Pean tunnistama, et olin tõsiselt solvunud, kui lugesin Evelin Ilvese avaldust, et kuna Riigikogu puhvetis on müügil alkohol, langetatakse meie riigile olulisi otsuseid osaliselt või ka täielikult alkoholijoobes. Olin solvunud mitte niivõrd iseenda pärast, ehkki ma pole kordagi töö ajal (ka Riigikogus) alkoholi tarbinud. Ma ei ole täiskarsklane, kuid minuga samas koosseisus oli Riigikogus mitu inimest, kes seda olid. Veel olulisem on aga see, et ühtegi otsust Riigikogus ei võeta ega ole võetud vastu alkoholi mõjul. Vaid see, kelle informatsioon Riigikogu töö kohta piirdub sotsiaalmeediaga, võib vastupidi arvata.

Siiski, tuletades nüüd enda tolleaegseid meeleolusid meelde, pean tunnistama, et nii mõnigi kord olin tõsiselt häiritud sellest, et mõni üksik saadik alustas juba hommikut sellega, et võttis paar õlut. Ning päeva jooksul võtab veel pealegi. Veelgi enam, mõni napsukangelane tuli isegi Riigikogu kõnetooli. Mulle tundus see tülgastav.

Kuid olen konstruktiivne inimene ja ka siis mõtlesin mitte keeldude ja karistuste peale, vaid kuidas seda probleemi valutult lahendada. Nüüd vist on sobiv hetk mu lahendus avalikustada. Arvan, et on ebaõiglane, et autot ei saa juhtida isegi väga väikese promilliga, aga riiki saab. Ning minu meelest võiks lahendus olla üsna lihtne. Innovatiivsetes automudelites on sisseehitatud alkomeeter (seda võib paigutada ka vanadesse mudelitesse, mõned GPS-süsteemid on ühendatud alkomeetriga). Kui alkomeeter reageerib hingeõhule, siis mootor ei käivitu, juhul kui see juhtub sõidu ajal, sureb auto välja (olen Inglismaal ise sõitnud bussiga, kus alkomeeter peatas sõidu, küll mitte juhi joobe pärast, vaid tema ebakindla juhtimisstiili tõttu -- mootori taaskäivitamiseks pidi ta puhuma).

Ei peaks pakkuma tehnilisi raskusi Riigikogu mikrofoni ja iga saadiku kohamikrofoni ühendamine samuti alkomeetriga. See tagasihoidlik meede välistaks purjuspäi sõnavõtmise. Kuid võib minna veelgi radikaalsemaks: kohaloleku kontrolli ajal registreeritakse mitte üksnes oma kaart, vaid ka puhutakse. See välistaks purjuspäi hääletamise.

Ma olen veendunud, et keeldude ja karistamistega on Riigikogus ja ühiskonnas üldse alkoholismiga võidelda mõttetu -- korjad ära alkoholi puhvetist, toovad sindrid kaasa ja panevad oma tubadesse. Asjale tuleb läheneda konstruktiivselt ja innovatiivselt: Eesti on kuulus oma e-riigi poolest, võiks nüüd alustada ka e-karsklusega.

Et see rakendus võimalikult odavalt ja valutult ellu viidaks, loobun oma idee patenteerimisest.

1. Po ponjatijam
See väljend pärineb vene kriminaalsest argoost. Sõnasõnalises tõlkes on see 'mõistete järgi', kuid tegelikult tähendab see 'targalt'. St on olemas küll ametlikud seadused, kuid elada tuleb mitte nende järgi, vaid targalt, po ponjatijam. Venemaal on see mentaalsus imbunud ka võimustruktuuridesse ning osutunud tervele ühiskonnale mingis mõttes vastuvõetavaks. Põhjus on selles, et ka vene kõrgkultuuris on seadusel madal staatus. Üks asi on külm, formaalne seadus, teine õiglus, millel on reaalne väärtus. Ning see õiglus hakkaski resoneeruma kriminaalide mõistetega.

Olen alati arvanud, et Eesti kuulub lääne kultuuri sfääri sellele omase õigusriigi ideaaliga. Dura lex, sed lex. Seadused on täitmiseks, kui on vaja, neid muudetakse, aga sedagi tehakse seaduslikul moel.

Möödunud nädalal teatas Riigikogu liige Artur Talvik, et rikkus sihilikult valimisseadust:

"Tegemist on välireklaami keeluga ja valimiskampaania ajal ma jätsin oma autole kleepsud peale välikeelu ajaks. Aga eesmärk oligi, et see läheks kohtusse ja see ei olnud n-ö kohukese juhtum, vaid reaalselt soovisimegi selle kohtusse jõudmist, et see ebavõrdsus kaotataks,"

Miks ta seda tegi? Tema enda väite järgi võitleb ta sellisel moel väikeerakondade õiguste eest, kuna kehtiv seadus on nende suhtes ebaõiglane. Ne po ponjatijam.

Miks see jutt ei ole üksnes küüniline, vaid ka ebausutav? Kaks põhjust, idealistlik ja pragmaatiline. Oleks asi idees, deklareerinuks Talvik seda avalikult juba enne valimisi (umbes: "See on ebaõiglane seadus, astun sellele vastu"), kuid midagi sellist kuulda polnud.  Riigikokku valituna aga oleks ta pidanud esinema vastava seadusandliku initsiatiiviga, kuid ka sellest pole midagi kuulda. Ta kasutas välireklaami vargsi ja jäi politseile vahele. Võib arvata, et põhjus on hoopis pragmaatiline ja Talvik ise ka sõnastas selle:

"Tegelikult on need välireklaamid ja autodele kleepimine üks tõhusamaid ja odavaimaid viise ennast n-ö tähelepandavaks teha."

2. Armastatud president

Möödunud nädalal (koolivaheaeg) istusin lastelastega ühes Tallinna kohvikus. Kõrvallauas istusid kaks abielupaari, turistid (?) Venemaalt ja nende eestlastest võõrustajad. Jutt käis loomulikult vene keeles. Eestlased rääkisid seda aktsendiga, kuid korrektselt. Üldiselt ma võõraid jutte pealt ei kuula, pealegi vanal inimesel pole kõrvakuulmine enam see. Kuid kõrvallaua vestlus oli nii entusiastlik ja valjuhäälne, et seda oli raske mitte tähele panna. Ma ei tea, millest see algas, aga mu tähelepanu äratas see, kuidas külalised entusiastlikult ja siiralt kiitsid oma presidenti. Võõrustajad olid nendega ilmselt päri ja samuti entusiastlikult, kuid korrigeeritult põhjamaise temperamendiga sõimasid meie oma. Ja sellega olid ka külalised nõus.

Milline idülliline rahvaste sõprus! Ja siis veel räägitakse, et eestlased ja venelased ei leia kunagi ühist keelt. Millegipärast tundsin aga ennast halvasti. Lausa häbi oli.

Nad tulevad lakkamatu voona, läbides sadu ja sadu kilomeetreid, läbides kõrbeid, metsi ja pori. Nad on kurnatud, kuid sihikindlad. Nad lähevad sinna, kuhu juhatab neid mingi jõud, kui teel on ületamatu takistus, muudavad nad suunda, nagu jõgi, mis jõuab kaljuni. Takistused neid ei peata, nad otsivad uut võimalust, valivad uue tee. Ungari piir läks kinni, keeratakse Horvaatia poole.

Hämmelduses Euroopa vaatab neid nõutul pilgul. Kes need on? Ohvrid ja hädalised, kes vajavad kaastunnet ja abi, või hoopis halastamatud vallutajad, kes tahavad allutada meid oma barbaarsetele kommetele? Vastust pole. Õigemini, vastuseid on nii palju ja neid esitatakse nii emotsionaalselt ja valjuhäälselt, et nad summutavad iseennast ära.

Üht asja võib väita kindlalt: Euroopa ei olnud selleks valmis. Ei majanduslikult, ei intellektuaalselt, ei moraalselt ega emotsionaalselt. Euroopa Liit ebaõnnestus, näidates järjekordselt oma paindumatust. Mis mind sugugi ei rõõmusta. Kuid veel rohkem kurvastab mind see, et samu etteheiteid olen sunnitud esitama ka Eesti riigile, mida ometi ei tohiks kammitseda ülemäärane bürokraatia. See, et ma olen juba mitu aastat (st enne kriisi ägenemist) erinevatel kohtumistel rääkinud, et pagulaste probleem on ka Eesti mure, mind kuidagi ei lohuta. Eesti riik ja, mis veel olulisem, Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Valitsusele esitatud poolsalajane raport pagulastega seotud ohtudest on leebelt öeldes naiivne. Kogu lähenemine on vale: lähtutakse sellest, et tegemist on singulaarse probleemiga, mis võib küll tekitada teatud raskusi ja pingeid, kuid ajapikku nad vähenevad. Minu hinnang on vastupidine: mainitud raskused on vaid algus. Nende lahendamine toob aga endaga paratamatult kaasa uusi probleeme. See on nagu tuha mahapuhumine tordilt: mida rohkem sa puhud, seda rohkem seda laiali ajad.

Pagulased pole veel kohalegi jõudnud, kui Eesti ühiskonna niigi habras sidusus hakkas ohtlikult mõranema. Pärast Breiviku veretööd julgesid vaid üksikud väga anonüümsed kommentaatorid tema teo heaks kiita. Trollhätteni mõrvatöö puhul aga ilmutab suurem hulk kommentaatoreid nii Delfis kui Postimehes mõistvat ja koguni heakskiitvat suhtumist, seda veel tingimustes, kus kõige krõbedamad kommentaarid kustutatakse. Igal juhul pagulased (moslemid) ise süüdi! Kui eile see uudis tuli ilma üksikasjadeta, siis osa kommentaatoreid teadis aga huvitaval kombel juba kindlalt, et mõrtsukas on moslem. Lase veel sellised riiki sisse. Kui aga hiljem selgus, et tegu on puhtaverelise rootslasega, kelle vaated olid pehmelt öeldes väga rahvuslikud, siis muutus hinnang teole diametraalselt, aga süüdlasteks jäid ikkagi moslemid. Mis mind kõige rohkem kurvastas, on see, et paljud kommentaarid ei olnud tavalise trollimise stiilis: voh, kõva mees, tahaks ka jne, vaid põhjalikud, kaalutletud ja kained arutlused.

Mul oli raske lugeda järgmist teksti, kuid ma arvan, et seda Delfi kommentaari peaks lugema igaüks:

DELFI 23.10.2015 10:12
Ma ei saanud aru Breiviku teost ja eile ei saanud aru ka selle noormehe teost  

   Aga täna turgatas mulle pähe, et see on sõnum sisserändajatele. Et riik võib küll teha hea näo ja Teid siia kutsuda, aga Te peate arvestama võimalusega, et põliselanikud ei salli Teid ja Te võite seetõttu oma elust ilma jääda. Ja just seepärast on ka valitud ohvriteks lapsed. Tapaks ta üks või kaks täiskasvanut, ei ületaks see uudiskünnist. Aga kui tappa lapsi, siis võib-olla hakkab mõni lapsevanem mõtlema, et järsku ei viiks oma lapsi sellisele maale.
    Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja!
    Ja kuna keegi rahvast kuulda ei võta, siis ei jäägi üle muud, kui äärmuslikud abinõud.
   Ja kui ma oleks rootslane, siis mul oleks häbi, et Rootsi on PISA testis 38. Ja kahjuks poliitkorrektsus ei luba teha Pisa testi kahel alusel: rootslastele üks ja sisserännanutele teine.
    Kui neid teise kultuuritaustaga inimesi on vähe, siis ei ole probleemi. Kui neid on palju, siis hakkavad põliselanikud ennast halvasti tundma. Ja kui põliselanikud ennast halvasti tunnevad, siis tunnevad tegelikult kõik ennast halvasti.

Muidugi ei ole see kogu Eesti ühiskond, kuid see killuke peegeldab väga olulist osa praeguse Eesti ühiskonna meeleoludest. Tahaksin, et lugeja vaataks sellesse kui peeglisse. See kommentaar ei ole isegi vihakõne, vaid normaalne, arukas Eesti inimene arutab rahulikult, et tõepoolest tuleb inimesi tappa ja tappa nimelt lapsi. Ning see kõik toimub juba siis, kui pagulased pole siia veel jõudnudki.

Palun mind õigesti mõista: ma ei taha kedagi hukka mõista, k.a ülalmainitud postituse autorit. Ma olen peaaegu kindel, et aasta tagasi oleks ta ise sellisest postitusest olnud tõsiselt häiritud ning poleks uskunud, et selle autor on tema. Paraku aga istub kõigis meis monstrum. Kas me päästame ta lahti või hoiame vaos, on kultuuri, distsipliini, aga ka ühiskondliku atmosfääri küsimus. Ja meie ühiskonna atmosfäär ei ole hea ning karta on, et see halveneb veelgi. Minu meelest on tasakaal ühiskonna ja riigi vahel kui mitte päris rikutud, siis kõvasti kreenis.

Üks nüüdisaegse riigiteooria rajajaid Thomas Hobbes kirjutas 1651. aastal oma kuulsa teose "Leviaatan". Et vähendada vägivalda ja pingeid ühiskonnas, delegeerib ühiskond jõu kasutamise riigile, st kui mulle naaber teeb liiga, siis ei lähe ma ise temaga arveid klaarima, vaid pöördun karistusorganite poole. See, mis delegeeritakse riigile, on ühiskonna range kontrolli all. See on riigivõim, politsei, kohus, sõjavägi. Riik omalt poolt on kohustatud kaitsma kodanikke nii välisvaenlaste eest kui ka siseriiklikes kataklüsmides, kuritegude korral jne. Ideaalis on kodanikud lahked ja üksteise suhtes sõbralikud, aga see, mis on tõeline monstrum, on riik, Leviaatan.

Ma arvan, et suur osa pingeid tuleneb praegu sellest, et nii EL tervikuna kui ka Eesti selle osana on kaotanud orientatsiooni. Kodanikud, vähemalt teatud osa neist, tunnetavad, et riik neid ei kaitse, ja siis näib neile, et nad peavad selle funktsiooni võtma enda kätte.

Tundub, et ma räägin teemast mööda. Lubatud on rääkida pagulastest, aga räägin hoopis eestlastest. Siiski on need asjad seotud ning nagu ma juba ükskord kirjutasin, kõige suuremad pagulaste vastuvõtmise entusiastid lähtuvad samadest stereotüüpidest, mis pagulasvastased. Kogu ELi pagulaste ümberasustamise programm rikub jämedalt inimõigusi ja ennekõike nimelt pagulaste õigusi. Neid suunatakse nagu vange (et mitte öelda, nagu loomakarja) erinevatesse riikidesse, arvestamata mitte üksnes kohalike elanike soove, vaid ka pagulaste enda soove. Ning millegipärast nimetatakse seda solidaarsuseks.

Mida nüüd teha? Siiamaani on meie valitsus, mis üldjuhul hoiab migratsiooni osas mõistlikku konservatiivset joont, tegutsenud kahes suunas: esiteks üritanud kvoote vähendada, teiseks olles valmis võtma ennekõike neid sisserändajaid, kes on meie ühiskonnale (loe: tööturule) vajalikud. Ma ei taha öelda, et see on täiesti vale, kuid siiski pole see ka õige. Minu sügava veendumuse kohaselt tohib valida vaid nende hulgast, kes on ise tõsiselt motiveeritud Eestis elama. St austust siinse ühiskonna, keele ja kultuuri vastu, kes ise soovivad Eestile anda, aga mitte ainult saada ning ei vaata Eestit lihtsalt kui järjekordset vaheetappi oma pikal rännuteel.

Süüria presidendi al-Asadi Moskvasse lend ja kohtumine Putiniga toimus saladuskatte all. Sellest informeeriti alles pärast seda, kui al-Asad jõudis tagasi Damaskusesse. Venemaa blogijad (ja see informatsioon jõudis ka Eesti meediasse) selgitasid välja, et lendas ta mitte oma lennukiga, vaid spetsiaalselt Moskvast saadetuga, mis maandus mitte tsiviil-, vaid sõjalennuväljal, kusjuures suure osa lennust Süüriasse sooritas ta väljalülitatud kutsungiga ning ei lennanud otseteed, kuna Türgi õhuruum on Vene lennukitele suletud, vaid läbi Iraani, mille suhted Moskvaga on viimasel ajal järsult intensiivistunud.

On spekuleeritud teemal, kas al-Asad lendas Moskvasse vabatahtlikult või oli see ettepanek, millest ta ei saanud keelduda. Paralleele on toodud Ramzan Kadõrovi toomisega Moskvasse pärast atentaati Ahmat Kadõrvile -- noormees ei jõudnud endale püksegi jalga tõmmata, tuli Kremlisse dressides.

Mis on sellel pildil valesti? Fotol on: Venemaa president Putin, välisminister Lavrov, kaitseminister Šoigu, protokollija; Süüria delegatsiooni esindab üksainus inimene: president al-Asad. Isegi tõlki ei lastud tal kaasa võtta, võõrustajapool kindlustab tõlke (Putini seljataga kükitav noormees).

Venemaa diplomaatilises argoos on riigipeade külaskäigud kas ametlikud visiidid, töövisiidid, mitteametlikud visiidid või lühiajalised töövisiidid. Mis puudutab Al-Asadi kohtumist Putiniga, siis selle kohta on ametlikus teadaandes vaid "külastas". Võib-olla täpsem oleks kirjutada "kutsuti vaibale"?

Pühapäeviti ma tavaliselt lehti ei loe ega vaata internetti enne õhtut. Käin kirikus, lastelastega kohvikus, mõtlen ilusast ja igavikulisest. Täna aga oli juba hommikust saadik telefon punane ja pidin ennast kurssi viima. Pärastlõuna mööduski vihakõnede ja kontravihakõnede saatel.

Kõigepealt rõõmustas ECRI teatega, et paljud Eesti poliitikategelased tegelevad rassistliku ja homofoobse vihakõnega. Vürtsi lisas ka Delfi ise, liigitades hr Varro Vooglaiu poliitikuks, milleks võib teda pidada ainult seda terminit väga laias laastus tõlgendades. Teiste seas said kõvasti sugeda kaks haridusministrit: endine (Tõnis Lukas) ja praegune (Jürgen Ligi), esimene homofoobia, teine rassismi eest. Mõlemal juhul on süüdistused ülepingutatud. Raportile reageeris justiitsminister Urmas Reinsalu, teatades, et vaidlustab selle ametlike kanalite kaudu, ning lisas omalt poolt emotsionaalse kommentaari, et poleks kunagi arvanud, et hakkab Jürgen Ligit kaitsma.

Kuid Urmas Reinsalu ei ole üksnes ründe-, vaid ka kaitsepositsioonis, kuna "selgus", et ta ise peab vihakõnesid, küll mitte homo- ega kseno-, vaid hoopis savisaarefoobseid. Tõsi küll, sellist pügalat veel Euroopa inimõiguste konventsioonis pole, kuid töö selle tekitamiseks käib.

Eilses artiklis esitas Reinsalu tugevaid süüdistusi ametist tagandatud Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastu. Kirjutis on üsna krõbe, kuid minu tagasihoidliku arvamuse järgi faktitruu. Samuti jagan selles sisalduvaid poliitilisi seisukohti. Omalt poolt tahan lisada vaid nii palju, et Keskerakonna probleem ei seisne üksnes Savisaares ja tema Moskva sõprades. Terve see erakond on seotud Venemaa võimuladvikuga koostöölepingu kaudu. Nad võivad vassida nii palju kui tahavad stiilis, et tegelikult on see puhas formaalsus ja reaalselt ei toimi, kuid nende teod kõnelevad iseenda eest. Rõhutan veel kord, asi pole Savisaares. Valisime Europarlamenti pr. Yana Toomi, kes ajab seal moskvameelset ja eestivastast asja, Kesknädal ja Tallinna TV on vaid kergelt maskeeritult putinismi ruuporid jne, näiteid võiks tuua ohtrasti. Need on valusad tõed Keskerakonna kohta, ent paraku nii mõnigi praeguse valitsuse oponent pigistab nende suhtes silma kinni.

Mis puudutab süütuse presumptsiooni, siis siin on Keskerakonna ja EKRE toetusgrupp internetis suutnud luua suure segaduse. Nende loogikat võiks mõista, nagu ei tohiks varast nimetada vargaks enne, kui ta on kohtus süüdi mõistetud. Näiteks kui ma näen, et mul varastatakse jalgratast, pole mul õigust karjuda: püüdke varas kinni, sest ta ei ole veel kohtus süüdi mõistetud. Peaksin ootama, kuni vastavad toimingud on lõpule viidud. Kui ma seda ei tee, olen ise süüalune, vihakõneleja. See on arusaamatus. Ma ei räägi juba sellest, et kui varast ei tohi nimetada vargaks, siis selle vildaka loogika järgi ei tohiks ju vargaks nimetajat vihakõnelejaks sildistada samuti ilma kohtuotsuseta. Mis aga toimub sellel teemal Eesti internetis, on päris naljakas või halenaljakas. Süüdistused vihakõnes käivad vastamisi: oled vihakõneleja! -- ise oled!

Reinsalu artikli kontekstis tuleb selgelt eristada juriidilisi ja poliitilisi hinnanguid. Siinkohal on paslik tsiteerida Vikipeediat, mis võtab kokku Põhiseaduse normi: "Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega." Reinsalu aga kirjutas Savisaarest kui poliitik poliitikust, mitte kui prokurör ega politseinik, kes viib läbi juurdlust. Sellised asjad pole mitte üksnes lubatud, vaid enesestmõistetavad. Pealegi tuleb meelde tuletada, et poliitikategelaste puhul on nii õigus privaatsusele kui süütuse presumptsioon teatud mõttes limiteeritud, nt ajakirjandusel on õigus esitada kahtlusi. Pealegi antud juhul on kahtlused vägagi põhjendatud, süüteo tunnused on osaliselt avalikustatud. Kanavaras tabati teolt, läbiotsimisel selgus, et tal on kodus kõik tumbotškad kanamune täis, mida ta olevat seaduslikult (toidu)pangast välja võtnud. Ja see on vaid väike osa nendest tegudest. "Kolmandik sulas", mis olevat ametlikult saadud Andrei Pervozvannõi fondist, ei saa olla ametlik juba sel põhjusel, et fondi ametlikus projektide nimekirjas seda pole (vrd.).

Meil on sõnavabadus ja olen seda alati kaitsnud. Mul on palju, mida ette heita EKREle, kuid mingil juhul ei soovi ma, et neil suud suletaks. See muuseas näitaks, et ratsionaalseid argumente nende vastu pole. Aga see pole tõsi.

Seoses viimase migratsioonikriisiga on tekkinud paanikast kantud konstruktsioone a la barbarite invasioon, Euroopa vallutamine, allajäämine kultuurisõjas jne. Teiselt poolt kostavad aga hääled, et ah, mis te jamate, mingit ohtu pole. Mõlemad äärmused aga meenutavad kõige rohkem jaanalinde, kes peidavad pea liiva alla, vahe on ainult selles, et mõni sealjuures veel hädaldab. Tahaks rahustada mõlemaid: asi on nigel, kultuurisõda (õigemini peaks rääkima kultuurisõdadest -- neid on mitu ja nad käivad korraga) on reaalsus ja seda juba pikemat aega.

Pärast I maailmasõja lõppu kirjutas saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler oma kaheköitelise bestselleri "Õhtumaa allakäik". Sellised meeleolud olid tollal levinud, juba 1904. aastal kirjutas väljapaistev kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis luuletuse "Barbarite ootel", samal ajal kirjutas Valeri Brjussov luuletuse "Tulevased hunnid". 1940. aastal kirjutas Dino Buzzati oma kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb". Kõigi nende ja veel paljude tekstide juhtmotiiv on elu serva peal. Serva taga on barbarid, hunnid, tatarlased, kes kohe-kohe tungivad meie hubasesse maailma. Kuid Spengleril ja ta järglastel on siin ka teine idee: meie hubane maailm on mäda ja ta hukkub seepärast, et on hukkumist väärt.

Elu Kavafise luuletuses on katastroofi piiril, kuna täna tungivad sisse barbarid. Aga kui selgus, et nad ei tunginudki, muutub kogu elu mõttetuks, barbarite ootamine andis sellele mõtte. Sarnane on Dino Buzzati vaatenurk: terve elu möödub tatarlaste sissetungi ootel. Valeri Brjussovi eshataloogilised hunnid, hävitavad kogu kultuuri, aga minategelane, kes peidab kultuurijäänuseid katakombidesse, loob hunnidele tervitushümni.

Kogu see metafoorika rajaneb moodsa Euroopa ja Rooma impeeriumi lõpuperioodi võrdlusel ja see võrdlus ei ole päris alusetu. Euroopa Liit on juba algusest peale sarnane Rooma impeeriumiga ja mida rohkem ta föderaliseerub, seda suuremaks see sarnasus muutub. Mõlemal juhul on tegemist moodustisega, mis pretendeerib oikumene tuumale. EL ei saa pretendeerida sellele majanduslikus ega sõjalises mõttes, küll aga kultuuriliselt. Kuid praegu ei huvita meid niivõrd Rooma impeeriumi õitseaeg, kuivõrd selle languse ja huku põhjused. Peab tunnistama, et see probleem pole sugugi nii lihtne ning sõltub suurel määral arutleja vaatenurgast ja hetkeolukorrast. Siin vaid mõned pakutud versioonid.

1. Kristlus: Rooma oli tugev niikaua, kuni teenis elujõulisi jumalaid, kusjuures peetakse silmas mitte niivõrd Kreekast laenatud panteoni, kuivõrd Mithra kultust.

2. Keisrite allakäik: Rooma hiilgeaeg oli vabariik, tsentraliseeritud ja piiramatu võim korrumpeeris võimukandjad, mis lõhkus kogu ühiskondliku ja riikliku süsteemi.

3. Orjandusele rajatud majandus kaotas oma efektiivsuse.

4. Impeerium läks lõhki. Needsamad faktorid, mis tõid talle hiilguse, selle ka hävitasid. Et impeeriumi hallata, oli vaja aina suurenevaid kulutusi sõjaväele. Ühenduseks provintsidega ja leegionide kiireks liikumiseks oli vaja infrastruktuuri, mille rajamine ja ülalpidamine muutus ülejõukäivaks. Ja need on vaid osa kulutustest, mis ei osutunud jätkusuutlikuks.

5. Epideemiad. Nn Antoninuse katk (165-180) lõi sellise demograafilise augu, millest Rooma ühiskond enam välja ei tulnud. (Mis haigus see täpselt oli, on vaieldav, põhiliseks kahtlusaluseks pole katk, vaid rõuged või leetrid.)

6. Geneetika. On otsitud ja leitud erinevaid geneetilisi põhjusi, kuid viimasel ajal on rohkem moes epigeneetiline teooria. Roomlased olid nii harjunud heaoluriigiga, et see peatas nende evolutsiooni ja tekitas taandarengu.

7. Keskkond. Rooma riik hävis, kuna roomlased mürgitasid ennast raskemetallidega. Olid moes tinast nõud ja tina kasutati ka veetorustikes. Roomlaste uhkus -- hügieen ja seda tagav veevärk olid hoopis hukutavad, torust tuli mürki. See tekitas viljatust ja nõrgendas füüsiliselt mehi, kellest ei olnud enam sõdureid.

8. Moraali allakäik ja konkreetselt homoseksuaalsus.

9. Revolutsioonid. Orjade ja koloonide ülestõusud (see oli ametlik nõukogudeaegne vormel, mis tekkis Stalini ajal).

Kuid praegusel ajal on loomulikult kõige populaarsem kümnes: võõrrahvaste sissetung. Sellest räägimegi. Barbarite invasioon ei alanud 4. sajandil (üldtunnustatud Suur rahvasteränne algas 4. sajandil, 376 sisenesid goodid Rooma impeeriumi territooriumile). Sõjad barbaritega kestsid kogu Rooma riigi ajaloo vältel, selle tekkest alatest. Need sõjad on õpetlikud. Latiinid olid üks paljudest ja sugugi mitte kõige tugevam hõim Itaalias. Ehkki ei saa väita, nagu oleks kõik nende sõjad alanud sellega, et nad pidid ennast kaitsma nende aladele tungivate võõrvägede eest, moodustasid just kaitsesõjad nende rahvusliku ideoloogia, mis omakorda mõjutas rahvuslikku identiteeti. Et end vaenlaste eest kaitsta, tuli nad purustada. Sõjalistele võitudele järgnes territooriumi hõivamine, sellega aga muutusid riigipiirid pikemaks ja vaenlaste sissetungide võimalused kasvasid. Nii hakkas tekkima sõjaline mull, mis on ka varem ja hiljem saanud saatuslikuks mitmele impeeriumile. Rooma impeerium on aga meile tähtis veel selles mõttes, et siis tekkis ideologeem, et barbarite eest tuleb kaitsta kultuuriväärtusi. Seda ei olnud ei Makedoonia Aleksandri ega Tšingis-Khaani impeeriumil, kuid seda kannavad erinevad EL ideoloogilised ja poliitilised jõud, tihti üsna kultuurikauged.

Barbarite infiltreerimine Rooma kultuuri algas mitu sajandit enne impeeriumi allakäiku. Nad mängisid olulist rolli mitte üksnes kolooniates, vaid ka pealinnas. Neil oli tähtis osa kaubanduses, kultuuris (piisab, kui nimetada Lukianost), aga ka poliitikas -- juba Caesar (1. saj. eKr) kutsus senatisse barbareid, isegi kodakondsuseta isikuid. Ja mis meile eriti oluline, neil oli suur tähtsus sõjaväes. Rooma sõjaväkke astusid terved barbarite hõimud. Mitu väljapaistvat Rooma väejuhti olid endised barbarid. Kui leegionid hakkasid keisrit määrama, sai keisriks teiste seas ka Maximinus I Traaklane (3. saj.), kes sõdis väga edukalt barbarite vastu.

Ehk kuulsaimad barbaritest väejuhid Roomas olid Ricimer ja Arminius, seda küll erinevatel põhjustel. Ricimer (405–472) oli vastuoluline kuju, impeeriumi üks viimaseid suurkujusid. Ta oli päritolult barbar. Karjääri alguses teenis ta Flavius Aëtiuse alluvuses, keda on nimetatud viimaseks roomlaseks. Aëtiusest sai tema sõber ja mentor, kes õpetas talle roomalikke ideaale, millele Ricimer jäi kindlaks elu lõpuni. Nagu Aëtiuski oli Ricimer kristlane, kuid erinevalt temast ariaanlane, nagu paljud teisedki germaanlased. Ta oli edukas väejuht erinevatel rinnetel võitluses vandaalidega ning elu lõpul sai temast Lääne-Rooma impeeriumi faktiline valitseja, kes kontrollis keisreid. Ta leppis Bütsantsi poolt saadetud keisri Flavius Procopius Anthemiusega ning abiellus tema tütrega, ent kui keiser osutus liiga iseseisvaks, kogus kokku oma germaanlased, kukutas ta ja rüüstas Rooma, pannes tema asemele kuulekama Anicius Olybriuse.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ricimer kaitses Roomat nagu roomlane, kuid rüüstas seda nagu barbar.

Arminius, kes elas neli ja pool sajandit varem, oli samuti germaanlane (herusk) Rooma teenistuses. Algul teenis ta rahvuslikus väeosas, kuid varsti sai temast märkimisväärne väejuht, kes saadeti sõdima germaanlaste vastu. Kuidas sündmused edasi arenesid, pole täpselt teada, on esitatud erinevaid variante, ka täiesti proosalisi. Meie aga peatume siin rahvusromantilisel. Nimelt seal, germaanlaste maal, ärkasid temas rahvustunded ja ta läks üle barbarite poolele. Nähes nende armetuid sõjaoskusi, otsustas ta nad roomlaste sõjakunsti järgides välja õpetada. Tulemuseks oli, et germaanlased omandasid roomlaste distsipliini ja relvastuse, kuid neil oli maastikutundmise eelis. 9. aastal ründasid nad Teutoburgi metsas roomlaste sõjaväge ning purustasid selle. Väejuht Varus hukkus. See oli esimene roomlaste suurkaotus barbaritele. See aga sai võimalikuks vaid Arminiuse reeturlikkuse tõttu.

Mis ühtedele reeturlikkus, teistele kangelastegu. Arminius sai sakslaste rahvuskangelaseks juba reformatsiooni ajal ning arvatakse, et juba Martin Luther seostas ta nime Hermanniga ja seeläbi germaanlastega. Arminiusest sai rahvuslik sümbol. Siiski ei ole Arminiuse nime ja Germaania vahel etümoloogilist seost. Küll aga on see Arminiuse võitjal, kes kandis sümboolset nime Julius Caesar, aga pärast võitu kutsuti teda lihtsalt Germanicuseks.

Nii Ricimer kui Arminius olid sisserändaja pojad -- ühelt poolt roomlased, teiselt poolt barbarid. Võib muidugi filosofeerida vaimus "toida hunti, ikka... ". Arminius tekitas roomlastele suure kao -- tõsi, küll, suuremal määral moraalse kui reaalse. Tänu Ricimerile aga kestis Lääne-Rooma impeerium  mõnikümmend aastat kauem kui oleks ilma temata. Milline oli otsustav põhjus Rooma impeeriumi langemisel, ma ei tea. Seda aga võin kindlalt väita, et Rooma impeerium oli languseks valmis.

Alustaksin ühest sotsiaalmeedias laineid löövast (nüüdseks küll maha võetud, kuid endiselt levivast) tekstist, mis on täis eelarvamusi süürlaste osas ja mida on raske pidada mitterassistlikuks. Autor kirjutab probleemidest, mis tekivad süürlastega Lääne-Euroopast (konkreetselt Inglismaalt) pärit inimesel. Ta võtab need kokku järgmistes punktides:

1) Nad ei pea lugu sinu privaatsusest, sorivad luba küsimata su asjades ja mõnikord ka võtavad neid, eriti levinud on sülearvutite ja mobiiltelefonide "laenamine".
2) Nad käituvad lapsikult. Sa võid alustada tähtsat vestlust, kuid äkki sa märkad, et ta ei kuula sind, vaid hoopis mängib.
3) Nad varastavad kingi.
4) Söögi valmistamine ja söögilauakombed on eurooplasele vastuvõetamatud; nad söövad su toitu luba küsimata.
5) Lähevad marru, kui osutada nende vigadele.
6) Nad on organiseerimatud ja distsiplineerimata.
7) Magamiskombed. Magavad sisse oma kohustustesse ja ei pea lugu teise inimese unest.
8) Pidevalt jõllitavad võõraid.
9) Kohtlevad halvasti loomi.
10) Kerjavad.
11) Pidevalt kauplevad ja tingivad.
12) "Autojuhioskused".
13) Tühjad sõnad.

Iga punkt on põhjalikult lahti kirjutatud koos näidetega. Nüüd tekib küsimus, kes on see süürlaste vihkaja? Kas mõni eurooplasest paremäärmuslane? Ei. Tema nimi on Abu Sa'eed al-Britani, ta on ISi võitleja Süürias.

Selle nime valis ta endale ise, Inglismaal oli tema nimi Omar Hussein; ta töötas poes turvamehena. Kiri on adresseeritud tema kaasmaalastele Inglismaal, kes tahavad liituda ISi džihaadiga. Eesmärgiks ei ole tekitada vaenulikkust või üleolekut süürlaste suhtes, vaid hoopis hoiatada potentsiaalseid võitluskaaslasi, et ära hoida hilisemat pettumist. Ta rõhutab, et see kiri ei tohiks mingil juhul demotiveerida inglise võitlejaid liitumast ISiga, pealegi "on meil palju Euroopa pataljone, millega võib liituda, kui ülalmainitu tundub problemaatiline. Tegelikult ma tugevalt soovitan oma lääne vendadel liituda mittearaabia pataljonidega, kui ülalmainitud joontega leppida ei saa."

Kuidas on aga siiski nende rassistlike süüdistustega? Kas siin pole vastuolu sellega, et ta oma "Süüria vendi" iseloomustades kasutab kõiki rassistlikke stereotüüpe? Ja mis õigusega üldse üks britt (olgugi et moslem) halvustab Süüria põliselanikke nende kodumaal? Asi ongi selles, et IS ja teatud määral radikaalne islam üldse ei tunnista rahvusi ja rahvusriike. Muide, ka mitte kuidagi islamivastastena interpreteeritavate Palmyra mälestussammaste õhkamist, mis näib meile täiesti mõttetu (pean siin silmas seinu ja väravaid, mitte inimeste ja loomade kujusid), on põhjendatud kui võitlust kohaliku natsionalismi ja väiklase patriotismiga: Palmyra varemed olid osa süürlaste identiteedist. Eesmärk on globaalne kalifaat, kus ei oleks enam vahet riikide, rahvaste ja religoonide vahel, kõik kummardaksid ainujumalat. Selles kontekstis on kohalikud võitlejad vaid liitlased, kuid paraku kehvapoolsed.

Seoses massilise põgenikuvooluga Süüriast Euroopasse on väljendatud kartusi, et nende hulgas võib olla palju ISi võitlejaid, kes infiltreeruvad Euroopa, k.a Eesti ühiskonda. Teoreetiliselt ei saa sellist võimalust päriselt välistada, ehkki mulle tundub see vähe tõenäoline. Tuleb teha vahet erinevatel radikaalsetel islamiliikumistel. Terroristide saatmine lääneriikidesse oli Al-Qaida ja veel täpsemini Osama Bin Ladeni know-how. Isegi Al-Qaidas endas olid sel teemal lahkarvamused. Enamik teisi rühmitusi võitleb koha peal ning eriti puudutab see ISi, kelle ideoloogia on kõigi moslemite koondamine ühisele rindele. Kui Al-Qaida on salaorganisatsioon, siis IS on riigi staatust taotlev moodustis. Pealegi, nagu näitab lihtsaimgi analüüs, kõige verisemad võitlejad ISis ei ole kohalikud süürlased (kes üldiselt ei ole sugugi verejanulised), vaid mujalt tulnud: Iraagist (nagu ISi juht Abu Bakr al-Baghdadi), Pakistanist, Afganistanist, suur osa endistest Nõukogude Liidu moslemivabariikidest, ent ka Venemaa territooriumi tšetšeenid, dagestanlased jt, samuti aga Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast.

Verise timuka Džihaadi Johni nimi on vist kõigile tuttav. Vähem on teada, et Mohammed Emwazi (Džihaadi Johni õige nimi) on saanud euroopaliku kõrghariduse, tal on BSc kraad ärijuhtimise infosüsteemides ning enne oma karjääri ISis oli ta Inglismaal üsna edukas. ISis sõbrunes ta teiste "inglastega" ning teda koos kolme sõbraga hakkasid pantvangid nimetama biitliteks. Mohammed sai nimeks John, teised vastavalt Paul, Ringo ja George. IS ei ole puht kohalik nähtus, see on globaliseeritud maailma vili.

Kultuuride ja rahvaste vahelised kontaktid toimuvad eri tasanditel. Antiikaja kõrgkultuur hävitati eurooplastest barbarite poolt. Paljud tekstid säilisid üksnes tänu islami kõrgkultuurile. Nad mõjutasid varakeskajal islami humanismi, mis tuli kaarega Euroopasse tagasi renessansiajal. Islami kultuurile võlgneb Euroopa paljud matemaatika peatükid (positsiooniline arvusüsteem, algebra jne; kreeka ja rooma numbrid olid tähed), sama võib öelda ka astronoomia, meditsiini jpt intellektuaalsete valdkondade kohta. Need on nö tipptaseme kontaktid. Kesktaseme kontaktid puudutavad igasuguseid käsitöö-, kaubandus- jne oskusi. Kuid alati on veel need kontaktid, mida kultuuriloolased eriti hea meelega ei kajasta. Need on alamkihtide kontaktid. Need võivad olla isegi produktiivsed: ajalooline lingvistika tunneb palju sedalaadi näiteid, kuid pahatihti on tulemused jälestusväärsed. Need on tõepoolest kultuurilised väljaheited.

IS ongi selline nähtus. On palju räägitud, et IS ei esinda islamit, kuid viimase all on mõeldud islami kõrgkultuuri. IS kindlasti ei esinda ka Euroopa kultuuri, kui peame siin silmas selle tippsaavutusi. Kui kasutada keeleteaduslikke termineid, siis IS on halvimale islami substraadile lisatud halvim euroopalik superstraat. Abu Sa'eed al-Britani ja Džihaadi John on selle kohta ühed parimad, st halvimad näited.

Räägitakse, et ahelsuitsetajalt Friedebert Tuglaselt (või oli see keegi teine?) küsiti kord, kas ta teab, et suitsetamine lühendab elu. "Tean küll," olevat kirjanik vastanud, "aga õnneks sellest sitemast otsast." Erinevus rikastab. Ta teeb seda mitmel tasandil, ja ma oleksin viimane, kes hakkaks seda eitama. Samas ei saa ma ka maha vaikida asjaolu, et pahatihti teeb ta seda just sellest samusest otsast.