Ei taha juurdluse tulemustest ette rutata, kuid praegu paistab nii, et Andreas Lubitz suunas oma reisijaid täis A320 tahtlikult ja teadlikult vastu mäge, tappes nii iseend kui veel 149 inimest, nende hulgas palju lapsi. Kuidas seda tegu nimetada? Praegu välistavad nii lennukompanii kui ka poliitikud terroriakti, veelgi enam, nad väldivad selle nimetamist enesetapuks, eelistades rääkida "tapmisest hooletuse tõttu".
Ma arvan, et sellisel võltsdelikaatsusel on nii eetilised kui keelelised põhjused. Euroopa kultuuriruumis -- isegi postkristlikus -- on enesetapule jäänud halvustav maik. Kuid usun, et veel olulisem põhjus on see, et teiste inimeste surma kaasatoova enesetapu nimetus on valesti reserveeritud teise nähtuse jaoks. Pean siin silmas enesetaputerrorismi. Siin ei eristata kaht põhimõtteliselt erinevat sotsiopsühholoogilist mehhanismi. Üks asi on see, kui eesmärk on ennast tappa ja võtta samas endaga kaasa võimalikult palju teiste elusid, täiesti teine asi on, kui eesmärgiks on teiste tapmine -- tihtipeale on tegu konkreetsete isikute või konkreetsete kohtadega --, mille käigus ohverdatakse ka oma elu. Näiteks esimeste puhul räägitakse Iisraelis varjatud enesetappudest. On selge, et kui inimene jookseb noaga vehkides Jeruusalemma tänavale ja hakkab ettejuhtuvaid pussitama, on tegemist enesetapjaga: seal nalja ei mõisteta ja üsna pea lastakse ta maha. Täiesti teine asi on, kui inimene saab spetsiaalse väljaõppe ja tuleb rahvarohkesse kohta nn šahhiidivööga -- enese ja ta lähedaste silmis pole ta enesetapja, vaid märter (šahhiid tähendabki märtrit, tunnistajat).
Isegi kui Andreas Lubitzi eesmärk ei olnud terrori, st õuduse tekitamine, on selline tulemus paratamatu. Kardavad isegi lendurid, rääkimata siis reisijatest. Lennufirma kannab suuremat kahjumit kui otsese terrorirünnaku puhul. Pealegi suureneb iga sellise juhtumiga nn copycat'i ehk imiteerimisefekt. On isegi spekuleeritud, et Andreas Lubitz on ise Malaisa lennuki arvatava lendurist kukutaja copycat.
Ma arvan, et sellisel võltsdelikaatsusel on nii eetilised kui keelelised põhjused. Euroopa kultuuriruumis -- isegi postkristlikus -- on enesetapule jäänud halvustav maik. Kuid usun, et veel olulisem põhjus on see, et teiste inimeste surma kaasatoova enesetapu nimetus on valesti reserveeritud teise nähtuse jaoks. Pean siin silmas enesetaputerrorismi. Siin ei eristata kaht põhimõtteliselt erinevat sotsiopsühholoogilist mehhanismi. Üks asi on see, kui eesmärk on ennast tappa ja võtta samas endaga kaasa võimalikult palju teiste elusid, täiesti teine asi on, kui eesmärgiks on teiste tapmine -- tihtipeale on tegu konkreetsete isikute või konkreetsete kohtadega --, mille käigus ohverdatakse ka oma elu. Näiteks esimeste puhul räägitakse Iisraelis varjatud enesetappudest. On selge, et kui inimene jookseb noaga vehkides Jeruusalemma tänavale ja hakkab ettejuhtuvaid pussitama, on tegemist enesetapjaga: seal nalja ei mõisteta ja üsna pea lastakse ta maha. Täiesti teine asi on, kui inimene saab spetsiaalse väljaõppe ja tuleb rahvarohkesse kohta nn šahhiidivööga -- enese ja ta lähedaste silmis pole ta enesetapja, vaid märter (šahhiid tähendabki märtrit, tunnistajat).
Isegi kui Andreas Lubitzi eesmärk ei olnud terrori, st õuduse tekitamine, on selline tulemus paratamatu. Kardavad isegi lendurid, rääkimata siis reisijatest. Lennufirma kannab suuremat kahjumit kui otsese terrorirünnaku puhul. Pealegi suureneb iga sellise juhtumiga nn copycat'i ehk imiteerimisefekt. On isegi spekuleeritud, et Andreas Lubitz on ise Malaisa lennuki arvatava lendurist kukutaja copycat.
Werther ja Lotte. Kirjandustegelasest Wertheri enesetapp põhjustas enesetapuepideemia Euroopas.
RSS Feed