Kui ma möödunud korral kirjutasin pagulaskriisist, siis nentisin, et asjal on kaks poolt: statistiline ja inimlik. Ning tollal pöörasin rohkem tähelepanu statistilistele aspektidele. Mul on plaanis seda teemat veel jätkata, kuid siiski huvitavad mind alati rohkem reaalsed inimesed, eriti dramaatilistes situatsioonides. Mainisin tollal Aylan Kurdit, kelle surnukehast tehti suur meediasündmus (ma ei teadnud veel tollal, et see kaader oli lavastatud, tegelikult leiti ta teisest kohast). Täna tahan rääkida teisest poisist, kelle lool -- vähemalt praegu tundub -- on õnnelik lõpp. Jutt on seitsmeaastasest Zaidist, kes tänu meediale sai samuti maailmakuulsaks. Allpool kajastan vaid kolme seika tema sündmusrikkast elust.

Episood nr 1. Ungari piiri ületamine

Neid kaadreid on näinud vist kõik, kuidas Ungari ajakirjanik Laszlo Petra paneb jala taha jooksvale isale, kellel on süles laps, ning nad mõlemad kukuvad.

Niigi ehmunud poiss sai juhtunust suure trauma. Kuid nagu tihti juhtub, head kavatsused pöörduvad karuteeneks, kuid õnneks on vahel ka vastupidi. Poiss ja tema isa Osama Abdul Mohsen said maailmakuulsaks, Laszlo vallandati, aga isa tundsid mõned Süüria immigrandid Hispaanias ära kui tuntud jalgpallitreeneri. Edaspidine meenutas muinasjuttu. Isa ja poeg kutsuti Madridi, kus Hispaania kuulsaim klubi Real võttis nad oma hoole alla ning andis neile elamispinna. Jalgpalliklubi Getafe FC pakkus isale tööd abitreenerina.

Episood nr 2. Kohtumine Ronaldoga

Tõeline triumf oli aga Zaidi elus siis, kui ta Cristiano Ronaldo kutsus ta treeningule ning hiljem saatis Zaid ta käest kinni väljakule.

Episood nr 3. An-Nuşrah' võitleja?

Kahjuks aga on sellele loole veel vara punkt panna. Kord juba kirjutasin olukorrast Süüriast, kus ei ole sugugi kerge aru saada, kes on kelle vaenlane või liitlane. Abdul Mohseni tundsid ära mitte üksnes tema Süüria sõbrad. Sotsiaalmeedias hakkasid levima pildid tema Facebook'ist, mis paljastavat ta islamivõitlejana. Kõigepealt süüdistati teda ISISesse kuulumises (seda ei teinud mitte Araabia allikad, vaid Euroopa parempoolsed), hiljem aga täpsustati, et tegu pole ISISe, vaid An-Nuşrah' Rinde (mis on Al-Qaida Süüria haru) võitlejaga.

New York Times võttis selle asja luubi alla ning selgus, et need süüdistused on alusetud. Must lipp Abdul Mohseni Facebook'is pole ei An-Nuşrah'  ega ISISe lipp, vaid kõige tavalisem Šahada, islami usutunnistus, mis ei ole tingimata seotud ekstremismiga, nagu ka islamis traditsiooniline must värv. Uurides aga süüdistuste allikaid, selgus, et need kõik viivad Süüria valitsuse propagandaaparaadini, mis püüab kõiki Assadi vastaseid esitada ekstremistide ja terroristidena.

Ent kui need süüdistused luhtusid, tulid kurdid välja uute süüdistustega. Väidetakse, et jalgpallitreenerina olevat ta olnud osaline või isegi inspireerija veristes jalgpallimatšijärgsetes kokkupõrgetes araablaste ja kurdide vahel, mille käigus sai surma viiskümmend kurdi. Ehkki Mohsen neid süüdistusi tõrjub, ei ole need leidnud ei kinnitust ega ümberlükkamist sõltumatutest allikatest.

Moralité

Selle loo moraal on lihtne ja samas segane. Kes on Abdul Mohsen? Süütu ohver? Kangelane? Terrorist? Või lihtsalt inimene, kes sattus sündmuste keerisesse, mis ületavad inimmõistust?

Eile rõõmustasin enda meelest koos terve Eestiga röövitud Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri õnneliku kodumaale naasmise üle. Kuid juba õhtul märkasin meedias (nii ametlikus kui sotsiaalses) midagi imelikku. Selgus, et isegi seda juhust kasutab suur osa kirjutajatest ja kommenteerijatest, et välja valada viha ja põlastust Eesti riigi, selle võimude ja presidendi suhtes. Võib kohata lauslollusi, nt Ilves olgu vait, kuna pole midagi teinud Kohveri vabastamise heaks, sest ta "totaalselt keeldus venelastega kohtumast".

Kõik vajalikud kontaktid Venemaa võimudega (alates Välisministeeriumist ja lõpetades jõustruktuuridega) olid kaasatud.  Tuleb silmas pidada ka seda, et Eston Kohver istus küll Venemaa kongis, kuid selle piltlikult öeldes võti asus läänes. Eesti riik kasutas kõike oma ressursse (nii presidenti kui valitsust, Riigikogu ja Europarlamendi saadikuid, aga ka erinevaid ühiskondlikke organisatsioone), et survestada meie liitlasi, kes omakorda tegid Venemaale Kohveri kinnihoidmise ebamugavaks. Eesti riik käitus selles kahetsusväärses loos väärikalt ja efektiivselt ning me kõik võiksime selle üle rõõmu ja uhkust tunda.

Võib vaid kaasa tunda nendele kommentaatoritele, kelles iga meie kordaminek tekitab üksnes veelgi sügavamat kibestumist. Selles loos on aga üks õpetlik aspekt, nimelt anonüümsete (kuid mitte ainult -- osa kurje kommentaare on allkirjastatud eesti nimedega, ja tegu on tihtipeale reaalsete inimestega) kommentaatorite negatiivne lõimumine. Nt kümmekond aastat tagasi olid eestikeelse Delfi kommentaarid valdavalt osalt russofoobsed, venekeelses Delfis käis aga sümmeetriline ja veel räigem sõim eestlaste ja Eesti riigi suunas. Nüüd on hinnangud suuresti ühtlustunud, kuid paraku eestivastasel platvormil. Eile õhtul valitses Delfi kommentaariumis eesti ja vene poolel liigutav üksmeel. NB! Ma mingil juhul ei kutsu siin üles taastama russofoobset status quo'd. Foobia (väljendugu see hirmus, vihkamises või jälestamises) on üldse kahjulik kaaslane, igati tervislik oleks sellest lahku minna.

Ei maksa süüdistada sotsiaalmeediat ja anonüümseid kommentaatoreid olukorras, kus ametlik meedia ei talitanud sugugi paremini. Juba eile õhtul, aga eriti täna hommikupoole olid kõik väljaanded täis Venemaa propagandistlikku materjali, alates FSB valmistatud videolõikudest ja lõpetades vene propagandistidest kommentaatoritega. Tuntud arvamusliider Ahto Lobjakas heitis Eesti meediale ette, et puudus Eesti-poolne kaamerapilt. Igaks juhuks tuletan Lobjakale ja paljudele teistele, kes seda arvamust jagavad, meelde erinevust Eesti ja Vene ühelt poolt meedia ja teiselt poolt jõustruktuuride vahel. Nimelt erinevalt FSBst ei ole KAPO propagandaorganisatsioon. Ning teiseks, Eesti meedia ei ole julgeolekuorganite osa. Venemaal on aga paraku kõik need funktsioonid ühendatud. Eesti ajakirjanikud ei olnud kohal nimelt seepärast, et nad ei ole KAPO kaastöötajad. Kui plaanitavast vangide vahetamisest oleks Eesti meediale eelnevalt teada antud (aga see tähendab, et sellest oleks kohe saanud teada ka laiem avalikkus -- sellistest asjadest avalikkuse informeerimine on meedia otsene kohustus), oleks kogu operatsioon võinud luhtuda. Vaevalt et see oleks Ahto Lobjaka soov.

Kuidas siis kajastada sündmust, mille kohta on vaid vaenulik videomaterjal? Nii nagu seda tegid BBC, Euronews jt: kasutatakse FSB videorida, kuid diktoritekst on oma, mis tasakaalustab vene poole propagandat omapoolse kommentaariga. Just seda oleks pidanud tegema, kuid ei teinud Eesti ajakirjandus. Käimasolevas infosõjas on meedia paraku meie nõrk lüli.

Mis on ühist Eston Kohveri vabastamisel ja Vene hävitajatel Süürias?

Nii mõnigi asjatundja ja lihtsalt kommentaator on kergitanud kulmu: miks vahetati Kohver just Dresseni vastu (aga mitte nt Vladimir Veitmani vastu, kes erinevalt tagasihoidlikust miilitsast Dressenist oli olnud KGB ohvitser)? Ma arvan, et selline väike üllatusmoment ongi asja sisse programmeeritud, kuid suuremas plaanis pole see oluline. Palju olulisem on näiteks ajastus, ja et Kohveri advokaat Aksjonov (kelle kohta räägitakse, et ta on FSB teenistuses) väidab, et vahetamise aeg ei oma tähtsust, on iseenesest kindel märk.

Kohveri vabastamine on kindel signaal läänele, konkreetselt aga Obamale ning paljud vaatlejad on sellele juba tähelepanu juhtinud. Raimo Poom tuletab asjakohaselt meelde, et ka Kohveri röövimine ei olnud sõnum üksnes Tallinnale, vaid ka Washingtonile. Eston Kohveri naasmine on muidugi rõõmustav uudis ja Eesti kontekstis tõepoolest uudis number üks. Kuid laiemas plaanis on see vaid väike osa suuremast manöövrist.

Pärast Krimmi annekteerimist, invasiooni Kagu-Ukrainasse ning eriti reisilennuki allatulistamist ei olnud Putin enam salongikõlbulik ning lääne liidrid hakkasid teda vältima peaaegu et solvava demonstratiivsusega. See oli Putinile isegi suurem löök kui majandussanktsioonid, seda võttis ta isiklikult. Oli ju aeg, kui Merkel, Sarkozy ja Berlusconi olid ta sõbrad, George Bush vaatas talle silma ja koguni nägi seal midagi (seepeale kommenteeris tollane demokraatide liider Hillary Clinton, et temagi näeb seal midagi: kolme tähte -- KGB). Kuid nüüd on kõik möödas. Sõber Silvio võib küll käia Krimmis portveini joomas, aga ta pole enam Itaalia peaminister, vaid mahakantud kõnts. Vene diplomaata ongi viimastel kuudel ja eriti nädalatel aktiivselt pingutanud selle nimel, et korraldada Putini kokkusaamisi lääne liidritega, Obamale helistati lausa mitu korda.

See on see kontekst, kus Putin avas uue rinde, ja selleks osutus Süüria. Tartusse on ennegi relvi saadetud (jutt on mõistagi Süüria linnast Tartus, mitte Emajõe Ateenast), kuid seda tehti kuidagi vargsi, hävitajad aga saadeti demonstratiivselt. Ning vajalik efekt on juba saavutatud. Esimesena lendas kohale Iisraeli peaminister Netanyahu, kes oli mures võimalike kokkupõrgete pärast Iisraeli ja Venemaa õhujõudude vahel, ning mingid garantiid on ta lahke Putini käest ka saanud. Kuid Netanyahu on väike kala. Vene diplomaatia töötab selle kallal, et Vene väed saaksid Süürias liitlase staatuse, loomulikult võitluses ISILi vastu. Ja peab tunnistama, et selle käiguga õnnestus Putinil lääs kahvlisse panna.

See ongi Vene diplomaatia harjumuspärane praktika: tuleb tähelepanu kõrvale juhtida ebasoovitavatest probleemidest, väites, et need ei ole üldse olulised, ning püüda näidata, et Venemaa on väärtuslik liitlane. Nii käituti juba Vene-Gruusia sõja ajal 2008, kui välisminister Lavrov teeskles imestust, et lääs reageerib nii kärarikkalt Gruusia asjus, on ju see viimane läbikukkunud projekt, selle asemel et teha koostööd tähtsates asjades nagu näiteks majandus või võitlus rahvusvahelise terrorismiga.

Mis aga puudutab Kohveri vabastamist, on see samuti juba vana nõukogudeaegne praktika, et tippkohtumise organiseerimise käigus vabastati mõni poliitvang. Seda traditsiooni jätkas ka Putin, vabastades enne Sotši olümpiat nii Mihhail Hodorkovski kui ka Pussy Rioti.

...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat.

Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla.

Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised.  Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks. Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa, rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.

Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest. Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased, Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks. Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1% maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia. Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:

• OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.
•  Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda, st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.

On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista.

Märkus: Siiski mõnda tahan. Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu. Kui Kristiina Ojuland hirmutab, et Balti jaamas võib juhtuda nii nagu Budapestis, on tegu just samasuguse juhusega. Budapestist loodavad inimesed saada Saksamaale või Austriasse. Ükski idioot ei hakka Austriasse sõitma läbi Tallinna. Ja vaevalt, et tung Venemaale tuleb nii suur, et ummistab jaama. 

Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside-eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast).

Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.

Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus.

Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika. Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad  kriminaalsed jõud. On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi. Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)? Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud. Sagedamini aga on tegemist "sugulaste" abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil. See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus, vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad. Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik, millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend.

Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule, nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smuugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela. Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus. Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid.

Kui asjad käivad üle mõistuse, siis mõistus püüab need kuidagi ikkagi kontrolli alla saada. Üks levinuim moodus on vandenõuteooria. Hiljuti pakkus Karmo Tüür ühe välja: see kõik pole juhuslik, kodusõjad ja rahutused islamimaades on korraldatud selleks, et migratsioonilaviin lämmataks Euroopa kultuuri. Veidi tundes head kolleegi Tüüri, arvan, et tegemist on siiski pilaga. Tõsisem vandenõuteoreetik oleks öelnud, et madalalt lendad, Tüür. Ega's need rahutused ka niisama ei ole: usakad, juudid ja vabamüürlased on nad korraldanud. Muide, see on peaaegu et Venemaa ametlik positsioon: USA ja EL lõid "värvilisi revolutsioone" toetades nii ISi kui kõik need probleemid.

Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. Kuid õige vandenõu on ühelt poolt selline, mis on täiesti ilmne, teiselt poolt aga on just triviaalsus nende parim kattevari (Edgar Allan Poe "Näpatud kiri"). Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid. Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud: ma olen oma pensioni välja teeninud, mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus: muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi. Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi.

Märkus: Eesti sotsiaalmeedias -- selles, mis ei ole kõige migrandisõbralikum, kohtame pidevalt väidet, et migrandid on hoopis ühiskonnale koormus, kuna tahavad elada sotsiaaltoetustest ja parasiteerida kohalike tööinimeste arvel. Kindlasti selliseid on ja mitte vähe. Kuid siin jällegi tuleb lähtuda ennekõike statistikast. Ja seda on uuritud nii USAs kui erinevates Euroopa riikides. Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud; mida toob selles valdkonnas tulevik, ei tea keegi, optimistid aga lähtuvad mineviku ekstrapoleerimisest. Paljud Eesti tööandjad ihkavadki uut (odavat) tööjõudu. Teine asi on, kui palju nad reaalselt oskavad, tahavad ja on võimelised seda tegema. 

On tekkimas ohtlik konglomeraat, mis koosneb eurobürokraatidest, Euroopa pensionäridest, organiseeritud kuritegevusest ja pagulastest. See, et sellisel puhul on mängu pandud õilsad loosungid, ei muuda selle inetu nähtuse olemust.

Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja hakkab mulle ette heitma positiivse programmi puudumist. Teeselda, et mul on universaalne lahendus, ma ei saa ega taha. Pealegi ei ole lahenduste pakkujatest selles küsimuses puudu. Paraku aga ei põhine valdav enamik neist põhjalikel analüüsidel, vaid üksnes sentimentidel, mis on mõnikord ülevad, mõnikord mitte. Ma arvan aga, et praegu kõige kainema positsiooni võtavad näiteks Jaapan ja rikkad Araabia riigid. Nad ei toeta massimigratsiooni, vaid aitavad kohapealsetes konfliktipiirkondades ja see abi ei ole väike, jutt on sadadest miljonitest, võib-olla koguni miljarditest dollaritest.