See katedraal, gooti arhitektuuri pärl, elas üle Prantsuse revolutsioonilise terrori ja kaks maailmasõda, saatuslikuks sai aga restaureerimine. Altariosa on juba maha põlenud, tuld ei ole veel kontrolli alla saadud.

Eesti ei hääletanud täna vastuolulise autoriõiguste direktiivi poolt, jäädes selles küsimuses erapooletuks (kuna antud hääletuses lugesid vaid poolthääled, on see sisuliselt vastuhääl; ise oleksin mõistagi eelistanud resoluutsemat ei-d, kuid esiteks oleks sellel olnud vaid psühholoogiline mõju ning teiseks saan aru ka valitsuse seisukohast, et erapooletus on seotud valitsuse vahetumise olukorraga Eestis). 

Statement by Estonia

Estonia has always supported the objective of the Directive, namely better access to content online,
the functioning of key exceptions in the digital and cross-border environment and the better and
balanced functioning of the copyright marketplace.

However, Estonia considers that the final text of the Directive does not strike a sufficient balance
between different interests in all aspects.

Furthermore, Estonia has recently had parliamentary elections and our new government and
parliament have not been able to give their position on the final compromise text.

Justiitsministeerium saatis välja sellise seletuskirja:

JUSTIITSMINISTEERIUM
15.04.2019

Eesti ei toeta autoriõiguste direktiivi vastuvõtmist lõplikul heakskiitmisel

Tänasel Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalanduse ministrite nõukogu istungil ei anna Eesti poolthäält, vaid jääb autoriõiguste direktiivi vastuvõtmisel erapooletuks. Otsustamisel on vaja saada kvalifitseeritud häälteenamus, mille lugemisel lähevad arvesse vaid poolthääled.

Justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangul ei ole pärast hindamist internetivabaduse tulevikku silmas pidades autoriõiguste direktiivis saavutatud vajalikku tasakaalu. "Vabadus on väga tähtis väärtus ja seetõttu Eesti täna sellele asjale „jah“ ei ütle ning jääb õiguslikus tähenduses erapooletuks," kinnitas Reinsalu. Ta lisas, et direktiivi heakskiitmiseks on vaja saavutada kvalifitseeritud häälteenamus.

Eelmisel nädalal esitas Eesti alaline esindaja justiitsministri suunisel Euroopa Liidu alaliste esindajate nõukogus deklaratsiooni, milles rõhutas, et autoriõiguste direktiivis ei ole saavutatud piisavat tasakaalu õiguste omajate, inimeste ja ettevõtete vahel. See võib takistada innovatsiooni ja mõjutada negatiivselt Euroopa digitaalse ühtse turu konkurentsivõimet.  

Ühtlasi ei pruugi  direktiiv täita õigusselguse nõudeid ja selle rakendamisel võivad tekkida probleemid õiguskindlusega. Lisaks toimusid hiljuti riigikogu valimised ning meie uus valitsus ja riigikogu ei ole saanud esitada lõpliku kompromissteksti kohta oma arvamust. Oma ühisdeklaratsiooni tegid ka Holland, Luksemburg, Poola, Itaalia ja Soome.  

Autoriõiguste direktiivi kehtestamise eesmärgiks on tagada internetis sisutootjatele õiglane autoritasu ja kaitsta igaühe loomevabadust internetis ning tagada loomesisu parem kättesaadavus kogu Euroopa Liidus.

Omalt poolt tahan lisada järgmist. Tegemist on keerulise probleemipuntraga, mida kajastatakse tavaliselt tendentslikult: ühelt poolt vaesed autorid, kelle autoriõigused kannatavad piraatide ja muude mustade jõudude tegude pärast, teiselt poolt aga vaesed internetientusiastid, kelle vabadused on ohus ahnete Saksamaa meediamagnaatide ja autorite sepitsuste pärast.

Tegelikkus ei ole aga paraku nii mustvalge. Mõlemal poolel on nii sümpaatseid inimesi kui ka küünilisi monopole. Lõppkokkuvõttes on aga tegemist konfliktiga sõnavabaduse ja omandi (autoriõiguse) vahel. Kõnealune direktiiv piirab ebaproportsionaalselt sõnaõiguse valdkonda ning seetõttu olen selle resulotsiooni vastane.

Internetiajastul on autoriõiguse kontseptsioon aegunud. Seepärast ongi kõik minu postitused selles blogis tähistatud copylefti märgiga.

Olen ammu pooldanud seda, et referendumeid saaks algatada ka rahvas, ning olen paaril korral sellest ka kirjutanud (viimati siin). Tundub, et praeguse valitsuse ajal on selle idee teostamine võimalik. Kuid siin peab täpselt paika panema tingimused ja protseduurid. Ma pakkusin, et referendumit peaks saama algatada siis, kui seda taotleb kindel protsent hääleõiguslikest kodanikest, ning ma arvan, et selline lähenemine oleks õigeim. Kuid EKRE välja pakutud 50 000 on samuti minu meelest aktsepteeritav. Nüüd aga kaks olulist tingimust, mille üle Eestis eriti ei diskuteerita. Esiteks -- ja see on põhiline --, millal on referendumi tulemus siduv, ning teiseks, milliste kohustustega on seotud referendumi algatamine.

Alustame esimesest. Minu meelest on täiesti ilmne, et õigus on nendel riikidel, kus referendumi tulemus on siduv, kui poolt hääletab enamik hääleõiguslikest kodanikest. Need, kes boikoteerivad või ei osale muul põhjusel referendumil, sisuliselt hääletavad selle vastu. Näeme, millise segaduse tõi Brexiti referendum: väikese hääleenamuse said pooldajad, kuid neid oli kaugeltki vähem hääleõiguslike kodanike enamusest. UK-s populaarne idee uuest referendumist ei taastaks samuti ühiskonna sidusust. Brexiti vastased saaksid küll küsitluste järgi suurema osa hääli, aga jällegi alla poole hääleõiguslikest kodanikest. See on ilmekas näide selle kohta, et referendum ei ole naljaasi. Referendum tuleb läbi viia olulistes küsimustes, ning eesmärk on läbi selge häälteenamuse saavutada või taastada ühiskonna sidusus. Brexiti referendum aga tõi vaid segadust ja suurema polariseerumise.

See kõik paneb suure vastutuse ka referendumi algatajatele. Mina pakkusin, et iga allkirjaandja maksaks kautsjoniks 50 eurot. See raha tagastatakse juhul, kui referendumil püstitatud küsimus saab valijatelt positiivse vastuse (arvan, et kautsjoni võiks tagastada ka siis, kui vastus saab vaid referendumil osalejate häälteenamuse). See tagab, et algataja ei anna oma allkirja lihtsalt hetkeimpulsi või nalja pärast, vaid see on tõesti tema kaalutletud otsus tähtsas küsimuses. Klassikaline demokraatiamudel lähtub sellest, et ühiskonna liikmed teevad kaalutletud otsuseid, mille eest nad ka vastutavad. Praeguses lääne ühiskonnas ja ka Eestis on vabaduse ja vastutuse vahekord nihkes. See on ohtlik: ühiskonnas võib tekkida süüdimatuse kultus. Olen saanud vastuväiteid, et kautsjoninõue oleks ebademokraatlik, kuid see on arusaamatus. Vastupidi, kautsjonid on demokraatliku valimisprotsessi normaalne osa. Ka Riigikogu ja Europarlamendi valimistele kandidatuuri esitamiseks tuleb maksta kautsjon, kusjuures minu pakutust palju suurem. Saan aru, et suur osa peresid elab palgast palgani ja pensionist pensionini ning nendele on 50 eurot suur raha. Kuid referendum ongi suur asi ning juhul kui nad on veendunud, et see on suur asi, mis leiab vajaliku toetuse (sotsiaalmeediast loeme pidevalt, kuidas kogu rahvas on millegi vastu või, vastupidi, millegi poolt), on neil suur tõenäosus see raha tagasi saada.

„Pealinn“ tellis minult dopinguskandaali teemalise artikli. See avaldati, kuid vahepeal on sündmused arenenud edasi, ja seda nii mõnelegi ootamatus suunas. Seepärast avaldan selle kirjutise väikeste muudatustega ning lisan uue lõpu.

Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Teemat "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. St doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt. 

Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, pea vastandlike asjadega. Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisele teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamise tungile. Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus aga on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liiguvad väga suured rahad ning on sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.

Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd -- nagu Eesti kogemus ka näitab -- terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr. Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid viis tuhat eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ka ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline. 

Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber. Mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas? Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu -- ta on kangelane ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik. Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea ei ühiskonnale ega ka staarile endale.

Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud me olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos. 

See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu. 
 
Pärast eelneva teksti kirjutamist aga ilmus mitu kaalukat sõnavõttu väidetavate dopingukasutajate kaitseks. Pean siin silmas nt Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa või professor Michael Gallagheri väiteid. Peatungi viimasel, kuna tegemist on kompetentse inimese argumenteeritud arvamusega. Professor rõhub korduvalt süütuse presumptsioonile („...õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.“). Millegipärast unustab ta täpsustada, et see käib kriminaalprotsesside kohta. Tsiviilasjadele aga süütuse presumptsioon üldjuhul ei laiene. Veel vähem kehtib see ajakirjanduse seisukohtade osas. Vastasel korral piiraks see oluliselt ja ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Kui näen, et huligaan läheb lapsele kallale, on mul õigus sekkuda ja rääkida sellest enne vastava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui ma aga peaksin valetama, on tegu laimuga, mille eest ma pean omakorda kandma vastutust. Vist mitte keegi – sh ka lugupeetud professor ega asjaosalised ise – ei ole vaidlustanud ajakirjanduses esitatud süüdistusi.
 
Edasi aga läheb Michael Gallagher ise rünnakule:
„Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.
Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.“
 
See on kõva sõna, kuid paraku pole see õigustatud. Teenetemärkide andmine ja nende äravõtmine on teenetemärkide seaduse järgi Vabariigi Presidendi prerogatiiv, kusjuures teenetemärkide äravõtmine ei pea tingimata olema seotud süüdimõistva kohtuotsusega. Seadus näeb ette ka teisi asjaolusid:

„§ 13. Teenetemärgi äravõtmine ja tagastamine
 (1) Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui: […]
 2) saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või
 3) isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise.“

Seda võib tõlgendada nii (vähemalt see on minu arusaam asjast), et teenetemärgi kavaler peab seda väärima ka pärast selle saamist. Kas siis keegi arvab, et praegu võiks väidetavad dopinguskandaali osalised esitada nendele autasudele? Samas tuletaksin meelde ka pretsedendi, kui Risto Teinonenilt võeti riiklik autasu ära ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.