MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Mõrtsukatest ei tohi tõepoolest teha staare

7/29/2011

1 Comment

 
    Tänases Delfis on Margus Kiisalt päris mõistlik artikkel "Mõrtsukatest ei tohi teha staare". Autor kirjutab nii mõnegi asja ära, millele plaanisin ise tähelepanu juhtida, ning olen selle eest talle tänulik. Eriti tahaks esile tõsta tema kirjutise eelviimast lõiku:
    "Nii Manson, McVeigh kui ka Breivik tegutsesid kaalutletult ja süsteemselt. Mitte ühtegi neist pole kuulutatud vaimuhaigeks. Kõigi kolme tegutsemises paistab välja peamiselt soov saada kuulsaks. Kõik kolm on kirjutanud sisuliselt mõttetuid, kuid sobivaid intrigeerivaid teemasid sisaldavaid manifeste, mida ajakirjanduses on hoolega tsiteeritud ja analüüsitud, tehes jälkidest mõrvaritest suured staarid".
    Paraku rikuvad kaks nüanssi teatud määral kogupilti. Kõige kahtlasem on tema katse siduda Timothy McVeigh ideed Teepartei liikumisega. See on tarbetu ja ideoloogiliselt kallutatud sildistamine. Naiivsena tundub mulle ka tema viimane lõik, et politsei tegi vea, avalikustades mõrvas kahtlustatava nime enne kohut. Pole raske ette kujutada, milliseid pingeid oleks see tekitanud ühiskonnas ning millist rõõmu oleks selline menetlus pakkunud igasugustele vandenõuteoreetikutele.
1 Comment

Puust ja punaselt: multikulturalism

7/29/2011

1 Comment

 
    Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest. Näiteks on väga palju arusaamatusi seotud multikulturalismi mõistega. Peaaegu üldine konsensus on, et tegemist on millegi väga a) moodsaga, b)  võõraga ning c) halvaga ja lausa ohtlikuga. Tüüpiline näide:
aga, 29.07.2011 21:49
multikulti põhjustab kannatusi miljonitele?...

    Sellesse võiks suhtuda üleoleva irooniaga, kui isegi ajakirjanikud ei ajaks siin asju lootusetult segamini. Näiteks nii tark inimene nagu Marika Villa kirjutab oma muidu heatasemelises artiklis:
"Ometi jätkus konservatiivsel parteil julgust kantsler Angela Merkeli suu läbi tõdeda, et aastakümneid ideaaliks olnud kultuuride ühtesulamine vallatu nimega multi-kulti on läbi kukkunud."
    Ning kohe ülejärgmises lauses:
"Ei taha seda aga endiselt tunnistada rohelised ja punased parteid, kelle arvates ei peaks põhirahvusesse sulandumine olema immigrantide eesmärk..."
    Ta vist ei panegi tähele, et need kaks väidet välistavad üksteist. Kui multikulturalism tähendaks "kultuuride ühtesulatamist", siis ei saaks see samal ajal olla põhirahvusesse sulandamise takistus.
    Kuna ma ise ei ole multikulturalismi kontseptsiooni pooldaja, ei oleks ma sellel teemal sõna võtnud, kui eestikeelsetes kergesti kättesaadavates allikates oleks olemas rahuldav käsitlus. Sellisel juhul piisaks viitest. Paraku puudub selleteemaline artikkel ka eestikeelses Wikipedias. Niisiis, multikulturalism tähendab poliitilist ja sotsiaalset kontseptsiooni, mille kohaselt ühe riigi erinevatel rahvusrühmadel, aga ka religioossetel rühmitustel on õigus ja võimalus säilitada ning arendada oma identiteeti. See kontseptsioon tekkis juba 19. sajandi lõpul, kuid praeguses sõnastuses on see tulnud Põhja-Ameerikast, Kanadast ja USAst. Viimases vastandub see eelnevalt domineerinud sulatusahju (melting pot) doktriiniga, mille kohaselt erinevad rahvad sulanduvad kokku ja kaotavad oma eripära. Multikulturalismil on erinevad variandid, nt USAs on see ennekõike seotud hariduspoliitikaga, Põhja-Euroopas aga ennekõike juriidiliste ja sotsiaalsete garantiidega.

Picture
Vastandpoolusi märgivad Euroopas Suurbritannia ja Prantsusmaa. Viimases on kõik kodanikud prantslased, sõltumatult nende päritolust. Kogu haridus on vaid prantsuse keeles. On täiesti ootuspärane, et Prantsusmaa keelas esimesena (Lääne-Euroopas) moslemi naiste spetsiifilised peakatted, kusjuures mitte üksnes nägu varjavad niqabid ja burkad (hiljuti keelas need ära ka Belgia), vaid ka palju süütumad hijabid: need ei varja nägu, kuid väljendavad religioosset kuuluvust. Väljaspool Lääne-Euroopat keelustati moslemipeakatted Nõukogude Liidus ja Türgis. Selline asi tundub täiesti võimatuna USAs või Suurbritannias. Inimese riietus, tema vaated ja religioosne kuuluvus on seal tema sügavalt isiklik asi.

    Suurbritannias minnakse veelgi kaugemale ja diskuteeritakse aktiivselt šariaadikohtule legaalse staatuse andmise üle.
    Ent kui me vaatame ajaloos veidi kaugemale, siis multikulturaalse mudeli musternäide võiks olla Teise maailmasõja eelne Eesti Vabariik, kusjuures multikulturalism oli siin sisse seatud oma kõige rangemal riiklikult reguleeritud kujul. Tõsi küll, seda nimetati siis kultuuriautonoomiaks. Sellel olid riigipoolsed juriidilised, sotsiaalsed ja, mis sugugi pole vähemtähtis, finantsilised garantiid. Nii palju siis moodsast, võõrast ja ohtlikust.
    Ka praegu ei näe ma multikulturalismis suurt ohtu, ammugi mitte seost väidetava islami ekspansiooniga. Suurt paanikat tekitavad šariaadikohtud Suurbritannias on ka minu meelest võrdlemisi süütu asi. Ei näe mingit põhjust, miks moslemikogukonna liikmed ei saaks lahendada oma kogukonna siseselt mittekriminaalseid konflikte vastavalt oma kultuuri traditsioonidele. Tuletan meelde, et šariaadikohtu menetlus avatakse vaid siis, kui kõik osapooled on sellega nõus, vastasel juhul läheb asi menetlusse riigikohtus. Ning veel kord: tegu on üksnes tsiviil- ja mitte kriminaalasjadega.
    Kuid nagu ma alguses juba mainisin, ei ole ma multikulturalismi doktriini entusiast. Ja põhjus on väga lihtne. Konservatiivsete vaadetega inimesena arvan, et nii komplitseeritud küsimustes, nagu kindlasti on praeguses maailmas rahvusküsimus, ei saa olla lihtsat ja universaalset lahendust, ükskõik kui head kavatsused on nende lahenduste pakkujatel.
    Ja veel, igaks juhuks, ehkki see on minu meelest täiesti enesestmõistetav: multikulturalismi kontseptsioon ei ole kuidagi seotud immigratsioonipoliitikaga. See käsitleb üksnes juba ühiskonnas olemasolevaid rühmitusi. See, et Põhja-Euroopas on suhteliselt leebe immigratsioonipoliitika, on seotud sotsiaaldemokraatlike traditsioonidega, mis on seal palju sügavamad kui multikulturalism.
1 Comment

Norra terrorist (2): diskursuse loogika

7/27/2011

6 Comments

 
...kui aga selgus, et tegu pole islamiterroristidega, vaid hoopis blondi ja sinisilmse norrakaga, siis olid kohe valmis järgmised sildid: kristlik fundamentalist ja paremäärmuslane. Peagi aga selgus, et see "kristlane" kirikus ei käi üldse, mis puudutab aga "paremäärmuslikku" erakonda, kuhu ta vahepeal kuulus, siis tegu on Progressiparteiga (FrP), mis on praegu Norras suuruselt teine erakond ning äärmuslikuks võivad seda nimetada ainult pahatahtlikud vasakpoolsed kriitikud. Ka siin ilmnes, et Breivik astus erakonnast välja. Siis tulid järgmised määratlused: ta on pro-gay, pro-Iisrael, pro-Serbia jne. Kohe tulid välja ka uued asjaolud: Breivik on vabamüürlane ja templirüütel, veel igasuguseid huvitavaid seoseid märgib ta oma manifestis, mida ta nimetab "Euroopa iseseisvusdeklaratsiooniks".
Picture
Märkimisväärne on juba tiitellehe kujundus: kõigepealt number "2083", mille all on templirüütlite punane rist, siis teose pealkiri, mille all on kaks ladinakeelset rida: De Laude Novae Militiae ja Pauperes Commilitones Christi Templique Solomonici, allkiri Andrew Berwick ning koht ja aeg: "London - 2011". Viimane number peab tähistama üleeuroopalise ülestõusu algust, esimene aga selle võidukat lõppu.  Kõik see on osalt sihilik müstifikatsioon, osalt aga lihtsalt puder ja kapsad. Euroopa iseseisvusdeklaratsioon viitab Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile, Uue relvaväe kiitusest on aga Clairvaux' püha Bernardi teose pealkiri ning Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid oli Templivendade ordu ladinakeelne nimetus. Deklaratsioon ise on samasugune copy-paste meetodil tehtud tsitaatide kollaaž, autori poolt vaid veidi modifitseeritud ja silutud, sellal kui need modifikatsioonid toovad ennekõike sisse talle olulisi võtmesõnu (nagu multikulturalism, kultuuriline marksism, islam jt). Allikad on seinast-seina, teiste hulgast paistavad silma terved lõigud Unabomberi (Ted Kaczynski) Manifestost ja inglisekeelsed tsitaadid Mao Zedongilt.

Picture
    Mingist ideoloogilisest sidususest ei saa siin juttugi olla. Unabomber oli moodsa postindustriaalse tsivilisatsiooni radikaalne kriitik, parempoolsete vaadetega individualist, Mao Zedong aga väga vasakpoolne kollektivist. Tundub aga, et Norra terrorist kasutab neid tekste üksnes dekoratiivsetel eesmärkidel. Mitte ükski tema allikatest – ja nende hulgas on üks liberaalse ideoloogia rajajaid John Stuart Mill, konservatiiv Winston Churchill jt – ei väljenda tema enda vaateid. Näiteks tema põhiallikates ei ole mingit islamofoobiat, mis on Breiviki kirjutise üks juhtmotiive. Samuti ei kohta me multikulturalismi kriitikat sel lihtsal põhjusel, et mingit multikulturalismi tema allikad ei tundnud. Esmapilgul võib jääda mulje, et mingit süsteemi pole siin üldse ja koostaja jõupingutused olid põhiliselt suunatud disainile.
    Selline eklektilisus osutas tagantjärele väga mugavaks nii tema õigustajatele kui ka süüdistajatele. Õigustajad nopivad välja lauseid, mis on neile meeltmööda (tavaliselt on see multikulturalismi ja islami kriitika), vastased aga teisi, nagu tema Iisraelilembelisus, vabamüürlus, paremäärmuslus jne. Ajakirjanikud ja analüütikud tekitavad lisamüra, tuues sisse neid määratlusi, mida Breivik ise ei kasutanud. Nii näiteks saab temast ultranatsionalist, mida ta kohe kindlasti ei ole.

  Tegelikult on Breiviki tekst väga lihtne ja sidus, kuid see sidusus ei ole ideoloogiline, vaid diskursiivne. Diskursuse loogika on siin lihtne, rajanedes kolmele põhimõttele.
    1. Vaenlase sõber on vaenlane.
    2. Vaenlase vaenlane on sõber.
    3. Vaenlase sõbra vaenlane on samuti sõber.
Nüüd on vaja vaid täita lüngad. Meie oleme eurooplased, meie vaenlane on islam. Vaenlase sõbrad on need, keda Breivik nimetab kultuurilisteks marksistideks ja multikulturalistideks. Vaenlase vaenlane on Iisrael, vaenlase vaenlased on geid. Vaenlase sõprade vaenlased on Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
    Probleem on aga selles, et vaenlane on hästi võimas ja tema sõbrad/liitlased (kes on samuti vaenlased, vrd p.1) domineerivad Euroopas. Vaenlase vaenlased (st meie sõbrad ja liitlased, vrd p.2) – homod ja Iisrael, samuti Serbia rahvuslased – on sellega võrreldes liiga väike jõud. Mis puudutab aga Euroopa rahvuslasi ja konservatiive, siis on nad esiteks killustatud ning teiseks on neil sihik paigast ära: seeasemel, et võidelda vaenlasega, võitlevad nad nt juutidega. Tuleb luua selline jõud, mis keskenduks vaenlase peatamisele ja võidule tema üle, õigemini, tuleb taasluua see jõud, mis omal ajal edukalt vaenlasega võitles. See jõud on ristirüütlid, Saalomoni templi vaesed rüütlid.
    Selles loos on huvitav, et Breivik ise sõltub oma vaenlase – äärmusliku islami – ideologeemist, mille kohaselt on sionistlik riik uued ristirüütlid (nt bin Laden rõhutas seda pidevalt). Tundub, et ka Breivik usub seda siiralt, kuid see, mis on bin Ladeni jaoks ülim pahe, on tema jaoks hea. Järgmine mütologeem on see, et templirüütleid ei hävitatud täiel määral, vaid nad jätkasid transformeeritud kujul oma tegevust vabamüürlastena. Seose templirüütlitega mõtlesid välja vabamüürlased ise juba 18. sajandil. Siiski, nende jaoks oli see seos pigem sümboolne, mitte materiaalne. Alles 20. sajandi lõpul hakkasid erinevad publitsistid oma pseudoajaloolistes kirjutistes seda seost tõsiselt väitma.
    Niisiis, näiliselt täiesti sobimatud komponendid moodustavad väga lihtsa ja isegi sidusa narratiivi. See, et enamik seisukohti on iseenesest täiesti valed, suurt rolli ei mängi. Tegemist pole teadmistega, vaid omamoodi usulise doktriiniga ning siin on oluline, et 1) "kõik klapib" ning 2) "see seletab ju kõike". Et multikulturalism ei pärine marksismist ja ei tähenda islami ekspansiooni, et sionismil ei ole mingit seost ristirüütlitega, et vabamüürlased ei pärine templirüütlidest jne, kõik see ei mängi Breiviki enda ja tema austajate (aga neid on palju isegi Eestis, vrd netikommentaariumi) jaoks mitte mingit rolli.

UPD. Enda meelest sisaldas mu tekst piisavalt selgeid vihjeid, mis tüüpi kirjutisega on Breiviki manifesti näol tegemist ja mis tüüpi tegevust see eeldab. Siiski tekkisid küsimused, miks ta nägi nii palju vaeva, lihvides, täiendades ja disainides 9 aastat oma kirjatööd. Kõige rohkem meenutab tema tekst mitte ideoloogilist dokumenti, vaid arvutimängu kirjeldust. Alguses on pikk ja lohisev olukorra kirjeldus, mis ei sisalda ja ei peagi sisaldama midagi originaalset, see on n-ö maailmapilt, kus mängija peab tegutsema, edasi aga strateegiaõpetus. Breiviki puhul on huvitav, et tema "mängu" lõpp ei ole sugugi tapatalgud ja isegi mitte vangistus, vaid vanglast põgenemine ja edasine võitlus (seega tema väide, nagu oleks ta plaaninud, et politsei laseb ta maha, on järjekordne vale, sarnane nendele, mida oleme temalt juba hulgaliselt kuulnud ja mida kindlasti kuuleme veel).
Kes on selliseid tekste näinud, teavad, et need on väga igavad ning kontrasteeruvad selgelt mänguga, mis, vastupidi, peab olema väga huvitav; õiged mängijad loevad väga harva manuaali. Mis tüüpi mänguga on siis tegemist? Täiesti selge, et koostaja peas oli midagi tema lemmikmängu World of Warfcrafti taolist, millele ta pühendas väga palju aega ja väidetavalt saavutas hea taseme. See mäng on klassifitseeritav rollimänguna. Mängija valib endale rolli, mida ta võib hiljem täpsustada, nt valida "rassi", kõrgematel tasemel aga ka liitlasi. Selle mängu asjatundjad uurisid välja, milliseid rolle valis Breivik, kelle mängijanimi oli Conservatism. Eriti huvitav on see, et ta mängis põhiliselt mitte rüütli rollis, nagu võiks arvata manifesti järgi, vaid oli hoopis maag, kelle eripära on see, et ta pole eriti tugev lähidistantsil mees-mehe vastu võitluses, vaid üritab oma oponente tabada distantsilt ja kavalusi kasutades. Politseinikuvormi maskeerunud mõrtsukas, kes tabab oma sihtmärke tulirelvast, on selle rolli päris täpne interpretatsioon. 
6 Comments

Norra terrorist (1)

7/26/2011

16 Comments

 
Viimastel päevadel on minult mitu korda küsitud kommentaari Norra terroriaktide kohta, kuid ajapuudus ei lubanud seda anda. See pitsitab ka praegu, kuid et teema on väga oluline, teen mitte ühe põhjaliku, vaid mitu lühemat postitust.

Esimene ja kõige olulisem asi on see, et on täiesti mõttetu uurida Breiviki avaldusi tema teo mõistmiseks:

Breivik ei korraldanud tapatalguid mitte sellepärast, et tal on mingid vaated, vaid vastupidi, ta otsis endale vaated, millega õigustada oma tungi korraldada tapatalgud.

See ei tähenda, et Breiviki tekstides ja eriti tema nn manifestis ei leiduks nii mõndagi õpetlikku. Kuid sellest hiljem. Praegu aga sellest, kuidas minu meelest peaks talitama sedalaadi juhtumite puhul. Iga terroriakti eesmärk on muuta status quo'd, olemasolevat korda ja valitsevat mentaalsust. Ühesõnaga, rutiini. Vastus aga peab olema just nimelt rutiin, mitte emotsioonid ja õiguslik isetegevus, vaid bürokraatlik rutiin. Temasugused peavad nägema ja tundma, et nende teod ja vaated ei tekita ühiskonnas isegi mitte viha, vaid üksnes tülgastust ja igavust. Kõik need enda meelest suured originaalid on üksnes second hand kaup, intellektuaalselt täiesti ilmetud.

Selles mõttes kõik Breiviki vastaste üleskutsed mingisuguseks erakordseks ja eriti julmaks karistuseks tähendavad samasugust terroristi võitu kui tema mõttekaaslaste üleskutsed muuta immigratsioonipoliitikat. See ei tähenda loomulikult, et karistusseadustik või immigratsioonipoliitika on EL-is täiuslik - kaugeltki mitte! Kuid ma kategooriliselt keeldun arutlemast nende probleemide üle Breiviki kontekstis.
16 Comments

Pantvangid

7/21/2011

1 Comment

 
Üks põhjusi, miks ma hakkasin blogi pidama, on see, et ajalehtedes ilmuvad artiklid tihti oluliste moonutustega: lühendatakse, aga nii mõnigi kord ka lisatakse, vahel ei suuda koguni omaenda mõttekäiku järgida. Alljärgneva lühendatud versioon ilmus EPL-is. Minu eesmärk oli näidata, et ka hästi dokumenteeritud pantvangijuhtumid ei anna vastuoludeta pilti, erinevad vaatenurgad ei klapi omavahel, nagu Akutagawa jutustuses. Paraku jäi see kõik lehest välja. Siinkohal, vastupidi, täiendatud variant.
Täpsemad analüüsid ootavad veel oma aega, hetkel on selleks liiga palju ebaselgeid asjaolusid ja lahtisi otsi. Nt mis rolli mängisid selles loos rahutused Süürias, kas oli juhuslik kokkusattumus, et pantvangid vabastati siis, kui Liibanonis vannutati ametisse uus valitsus jne. Võib aga kindlalt väita, et õnnelik lõpp ei olnud juhuslik, selle taga on nii Eesti kui ka mitme teise riigi (välisminister Paet nimetas eraldi Liibanoni, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi) jõupingutused. Niipalju, kui mul on informatsiooni, talitasid Eesti erinevad institutsioonid väga professionaalselt ja seoses selle looga ei saa neile teha ühtegi etteheidet. Oluline aspekt on ka Eesti riigi rahvusvaheline prestiiž, arvatavasti ei osanud röövijad arvestada nii mastaapsete ja efektiivsete otsioperatsioonidega. Kui nii mõnigi euroskeptik on väitnud, et mingit kasu me sellest euroliidust ja NATOst ei saa, siis Eesti jalgratturite vabastamine on argument, mis kindlasti kaalub sellised targutused üle.
Siiski võib mingeid osutusi teha juba praegu. Ilmselt ei eksi need, kes väidavad, et Eesti jalgratturite pantvangistamine (mis iseenesest oli läbi viidud professionaalselt) oli seotud valearvestusega ning pantvangistajad ei teadnud ise ka täpselt, mida eestlastega peale hakata (meediast on käinud läbi versioon, et nad plaaniti üle anda al-Qaidale; pantvangide enda arvamuse järgi võisid röövijad ise olla seotud al-Qaidaga). Grupeeringust Harakat al-Nahda wal-Islah („Taassünni ja Reformi Liikumine“) ei ole midagi teada, kuid tõenäoliselt on tegu sunnimoslemitega. Rühmituse väidetav juht Wael Abbas (mitte segi ajada samanimelise Egiptuse tuntud ajakirjanikuga), kelle isa ja venna arreteerisid Liibanoni võimud juba kriisi alguses, on sunnifundamentalist.
Seda on oluline märkida: nii mõnigi kommentaator on seostanud röövi Iraani- ja Süüriameelse Hizbollah’ga, st šia moslemitega, kuna Bekaa org on suurel määral Hizbollah’ kontrolli all. Samas on terrorivõrgustikud Liibanonis omavahel nii läbi põimunud, et ideoloogiliselt täiesti erinevate rühmituste koostöö ei ole võimatu, mida illustreerib hästi lugu Nõukogude pantvangidega 1985. aastast.
Picture

Paar sõna pantvangistamisest kui institutsioonist. Seda tundsid enamik rahvaid ja riike ning 1949. aastani, mil see Genfi konventsiooniga keelustati, oli pantvangistamine levinud ja legitiimne praktika, mida harrastasid mitte niivõrd terrorirühmitused kui sõdivad riigid. Veelgi enam, muistses ja ka keskaegses maailmas oli pantvangide institutsiooni eesmärk sõdade ennetamiseks.

Oleme harjunud, et pantvange võtavad terroristid ja vangistatakse nö vaenlasi või siis juhuslikke ettesattunuid. Kuid tihti langevad selle teo ohvriks ka sõbralike jõudude esindajad – ilmekaks näiteks on lugu Nõukogude pantvangidega. 30. septembril 1985 rööviti kahes sõltumatus episoodis neli Nõukogude saatkonna töötajat (hiljem selgus, et neist kaks olid KGB ohvitserid). Sarnaselt eestlastest jalgratturitega paigutati nad valgesse Mercedese mikrobussi. Saatkonna töötajad osutasid vastupanu ja üks neist sai haavata.
See oli aeg, kui Liibanoni kodusõja käigus toimusid ägedad lahingud palestiinlaste ja Süüria vägede vahel ning Süüria väed piirasid ja ründasid palestiinlaste laagreid Põhja-Liibanonis, ennekõike Tripoli lähedal. Süüria president Hafez al-Assad kavatses füüsiliselt likvideerida PVO ja võimalik, et ka Yasser Arafati enda. Pantvangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit poliitiliselt ja sõjaliselt sekkuks sellesse konflikti palestiinlaste poolel.
Siin oli mitu pikantset asjaolu. Esiteks olid nii Hafez al-Assad kui ka Yasser Arafat suured Nõukogude Liidu sõbrad ja tähtsaimad liitlased Lähis-Idas. Teiseks, pantvangistajaks oli Hizbollah, mis kõigi hinnangute järgi pidi väljendama pigem Süüria kui palestiinlaste huve ning Lõuna-Liibanonis olid Hizbollah’ ja PVO relvastatud kokkupõrked. Aga veel huvitavamaks muutis loo asjaolu, et operatsiooni otsesed täideviijad olid Yasser Arafati endised ihukaitsjad. Et oma sõnadele kaalu lisada, lasid terroristid ühe pantvangi maha.
Picture
"Alfa" veteranide assotsiatsiooni president Sergei Gontšarov
Järgnevate sündmuste kohta on vähemalt kolm erinevat versiooni. Ühe neist esitas televisioonis möödunud kümnendi algul KGB eriüksuse Alfa veteranide esimees Sergei Gontšarov, kelle järgi tegi selle, et tegu on Hizbollah’ga, kindlaks Liibanoni Kommunistlik Partei. Seejärel röövis Alfa ühisoperatsioonis kommunistidega terroristide bossi lähisugulase, kelle pea visati Hizbollah’ peakorteri ette. Järgmise päeva kohtumisel olevat pealik habet silunud ja öelnud: „Teie inimesed saavad vabaks.“ Ja nii ka läks.
See versioon on väga vähetõenäoline. Mingeid jälgi sellest ei leidnud ma ei Alfa veteranide põhileheküljelt ega nende hallatud saitidelt antiterror.ru või specnaz.ru. Hakkasin juba oma mälus kahtlema, kuid siis leidsin mitu kaudset kinnitust, et Gontšarov oli sellise versiooni esitanud; teine asi on see, et ta ilmselt teadlikult moonutas fakte.

Picture
KGB polkovnik Juri Perfiljev, 1985 KGB resident Liibanonis
Teise versiooni esitas KGB resident Liibanonis Juri Perfiljev (vrd ka). Ta alustabki Gontšarovi nimetamata tema variandi ümberlükkamisega: „Hiljuti näidati filmi meie spetsnazist, kus öeldi, et just spetsnazlased vabastasid pantvangid Liibanonis. Kuid spetsnaz ei võtnud sellest operatsioonist mingil moel osa...“  Ka mingit pea maharaiumist tema andmetel ei toimunud. Kaks pantvangistajast terroristi said surma Liibanoni kodusõja käigus täiesti sõltumatus vahejuhtumis, kuid Perfiljev püüdis jätta Hizbollah’le muljet, et see oli Nõukogude eriteenistuse töö ja varsti on kõik teised ka käes.
Peab ütlema, et Perfiljev oli esimene uskmatu, kelle võttis vastu Hizbollah’ toonane liider, suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah. Perfiljevi ähvardused ei avaldanud talle mingit mõju. Siis Perfiljev bluffis: suurriigigi kannatus võib katkeda. Hoidku meid Allah selle eest, et mingitel õppustel tuumalõhkepeaga rakett kogemata oma sihtpunkti asemel ei tabaks mitte isegi Liibanoni, ka isegi mitte Teherani, vaid püha linna Qomi (seal resideerus Iraani vaimne juht ajatolla Khomeynī). Selle peale olevat Fadlallah võpatanud ja pärast lühikest pausi öelnud: „Kõik saab korda.“

Vähem dramaatilise versiooni esitas ajakirjanik Konstantin Kapitonov. Tema nägemus sarnanes rohkem Perfiljevi omaga: nagu viimane, ei rääkinud temagi Liibanoni kompartei abist, vaid Walid Jumblatti juhitud druusidest sotsialistidest. Tähtis detail on seegi, et KGB-l õnnestus häkkida Yasser Arafati telefonikõnedesse, kust selgus, et palestiinlaste juht, kes lubas NL-ile „igakülgset abi“ pantvangide vabastamises, andis korralduse, et mitte mingil juhul ei tohi enne nõudmiste täitmist neid vabastada.
Sarnase versiooni esitab ka üks pantvangis olnud KGB ohvitseridest, kuid ta lähtub ilmselt sekundaarsetest allikatest.
Niisiis, mis juhtus, kes ja miks võtsid Nõukogude diplomaadid pantvangi? Mis viis nende vabastamiseni? Kellega tegi KGB selle operatsiooni käigus Liibanonis koostööd? Kas kellegi pea raiuti maha või mitte?
Picture
Esimesele küsimusele on vastus enam-vähem selge. Röövimise organiseeris Yasser Arafati Hizbollah’sse üle läinud endine ihukaitsja Imad Mughniyah (hüüdnimega Hüaan). Raskem on vastata küsimusele, mis oli selle teo ajendiks? Hizbollah on šia moslemite fundamentalistlik liikumine. Arafati juhitud PVO oli sotsialistlik ja religioosselt indiferentne, kui mitte öelda ateistlik rühmitus. Deklareeritud eesmärk – surve avaldamine Süüriale lõpetamaks sõjategevuse PVO laagrite vastu – võis olla pettemanööver. Tõeline eesmärk oli veel suuremal määral internatsionaliseerida Liibanoni kodusõda.
Liibanoni kommunistlik partei oli Nõukogude Liidu eriteenistuste loomulik partner, kuid selle sõjaline võimekus ei olnud nii suur, jäädes kõvasti alla Walid Jumblatti juhitud sotsialistidest druusidele, kellega kommunistid tihti koostööd tegid. Just druusid vangistasid ja tapsid (Perfiljev väljendub peenemalt: „võtsid töötlusse“) pantvangi võtjate kaasosalised. Maharaiutud peaga ei ole ka sugugi ühemõtteline lugu, kuid selge on see, et tapetu ei olnud suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah sugulane, vaid hoopis Imad Mughniyah perekonnaliige. On väga vähetõenäoline, et pea raiusid maha Nõukogude saatkonna KGB töötajad, kuid arvatavasti ei teinud seda ka druusid. Aleksandr Okorokov väidab oma raamatus „Nõukogude Liidu salajased sõjad“ (lk 736), et selle „kingituse“ oma endisele ihukaitsjale saatis ei keegi muu kui Yasser Arafat ise. Ja siin ehk loo kõige huvitavam osa: Perfiljevi jutust saab aru, et Arafat esines selles loos kolmes rollis. Esiteks, pantvangi võtmise kui mitte organiseerijana, siis vähemalt inspireerijana, teiseks, sõltumatu vahendajana läbirääkimistel terroristide ja saatkonna vahel ning kolmandaks, jälgede koristajana. Perfiljev ütleb, et KGB informeeris Nõukogude Liidu juhtkonda Arafati rollist, kuid riigijuhid otsustasid oma sõbraga mitte tülli minna ning tänada ja autasustada Arafati NL kodanike päästmise eest. Juri Perfiljev: „Liibanoni sõjaluure kuulas pealt Arafati telefonikõnet ühe oma salga staabiga Beiruti lähedal. Arafat ütles, et kedagi ei vabastataks enne, kui on olemas kindel garantii. Pärast seda polnud kahtlust, kes on röövija. Kuid mind sunniti esitama asja nõnda, nagu oleks just Arafat pantvangid päästnud.“
Igal juhul saavutasid terroristid oma eesmärgi: Gorbatšov avaldas väga tugevat survet Süüriale ja president Hafez al-Assad andis korralduse PVO laagrite blokaadi lõpetamiseks.

1 Comment

Mikrokannibalism

7/19/2011

0 Comments

 
Pekingi keemiatehnoloogia ülikooli teadlasterühm Jinchun Cheni juhtimisel olevat välja töötanud tehnoloogia, mis lubab loomsete valkude asemel kasutada želatiini valmistamisel inimgeeni. Tõsi küll, originaalartiklis polnud kommidest juttu, kuid želatiini esmakasutus on ikkagi toiduvalmistamises.  Ei tea, kas toiduaineid, mille valmistamisel kasutatakse sellist želatiini, hakatakse ka eraldi märgistama?
Picture
0 Comments

Hollandi flöödiorkester Noblessneri valukojas

7/17/2011

0 Comments

 
Picture
Jorge Caryevschi
Peaaegu juhuslikult sattusime naisega Hollandi flöödiorkestri kontserdile Noblessneri valukojas ning kogesime üle pika aja tugevaimat muusikaelamust. Hollandi flöödiorkester (looja ja dirigent on Argentiina taustaga Jorge Caryevschi) on unikaalne ansambel, mis koosneb 22 eri flööte mängivast muusikust. Esimest korda nägin ja kuulsin elavas esituses subkontrabassflööti. Orkestri võimalused, selle mängu diapasoon ja värvikus on muljetavaldavad. Kui Palestrina “Agnus Dei” (“Missa Papae Marcelli”) kõla oli orelilik, kuid värvikam ja kuidagi lennukam kui orelil, siis Pärdi “The Beatitudes'i” esitus kõlas otsekui sümfooniaorkestrilt. Seevastu Erkki-Sven Tüüri “Passion” demonstreeris eri flöötide võimalusi.

Orkestri repertuaaris prevaleerivadki ühelt poolt renessansi ja baroki ning teiselt poolt kaasaegsete heliloojate teosed, viimastest nii mõnigi on kirjutatud spetsiaalselt sellele orkestrile. Kui vestlesin pärast kontserti orkestri dirigendiga, ütles ta, et selline valik ei ole juhuslik. Romantikud ja viini klassikud orkestrile hästi ei sobi. Näiteks Mozart kõlaks sellises esituses liiga pehmelt ning seetõttu valibki ta jõulisemat ja kargemat muusikat.

Jorge Caryevschi on suurepärane suhtleja ning püüab oma kontserdil saavutada dialoogi ka verbaalsel tasandil (antud kontserdil kujunesid need siiski tema monoloogideks) ning tema kommentaarid olid väga omal kohal. Üks šokeerivam ja provokatiivsem teos oli kindlasti Jacob ter Veldhuisi “Jesus is coming”. Veldhuis kasutab tavaliselt elava esituse taustal eelsalvestatud materjali, antud juhul koosnes see imiku häälitsustest ja tänavajutlustaja hakitud sõnadest. Sattudes peagi pärast 9/11 New Yorki, salvestas helilooja tänavaprohveti jutluse, kes seletas, et kõik see polnud niisama, vaid Jumal karistab Ameerikat pattude eest. Jutluse refrään oli “Jeesus on tulemas”. Veldhuisi sõnum on, et kõik fundamentalismid on sarnased ja inimvaenulikud.
(Ehkki ka mina ei armasta fundamentaliste, on viimase väitega raske nõustuda: üks positsioon on “me oleme patused, seepärast Jumal karistab meid”, sootuks teine “te olete patused, sellepärast me peame teid tapma.”)

Kontserdi teine osa oli dirigendi sõnade järgi katarsis, mis kulmineerus Duarte Lobo “Verbum caroga” ning haakus hästi Palestrina avapalaga ja andis kogu kontserdile renessansliku raamistiku. Kontserdis osales Nargenfestivali koor Martin Sildose juhatamisel.

Noblessneri valukoda pakub kontserdi jaoks huvitavat keskkonda – industriaalne miljöö kontrasteerub üllatavalt hea akustikaga. Ainukesed laidusõnad tahaksin öelda korraldajatele, kellel jäi eeltöö suurel määral tegemata: ei linnas ega internetis polnud kerge leida informatsiooni  haruldase kontserdi kohta. Kuid võib-olla olid sellel ka positiivsed tagajärjed, kuna juhuslikku publikut oli kontserdil vähe ning kui vabandasin dirigendi ees pooltühja saali pärast, ütles ta, et publik on ka nagu kunst: kvaliteet on kvantiteedist palju olulisem. Ta oli väga rahul publiku ja selle kaasaelamisega.
0 Comments

Kaua tehtud, kaunikene

7/6/2011

0 Comments

 
Picture
    Poolteist aastat konverentsi ettevalmistusi, kolm aastat toimetamist (selle sõna igas mõttes) ja nüüd see ilmus. Ei hakka ennast kiitma (jätan selle raske töö heatahtlikutele kriitikutele). Ühe kaane alla õnnestus koondada märkimisväärse seltskonna: piisab, kui nimetada Gregory Nagy, Paul Kiparskyt, Reuven Tsuri, Marina Tarlinskajat, Seiichi Suzukit, Geoffrey Russomit. Sellele lisaksin vaid, et üks Eesti läbi aegade kuulsamaid foneetikuid, hiljuti lahkunud Ilse Lehiste avaldas siin oma artikli, mida ta ise nimetas (kirjas toimetajatele) oma teaduslikuks testamendiks.
    Omalt poolt üritasin, et oleks võimalikult hästi esindatud nii eesti värss kui ka eesti värsiteadus.
    Kogumik on ilmunud mainekas rahvusvahelises sarjas "Linguistic Insights", kuid siia mahtus vaid osa Mihhail Gasparovi mälestuskonverentsil peetud ettekannetest, nimelt need, mis olid seotud värsiteaduse lingvistiliste ja formaalsemate aspektidega, värsisemiootikale pühendatud artiklid ilmuvad ettevalmistusel olevas "Sign System Studies" erinumbris.
0 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman