Kuna sõidan paariks nädalaks erinevatele konverentsidele ja arvatavasti blogima ei pääse, siis tasun paar võlga. Tahtsin pisut keerulisemalt kirjutada tõest n-ö edasijõudnutele, kuid avastasin, et mõned kommentaarid vajavad veel vastamist. Nt Joonas kirjutas pika teksti, millele ma osaliselt vastan tema kommentaari all, aga põhimõttelisem küsimus multikulturalismist vajab eraldi postitust.
 
Niisiis, marksism ja multikulturalism. Enda meelest väljendusin piisavalt selgelt, et multikulturalismi lätted ei ole marksismis, vaid hoopis kodanlikus ideoloogias, kuid mõned lugejad ei jäänud uskuma ja esinesid üsna teravate kommentaaridega. Nii kirjutab Joonas:

"... veel üks kategooriline hinnang: väita marksismi ja multikulturalismi seoste kohta "lihtlabane faktiviga". Taas kord esitate oma tõlgendusi faktide pähe. Esiteks, Marxi mõte ei lähtu kogu tema kodanlusekriitikast hoolimata vähem kodanlikest allikaist kui multikulturalism. Teiseks, Marx rääkis näiteks "Kommunistliku partei manifestis" kultuurist kui klassipõhisest nähtusest ega rääkinud kodanlikule kultuurile kadu kuulutades rahvuskultuuride assimileerimisest. Praktilise näitena marksistlik-multikultuursest lähenemisest võib tuua rahvusautonoomiate tekke Nõukogude Liidu algusaastail."

Veel resoluutsem on aga hmm:

"Ahh et V.I.Lenin oli siis kodanlane? Või väidate, et need tema teosed, mida pidi nõukogude ajal lugema, olid kodanlaste poolt võltsitud?
Kohati tundub, et te arvate, et teie lugejad on idioodid, kellele võib väita ükskõik mida, aga seda me ei ole."

Kõigepealt lubage kinnitada, et ma ei arva, et mu lugejad on idioodid. Vastupidi, lähtun sellest, et tegemist on normaalsete inimestega, kes püüavad asjadest aru saada ning kes on võimelised astuma normaalsesse dialoogi, aga ei tegele vaid enese eksponeerimisega. Mõnikord paraku eksin.

Niisiis, vaatame põgusalt marksismi klassikuid ja NLiidu praktikat rahvusküsimuses.
    Alustame Kommunistliku Partei manifestist. Esmalt selle autorsusest. Te nimetate vaid Marxi, kuid autorsusega ei ole nii lihtne. 1848. aastal avaldati see Londonis anonüümselt ning eessõna väidab, et tegemist on kollektiivse loominguga ("mitmesugustest rahvustest kommunistid on kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti"). Tavaliselt avaldatakse see Marxi ja Engelsi nime all, kusjuures Engels on pärast Marxi surma väitnud, et põhiautoriks tuleb lugeda nimelt kadunud võitluskaaslast, kes oli geenius, meie aga kõik vaid talendid. Nagu veel näeme, on autorsuse küsimusel teatud tähtsus.
    Mida siis kommunistlikust manifestist loeme? Ainus lõik, mis räägib rahvusest ja riiklusest, kõlab eestikeelses tõlkes järgmiselt: 

"Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi."

Ei tea, kuidas saab siin näha mingit multikulturalismi põhjendust. Peab ütlema, et rahvusküsimus üldjuhul Marxi eriti ei huvitanudki. Teda huvitasid juudiküsimus (antisemiidid tsiteerivad mõnuga tema krõbedamaid väljaütlemisi) ja slaaviküsimus (neid tema väljaütlemisi tsiteerivad mõnuga russofoobid). Kommunistliku Partei manifest on särav publitsistlik tekst ning selle sära võlgneme me Marxile. Mis aga puudutab ideid, siis valdav osa neist ja isegi teose kompositsioon kordab Engelsi poolt aasta varem kirjutatud "Kommunismi põhimõtteid", mille 22. küsimus kõlab nõnda:

"Wie wird die kommunistische Organisation sich zu den bestehenden Nationalitäten verhalten?" (Kuidas hakkab kommunistlik organisatsioon suhtuma olemasolevatesse rahvustesse?)

Paraku digitaliseeritud saksakeelsetes allikates ei leidu sellele vastust. Vastuseks on vaid sõna "bleibt" (jääb), ning väljaandjate seletus, et ilmselt on see viide mingisugusele mittesäilinud dokumendile. Selline kommentaar võib esile kutsuda vaid muige, kuna tekst on suurepäraselt säilinud ja marksismiuurijatele hästi tuntud. Tegemist on samuti 1847. aastal kirjutatud  "Kommunistliku usutunnistusega", mida võib käsitleda mustandvariandina "Kommunismi põhimõtetest". Tõsi küll, siin on rahvusküsimus numbri all 21. Vastus kõlab nõnda:

"Rahvaste rahvuslikud jooned [...] paratamatult hakkavad segunema ja kaovad samamoodi nagu igasugused seisuslikud ja klassierinevused."

Seega, kommunismiajal ei ole enam mingeid rahvusi, klasse ega seisusi. Selline on ideaal ja selline on eesmärk. Kommunistliku Partei manifest lähtub samast ideest, kuid veidi pehmemas sõnastuses. Ma ei saa aru, kuidas siin saab näha mingeid multikulturalismi sugemeid.
    Läheme edasi. Lenin. Ma ei tea, milliseid võltsinguid pakuti hmm-ile selle autori teoste pähe, aga temaltki ei leia midagi multikulturalismi kohta. Rahvusküsimusele on pühendatud kaks olulist teksti. Neist esimene on kirjutatud 1913. aastal, teine 1922. aastal. Surmavalt haige Lenin dikteeris selle ning need tema märkmed, kus ta kritiseerib Ordžonikidzet, Dzeržinskit ja Stalinit, publitseeriti alles pärast Stalini surma. Viimastes annab ta hävitava hinnagu Vene šovinismile, kuid rahvusküsimuse teooria seisukohalt on neil vähe tähtsust, erinevalt 1913. aasta lühikirjutisest "Töölisklass ja rahvusküsimus". Loeme:

"Teadlikud töölised seisavad kõikide rahvuste tööliste täieliku ühtsuse eest [...] Las kõikide rahvuste kodanlus meelitab ennast võltsfraasidega rahvuskultuurist, rahvuslikest ülesannetest jne jne. Töölised ei lase end lahutada mitte mingisuguste magusate kõnedega rahvuskultuurist või "rahvus-kultuurilisest autonoomiast". [...] Töölised loovad kogu maailmas oma, internatsionaalse kultuuri, mille on juba ammu valmistanud ette vabadusekuulutajad ja rõhumise vaenlased."

Niisiis, sama asi nagu Marxil ja Engelsil. Sõnad "rahvus-kultuurilisest autonoomiast" on nagu spetsiaalselt Joonase jaoks.
    Kuid Lenin ei olnud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (epiteedi "kommunistlik" võttis erakond alles 1918. aastal) põhiline asjatundja rahvusküsimuses. Selleks peeti Stalinit. Samas 1913. aastal üllitas Stalin palju põhjalikuma teose "Marksism ja rahvusküsimus". Lähtepunktiks on Marxi väide, et rahvustevahelised piirid kaovad, ning Stalin leiab, et ajaloo areng "kinnitab resoluutselt Marxi mõtet". Edasi kritiseerib ta rahvusautonoomia ideed, kuna see "mitte üksnes ei lahuta rahvaid, vaid lõhestab töölisliikumise." Mis aga puudutab selliseid impeeriume nagu Venemaa või Austria-Ungari, siis "ainus õige lahendus on territoriaalne autonoomia sellistele üksustele nagu nt Poola, Leedu, Ukraina, Kaukasus jt," kusjuures Stalin spetsiaalselt rõhutab, et need territoriaalsed moodustised ei tohi olla monoetnilised, et ei tekiks tõkkeid rahvuste vahel ja ei varjutaks klassivõitlust.
    Mingit rahvaste kultuurilist autonoomiat ja multikulturalismi Stalini teos ette ei näe.
Nõukogude Liidu ülesehitamise seisukohalt on oluline veel üks Lenini tees: nimelt et igas rahvuskultuuris on olemas kaks kultuuri. Neist esimene kuulub rõhujatele, see on aristokraatlik ja kapitalistlik kultuur, teine aga rõhututele ja selles näeb Lenin ennekõike tööliskultuuri (reaalselt oli suurimaks rõhutute klassiks Venemaal mitte töölised, vaid talupojad). Edasi teeb Lenin huvitava mõttekäigu: nimelt rõhujate kultuur on olemuslikult natsionalistlik, toonitades ja ülistades rahvuse unikaalseid jooni, samas kui tööliskultuur on loomult internatsionaalne ning ületab rahvuste piirid ning selles on proletariaatliku kultuuri võidu tagatis.
    Praktikas see tähendas aga Nõukogude Liidus seda, et ühendavaks kultuuriks sai paratamatult Vene revolutsioonilise proletariaadi kultuur ning rahvuskultuurid Nõukogude Liidus võisid olla rahvuslikud oma vormilt, kuid sisu pidi olema sotsialistlik.

    Mis aga puudutab multikulturalismi, siis selle filosoofilised alused tulenevad Ameerika pragmatitsismist.

Mul on ülimalt hea meel, et meie president kohtus dalai-laamaga, näidates üles nii riigimeheliku tarkust kui kodanikujulgust. Jagan täiel määral tema seisukohta: “Tiibeti religioosne ja kultuuriline omapära on unikaalne ning selle hoidmine ja tulevastele põlvkondadele säilitamine on üks meie ajastu humanistlikke ülesandeid.”
    Siiski jääb üks asi kripeldama.

    "President Toomas Hendrik Ilves kinnitas täna [st eile - ML] dalai-laama Tenzin Gyatsole, et Eesti riik jätkuvalt toetab ühe Hiina poliitikat."

    Eestis on tekkimas uus stamp: Tiibeti iseseisvus vs ühe Hiina poliitika. Selle autoriks on arvatavasti Riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes oma 2007. aasta avalduses kutsus Eestit üles loobuma ühe Hiina poliitikast. Selle aasta veebruaris esines vastava formuleeringuga ka peaminister Andrus Ansip; ajakirjandus tiražeeris seda hoolikalt ja nüüd siis esines selle ebaõnnestunud väljaütlemisega ka president Ilves.
    Kuna sellistes kättesaadavates allikates nagu Eesti Wikipedia vastavaid materjale ei ole, lubage mul tõlkida esimese lause inglise wikist:
    "Ühe Hiina poliitika osutab poliitikale või ideoloogiale, mille kohaselt on vaid üks riik nimega "Hiina", hoolimata sellest, et eksisteerib kaks valitsust, mis väidavad end olevat "Hiina" [valitsused]." Edasi saame lugeda, et 1992. aastal Hiina Kommunistlik Partei ja Taiwani valitsev erakond Kuomindang jõudsid samuti selles küsimuses üksmeelele: on olemas ainult üks Hiina, lahkarvamused aga puudutasid vaid seda, kumb valitsus on Hiina seaduslik esindaja.
    Veidi ajaloost. Kui 1945. aastal moodustati ÜRO, siis oli selle asutajaliikmeks ka Hiina, mida esindas Taiwani Hiina Vabariik, aga mitte kontintentaalne Hiina Rahvavabariik. Taiwan esindas Hiinat nii Peaassamblees kui ka Julgeolekunõukogus, kusjuures oli koos Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaaga üks viiest alalisest liikmest, kes omasid vetoõigust. Selline olukord kestis kuni 1971. aastani, kui Taiwan arvati ÜROst välja ning asendati Hiina Rahvavabariigiga. Selle otsuse taga oli ennekõike tolleaegne USA president Richard Nixon. Mäletan hästi oma nördimust, koguni raevu. Küsisin isalt, miks nad nii teevad. "Sellepärast, et litsid," vastas ta.
    Mis aga puudutab Tiibeti küsimust, siis Tiibet ei ole kunagi tahtnud olla Hiina, ei esimene, teine ega kolmas. Tiibet tahab olla ja jääda Tiibetiks. Nii nagu 20 aastat tagasi ei tahtnud Eesti olla teine Nõukogude Liit ega teine Venemaa, vaid üksnes Eesti. Arvan, et meil ei ole mõtet õpetada nii vanu rahvaid nagu hiinlased ja tiibetlased, kuidas oma riigiasju korraldada, kuid meie moraalne kohus on väljendada seisukohta, et praegune olukord inimõiguste osas Tiibetis ei ole vastuvõetav.

Korra olen väljendanud nördimust Eesti poliitikute arguse ja selgrootuse üle seoses dalai-laama visiidiga. Mul on hea meel tõdeda, et veebruarist saadik on asjad selgelt paremuse poole liikunud ning kolm ministrit, aga samuti ka president on avaldanud soovi kohtuda dalai-laamaga ja seda vaatamata Hiina saatkonna ägedale vastuseisule.
Hiina on meile väga oluline partner ja seda mitte ainult kaubanduses. Sellegipoolest, praktika näitab, et aatelise ja pragmaatilise poliitika vastandamine on tihtipeale ise mittepragmaatiline ning just põhimõttekindel poliitika võib tuua suurema edu.

P.S. Mõni asi näib selles kontekstis pigem naljakas. Oma keeldumist dalai-laamaga kohtumisest põhjendas peaminister vormeliga: “Aga Eesti on järginud ühe Hiina poliitikat". Keegi võiks peaministrile selgitada, mida see vormel tähendab, ja seda, et Tiibet ei ole Taiwan ega mingil muul moel teine Hiina. Tiibeti iseseisvuslased räägivad riigi taasiseseisvumisest, Hiina ametivõimud aga separatismist. Mitte keegi ei kasuta sellel puhul teise Hiina mõistet.

Nüüd on see lõpuks kirjas. Ja mitte mingisuguse vene rahvusest Kremli agent ega anonüümne tatipritsija, vaid üks tubli Eesti rahvuslane on oma nime all sedastanud: "Parem oleks see riik kellegile vabatahtlikult üle anda" (jätan tähelepanuta väidetava patrioodi kirjavead). Muidugi järgneb  sellele kohe arg ja silmakirjalik: "kui reaalselt mingit siirast soovi oma rahvast aidata ei ole". Siin ei ole isegi millegi üle polemiseerida. Juhin vaid tähelepanu kahele kõige markantsemale asjaolule: kui autori meelest ei ole oma valitsusel siirat soovi rahvast aidata, siis miks ta arvab, et selline soov võiks olla võõral valitsusel? (Ja isegi kui selline hüpoteetiline valitsus leiduks, siis vähemalt minu meelest ei ole eriti ahvatlev perspektiiv elada hoolealusena võõras hooldekodus.) Ning teiseks: kes on see, kes annaks "selle riigi" kellelegi vabatahtlikult üle? Ning kes oleks see, kes taolise kingituse vastu võtaks?
Minu meelest on tegemist rumala ja ohtliku tekstiga. Et kirjutis on pühendatud taasiseseisvumise 20. aastapäevale, teeb loo eriti nutuseks. Paraku on sellised meeleolud üsna levinud ning suur osa kirjatükile järgnevatest kommentaaridest ka näitab seda. Toon neist ära vaid kaks, kõigepealt:

No kuule,, 15.08.2011 08:45
... Aga artikli autoril on tuline õigus. Täpselt nii ongi. No mille pagana pärast siis meie arstid ja õed välja rändavad? Ja teised. vaat sellist EV-d ma ei tahtnud ja 10 aastat tagasi OLI elu lootusrikkam ja kergem.

Selliseid meeleolusid olen kohanud ka varem. Põhjused on erinevad, kuid tung ära anda oma iseseisvus on mõnel paraku suur. Nt keegi "mulk", enda meelest kõva rahvuslane, kirjutab:

mulk, 30.11.2009 14:13
Vägisi tekib meie idiootidest riigijuhtidega tahtmine, et Venemaa meid okupeeriks. Aga selle klausliga, et KÕIK nad saaksid oma teenitud vangilaagrites kuhjaga kätte.

LOL: mulk hakkab tegema okupantidele klausleid ettekirjutustega okupatsioonijärgseks tegevuseks, muidu ta pole okupeerimisega nõus. Muide, olen eriti paradoksaalset varianti kuulnud ühelt end vabadusvõitlejaks pidavalt inimeselt: kui Eesti taasokupeeritaks, siis saaks ta end alles tõeliselt teostada õiges vabadusvõitluses.

Ning teiseks ja viimaseks:

allar_, 15.08.2011 07:55
Olgem siis kanaajudega mammona orjajad edasi. Ainult nooremast põlvkonnast on kahju - milles nemad süüdi on? Ma saan inglise noortest täiesti aru - kuramuse ühiskonna te, jobud küll olete ehitanud, me ei soovi selles "heaolus" vegeteerida.

Niisiis, vaja on Inglise mässu Eesti tänavatele. Kuid see on nii oluline teema, et kavatsen selleks püstitada eraldi postituse.

Need olid väga positiivsed. Olukord erakonnas ja tema psühholoogiline kliima, mis pole sugugi vähem tähtis, ei vasta sugugi meedias esitatavale nutusele pildile. Kahjuks esindasid c'est la vie seltskonda vaid Andres Herkel ja Tõnis Lukas, ent oli väga kosutav kuulda, et tegelikult on ajakirjandus saanud nende väljaütlemistest valesti aru ning vastavad kirjutised ei peegelda nende tõelisi vaateid. Piltlikult öeldes, laev pole kaaperdatud, kapten pole pantvangistatud, tüürimees pole juua täis ning, mis kõige olulisem, see suur auk pardas on sinna üksnes joonistatud.
Oleks nüüd kena, kui Tõnis ja Andres leiaksid võimaluse selle teabe adekvaatseks kommunikeerimiseks läbi ajakirjanduse laiemale üldsusele.

    Selliste sündmuste puhul on kaks tavalist reaktsiooni: 1) see oli küll täiesti ootamatu; 2) ma juba ammu hoiatasin.
    Mõlemal on õigus. See on nagu maavärin, mis pea alati on ebameeldiv üllatus, teisalt on juba ammu teada, et ükskord ta tuleb. Selles mõttes tunduvad kõige naljakamad Soome ekspertide analüüsid, mille järgi «Suurbritannia pealinnast alguse saanud mürgeldamine näitab ametivõimude ja elanike problemaatilist suhet». Sama tark oleks väita, et perevägivald näitab probleemseid suhteid perekonnas: vastu vaielda on raske, aga sisuliselt pole ka midagi öeldud.

Igale mässule võib alati leida sügavaid poliitilisi ja sotsiaalseid põhjusi, kuid sama hästi võib neid üldse mitte aktsepteerida ja näha ainsa põhjusena tahet vandaalitseda. Tavaliselt on aga tegu nende mõlema kokteiliga. Viimase kolme aasta jooksul oli Belgradis kaks suurt märulit. Esimese ajendiks oli Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, mis meenutas oma poliitilise agenda poolest väga Tallinna Pronksiööd. Kuid möödunud aasta veelgi ägedamate kokkupõrgete ajendiks oli kahe populaarsema jalgpalliklubi Partizan ja Crvena Zvezda kohtumise tulemus.
OK. Need on seal ju "metsikud slaavlased". Sarnane märul juhtus aga hiljuti Kanadas, kui Vancouveri hokiklubi kaotas Stanley karika finaali. Vandaalitsejad olid enamasti korralikest keskklassi perekondadest. 

  Siinkohal tahaksin juhtida tähelepanu vaid ühele aspektile: Inglismaa mässajad kasutavad edukalt Araabia revolutsioonide kogemust: "spontaanseid rahutusi" koordineeritakse osavalt Twitteri, Facebooki ja muude sidevahendite abil.
     Selles mõttes on oluliseks verstapostiks Tallinna "Pronksiöö". See oli vist esimene samalaadsetest sündmustest, mida valmistati hoolikalt ette nii internetifoorumites (suurem osa neist oli serverites väljaspool Eestimaa piire) kui sms-ide abil.  Tallinna sündmused oleksid võinud anda väga olulise kogemuse politsei- ja kohtupraktikale. Paraku kohtunik lihtsalt kõrvaldas prokuratuuri poolt hoolikalt ette valmistatud vastava süüdistusmaterjali.
    Interneti kaasamisel on ka teine pool, ekshibitsionistlik. Kui Tallinna sündmuste tegelased veel häbenesid telekaameraid, ehkki ka siin täheldati hulgaliselt oma kangelastegude jäädvustamist digifotodele. Kanadas aga sai sellest oluline sotsiaalne nähtus.