Blog Archives

Kirjanikud sõjas

1/31/2015

Fjodor Berezin

Ida-Ukraina seaduslikud võimuesindajad on separatistide poolt laiali saadetud ning nende asemel on Venemaa kuraatorite moodustatud kõlavate nimedega struktuurid. Sellel taustal jääb kirjandus paratamatult varju või soiku. Napoleonile on omistatud ütlus: kui kahurid räägivad, muusad vaikivad (tegelikult on see parafraas ladina ütlusest 'relvade keskel muusad vaikivad').

Kuid praeguse Ukraina kriisi ajal on asjad teisiti. On juba ammu märgatud, kui suurt rolli separatistlikus liikumises mängivad vene kirjanikud. Ukraina kirjanike organisatsioonid Donetskis ja Luganskis on laiali saadetud ning kirjandust juhivad teised inimesed. Ulmekirjanik Fjodor Berezin juhib mitte üksnes Donetski kirjanduselu. "Donetski vabariigi" endine kaitseminister Strelkov-Girkin määras ta oma asetäitjaks. Pärast Girkini erruminekut ja Venemaale kadumist sai Berezinist Donetski komandandi abi. Venekeelses Delfis on temaga pikk intervjuu, mis on märkimisväärne. Seal on palju huvitavat ja õpetlikku, toon välja vaid kaks seika. Esiteks, küsimusele, miks ta ajas laiali Ukraina kirjanike liidu Donetski osakonna, vastab Berezin, et seepärast, et nad ei võtnud sõna seoses sõjaga. Viiskümmend kaks liiget, ja kõik olid vait. Nad ei ole siiamaani aru saanud, et meil käib sõda. Seepärast ajasime me selle organisatsiooni laiali.

Küsimusele aga, mida ta tunneb rahvamassi suhtes, kes Maidanil meelt avaldas, vastab ta: "Mis massi suhtes? Maidani massi suhtes? Ma vihkan seda. Napalmiga tahan nad kõik ära põletada selle eest, mida nad tegid."

Ma arvan, et Eesti Kirjanike Liit võiks võtta sõna oma Donetski kolleegide kaitseks.

0 Comments

Abi Donetskile

1/29/2015

0 Comments

Tänases Postimehes kurdavad Narva linna võimud, et nad on pandud delikaatse valiku ette: nad on saanud ebaseaduslikelt Donetski võimudelt abipalve. Nimelt olevat Donetsk Narva sõpruslinn (tegelikult on linnade vahel vaid partnersuhete leping). Samas Donetski elanikud reaalselt kannatavad ja vajavad abi. Narva võimud seisvat delikaatse dilemma ees: kas inimeste kannatused või poliitiline korrektsus.

Narva võimude rõõmustamiseks tahan neile teatada, et mingit dilemmat ei ole. Kui on igati kiiduväärne soov aidata kannatavaid Donetski inimesi, siis seda saab teha. Rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Separatistid ei lase läbi Ukraina transporti, kuid seaduslik abi tuleb Ukrainast läbi Punase Risti ning separatistid seda ei takista. Lisaks korrektsele asjaajamisele on sellisel teel veel üks oluline eelis. On tulnud hulgaliselt signaale selle kohta, et Vene humanitaarabi ei jõua adressaatideni, see varastatakse laiali ja müüakse turul maha. Ei saa garanteerida, et ka mingi osa Punase Risti saadetud abist varastatakse, kuid siin on kontroll palju tugevam ning tõenäosus, et see jõuab tegelike abivajajateni, on suurem.

Aga Narva võimudele on mul veel üks soovitus: vähem vene televisiooni, härrased.

Rahvusvahelise Punase Risti tegevus Ukrainas. Siin interaktiivne kaart: http://www.icrcproject.org/interactive/2014-11-ukraine-activities-ru.html

0 Comments

Kreeka parlamendivalimised ja Putini rünnak tiibadelt

1/28/2015

7 Comments

Kreeka parlamendivalimised võitis suurelt vasakerakond Syriza. Syrizat on lääne meedias, k.a Eestis nimetatud vasakäärmuslikuks. Kuna mingi erakonna või liikumise positsioon skaalal vasak-parem on suhteline, siis see, mis mõni aeg tagasi tundus äärmuslik, võib muutuda mainstream'iks, ja vastupidi. Mis puudutab Syrizat, siis Kreeka poliitilisel maastikul pole ta kaugeltki kõige äärmuslikum vasakjõud, nii et minu meelest on tegemist lihtsalt kreeka uue vasakpoolsusega.

On palju räägitud selle võidu majanduslikest tagajärgedest nii Kreekale kui eurotsoonile tervikuna. See kõik on kahtlemata oluline, kuid majandusvõhikuna ei pea ma õigeks sellel pikemalt peatuda. Vähem on tähelepanu pööratud poliitilistele tagajärgedele, mis on minu meelest väga olulised ja ohtlikud. Nimelt sai Putini agressiivne poliitika tähtsa ja avaliku liitlase. Juba enne valimisvõitu teatas Syriza juht Alexis Tsipras, et näeb Venemaas olulist liitlast Kreekale, tähtsamat kui mitmed EL riigid, ja vastustas resoluutselt venevastased sanktsioonid.

Uus Kreeka välisminister Nikos Kotzias (vasakul) koos suurvene šovinismi laulikuga Aleksandr Duginiga (https://twitter.com/andersostlund/status/560307077290405889/photo/1)

Alexis Tsipras ja Pablo Iglesias Turrión

Nagu me nüüd teame, väljendabki tema esimene avaldus peaministrina solidaarsust Putini Venemaaga ja nördimust isegi uute sanktsioonide võimaluse üle: temaga pole eelnevalt konsulteeritud. Niisiis võtab Kreeka uus valitsus ette laiaulatusliku rünnaku EL suunas, mis hõlmab nii majanduslikke kui välispoliitilisi aspekte.

Kreeka pretsedent on iseenesest ebameeldiv ja kätkeb endas potentsiaalset ohtu Euroopa stabiilsusele. Palju olulisem on aga, et Kreeka kogemust jälgitakse tähelepanelikult teistes EL riikides, ennekõike nendes, mis on majanduslikes raskustes. Arvatakse, et järgmine on Hispaania, kus erakond Podemos on nii maailmavaatelt kui taustalt üsna lähedane Syrizale. Erakond eesotsas oma noore karismaatilise liidri Pablo Iglesias Turrióniga kasvatab kiiresti populaarsust. Arvult on ta Hispaanias juba teine, mõnede arvamusküsitluste järgi juba juhtiv poliitiline jõud.

Ehkki IglesiasTurriónil nagu ka Tsiprasel on kommunistlik taust, ei nimetaks ma ka Podemost äärmuslikuks erakonnaks. See on Euroopa uus vasak ja ma soovitaksin tähelepanelikult jälgida nii nende ideoloogiat kui praktikat. Mõlemal juhul on tegu postkommunistliku marksismiga (liikumistes on väga tugev trotskistlik element), mis ei usu Gulagi õudustesse ja näeb põhivaenlasena lääne liberaalset ühiskonda. Ka teistes Lääne-Euroopa riikides näeme uute vasakjõudude tõusu.

Gábor Vona loeng Moskva Ülikoolis. Dugin kuulab tähelepanelikult

Kuid Kreekas nagu ka mujal Euroopa riikides on Putinil teisigi sõpru. Need on jõud, mida tavaliselt nimetatakse paremäärmuslikeks. Nendest märkimisväärseim on Ungari erakond Fidesz eesotsas valitseva peaministri Viktor Orbániga. Ka Fideszit on vahel nimetatud paremäärmuslikuks erakonnaks, kuid isegi Ungaris on võrreldes Jobbikuga tegemist üsna mõõduka jõuga.

Muide, ka Jobbik esindab Euroopas putinimeelset jõudu ja on andmeid selle kohta, et Venemaa salaja finantseerib seda erakonda. Igatahes on erakonna juht Gábor Vona vene šovinismi ideoloogi Aleksandr Dugini mõttekaaslane ja külastades viimase kutsel Moskvat, pidas Moskva Ülikoolis loenguid.

Putini katsed lõhestada EL ühtsust ja euroatlantilist solidaarsust kukkusid läbi. Kuid, nagu ma juba ükskord kirjutasin, on Putin Euroopa vastu avanud teise rinde. Kui frontaalrünnak ebaõnnestub, rünnatakse tiibadelt, kusjuures ideoloogial pole suurt tähtsust: vasak või parem, peaasi, et mitte mainstream.

Mul on eriti kurb lugeda sotsiaalmeediast neid kommentaatoreid, kes on vaimustunud Syriza võidust ning kirjutavad, et ka eestlastel on aeg "selg sirgu ajada". Armsad sõbrad. Võib-olla te pole märganud, et erinevalt Kreekast ja Hispaaniast ei olegi Eesti selg küürus. Eesti riiki ei rõhu võlakoormus ja see on taasiseseisvunud Eesti eri valitsuste õige poliitika tagajärg. See ei tähenda, et erinevad vasakerakonnad (Keskerakond, Rahvaliit, SDE) ei ole plaaninud suuri laene. Kuid see neil ei õnnestunud ja meil -- erinevalt Kreekast -- ei ole Euroopas kedagi alandlikult tänada ega häbeneda.

7 Comments

Ukraina kriis: mida me saame teha?

1/27/2015

2 Comments

Seoses viimaste sündmustega Ukrainas levib nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias nõutus: kurjus võidutseb, me ei saa midagi teha. Seda on mulle ka otse öeldud. Ise olen veendunud, et see pole nii. Kurjusele võib ja peab vastu astuma ning seda võib teha igaüks. Peamine on mitte lasta kurjusel end halvata. On mõned väiksed, kuid olulised asjad, mida võib teha kes tahes. Siin on mõned võimalused.

1) Igal kolmapäeval 15.00-15.30 korraldab IRL Vene saatkonna ees piketi Ukraina toetuseks. Viimastel kordadel osales suhteliselt vähe inimesi, kuid siin on oluline isegi mitte osalejate arv, vaid järjepidevus: meie siin Eestis ei lase asjal ununeda. Ehkki pean kolmapäeviti Tartus olema, püüan võimalikult palju siiski isegi osaleda. Näiteks lähen ka homme. Seoses Mariupoli ohvriterohke pommitamisega on välja mõeldud uued plakatid. Ma kutsun kõiki, kel võimalik, piketile. See, et IRL korraldab piketi, ei tähenda, et üritus on seotud vaid erakondliku poliitikaga. Teretulnud on igaüks. Ja kui näiteks ka sotsid tuleksid oma punaste lippudega, oleks eriti vahva, kuna Euroopas on paraku levimas putinimeelne punane laine. Eesti sotsidel on võimalus näidata, et nad on teisest puust.

2) Isegi kui te ei osale otseselt poliitikas, tülitage poliitikuid. Kõikidel tasanditel. Alustada tuleb kohalikest omavalitsustest. Näiteks Tartu Linnavolikogu võttis vastu avalduse Ukraina seaduslike omavalitsuste toetuseks Ida-Ukrainas ja Krimmis ning ma tean, et Ukrainas hinnati seda solidaarsusavaldust kõrgelt. Oleks väga tore, kui Tartu initsiatiivi järgiks ka teised Eesti omavalitsused. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et Tartu Linnavolikogus on IRL opositsioonis, kuid sellegipoolest õnnestus see avaldus vastu võtta konsensuslikult. Nii et torkige oma esindajaid KOVides, et nad järgiksid Tartut, see on tõesti oluline asi.

3) Ärge unustage oma esindajaid Riigikogus, kes võiks tegutseda palju aktiivsemalt ja operatiivsemalt. Ukrainas toimuvad sõjakuriteod, mis ei ole Ukraina või Venemaa siseasjad, vaid on rahvusvahelise õiguse pädevuses. Riigikogul ja valitsuses on moraalne kohustus neile reageerida.

4) Ärge unustage meie esindajaid Europarlamendis. Võib jääda mulje (loodan, et ekslik), et praegu töötab kõige aktiivsemalt Yana Toom. Paraku on ta tegevus destruktiivne. Urmas Paet jagab väga kvalifitseeritud nõuandeid Eesti meedias. Loodan, et ta kasutab oma mandaati ka Brüsselis ja Strasbourgis. Ergutame teda.

5) Väga tähtsat rolli mängivad igasugused kodanikuühendused, MTÜd jne. Näiteks teeb väga tänuväärset töö MTÜ Vaba Ukraina. On veel igasuguseid abistamisvõimalusi. Lihtne on istuda käed rüpes ja mõelda, mida mina väike inimene teha suudan. Suudad, kui tahad. Sõda Ukrainas ei ole üksnes võitlus ühe riigi väärikuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Kaalul on euroopalikud väärtused ja lõppkokkuvõttes ka meie enda vabadus.

2 Comments

Sõjakuriteod Ukrainas

1/25/2015

4 Comments

Maksim Videtskihh intervjuud andmas

Eilses postituses tsiteerisin intervjuud Maksim Videtskihhiga, kes rääkis anarhiast ja kuritegelikust kliimast Ukraina separatistide poolt kontrollitud aladel. Seoses viimaste sündmustega on põhjust selle juurde tagasi tulla. Nimelt küsis temalt reporter, kas vastab tõele, et nad on vange tapnud. Ning Videtskihh räägib nuttes ühes episoodist, kui lahingus hukkus üks tema võitluskaaslane, kellel jäi koju väike laps, ning siis "ei jõudnud staabini" mitte kõik vangid, keda nad konvoeerisid. Nuttis ta aga mitte seepärast, et kahetses oma tapatööd, vaid et tal oli siiamaani kahju oma võitluskaaslasest. "Saage meist õigesti aru, oleme ju ka elavad inimesed."

Kuuldused separatistide julmast vangide kohtlemisest ja isegi nende tapmisest olid levinud ka varem, kuid siin on tegu vahetu osaleja ülestunnistusega. Eile aga sai teatavaks, et "Donetski vabariigi" peaminister ja väejuht Aleksandr Zahhartšenko andis suulise korralduse "vange mitte võtta" ning ta teatas, et selline käsk olevat ettevalmistamisel.

"Peaminister" Aleksandr Zahhartšenko tööülesandeid täitmas

Venemaa inimõiguste kaitse ühingu “Memorial” mõistis selle kuritegeliku kasu karmilt hukka ja tuletas meelde, et 1949. aasta Genfi konventsiooni 3. artikliga on selline tegevus keelatud ning järelikult on tegu sõjakuriteoga. Ma tahan loota, et Eesti ja EL ametivõimud ei jäta seda tähelepanuta ja ei piirdu tavapärase näpuviibutamisega, vaid astuvad konkreetseid samme kurjategijate ohjeldamiseks.

4 Comments

Ukraina kriis: Venemaa agressiooni järsk eskaleerumine

1/24/2015

0 Comments

Michael Bociurkiw

Hetkel, kui ma neid ridu kirjutan, toimuvad Ukrainas eri rinnetel verised kokkupõrked. Viimaste päevade jooksul on Venemaa nn Donetski vabariiki sisse toonud sadu tanke ja soomukeid. Juba eile ületasid "separatistid" Minski kokkuleppega markeeritud piirid ja vallutasid sadu ruutkilomeetreid. Täna algas strateegiliselt oluline pealetung Mariupoli suunas eesmärgiga ühendada Venemaa kontrollitud territooriumid Ida-Ukrainas ja Krimmis. Paralleelselt käivad diversiooniaktid Ukraina vägede tagalas, lõhatakse sildu. Eesmärk on läbi lõigata kommunikatsioone ja katkestada Ukraina vägede varustusteekonnad. On täiesti selge, et seda viivad läbi kvalifitseeritud Vene üksused, mitte aga separatistidest vabatahtlikud.

Juba harjumuspäraselt saadab Venemaa agressiivset tegevust diplomaatiliste kanalite kaudu edastatav valedelaviin. Siinkohal tahan juhtida tähelepanu ühele aspektile, mis on vähemalt Eesti ajakirjanduses tähelepanuta jäänud. Nimelt apelleerivad Lavrov ja teised Vene diplomaadid pidevalt OSCE hinnangutele. Tõepoolest, seal viibivad OSCE vaatlejad ei kinnita Vene vägede sisseviimise fakti. Ning põhjus on lihtne ja nad ise ka seda tunnistavad: separatistid lihtsalt ei luba neid Ukraina-Venemaa piiri juurde, nende vaatlusdroonid aga pidid maanduma, kuna neid segati kindlakstegemata allikast. Venemaa omalt poolt laiutab käsi, et separatistid ju Venemaale ei allu. Üldiselt võiks sellisel juhul kontrollida piiri Venemaa poolelt, kus vist ei tohiks tegutseda mingisugused isehakanud relvavennad. Selleks aga OSCEl mandaati pole.

Ukraina võimud aga teeb murelikuks see, et OSCE vaatlejate seas on palju Venemaa esindajaid. OSCE kõneisik Michael Bociurkiw eitas seda infot, kuid tunnistas, et valdav osa vaatlejaid on vene keelt kõnelevad isikud ning valitud on nad seepärast, et täita efektiivsemalt oma kohustusi. Paraku aga jääb kahtlus, et need vaatlejad on mitte üksnes venekeelsed, vaid ka venemeelsed. Igal juhul on korduvalt olnud nii, et OSCE ei märka rikkumisi, mille fikseerivad mitte üksnes Ukraina esindajad, vaid ka NATO luureandmed.

Kannatavad mitte üksnes Mariupoli jt Ukraina poolt kontrollitud alade elanikud, veel suuremad kannatused on elanikel, kes asuvad separatistide kontrollitud territooriumil. Anarhia, organiseeritud kuritegevus, sõjapealikute vägivald ja omavoli -- kõik need on igapäevased nähtused, mis tekitavad nördimust mitte üksnes kohalikes elanikes, vaid ka idealistlikel kaalutlustel sõdima tulnud Venemaa rahvuslastes. Vrd intervjuud endise eriväelase Maksim Videtskihhiga, kes rääkides pikalt totaalsest varastamisest, korruptsioonist ja vägivallast, võtab läbielatu kokku aforistlikult: kellel on suurem püss, selle käes on seadus.

Kui rindejoonel teevad ilma Venemaa eriväelased, siis tagalas peremehetsevad irregulaarsed üksused, et mitte öelda banded. Sõja esimestel etappidel paistsid nende seast eriti silma kasakad oma imposantse väljanägemise ja distsiplineerimatusega. Viimasel ajal aga on järjest rohkem esil tšetšeenid, kes tunnevad end Donetski vabariigis väga koduselt. Näiteks röövisid nad Donetski vabariigi endise kuberneri Pavel Gubarevi. Maskides tormati tema kontorisse, visati näoli põrandale, pandi kott pähe ja viidi ära. Järgmisel päeval, st 20. jaanuaril lasti vabaks -- arusaamatus. Sellest kirjutas Gubarev ise oma Facebookis ja sissekanne lõpeb sellega, et ta ootab kontakti Ramzan Ahmatovitšiga (st Kadõroviga). Teisisõnu, Kadõrov, aga mitte nt Vene jõustruktuurid kontrollivad seda, mis Donetski vabariigi tagalas toimub.

Tšetšeenid tunnevad end Donetskis nii koduselt, et mõistavad ka omakohut. Alljärgneval videol näeme välikomandör Dikijt (Metsik) ja tema gruppi, kes tulid Donetski kättemaksuoperatsiooni läbi viima. "Te arvate, et see on teie maa, aga see on meie maa!"

Tšetšeenide kaasamisel Venemaa räpastesse aktsioonidesse on pikk eellugu. Rahustamaks mässulist Itškeeriat kasutas Putin kompleksset meetodit: halastamatu sõjaline mahasurumine ühendati väga suurte rahasüstidega vabariigi majandusse ja liidrite äraostmisega. Suur hulk võitlejaid aga integreerus FSB kontrollitava Venemaa allilma. Paar aastat tagasi oli igal endast lugupidaval tšetšeenist löömamehel taskus FSB töötõend (vähemväärtuslikud olid miilitsa, prokuratuuri jt jõustruktuuride tõendid). Tulemusena vahetas 2013. aastal FSB välja kõigi oma töötajate töötõendid ning paljud tšetšeenidest kriminaalid jäid ilma dokumendita. Nüüd aga said nad Donetski vabariigist dokumendid, mida ka uhkusega sotsiaalmeedias demonstreerivad.

"Peaminister" Aleksandr Zahhartšenko väljastatud tõend erilise tähtsusega ülesannete täitmiseks

Järgmisel videol tutvustab ühe tšetšeenide salga komandör oma üksust, kus on umbes 300 võitlejat, kõigil, nagu ta ütleb, 10-20-aastane võitlusstaaž. Ühelt poolt nimetab ta neid kõiki vabatahtlikuteks, teiselt poolt ütleb, et kõik on Venemaa sõjaväe ohvitserid (see on Tšetšeenia võitlejate üks eripära, et lihtsõdureid nende hulgas tavaliselt pole).

Siin aga näeme tšetšeene tegutsemas. Vene sotsiaalmeedias tekitas elevust nende leksika ning see, et Allahi nimi on kõrvuti kõige räigema sõimuga. Mina aga tahan juhtida tähelepanu sellele, et nende miinipilduja on üles pandud asulas. See on terroristide tavaline meetod: kui nüüd tulistatakse vastu, saavad suure tõenäosusega kannatada tsiviilelanikud. Millest omakorda saab propagandapunkte.

Allahu Akbar! Joptvoju matj, bljatj! Allahu Akbar!

0 Comments

Uue külma sõja aktiivmeetmed

1/5/2015

3 Comments

Desinformatsiooni oma vaenlaste eksitamiseks või diskrediteerimiseks kasutavad paljud valitsused, ja mitte ainult nemad. Nõukogude Venemaa esimestest aastatest peale oli desinformatsiooni loomine ja levitamine rajatud teaduslikele alustele ning erinevalt lääneriikidest ei olnud vastavate teenistuste vahendid limiteeritud. Haaratud ei olnud üksnes vastavad teenistused (NLiidu viimastel aastatel vastutas nende eest KGB peavalitsuse A-teenistus), vaid ka teised valitsusorganid ja ajakirjandus. Nii töötas NLKP Keskkomitee välisosakond ise vastavad süžeed välja ja levitas neid läbi lääne vennaspartei (st kommunistid) ja nende sümpatisantide, nagu töölisparteid, kommunistlikud ametiühingud, vasakpoolsed liikumised, patsifistid jne. NSVL saatkonnad välismaal levitasid neid ideid läbi mõjuagentide, aktiivselt levitati välismaal nõukogude ajakirjandust, sh nii inglisekeelset (Moscow News) kui ka venekeelset. Viimaste hulgas mängis erilist rolli analüütiline nädalaleht Za Rubežom, mis oli KGB täieliku kontrolli all (muide, sama ajakiri eksisteerib ka praegu ja on FSB kontrollitava informatsiooni levitaja ennekõike internetis, kuid mõistagi on selle mõju praegu kordades väiksem).

KGB know-how olid aga nn aktiivmeetmed. Skeem nägi välja umbes nii, et kusagil kolmandas maailmas avaldas mingi vähetuntud allikas (seda toimetust võidi kasutada "kasuliku idioodina", st toimetus ei pruukinud infoallikat teada ja võis koguni arvata, et see on nende uuriva ajakirjanduse tulemus) KGB poolt ettesöödetud informatsiooni, mis tavaliselt paljastas imperialistide sepitsusi. Mõnikord aga loodi varimeedia, kusjuures levitatav informatsioon oli tavaliselt nii absurdne, et isegi Za Rubežom poleks saanud seda avaldada. Nt et Lõuna-Aafrika Vabariik töötas välja rassirelva, mis tapvat ainult mustanahalisi (meenutab kangesti Švejki lugu kapralitevastasest elektrist) jms.

Üks tuntumaid ja edukamaid lugusid on aga see, et CIA töötas välja AIDSi viiruse ja tekitas Aafrikas epideemia. See inf avaldati kõigepealt India ajalehes "Patrioot", mis oli märkamatu madalatiraažiline väljaanne. Ajalehe oli KGB loonud juba 1962. aastal spetsiaalselt propagandaeesmärgil, kuid kaks aastakümmet hoidis see madalat profiili. Kuni tuli pommuudis AIDSist. Edasi oli vaja tekitada uudislaviin. Seda infi hakkasid publitseerima nõukogude väljaanded, kuid tsiteerides sõltumatut India ajalehte. Neid omakorda tsiteerisid paljud lääne väljaanded, kusjuures mitte üksnes vasakpoolsed. Järgmiseks oli vaja summutada uudise kriitilised analüüsid. Sellega tegeleti aktiivselt ennekõike kolmandas maailmas ja eriti Aafrikas. Teooriat toetasid "sõltumatud" eksperdid, nagu nt Saksa DV bioloog dr. Jakob Segal. Ajaleht "Patrioot" aga jätkas oma "juurdlust" ja publitseeris KGB poolt ettevalmistatud materjali nüüd juba edasiarendatud vormis, mis püüdis ümber lükata ka kriitikat. Sealt läks informatsioon teisele ringile.

Operatsiooni INFEKTION loetakse üheks kõige edukamaks KGB aktiivmeetmeks. Nii CIA kui ka erinevad meditsiiniteaduslikud organisatsioonid kulutasid hulgaliselt vahendeid ja energiat, et seda ümber lükata, kuid mida vähem on vandenõuteoorial alust, seda raskem on seda faktoloogilistest andmetest lähtudes kummutada. Et tegemist oli KGB fabrikatsiooniga, teatasid mõned ülejooksikud, kuid progressiivne avalikkus neid loomulikult ei uskunud. Alles 1992. aastal tunnistas Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse juht ja tulevane peaminister Jevgeni Primakov, et tegemist oli nimelt KGB aktiivmeetmetega. Sellega võiks asja pidada lõpetatuks, kuid vandenõuteoreetikuid see ei rahuldanud. Masin on juba hoo sisse saanud: praegu eksisteerib AIDSi vandenõu kahes variandis. Esimese kohaselt on AIDSi epideemia ikkagi CIA produtseeritud, vandenõuteoreetik Michael Meiers võrdleb seda holokaustiga (vrd tema uusimat üllitist "The Second Holocaust: How the AIDS Epidemic was Created in a CIA Black Operation", 2014). Või siis hoopiski, et AIDS on CIA ja Ameerika valitsuse väljamõeldis rahva hirmutamiseks või ravimifirmadele hiigeltulu toomiseks.

NSVL lagunemisega olid aktiivmeetmed sumbunud ja on arvatud, et Jeltsin andis korralduse need lõpetada. Küll aga tulid nad tagasi Putini valitsemisajal. Aktiivsete operatsioonide taassündi seostatakse Jugoslaavia sõjaga, kus ka NATO ja eriti USA kasutasid samuti aktiivselt desinformatsiooni (vrd nt uudiseid sadadest tuhandetest tsiviilohvritest Kosovos). Iga uue kriisiga kaasnes aktiivmeetmete plahvatuslik kasv. Siiski jäävad nad nii oma tulemustelt kui ka meetoditelt KGB-aegsetele kõvasti alla. Muidugi, uued tehnilised võimalused -- internet ja muu sotsiaalne võrgustik -- tõstab ka primitiivsemate skeemide efektiivsust. Seda näeme ka Eestis, kus mitte üksnes venekeelsed ja mitte üksnes venemeelsed, vaid ka nii mõnigi rahvuslik ja antiglobalistlik blogija või ajakirjanik (nimetaks siinkohal kas või Nõmme Raadiot) kasutab neile ettesöödetud informatsiooni tihti pahaaimamatult.

Jälgides venekeelset meediat (nii elektroonilist kui trükitud) jääb mulle viimasel ajal aina rohkem silma informatsioon, mis pärineb Austrias ilmuvast Contra Magazinist. Väljaanne nimetab end sõltumatuks uurivaks meediaks. Kodulehekülg näeb välja soliidne, palju rubriike-teemasid, kvaliteetne vormistus jne. Toimetus koosneb vaid kahest inimesest: André Eric Keller, kelle nimi seisab enamiku publikatsioonide all, ja Marco Maier, kes tegeleb põhiliselt tehnilise poolega. Punamust vormistus justkui annaks signaali, et tegu on anarhistliku kallakuga vasakmeediaga, kuid nii vasakpoolsus kui anarhism on omapärased: nad ründavad küll lääne ühiskonda ja selle institutsioone, kuid samas kiidavad aktiivselt takka Venemaa riiklusele ja president Putini konservatiivsele moraalile. Juba üksnes selle sisu tagant paistavad FSB kõrvad. Kui teha google'iga pisut analüütilist tööd, siis selgub, et läänes on see ajakiri täiesti tähtsusetu. Küll aga tõlgitakse ja republitseeritakse iga Contra Magazini artikkel vene meedias.

Tegemist on huvitava pöördega aktiivmeetmete orientatsioonis. KGB lõi välismaal libaväljaandeid selleks, et eksitada ennekõike lääne üldsust, FSB aga lollitab venelasi. Kogu Contra Magazini produktsiooni võib võtta kokku ühe lausega: läänes (ennekõike NATOS ja ELs) on kõik halvasti, Venemaal aga kõik hästi. Sellele lisandub veel pidev Putini kiitmine ja jutt sellest, kui suur autoriteet on tal läänes ja et näiteks sakslastele meeldib ta palju rohkem kui Merkel. Kui kommunistlik Nõukogude Liit oli vaenujalal läänemaailmaga, siis putinlik režiim on vaenujalal ennekõike omaenda rahvaga.

Vene juhtimismudel: stiimul, seisundid, tunded, situatsiooni nägemine, motiiv -- kõik on juhi kätes.

Öeldu aga ei tähenda, nagu Contra Magazini väljaspool Venemaad ei loetaks. Loetavuse geograafia on aga kõnekas: sellele viitavad aktiivselt mitte üksnes saidid laiendiga .ru, vaid ka .ua (Ukraina), .cz (Tšehhi), .am (Armeenia), .hu (Ungari), .kp (Põhja-Korea) ja .ir (Iraan).

Leidub ka saite laiendiga .ee. Põhiliselt on tegemist venekeelsete blogijatega ja marginaalsete väljaannetega (osa viiteid ei avane, neid annab vaid otsimootor). Siiski ei ole see väljaanne päris võõras ka eesti asjaarmastajatele. Sarnane leiab sarnase.

Kommentaarium "Kesknädalas"

3 Comments

Poeedi armastus ja surm

1/2/2015

4 Comments

Pane mind pitseriks oma südamele,
pitseriks oma käsivarrele!
Sest armastus on tugev nagu surm...
Ülemlaul 8, 6

Selle aastavahetuse postituse aines kasvas välja minu aastatepikkusest vene luule, ennekõike Joseph Brodsky uurimisest, ja on selle omamoodi kõrvalprodukt. Pean hoiatama, et puudutan siin mitut teemat, milles ma ei ole professionaalsel tasemel asjatundja. Ennekõike puudutab see soolist problemaatikat luules. Paraku oli mul rikkalikust feministlikust kriitikast ja sellest, mida nimetatakse gender studies, vähe abi. Niisiis tunnistan, et seisan õhukesel jääl ja osa minu üldistustest võib osutuda valeks.

"... kuni surm meid lahutab," tõotavad abiellujad läänekristlikus traditsioonis (idakristluses on vormel veidi teine, kuid selle sisu on sama). Ainult surm seab armastusele piirid. Kuid tõeline armastus ei taha leppida ka sellise piiranguga. Armastatu sureb, ent armastus jääb. Veelgi enam, kuni armastus kestab, ei ole ka armastatu päris surnud. "Armastus on tugevam kui surm," on üks kirjanduse arhetüüpilisi motiive. Eriti sageli kohtame seda aga luules, kuna luule ise on surmaületav jõud. See käib mitte üksnes armastusluule, vaid ka nt kangelaseepose kohta: kangelased on ammu surnud, kuid "Iliases", "Rāmājanas", "Shāhnāmés" jne elavad nad edasi.

Seos armastuse ja luule vahel on mitmetahuline. Esiteks on armastus üks levinumaid teemasid luules. Teiseks kirjutavad armastajad luuletusi ja nii mõnigi kord adresseerivad need oma armastatutele. Ning kolmandaks on armastus ja luule seotud nö tehnoloogiliselt: mees- ja naisriimid, riimide abielu, riim ise seob riimsõnu nii, nagu armastus südameid ja muide cuore-amore (süda-armastus) on riimide sünnimaal Itaalias juba nii stambiks kulunud riim, et viimasel ajal kohtab seda vaid popkultuuris. Kuid ka vastupidi. Kui Boriss Pasternakil oli vaja leida võrdlus oma armastusele, mis on tugevam kui surm, loob ta sellise kummalise formuleeringu: "Ma tahaksin, et pärast surma /.../ meid riimitaks üksteisega tihedamini kui süda ja südamekoda." Süda ja südamekoda ei riimu ei eesti ega vene keeles, kuid neid ei saa lahutada, nagu ei saa lahutada riimipaarilisi -- vastasel korral riim kaob ja paariliseta värss jääb orvuks (vene poetoloogilises traditsioonis räägitakse aga vallalisest /холостой/ värsist).

Kuid kõigepealt Brodskyst. Tema poeetikale pühendatud raamatu pealkirjastasin "Pistriku talvekarje: esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast". Alapealkiri on mitmetahuline: tegemist on sellega, mida nimetatakse ambivalentseks antiteesiks. Erinevalt tavalistest antiteesidest (elu ja surm, luule ja proosa jne) viib ambivalentne antitees kokku teineteisega võrreldamatud asjad, kusjuures vastandamise/kõrvutamise loogika on samuti mitmetähenduslik. Surm ei ole Brodskyl üksnes loomingu teema, vaid poeetilise konstruktsiooni osa. Ning vastupidi: tema -- nagu terve rea teiste poeetide -- surm ise muutub kirjanduslikuks tõsiasjaks. Kuid luule ja surma omavahelistes seostes tuleb vältimatult mängu kolmas komponent: see on armastus. Oma raamatu teises trükis püüdsin seda teemat rohkem avada, k.a biograafilisest aspektist, mida esimeses trükis tahtsin vältida. See arendus jäi esimesest trükist peaaegu üldse välja, kuna puudutas paratamatult äsjalahkunud autori elust liiga intiimseid asjaolusid, mida ta ise, nagu ma tean, palus mitte avalikustada. Nüüdseks on olukord muutunud: kõik detailid ja kuulujutud on publitseeritud nii internetis kui ka paberil. Siiski käsitlen raamatus seda mitte niivõrd biograafilises, kuivõrd poetoloogilises tähenduses, ning Brodsky looming lisab olulisi nüansse igipõlistele Erose ja Thanatose teemadele. Hiljem tulin uuesti selle temaatika juurde, seekord seoses Dantega (Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal. Looming 10, 2013, 1391-1408).

Poeet armastab tütarlast, see sureb, kuid jätkab elu tema luules, kusjuures mitte kirjelduse objektina, isegi mitte vestluskaaslasena, vaid luuletuste tegeliku autorina: tema inspireerib, mõnikord lausa dikteerib kogu loomet.

See metafoorika kerkib võimsalt esile Dantel ja pärast teda kogu Euroopa luuletraditsioonis. Brodskyl aga võtab see teema uue pöörde: surnud armastus on tegelikult vaid mask -- selle võtab endale surematu muusa, mis on omakorda ka vaid mask, mille taga peitub keel. Oluline on aga, et tütarlaps ja muusa on naissoost, keel aga ei pruugi olla (nt kreeka, ladina ja prantsuse keeles on ta küll naissoost, aga võib olla ka kesk- ja meessoost, nagu vene keeles).

Niisiis, meie mõttelise pilgu ees seisab nooreks kauniks tütarlapseks maskeerunud muusa, kes sosistab poeedile midagi intiimset kõrva. Näiteks midagi sellist:

Paul Cézanne. Poeedi unenägu, e Muusa suudlus

Luule ja eriti lüüriline luule on üldse armastusega tihedalt seotud, kuid Brodskyl on luule ja armastuse vahekorrast väga omapärane kontseptsioon. Toon siinkohal katke raamatu teisest trükist (TLÜ kirjastus, 2013):

Poeet on armastaja, kuid tema armastuses on midagi egotsentrilist, et mitte öelda nartsissistlikku, kuna armastatu on samal ajal tihtipeale tema enda hing, ning hing (psyche, anima) on juba puhtgrammatiliselt naissoost. Nii saabki poeet pöörduda armastatu poole väljendiga ‘mu hing’. Ent selle taga peitub muusa.

Ning edasi juba Brodsky enda sõnastuses tema esseest "Altra ego" (teine mina, kusjuures konstruktsioon on naissoost, st poeedi teine mina on naine):

„Põhierinevus armastatu ja muusa vahel seisneb selles, et viimane ei sure. Sama kehtib muusa ja poeedi kohta: kui poeet sureb, leiab muusa endale järgmisest põlvkonnast uue kuulutaja. Teisisõnu, muusa tolkneb alati keele kõrval ja arvatavasti ei vaidle vastu, kui teda aetakse segi tavalise tütarlapsega. End sellise eksimusega lõbustades püüab ta seda parandada, dikteerides kord oma hoolealusele „Paradiisi” lehekülgi, kord Thomas Hardy luulet. Ühesõnaga, värsse, milles inimliku kire hääl asendub lingvistilise vältimatusega." (lk. 94)

Henry Holiday. Dante ja Beatrice

Reaalses elus -- aga ka poeet elab reaalset elu -- näeme tihti hoopis midagi muud. Brodsky mainib Thomas Hardy't ja Eugenio Montalet. Heidame pilgu nende muusadele.

Thomas Hardy (1840-1928) oli hinnatud romaanikirjanik (tema kuulsaim teos on "D'Urberville'ide Tess") ja samuti mitte just vilets luuletaja. Tema noorpõlveluuletused on täis maskuliinset romantikat, sõda, merereisid jne ja loomulikult ka armastus, midagi teisejärgulise Kiplingi taolist. On olemas stereotüüp, mille järgi kirjutab autor nooruses luuletusi, vanemaks ja targemaks saades aga läheb üle proosale. See stereotüüp on üldse kahtlane, Hardy puhul aga täiesti vale. Ta jätkas luuletamist paralleelselt proosaga, kuid tõeliselt suur luuletaja sai temast pärast ta abikaasa surma 1912. aastal.

Hardy oli pärit vaesest perekonnast ja hoolimata oma silmapaistvast andekusest ei saanud ta endale lubada kõrgemat haridust. Materiaalne kindlustamatus ei lubanud tal ka abielluda. Ta kohtus oma eakaaslase Emma Lavinia Giffordiga (1840-1912), kui nad olid kolmekümneaastased. Kuid abielluda sai ta alles nelja aasta pärast. Abielu ei olnud õnnelik. Hardy kurtis, et naine ei mõista teda, ja Emma Lavinia suhtus tema loomingusse tõepoolest halvustavalt. Eriti ei meeldinud talle romaan "Jude the Obscure", mida ta pidas pornograafiliseks ja kartis, et lugejad näevad siin autobiograafilisi motiive ja identifitseerivad ta Jude'i naisena. Samuti ei meeldinud talle ateistlikud toonid Hardy loomingus. Ei maksa mõelda, et Emma Lavinia oli mingi väikekodanlasest tagurlane. Vastupidi, ta oli sufražett ja osales aktiivselt naisõiguslaste liikumises. Siiski, kui ta jäi surmavalt haigeks, lubas ta endale arsti kutsuda, kuid mitte ennast üle vaadata.

Kuid kõik muutus naise surmaga. Hardy avastas, et ta ei olnud üksnes tema eluarmastus, vaid kogu tema elu mõte ja loomingu allikas. Ta kuuleb pidevalt naise häält ja fikseerib seda oma luules. On huvitav, et see teema -- surnud armastatu surematus -- esineb juba tema varasemas luules (Her immortality, avaldatud 1898), kuid pärast naise surma saab see hoopis teise kõla ja valu. Hardy'st sai vanaduspõlves tõepoolest suur luuletaja. "Tütarlaps", kelle taga peitub muusa, oli surmahetkel 72-aastane; siin on tema foto:

Hardy muusa -- Emma Lavinia Gifford

Eugenio Montale (1896-1981), ajakirjanik ja luuletaja, Nobeli preemia laureaat, oli abielus Drusilla Tanziga (1885-1963), keda sõbrad kutsusid Kärbseks (Mosca) -- Montale kirjutab, et ta ei saanud kunagi aru, miks. Kui Drusilla suri, oli ta 77-aastane. Nagu Dantel ja Hardy'l on Montale viimase perioodi luule mitte üksnes pühendatud naisele, vaid kujutab endast katkematut dialoogi temaga, kusjuures selles dialoogis jääb naise hääl peale. Tähtis on see, mida tema ütleb, aga mitte Montale repliigid. Kuid siin on oluline erinevus Dantest ja Hardy'st. Beatrice õpetab Dantele tarkust. Emma Lavinia aitab Hardy'l leida elu tugipunkte. Mis aga puudutab Drusillat, siis neil Eugenioga olid tema surmatunniks kõik teemad juba ammendatud, jutud räägitud, nii et Montale luule koosneb vihjetest ja vastastikusest vaikimisest, mille tähendusest saavad aru ainult nemad kahekesi. Siin on Montale koos oma muusaga:

Anna Ahmatova jaoks ei seisnenud suurem õudus surmas, vaid selles, mida ta nimetas aja jooksuks. Dante, Hardy ja Montale näitavad aga ilmekalt, et tõelist armastust ei piira ei surm ega aeg. 77-aastane peaaegu pime Mosca oma vaagnaluumurruga oli Montale jaoks sama kaunis kui siis, kui nad esmakordselt kohtusid. Aeg ja vanus ei puutu asjasse. Ilu on absoluutne ja transtsendentne, ta ei kuulu sellesse maailmasse, vaid ta ilmutab end materiaalses maailmas kas Goethe Igavese Naiselikkusena või siis Bloki Kauni Daamina.

Surnud peigmees viib mõrsja endaga kaasa. Illustratsioon Gottfried August Bürgeri ballaadile "Lenore"

Ma ei ole kunagi mõelnud luuletemaatikast ja -tehnoloogiast soolistes terminites. Mulle ootamatult selgus, et ilmaasjata. Sellised illusioonid ei ole olnud omased vaid mulle, samu arusaamu leiame ka mõnelt feministlikult autorilt. Näiteks kaasaegne vene poetess (millist nimetust ta vihkab, olevat poeet) Jelena Fanailova väitis, et kui teha pimetest ja paluda tuvastada, kas autor on mees- või naine, siis võivad tulla huvitavad tulemused. Sellise testi tegi Minski kirjandusteadlane Uljana Verina, kes valis eksperimendi jaoks grammatiliselt sooneutraalsed kontekstid. Sellegipoolest tuvastas tudengite auditoorium autori soo sajaprotsendilise täpsusega. Kuna ta kahjuks ei ava valimi suurust, ei saa ma siin hinnata eksperimendi usaldusväärsust, kuid midagi see ikka näitab.

Kogu see kompleks -- anima, muusa, armastatu -- on iseloomulik vaid meesluulele. Midagi sellist -- või peegelsümmeetrilist -- pole ma naisluules kohanud. Võiks ju näiteks olla näiteid, kus surnud armastatu (mehe) hääl dikteerib naisluuletajale tema loomingut. Kuid seda ei ole. Kohtame hoopis vastupidist. Esiteks võib tütarlaps-muusa ilmuda ka naisluuletajale. Nagu näiteks Ahmatova luuletuses "Muusa": tütarlaps vilepilliga, kes autorit külastab, on seesama, kes dikteeris Dantele "Põrgu" leheküljed. See näide oli muusa kohta, nüüd aga surnud armastatust (neid oli Ahmatova elus rohkem kui üks). "Sa oled mu välja mõelnud" -- tundub, et brodskilik motiiv sa oled mu loonud, kuid Ahmatoval märgib see kohtumine mitte luule algust, vaid lõppu: "Sa tulid /.../ igaveseks tühjaks jäänud majja, kust tungles välja põletatud värsside parv." Igal juhul mingit inspiratsiooniallikat siin ei paista.

Teiseks, naisluules kohtame armastatu taltsutamise motiivi. Mõnikord võtab see koguni poetoloogilise vormi: naisautor püüab nagu uus Pygmalion vormida oma meessoost Galateiat. Toome seekord näite eesti luulest. Luuletus ja meessoost 'sina' moodustavad terviku ning naisautor püüab seda suruda vormi:

küll suruda sind karmilt tahtsin vormi
ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. /.../
(Eda Ahi, Luuletus)

Kolmandaks kohtame naisluules motiivi, millele ei ole paralleeli meesluules. See on surnud peigmehe tulek. Juba tsiteeritud Uljana Verina peab seda koguni naisluule arhetüüpiliseks motiiviks. Erinevalt meeste surnud armastusest, mis toob inspiratsiooni ja luule kaudu surematust, toob surnud peigmees surma, viib mõrsja endaga hauda. See motiiv on tuntud erinevate rahvaste folkloorist, seda seostatakse pulmarituaalidega ja sellel on paralleel: surnud mõrsja. Kuid peigmees ei lähe mõrsjaga hauda kaasa, vaid vastupidi, päästab ta lohe käest, puhastab tema sisikonna lohejärglastest ja äratab ta ellu. Ning nad elavad õnnelikult.

Ahmatoval ja Tsvetajeval, aga ka nt Anna Haaval kohtame veel üht motiivi, mida meesluulest ei leia: see on surnud autorist minategelane. Tsvetajeva pöördub juba oma noorpõlveluuletuses oma hauast mööduva meesterahva poole. Ahmatoval aga on see püsimotiiv, mis algab noorpõlvepoeemis "Sinise mere ääres", lõpliku kuju saab see luuletuses "Uusaastaballaad":

Uut aastat võtavad vastu minategelane, tema mees ja sõbrad. Laud on kaetud kuuele, kuid üks koht on tühi. Peremees tõstab klaasi: "Ma joon meie aasade mulla auks, milles me kõik lebame." Seepeale hüüdis sõber mulle otsa vaadates: "Aga mina tema laulude auks, milles me kõik elame." Kolmas külaline ütles aga: "Me peame jooma selle eest, keda veel meiega pole."

Venelaste komme on meenutada lahkunuid uusaastaööl toostiga. Ahmatoval on aga vastupidi: surnud joovad veel elava auks.

Ning lõpuks teema, mida ma peaaegu üldse ei valda: homoerootiline luule.

Traditsioon seostab Sapphod lesbilise armastusega, kuid tema luules homoerootilisi motiive ei ole. Tõsi, radikaalne feministlik kriitika ei ole minuga nõus ja nii mõndagi kujundit interpreteeritakse seal homoerootilisena. Seksuaalsus on Sappho luules aga seotud pulmarituaaliga (tõstke sarikad kõrgele, puusepad). On hirm neitsilikkuse kaotuse ees ja surmahirm abiellumise ees, kuid need kõik on pulmarituaaliga seotud arhetüüpsed motiivid. Võib-olla kõige kuulsam homoseksuaalse armastuse ja surmateemaga seotud luuletus on W. H. Audeni "Funeral Blues". Tema surnud armastatu oli tema jaoks kõik, kogu universum, millel pärast tema lahkumist ei ole enam mingit mõtet. Ta oli kõik, k.a minategelase luule. Kuid selline oli ta ainult eluajal. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole enam midagi.

W.H.Auden (1907-1973)

Võtame kokku. Ma ei oska öelda, kui representatiivne on selline arusaam, kuid praegu joonistub vähemalt mustandina välja järgmine pilt. Kui meesluule üks arhetüüpe on surnud armastatu, kes toob läbi loomingu surematuse, siis naisluules toob surnud armastatu vaid surma. Mis aga puutub homoseksuaalsesse luulesse, siis siin ei leidnud ma surmataguse armastuse ja üldse transtsendentse armastuse motiive. Ning selle poolest erineb see nii meeste kui naiste armastusluulest.

4 Comments

Kirjanikud sõjas

Abi Donetskile

Kreeka parlamendivalimised ja Putini rünnak tiibadelt

Ukraina kriis: mida me saame teha?

Sõjakuriteod Ukrainas

Ukraina kriis: Venemaa agressiooni järsk eskaleerumine

Uue külma sõja aktiivmeetmed

Poeedi armastus ja surm

Autor

Arhiiv

Rubriigid