukka mõista, k.a ülalmainitud postituse autorit. Ma olen peaaegu kindel, et aasta tagasi oleks ta ise sellisest postitusest olnud tõsiselt häiritud ning poleks uskunud, et selle autor on tema. Paraku aga istub kõigis meis monstrum. Kas me päästame ta lahti või hoiame vaos, on kultuuri, distsipliini, aga ka ühiskondliku atmosfääri küsimus. Ja meie ühiskonna atmosfäär ei ole hea ning karta on, et see halveneb veelgi. Minu meelest on tasakaal ühiskonna ja riigi vahel kui mitte päris rikutud, siis kõvasti kreenis.

Üks nüüdisaegse riigiteooria rajajaid Thomas Hobbes kirjutas 1651. aastal oma kuulsa teose "Leviaatan". Et vähendada vägivalda ja pingeid ühiskonnas, delegeerib ühiskond jõu kasutamise riigile, st kui mulle naaber teeb liiga, siis ei lähe ma ise temaga arveid klaarima, vaid pöördun karistusorganite poole. See, mis delegeeritakse riigile, on ühiskonna range kontrolli all. See on riigivõim, politsei, kohus, sõjavägi. Riik omalt poolt on kohustatud kaitsma kodanikke nii välisvaenlaste eest kui ka siseriiklikes kataklüsmides, kuritegude korral jne. Ideaalis on kodanikud lahked ja üksteise suhtes sõbralikud, aga see, mis on tõeline monstrum, on riik, Leviaatan.

Ma arvan, et suur osa pingeid tuleneb praegu sellest, et nii EL tervikuna kui ka Eesti selle osana on kaotanud orientatsiooni. Kodanikud, vähemalt teatud osa neist, tunnetavad, et riik neid ei kaitse, ja siis näib neile, et nad peavad selle funktsiooni võtma enda kätte.

Tundub, et ma räägin teemast mööda. Lubatud on rääkida pagulastest, aga räägin hoopis eestlastest. Siiski on need asjad seotud ning nagu ma juba ükskord kirjutasin, kõige suuremad pagulaste vastuvõtmise entusiastid lähtuvad samadest stereotüüpidest, mis pagulasvastased. Kogu ELi pagulaste ümberasustamise programm rikub jämedalt inimõigusi ja ennekõike nimelt pagulaste õigusi. Neid suunatakse nagu vange (et mitte öelda, nagu loomakarja) erinevatesse riikidesse, arvestamata mitte üksnes kohalike elanike soove, vaid ka pagulaste enda soove. Ning millegipärast nimetatakse seda solidaarsuseks.

Mida nüüd teha? Siiamaani on meie valitsus, mis üldjuhul hoiab migratsiooni osas mõistlikku konservatiivset joont, tegutsenud kahes suunas: esiteks üritanud kvoote vähendada, teiseks olles valmis võtma ennekõike neid sisserändajaid, kes on meie ühiskonnale (loe: tööturule) vajalikud. Ma ei taha öelda, et see on täiesti vale, kuid siiski pole see ka õige. Minu sügava veendumuse kohaselt tohib valida vaid nende hulgast, kes on ise tõsiselt motiveeritud Eestis elama. St austust siinse ühiskonna, keele ja kultuuri vastu, kes ise soovivad Eestile anda, aga mitte ainult saada ning ei vaata Eestit lihtsalt kui järjekordset vaheetappi oma pikal rännuteel.

Kui ma möödunud korral kirjutasin pagulaskriisist, siis nentisin, et asjal on kaks poolt: statistiline ja inimlik. Ning tollal pöörasin rohkem tähelepanu statistilistele aspektidele. Mul on plaanis seda teemat veel jätkata, kuid siiski huvitavad mind alati rohkem reaalsed inimesed, eriti dramaatilistes situatsioonides. Mainisin tollal Aylan Kurdit, kelle surnukehast tehti suur meediasündmus (ma ei teadnud veel tollal, et see kaader oli lavastatud, tegelikult leiti ta teisest kohast). Täna tahan rääkida teisest poisist, kelle lool -- vähemalt praegu tundub -- on õnnelik lõpp. Jutt on seitsmeaastasest Zaidist, kes tänu meediale sai samuti maailmakuulsaks. Allpool kajastan vaid kolme seika tema sündmusrikkast elust.

Episood nr 1. Ungari piiri ületamine

Neid kaadreid on näinud vist kõik, kuidas Ungari ajakirjanik Laszlo Petra paneb jala taha jooksvale isale, kellel on süles laps, ning nad mõlemad kukuvad.

Niigi ehmunud poiss sai juhtunust suure trauma. Kuid nagu tihti juhtub, head kavatsused pöörduvad karuteeneks, kuid õnneks on vahel ka vastupidi. Poiss ja tema isa Osama Abdul Mohsen said maailmakuulsaks, Laszlo vallandati, aga isa tundsid mõned Süüria immigrandid Hispaanias ära kui tuntud jalgpallitreeneri. Edaspidine meenutas muinasjuttu. Isa ja poeg kutsuti Madridi, kus Hispaania kuulsaim klubi Real võttis nad oma hoole alla ning andis neile elamispinna. Jalgpalliklubi Getafe FC pakkus isale tööd abitreenerina.

Episood nr 2. Kohtumine Ronaldoga

Tõeline triumf oli aga Zaidi elus siis, kui ta Cristiano Ronaldo kutsus ta treeningule ning hiljem saatis Zaid ta käest kinni väljakule.

Episood nr 3. An-Nuşrah' võitleja?

Kahjuks aga on sellele loole veel vara punkt panna. Kord juba kirjutasin olukorrast Süüriast, kus ei ole sugugi kerge aru saada, kes on kelle vaenlane või liitlane. Abdul Mohseni tundsid ära mitte üksnes tema Süüria sõbrad. Sotsiaalmeedias hakkasid levima pildid tema Facebook'ist, mis paljastavat ta islamivõitlejana. Kõigepealt süüdistati teda ISISesse kuulumises (seda ei teinud mitte Araabia allikad, vaid Euroopa parempoolsed), hiljem aga täpsustati, et tegu pole ISISe, vaid An-Nuşrah' Rinde (mis on Al-Qaida Süüria haru) võitlejaga.

New York Times võttis selle asja luubi alla ning selgus, et need süüdistused on alusetud. Must lipp Abdul Mohseni Facebook'is pole ei An-Nuşrah'  ega ISISe lipp, vaid kõige tavalisem Šahada, islami usutunnistus, mis ei ole tingimata seotud ekstremismiga, nagu ka islamis traditsiooniline must värv. Uurides aga süüdistuste allikaid, selgus, et need kõik viivad Süüria valitsuse propagandaaparaadini, mis püüab kõiki Assadi vastaseid esitada ekstremistide ja terroristidena.

Ent kui need süüdistused luhtusid, tulid kurdid välja uute süüdistustega. Väidetakse, et jalgpallitreenerina olevat ta olnud osaline või isegi inspireerija veristes jalgpallimatšijärgsetes kokkupõrgetes araablaste ja kurdide vahel, mille käigus sai surma viiskümmend kurdi. Ehkki Mohsen neid süüdistusi tõrjub, ei ole need leidnud ei kinnitust ega ümberlükkamist sõltumatutest allikatest.

Moralité

Selle loo moraal on lihtne ja samas segane. Kes on Abdul Mohsen? Süütu ohver? Kangelane? Terrorist? Või lihtsalt inimene, kes sattus sündmuste keerisesse, mis ületavad inimmõistust?

...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat.

Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla.

Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised.  Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks. Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa, rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.

Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest. Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased, Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks. Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1% maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia. Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:

• OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.
•  Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda, st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.

On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista.

Märkus: Siiski mõnda tahan. Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu. Kui Kristiina Ojuland hirmutab, et Balti jaamas võib juhtuda nii nagu Budapestis, on tegu just samasuguse juhusega. Budapestist loodavad inimesed saada Saksamaale või Austriasse. Ükski idioot ei hakka Austriasse sõitma läbi Tallinna. Ja vaevalt, et tung Venemaale tuleb nii suur, et ummistab jaama. 

Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside-eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast).

Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.

Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus.

Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika. Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad  kriminaalsed jõud. On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi. Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)? Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud. Sagedamini aga on tegemist "sugulaste" abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil. See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus, vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad. Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik, millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend.

Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule, nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smuugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela. Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus. Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid.

Kui asjad käivad üle mõistuse, siis mõistus püüab need kuidagi ikkagi kontrolli alla saada. Üks levinuim moodus on vandenõuteooria. Hiljuti pakkus Karmo Tüür ühe välja: see kõik pole juhuslik, kodusõjad ja rahutused islamimaades on korraldatud selleks, et migratsioonilaviin lämmataks Euroopa kultuuri. Veidi tundes head kolleegi Tüüri, arvan, et tegemist on siiski pilaga. Tõsisem vandenõuteoreetik oleks öelnud, et madalalt lendad, Tüür. Ega's need rahutused ka niisama ei ole: usakad, juudid ja vabamüürlased on nad korraldanud. Muide, see on peaaegu et Venemaa ametlik positsioon: USA ja EL lõid "värvilisi revolutsioone" toetades nii ISi kui kõik need probleemid.

Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. Kuid õige vandenõu on ühelt poolt selline, mis on täiesti ilmne, teiselt poolt aga on just triviaalsus nende parim kattevari (Edgar Allan Poe "Näpatud kiri"). Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid. Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud: ma olen oma pensioni välja teeninud, mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus: muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi. Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi.

Märkus: Eesti sotsiaalmeedias -- selles, mis ei ole kõige migrandisõbralikum, kohtame pidevalt väidet, et migrandid on hoopis ühiskonnale koormus, kuna tahavad elada sotsiaaltoetustest ja parasiteerida kohalike tööinimeste arvel. Kindlasti selliseid on ja mitte vähe. Kuid siin jällegi tuleb lähtuda ennekõike statistikast. Ja seda on uuritud nii USAs kui erinevates Euroopa riikides. Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud; mida toob selles valdkonnas tulevik, ei tea keegi, optimistid aga lähtuvad mineviku ekstrapoleerimisest. Paljud Eesti tööandjad ihkavadki uut (odavat) tööjõudu. Teine asi on, kui palju nad reaalselt oskavad, tahavad ja on võimelised seda tegema. 

On tekkimas ohtlik konglomeraat, mis koosneb eurobürokraatidest, Euroopa pensionäridest, organiseeritud kuritegevusest ja pagulastest. See, et sellisel puhul on mängu pandud õilsad loosungid, ei muuda selle inetu nähtuse olemust.

Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja hakkab mulle ette heitma positiivse programmi puudumist. Teeselda, et mul on universaalne lahendus, ma ei saa ega taha. Pealegi ei ole lahenduste pakkujatest selles küsimuses puudu. Paraku aga ei põhine valdav enamik neist põhjalikel analüüsidel, vaid üksnes sentimentidel, mis on mõnikord ülevad, mõnikord mitte. Ma arvan aga, et praegu kõige kainema positsiooni võtavad näiteks Jaapan ja rikkad Araabia riigid. Nad ei toeta massimigratsiooni, vaid aitavad kohapealsetes konfliktipiirkondades ja see abi ei ole väike, jutt on sadadest miljonitest, võib-olla koguni miljarditest dollaritest.