Järgneva teksti kirjutasin 28.08, kuid tundub, et tänaste uudiste valguses on see veel päevakohasem.
               
                Proua Merkeli näo päästmine
Pärast 28.08 ei ole enam mingit kahtlust, et Venemaa peab lahingutegevust teise riigi, ÜRO liikme territooriumil. Tegemist on otsese ja varjamatu agressiooniga.
            Pidevate valede suitsukate ei saa kedagi eksitada ja ei olegi tegelikult selleks mõeldud. Vastupidi, Venemaa agressioon on demonstratiivne ja seda kahes mõttes: väeosad ja relvastus ületavad piiri rahvusvaheliste vaatlejate ja ajakirjanike silme all ja on põhjust arvata, et seda tehakse meelega. Teiseks aga tuuakse nahaalselt esile rahvusvaheliste institutsioonide saamatust. Esitatud versioonid on sihilikult fantastilised. Näiteks teatatakse, et dessantväelased sattusid Ukraina aladele eksikombel (eksisid umbes 70 kilomeetri kaugusele sisemaale), et tegelikult pidid dessantväelased patrullima Ukraina piiri (piiripatrull ei saa olla dessantväelaste funktsioon, miks siis juba mitte allveelaevnikud), jne.
            See sõda ei ole üksnes Ukraina suhtes alatu ja julm. Nagu tunnistavad vangistatud Venemaa sõjaväelased ja nende sugulased, on paljud saadetud sõtta vastu nende tahtmist ja vähemalt osa ka nende enda teadmata. Veelgi enam, sõdurite ja nende lähedaste mõnitamine jätkub ka pärast nende surma. Sellegi kohta on palju andmeid.
            Kellele siis seda sõda vaja on? Ametlik ettekääne on venekeelse elanikkonna kaitsmine. See ettekääne on valelik ja küüniline. Venekeelsete elanike kannatused (aga need on vaieldamatud ja suured, olukord läheneb kiiresti humanitaarkatastroofile) ei tulene sellest, et Kiievis kukutasid pro-demokraatlikud jõud Viktor Janukovitši korrumpeerunud režiimi, vaid Venemaa aina jõulisemast sõjalisest sekkumisest naaberriigi siseasjadesse.
             Ukrainlaste põhisüü seisneb selles, et nad ei taha enam elada venemaaliku autokraatse ja kuritegeliku võimu all, vaid nagu valdav enamik Euroopa rahvaid ausates, demokraatlikes ja väärikates tingimustes. Ukraina tahab kuuluda Euroopasse ja tal on selleks täielik õigus.
             Venemaa agressiivne tegevus ei kujuta endast ohtu üksnes Euroopa jaoks. Murettekitav on putinomaania nii Euroopa vasak- kui ka paremäärmuslaste seas. Kuid mitte ainult äärmuslaste seas. Ungari peaminister Viktor Orbán teatab Putinist inspireeritult, et demokraatia on igand, mis takistab efektiivset valitsemist. Ja tal on mõttekaaslasi. Kuid veel ärevamaks teevad Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli viimaste nädalate väljaütlemised. Proua Merkel muretseb Putini näo päästmise pärast.

Putini väärtuslikku nägu ei saa päästa Ukraina territoriaalse terviklikkuse arvelt; Putini nägu ei vääri seda verd, mis tema pärast valatakse Ukraina sõjatandritel.
            Eestis ollakse eriti tundlikud nendes olukordades, kus Saksamaa ja Venemaa otsustavad kolmandate riikliku territoriaalse terviklikkuse üle. Meil on halvad mälestused, mis on eriti aktuaalsed praegu, Molotov-Ribbentropi pakti 75. aastapäeval. Tollal tundus aggressori rahustamise (appeasement) poliitika mõistlik. Nüüdseks oleme nii palju õppinud, et teame, et just see poliitika viiski suurde sõtta. Praegu on veel võimalik see peatada, kuid selleks peavad kõik demokraatlikud jõud Euroopas rääkima ühel ja otsustaval häälel.

Liidukantsler Merkel on mures Putini näo pärast. Ma arvan, et praegu on põhjust muretseda ennekõike proua Merkeli näo päästmise pärast.

Sel kuul ei ole mitte üksnes Esimese maailmasõja 100., vaid ka Molotov-Ribbetropi pakti 75. aastapäev. Võib nõustuda Viktor Suvoroviga (Rezuniga), et MRP salaprotokollid tähistasid Teise maailmasõja algust.        
        Ehkki praegu tundub mõeldamatu, et mingid riigid lepivad omavahel kokku kolmandate riikide ja rahvaste saatuse, polnud selles tollal midagi ebaharilikku. Piisab, kui tuletame meelde Müncheni, Jalta ja Potsdami lepinguid. Sellegipoolest on MRP nendest kõige kurikuulsam ning ennekõike oma tagajärgede pärast ning samuti seetõttu, et salaprotokollide sisu hoidis NSVL aastakümneid saladuses ja isegi praegu on eriarvamused lepingu kehtivuse kohta, Veelgi enam, sellised Venemaa õukonda kuuluvad ajaloolased nagu Natalja Narotšnitskaja väljendavad veendumust, et selle hukkamõist 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil oli viga, mis tehti lääne pretsedenditu surve all. Seega ei saa me pidada MRPd vaid minevikuks ja jätta üksnes ajaloolaste pädevusse.       

Teise maailmasõja järel loodud ÜRO pidi muuseas olema ka selline tööriist, mis teeb tulevikus MRP tüüpi lepingud võimatuks. ÜROd kritiseeritakse tihti ja õigustatult oma kohmakuse ja jõuetuse pärast, kuid mõningaid üliolulisi funktsioone on ta siiski suutnud täita. Ma ei julge väita, et tänases maailmas on suurriikide omavahelised kokkulepped kolmandate riikide saatuse osas võimatud, kuid see, et niisugused lepingud on põhimõtteliselt hukkamõistetavad, näitab, et maailm on viimase 75 aasta jooksul siiski veidi paremaks muutunud.

Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
        Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
        Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
        Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod. 
        Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
        Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
        Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.

Viimases EEs kirjutasin sellest, kuidas onomastilised nüansid muutuvad semiootiliseks agressiooniks, mis omakorda valmistab ette ideoloogilisi, poliitilisi ja lõppkokkuvõttes ka sõjalisi kallaletunge. Siinkohal tahan seda probleemiasetust veidi laiendada ja vaadata, kuidas nimetamine mõjutab arusaamist isegi neil, kes otseselt konfliktis ei osale.
        Kuidas nimetada seda, mis toimus Krimmis ja praegu toimub Ida-Ukrainas? Meil on jõutud enam-vähem konsensusele, et Krimmi puhul on tegu annektsiooniga (enam-vähem seepärast, et Edgar Savisaar ja mõned teised keskerakondlased, rääkimata kinnimakstud putinoididest, püüavad siiamaani meile selgitada, et tegu on millegi muuga). Ent kuidas nimetada seda, mis sellele eelnes? Nii Eestis kui ka suures osas lääne meedias räägitakse separatismist. Mõned mõistavad separatismi hukka, mõned jälle toetavad seda. Samas on täiesti selge, et tegemist ei ole separatismiga, veelgi enam, tegu on millegagi, mis on separatismi vastand. Krimmis toimunu iseloomustamiseks on kõige täpsem termin 'irredentism': mingi riigi territooriumi eraldamine eesmärgiga liita see teise, tavaliselt suurema riigiga. Kui separatism ja setsessioon tähendavad uute riiklike moodustiste teket, siis irredentismi idee on piiride ümberjagamine ning rahvuslikku ja territoriaalset konsolideerimist. Krimm ei eraldunud Ukrainast selleks, et moodustada iseseisev (nt krimmitatarlaste) riik, vaid selleks, et liituda Venemaaga. Asjaolu, et referendumi viisid läbi Venemaa eriteenistused ja isegi sõjavägi (seda on tunnistanud juba ka Putin, kuid ilmselt pole see info veel Savisaareni jõudnud), ei luba seda kuidagi käsitleda setsessioonina. Pealegi pole Ukrainas tegu mitte autoktoonse protsessiga, vaid välise sekkumisega. 

Terminoloogilistel peensustel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Putini pooldajatena astusid välja mitmete separatistlike liikumiste liidrid Euroopas, nagu nt Kataloonias ja Šotimaal. Nt katalaani separatistide üks liidreid ja Hispaania parlamendi liige Enrique Ravello osales hoolimata rahvusvahelisest boikotist Krimmi referendumil vaatlejana ning teatas, et Krimmis on rohkem vabadust kui Kataloonias ning Krimm on Kataloonia jaoks eeskuju. Veel resoluutsem on aga šoti separatistide liider Alex Salmond, kes nägi paralleele Krimmi ja Šotimaa vahel ning kiitis Vladimir Putini tegevust.
        Selline on sõnamaagia. On võimatu arvata, et Ravello või Salmond ei näe siin põhimõttelist erinevust. Kas Kataloonia tahab ühineda Prantsusmaaga ning Prantsuse eriteenistused ja väed on juba seal sees, korraldamas neile referendumit? Kellega tahavad taasühineda šotlased? Jääkarudega? Ning veel. Šotimaa referendumit on ette valmistatud üle kümne aasta ja Briti valitsus lubas selle tulemusi austada. Selle poolest erinevad isegi Šoti ja Kataloonia olukorrad, kuna Hispaania keskvalitsus kuulutas nende referendumi ebaseaduslikuks. Kuid sellegipoolest -- ettevalmistustööd on ka selleks kestnud juba aastaid ja ilma igasuguse välisabita, sõjalisest interventsioonist rääkimata. Kuid inimesed on sõna 'separatism' maagia võimuses. Krimmi "referendum" valmistati ette vaid mõne päevaga (tegelik ettevalmistus võttis aega kuid, kuid see oli Venemaa salateenistuste operatsioon, mis ei toiminud Krimmi territooriumil).
        USA tuletõrjeinsener Benjamin Lee Whorf avastas, et paljudel juhtudel on suurte tuleõnnetuste põhjused terminoloogilised. Nii suitsetasid ühe bensiinijaama töötajad tühjade mahutite kõrval. Mis muidugi plahvatasid. Selgus, et nad teadsid suurepäraselt, et bensiiniaurud on tuleohtlikumad kui bensiin vedelikuna. Sellegipoolest käisid nad suitsetamas nimelt selles kohas, kuna seal oli väljas silt "Tühjad tünnid". Teoreetiliselt nad teadsid, et tünnidesse on kogunenud bensiiniaur, kuid praktikas olid nad sõna 'tühjad' hüpnoosi all.
        Tulekahju on suur õnnetus, kuid mitte vähem kahju ei tekita terminoloogiline hüpnoos poliitika valdkonnas. 

Väidetakse, et nüüd avas Putini tegevus maailma silmad. Kui aga vaadata, mida on nende avatud silmadega täheldatud, tekib paratamatu küsimus, kas silmad on ikka lahti. Väidetakse: Putini seisukoht Donetski referendumi edasilükkamise kohta tähendab tagasitõmbumist või koguni lääne diplomaatia võitu. Väidetakse: Donetski separatistid korraldavad referendumi Putinist hoolimata.
        See on umbes nii, nagu oleks keegi matemaatik väitnud, et 2+2=36,6, juhul kui ilm on selge ja oma kehatemperatuur ei ületa 38°C.
        Puust ja punaselt: Putin ei palunud separatistidel referendumit edasi lükata. Seda ütles ta lihtsameelsete jaoks. Oma erinevate kanalite kaudu (vrd nt) andis ta just korralduse referendum läbi viia. Ka edasilükkamise sõnastus oli selline, et nii Luganski kui ka Donetski isehakanud liidrid (mis me räägime liidritest, kõik mässuliste võimude pooldajad) said sellest üheselt aru. Mis on siis Putini taktika?
        1. Referendumi ei algatanud Vene võimud, see olevat kohalike oma initsiatiiv.
        2. Põhiküsimus praeguses Ukrainas ei ole mässajate isetegevus või koguni Venemaa diversantide aktsioonid, vaid Ukraina valimised, mille legitiimsust püüab Putin õõnestada. Üks tema argumentidest võiks olla see, et valimised ei saa olla legitiimsed, kuna keskvõim ei kontrolli kogu riigi territooriumit. Kui ta aga enne seda tunnistaks Donetski või Luganski "referendumi" legitiimsust, kus mässajad kontrollivad vaid üksikuid asulaid, tühistaks ta juba ette oma argumentatsiooni.
        3. Praegu käivad asjad nimelt Putini plaani järgi: tema on sõbraliku riigi tasakaalukas liider, kes on sunnitud sekkuma ebastabiilse naaberriigi olukorda.

Kirjutasin, et Putin valetab alati oma poliitiliste plaanide kohta. See ei tähenda aga,  et ta valetab ainult plaanide kohta ja ei valeta teistel teemadel. Putin valetab pidevalt, nahaalselt, võidukalt, tundes, et on üle nendest, kellele ta valetab. Nagu ütles filosoof Aleksandr Morozov: "Kreml kasutab diversantide taktikat, "rohelisi mehikesi", valetab pidevalt, aga kui teine pool imestab, kuidas saab nii valetada, ta naerab. Võib, me oleme ju luurajad." Nädalaid rääkis Putin sellest, et Vene vägesid Krimmis pole, tegemist on ülestõusnud rahvaga jne. Kuid 17. aprillil (st kuu aja pärast "referendumi" läbiviimist) teatas ta, et  väed viidi sisse nimelt referendumi rahuliku läbiviimise jaoks. Seega möödaminnes rebib ta Krimmi referendumi legitiimsuselt viigilehe: kui võõrriigi väed on spetsiaalselt referendumi korraldamiseks sisse viidud, kusjuures referendumi küsimus seisnebki selles, kas antud territoorium inkorporeerida sellesama võõrriigi koosseisu, siis sellist "referendumit" ei saa mitte ühegi rahvusvahelise õiguse standardi järgi pidada legitiimseks.
        Nädalaid on nii Putin kui ka välisminister Lavrov esitanud aariat, et Ida-Ukrainas ei ole Venemaa vägesid ega isegi instruktoreid. Tegemist olevat meeleheiteni viidud rahvaga.
        Selleks, et vale mõjuks, ei piisa üksnes selle pidevast korrutamisest. On vaja summutada ja diskrediteerida alternatiivseid infokanaleid. Ja seda Kremli režiim edukalt teostabki nii oma riigis kui ka hõivatud Ukraina linnades. Esimene asi, mida tehakse, on telemastide vallutamine, Ukraina kanalite mahavõtmine ning Vene propagandakanalite massiline sissetoomine. Ja see mõjub. Paljud Ida-Ukraina elanikud usuvad, et Kiievis on USA väed, et seal on kehtestatud fašistlik režiim, toimub katkematu pederastia ja kõikide traditsiooniliste väärtuste rüvetamine jne. Ja see pole naljakas. Küll aga võib see naljakas paista väljaspoolt. Nagu näiteks siin:

(Tahan juhtida tähelepanu ka kutsule, temast oli kord meil juba juttu; Putin kui libakoer on päris põnev teema, kuid jäägem praegu siiski vampiiride juurde.)
        Kuid üks asi on naljapilt, hoopis teine aga kindlakstehtud tõsiasjad. Slovjanskis pantvangi võetud OSCE vaatlejad on Kremli propaganda järgi ülestõusnud rahva käes. Ukraina võimud on hõivanud väidetavate ülestõusnute omavahelise kommunikatsiooni, millest selgus, et operatsiooni juhib mees, kelle kutsung on Strelok. On ka kinni peetud sidemees GRUst (Venemaa sõjaväeluure peavalitsusest), kes viis Strelokile raha ja erinevaid militaarvarustust ning kes tunnistas, et selle hüüdnime taga on GRU polkovnik Igor Strelkov. Alljärgnevas intervjuus "Komsomolskaja Pravdale" esineb Strelok oma "õige" nime all ning väidab, et ta on Slovjanski enesekaitsejõudude ülem.

Ukraina julgeolekuteenistus aga tegi kindlaks, et Strelkovi tegelik nimi on Igor Girkin, kes on tõepoolest GRU polkovnik, kes enne Slovjanskit tegutses Krimmis ja Ida-Ukraina erinevates kohtades ning keda süüdistatakse mitme inimese mõrvas. Strelkovi identifitseerimine Girkinina ei tekita kahtlusi, küll aga on teatud kõhklusi selles osas, kas ta on reaalne keskvalitsuse vastaste jõudude juht isegi Slovjanskis. Ta räägib liiga ilusasti. Girkinile on vene internetis Strelkovi nime all loodud päris võimas identiteet. Ta olevat ultranatsionalist, isegi Putini mõõdukas kriitik, Afganistani ja Tšetšeenia sõja veteran. Mis on aga jäänud märkimata, on tema huvi näitlemise vastu.
        Ajakirjanik Julija Latõnina märgib teraselt, et "ülestõusnute" seas on väga selgelt tunda, kes mida tohib rääkida. On olemas suur hulk entusiastlikke vanainimesi, ennekõike naisi, hüüdnimega kootud (vjazannõje), kes kutsutakse kohale alati, kui kusagile tulevad ajakirjanikud, ning räägivad kõva häälega neile südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas neid diskrimineeritakse, kuidas Kiievis on NATO väed, fašistid, pederastid, Pussy Riot ja kogu komplekt. Neile sekundeerivad eriti entusiastlikud noored (ennekõike noormehed). Latõnina kirjutab, et need on kindlasti siirad inimesed, ehkki ajupestud. Kuid nende taga on alati vaikivad ja korrektsed mehed, keda ajakirjanikel ei õnnestu kõnetada. Kui aga ajakirjanik on liiga pealetükkiv, ütlevad nad, et kogu vajalik inf on vene meedias olemas. Või siis kutsutakse kohale pressiesindaja, kes helistab kusagile ja täpsustab. See kõik on puhas fake, ütleb Latõnina. Meeleheiteni viidud inimesed nii ei käitu. Meeleheiteni viidud inimesed otsivad võimalusi oma murest rääkida ja ei ütle mitte kunagi, et loe sellest ajalehest. Ida-Ukrainas on selgelt näha, kes on tõsiusklikud venemeelsed elanikud, kes neid manipuleerivad ja kontrollivad (neile ei ole antud sõnaõigust) ning kes omakorda juhib neid kontrollijaid. Seepärast ma arvangi, et Strelkov/Girkin ei ole tegelik juht, vaid üksnes eestkõneleja. Igal juhul ei ole vähimatki kahtlust, et pantvangide võtmise taga on GRU ning Lavrov ja Putin valetavad järjekordselt jõhkralt, kui teatavad, et neil ei ole mingit võimalust selle draama lahenemises kaasa rääkida.
        Kahjuks on nii mõnigi ajakirjanik läinud õnge ning esitab kootute ütlusi vox populi pähe.
        Oma Eesti Ekspressi kolumnis tsiteerisin ma naljaga pooleks loogik Raymond Smullyani, kes oma raamatutes lõi maailma, kus vampiirid alati valetavad. Ma ei teadnud veel, et Putin kui vampiir on vene sotsiaalmeedias üldse populaarne teema, kuid mitte seoses valetamisega, vaid vereimemisega.

Eile kutsuti mind esinema IRL Noorte Kevadakadeemiasse etteantud teemal "Korruptsioon kui julgeolekurisk". Püüdsin seda avada laias ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning peatusin kõigepealt küsimusel, miks korruptsioon on alati olemas.
        Alustuseks küsisin, kas korruptsioon on hea või halb, ning entusiastlikud noored vastasid ühehäälselt ja ootuspäraselt, et halb. Siis aga küsisin: kas kingitused on head? Ja peaaegu sama üksmeelne vastus oli, et on küll head. Vist vaid mõned üksikud märkasid, et tegemist on konksuga küsimusega, midagi on siin viltu.
        Nn traditsioonilises ühiskonnas on sotsiaalne võrgustik rajatud mitte ost-müügile, vaid kingitustele ning kingitus ja osutatav teenus peavad olema tasakaalus. Seda nimetatakse potlatch põhimõtteks (sõna tuleb Põhja-Ameerika põliselanikelt, kuid antropoloogid kasutavad seda ka teiste traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisel). Näiteks mina kingin kohtunikule toidumoona ja väärtesemeid, tema aga kingib mulle õiglase otsuse (sellises ühiskonnas ei eristata veel õiglust ja kasu, see, mis on mulle kasulik, ongi õiglane). Riikluse tekkimisel satuvad traditsioonilised tavad vastuollu kodifitseeritud normidega, st seadustega. Näiteks Roomas oli seadusega keelatud nepotism (eesti keelde tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt kui onupojapoliitika). Kuid see tava oli niivõrd juurdunud, et oli tähtsam kui seadus.
        Peatusin mitmel ajaloolisel episoodil, millest ma siinkohal tahan rääkida vaid ühest. Asi on selles, et kui ma esimest korda antud teemal kirjutasin, tekitas see mõnes lugejas pahameelt ning üks pooltuttav tuli mulle tänaval rääkima, et on täielik jama, et Kutuzov maksis altkäemaksu türklastele ja et Peeter I antud altkäemaks päästis lahinguväljal kaotatud sõja. Tema sõnul olid Kutuzov ja Peeter I nii väljapaistvad väejuhid, et ei vajanud mingeid altkäemakse. Kratsisin kukalt: tegemist on ikkagi kõrgharidusega inimesega, kuid pärast mõistsin, et ta pole vist eriti süüdi, kuna neid asju vene koolis ei õpetata. Kutuzovi kohta uurigu ise välja, kuid Peeter I lugu väärib meie tähelepanu juba seetõttu, et see ühendab Eestit Krimmiga nii ajalooliselt kui ka praeguses olukorras.

                                    *            *            *

Peeter I oli väga halb väejuht. Punkt. Aga kõik tema hiilgavad victoriad? Narva, Riia, Poltaava all?! Asi on selles, et kõik need hiilgavad võidud saavutati veel nigelama väejuhi vastu. Karl XII oli luuser ja poosetaja, kes suutis oma lühikese elu jooksul maha mängida kogu Rootsi kuningriigi hiilguse. Omamoodi pahupidi Gustav Adolf. Kõik, mille viimane kätte võitles, laristas Karl maha, laostades oma riigi ka finantsiliselt. Tema hullumeelsed avantüürid näitasid küll julgust, kuid vähest sõjakunstioskust. Karli mõttetu surm (kas juhusliku kuuli või lausa oma sõduri käe läbi) mõttetus lahingus on ootuspärane finaal tema säravale, seiklusrikkale, kuid sisutühjale elule. Karl ja Peeter väärisid vastastena teineteist. Esimene läks millegipärast Poltaava alla mütsiga lööma märksa suuremat venelaste väge, teine püüdis sama kangelastegu korda saata türklaste vastu.

Pärast pikka ja kurnavat retke, mille käigus kaotas Peeter ca 30 000 meest, põhiliselt janu ja haiguste pärast, oli ta mitmekordselt suurema türklaste ja krimmitatarlaste väe poolt surutud vastu Pruti jõge ning pääsu polnud. Perspektiiv oli saada kogu armeega orjastatud. Sellega ei võinud Peeter nõustuda ning otsustas kurnatud armeega läbi murda (kurnatud ei olnud üksnes inimesed, vaid ka hobused, kes olid näljast nõrkemas), leppides juba ette sellega, et katse on lootusetu ning kõik saavad surma. Selles olukorras saatis Peeter oma asevälisministri Pjotr Šafirovi läbi rääkima türklaste väejuhi suurvesiiri Baltacı Mehmed Paşaga, andes talle väga laiaulatuslikud volitused, et tingimused võivad olla ükskõik millised peale orjuse [huvitav, et viimast tähistab ta barbarismiga шклавство, mis on ilmselt tulnud tüvest sklav- ning hääldatud skandinaaviapäraselt (s enne k annab š)]. Millega ta oli nõus? Vabastada kõik Musta mere äärsed alad, ehitatud kindlused hävitada, aga kui türklastele see ei meeldi, siis anda tervetena üle. Kuna Karl XII oli endiselt Türgi sultani liitlane, siis lubas Peeter vabastada kõik Balti mere alad, v.a tema paradiis Peterburi. Vastutasuks pakkus ta rootslastele Pihkvat. Oli veel rida teisigi järeleandmisi välispoliitikas, sõjanduses jne. On väidetud (ehkki mina sellist viidet ei leidnud), et Peeter olevat lubanud isegi Peterburi maatasa teha. Vesiir vastas ebamääraselt, et põhimõtteliselt pole ta rahu vastu, kuid venitas aega, teades suurepäraselt, et Vene vägi kahaneb ja nõrgeneb iga päevaga. Siis andis Peeter Šafirovile korralduse anda hiigelsuur altkäemaks/kingitus vesiirile ja teistele Türgi ametnikele. Anti praktiliselt kogu riigikassas olev sularaha. See oli 150 000 rubla (kuna hõberubla võrdus taalriga, siis näitab lihtne arvutus, et tegu oli umbes nelja ja poole hõbedatonniga, mis oli tol ajal vägagi märkimisväärne summa).
        Sellele lisandub aga legend, mis tsaariajal oli ametlik versioon, et Peetri elukaaslane Jekaterina Aleksejevna (tulevane keisrinna Katariina I) lisas sellele kõik oma ehted ja raha ning saatis need salaja vesiirile. Hiljem lõi Voltaire sellest romantilise loo nende armastussuhtest, mis on väga vähe tõenäoline igast vaatenurgast, k.a seetõttu, et Katariinaga vesiir silmast silma ei kohtunud, pealegi oli Katariina sellel ajal seitsmendat kuud rase. Samas ei maksa aga alahinnata Mehmed Paşa galantsust. Igal juhul sai sellest tänu Voltaire'ile levinud süžee, mis on populaarne muuseas ka Türgi massikultuuris. Vesiir oli kingituste üle nii rõõmus, et sõlmis Peetri jaoks ülimalt soodsa rahulepingu, mis ei arvestanud üldse Rootsi huvidega ja oli ka Türgi enda huvide seisukohalt palju tagasihoidlikum kui see, millele Peeter oli valmis minema.       

   Selline oli altkäemaksu võim. Nii Krimmi kui Balti maade ajalugu oleks võinud kujuneda sootuks teisena. Lähimad tagajärjed olid aga sellised. Šafirov, kes oli ülimalt oskuslikult läbi viinud diplomaatilised läbirääkimised, jäeti Türgi pantvangi. Peeter oleks ta sinna ka unustanud, aga isegi vangistuses näitas Šafirov end üliosava diplomaadina, kes õõnestas Karl XII positsiooni sultani silmis ning see ei jäänud märkamata inglastele, kes lunastasid ta pantvangist. Šafirov jäi aga Venemaale truuks ning sõlmis soodsa Adrianoopoli rahu. Kõik loorberid aga sai Katariina, kelle auks rajas Peeter Püha Katariina ordeni, mis oli Vene ordenite hierarhias tähtsuselt teine. See oli ainus orden, millega autasustati vaid naisi (Venemaa korralagedust iseloomustab kurioosum, et sellega autasustati ka 11-aastast noorukit Aleksandr Menšikovi, kes oli Venemaa suurima korruptandi ja riigiriisuja poeg).
        Mis aga puudutab suurvesiiri Mehmed Paşad, siis tema ei saanud oma jõukust kaua nautida. Türklaste liitlane selles sõjas, krimmitatarlaste khaan Devlet II Geray, nagu ka Karl XII, paljastas sultanile vesiiri reeturlikkuse. Mehmed Paşa mõisteti surma, kuid karistus asendati pagendusega, milles ta varsti suri (kuulujuttude järgi mõrvati).
        Devlet II Geray ja Karl XII pahameel on arusaadav. See otsustas nende riikide saatuse. Rootsi jäi ilma oma läänemeretagustest maadest (Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa), mis aga puudutab krimmitatarlasi, siis Geray teadvustas endale selgelt, et on vaid aja küsimus, kui rammu koguv põhjagigant vallutab nende poolsaare.
       

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"

                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.

Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:

Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:

Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').

Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.