Category: Poliitika

Erapoolik sissevaade Riigikogu valimiskampaaniasse

2/20/2015

Seekord lähevad K-erakonna reklaamid üle igasuguse piiri

Kuna kandideerin ise Riigikokku, ei pretendeeri minu alljärgnevad märkused mingisugusele objektiivsusele. Vastupidi, nad pretendeerivad subjektiivsusele ja aususele. Ning ütlen kohe välja, et kui keegi tahab siin näha kibestumise tunnuseid, siis ta ei eksi.

Olin enne otsustanud, et aktiivset kampaaniat ei tee, ega taha ka praegu teha, kuid selle valimiskampaania käigus selgunud tendentsid ja jõujooned on murettekitavad. Käib valijate lollitamine ja mingisugune ülepakkumismaraton: kes pakub rohkem raha kätte, kes parimat pensioni, kes kodanikupalka, kes muud träni ja nänni. Ajakirjandus ja arvamusliidrid aitavad sellele kaasa. Hiljuti lugesin arutlust teemal "isamaalisus tuleb täis kõhuga", umbes nii, et armastan emmet ainult siis, kui annab kommi, aga kui ta on hädas, saagu ise hakkama.

Uued jõud kartellierakondade vastu

Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et valija on rumal ja abitu ning teda tuleb patroneerida. Arvan, et iseseisvuse perioodil on sirgunud vaba ja otsustusvõimeline põlvkond, kes väärib palju asjalikumat ja sisukamat diskussiooni ning seda ka loosungite tasemel. See muide käib kõikide erakondade kohta, k.a IRL; meil on täiesti ok valimisprogramm, kuid meie reklaamikampaania kohta ma seda paraku öelda ei saa.

Maksu-, haldus- ja riigireformid on tähtsad ja pakilised. Kuid need ei tohi varjata meie aja põhiprobleeme. Ja neid on kolm (või siis, kui soovite, ühe ja sama probleemi kolm tahku):

    1. julgeolek
    2. julgeolek
    3. julgeolek

Kõigel muul on mõtet ainult siis, kui punktid 1-3 on tagatud.

1. Kaitsevägi vajab rohkem ressursse. Me oleme uhked selle üle, et saavutasime taseme 2% SKPst, ja mõned julgemad arutlevad isegi 3% üle. Kui me aga võrdleme kas või Venemaaga, kus ainuüksi ametlik kaitsekulude määr on 4,1% SKPst, ent kus on säilinud NSVL praktika peita kaitsekulusid teistesse valdkondadesse (nagu teadus või masinaehitus, aga ka sotsiaalvaldkond), siis Eesti näitajad ei ole enam nii muljetavaldavad.

Näen siin mitut ohtu. Ehkki isegi sotsid ei räägi enam kaitsekulutuste piiramisest ja raha suunamisest selle asemel hoopis sotsiaalvaldkonda, on sellised tendentsid olemas. Kuid mitte ainult rahapuudus ei ole ohuks kaitseväele. Reformierakonna pikaajaline idee asendada ajateenistus palgasõjaväega, mis, tõsi küll, tänu Ukraina konfliktile on summutatud, kuid mitte ära unustatud, on suur julgeolekurisk. Kogu see ideoloogia, et riigikaitse on teenus, mida saab sisse osta, on ülimalt väär ja ohtlik. Veel ühest siin peituvast ohust räägime punktis 3. Riik püsib iseseisvana ainult siis, kui selle kodanikel on vankumatu tahe oma iseseisvust kaitsta.

"... ja veel me lubame, et igal oinal tuleb oma mihklipäev!"

2. Meie julgeoleku oluliseks tagatiseks on meie liitlased, integreerumine Euroopa ja transatlantilistesse struktuuridesse. Kui endine kaitseminister Urmas Reinsalu soovis Eestisse USA sõjaväebaasi, siis mitte üksnes Keskerakond, vaid ka praeguse võimuliidu juhtpoliitikud (nt sotsidest Marianne Mikko ja Reformierakonnast toonane eurosaadik Kristiina Ojuland ning endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots) pidasid sellist ettepanekut täiesti kohatuks. Elu õpetab, antud juhul Putin.

Praegune USA administratsioon andis meile väga olulise toe ja garantii. Samas aitavad liitlased ainult neid, kes on esiteks valmis ise end kaitsma ja teiseks sama solidaarsed liitlaste suhtes. Eesti kaitseväelaste osalemine missioonides oli ja on väga oluline faktor meie usaldusväärsuse tõstmisel liitlaste silmis. Seepärast on ohtlikud sellised üleskutsed (isegi kui nad teenivad üksnes valimiskampaania retoorilisi eesmärke), mis õõnestavad meie suhteid Euroliidu või USAga. Tõsi, ükski vastutustundlik erakond sedalaadi üleskutsetega ei esine, küll aga on selles mõttes aktiivsed Keskerakond ja EKRE (on veel marginaalsemaid jõude nii poliitspektri paremal kui vasakul poolel, mis ei vääri siin eraldi analüüsi). Eriti tahaks EKRE puhul rõhutada, et nende üldsõnaline valimisplatvorm, mis lubab riigikaitset tugevdada, ei mõju usutavalt, kuna kõrvuti seisvates lausetes välistatakse osalemine Euroopa Liidu kaitseprogrammides ja taotletakse NATOlt kiiremat appitulekut konfliktiolukorras. Ei saa korraga olla "euroskeptik" (mida nii mõnigi EKRE juhtfiguur on enda kohta deklareerinud) ja loota liitlastelt mõistmist ja valmisolekut appi tulla.

3. Meie julgeoleku põhiline tagaja ei ole ressursid ega liitlased, vaid Eesti kodanikkond. Igasugune vaenuõhutamine sotsiaalsel, rahvuslikul, religioossel ja muul põhjusel on ohtlik ja täiesti vastutustundetu. Nt meie meedia üldistavalt halvustav suhtumine moslemitesse on ebaõiglane. Pean siin silmas ennekõike Eestimaal elavaid tatarlasi, aga ka asereid jt. Minu jaoks on väga olulised mälestused Eesti taasiseseisvumise ajast, kui Eesti tatarlased olid kõikidest teistest rahvusvähemustest kõige aktiivsemad iseseisvuslased. Ma arvan, et nad väärivad tunnustust ja ergutamist, aga mitte halvustamist ja marginaliseerimist. Tuleb teha selgelt vahet nendel, kes on siin elanud põlvkondi, integreerunud Eesti ühiskonda ja jagavad meie konstitutsioonilisi väärtusi, ja uustulnukatel, kes on meie ühiskonnas jäänud võõrkehadeks ning lojaalsed ehk hoopis mingile teisele riigile või vaenulikule liikumisele. Öeldu ei käi ainult moslemite kohta.

Keerulisem lugu on venelastega. Nendest (sugugi mitte väike) osa on paraku eestivastaselt meelestatud. Ja see on suur julgeolekurisk. Kuid veel suurem osa on meelestatud neutraalselt ja arvestatav osa on Eesti patrioodid. Seda näeme eriti noorte seas. Siin tuleb väga tunnustada Eesti kaitseväge, mis on osutunud kõige efektiivsemaks integratsioonimehhanismiks. Võib tunduda paradoksina, et ajateenistusse lähevad vene rahvusest noored entusiastlikumalt kui eestlased. On rumal ja ohtlik hakata Eesti kodanikke solvama nende päritolu pärast. Jürgen Ligi ettevaatamatu ütlus tegi palju kurja. Et seda kuidagi mahendada, nimetasin ma (tunnistan, et veidi ülepakutult) Jevgeni Ossinovskit eeskujulikult eestimeelseks kodanikuks. Minulgi on Jevgeni Ossinovskile mõningad etteheited, kuid taandada probleem päritolule ei näita üksnes halba poliitilist maitset, vaid ka lühinägelikkust. Pealegi oli Jürgen Ligi üks põhilisi palgaarmee ideolooge. Kas ta kujutab aga ette, mis rahvusest oleks palgaarmee põhikontingent Eestis? Ja kui usaldusväärsed oleksid nad Eesti riigi jaoks, kui neid samal ajal pidevalt solvatakse nende päritolu pärast? Äkki jäävadki uskuma, et peaksid olema lojaalsemad oma päritolumaale?

Mõni irvhammas arvab, et Eesti kaitsevalmidus piirdub mütsiga löömisega. Allikas: http://www.gunmanforum.com/index.php?showtopic=10512

Võtame kokku. Kaitseväe arendamine peaks olema nende valimiste üheks prioriteediks. Ei tohi lubada ühtegi sõna ega tegu, mis seaks kahtluse alla meie pühendumise kohustustele, mis meil on oma liitlaste ees võetud: kui me tahame rohkem saada, peame olema valmis ka solidaarselt rohkem andma. Ühiskonna sidusus on alati tähtis, kuid selle aktuaalsus tõuseb eriti ärevatel aegadel. Igasugune vaenuõhutamine ja ühiskonna lõhestamine tuleb peatada.

Öeldu ei tähenda, et me peame paanitsema ja tegelema hüsteeriliselt üksnes riigikaitsega. Sellised asjad ei tugevda, vaid nõrgendavad. Me peame pühendunult tegema oma igapäevast tööd ja parandama ühiskonna funktsioneerimist kõigil tasanditel.

6 Comments

Sünnijärgsed sotsid

11/30/2014

18 Comments

Skandaalsed plakatid sotsiaaldemokraadi Tammsaarega tegid mulle palju nalja ja ma ei tundnud end nendest puudutatuna. Rumalaid vigu võib teha igaüks ja teisedki ei ole seda võimalust kasutamata jätnud.

Olekski ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele.

Bakunin kõneleb tööliste kongressil Baselis 1869. aastal.

Miks ma sel teemal siiski otsustasin sõna võtta, on see, et üllatavalt paljud noored sattusidki ettevalmistatud lõksu. Põhjus on lihtne: ei tunta ajalugu, ei tunta ka tänapäeva poliitilist maastikku. Kuid ajalugu tunnevad kindlasti sotside ideoloogid, kellest nii mõnelgi on veel nõukaaegne haridus, mõnel koguni teaduskraad nn ühiskonnateadustes. Otsustavaks sai mulle asjaolu, et ka eestikeelses Vikipeedias on informatsioon sotsiaaldemokraatia kohta esitatud kallutatud kujul. Palju täpsem informatsioon on nt inglise wikis, kuid sellele, kes on tudeerinud algallikaid, on teada veel palju värvikaid detaile.

Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.

Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.

Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.

Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.

Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid. Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.

Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.

Lenini brošüüri esmatrükk

Venemaal loodi sotsiaaldemokraatlik partei (Российская социал-демократическая рабочая партия, VSDTP) 1898. aastal. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et ehkki erakonnal oli pikk ametlik nimi, nimetasid selle liikmed end nimelt sotsiaaldemokraatideks (vrd nt Lenini brošüüri „Mis on „rahva sõbrad” ja kuidas nad võitlevad sotsiaaldemokraatidega”, st Lenin nimetas ennast sotsiaaldemokraadiks). Ka selles parteis olid algul esindatud erinevad marksistlikud ja neile lähedased jõud, kuid alates 1903. aastast saab juhtfiguuriks Lenin, kes juurutab parteis nn demokraatliku tsentralismi põhimõtte (demokraatia nimi on säilinud, kuid sisuliselt tähendab see parteisisest diktatuuri). Nagu I Internatsionaaligi puhul tekkis sisemine lõhenemine radikaalideks (bolševikeks) ja mõõdukateks (menševikeks; eesti keeles tihti tõlgitud enamlasteks ja vähemlasteks, kuid tegelikult oli parteikongresse, kus enamlased olid hoopis vähemuses, ent said tänu diktaatorlikele meetoditele siiski oma tahte läbi surutud). Siingi olid lõhestajad nimelt radikaalid. Menševikud olid endiselt nõus olema nendega ühes erakonnas.

Nüüd veidi jämedama vale juurde. Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kuni 1918. aastani kuulus suurem osa Eestimaa sotsiaaldemokraate Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP). Sotside reklaamikampaania jätab mulje, et kõik, kes on vähegi seotud mingi sotsiaalsusega, olid sotsiaaldemokraadid. Kuid praeguse Eesti territooriumil oli ainuüksi sotsiaaldemokraatlikke erakondi kaks: põhiliselt Eestimaa kubermanguga seotud VSDTP ning palju väiksem ja põhiliselt Liivimaa kubermanguga seotud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Just sellesse viimasesse kuulusid plakatitelgi esindatud August Rei ja Eduard Vilde. Tõsi küll, ka see erakond ei tekkinud tühjalt kohalt, kuni 1907 kuulus erakonna looja Rei samuti VSDTPsse. Mis aga puudutab näiteks Friedebert Tuglast, siis ei kuulunud ta sellesse erakonda kunagi, kuid oli üheskoos Lenini, Kingissepa jt VSDTP liige. Hoopis skandaalne on minu meelest aga mitte parteitu Tammsaare, vaid vaenuliku esseeride partei liikme Gustav Suitsu kaasamine sotside kampaaniasse. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võitsid esimesed ja viimased vabad valimised revolutsioonijärgsel Venemaal, mille tagajärjel nad kuulusid likvideerimisele.

Pildil kujutatutest oli vaid Rei Eesti sotsiaaldemokraat. VSDTP liige Tuglas pildistamisele ei ilmunud.

Sotsid astusid siin ohtliku sammu, kuna seos ühendustega, mille nimes figureerib sõna sotsiaal-, ei pruugi alati olla meeldiv ega isegi vasakpoolne. Näiteks Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit on praegu Saksamaal üks parempoolsemaid erakondi, parempoolsem kui nende alaline partner Kristlik-Demokraatlik Liit, Portugali Sotsiaaldemokraatlik Erakond on samuti paremtsentristlik. Ent ka vasakpoolses spektrumis võib olla soovimatuid assotsiatsioone. Blogija ckrabat kirjutab oma põhjalikus analüüsis: "Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918." Üldiselt mulle ei meeldi, kui Hitleri nime liiga kergelt kasutatakse, kuid antud juhul sotsid ise provotseerivad seda. Pealegi võib meelde tuletada, et nii mõnigi Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei antikapitalistlik programmiline seisukoht oli väga lähedane nende marksistlike rivaalide omadele (kui jätta välja antisemitism, siis 25 punkti programm, nagu Kommunistliku partei manifestki, näeb põhiliste majandusmeetmetena natsionaliseerimist ja kõrgeid makse).

Ka Moldovas käib valimiskampaania.

Üldiselt on oma kuulsusrikka minevikuga uhkustamine pigem omane konservatiividele kui progressistidele. Sotside ajalookäsitlus aga meenutab pigem NLKP ajalugu. Ühelt poolt esitatakse pooldajatena neid, kes seda sugugi polnud, teisalt aga kustutatakse põlu alla sattunud tegelased maha. Siinkohal võikski meelde tuletada mõningaid sotsiaaldemokraatliku liikumise figuure (tuletan veel kord meelde, et nii menševikud kui bolševikud olid mõlemad sotsiaaldemokraadid -- ühe erakonna kaks tiiba): Viktor Kingissepp, sotsiaaldemokraat 1904. aastast (mitte sünniaastast), Hans Pöögelmann, sotsiaaldemokraat 1905. aastast, Jaan Anvelt, sotsiaaldemokraat 1907. aastast, Johannes Lauristin, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Ivan Rabtšinski, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Hendrik Allik, sotsiaaldemokraat 1917. aastast. Palju toredaid inimesi.

Kõige jämedam vale on aga nii piinlik, et sellest on isegi paha kirjutada. Millegipärast eeldavad sotsid, et inimene võib olla sotsiaaldemokraat sündimisest saadik. Tammsaare, Vilde, Rei ja teised on märgitud sotsiaaldemokraadiks alates oma sünniaastast. Omal ajal olin sügavalt nördinud, kui üks juhtpoliitik (nüüdseks juba endine) tõi masskasutusse väljendi "geneetilised kommunistid". Parempoolsena arvan ma, et iga inimene ise (aga mitte nt tema esivanemad) vastutab oma maailmavaate eest. Aga kui seltsimehed ise nii väga tahavad?

18 Comments

Kooseluseadus ja homofoobia

11/1/2014

45 Comments

Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.

Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia.

Seadusandlik praak

Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.

Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.

Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii? Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast.

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige").

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde veel üht kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.

Homofoobia

Niisiis olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks antud valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

Oht traditsioonilisele abielule?!

Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.

45 Comments

Krossijooks

10/31/2014

0 Comments

Pehmet maandumist!

Krossi hüppest sain teada mitte lehest, vaid mind tänaval kinni pidanud üleaedselt. Hiljem tõid veel paar inimest mulle rõõmusõnumi, kusjuures üks parastas IRLi, teine Krossi. Kui nad aga ootasid, et hakkan nüüd Krossi arvustama, pidid nad pettuma. Üldiselt suhtun ülejooksikutesse halvasti, kuid nimelt Krossile teen erandi. Asi pole selles, et mäletan teda veel väikese poisikesena, kellele tõin oma venna judoraamatuid, vaid ta ongi seiklejatüüp ja võimalik, et tal hakkas meie seltskonnas lihtsalt igav. Need põhjused, mida ta ise nimetab, on ka õiged. See ei ole üksnes ettekääne: kooseluseaduse ja kodakondsuspoliitika osas on tal teatud lahkarvamused IRLi peavooluga, millesse ka mina kuulun. Samas arvan, et IRLi-suguses rahvaerakonnas oleks kohta ka nii Krossile kui Alenderile. Lisaks peavoolule on meil IRLi rahvuslaste ühendus, samuti mitteformaalne grupp liberaalsemalt meelestatud liikmeid. Aga see on tema valik ja ma respekteerin seda. Soovin talle edu rivaalide juures.

0 Comments

Proua Merkeli näo päästmine

9/1/2014

3 Comments

Järgneva teksti kirjutasin 28.08, kuid tundub, et tänaste uudiste valguses on see veel päevakohasem.

                Proua Merkeli näo päästmine
Pärast 28.08 ei ole enam mingit kahtlust, et Venemaa peab lahingutegevust teise riigi, ÜRO liikme territooriumil. Tegemist on otsese ja varjamatu agressiooniga.
            Pidevate valede suitsukate ei saa kedagi eksitada ja ei olegi tegelikult selleks mõeldud. Vastupidi, Venemaa agressioon on demonstratiivne ja seda kahes mõttes: väeosad ja relvastus ületavad piiri rahvusvaheliste vaatlejate ja ajakirjanike silme all ja on põhjust arvata, et seda tehakse meelega. Teiseks aga tuuakse nahaalselt esile rahvusvaheliste institutsioonide saamatust. Esitatud versioonid on sihilikult fantastilised. Näiteks teatatakse, et dessantväelased sattusid Ukraina aladele eksikombel (eksisid umbes 70 kilomeetri kaugusele sisemaale), et tegelikult pidid dessantväelased patrullima Ukraina piiri (piiripatrull ei saa olla dessantväelaste funktsioon, miks siis juba mitte allveelaevnikud), jne.
            See sõda ei ole üksnes Ukraina suhtes alatu ja julm. Nagu tunnistavad vangistatud Venemaa sõjaväelased ja nende sugulased, on paljud saadetud sõtta vastu nende tahtmist ja vähemalt osa ka nende enda teadmata. Veelgi enam, sõdurite ja nende lähedaste mõnitamine jätkub ka pärast nende surma. Sellegi kohta on palju andmeid.
            Kellele siis seda sõda vaja on? Ametlik ettekääne on venekeelse elanikkonna kaitsmine. See ettekääne on valelik ja küüniline. Venekeelsete elanike kannatused (aga need on vaieldamatud ja suured, olukord läheneb kiiresti humanitaarkatastroofile) ei tulene sellest, et Kiievis kukutasid pro-demokraatlikud jõud Viktor Janukovitši korrumpeerunud režiimi, vaid Venemaa aina jõulisemast sõjalisest sekkumisest naaberriigi siseasjadesse.
             Ukrainlaste põhisüü seisneb selles, et nad ei taha enam elada venemaaliku autokraatse ja kuritegeliku võimu all, vaid nagu valdav enamik Euroopa rahvaid ausates, demokraatlikes ja väärikates tingimustes. Ukraina tahab kuuluda Euroopasse ja tal on selleks täielik õigus.
             Venemaa agressiivne tegevus ei kujuta endast ohtu üksnes Euroopa jaoks. Murettekitav on putinomaania nii Euroopa vasak- kui ka paremäärmuslaste seas. Kuid mitte ainult äärmuslaste seas. Ungari peaminister Viktor Orbán teatab Putinist inspireeritult, et demokraatia on igand, mis takistab efektiivset valitsemist. Ja tal on mõttekaaslasi. Kuid veel ärevamaks teevad Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli viimaste nädalate väljaütlemised. Proua Merkel muretseb Putini näo päästmise pärast.

Putini väärtuslikku nägu ei saa päästa Ukraina territoriaalse terviklikkuse arvelt; Putini nägu ei vääri seda verd, mis tema pärast valatakse Ukraina sõjatandritel.
Eestis ollakse eriti tundlikud nendes olukordades, kus Saksamaa ja Venemaa otsustavad kolmandate riikliku territoriaalse terviklikkuse üle. Meil on halvad mälestused, mis on eriti aktuaalsed praegu, Molotov-Ribbentropi pakti 75. aastapäeval. Tollal tundus aggressori rahustamise (appeasement) poliitika mõistlik. Nüüdseks oleme nii palju õppinud, et teame, et just see poliitika viiski suurde sõtta. Praegu on veel võimalik see peatada, kuid selleks peavad kõik demokraatlikud jõud Euroopas rääkima ühel ja otsustaval häälel.

Liidukantsler Merkel on mures Putini näo pärast. Ma arvan, et praegu on põhjust muretseda ennekõike proua Merkeli näo päästmise pärast.

3 Comments

Gogollik Venemaa

8/18/2014

1 Comment

Võib-olla tähtsaim sündmus möödunud nädalal oli see, mis ei toimunud. Nimelt pidi Putin, kutsunud Krimmi kokku kogu poliitilise eliidi, esinema Jaltas olulise avaldusega, mida oli ennetavalt reklaamitud koguni ajaloolise kõnena. Kuid siis juhtus midagi. Kõigepealt võeti tema esinemine teleprogrammidest välja. Teiseks ei lastud isegi uudistes tema kõnest ühtegi lõiku. Ehkki tavaliselt algavad kõikide telekanalite uudised Venemaal Putini esinemistega, mainiti seda kõnet, nagu märgivad vaatlejad, programmis "Vremja" (põhilises uudistesaates) alles 26. minutil, kusjuures ei toodud ühtegi otsest tsitaati, vaid esitati paarilauseline mittemidagiütlev resümee. See tekitas igasuguseid spekulatsioone nii Venemaa opositsioonilises meedias kui ka muu maailma ajakirjanduses. Levinuim versioon on see, et mingi asi, milles Putin oli juba kindel, ebaõnnestus, ning kuna tal ei olnud tagavarakõnet, pidi improviseerima ja see ei kukkunud tal kõige paremini välja.
        Sellega aga Putini äpardused ei piirdunud. Esinedes poliitikute ja ajakirjanike ees, teatas Putin, et lähtudes oma huvidest võib Venemaa iga hetk denonsseerida rahvusvahelised lepped. Ning lisas: "Ma lihtsalt ei saa hästi aru, kas me vajame mingisuguseid erilisi denonsseerimismehhanisme. Vaat, USA võttis kätte ja astus ühepoolselt välja strateegiliste ründerelvade piiramise lepingust."
        Selle koha peal kratsis nii mõnigi vaatleja kukalt ja kui lõpetas, kratsis veel kord. Esiteks, USA ei ole strateegiliste ründerelvade piiramise lepingust väljunud, rääkimata ühepoolsest väljumisest. Strateegiliste ründerelvade piiramise lepingu kehtimistähtaeg on 10 aastat ja seda võib pikendada veel 5 aastaks. See kirjutati alla Prahas 2011 ning seega on praegu kehtiv. Üldiselt riigijuht võiks sellist asja teada. On spekuleeritud, et äkki Putin ajas selle segamini raketitõrjesüsteemide piiramise lepinguga, millest USA 2002. aastal taganes. See leping oli tähtajatu ning oli sätestatud, et mõlemad pooled võivad sellest vastavalt oma vajadustele välja astuda. USA tegi seda kõiki ettenähtud protseduure järgides.
        Kuid võib-olla veelgi suuremat hämmingut tekitas avalduse esimene pool: Venemaa president lihtsalt ei tea, kuidas käivad asjad rahvusvaheliste lepetega. Ja mitte üksnes ei tea, vaid ei häbene sellest ka urbi et orbi teada anda.

Hispaania kuningas (Ilja Repin "Poprištšin", 1882)

Venemaal, nagu paljudes teisteski autoritaarsetes riikides, on levinud arusaam, et demokraatia on kohmakas ja ebaefektiivne, rahvusliider aga tunneb paremini oma riigi vajadusi ja oskab neid efektiivsemalt lahendada. Putini näide on hea vastuargument: armastatud liider elab paralleelses reaalsuses, usub ainult oma salateenistusi, ei saa aru ei oma riigisisesest ega rahvusvahelisest olukorrast, ning on endaga väga rahul.

... Väike ametnik Poprištšin arvab, et ta on Hispaania kuningas. Hullumaja protseduure tõlgendab ta kui Hispaania õukonna kombeid ning ei jõua ära imestada nende veidruse üle. Võib aga juhtuda ka vastupidi. Kuningas moonutab oma riiki hullumajaks ning nakatab hullusega alamaid. Nad usuvad, et sellised ongi Hispaania õukonna kombed, aga tegelikult...

1 Comment

Nädala näod

7/27/2014

4 Comments

Igor Girkin relvavendadega Višegradis

1. Strelkov-Girkin. Sellest personaažist on meil korduvalt juttu olnud, muuseas ka seoses inimvastaste kuritegudega Tšetšeenias. On pandud tähele, et ta armastab hoobelda oma kangelastegudega Transnistrias, endises Jugoslaavias, kuid millegipärast on ta kuni viimase ajani vaikinud oma osalemisest Tšetšeenia sõjades. MH17 allatulistamises pole tema roll päris selge (arvatavasti seda polnud, vähemalt mitte otseselt), ent kui tema pilt avaldati rahvusvahelises meedias, siis tundsid Bosnia elanikud temas ära Višegradi timuka (Bosnia linna mitte segamini ajada sarnaste kohanimedega Tšehhis, Ungaris jne). Sellele võib lisada, et Slavjanskist (selles "Strelkovi kindluses") on leitud massihaudu.
Selle pildi peal on oletatav Girkin koos Boban Indiciga (fotol paremal), keda samuti süüdistatakse osalemises 3000 bosnia moslemi inimröövis ja tapmises.

Maria Putina/Jorrit Faassen

2. Maria Putina. Erinevalt demokraatlike riikide liidritest on Vladimir Putini eraelu kaetud saladuselooriga. Eriti salajased on tema lapsed: Maria ja Jekaterina, kusjuures iseäranis salajane on just vanem tütar Maria, kes jõudis möödunud nädalal ajakirjandusse. Nimelt tekkis Hollandis temavastane protestiliikumine, mis nõudis Putina Hollandist väljasaatmist. Traagilise irooniana on Hilversum, kus ta koos oma poiss-sõbraga elavat tagasihoidlikus penthouse'is, mille hind on ca 2,5 mln eurot, seesama koht, kus identifitseeritakse MH17 laipu. Protestidega ühines ka linnapea Pieter Broertjes, kes, tõsi küll, hiljem teatas twitteris, et see oli läbimõtlematu avaldus. Samas tekkis ka vastupidine reaktsioon: ei tohi lapsele isa tegusid süüks panna.
Tõepoolest, miks peaks halvasti suhtuma bioloogiharidusega inimesesse (tõsi küll, keda ülikoolis kordagi pole nähtud), kes elab romantilises suhtes oma arhitektist noormehega ja kes võib-olla ei teagi midagi oma isa tegudest?
Kahjuks mitte see case. Tagasihoidlik endine arhitektuuritudeng (kes on muuseas veel salastatum isik kui Maria Putina, netis ringleb vaid üks mitu aastat tagasi tehtud pilt) on märkimisväärne tegelane. Hoolimata oma noorusest, välismaisest päritolust ja igasuguse ekspertiisi puudumisest vastaval alal on ta üks Gazpromi tippjuhte; samuti kuulus ta Stroitransgazi juhtkonda (seda firmat kontrollib Putin läbi oma isikliku oligarhi Gennadi Timtšenko). Stroitransgaz kuulub nende kompaniide hulka, millele on kehtestatud USA sanktsioonid seoses sekkumisega Ukraina siseasjadesse. Igal juhul elab paarike oma isa/äia veristest rahadest.

UPD.10.08. Echol on õigus, see pole Maria Putina. Selgub, et ta on veel salastatum kui arvati. Tema väljanägemise kohta on andmed vastuolulised ja oletatavate piltide pealt vaatavad vastu täiesti erinevad näod. Sama käib muide ka Jorrit Faasseni kohta: on väidetud, et ainsal tema kohta netis leiduval pildil on keegi teine. Vene sotsiaalmeedias on spekuleeritud teemal, miks just Maria on nii salastatud (Jekaterinat hoitakse ka avalikkuse pilgu alt eemal, kuid mitte nii kiivalt). Nt on arvatud, et vanem tütar käib isa jälgedes ja on tegelikult undercover spioon. Ka teised versioonid on pigem vaimukad kui tõenäolised.

4 Comments

Sõda?

7/14/2014

4 Comments

Hetkel, kui kirjutan neid ridu, koondab Venemaa lööküksusi Ukraina piiril ja invasioon võib alata juba mõne tunni pärast.

... 26. novembril 1939 olevat Soome suurtükivägi tulistanud Mainila küla, tappes nelja ja haavates üheksat Punaarmee võitlejat. Oma memuaarides meenutas marssal Mannerheim:

"Provokatsioon, mida ma olen oodanud oktoobri keskpaigast peale, sai teoks. Kui ma isiklikult viibisin 26. oktoobril Karjala maakitsusel, kinnitas kindral Nenonen mulle, et suurtükivägi on täielikult välja viidud kaitseliini taha, nii et ükski patarei ei saa sooritada lasku üle piiri... 26. novembril korraldas Nõukogude Liit provokatsiooni, mida nüüd tuntakse nimetusega „Lasud Mainilasse“ (Mainilan laukaukset). 1941.-1944. aastate sõja ajal kirjeldasid vene vangid detailselt, kuidas seda kohmakat provokatsiooni korraldati...“

On möödunud üle seitsmekümne aasta, kuid Venemaa kasutab samu mannetuid võtteid. Et vältida sõda, pakkus Soome intsidendi uurimiseks välja kahepoolse komisjoni moodustamise, millest Venemaa keeldus. Sama pakkusid praegu Putinile ka Ukraina võimud ning tulemus on ka sarnane. Venemaa ei ole huvitatud rahukõnelustest, ta otsib casus belli’t.

4 Comments

"Novorossija" agoonia

7/5/2014

1 Comment

Kirjutasin Maidani päevadel, trotsides paljusid ennustajaid, kes väitsid, et Ukraina laguneb, et mingeid lagunemise tunnuseid ei ole, isegi Krimmi case ei ole nii ühemõtteline, nagu paistab. Sain hulgaliselt negatiivset tagasisidet -- laguneb ju. Pean tunnistama, et oma prognoosis ei osanud ma arvestada, et Venemaa agressioon võtab nii aktiivse kuju. Nüüd aga, kui Venemaa pool hakkab lääne survel oma abi separatistidele koomale tõmbama, on selge, et mingist Ukraina lagunemisest rääkida ei saa. Võimalik, et lõpptulemusena on ta tugevam kui enne.
Kuid võiduni on veel pikk maa. Vastane kannab kaotusi lahinguväljadel ja taganeb, ent pole kaugeltki purustatud ja on üsna tõenäoline, et ta vahetab mitte üksnes positsioone, vaid ka taktikat, minnes üle linnapartisanide võitlusmeetoditele (teises terminoloogias: terroriaktidele). Kuid siiski on strateegiline murrang juba toimunud ja tundub, et see on pöördumatu.
Esialgne plaan oli väga ambitsioonikas: luua Ida- ja Kagu-Ukraina territooriumil riigitaoline moodustis Novorossija, mille pealinn oleks Harkov. See lubaks "taasühendada" Venemaaga ka Transnistria. Asi pidi välja nägema umbes nii:

Novorossija plaanitud lipp ja vapp

Seda põhjendati asjaoluga, et need on põlised Vene alad, mille bolševikud ebaseaduslikult (nagu hiljem ka Krimmi) kinkisid Ukrainale. Nagu teatas selle aasta 17. aprillil president Putin: "Kasutades veel tsaariaegset terminoloogiat, on see Novorossija: Harkov, Lugansk, Donetsk, Herson, Nikolajev, Odessa ei kuulunud Ukraina koosseisu tsaariajal, need kõik on territooriumil, mis anti Ukrainale üle kahekümnendatel aastatel Nõukogude valitsuse poolt."
On mõttetu vaielda patoloogilise valetajaga. Kuid siiski. Mingit Ukrainat tsaariajal administratiivüksusena ei olnud. Novorossija kubermang loodi 1796. aastal, kuid see lõpetas oma eksistentsi aastal 1802, jagunedes Nikolajevi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangudeks. Kuid mitte kunagi ei ole Harkiv kuulunud Novorossija koosseisu. Selle kinkis Putin lahkelt Novorossijale. Huvitavam on aga see, millest ta selle ilma jättis -- nimelt Krimmist. Ja selge, miks: oleks Krimm osa projekteeritavast Novorossijast, muutuks see automaatselt vaidlustatavaks territooriumiks ning see oleks pigem kasulik Ukraina poolele. Üldse on mõttetu ja ohtlik nüüdisajal opereerida tsaariaegse administratiivjaotusega. Muidugi annaks see meile "õiguse" pretendeerida Riiale, ikkagi Liivimaa, teiselt poolt aga oleks kahjuks veel tõenäolisem see, et hoopis Tartu läheks Lätile; õnneks jätkus eestlastel ja lätlastel tarkust normaalseks lahenduseks, ehkki, nagu mäletame, Valga pärast olid teatud pinged. Kuid näiteks Karabahhi kriis on suurel määral pärandatud nimelt tsaariaegse meelevaldse administratiivjaotuse poolt.
Aga algas kõik nii lootusrikkalt. Mässuliste valdusesse langes mitu linna, isegi riiklik sümboolika oli valmis mõeldud. Üldse tuleb tõdeda, et selle moodustise planeerimisse haarati kaasa professionaalseid reklaamijaid ja kommunikatsioonieksperte, nii et tegu oli esmalt virtuaalprojektiga, reaalne elu tuli sellega vastavusse viia. Siiski hakkas asi alguses peale kiiva kiskuma, kuna Odessat, ja mis eriti oluline, Harkivit -- plaanitavat pealinna -- hõivata ei õnnestunud.

Kirgiisi OBON aktsioonis

* * *
Nüüd aga tuleb peatuda sellel, mida kujutavad endast Kagu-Ukraina relvastatud formeeringud. Seal on igasuguseid inimesi: vabatahtlikud Venemaalt, erinevad Venemaa paramilitaarsed üksused (nn kasakad), mingisugused kummalised üksused Kaukaasiast jmt. Kuid kindlasti on seal ka palju kohalikke elanikke, kes olid siiralt vastu Kiievi võimuvahetusele ning kui nad said relvad kätte, liitusid tekkinud formeeringutega. Need inimesed on väga erinevad. Vene sotsiaalmeedias levis mõni kuu tagasi juhus sellest, kuidas mees tundis kaasvõitlejas ära bandiidi, kes teda tänaval röövis, kuid nüüd pole sellel varasemal intsidendil mingit tähtsust: nad on relvavennad. Veel tuleb nimetada sellist juba mitmes konfliktses piirkonnas järeleproovitud üksust nagu OBON (mitte OMON, vaid Отряд Баб Особого Назначения ehk eriotstarbeliste eitede salk, mis on relvastamata, kuid agressiivsetest naistest ja lastest moodustatud löökrühm, kes ründab vastase sõjaväelasi, hõivab hooneid ja on kasutusel elava kilbina, vrd ka).
Ent kogu see kirev seltskond vajab koordinaatorit. Ja selleks on Venemaa eriteenistused. Nende esindajaid on palju, kuid nad hoiduvad enamasti tagaplaanile. Fotode pealt on suudetud mitmed identifitseerida. Kui alguses tundus, et võimu hõivasid kohalikud aktivistid, nagu näiteks Slovjanski linnapea Vjatšeslav Ponomarjov, siis hiljem tagandati nad kõik ning pandi kohalike moskvameelsete asemele Moskva inimesed. Kaks koloriitsemat kuju on Igor Strelkov-Girkin (meil oli juba temast juttu) ja Aleksandr Borodai (kutsung: Boroda), kes nimetab ennast "Donetski rahvavabariigi" peaministriks. Tegemist on Moskva politoloogi ja propagandaeksperdiga. 2002. aastal määrati ta FSB asedirektoriks informatsioonipoliitika ja eriprojektide valdkonnas. Ja see pole väike ametikoht. Vaat selline mees saadeti looma "Novorossijat". Igor Strelkoviga olid nad ammused tuttavad ning nendevahelisest kõnest, mille salvestas SBU, selgus, et Strelkov oli Borodai alluv isegi juba enne seda, kui viimane avalikustas oma tegevuse Ukrainas.

Aleksandr Tšerkassov

        Strelkov (kutsung: Strelok) on varjunimi. Üsna ruttu saadi teada tema tegelik nimi -- Igor Girkin, ning paljastati tema identiteet -- ta olevat GRU erukolonel. Kuid "Memoriaali" analüütikud, ennekõike Aleksandr Tšerkassov, kes tegeles Tšetšeenia sõjas kadumaläinud tsiviilisikutega, tuvastasid, et ka see identiteet on vale. Tegemist ei ole ei GRU, ei eru-, ega koloneliga. Igor Girkin osutus FSB kaastöötajaks, kusjuures palju madalamal auastmel (see selgus pärast seda, kui Anonymous murdis lahti Aerofloti andmebaasi, kust tuli välja, et Igor Girkin kasutas oma kehtivat FSB töötõendit. sooduspileti ostmiseks). Strelkov-Girkin on artistliku soonega mees, kes armastas osaleda ajalooliste lahingute rekonstruktsioonides, osales filmides militaarsetes massistseenides, kuid viimasel ajal realiseerib ta oma fantaasiaid reaalsetes konfliktikolletes (sh Transnistrias). Oma vägilastegudega ei häbene ta ka hoobelda. Siiski, nagu selgitas välja Tšerkassov, on Strelkov-Girkini biograafias üks lõik, millest ta eelistab vaikida. Selleks on inimvastased kuriteod Tšetšeenias. On vähemalt kuus episoodi, milles ta osales inimeste röövimises ja tapmises. Kusjuures tegemist on eriti jõhkrate mõrvadega, terrorismis kahtlustatavaid piinati ja lõhati, nii et kehatükkide järgi oleks neid väga raske tuvastada. Sellele võib lisada, et ka Tšetšeenia prokuratuur otsib Strelkov-Girkinit taga seoses veel ühe inimrööviepisoodiga.

    "Donetski rahvavabariigis" tegi Strelkov-Girkin peadpööritava karjääri, alustades lihtsa välikomandörina, siis Slovjanski väegrupeeringu juhina, siis kõikide vägede juhatajana ning 16. mail määras peaminister Borodai ta oma kaitseministriks. Peab tunnistama, et Strelkov, kasutades oma kunstilist annet ja suurt kogemust konfliktikolletes, suutis luua üsna efektiivse sõjalise struktuuri, kuid vähem oluline ei ole ka tema aktiivsus vene sotsiaalmeedias. Teda võib koguni pidada Venemaa meediakangelaseks.
     Siiski ei maksa Girkini ja teiste sõjapealike võimekust üle hinnata. Kui sidekanalid Venemaaga ahenesid, hakkasid nad Ukraina regulaarvägedelt korrapäraselt lüüa saama. Ja nagu sellistel juhtudel tavaline, katkesid käsuliinid ja osa sõjapealikest hakkas mässama Borodai valitsuse vastu. Mitmes linnas, sh Donetskis, puhkesid erinevate rühmituste vahel lahingud, mille käigus sai mitu inimest haavata ja kinnitamata andmetel ka surma.
   Kuid võib-olla kõige olulisem signaal "Novorossija" projekti lõpetamisest tuleb Moskva ametlikest kanalitest. Välisministeeriumi koduleheküljelt kadusid kõik viited Novorossijale, jutt on jälle Ukraina Luganski ja Donetski oblastitest. Nagu vahepeal polekski midagi juhtunud.

1 Comment

Vaenu õhutamisest

6/22/2014

0 Comments

On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.