Oma kuulsaks saanud intervjuus ütles president Kersti Kaljulaid, et jõulud ei ole seotud kirikuga, "Jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga." Sellega tekitas ta suurt entusiasmi ühtede lugejate ja nördimust teiste seas. Siiski ei ole nii tugevad tunded seoses selle väljaütlemisega vist õigustatud -- presidendi sõnades on tõde, kuid mitte kogu tõde. 

Tõepoolest, jõulud, nagu ka selle eestikeelne nimi osutab, on seotud Skandinaavia 'juli' või 'joliga', mis on tõesti vana sõna, kuid mitte eesti, vaid germaani oma. Nimi on seotud Odini ühe nimetusega, Jólneriga. Kuid Jul on kahtlemata seotud pööripäevaga ja mitte näiteks Jeesuse sünniga. Probleem on aga selles, et pööripäev on kas 21. või 22. detsembril (sellel aastal nimelt 21.), jõulud aga Eesti riigipühana on 24.-26. detsember. Aeg on lähedane, aga mitte päris seesama. Sellegipoolest on tänapäeva jõulukommetes Eestis -- ja ka paljudes teistes Euroopa kultuurides -- olulisel määral ka Juli traditsioone. Nimelt pidulaud, kuhu kuulub kindlasti rasvane liha ja kääritatud viljajook (praeguse laagerõlle tüüpi kääritamise tehnoloogia on veidi teine, ehkki õlu nimetus ise on samuti tulnud indoeuroopa tüvest 'alu', vrd inglise 'ale', islandi öl, läti 'alus' jne). Ohter söömine oli seotud põhjarahvaste nappide toiduvarudega, mõnikord koguni näljaga. Talv tuli üle elada ja pööripäev oli selles oluliseks ajaliseks tähiseks. 

​Siin tõepoolest puudub igasugune seos kiriku ja Jeesuslapse sünniga. 

​Juba neoliitikumi ajast pärinevaid vanemaid pööripäevaga seotuid artefakte leidub keltide ja germaanide aladel. Neist vanimaks loetakse Gosecki ringi Saksamaal, kuulsaim on aga inglise Stonehenge, mille kõik funktsioonid ei ole veel kindlaks tehtud, kuid selge on see, et see oli seotud muuseas ka pööripäevade (nii talvise kui suvise) tuvastamisega. 

Ent pööripäeva tähistasid ka lõunarahvad, küll aga olid neil teised kombed. Näiteks Roomas olid saturnaalid (mis algasid 17. detsembril ja hiljem pikenesid 23. detsembrini) külluse pühaks. Saturnaalidele omane karnevalielement aga leiab vasteid ka germaanlaste jõuludes.

Hilisantiigis aga oli saturnaalidest tähtsam Võitmatu Päikese (Sol Invictus) püha, mis oli impeeriumiaegses Roomas (alates 2. sajandist pKr) koguni ainus ametlikult leegionidele kohustuslikuks tehtud püha. See oli omakorda seotud Mithra kultusega, kusjuures Mithra kujus (millel on pärsia ja isegi veediline päritolu) kumas läbi Heliose ja Apolloni elemente. Võitmatu Päikese festivali, mida nimetati ka Dies Natalis Solis Invicti, st Võitmatu Päikese sünnipäev, peeti 25. detsembril. 

 Apollon/Sol Invictus ja vanim Kristuse ikoon (Püha Katariina klooster Siinai mäel, 6. saj)

​
Jeesuse sünnipäeva varakristlased ei tähistanud. Olulisim tähtpäev oli nende jaoks ülestõusmispäev, kuid alates 4. sajandist hakati tähistama ka sünnipäeva, mis osutus samuti 25. detsembriks. On kaks põhilist teooriat, miks just see päev. Osa ajaloolasi ja ennekõike ateistlikult meelestatud teadlased väidavad, et kasutati lihtsalt ära juba valmis tähtpäev, asendades Mithra Jeesusega. Selles on teatud õigustatust, kuna Jeesuse ikonograafias alates selles ajast on sarnasusi Mithra omaga: ennekõike puudutab see pead ümbritsevat nimbust, mis Mithra puhul kujutas päikesekiiri. Muide, Mithra ikonograafiast on tuletatud ka valitsejate kroonid (vrd ka eesti keeles päikesekrooni).

​Enne seda järgisid kristlased nagu moslemid ja juudidki inimese näo kujutamise keeldu, eriti juhtudel, kui see oli seotud kummardamisega, ning kujutasid Jeesust sümboolselt kalana või koguni selle nimega (ΙΧΘΥΣ, mis on krüptogramm ja tähendab 'Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja'). Siiski on tõenäolisem puhtaritmeetiline arvestus: kuna annuntiatio't tähistas kirik 25. märtsil, siis üheksa kuu liitmine andiski 25. detsembri. Võib aga arvata, et mõlemad versioonid jõustasid teineteist. 

Eesti jõulude üks olulisi komponente on jõulukuusk. See on võrdlemisi hilise päritoluga ja samuti seotud germaanlaste maailmaga, kellel oli kombeks pööripäevaks/aastavahetuseks tuua tuppa mingi taim, oks või puuhalg. Mis aga puudutab kuuske, siis sellel pole mitte lihtsalt kristlik, vaid on nimelt luterlik päritolu. Ning siin on oluline osa nimelt Baltikumil: Riia ja Tallinn koguni vaidlevad selle üle, kummas linnas püstitati esimene avalik jõulukuusk. 

Ning kolmas jõulude komponent on kingitused. Need ei tulene Skandinaavia Julist, küll aga on seotud saturnaalidega, mil sugulased ja sõbrad vahetasid üksteisega kingitusi. Kristlikus traditsioonis interpreteeriti see ümber ning siin on kaks lätet: ühelt poolt kingitused, mille Idamaa targad tõid Jeesuslapsele, teiselt poolt aga Püha Nikolaus, kuid sellest ma olen juba kirjutanud. Kokkuvõttes võiks öelda, et jõulud kätkevad eri rahvaste religioosset ja kultuurilist kogemust ning see on see püha, mis võiks pakkuda rõõmu ja ühendada erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimesi. 

Sellega oleks võinud ka lõpetada, kuid Eesti jõulukommetes on märgata veel neljandatki komponenti: nõukogude ateistlikud jõulud/näärid. Kusjuures revolutsioonijärgsel ajal räägiti nõukogude Venemaal nimelt punastest jõuludest, näärid (st Uue aasta pidustused) tulid hiljem. Anti koguni välja vene demokraatlike kirjanike jõuludele pühendatud juttude kogumikud, mille eesmärk oli näidata jõule ilmaliku humanistliku ja mittereligioosse pühana. Oli isegi populaarne süžee "Kuusk Smolnõis", mille järgi produtseeriti erinevaid Leninit lastega jõulukuuse juures kujutavaid taieseid.

​Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp -- 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba. 

1935. aastal aga koos Stalini ja Hruštšoviga mööda nukrat pealinna sõites tegi Stalini sekretär Poskrjobõšev ettepaneku tagastada laste rõõmuks kuused. Stalin kiitis idee heaks ja käskis Poskrjobõševil kirjutada Pravdasse vastav nupuke. Nii tulid Nõukogude Liitu tagasi kuused, kuid tähistasid nad mitte Jeesuse sündi, vaid aastavahetust koos näärivana ja Snegurotškaga. 

Sellel nädalal pääses Klavan Middlesbrough' vastu algkoosseisu ja panustas 3:0 võitu. Tema esinemisega jäid rahule nii fännid kui ajakirjandus. Tundub, et ta kinnitab kanda põhikoosseisus. Hoiame talle pöialt!

Nüüd aga veidi teise külje alt.
​ 
1. Järjekordselt rõõmustas pr. Yana Toom, möödunud nädalal lausa mitu korda. Kõige rohkem avaldusega, et kadestab Reformierakonda, sest kui Keskerakond valiks esimehe nagu seda teeb Reformierakond, siis: "Olen absoluutselt kindel, et kui selline võimalus oleks antud Keskerakonna liikmetele, Jüri Ratas ei oleks erakonna esimees", teatas Toom, jättes tagasihoidlikult välja ütlemata, kes siis see esimees oleks.

2. Kui Yana Toom on elav näide sellest, et ilma korraliku hariduseta saab olla edukas poliitik, siis hr Madis Milling tõestas, et Riigikogus hääletades saadik "ei peaks" olema kaine. 

(Täpne tsitaat: 
Küsimus: "Kas nupu vajutamise hetkel ei peaks riigikogu liige, rahvasaadik, olema täiesti kaine?
Vastus: "Võiks. Aga ei peaks.") 
​
Aitäh sellegi eest, et võiks.

3. Nädala parima killu eest hoolitses aga Artur Talvik, kes soovib (ka siin) Jevgeni Krištafovitši Vabaerakonnast "väljaviskamist". Õige ka -- ega see pole mingi kartellierakond, kus iga liige võib oma suva järgi tuletada meelde valimiseelseid lubadusi. 

Härra Talvik võtab Krištafovitši põhjalikult ette, kaasates isegi kuulujutte:

«Olen kuulnud sellist juttu, et ta lekitab teadlikult konfidentsiaalset infot ehk erakonna siseinfot meediale, et tekitada endale kajastusi».

Huvitaval kombel on täpselt sellises käitumises -- konfidentsiaalse teave levitamine isiklikel eesmärkidel -- on süüdistatud Talvikut ennast ja mitte ei-tea-kus mingisugused salapärased anonüümsed rääkijad, vaid oma nime all ja avalikult meedias (vabandust: kartellpoliitikute kontrolli all peavoolumeedias). "Randpere: kas uurimiskomisjon on Artur Talviku valimisplakatite valmistaja?" Või sotsiaalmeedias. Siim Kiisler: "Komisjoni liikmena pean tõdema, et asi kisub ebatõsiseks, komisjoni usaldusväärsust on kahjustatud. Artur Talvikul on komisjoni esimehe ja kinomehe rollid segamini läinud."

Aga mis puutub Vabaerakonna  avalikkuse eest varjatud salainformatsiooni, siis see on järjekordne punkt, milles Vabaerakond süüdistas kartellierakondi. ​​

Möödunud nädalavahetus ja selle nädala algus olid mul kiired nii akadeemilises kui ühiskondlik-poliitilises mõttes. Suhtlesin eri kanalite kaudu erinevate erakonnakaaslastega, aga ka mitmesuguse meediaga, nii kodu- kui välismaisega (osalemisest Venemaa televisiooni programmidest ütlesin siiski viisakalt ära).

Paljud asjad uues koalitsioonileppes said selgemaks, ennekõike majandus- ja rahandusvaldkonnas. Ma ei saa öelda, et olen nendest asjadest vaimustuses, kuid vähemalt mõistan nüüd loogikat. Küll aga on mul endiselt suured raskused aktsepteerimaks uut koalitsioonilepet tervikuna ja eriti partnerlust Keskerakonnaga, kes on omakorda seotud partnerluslepinguga Jedinaja Rossijaga.

Kuna sotsiaalmeedias ja kommentaarides on papagoi järjekindlusega korrutatud: ei ole mingit lepingut olemas, on vaid mingi sisutühi ja külmutatud protokoll, Lotman tehku endale asjad selgeks, mõni isegi seletab, mis vahe on protokollil ja lepingul, tahan siinkohal asja veel kord üle täpsustada.

Esiteks, ei ole oluline, kas mina teen nendel mõistetel vahet, vaid kas neid eristab Jedinaja Rossija. Vastus on: ei erista, ja nende dokumentides ja esindajate sõnavõttudes on läbisegi kasutatud nii lepingut (dogovor), lepet (dogorvjonnost') kui ka protokolli (protokol).

Teiseks, ei ole õige, et leping on tähtis, protokoll mitte. Teadaolevalt kirjutasid 1939. aasta augustis härrased Molotov ja Ribbentrop alla mittekallaletungi lepingule, mis kaotas oma juriidilise tähenduse 22. juunil 1941 seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule. Kuid sellel lepinguga oli kaasas protokollid, millest üks väga oluliselt puudutas (ja tegelikult puudutab siiamaani) Eesti saatust. Selle kuulutas õigustühiseks alles NSVL Rahvasaadikute Kongress alles 24. detsembril 1989, kuid selle tagajärjed said enamasti likvideeritud Eesti taasiseseisvumisega ja Nõukogude Liidu vägede väljaviimisega. Enamasti, kuid mitte täielikult, kuna osa sõjaeelsest Eestimaa territooriumist on tänu sellele protokollile siiamaani Venemaa käes ja on raske ennustada, kas üldse, kuidas ja millal võiks selline asi lõppeda. On olemas väljend 'miljoni dollari küsimus', kuid mina tahan esitada kolme krossi küsimuse: mis on antud juhul tähtsam, kas leping või protokoll?

Kolmandaks, ei ole oluline, mis on paberi nimetus ning isegi mis on selle sisu. Sõnad võivad olla ükskõik kui õilsad, tähtis on aga lepingu olemasolu fakt ise. Ei hakka meelde tuletama, kellega on Jedinaja Rossijal sõlmitud koostöölepingud/protokollid, kuid alati on need lepped seotud siseasjadesse sekkumise ohuga, mis nii mõnigi kord on ka realiseerunud. Leping Janukovitši Regioonide Parteiga tõi snaiprid Kiievi kesklinna ja relvastatud sekkumise Ida-Ukrainas.

Toimunud kontaktidest jäi mulle mulje, et vähemalt mõned meie erakonna juhtfiguurid saavad sellest suurepäraselt aru ning sain üsna kõvasõnalisi, kuigi ebamääraseid kinnitusi, et probleemil hoitakse teraselt silm peal: järeleandmised julgeoleku- ja korruptsiooniküsimustes ei tule kõne alla. Kuid siinkohal tahaksin ma rääkida ühe vana anekdoodi. Mees, kes oli hullumajas ravil, kuna arvas, et on viljatera, sai lõpuks terveks ning lasti välja. Äkki tormas ta aga paanikas tagasi. "Milles asi?" "Kukk!!!" "No kuulge, te ju teate hästi, et te ei ole viljatera!" "Jah, ma saan sellest suurepäraselt aru, kuid ma pole kindel, et ka kukk seda teab." Ma tunnen ennast selle patsiendina, kes muretseb mitte niivõrd sellepärast, kas Jüril hoitakse teraselt silm peal, vaid sellepärast, kes hoiab silma peal Vladimiril.