MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Marksism ja multikulturalism

8/20/2011

1 Comment

 
Picture
Kuna sõidan paariks nädalaks erinevatele konverentsidele ja arvatavasti blogima ei pääse, siis tasun paar võlga. Tahtsin pisut keerulisemalt kirjutada tõest n-ö edasijõudnutele, kuid avastasin, et mõned kommentaarid vajavad veel vastamist. Nt Joonas kirjutas pika teksti, millele ma osaliselt vastan tema kommentaari all, aga põhimõttelisem küsimus multikulturalismist vajab eraldi postitust.
 
Niisiis, marksism ja multikulturalism. Enda meelest väljendusin piisavalt selgelt, et multikulturalismi lätted ei ole marksismis, vaid hoopis kodanlikus ideoloogias, kuid mõned lugejad ei jäänud uskuma ja esinesid üsna teravate kommentaaridega. Nii kirjutab Joonas:

"... veel üks kategooriline hinnang: väita marksismi ja multikulturalismi seoste kohta "lihtlabane faktiviga". Taas kord esitate oma tõlgendusi faktide pähe. Esiteks, Marxi mõte ei lähtu kogu tema kodanlusekriitikast hoolimata vähem kodanlikest allikaist kui multikulturalism. Teiseks, Marx rääkis näiteks "Kommunistliku partei manifestis" kultuurist kui klassipõhisest nähtusest ega rääkinud kodanlikule kultuurile kadu kuulutades rahvuskultuuride assimileerimisest. Praktilise näitena marksistlik-multikultuursest lähenemisest võib tuua rahvusautonoomiate tekke Nõukogude Liidu algusaastail."

Veel resoluutsem on aga hmm:

"Ahh et V.I.Lenin oli siis kodanlane? Või väidate, et need tema teosed, mida pidi nõukogude ajal lugema, olid kodanlaste poolt võltsitud?
Kohati tundub, et te arvate, et teie lugejad on idioodid, kellele võib väita ükskõik mida, aga seda me ei ole."

Kõigepealt lubage kinnitada, et ma ei arva, et mu lugejad on idioodid. Vastupidi, lähtun sellest, et tegemist on normaalsete inimestega, kes püüavad asjadest aru saada ning kes on võimelised astuma normaalsesse dialoogi, aga ei tegele vaid enese eksponeerimisega. Mõnikord paraku eksin.

Niisiis, vaatame põgusalt marksismi klassikuid ja NLiidu praktikat rahvusküsimuses.
    Alustame Kommunistliku Partei manifestist. Esmalt selle autorsusest. Te nimetate vaid Marxi, kuid autorsusega ei ole nii lihtne. 1848. aastal avaldati see Londonis anonüümselt ning eessõna väidab, et tegemist on kollektiivse loominguga ("mitmesugustest rahvustest kommunistid on kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti"). Tavaliselt avaldatakse see Marxi ja Engelsi nime all, kusjuures Engels on pärast Marxi surma väitnud, et põhiautoriks tuleb lugeda nimelt kadunud võitluskaaslast, kes oli geenius, meie aga kõik vaid talendid. Nagu veel näeme, on autorsuse küsimusel teatud tähtsus.
    Mida siis kommunistlikust manifestist loeme? Ainus lõik, mis räägib rahvusest ja riiklusest, kõlab eestikeelses tõlkes järgmiselt: 

"Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi."

Ei tea, kuidas saab siin näha mingit multikulturalismi põhjendust. Peab ütlema, et rahvusküsimus üldjuhul Marxi eriti ei huvitanudki. Teda huvitasid juudiküsimus (antisemiidid tsiteerivad mõnuga tema krõbedamaid väljaütlemisi) ja slaaviküsimus (neid tema väljaütlemisi tsiteerivad mõnuga russofoobid). Kommunistliku Partei manifest on särav publitsistlik tekst ning selle sära võlgneme me Marxile. Mis aga puudutab ideid, siis valdav osa neist ja isegi teose kompositsioon kordab Engelsi poolt aasta varem kirjutatud "Kommunismi põhimõtteid", mille 22. küsimus kõlab nõnda:

Picture
"Wie wird die kommunistische Organisation sich zu den bestehenden Nationalitäten verhalten?" (Kuidas hakkab kommunistlik organisatsioon suhtuma olemasolevatesse rahvustesse?)

Paraku digitaliseeritud saksakeelsetes allikates ei leidu sellele vastust. Vastuseks on vaid sõna "bleibt" (jääb), ning väljaandjate seletus, et ilmselt on see viide mingisugusele mittesäilinud dokumendile. Selline kommentaar võib esile kutsuda vaid muige, kuna tekst on suurepäraselt säilinud ja marksismiuurijatele hästi tuntud. Tegemist on samuti 1847. aastal kirjutatud  "Kommunistliku usutunnistusega", mida võib käsitleda mustandvariandina "Kommunismi põhimõtetest". Tõsi küll, siin on rahvusküsimus numbri all 21. Vastus kõlab nõnda:

"Rahvaste rahvuslikud jooned [...] paratamatult hakkavad segunema ja kaovad samamoodi nagu igasugused seisuslikud ja klassierinevused."

Seega, kommunismiajal ei ole enam mingeid rahvusi, klasse ega seisusi. Selline on ideaal ja selline on eesmärk. Kommunistliku Partei manifest lähtub samast ideest, kuid veidi pehmemas sõnastuses. Ma ei saa aru, kuidas siin saab näha mingeid multikulturalismi sugemeid.
    Läheme edasi. Lenin. Ma ei tea, milliseid võltsinguid pakuti hmm-ile selle autori teoste pähe, aga temaltki ei leia midagi multikulturalismi kohta. Rahvusküsimusele on pühendatud kaks olulist teksti. Neist esimene on kirjutatud 1913. aastal, teine 1922. aastal. Surmavalt haige Lenin dikteeris selle ning need tema märkmed, kus ta kritiseerib Ordžonikidzet, Dzeržinskit ja Stalinit, publitseeriti alles pärast Stalini surma. Viimastes annab ta hävitava hinnagu Vene šovinismile, kuid rahvusküsimuse teooria seisukohalt on neil vähe tähtsust, erinevalt 1913. aasta lühikirjutisest "Töölisklass ja rahvusküsimus". Loeme:

"Teadlikud töölised seisavad kõikide rahvuste tööliste täieliku ühtsuse eest [...] Las kõikide rahvuste kodanlus meelitab ennast võltsfraasidega rahvuskultuurist, rahvuslikest ülesannetest jne jne. Töölised ei lase end lahutada mitte mingisuguste magusate kõnedega rahvuskultuurist või "rahvus-kultuurilisest autonoomiast". [...] Töölised loovad kogu maailmas oma, internatsionaalse kultuuri, mille on juba ammu valmistanud ette vabadusekuulutajad ja rõhumise vaenlased."

Niisiis, sama asi nagu Marxil ja Engelsil. Sõnad "rahvus-kultuurilisest autonoomiast" on nagu spetsiaalselt Joonase jaoks.
    Kuid Lenin ei olnud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (epiteedi "kommunistlik" võttis erakond alles 1918. aastal) põhiline asjatundja rahvusküsimuses. Selleks peeti Stalinit. Samas 1913. aastal üllitas Stalin palju põhjalikuma teose "Marksism ja rahvusküsimus". Lähtepunktiks on Marxi väide, et rahvustevahelised piirid kaovad, ning Stalin leiab, et ajaloo areng "kinnitab resoluutselt Marxi mõtet". Edasi kritiseerib ta rahvusautonoomia ideed, kuna see "mitte üksnes ei lahuta rahvaid, vaid lõhestab töölisliikumise." Mis aga puudutab selliseid impeeriume nagu Venemaa või Austria-Ungari, siis "ainus õige lahendus on territoriaalne autonoomia sellistele üksustele nagu nt Poola, Leedu, Ukraina, Kaukasus jt," kusjuures Stalin spetsiaalselt rõhutab, et need territoriaalsed moodustised ei tohi olla monoetnilised, et ei tekiks tõkkeid rahvuste vahel ja ei varjutaks klassivõitlust.
    Mingit rahvaste kultuurilist autonoomiat ja multikulturalismi Stalini teos ette ei näe.
Nõukogude Liidu ülesehitamise seisukohalt on oluline veel üks Lenini tees: nimelt et igas rahvuskultuuris on olemas kaks kultuuri. Neist esimene kuulub rõhujatele, see on aristokraatlik ja kapitalistlik kultuur, teine aga rõhututele ja selles näeb Lenin ennekõike tööliskultuuri (reaalselt oli suurimaks rõhutute klassiks Venemaal mitte töölised, vaid talupojad). Edasi teeb Lenin huvitava mõttekäigu: nimelt rõhujate kultuur on olemuslikult natsionalistlik, toonitades ja ülistades rahvuse unikaalseid jooni, samas kui tööliskultuur on loomult internatsionaalne ning ületab rahvuste piirid ning selles on proletariaatliku kultuuri võidu tagatis.
    Praktikas see tähendas aga Nõukogude Liidus seda, et ühendavaks kultuuriks sai paratamatult Vene revolutsioonilise proletariaadi kultuur ning rahvuskultuurid Nõukogude Liidus võisid olla rahvuslikud oma vormilt, kuid sisu pidi olema sotsialistlik.

    Mis aga puudutab multikulturalismi, siis selle filosoofilised alused tulenevad Ameerika pragmatitsismist.

Picture
1 Comment

Puust ja punaselt: ühe Hiina poliitika

8/17/2011

2 Comments

 
Picture
Mul on ülimalt hea meel, et meie president kohtus dalai-laamaga, näidates üles nii riigimeheliku tarkust kui kodanikujulgust. Jagan täiel määral tema seisukohta: “Tiibeti religioosne ja kultuuriline omapära on unikaalne ning selle hoidmine ja tulevastele põlvkondadele säilitamine on üks meie ajastu humanistlikke ülesandeid.”
    Siiski jääb üks asi kripeldama.

    "President Toomas Hendrik Ilves kinnitas täna [st eile - ML] dalai-laama Tenzin Gyatsole, et Eesti riik jätkuvalt toetab ühe Hiina poliitikat."

    Eestis on tekkimas uus stamp: Tiibeti iseseisvus vs ühe Hiina poliitika. Selle autoriks on arvatavasti Riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes oma 2007. aasta avalduses kutsus Eestit üles loobuma ühe Hiina poliitikast. Selle aasta veebruaris esines vastava formuleeringuga ka peaminister Andrus Ansip; ajakirjandus tiražeeris seda hoolikalt ja nüüd siis esines selle ebaõnnestunud väljaütlemisega ka president Ilves.
    Kuna sellistes kättesaadavates allikates nagu Eesti Wikipedia vastavaid materjale ei ole, lubage mul tõlkida esimese lause inglise wikist:
    "Ühe Hiina poliitika osutab poliitikale või ideoloogiale, mille kohaselt on vaid üks riik nimega "Hiina", hoolimata sellest, et eksisteerib kaks valitsust, mis väidavad end olevat "Hiina" [valitsused]." Edasi saame lugeda, et 1992. aastal Hiina Kommunistlik Partei ja Taiwani valitsev erakond Kuomindang jõudsid samuti selles küsimuses üksmeelele: on olemas ainult üks Hiina, lahkarvamused aga puudutasid vaid seda, kumb valitsus on Hiina seaduslik esindaja.
    Veidi ajaloost. Kui 1945. aastal moodustati ÜRO, siis oli selle asutajaliikmeks ka Hiina, mida esindas Taiwani Hiina Vabariik, aga mitte kontintentaalne Hiina Rahvavabariik. Taiwan esindas Hiinat nii Peaassamblees kui ka Julgeolekunõukogus, kusjuures oli koos Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaaga üks viiest alalisest liikmest, kes omasid vetoõigust. Selline olukord kestis kuni 1971. aastani, kui Taiwan arvati ÜROst välja ning asendati Hiina Rahvavabariigiga. Selle otsuse taga oli ennekõike tolleaegne USA president Richard Nixon. Mäletan hästi oma nördimust, koguni raevu. Küsisin isalt, miks nad nii teevad. "Sellepärast, et litsid," vastas ta.
    Mis aga puudutab Tiibeti küsimust, siis Tiibet ei ole kunagi tahtnud olla Hiina, ei esimene, teine ega kolmas. Tiibet tahab olla ja jääda Tiibetiks. Nii nagu 20 aastat tagasi ei tahtnud Eesti olla teine Nõukogude Liit ega teine Venemaa, vaid üksnes Eesti. Arvan, et meil ei ole mõtet õpetada nii vanu rahvaid nagu hiinlased ja tiibetlased, kuidas oma riigiasju korraldada, kuid meie moraalne kohus on väljendada seisukohta, et praegune olukord inimõiguste osas Tiibetis ei ole vastuvõetav.

2 Comments

Poliitika ja väärtused

8/16/2011

1 Comment

 
Picture
Allikas: http://www.dalailama.com/
Korra olen väljendanud nördimust Eesti poliitikute arguse ja selgrootuse üle seoses dalai-laama visiidiga. Mul on hea meel tõdeda, et veebruarist saadik on asjad selgelt paremuse poole liikunud ning kolm ministrit, aga samuti ka president on avaldanud soovi kohtuda dalai-laamaga ja seda vaatamata Hiina saatkonna ägedale vastuseisule.
Hiina on meile väga oluline partner ja seda mitte ainult kaubanduses. Sellegipoolest, praktika näitab, et aatelise ja pragmaatilise poliitika vastandamine on tihtipeale ise mittepragmaatiline ning just põhimõttekindel poliitika võib tuua suurema edu.
Picture
P.S. Mõni asi näib selles kontekstis pigem naljakas. Oma keeldumist dalai-laamaga kohtumisest põhjendas peaminister vormeliga: “Aga Eesti on järginud ühe Hiina poliitikat". Keegi võiks peaministrile selgitada, mida see vormel tähendab, ja seda, et Tiibet ei ole Taiwan ega mingil muul moel teine Hiina. Tiibeti iseseisvuslased räägivad riigi taasiseseisvumisest, Hiina ametivõimud aga separatismist. Mitte keegi ei kasuta sellel puhul teise Hiina mõistet.


1 Comment

Ressentiment

8/15/2011

8 Comments

 
Picture
Nüüd on see lõpuks kirjas. Ja mitte mingisuguse vene rahvusest Kremli agent ega anonüümne tatipritsija, vaid üks tubli Eesti rahvuslane on oma nime all sedastanud: "Parem oleks see riik kellegile vabatahtlikult üle anda" (jätan tähelepanuta väidetava patrioodi kirjavead). Muidugi järgneb  sellele kohe arg ja silmakirjalik: "kui reaalselt mingit siirast soovi oma rahvast aidata ei ole". Siin ei ole isegi millegi üle polemiseerida. Juhin vaid tähelepanu kahele kõige markantsemale asjaolule: kui autori meelest ei ole oma valitsusel siirat soovi rahvast aidata, siis miks ta arvab, et selline soov võiks olla võõral valitsusel? (Ja isegi kui selline hüpoteetiline valitsus leiduks, siis vähemalt minu meelest ei ole eriti ahvatlev perspektiiv elada hoolealusena võõras hooldekodus.) Ning teiseks: kes on see, kes annaks "selle riigi" kellelegi vabatahtlikult üle? Ning kes oleks see, kes taolise kingituse vastu võtaks?
Minu meelest on tegemist rumala ja ohtliku tekstiga. Et kirjutis on pühendatud taasiseseisvumise 20. aastapäevale, teeb loo eriti nutuseks. Paraku on sellised meeleolud üsna levinud ning suur osa kirjatükile järgnevatest kommentaaridest ka näitab seda. Toon neist ära vaid kaks, kõigepealt:

No kuule,, 15.08.2011 08:45
... Aga artikli autoril on tuline õigus. Täpselt nii ongi. No mille pagana pärast siis meie arstid ja õed välja rändavad? Ja teised. vaat sellist EV-d ma ei tahtnud ja 10 aastat tagasi OLI elu lootusrikkam ja kergem.

Selliseid meeleolusid olen kohanud ka varem. Põhjused on erinevad, kuid tung ära anda oma iseseisvus on mõnel paraku suur. Nt keegi "mulk", enda meelest kõva rahvuslane, kirjutab:

mulk, 30.11.2009 14:13
Vägisi tekib meie idiootidest riigijuhtidega tahtmine, et Venemaa meid okupeeriks. Aga selle klausliga, et KÕIK nad saaksid oma teenitud vangilaagrites kuhjaga kätte.

LOL: mulk hakkab tegema okupantidele klausleid ettekirjutustega okupatsioonijärgseks tegevuseks, muidu ta pole okupeerimisega nõus. Muide, olen eriti paradoksaalset varianti kuulnud ühelt end vabadusvõitlejaks pidavalt inimeselt: kui Eesti taasokupeeritaks, siis saaks ta end alles tõeliselt teostada õiges vabadusvõitluses.

Ning teiseks ja viimaseks:

allar_, 15.08.2011 07:55
Olgem siis kanaajudega mammona orjajad edasi. Ainult nooremast põlvkonnast on kahju - milles nemad süüdi on? Ma saan inglise noortest täiesti aru - kuramuse ühiskonna te, jobud küll olete ehitanud, me ei soovi selles "heaolus" vegeteerida.

Niisiis, vaja on Inglise mässu Eesti tänavatele. Kuid see on nii oluline teema, et kavatsen selleks püstitada eraldi postituse.

8 Comments

Muljeid IRL-i suvepäevadelt

8/15/2011

2 Comments

 
Need olid väga positiivsed. Olukord erakonnas ja tema psühholoogiline kliima, mis pole sugugi vähem tähtis, ei vasta sugugi meedias esitatavale nutusele pildile. Kahjuks esindasid c'est la vie seltskonda vaid Andres Herkel ja Tõnis Lukas, ent oli väga kosutav kuulda, et tegelikult on ajakirjandus saanud nende väljaütlemistest valesti aru ning vastavad kirjutised ei peegelda nende tõelisi vaateid. Piltlikult öeldes, laev pole kaaperdatud, kapten pole pantvangistatud, tüürimees pole juua täis ning, mis kõige olulisem, see suur auk pardas on sinna üksnes joonistatud.
Oleks nüüd kena, kui Tõnis ja Andres leiaksid võimaluse selle teabe adekvaatseks kommunikeerimiseks läbi ajakirjanduse laiemale üldsusele.
2 Comments

Pronksiööst "Twitteri revolutsioonini" Inglismaal

8/9/2011

3 Comments

 
    Selliste sündmuste puhul on kaks tavalist reaktsiooni: 1) see oli küll täiesti ootamatu; 2) ma juba ammu hoiatasin.
    Mõlemal on õigus. See on nagu maavärin, mis pea alati on ebameeldiv üllatus, teisalt on juba ammu teada, et ükskord ta tuleb. Selles mõttes tunduvad kõige naljakamad Soome ekspertide analüüsid, mille järgi «Suurbritannia pealinnast alguse saanud mürgeldamine näitab ametivõimude ja elanike problemaatilist suhet». Sama tark oleks väita, et perevägivald näitab probleemseid suhteid perekonnas: vastu vaielda on raske, aga sisuliselt pole ka midagi öeldud.
Picture
Belgradi mäss 2008
Igale mässule võib alati leida sügavaid poliitilisi ja sotsiaalseid põhjusi, kuid sama hästi võib neid üldse mitte aktsepteerida ja näha ainsa põhjusena tahet vandaalitseda. Tavaliselt on aga tegu nende mõlema kokteiliga. Viimase kolme aasta jooksul oli Belgradis kaks suurt märulit. Esimese ajendiks oli Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, mis meenutas oma poliitilise agenda poolest väga Tallinna Pronksiööd. Kuid möödunud aasta veelgi ägedamate kokkupõrgete ajendiks oli kahe populaarsema jalgpalliklubi Partizan ja Crvena Zvezda kohtumise tulemus.
OK. Need on seal ju "metsikud slaavlased". Sarnane märul juhtus aga hiljuti Kanadas, kui Vancouveri hokiklubi kaotas Stanley karika finaali. Vandaalitsejad olid enamasti korralikest keskklassi perekondadest. 

Picture
Vancouver 2011: "Vaata, et leegid tagaplaanil ilusti pildile jääksid."
  Siinkohal tahaksin juhtida tähelepanu vaid ühele aspektile: Inglismaa mässajad kasutavad edukalt Araabia revolutsioonide kogemust: "spontaanseid rahutusi" koordineeritakse osavalt Twitteri, Facebooki ja muude sidevahendite abil.
     Selles mõttes on oluliseks verstapostiks Tallinna "Pronksiöö". See oli vist esimene samalaadsetest sündmustest, mida valmistati hoolikalt ette nii internetifoorumites (suurem osa neist oli serverites väljaspool Eestimaa piire) kui sms-ide abil.  Tallinna sündmused oleksid võinud anda väga olulise kogemuse politsei- ja kohtupraktikale. Paraku kohtunik lihtsalt kõrvaldas prokuratuuri poolt hoolikalt ette valmistatud vastava süüdistusmaterjali.
    Interneti kaasamisel on ka teine pool, ekshibitsionistlik. Kui Tallinna sündmuste tegelased veel häbenesid telekaameraid, ehkki ka siin täheldati hulgaliselt oma kangelastegude jäädvustamist digifotodele. Kanadas aga sai sellest oluline sotsiaalne nähtus.

3 Comments

Puust ja punaselt: Tõest

8/3/2011

23 Comments

 
     (Alljärgnev on vastus Joonasele)
    Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud:   "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
    Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele. 
   
Picture
    Alustan teisest, kuna see on põhiline. Tõene ütlus on selline, mis vastab tegelikkusele. Aksioomiks, mida tavaliselt ei formuleerita, on arusaam, et tegelikkus on tõene. See on vanim kontseptsioon, mille formuleering lähtub Aristotelesest: tõde on asjadest rääkimine nii, nagu nad on, ja mitte rääkimine nii, nagu nad ei ole (täpse formuleeringu leiate tema "Metafüüsikast"). Moodsas filosoofias on seda arendanud Bertrand Russell, Alfred Tarski jt. Seda nimetatakse vastavuse või korrespondentsuse tõeteooriaks. Kui ma ütlen, et (praegu) päike paistab, siis see kuulutus vastab tõele, juhul kui (praegu) päike paistab, ja on vale, juhul kui ei paista. Midagi keerulist ma siin ei näe. Võimalike arusaamatuste vältimiseks mainin, et kui muu pole eksplitsiitselt väljendatud, siis lähtun nimelt sellest tõekäsitlusest.
    Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.

PictureNikolai Ge. "Mis on tõde?" (1890).
    Ning esimene ja viimane: tõde kui identiteet või see, mida eesti keeles väljendab sõna 'kõhutunne'. Või siis see, mida pidas silmas Martin Luther oma kuulsas ütluses "Hier stehe ich und kann nicht anders". See on tõest kõige sügavam ja kõige kindlam isegi mitte arusaam, vaid tunnetus. See tõde, mis loob minu identiteedi, on tugevam kui mingisugune vastavus mingisugusele tegelikkusele või mingisugused loogikavigurid. Seda tõde - identiteeti - ei saa kontrollida ega tõestada. Ta ei vajagi tõestamist. Seda saab edasi anda ainult läbi kaastunnetamise, usalduse ja usu. Seepärast seostatakse nii mõnigi kord identiteeditõde Jumala tõega. See on ülim tõde ja seda ei saa adekvaatselt sõnades väljendada, sellest saab vaid vaikida, nii nagu Jeesus vaikis vastuseks Pilatuse küsimusele.
    Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
    P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
    "Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
    "Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.

23 Comments

Norra terrorist (3): Pavlovi koerad

8/1/2011

5 Comments

 
    Internet on asendamatu allikas meelsuste, hoiakute ja reageeringute uurimiseks. Muu meedia ei paku nii tänuväärset materjali, kuna esiteks, päris kõiki idiootsusi ka ära ei trükita, ning teiseks, mis võib olla veelgi olulisem, teksti loomise ja selle avaldamise vahel on ajaline intervall ning autor loeb üldjuhul vähemalt korra oma teksti üle, rääkimata siis sellest, et isegi kui tekst on anonüümne/pseudonüümne, siis vähemalt toimetuses teatakse, kes ta on.    
    Internetikommentaariumides näeme aga vahetuid ja otsekoheseid reageeringuid. Eriti ilmekad on kommentaarid, mis järgnevad mingisugusele vapustavale uudisele. Endamisi jagan kommentaatorid kolmeks rühmaks: "analüütikud" (tavaliselt selges vähemuses), "monomaanid" (st need, kes iga sündmuse juurde kleebivad väheste variatsioonidega oma lemmikmõtet) ja "Pavlovi koerad". (Loomulikult on see jaotus tinglik ja üksnes pro domo sua; pealegi võib nii mõnigi "Pavlovi koer" olla ka "monomaan".)
Picture
Täna räägime "Pavlovi koertest". Akadeemik Pavlov tõdes oma eksperimentides koertega, et koeral eraldub ila mitte üksnes siis, kui talle antakse reaalset toitu, vaid ka kindla signaali peale, mis on selle toidu andmisega seotud. Koer oma ilastamist kontrollida ei suuda.
    Kohe peale teadaannet Oslo plahvatusest ilmusid kaht tüüpi kommentaarid. Esimesed, süüdistavad, nõudsid piiri kinnipanekut ja erinevaid moslemivastaseid repressioone, teised aga hakkasid terroriakti õigustama: Norra osaleb Afganistanis ja pommitab Liibüat, nii et tegu on igati mõistetava kättemaksuga.

    Vahemärkusena: nii siin kui ka edaspidises kommentaariumianalüüsis ei hakka ma otsima loogika- ja faktivigu - nt kuidas taliibid isegi teoreetiliselt võiksid koordineerida oma tegevust Muammar Gaddafi omaga.

Picture
    Need olid vahetud reaktsioonid ja ühine nende puhul on see, et autoritele on täiesti selge, kes on plahvatuse taga. Pean tunnistama, et minugi reaktsioon ei olnud palju targem, ehkki esimest pilti nähes kerkis alateadvusest esile nimi Oklahoma city. Pilt oli tõepoolest mõneti sarnane: pomm kahjustas ennekõike valitsushoone fassaadi, st plahvatas maja ees, samas kui islamistidest enesetaputerroristid üritavad sõita hoonesse sisse. Kuid kohe tõrjusin selle versiooni kõrvale, kuna mõte, et Norras võiks tegutseda mingisugune Ameerika tüüpi parempoolne relvavägi, tundus mulle võimatu. Peagi võttis teo eest vastutuse Ansar al-Jihad al-Alami (Ülemaailmse džihaadi abistajad) - organisatsioon, mis on tuntud internetiaktiivsuse, mitte reaalsete terroriaktide poolest. Ei ole päris selge, kas see grupp ise andis selle teate välja või neile vaid omistatakse seda, aga pea iga terroriakti puhul kiirustavad erinevad grupeeringud nendega uhkustama.

Picture
Kui aga selgus, et terrorist on norrakas, jätkasid Pavlovi koerad oma ilaeritust: süüdistavad kordasid, et ikkagi "kaltsupead" ja multikulti süüdi, teised aga kiirustasid Breivikit õigustama ja õigustusi oli kaht tüüpi, esiteks - näe kui kaugele on põhjamaine inimene viidud, et tal muud üle ei jää, teised, et Breivik on põhimõtteliselt õige asja eest väljas. Eesti kommentaariumist ei suutnud ma leida siiski ühtegi Breivikit heroiseerivat seisukohta, vene kommentaariumis on neid hulgaliselt.
Ülalpool sai mainitud, et kommentaatorite klassifikatsioon on tinglik ning nii mõnigi kord on Pavlovi koerad samas ka monomaanid. Monomaaniast rääkides pean siin silmas ennekõike erinevaid vandenõuteooriaid; seoses Norra terroriaktiga on neid esinenud arvukalt.

Picture
(1) Vabamüürlased. Breivik oli vabamüürlane "ja sellega on kõik öeldud". Vabamüürlased tahavad valitseda maailma ja ei ole ühtegi hirmsat tegu, milleks nad pole võimelised. On mõttetu vastu vaielda, et mitmesaja-aastases vabamüürlaste ajaloos pole olnud ühtegi Breivikiga analoogilist juhtumit. Mis puudutab vabamüürlushullust põdevaid, siis neile tekitas teatud düskomforti hoopis muu: vabamüürlased teevad oma musti tegusid salaja, Breivik aga reklaamis ennast igati ja muuseas ka vabamüürlasena. Kuid monomaania ongi oma nime väärt just tänu sellele, et igale vastuväitele võib leida vastuvastuväite. Antud juhul kõlab see umbes nii, et Breivik on lihtsameelne ohver, kelle vabamüürlased meelitasid oma looži ja korraldasid seal talle ajupesu. Ühe parima sedalaadi versiooni esitasid Vello Leito ja Aivar Koitla telekaamera ees. Breivikit juhtisid Norra valitsus ja politsei (teadagi kõik vabamüürlased), keda omakorda õhutas Euroopa ülemkogu alaline eesistuja Van Rompuy (selge, et vabamüürlane temagi), kuid tema taga seisavad veel eriti tumedad jõud, keda isegi nii vapper inimene nagu Vello Leito ei julgenud nimetada.
(2) Juudid. Norra noored sotsdemmid nõudsid päev enne terroriakti Gaza blokaadi lõpetamist ja Iisraeli boikoteerimist. Seda sionistid välja kannatada ei suutnud. Antud versiooni pakkusid välja mitmed anonüümsed Eesti kommentaatorid, aga Venemaal esines sellega meilgi tuntud ajakirjanik Mihhail Sevtšenko, kes on muuseas Venemaa Ühiskondliku nõukogu liige. Kavkazcenter.net aga vihjab, et Breivik ise on juut. See, et selliseid aktsioone korraldavad erinevad vasakorganisatsioonid regulaarselt, ning see, et Breivik valmistus oma mõrvatööks aastaid, neile ei mõju.
(3) Neonatsid. Tundub ratsionaalsem kui kaks esimest, kuna teatud kontaktid Breivikil nendega olid (aga olid ka vabamüürlastega), kuid mitte miski ei viita sellele, et terroriakti taga oleks olnud mingisugune laiem vandenõu, k.a paremäärmuslik organisatsioon.
(4) Sotsid ise. Breivik kui nende salaagent. Tundub täiesti meeletuna ja, nagu vabamüürlaste puhulgi, ei saa pärast Teist maailmasõda leida ühtegi analoogilist provokatsiooni, pealegi mitte kuidagi ei lange kokku nüüdisaegsete Norra sotside maailmavaate ja teguviisiga. Kuid kindel loogika siin on. See lähtub tuntud põhimõttest cui prodest? (kes saab kasu?). Norra sotside populaarsus tõusis 10%, paremerakondadele on vesi peale tõmmatud. See on ülimalt vildakas loogika, mis vahetab tagajärje ja põhjuse, kuid tegu on väga levinud ilastamisviisiga.
(5) Al Qaida. Eesti kommentaariumist ma seda ei leidnud, aga nii täiesti tõsiselt väitis seda Ameerika Hääle saates eriteenistuste asjatundja Aleksandr Vassiljev, kes on ise endine KGB analüütik. Kõigepealt ta põrmustab versiooni, nagu oleks Breivik hull või osa neonatslikust vandenõust, kuid siis, lähtudes samast põhimõttest, cui prodest?, leiab, et Breivik oli Al Qaida või muu islamistliku rühmituse salaagent. Et Breiviki ja islamistide vahel mingit reaalset seost tuvastada ei õnnestu, teeb teda pisut murelikuks, kuid oma versioonist ta ei loobu.

Picture
5 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman