Olen kuulnud, et minu blogi loetakse ka Venemaal tõlkeprogrammide abil. Kuid viimasel ajal olevat juurdepääs sellele (vähemalt aeg-ajalt) blokeeritud, ka minu e-kirjad kippuvad Venemaal kaduma. Kuid mitte ainult minu blogi. Mulle teatati, et on takistatud juurdepääs ka minu publikatsioonidele academia.edu keskkonnas, mis on juba palju tõsisem märk, kuna piirab mitte üksnes mõtteavaldusi, vaid ka akadeemilist vabadust.
    Mind, kes ma elasin aastaid KGB kontrolli all* ja olen pidevalt jälginud Venemaa arengut, see kõik ei üllata. Võtan seda isegi omamoodi tunnustusena. Nüüd aga selgus, et ei avane ka minu isa Juri Lotmani teosed. Sellest kirjutab üks vene kirjanduse õpetaja Venemaal. Paradoks aga seisneb selles, et Juri Lotmani kirjutatud Puškini biograafia on Venemaa gümnaasiumides kohustuslik kirjandus.

* Nt mu telefoni kuulati demonstratiivselt pealt ja vahel ka öeldi sõna sekka (kes mäletavad nõukaaegset telefonisidet, teavad, et aeg-ajalt tekkisid nn valeühendused ja mõnikord võisid ka ise sattuda kellegi vestluse peale, kuid meie pere telefoni pealtkuulamine oli süstemaatiline ja varjamatu). Mu kirju mitte üksnes avati, vaid ka vahetati nende sisu. Nii sain kord värsiteadlaselt Vadim Bajevskilt kirja. Ümbrikut avades imestasin, et käekiri pole tema oma, kuid veel "huvitavam" oli kirja sisu. See algas pöördumisega "Tere, mamulja!" ja järgnes südantlõhestav lugu sellest, kuidas üks sugulane võttis temalt raha, aga lubatud kaminaresti ei valmistanud.

UPD 3.05. Sain teada, et juurdepääs nii mu blogile kui teaduspublikatsioonidele on Venemaal taas avanenud, samas kirjad ikka veel kohale ei lähe (ehkki mulle tulevad). Kuid esialgu õnnestub mul nad üle kavaldada, saadan kirju sõpradele teistes riikides palvega edastada Venemaale. Siiamaani toimib.

Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.

Viimasel ajal on saanud Putini võrdlusest Hitleriga peaaegu klišee. Selle tõi välja Putinile opositsiooniline vene sotsiaalmeedia, misjärel levis see Lääne ajakirjanduses ja on jõudnud ka poliitikute diskursusesse. Eerik-Niiles Kross näitab oma põhjalikus analüüsis isegi tekstuaalseid sarnasusi Hitleri ja Putini kõnedes Krimmi ja Austria Anschlussi puhul. Selline analüüs on asjakohane ja õige, siiski tahan ma teha Hitleri ja Putini võrdluse kohta kaks täpsustavat märkust ja kaks lisamärkust.
        1. Tegemist ei ole siiski võrreldavate suurustega: üks on originaal, teine selle kahvatu koopia. Hitler töötas koos oma väheste abilistega oma rahvussotsialistlikust ideoloogiast lähtudes vastava retoorika ise välja. Putinil ja tema kõne kirjutajatel ei ole mingit ideoloogiat ja nad lähtuvad Hitleri retoorikast, kusjuures teevad seda avalikult, ma ütleksin, et isegi demonstratiivselt. Käibele on lastud koguni (küll mitte Putini enda poolt) väljend "Üks rahvas, üks riik". Siiski veel mitte üks juht. See teeks asja liiga naeruväärseks.
        2. Ei mäleta enam, kes oli see irvhammas, kes esitas retoorilise küsimuse: "Mis vahe on Putinil ja Hitleril?" ning vastas ise: "Ainult see, et üks neist on multimiljardär." See "ainult" on aga võtmetähtsusega. Hitler uskus oma ideoloogiasse, sellest tulenevatesse eesmärkidesse ja oma missiooni ning Austria Anschluss oli oluline samm selle eesmärgi saavutamiseks. Putin ei usu mitte millessegi. Ta kaitseb vaid oma vara, oma isiklikku võimu ja koguni oma elu. Ülemöödunud aastal alanud protestilaine Venemaal näitas, kui vähe populaarne ta oma rahva seas on, sõltumata nendest numbritest, mille ta võim endale valimistel joonistab. Janukovitši režiimi kokkuvarisemine ja tema kokkuriisutud vara avalikustamine andis Putinile selge signaali, et on vaja tegutseda. Väike võidukas sõda on see, mis toimib alati sarnastes olukordades autoritaarsetes režiimides. Hullumeelne jefreitor saatis enda rahvast surma oma suurejooneliste luulude realiseerimiseks. Putin on valmis sedasama tegema vaid oma isiklike huvide kaitseks.

Ja nüüd kaks lisamärkust. Ei maksa arvata, et öeldu valguses on Putin Hitlerist vähem ohtlik. Olgugi, et tema puhul "ühe riigi, ühe rahva" retoorika on sisutühi, sisaldub selles ohtlik potentsiaal. Pärast Austria Anschlussi selgus, et ka Sudeedimaa sakslased kannatavad tohutult, seejärel aga Ida-Preisimaa jne. Kuni lõpuks vedeles ühe punkri kõrval kellegi põlenud laip.
        Ning teiseks. Anschlussi ajal tervitasid austerlased Hitlerit  ja tema vägesid lilledega, rahvapidustused ületasid oma mastaapsuses Krimmi omi. 1945. ja järgnevatel aastatel nägi Austria juhtkond palju vaeva tõestamaks, et II maailmasõjas ei olnud Austria Hitleri tegude kaasosaline, ei olnud isegi liitlane, vaid hoopis natsi-Saksamaa esimene ohver. Hitleri retoorikat reinkarneerivatel Vene ideoloogidel ja Krimmi elanikel oleks kasulik meeles pidada ka seda.   

Meedias (kahjuks ka Eesti omas) võib kohata täiesti arulagedat arvamust, et olgu Krimmi referendumi legitiimsusega nii nagu on, aga valdav enamik selle elanikke ju hääletaks ka korrektselt läbi viidud referendumil samamoodi. Umbes selles vaimus esines Moskvas ka Edgar Savisaar, nii arutles ka minu eilses postituses tsiteeritud Aleksandr Potšinok: "Referendumi võib läbi viia ükskõik millises variandis -- vaatlejatega ja ilma, vägedega või ilma -- tulemus oleks kindlalt Venemaa ühendamise poolt." Ka mõned tuttavad on mulle väljendanud sarnast seisukohta. Olen kergelt hämmingus, kuna arvasin, et selline juriidiline nihilism on iseloomulik vaid meie idanaabritele. Igal juhul võiksid eestlased mäletada mõndagi minevikust.
        1940. aasta ENSV Ülemnõukogu valimistel said ülekaaluka võidu (92,9%) Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid, kes said Ülemnõukogus kaheksakümnest kohast kaheksakümmend. Et selline suurepärane Liit on üldse olemas, polnud enne valimisi Eesti rahval mingit aimu.
        Kogu Nõukogude okupatsiooniaja jooksul sai kõikide valimistel ENSVs ülekaaluka võidu kommunistide ja parteitute blokk (tavaliselt 98-99%). Juba esimestel vabadel valimistel ei hääletanud selle bloki poolt mitte keegi.
        Muidugi, valimistel võib juhtuda nii mõndagi. Nt 2011. aasta valimistel oli Venemaal Rostovi oblastis osalusprotsent 146,47% (hiljem nimetas ülemaaline valimiskomisjon neid andmeid ekslikeks). Saja protsendi ületamine Venemaa valimistel ei ole unikaalne, nt Inguššias oli Putini toetus samuti üle 100%, ka Krimmi referendumil hääletas mõnes jaoskonnas üle 100% valijatest. Aserbaidžaanis avaldati valimistulemused kogemata päev enne valimiste toimumist (need on needsamad valimised, mille korraldust Kristiina Ojuland kiitis, vt).
        Juriidilised normid (nii siseriiklikud kui rahvusvahelised) ei ole sisutühi formaalsus. Ei saa rääkida demokraatiast väljaspool õigusriiki, ei saa rääkida normaalsetest rahvusvahelistest suhetest väljaspool rahvusvahelist õigussüsteemi. On mõttetu rääkida Krimmi referendumist okupatsioonitingimustes ning selle mõttetu ettevõtmise tulemused on tühised nii oma vormilt kui ka sisult.

Putin viib Vene vägesid Ukrainasse, okupeerib ja annekteerib Krimmi, ähvardab sõjalise sekkumisega teisi riike ning vaba maailm ei saa seda loomulikult nõnda jätta. Erinevad riigijuhid ja poliitilised liidrid on talle valjuhäälselt ja võimsat retoorikat kasutades väljendanud ühemõtteliselt, et sellist käitumist nad heaks kiita ei saa ja et selline asi rikub mitte üksnes suhteid Venemaaga, vaid kogu Teise maailmasõja järel väljakujunenud rahvusvahelise õiguse süsteemi. Blablabla, vastavad neile Venemaa võimuesindajad, kes ei varja oma põlgust lääne manitsuste suhtes. Eriti sõnakas on nagu tavaliselt Dmitri "Suur Suu" Rogozin, aga ka välisminister Lavrov on sama suhtumist veidi diplomaatilisemalt väljendanud ning veelgi enam, ähvardas omakorda läänt.

Kuid midagi on siiski ka reaalselt tehtud: on koostatud väike nimekiri isikutest, kes ei ole Euroopa Liitu ja USAsse teretulnud. Samuti on ähvardatud külmutada Moskva ametnike pangakontod. Veel on antud Ukrainale üle miljardi dollari selleks, et nad maksaksid ära Gazpromi võlad.
        Kõik see ajab vaid Moskva naerma. Esiteks, viisakeelud puudutavad väga piiratud ametnikuhulka, samas kui nii Vene parlamendi ülem- kui alamkoda andsid rahvusvahelist õigust rikkudes Putinile ühehäälselt loa viia sõjavägi suveräänsesse riiki. Mis aga puudutab Gazpromi võlgu, siis see on nagu otsene Putini premeerimine: need olid lootusetud võlad, mille tagasisaamisega Gazprom, sisuliselt Vene riiklik kontsern, enam ei arvestanudki. Samas on neil raske välja lülitada Ukrainasse minevat gaasi, kuna siis võib Ukraina blokeerida gaasitransiidi Lääne-Euroopasse. Kuid arvatavasti teevad Putini eriti rõõmsaks pangakontode külmutamise ähvardused. Kapitali väljavool on Vene majandusele suur probleem. Nüüd aga toovad hirmunud sulid ja muud toredad Venemaa ärimehed ruttu oma aktivad tagasi Venemaale. Ka seda võib pidada kaudseks Krimmi avantüüri finantseerimiseks.
        Asi pole selles, nagu ei oleks kontode sulgemine või külmutamine efektiivne samm. Kuid see, kuidas seda praegu teostatakse, on väga kummaline. Sisuliselt on Venemaale antud hoiatusmärk ning vastavate transaktsioonide läbiviimiseks piisavalt aega.

Öeldu ei tähenda, et Venemaa on saavutanud võidu ja lääne reaktsioon on mõttetu. Pigem vastupidi, see on Pyrrhose võit, Krimm on väga kahtlase täidisega pirukas. Eesti meedia avaldab erinevaid hinnanguid selle kohta, palju Krimmi ühendamine Venemaale maksma läheb. Putin nimetas arvu üks miljard dollarit. Lääne eksperdid hindavad seda kümnetes miljardides. Kuid antud juhul on võib-olla kõige tõsiseltvõetavam Venemaa majandus- ja poliitikategelase Aleksandr Potšinoki ekspertarvamus. Asi on selles, et Potšinok pole üksnes autoriteetne majandusteadlane, vaid ka Putini poliitika suhtes positiivselt meelestatud autor. Veelgi enam, ta leiab, et Krimmi ühendamine Venemaaga on õigustatud nii ajaloolistel, juriidilistel kui ka psühholoogilistel põhjustel. Kuid ta ütleb, et asjal on veel üks külg: majanduslik ning ta arvutab välja, palju see võiks Venemaale maksma minna. Lüües kõik kulud kokku ja lähtudes pigem minimaalsetest kui keskmistest kuludes, saab ta arvuks kolm triljonit rubla, mis on veidi alla saja miljardi dollari. Kusjuures Potšinok ei arvesta võimalike sanktsioonide majanduslikku mõju, tegu on vaid otseste Krimmi liitmisega seotud kuludega. Putinile opositsioonilised kommentaarid sotsiaalmeedias lisavad veel, et Potšinok ei arvesta korruptsiooni ja riisumisega seotud kulusid, mille arvesse võtmiseks tuleb Vene majanduses lisada tavaliselt veel kusagil 40% (Sotši olümpia puhul arvestati sellele koguni 60%, kuid mõistagi on tegu mitteametlike ja puht hinnanguliste kalkulatsioonidega). Juhtus aga kahjuks nii, et see artikkel oli tema viimane sõnavõtt. 16. märtsil 55-aastane Potšinok suri.

Edgar Savisaar sõitis Moskvasse ja esines Moskva Diplomaatilises Akadeemias loenguga. Loeng ise (sellega saab tutvuda Delfis) on peaaegu sisutühi, kui välja arvata see, et suure osa loengust pühendas Tallinna linnapea mitte munitsipaalprobleemidele ja linnadevahelistele kontaktidele, vaid sellele, kui kahjulik on nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Eesti riigi Venemaa-poliitika. See kõik ei vääriks isegi mainimist, kui mitte arvestada esinemise aega ja kohta.
        Juba Moskva-visiidi aeg sätiti ajale, kui läänemaailm piirab kontakte Venemaaga. Selle taustal on ühe Eesti juhtiva poliitiku külaskäik interpreteeritav (ja Vene meedia just nii seda ka serveeris) heakskiidu ja solidaarsuse märgina. Savisaare loeng aga langes kokku ajaga, mil Venemaa parlament kuulutas välja Krimmi annekteerimise ja president Putin esitas oma uue välispoliitilise doktriini, mis ei piirdu enam Venemaa kaasmaalaste kaitsega, vaid seisneb "Vene maade taasühendamises". See formuleering nõuab eraldi analüüsi, praegu aga keskendume Edgar Savisaare tegevusele.
        Ülimalt märgiline on ka esinemise koht. See ei ole tavaline õppeasutus. See Stalini loodud akadeemia kuulub mitte haridus-, vaid välisministeeriumi alluvusse, arendades ja lihvides välispoliitikat ning valmistades ette välispoliitilise nomenklatuuri tippkaadrit (mitte segamini ajada Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (МГИМО), mis valmistab ette keskastmespetsialiste, kusjuures mitte tingimata diplomaate).
        Venemaa välispoliitilist stiili näitlikustavad hästi välisminister Sergei Lavrovi ja Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkini viimaste päevade esinemised. Pärast Tšurkini Krimmi-teemalist sõnavõttu ÜROs tuletati vene sotsiaalmeedias meelde vana nõukaaegset anekdooti:
        Tund Moskva Diplomaatilises Akadeemias. Ülesanne: kujutage ette, et Nõukogude allveelaev uputas kogemata Burkina Faso reisilaeva. Burkina Faso esitas protesti. Kodus koostage meie valitsuse hüpoteetiline vastus. Järgmine tund. Õppejõud: "Üldiselt said kõik päris kenasti hakkama. Vaid kaks viga kippusid korduma: 'ei koti' kirjutatakse lahku, aga 'mustap***lised' jällegi kokku."
        Venemaa välispoliitiline stiil ei ole sellest ajast muutunud. 

        Kuid meediasse jõudis Savisaar mitte niivõrd oma loenguga, vaid arvamusega Krimmi referendumi asjus. RIA Novosti (Venemaa riiklik infoagentuur) tsiteeris Savisaart: "Мэр Таллина: вопрос о легитимности референдума в Крыму не важен." Sellest sai omakorda uudis kõikides tähtsamates Vene propagandakanalites, näiteks propagandakanal "RT" analüüsis maailma reaktsiooni Krimmi annekteerimisele. Selgus, et kõik on vastu: NATO, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Norra. Ainus helge laik sellel masendaval pildil on Eesti ja viidatud on loomulikult Edgar Savisaarele. RT tuletas ka meelde, et märtsi alguses pälvis Tallinna linnapea meedia tähelepanu oma avaldusega Kiievi praeguste võimude mittelegitiimsuse kohta. Nii et kui keegi väidab, et Tallinna linnapea ajab Moskvas munitsipaalasju, siis mingu kukele.
        Ent Keskerakond poleks Keskerakond, kui ei jätkaks oma reality show'd. Nimelt teatas Keskerakonna juhtkond, et RIA Novosti tsiteeris Savisaart valesti. Teatas ta seda aga eesti keeles eesti lugejatele (hiljem ilmus err.ee-s ka venekeelne tõlge); ühestki Venemaa meediakanalist ei õnnestunud mul sellest avaldusest leida jälgegi. Küll aga jätkuvad sõnavõtud teemal, kuidas Savisaar meid mõistab ja toetab.

UPD. Keskerakonna vaidlustusega on üldse naljakad lood. See pole esimene kord, kui venemeelne meedia olevat Savisaart valesti tsiteerinud ja temast valesti aru saanud. Siinkohal tekib ridamisi küsimusi. Esiteks, kas see meedia on üldse valelik või valetab ta üksnes seoses Savisaarega? Teiseks, Keskerakond on pidevalt süüdistanud Eesti "peavoolumeediat", et see tõlgendab tendentslikult ja pahatahtlikult Edgar Savisaare väljaütlemisi. Kas Vene riiklik infoagentuur on nüüd Eesti meediaga mestis või on tegemist palju laiema Savisaare-vastase (illuminaatide??) vandenõuga?       

Kunstil on ühiskonnas täita mitu funktsiooni ning Tartu-Moskva semiootilise koolkonna seisukohalt on neist üks olulisemaid prognostiline. Kui Aristotelesest lähtuvas esteetikas on kunst oma loomuselt mimeetiline, jäljendades elu, siis Juri Lotman rõhutas selle modelleerivat funktsiooni, kusjuures eriti tähtsad on need mudelid, mis realiseeruvad kunstiteose loomise järgselt. Matemaatik Vladimir Uspenski nimetas seda Lotmani paradoksiks: mitte üksnes kunst jäljendab elu, vaid ka elu jäljendab kunsti.
        Viimasel ajal on Venemaa sotsiaalmeedias tohutult populaarsust kogunud kunstnik, kes esineb Vasja Ložkini varjunime all (pean vist ükskord temast pikemalt kirjutama). Tundub, et tema pildid ja laulud on teravalt päevapoliitilised, kuid nad on loodud tükk maad varem ning artist ise väidab, et joonistab ja maalib üksnes oma alateadvust.
        Seoses Krimmi "referendumiga" on eriliselt populaarseks saanud tema alljärgnev pilt. Putinlik propaganda ei väsi rõhutamast, et Krimm on põline Vene ala ja tegu pole separatismiga ega lahkulöömisega, vaid hoopis koju naasmisega. Niisiis: "Tere tulemast koju!"

23.02 küsis Arvi: "Millised on need nn normaalsed vene inforuumi veebilehed, kus ei ole "valitseja" karvast kätt vahepeal. Kas mingi nimestik on kusagil olemas?"
        Omalt poolt andsin talle väikese soovitusliku nimekirja. Paraku hakkasid üleeile massiivsed repressioonid vene sõltumatute meediaallikate vastu. Osal vahetati välja juhtkond, osadele on ligipääs blokeeritud, osa on sootuks suletud.
        Nii teatati öösel Venemaa sotsiaalmeedias, et ei ole enam juurdepääsu ei grani.ru-le, kasparov.ru-le ega ej.ru-le (viimane tähendab Ежедневный журнал), samuti on mitmed teenusepakkujad blokeerinud sellised populaarsed ja võrdlemisi sõltumatud keskkonnad nagu Эхо Москвы ja Новая газета. On hakatud ründama ka kõige populaarsemat sotsiaalmeedia keskkonda Livejournal.
        Venekeelsed blogijad välismaal vastasid aga, et neil kõik need saidid töötavad. Seda võin omalt poolt kinnitada ka Eesti kohta, ehkki vahepeal tuli nii polit.ru kui ka lenta.ru aadressidelt veateade. Praegu (kell 14.10) kontrollisin üle: kõik töötab, ehkki grani.ru esilehel on ka uudis nende saidi blokeerimise kohta Venemaal. 

Viimaste päevade sündmused on muretsema pannud ka osa Keskerakonna liikmeid ning siit-sealt kostub hääli, et erakond peaks katkestama häbiväärse koostöölepingu Jedinaja Rossijaga. Nt täna saime teada, et sellelaadse üleskutse tegid Läänemaa keskerakondlased eesotsas Jaanus Karilaiuga. Paraku aga tundub, et asja tõsidus pole jõudnud kohale ka nendele, kes soovitavad kaaluda lepingu lõpetamist. Pigem on tegemist vee segamisega ja Keskerakonnale iseloomuliku hämamisega. Olukord ei pidavat üldse tõsine olema, kuna esiteks sõlmis lepingu Ain Seppik, kes ei ole enam erakonna liige (Savisaar lisas siia veel anekdootliku nüansi, et Seppik võttis ilmselt lepingu endaga kaasa -- ei ole paberit, ei ole probleemi). Teiseks olevat paber algusest peale sisutühi, mingisugust reaalset koostööd Jedinaja Rossijaga pole olnud. Ei tea, kas Keskerakonda on haaranud kollektiivne amneesia või loodavad nad, et see on haaranud Eesti üldsust. Ainuüksi kesknoorte osalemine Seligeri laagrites on piisav tõend nende väidete ümberlükkamiseks. Siiski on palju olulisem see, et ka praegu töötab Keskerakond oma meedia kaudu vene partnerite ruuporina.
        Siin on vaja teha üks selgitav märkus. Mitte üksnes Keskerakonna kanalid, vaid ka Eesti soliidsemad väljaanded tsiteerivad meelsasti putinlaste propagandat -- meil on ju demokraatia, sõnavabadus ja arvamuste pluralism, las siis lugejad/vaatajad näevad ka teist arvamust. Ent tegemist ei ole "teise arvamusega", vaid millegi muuga. Vene riigi (st jõustruktuuride) kontrollitud meedia teatab juba mitu kuud avalikult, et nad (selle all peetakse silmas kogu vene ühiskonda) on sõjas ning see, millega nad tegelevad, ei ole informeerimine, vaid sõjategevus. Sellest said aru isegi kaks propagandakanali "RT" (endine "Russia Today") välismaalasest diktorit, kes väljendasid otse-eetris oma protesti. Kordan: tegu pole informatsiooniga, vaid propagandaga, mille eesmärk on külvata vastaste leeris segadust ning demoraliseerida seda. Ma ei taha mingil määral öelda, et Eesti ühiskond on nii habras ja saamatu, et vajab mingisugust tulemüüri Venemaalt tulnud sõnumite vastu. Kindlasti tuleb neid tutvustada. Kuid nimelt tutvustada, aga mitte transleerida. Ma arvan, et meie ajakirjanike ja väljaannete toimetajatel on piisavalt võimekust panna need sõnumid adekvaatsesse konteksti.     

Kui nüüd tulla tagasi Keskerakonna meedia juurde, siis tuleb rõhutada, et see tegeleb pidevalt ja järjekindlalt meile vaenuliku propaganda transleerimisega. See puudutab nii üleriigilise leviga Tallinna TVd kui isegi selliseid efemeerseid nähtusi nagu linnaosade lehed. Siin ei ole pluralismi hõngugi: käib massiivne ajuloputus. Ja see on see taust, millel meid püütakse veenda selles, et Keskerakond ei teegi sisulist koostööd Venemaa võimuparteiga.
        Formaalne lepingu katkestamine Ühtse Venemaaga on ebapiisav samm, millel oleks pigem märgiline (kuid sellisena kindlasti positiivne) kui tegelik tähtsus. On oluline, et Keskerakond leiaks endas jõu ja julguse anda objektiivne hinnang olukorrale Ukrainas ning ennekõike Krimmi okupeerimisele. See ei ole meile abstraktne humanismi ja õigluse küsimus. Nagu nii mõnigi Savisaare sõber on uhkeldanud: täna on see Krimm ja Ukraina, homme Transnistria ja Moldova, ülehomme Baltimaad.
        Alles siis, kui Keskerakond selgelt ja ühemõtteliselt distantseerub sellisest mõttelaadist (ja alustada tuleb nimelt Ukrainaga), saaksime jälle rääkida Keskerakonnast kui ühest Eesti parteist.

Olen juba maininud halenaljakat seika, et samal ajal kui moskvameelne meedia tembeldas Ukraina opositsionääre natsideks ja fašistideks, kostitasid maidaanlased oma vastaseid samuti fašistide nimetusega. Venekeelses inforuumis -- ja mitte ainult seal -- on fašismist saanud omamoodi simulaakrum, ilma sisuta, kuid kindlate konnotatsioonidega nimetus. Need viimased ei pruugi olla negatiivsed, nt Venemaal on piisavalt veidrikke ja tänavahulle, kes nimetavad ennast ise fašistideks.
        Eriti palju fašismi ja fašiste nähakse aga Balti riikides. Portaalis regnum.ru on isegi selline püsirubriik: «Фашистские настроения в Латвии, Эстонии и Литве» (Fašistlikud meeleolud Lätis, Eestis ja Leedus). Sealt saab vahel lugeda päris põnevaid asju. Nagu nt: "Läti pealinnas viidi läbi natslik pikett "Kremli valeliku propaganda" vastu". Sealt loeme, et piketeerijad "skandeerisid loosungeid "Käed eemale Ukrainast!", "Putin on fašist"". Teisisõnu: natsid sõimavad fašiste.
        Samal ajal kogub vene sotsiaalmeedias populaarsust see pilt:

UPD 12.03. See retoorika aina süveneb. Ukrainlased nimetavad fašistideks venelasi, Venemaal kordavad isegi ametiisikud Janukovitši väidet, et Kiievis tulid võimule fašistid. Ilmekad on  referendumieelsed plakatid Krimmis: neist mitte ükski ei ole ukrainameelne, enamus on aga otseselt ukrainavastased, nagu näiteks see, kus valik on formuleeritud maksimaalselt selgelt: kas Venemaa või fašism.