Andrei Rubljov (?). Kristuse sünd (15. sajandi ikoon)
Sellel ikoonil, nagu teistelgi vene õigeusu klassikalise perioodi kujutistel, on palju elemente, mis ei pärine otseselt pühakirjast, vaid suulisest pärimusest. Nt kellega räägib Joosep maali vasakus alumises nurgas? Arvatakse, et see on Joosepi poeg esimesest abielust, kes seab kahtluse alla pärispatuta lihakssaamise. Kuid kindlust selles ei ole.
Minu jaoks aga kõige suurem mõistatus on seotud sellega, et klassikalise perioodi vene ikoonidel, st enne lääneeuroopa maalikunsti mõjude ilmnemist 17. sajandil ei ole kompositsiooni keskpunktiks Jeesus, vaid Maarja, kes ei vaata Jeesuse poole, veelgi enam, ta vaatab vastassuunas. Mõnikord on tema pilk suunatud Joosepi poole, kes on selja keeranud nii temale kui lapsele. Seda viimast ka bütsantsi kujutistel, vrd 12. sajandi ikooni:
Minu jaoks aga kõige suurem mõistatus on seotud sellega, et klassikalise perioodi vene ikoonidel, st enne lääneeuroopa maalikunsti mõjude ilmnemist 17. sajandil ei ole kompositsiooni keskpunktiks Jeesus, vaid Maarja, kes ei vaata Jeesuse poole, veelgi enam, ta vaatab vastassuunas. Mõnikord on tema pilk suunatud Joosepi poole, kes on selja keeranud nii temale kui lapsele. Seda viimast ka bütsantsi kujutistel, vrd 12. sajandi ikooni:
Varasematel kujutistel (st enne kirikulõhet) seda ei ole, vrd nt 7.-9. sajandiga dateeritud lihtsakoelist bütsantsi ikooni, mis on säilinud Siinai kloostris, kus Maarja vaatab last, aga mitte neile selja pööranud Joosepit:
Sellel ikoonil on demonstratiivselt kujutatud Jeesust mitte üksnes kompositsiooni keskpunktis, vaid teda ja jõulutähte moodustamas maailma telge.
Tavaliselt seletatakse seda nii, et Maarja on pärast jumalapoja ilmale toomist endasse süüvinud ja väljendab täielikku rahu. Keskaja inimene õigeusu Bütsantsis ja Venemaal ei vaadanud kompositsiooni tervikuna, vaid iga figuur eraldi sümboliseeris talle mingit kujundit või lugu. Selline on levinud tõlgendus, mulle aga tundub, et mingi saladus siin siiski on.
Lääne traditsioonile on selline kompositsioon võõras, vrd nt 12. sajandi bütsantsi-stiilis mosaiiki Cappella Palatinas (Palermo). Joosepi istub küll seljaga Maarja ja Jeesuse poole, aga tema pilk on suunatud üle õla neile.
Tavaliselt seletatakse seda nii, et Maarja on pärast jumalapoja ilmale toomist endasse süüvinud ja väljendab täielikku rahu. Keskaja inimene õigeusu Bütsantsis ja Venemaal ei vaadanud kompositsiooni tervikuna, vaid iga figuur eraldi sümboliseeris talle mingit kujundit või lugu. Selline on levinud tõlgendus, mulle aga tundub, et mingi saladus siin siiski on.
Lääne traditsioonile on selline kompositsioon võõras, vrd nt 12. sajandi bütsantsi-stiilis mosaiiki Cappella Palatinas (Palermo). Joosepi istub küll seljaga Maarja ja Jeesuse poole, aga tema pilk on suunatud üle õla neile.
Kui aga tulid lääne kunsti mõjud, muutusid nii ikooni kompositsioon kui semantika. Nüüd näeme harjumuspärast pilti, kus osalised imetlevad vastsündinud jumalapoega. Maarja ja Joosep ei keera Jeesusele selga; kuid ei vaata Teda: nende näod on suunatud vaataja poole.
17. sajandi ikoon
RSS Feed