Peter Grzybek oli väga mitmekülgne humanitaar ning produktiivne erinevates valdkondades. Tema kirg oli täpsete ja ennekõike kvantitatiivsete meetodite kasutamine lingvistikas, kirjandusteaduses ja folkloristikas, kuid samuti neurosemiootikas ja kultuuriloos. 

Ta oli väga särav ja aktiivne inimene. Minu isa tööde vastu huvi tundes ei piirdunud ta tekstide tudeerimisega, vaid tuli esimesel võimalusel ise Tartusse. Nagu nii mõnelgi Tartu semiootika koolkonna huvilisel tekkis tal elav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mul oli hea meel avaldada tema artikkel "Verse diversification: Frequencies and variations of verse types in Vana kannel and Kalevipoeg" meie ajakirjas (Studia Metrica et Poetica 3.2, 2016, 50–98).

Peter õppis entusiastlikult eesti keelt ja kasutas igal kohtumisel võimalust seda praktiseerida. 
Me tutvusime Inglismaal 1992. aastal mu isale pühendatud konverentsil, kuid saime sõpradeks aastaid hiljem ühel semiootikakonverentsil Frankfurtis Oderi ääres. Ta külastas tihti Eestit, osales nii semiootika osakonna kui ka folkloristide ettevõtmistel... Üks viimaseid kordi, kui kohtusime, oli Grazi Ülikoolis, kui käisin Peteri korraldatud seminaril esinemas. 

Just nii nimetas Eestisse saabuvat Prantsuse poliitikut Euroopa Rahvapartei (EPP) president Joseph Daul. Põhjus on tema sõnul ilmne: Marine Le Pen ajab Putini raha eest Putini poliitikat.​

​Tuletan igaks juhuks meelde, mis on EPP ja milline on selle tähtsus. Tegemist on suurima konservatiivsete, rahvuslike ja liberaalkonservatiivsete erakondade ühendusega Euroopas. Euroopa Rahvapartei liikmeteks on 72 erakonda 39 riigist. Sinna kuuluvad nt Saksamaa, Tšehhi ja Belgia kristlikud demokraadid, liberaal-konservatiivsed Poola Platforma Obywatelska, Kreeka Nia Demokratia, rahvuslikud Fine Gael, Forza Italia, Ungari Fidesz jt.
​
Euroopa Rahvapartei fraktsioon on suurim Euroopa Parlamendis, sel on suurim esindus nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka Euroopa Komisjonis. EPP presidendi sõnal on tõepoolest suur kaal nii EL-s kui ka maailmas.

​Võrdluseks: Marine le Pen on EL väikseima fraktsiooni (ENF) kaaseesistuja. Isegi kui populistidest euroskeptikutel õnnestub moodustada kümneliikmeline "supergrupp" MENF, võib see  Europarlamendis pretendeerida maksimaalselt neljandale kohale, jäädes alla ka ALDE liberaalidele (kuhu kuuluvad meie Reformierakond ja Keskerakond), kuid tõenäolisemalt platseeruvad nad 5.-6. kohale ja seda ka vaid siis, kui selline koalitsioon tõepoolest sünnib.

​Igaks juhuks: ma ei kasuta sõna 'populism' halvustava sildina, vaid täpses terminoloogilises tähenduses. Pealegi räägib üks "supergrupi" ideolooge ja arhitekte Steve Bannon, kes sai USAs kinga, ka ise loodetavast populistlikust revolutsioonist Euroopas.

Marine Le Pen on sündiva koalitsiooni kaanetüdruk ja n.ö müügiagent, kuid sugugi mitte juhtfiguur. Viimaseks on Matteo Salvini, Itaalia asepeaminister ja siseminister, valitsuse nominaalselt teine, reaalselt aga esimene mees. Just tema portee kaunistab Marine Le Pen'i kabinetti. Salvini ise aga armastab end kaunistada ühe teise mehe pildiga.

​
Ja lõpetuseks paar sõna Le Pen'i visiidist. "[Jaak] Madisoni hinnangul on Le Peni poliitika keskmes muid EKRE-le palju olulisemaid asju, neist peamine euroskeptilisus ning visioon Euroopa liidust kui suveräänsete rahvaste liidust".

Siinkohal tahan ma teha ühe paranduse ja esitada ühe küsimuse.

Parandus. Marin Le Pen ei võitle "Euroopa liidu kui suveräänsete rahvaste liidu" eest, vaid Euroopa liidu hävitamise eest: 2014  "I want to destroy the EU!", ja värske: "To save Europe, you have to turn away from the European Union" (04.04.2019). Nii et ei mingit uuendatud Euroopa Liitu, sellest tuleb sootuks loobuda. 
​
Aga küsimus on selline: kas EKRE on tõepoolest seda meelt, et Eesti suveräänsuse eest võitlemise eesmärgil tuleks ühineda Putini suurepäraste sõprade ja mõjuagentide seltskonnaga?   

​Mart Helme lubas pidulikult: "EKRE retoorika ei muutu - unustage ära!" Ja miks see peakski muutuma, kui see nii edukalt kõnetab nende sihtrühma. 

Aga ka meie ei kavatse muutuda, kiites EKRE viguritele ja tempudele takka või kas või häbelikult nendest vaikida. Eriti aga ei kavatse me vaikida siis, kui EKRE sõnad ja teod võivad kujutada meie julgeolekule ja suveräänsusele potentsiaalset ohtu - unustage ära! 

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Mihhail Lotman, palun!
Mihhail Lotman
Aitäh! Mind natuke paneb imestama, et naistevastase vägivalla ja solvamise teemal võtavad sõna ainult naised. Kui solvatakse, mõnitatakse mingit inimrühma, siis see solvab mind kui inimest. Kui solvatakse naisi, siis see solvab mind kui meest. Kui solvatakse seksistlikult, kasutatakse seksistlikke argumente, ütleme, retoorikat Vabariigi presidendi kohta, siis see solvab mind kui meest ja kui Eesti Vabariigi kodanikku. Ja ma arvan, et ma ei ole ainuke selline veider mees.

Allikas: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201905081200 Samast saab lugeda minister Tanel Kiiki suurepärast vastust.
​Pildis siin (alates u 22:30).

Minu kadunud isa on kord öelnud, et hea inimese surm on isegi kõigi traagiliste asjaolude puhul omamoodi ilus: ta elutee on õpetlik ja mälestus helge.

Inimese eluloos tuleb vahet teha elul ja lool: viimase puhul tuleb silmas pidada retoorilisi võtteid ja narratiivseid strateegiaid.

Minu jaoks on Vello Salo seotud kolme narratiiviga.

Neist esimene on täis seiklusi ja ootamatuid trillerielementidega pöördeid. Siit leiame riskantseid ülemere paadisõite, eri mundrites ja kahes sõjaväes sõdimist, metsas redutamist, Tšehhi põrgust pääsemist vms. Seejärel järsk pööre: intellektuaal, teadlane, tõlkija, eestluse hoidja, preester. Nagu seiklusromaanis ikka, esineb peategelane suurema osa ajast valenime all. Nii sai Eesti gümnasistist Endel Vaherist itaallane Vello Salo: "Ma hakkasin itaallaseks!"

Teine narratiiv on hoopis lihtsam: Vello Salo elu oli nagu nähtamatu amburi lastud noole lend, mis liikus kõrvalekaldumatult ja tabas oma sihti ülestõusmise ööl. Vello Salo on tunnistanud, et kogu oma elu vältel kulges ta trajektooril, mida ta pole ise määranud.

Kolmas narratiiv on vabaduse ja loomingu narratiiv. Vello Salo elu oli vaba inimese elu. Tõeliselt vaba inimene ei ole mitte see, kes kasutab ära kõik avanenud võimalused, vaid see, kes loob ise enneolematuid võimalusi. Selline on kunstnik. Isa Vello oli hingelt poeet ja kõigel, mida ta tegi, oli mingi esteetiline varjund juures. Ta oskas üllatada ning ka kõige tõsisema teoloogilise teema juures võis ta lisada ootamatu humoorika nüansi. Kuid see ei olnud kunagi nali nalja pärast: iga kunstnik on looja ja sõltumatult oma religioossetest või hoopis ateistlikest vaadetest järgib ta ühel või teisel moel Loojat. Selles mõttes ei ole ka kõige vabameelsem või mässulisem kunstnik päriselt vaba. Kunst on askees. Kunstniku kõrgeim vabadus sisaldab paratamatult ka enesepiiranguid. Isa Vello oli preester ja tema teadis, mis on selles maailmas kõige ilusam. Ja ta teenis seda ning püüdis seda teostada.