Kooseluseadus ja homofoobia

11/1/2014

Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.

Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia.

Seadusandlik praak

Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.

Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.

Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii? Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast.

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige").

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde ka sellist kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.

Homofoobia

Seega olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks selles valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

Oht traditsioonilisele abielule?!

Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.

45 Comments

Andres Loopmann

11/1/2014 08:45:58 pm

Sisuga olen nõus. Mis ehk võiks lisada, on laste võimalik lubamine homo- ja geipaaridele kasvatada. Selle kohta võin lisada uurimuse, mis näitab, et homopaaride lastel on nõrgem vaimne ja füüsiline tervis; tulevases elus saavad nad vähem palka, on tihemini töötud ning loolumikult siis ka kriminaalsemad oma käitumises. lisatud on muide, et nad kalduvad ka suuremale suitsemisele... Aadress on siin: http://phys.org/news/2012-06-views-children-gay-lesbian-parents.html

Paavo

11/1/2014 09:29:27 pm

"Uurimuseks" on seda soperdist vähe palju nimetatud.
Taust: http://en.wikipedia.org/wiki/Mark_Regnerus#Same-sex_relationships_controversy

Liisa

11/1/2014 09:54:27 pm

See ei ole väga erapooletu uurimistöö, kui uurija enda vaated on kaldu liigselt ühele poole ja see study on teiste sotsiaalteadlaste poolt kritiseeritud. Samasooliste paaride arv uurimuses oli väga väike jne. Samuti on samasooliste paaride lapsed selle uurimuse kohaselt samal pulgal nende lastega, kes kasvasid üles üksikvanemate, lahutatud vanemate või olid näiteks adopteeritud. Ja Eestis vohab kahjuks väga palju üksikvanemlust. Seega üleüldises pildis ju polegi enamikust ühiskonnast need lapsed nii väga erinevad, hoopis samasugused.

marta

11/2/2014 05:37:38 pm

On olemas ka uurimusi mille kohaselt vaesemates peredes kasvanud lastel on kehvem vaimne ja füüsiline tervis? Kas peaks vaesuse keelustama?

ema

11/8/2014 07:06:59 pm

aga vaesus ongi Eestis keelatud, see on ju teise Eesti teema

Toomas Vooglaid

11/2/2014 04:13:05 am

Üldiselt jagan seisukohta, et "homofoobia on häbivaarne" jne, ometi on ka see palju keerulisem nähtus, kui seda reeglina käsitatakse. Näib, et seni on jäänud täielikult tähelepanuta homofoobia see aspekt, mis seisneb oma vaadete varjamises homoseksuaalsuse kohta, kartusest meedia, kolleegide, sõprade-tuttavate või muude tegalaste hukkamõistu ees, "homofoobiks" tembeldamise ees, ärliste tagasilöökide ees, sanktsioonide ees oma ametikohal "valede" vaadete eest. See on väga laialt ja juba sügavalt levinud hirm saada karistatud oma tegelike seisukohtade avaldamise eest. Seevastu tavapäraselt "homofoobideks" sõimatud on sageli just need, kes tegelikult ei karda väljendada avalikult oma hukkamõistu sodomiitliku käitumise või, veelgi enam, sodoomia institutsionaliseerimise suhtes.

Lõpuks, abielu on küll ühelt poolt privaatne nähtus ent teiselt poolt ka ühiskondlik institutsioon, niisamuti sodoomia kui individuaalne akt ja kui institutsioon. Üks on püha ja teine on patt. Individuaalset pattu saab tolereerida, patu institutsionaliseerimist saab tolereerida vaid hirmunud, põhimõttelage või siis orientiiri kaotanud inimene.

11/2/2014 08:18:35 pm

Aitäh postituse eest, Tom. Kahjuks on asi nii, et inetu sildistamine käib mõlemal poolel ja ma arvan, et meie, kristlased, ei pea selles osalema. Ühiskondlik kliima on juba piisavalt mürgitatud ning oponentide sildistamiseks kasutatakse tõepoolest selliseid sõnu nagu 'homofoob', 'homolobi' jne. See aga ei tähenda, et mõlemad nähtused oleksid olematud.

Mis aga puudutab pattu, siis minu jaoks on olulised kaks põhimõtet. (1) kahetsen enda, aga mitte kellegi teise patte, (2) ei mõista pattu hukka ideoloogilise või mingi muu suva järgi. Nt abielurikkumised (neid nimetatakse hellitavalt 'kõrvalhüpeteks'), abielulahutused ja teist-kolmandat- jne kordsed abiellumised esiteks õõnestavad kristliku (mitte üksnes katoliikliku, vaid ka ortodoksse) abielu põhimõtet olulisemal määral kui homoseksuaalsed suhted ja teiseks on nimelt Eesti ühiskonnas märksa levinum nähtus. Miks siis protesteeritakse homode vastu, aga mitte nt ei nõuta abielulahutuse keelustamist? Vastus on ilmne ja see kuulub nimelt homofoobia, aga mitte moraaliteoloogia valdkonda.

Abielust ma üldse siin ei tahtnud kirjutada, aga jah, abielu on ühiskondlik institutsioon, kusjuures institutsioon, mis on vanem ükskõik mis riiklusest. Sellepärast peab siin igasuguste eksperimentidega olema ettevaatlik. Võib-olla ükskord saan mahti ja kirjutan sellest põhjalikumalt.

Mis aga ühendab LGBT aktiviste nende vastastega on see, et intiimelu probleeme tahetakse lahendada tänaval. Palun, aga minuta.

11/3/2014 01:23:33 am

Aitäh vastamast, Mihhail!
Sildistamisest. See on küll ebameeIdiv, aga kahju on suhteliselt lühiajaline, kuna semiosise imeliste mehhanismide tõttu omandab ebaadekvaatselt, aga see-eest järjekindlalt kasutatud halvustav silt peagi hoopis positiivse väärtuse. Seda mehhanismi tunned sina kahtlemata märksa paremini.

Patust. Minu vastavad põhimõtted on sarnased, aga siiski mõneti erinevad: 1) Kahju on nii enese kui teiste pattudest; 2) Mõista hukka patt, mitte inimene. (Tõsi, lisaks nendele on veel terve rida põhimõtteid.)

Abielulahutuste jms-ga on see häda, et meid polnud kohal, kui neid kehtestama hakati. Ja ehkki need on statistiliselt kindlasti suurem nuhtlus, on sodoomia ontoloogiliselt märksa tõsisem hälbimine. Ja kolmandaks protesteeritakse mitte homode vastu, vaid homoseksuaalse kooselu institutsionaliseerimise vastu. Ilmne vastus, millest räägid, aga ei pruugi olla õige -- vastus võib peituda hoopis aktuaalses poliitilises protsessis.

Jään huviga ootama sinu abielukäsitlust. Seniks aga üks konksuga küsimus: Mis on ühist intiimelul ja institutsionaliseerimisel?

A.K. link

11/2/2014 04:54:31 am

Hea lugu - üks adekvaatsemaid mida lugenud olen.

Siin üks artikkel, mis aitab mõista homoseksuaalsuse tagamaid ja kohta ühiskonnas. Hoiatan, et üsna vaimses võtmes.

Homoseksuaalsuse vaimsed põhjused:

http://visioonid.ee/blog/2013/11/5/31-homoseksuaalsus

Steffen Nielsen

11/2/2014 06:45:18 pm

Juba neid "moraalsete värdjate" kommentaare lugedes läheb mul süda pahaks: kas te inimesed endale aru ka annate, et te räägite 13-18 aastastest teisemelistest, kes elavad niigi terrori all, mida see homofoobia tekitab. Ja mis õigustus see religioon veel on? Religioon annab õiguse süütuid inimesi (lapsi) ahistada?

Härra Lotman väidab, et "Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult. " Eks ma jään ootama, millised need nö "probleemid" on ja millise seisukoha Te selles teravas arutelus võtate.

Minu meelest on homofoobide ja moraalsete värdjate kihutustöö sallimatusele suurim probleem, mis meil ühiskonnas on või mis arvate Teie?

ema

11/11/2014 08:26:52 am

Kui süda paha, hingake värskemat õhku, Avage aken, näiteks. Terrori all elavad emad, kes nüüdsest peavad kartma laste seadustatud homofiiliasse kallutava ajupesu ning seksuaalse ärakasutamise pärast.

madzen

11/2/2014 08:11:15 pm

Ka sellised kommentaarid muudavad meie ühiskonda homofoobsemaks. Mida agressiivsemalt te ründate, seda agressiivsemad on teie vastased. Ja lõpuks kannatavad just need segaduses noored. Veidi rohkem tarkust!

R.A.

11/3/2014 03:08:16 am

Kuigi olen pigem kooseluseaduse pooldaja, siis suudan end hästi kujutleda Teiega ühes parteis olemist (muidugi juhul, kui oleksin huvitatud mingisse parteisse astumisest). Huvitav artikkel. Tänud selle eest. See on minu meelest oluline panus näitamaks, et kooseluseaduse vastu olijad ei saa mõtteliselt kuidagi raamistada-tarastada-siduda nende intelligentsuse, avatuse, sallivuse vm sellisega. Mõned mu enda mõtted on selle teemaga seoses kirja pandud siin: http://kristlusjamonda.blogspot.com/2014/10/kooseluseadusest-ja-homoseksuaalsusest.html

On vist imelik, kui kooseluseaduse pooldajana tsiteerin siiski üht osa Teie postitusest, millega ma päris nõus pole. Toote kooseluseadusega seoses paradoksaalselt positiivse tagajärjena välja järgmist:
"Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane."
Minu hinnangul kooseluseaduse ettearvatav negatiivne aspekt on just see, et selle kaudu võib teataval määral kannatada ühiskonna sidusus. See, et ühiskonnas tekivad mingis poleemilises küsimuses ühtehoidvad klombid, ei tervista mu meelest ühiskonna sidusust kuskilt otsast. Kahjuks-õnneks ei näe ma kooseluseaduses või homoseksuaalsetesse inetult suhtujates nii palju mõjujõudu, et tekiksid mingid väga tõsised kogukondlikud konfliktid, nagu võib näha mujal maailmas.
Aga täiesti võimalik, et sain Teie tsitaadist kuidagi valesti aru.

R.A.

11/3/2014 04:18:28 am

Sõnastan pisut ümber ühe enda eelmise kommentaari äärmiselt ebaõnnestunud formuleeritud lause.
Teie blogipostitus on minu meelest oluline panus näitamaks, et kooseluseaduse vastu olijaid ei saa mõtteliselt kuidagi raamistada-tarastada-siduda nende intelligentsuse, avatuse, sallivuse vm sellise puudusega.

11/4/2014 08:09:54 pm

Kõik väga tore, kuid selline arutelu oleks pidanud toimuma kogu selle furoori keskel, mitte tagantjärgi piuksatusena. Selles suhtes tegi eesti ajakirjandus häbiväärse töö oma kajastusega. Selle asemel, et oleks toimunud sisuline debatt selle seaduse praktiliste aspektide üle (ning ma mõistan vägagi hästi, et teemakäsitlust hägustasid algselt nö. "homofoobid"), hakati barrikaadidelt jagama lööke olematutele vaenlastele. Seaduse vastastest said üleöö joodikutest naisepeksjad ning seaduse pooldajatest laste sodomiseerimise võimaldajad.

Ausalt öeldes jäi mulle kogu eesti ajakirjandusest (ja ka enamusest tuntud eestlastest) äärmiselt reaktsiooniline ning madalalaubaline mulje. Mis veelgi kurioossem, ma mäletan, et aastaid tagasi ma kirjutasin selle samast tendentsi ohtudest oma lõpukirjandis... kõige selle ajaga pole absoluutselt midagi muutunud.

11/5/2014 02:21:30 am

Teil ei ole kahjuks õigus: kõik allikad, millele ma oma postituses linkisin, olid kirjutatud just selle furoori keskel. Lihtsalt nad uppusid tollesse samasse furoori ära.
Suuresti olen nõus Teie kriitikaga ajakirjanduse aadressil: selle eesmärk oli paraku mitte niivõrd informeerimine, kuivõrd klikkide korjamine. Siiski langeb suurem vastutus nendele erakondadele, kes arrogantselt sisulist debatti summutades surusid kiirendatud korras selle seaduse parlamendis läbi. Poliitik peab vastutama oma tegude tagajärgede eest.

11/5/2014 04:01:46 pm

Vabandust, võib-olla väljendasin ennast veidi ebamääraselt. Ma ei rääkinudki otseselt artiklitest (selles infotulvas oli neid väga erineva tasemega), vaid domineerivast arutelust üldiselt. Nüüdseks kui kõik on teatud määral vaibunud, siis on hakatud ka tagantjärele tarkusega seda kõike vaatama. Näiteks Vikerraadio korraldas peale seaduse vastuvõtmist ühe huvitava arutelu kõigi nende sündmuste üle. Probleem on selles, et nüüdseks kui oleme pandud fakti ette, tundub kogu asja arutlemine pelgalt surnu lahkamisena (mitte et sellest kõigest ei oleks võimalik õppida muidugi).

11/5/2014 02:17:40 am

Toomas Vooglaiule ja Steffen Nielsenile.
Palun vältige minu blogis kolmandaid isikuid solvavaid väljendeid (jah, moraalne värdjas ja sodoomia on solvavad väljendid). Ma kannatan hästi välja, kui sõimatakse mind, kuid ma ei saa lubada oma isiklikus inforuumis niisugust viha külvamist.
Tom. See, et homoseksuaalsus on sinu meelest "ontoloogiliselt tõsisem hälbimine" kui abielurikkumine, iseloomustab just homofoobset maailmavaadet. Abielurikkumine (ja isegi mõtted sellest) rikub dekaloogis fikseeritud Jumala käsku, Homoseksuaalsuse keeld sisaldub küll samuti piiblis, kuid mitte nii prominentses kohas. Kui sellele lisada, et abielurikkumine on ka reaalselt palju levinum nähtus, siis ma tõesti ei näe mingit põhjust, miks nii palju eraldi tähelepanu niivõrd eksalteeritud kujul pööratakse nimelt homoseksuaalsusele.

11/5/2014 02:25:38 am

Vabandust, Tom, kommentaar jooksis ära ilma selleta, et jõudsin lisada ühe mulle olulise asja.
Ma tunnen Sind rohkem kui veerand sajandit ja tean, et Sa ei ole kuri inimene. Ja ma tõesti ei saa aru, mis toimub. Kuidas saab Kristuse nimel kanaliseerida meie ühiskonda nii palju üleolekut ja viha? Vrd näiteks, kuidas meie paavst käsitleb seda delikaatset teemat.

11/5/2014 08:02:02 pm

Mihhail, on mõnevõrra üllatav, et tsensuur algab peale Sinu isiklikust inforuumist. Aga Sinu tuba, sinu luba. Ei teagi, kuidas seda asja nüüd selgitada ilma tsenseeritud sõna kasutamata. Püüan siiski. Vabandust, et venib pikaks!

1) Kasutan seda sõna selleks, et olla täpsem, ja vältida sõna "homoseksuaalsus" hägusust, mida võidakse mõista üksnes homoseksuaalsele kalduvusele viitavana või ka homoseksuaalseid akte hõlmavana. S-sõna seevastu viitab ühemõtteliselt seksuaalsetele praktikatele, mitte sisemistele kalduvustele. Et see sõna tõepoolest sellele viitab, peaks olema Sulle teada.

Mõned määratlused Wikipediast:

[--Tuut--] (/ˈ[...]/) is generally anal or oral sexual activity between people or sexual activity between a person and a non-human animal (bestiality), but may also include any non-procreative sexual activity. Originally, the term [--tuut--] was commonly restricted to anal sex, and is derived from the story of [--kohanimi--] and Gomorrah in chapters 18 and 19 of the Book of Genesis in the Bible.

[--Tuut--] (vom neulateinischen [--tuut--]) ist ein religiöses, christliches Konstrukt für sündiges, angeblich widernatürliches Sexualverhalten, das nicht der Fortpflanzung in der Ehe dient (nicht-regenerativ).

[--Tuut--] (от фр. [--tuut--]), [--tuut--ски] грех — исторический термин, гипероним для обозначения различных форм сексуального поведения, оцениваемого как девиантное, и имеющий богословскую и правовую окраску. Понятие [--tuut--] включало в себя в различных толкованиях всевозможные проявления сексуальности, не связанные с возможностью зачатия новой жизни: гомосексуальные контакты, отличные от вагинального полового акта гетеросексуальные практики (например, оральные и анальные контакты), сексуальные контакты с животными, мастурбацию и др.

2) Eeldan, et Su kommentaar "ontoloogiliselt tõsisema hälbimise" kui "homofoobse maailmavaate" väljenduse kohta põhineb mingitel argumentidel peale isikliku hinnangu. Millistel? Kümme käsku osutavad olulistele moraalivaldkondadele. Nagu öedakse katekismuses (2336): "Kiriku traditsioon on mõistnud kuuendat käsku kogu inimseksuaalsust hõlmavana". Oma väite kinnituseks "ontoloogiliselt tõsisema hälbimise" kohta toon tsitaad

11/5/2014 08:06:03 pm

Näh, ei mahtunudki ära. Ikkagi jätkan.
Oma väite kinnituseks "ontoloogiliselt tõsisema hälbimise" kohta toon tsitaadi p. Thomaselt, mis on klassikalise katoliikliku käsitluse üheks aluseks (ST II-II, q154, a12):

"Videtur quod vitium contra naturam non sit maximum peccatum inter species luxuriae.[...]

Respondeo dicendum quod in quolibet genere pessima est principii corruptio, ex quo alia dependent. Principia autem rationis sunt ea quae sunt secundum naturam, nam ratio, praesuppositis his quae sunt a natura determinata, disponit alia secundum quod convenit. Et hoc apparet tam in speculativis quam in operativis. Et ideo, sicut in speculativis error circa ea quorum cognitio est homini naturaliter indita, est gravissimus et turpissimus; ita in agendis agere contra ea quae sunt secundum naturam determinata, est gravissimum et turpissimum. Quia ergo in vitiis quae sunt contra naturam transgreditur homo id quod est secundum naturam determinatum circa usum venereum, inde est quod in tali materia hoc peccatum est gravissimum.[...]"

11/5/2014 09:29:08 pm

Kiire ja vaba tõlge:

Näib, nagu oleks õigus Mihhailil, kes väidab, et patud abielu vastu on märksa olulisemad kui [--tuut--]-patt [...]

Vastan, et õigus on siiski Tomil, kuna [--tuut--]-patus lisandub abielurikkumises sisalduvale õige (mõistuspärase) korra (recta ratio) rikkumisele ka loomupärase korra rikkumine. Mistahes patu-žanris on halvim nende printsiipide väärastamine, millest sõltub ülejäänu. Mõistuspärasuse printsiibid aga tulenevad loomusest, kuna mõistus eeldab loomust, selleks et korrastada loomusele lisanduvat. [...] Seega on toimimine loomuse poolt määratu vastu raskem ja vääritum. Kuna pattudes loomuse vastu astub inimene üle sellest, mis on loomu poolest seksuaalsusele kohane, siis on antud valdkonnas selline patt kõige raskem.

11/5/2014 08:08:04 pm

Riskides kuritarvitada Sinu isiklikku inforuumi toon ka oma viimase punkti:
3) Mis toimub? Maailmas käib taas ninasarvikuetendus. Ninasarvikuid popsab välja nii ootuspärastest kui ka üllatavatest kohtadest. Vastasseisud teravnevad sedamööda kuidas surve kasvab. Jätan Su alarirammoliku kommentaari tähelepanuta, aga mis puutub paavsti, siis ma ei tea, kuidas ta seda teemat delikaatselt käsitleb; minu arust ta ei käsitlegi seda. Magisteriaalne käsitlus on kätketud katekismuses (http://www.vatican.va/archive/ENG0015/__P85.HTM) ja UDK dokumentides "Some considerations [...]" (http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_con_cfaith_doc_20030731_homosexual-unions_en.html) ja "Homosexualitas problema" (http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_con_cfaith_doc_19861001_homosexual-persons_en.html).

Ma ei tea, kui tähelepanelikult Sa Kirikus toimuvat jälgid, aga lisan mõned viited hiljutilõppenud sünodi kajadest:
* https://www.lifesitenews.com/news/breaking-cardinal-burke-says-statement-from-pope-francis-defending-catholic
* http://www.catholicherald.co.uk/commentandblogs/2014/10/21/well-pope-francis-as-cardinal-burke-implored-has-now-firmly-upheld-the-depositum-fidei-but-has-he-let-loose-forces-he-cant-control/
* http://www.cruxnow.com/church/2014/10/20/however-dramatic-the-synod-of-bishops-2014-was-just-the-beginning/
* https://www.lifesitenews.com/news/synod-confusion-of-the-devil-archbishop-chaput
* http://www.pch24.pl/against-pharisees,31907,i.html

11/6/2014 03:56:34 am

Kahjuks, Toomas, kisub meie mõttevahetus inetuks.
Pealegi ei saa ma hästi aru, kes TV nime all kirjutab:
"Näib, nagu oleks õigus Mihhailil, kes väidab, et patud abielu vastu on märksa olulisemad kui [...] Vastan, et õigus on siiski Tomil..."
Kas Sa avaldad siin oma sisemist dialoogi, esinedes kord esimeses, kord kolmandas isikus, või on siin veel mõni tagasihoidlik sedastaja?
1) Väidetavast tsensuurist minu blogis -- ära jama, jutt on elementaarsest viisakusest: ropendamine ja kolmandate isikute solvamine on selline asi, mida ma ei taha oma blogis näha. Samuti ma ei taha lubada, et keegi sülitaks põrandale või laamendaks minu kodus; see ei tähenda aga, et ma kehtestasin totalitaarse korra ja ei luba Su kehal end vabalt väljendada. Tegu on minimaalsete tsiviliseerituse normidega.
2) Aquino Thomas oli kindlasti suurvaim ja on suur autoriteet siiamaani, ta on pühak ja Kiriku doktor. Kuid ta elas 13. sajandil ja oleks naiivne arvata, et kõik 13. sajandi tõed kehtivad siiamaani. Sealjuures suurema osa püha Thomase õpetusest moodustab veel vanem kiht, nimelt Aristoteles, kes on ümber interpreteeritud kristlikus vaimus. Sellegipoolest tsiteerib ta Aristotelest: femina est mas occasionatus, mis tähendab umbes, et naine on rikutud mees. Mida nüüd teha? Kas nõustuda sellega, et naine on võrreldes mehega ontoloogiliselt vigane, või et püha Thomas on primitiivne misogüün? Ei kumbagi. Asju tuleb võtta kontekstis ja oma ajastu kohta on püha Thomas peaaegu et feminist, seda eriti võrreldes patristiliste autoritega. Mitte keegi ei andnud enne teda kristlikus maailmas naisele mehega võrdseid sotsiaalseid õigusi. Jne. Igal juhul ei saa ma jagada arvamust, et püha Thomas pani homoseksuaalsuse lõplikult paika.
3) Aitäh, Tom, vaatasin neid linke, enamasti olid need mulle ennegi tuttavad. Siiski ei saa ma aru, miks sa need siin tõid. Võrreldes sinu tekstiga on just väga selgelt näha, kuidas paavst viisaka ja delikaatse inimesena käsitleb kõnealust teemat.
4) Mis puudutab homofoobiat ja sodoomiat, siis need teemad on liiga suured, et siin kommentaarides neid lahata, luban, et pühendan neile eraldi postituse või koguni artikli.
5) Ma ei saa aru sellest keerulisest ninasarvikute metafoorikast. Kas jutt on Savisaarest? Või Ionescost? Või millestki muust?
6) Kõigest hoolimata loodan, et see kohati liigagi äge sõnavahetus ei riku meie suhteid.

Gabriel

11/5/2014 05:10:06 am

Mida vähem silte, seda parem. Lisaks sodoomiale ja muudele pahasõnadele on veel üks halvustus: "homofoobia". Mis käib vaikimisi komplektis "vihakõne", "vihkamise" ja muude taoliste kvaliteetidega.
Kahjuks sildistatakse homofoobideks kõik, kellele on vastuvõetamatu olnud seesama juriidiline tangisünnitus, mida hr. Lotman nüüd oma leebel moel arvustada on võtnud.
Tahaks tuba, hinge ja keelt tuulutada.

Gabriel

11/5/2014 06:21:34 am

Lisaks lihtsale "homofoobia"-sõnale kasutab hr. Lotman üldistamisi kraad kangemat mõistet "homofoobne maailmavaade". Selle taga peaks olema midagi ja kedagi enamat kui lihtsalt tavakodaniku võõristus suudlevate meeste vastu. Et asi selgem oleks: kas SAPTK on Lotmani meelest tolle eritabase maailmavaate kehastus? Või kes veel?
Minu teada on Eesti ühiskond üks sallivamaid igasuguste "imelike" suhtes. Kuni juriidilise tangisünnituseni pole kuulda ega näha olnud ühestki homofoobsest ründest. Netikommentaare pole mõtet arvestada, - seal antakse kõigi pihta, - ole sa siis kristlane, homo, nats või sotsialist.
Tõrjereaktsioon vallandus just pärast kooseluseaduse vigurdusi. Aga see ei ole foobia mitte homoseksuaalsuse ega homoseksuaalide vastu, vaid valskuse vastu.

11/5/2014 04:29:28 pm

Tahaksin veel lisada omalt poolt, et ma ei nõustu (vähemalt mitte täielikult), et kõik need väljaütlemised tulenevad homofoobiast. Kindlasti rõhusid seaduse vastased teatud foobiatele oma populistlike argumentidega (a la teie lastest kasvavad ebardid, pedofiilidele antakse kah varsti "õigused" vms.), kuid ma olen seisukohal, et suurem osa seaduse vastasusest ei tulene mingist konkreetsest foobiast (vähemalt mitte selle sõna range definitsiooni järgi). Ma leian, et võib-olla kõige täpsemini väljendas ennast selles osas Gräzin kui ta viitas oma argumentatsioonis esteetikale. Kui küsida keskmiselt eesti mehelt (kuivõrd selline olend eksisteerib) mida ta arvab lesbide seksuaalsusest (ja ma olen seda ka paljudelt küsinud), siis ma pakun, et enamus ei leiaks selles midagi väga vastumeelset. Samas kui esitada sama küsimus mees-homoseksuaalsuse kohta, siis väljendatakse üsna selget vastikusetunnet selle teema suhtes. Antud kontekstis võiks seda laialt levinud homofoobiat pidada teisejärguliseks reaktsiooniks esteetilisele lähtepunktile. See ei tähenda, et tegelikult kardetakse mingit konkreetset seksuaalsust, mis tegelikult on oma määratluses suhteliselt abstraktse tähendusega. Eriti arvestades, et tänapäevane käsitlus seksuaalsuse suhtes ei ole mingi binaarne jah-ei küsimus, vaid veidi nüansirikkam kahemõõtmeline skaala (ja sedagi vaid jättes arvestamata igasuguseid fetišeid).

A.K. link

11/5/2014 08:53:36 pm

Tundub, et arutelu eesmärgiks on saanud intellektuaalne gümnastika ja oma tarkuse ning erudeerituse demonstreerimine. Kes suudab vingeima argumendi esitada...

Ükskõik kui heale argumendile on alati võimalik vastandada esitaja arvates vähemalt sama veenev vastuargument - ja seda lõpmatuseni.

Päeva lõpuks on meil tegemist lihtsalt intellektuaalse ego valideerimisega.

P.S. Pean silmas artiklijärgset kommenteerimist.

ÕS

11/6/2014 12:47:43 am

Eesti õigekeelsussõnaraamat 2013: sodoomia - med loomapilastus

Gabriel

11/6/2014 02:16:02 am

On olemas terve rida nätaki!-sõnu, mis hetkega löövad selle ohvri mingisse mentaalsesse, enamasti stigmatiseerivasse kasti: fašist, kommunist, natsionalist, juut, tibla, kaltsupea jne. (Nende sõnade kasutamine iseloomustab ütleja olemust tabavamalt kui seda inimest, kelle keda taoline hinnang tabas.) Kogemuslikult liigituvad samasse ritta „homo“ ja veel enam „homofoob“, - neid on pea võimatu kasutada emotsionaalse laenguta neutraalsete eksaktmõistetena. Keel on keel, sinna kuuluvad ka vulgaarsused ja nurisõnad.
Minu ettepanek on viimaseid vältida avalikes ja intellektuaalsetes tekstides, nii palju kui võimalik. Ja kui teisiti ei saa, tuleks autoril väga täpselt selgitada, mida ta just antud reljeefse terminiga silmas pidas ja mida ei pidanud.
Andeks, ei ole M. Lotmani tekstide püsijälgija ega tea seetõttu, kas ning kuidas ta on defineerinud „homofoobi(at)“. Isegi kordamisi oleks tore seda lugeda, vältimaks möödamõistmisi.

Homoseksuaal

11/6/2014 03:18:36 am

Tänan hr Lotmani tavapärasest veidi laiahaardelisema artikli eest. Antud teemal avaldatud arvamusartiklite seast, ma pean silmas.
Tahaksin natukene kommenteerida homofoobiat ning "üleoleku ja viha kanaliseerimist". Mina olen "homoseksuaal", kuigi ma heal meelel ei määratleks ennast seksuaalsete ihade kaudu. Avastamine, et minu ihad seksuaalsuse vallas erinevad tavapärasest oli ilmselt mu elu kõige ebameeldivam kogemus ning reageerisin sellele eitamise ja homofoobiaga, nt vihaste netikommentaaride kirjutamisega teiste homoseksuaalide suunas. Minu homofoobia oli aga mööduv nähtus, paari aasta möödudes (olin siis vist varateismeline) toetasin nt juba homoabielusid. Umbes sellel ajal oli see ka meedias kuumaks teemaks saanud ning sattusin lugema Elukultuuri instituudi blogi, mille liige on ilmselt ka Toomas Vooglaid. Loomulikult mulle ei meeldinud nende avaldatud artiklid homoseksuaalsuse ja homoabielude kohta, paljud neist panid mind lausa nördima, kuid ma ei saa öelda, et oleksin tundnud end "vihatuna". Võib-olla andsid koguni need artiklid mulle lõpliku meelerahu, kuna eristati selgelt "pattu" ja "patustajat" ning sain kinnituse, et misiganes "kalduvusi" või ahvatlusi mul ka ei pruugi olla, ma ei ole halb või alaväärne inimene lihtsalt nende omamise pärast.
Mida rohkem ma Elukultuuri instituudi avaldatud asju lugesin, seda selgemaks sai, et esindatakse kooskõlalist (kuigi minu jaoks ebameeldivat) maailmavaadet, mis ei ole iseenesest pahatahtlik. Mitmes punktis oleksin olnud isegi valmis Elukultuuri instituuti tema vastaste eest kaitsma.
Veel mõned aastad hiljem rändasid mu mõtted hoopis teistel radadel ning astusin katoliku kirikusse, kus olen siiamaani. Homoseksuaalsus ja homoabielud oli küsimus, mille üle pidin seejuures aga sügavalt juurdlema. Esialgu lihtsalt allusin seisukohale, mille olin tõtt-öelda juba enne tunnistanud loogiliseks, kuigi ebameeldivaks, ning loobusin homoabielude toetamisest. Mingeid homosuhteid minu elus niikuinii ei olnud. Jumala tahtel kasvasin aeglaselt usus ning lõpuks asendus negatiivne eitamine positiivse ideaaliga, seksuaalsus omandas minu jaoks päriselt mingi tähenduse (sellele võis kaasa aidata näiteks katoliikliku filosoofi Elizabeth Anscombe'i artikkel "Contraception and chastity"). Tõsi, homoseksuaalsed ahvatlused pole minu elust kadunud, kuid see on pihitooli küsimus.
Aga homofoobiast ja vihast. Mul on kurb näha, kui lihtsasti igasugusele homoseksuaalsuse kritiseerimisele poogitakse juurde need sildid, mille näiteks on ka sõna „sodoomia“ kasutamise automaatne solvanguks pidamine. (Seda sõna kasutab ka nt Anscombe). SAPTK-inimeste seisukohad ja sõnastused on täpsed, mis võib näida hoopis karmi ja solvavana. Mõnes kontekstis ja mõne inimese suust oleks „sodoomia“ solvang. Aga oma isikliku teekonna põhjal tahan öelda: mul on väga kurb, kui selle „võivad tunduda“ põhjal sildistatakse SAPTK -inimesed „viha ja üleoleku kanaliseerijateks“. Vihkamine leidis aset SAPTKi feisbuki kommentaariumis, aga Rein Rauast ja Siim Nestorist oli üsna naeruväärne kirjutada artikleid sellest, et kommentaare ei jõutud piisavalt kiiresti kustutada.

11/6/2014 04:48:24 am

Aitäh, väga huvitav ja kosutav lugemine. Olen Teiega täiesti nõus st elu ongi keeruline ning et kõiki homoseksuaale ei saa ühe vitsaga lüüa, nii nagu ei saa ühe vitsaga lüüa kõiki kooseluseaduse vastaseid. Mul on hea meel, et Te kaitsete SAPTKi, ehk on neilgi oma õigus. Mina puhta heteroseksuaalina ja inimesena, kellele endalegi pole homofoobia võõras olnud, tunnen, et antud olukorras on homoseksuaalid selgelt nõrgem pool. Ja isegi siin blogis, kui inimene peab isegi homofoobi nimetust solvavamaks sildiks kui näiteks sodoomia, pean ma vajalikuks tõsta oma häält nimelt nõrgema poole kaitseks.

Gabriel

11/6/2014 01:45:31 pm

Ka mina tänan eelkõnelejat siira ausa eneseväljenduse eest. Korraks vilksatas peast läbi küsimus: kas seda tunnet tundes olen nüüd homofiil (enda silmis? kellegi teise jaoks?). Naljakas küsimus, eks. Võõristan inimeste jagamist meesteks ja naisteks, valgeteks ja värvilisteks, pättideks ja õigeteks, homofiilideks ja – foobideks. (Tulles koju: „Tere, valge heteronaine, kas täna pannkooke küpsetasid?“)
Seepärast on mul tunnetuslikult raske mõista, miks eriti nüüd, mil midagi koledat, lõhestavat ja haigettegevat on me rahvast üle käinud ja mil on aeg tundlaid kilbi alt argsi välja sirutada ning püüda analüüsida „mida see kõik tähendas?“ (respekt, M. Lotman, selle loo eest!), - miks nüüd veel kasutada mõisteid, mis pigem lõhestavad ja vastandavad? Kui on jälle (vahe)rahu, siis võiks mõistelistest mundritest ennast (ja teisi) vabastada ja püüda kõnetada üksteist lihtsalt inimestena. See oli minu sõnum. Kas ma tunnen ennast isiklikult solvatuna, et mõni meist kasutab tugeva emotsionaalse laenguga eksitussõnu, ei ole absoluutselt asjassepuutuv küsimus.

Gabriel

11/6/2014 03:47:29 pm

„tunnen, et antud olukorras on homoseksuaalid selgelt nõrgem pool“ / „pean ma vajalikuks tõsta oma häält nimelt nõrgema poole kaitseks“
See m. Lotmani sõnastatu on meie igaühe võõrandamatu isiklik õigus, mis ei kuulu teiste ja kolmandate isikute poolt kritiseerimisele. Teatud mõttes võiksin ise sama öelda, mida Lotman ülal osundatus.
AGA. Selles kooselu seaduse möllus on palju rohkem asjaosalisi kui minu ja Lotmani poolt nimetatud vähemus. Ses tormis käis vannivesi nii kõrgelt, et sealt oli viimaks vaevu märgata lapsukest/homoseksuaali ennast. ( - Ka selliseid homoseksuaale, kellest üks just enne mind sõna võttis.) Pilt oli/on nii kirju, et kõigist asjaosalistest puslepilti kokku pannes ei oska mina küll öelda, kes on tugevam, ja kes nõrgem pool. USA saatkond? President Ilves? Neeme Suur? SAPTK ja Varro Vooglaid? Kolmveerand Eestis elavatest inimestest, - või pool Riigikogu, kelle tahted põrkusid lepitamatult? Kas homoseksuaalse nõrgemuse eest seismine on korreleeruv USA ideoloogilise programmi täideviimisele kaasa-aitamisega? Väga sügavad, isiklikud ja eetilised valikud….
Kes on mingil hetkel nõrgem ja/või tugevam? Tiigrikutsu, 3- kuusena ja 3-aastasena? Palestiina pommivöös poisike Iisraeli sõdurist snaipri sihikul? Evangeeliumeist nt. Nikodemos või Sakkeus? Sellest hetkest, kui valid olemise ühe POOLT, võtad endale ka vastutuse VASTUolemises ja –töötamises teise („tugevama“) poole suhtes.
Kõige targem oleks ehk poolt mitte valida. Ja kui seda otsustada siiski teha, siis valida see pool, kus asub Püha Vaim. Ja taas küsimus: kas Jumala Vaim on selles vaimses kodusõjas nõrgem või tugevam pool? Paraku, Tema mõtted ei ole enamasti meie mõtted.
Ma ei taha M. Lotmani kritiseerida. Pigem väärib tunnustamist tema tarkus hoida nii madalat profiili, kui ta seda suutis.

11/6/2014 11:35:07 pm

Vabandust, kui olen taas inetult käitunud (mis ma nüüüd tegin?)! Vabandust ka oma krüptilise naljatamiskatse eest tõsise teema vahele. Ja Savisaar ei puutu asjasse -- ta on sel teemal enam-vähem sama delikaatne kui paavst.

Aitäh "homoseksuaalile" mõistva suhtumise eest, mis muuhulgas näitab, et s-sõna solvav mõju on kõvasti ülehinnatud. Seda võib kasutada nii tehnilise terminina kui ka nuiana ja mõnikord tuleb ette raskusi nende kasutuste eristamisel. Nagu ütles VanaPoiss: "Õige sõna pole meeldiv, meeldiv sõna pole õige".

Mihhail, Sinu kommentaarist p. Thomase tsitaadiga seoses: Küsimus ei ole selles, kas "kõik 13. sajandi tõed kehtivad siiamaani", vaid antud juhul selles, kas see konkreetne väide/arutlus on siiani kehtiv või mitte. Samuti ei ole küsimus selles, kas tema teostes on Aristotelese või veel teisi kihistusi või kas ta mingis kolmandas punktis eksis -- küsimus on selles, kas ta selles punktis eksis. Katoliiklik moraaliteoloogiline traditsioon on tema antud seisukohta pidanud õigeks ja piisavalt oluliseks, et käsitleda seda õpetuse formuleerimisel ühe tugipunktina. Sa ei saa seda kummutada viitega sellele, et Thomas elas 13. sajandil, et mitte kõik tema kirjutatu polnud õige, et tema õpetust tuleb käsitleda ajastu kontekstis, või et ta ei pannud homoseksuaalsust lõplikult paika. Kõik see on õige, aga ei ükski neist punktidest eraldi, ega kõik koos ei kummuta tema käsitlust antud küsimuses, ega selle käsitluse omaksvõtmist Kiriku traditsioonis.

[Samamoodi võiks "kummutada" tema õpetust transsubstantsioonist: esiteks kirjutas ta sellest ~8 sajandit tagasi, teiseks tuleks seda vaadelda just tolle aja arusaamade, probleemide ja vaidluste kontekstis; kolmandaks pärines tema metafüüsika mõningate korrektuuridega Aristoteleselt; neljandaks ei tunnistanud ta Maarja pärispatuta saamist; aga muidugi oli ta suur mees.]
-----------

Kodurahu huvides lõpetan oma irriteeriva kohalolu Sinu inforuumis. Aitäh külalislahkuse eest!

11/8/2014 02:50:03 am

Arutelu on siin liiga pikaks veninud, mul juba puudub ülevaade. Homofoobiast kirjutasin eraldi postituses, sodoomiast saatsin lühinupu Ekspressi.

Toomasele: mul on alati hea meel Sind näha nii päriselus kui elektrooniliselt. Oled mu blogis teretulnud. See aga ei tähenda, et olen Sinuga nõus. Nt Aquino Thomas võib olla autoriteet teoloogilistes küsimustes, kuid ainult sel määral, kui tema seisukohad on integreeritud kiriku doktriini. Kõik muud tema seisukohad kuuluvad kultuuriloo valdkonda. Ja just selles (ja ainult selles) kontekstis olen ma valmis tema antropoloogilisi vaateid käsitlema.

Gabrielile: "nõrgema poole" asjus on Teil kindlasti õigus ja nii mõnigi kord terroriseerib hoopis vähemus enamust. 'Homoseksuaalsus lääne ühiskonnas' on mahukas ja vastuoluline teema, mida mina selles postituses sain paraku puudutada vaid pealiskaudselt. Võib olla saan ükskord mahti tulla välja põhjalikuma analüüsiga.

-le: Tahan veel kord Teie tähelepanu juhtida asjaolule, et partnerluseaduse vastuvõtmisega ei ole kogu see furoor lõppenud, seda suppi helbime veel mitu aastat, kui Riigikogu on sunnitud vastu võtma ühe seaduseparanduse teise järel (rohke meediakajastuse saatel muidugi) ja loota võib, et mingi pingeleevendus saabub alles pärast 1. jaanuari 2016, kui see seadus jõustub. Aga karta on, et isegi mitte siis.

Koit

11/11/2014 06:29:06 pm

Seaduse vastu võtmisest on hulk aega möödas. Tagantjärele analüüse tasapisi tilgub. Ma ei ole neid sihikindlalt jälginud, aga nüüd …
(tekkis natuke aega ja üle hulga aja lugesin taas siinset blogi, kus on kah üks tagantjärele)
Minu jaoks on need tagantjärele jutud olulisest mööda.
Selgitan.
Mulle on homod ja abielu sügavalt ükskõik. Ühevõrra ükskõik. Ja kui varakevadel oleks keegi küsinud, kas ma arvan, et nad võiksid abielluda, siis oleksin arvanud, et minugipärast – kirjutagu Perekonnaseadusesse kaks rida juurde ja olgu õnnelikud – juhul kui abiellumise õigus need paarkümmend tegelikku kooselulist samasoolist paari õnnelikuks teeks, vaevalt nad sellepärast veel abielluma hakkaks.
Kevadel hakkas kampaania pihta ja hakatuseks sain ma teada, et kui ma olen ükskõikne, siis olen kohe homofoob. Ja homofoob olemine on paha ja tagurlik. Kogu progressiivne inimkond armastab samasoolisi (või vähemalt samasoolisi armastavaid inimesi).
Ma olin taolist retoorikat enne ka kuulnud. Ma olen nimelt nii vana, et mäletan hästi nõukogude korda. See tegi mind ettevaatlikuks.
Kes ei ole meiega, on meie vastu! (et klassivaenlase määratlemise etapp)
Seaduse nimel loobiti loosungeid kogu suve. Seaduse analüüsiga esinesid vaid paar vastast suve lõpul (Kuku raadio Vanamehed Kolmandalt ja Sirbi kaks artiklit jäid silma). Ikka „kogu progressiivne inimkond“ ja mittepooldajate sildistamine. Ja sisulisest kriitikast vaadati mööda, seda ignoreeriti. Vana ja Uue Testamendi tsitaatidega vastastiku materdamine ei ole sisuline.
Kogu selle triangli juures oli häiriv ajakirjanduse suhtumine – mitte keegi ei püstitanud küsimust demokraatiast. Ajakirjandus valis poole. Ja nad valisid diktatuuri. Juhan Peegli ja Marju Lauristini õpilaste (nii või teisiti, otse või kaude on kõik Eesti ajakirjanikud nende kahe õpilased) jaoks oli demokraatia (kui protsess) sügavalt ükskõik. Diktatuuri valiku otsustuse tegin ajupesu meetodite valiku alusel, mitte selle alusel, kuidas rahvaküsitluse tulemused jagunesid kampaania lõpuks.
Ajakirjanduse eetika valvekoer Tarmu Tammerk tegi seaduse vastuvõtmist kokku võtva saate, kus seaduse vastuvõtmise ja propageerimise protsessile pühendas pool lauset (ajakirjanduseetika seisukohalt pole oluline). Nii et ka tema arvab, et demokraatia pole oluline – peaasi on käia ühte jalga kogu progressiivse inimkonnaga.
Kuna ma usun, et homoseaduse vastu olijate enamik tajus toimuvat minuga sarnaselt, siis olen Eesti rahva (kaasa arvatud selle venekeelne osa) üldisest demokraatlikust meelsusest ja veendumustest meeldivalt üllatatud.
Ma keeldun uskumast, et piiblile tuginev abielu pühaduse jutt oleks võimeline üldist suhtumist sellevõrra muutma.
Meelsust muutis vastureaktsioon nõukapropaganda kõige vastikumatele meetoditele!

Eelneva kirjutasin siia lootuses, et blogi autor võtaks analüüsimisele selle seaduse meediakampaania ja selle tegeliku mõju.

Rene

11/13/2014 05:39:50 am

Tark kirjutis. Minu loogikast läks välja kaks asja. Homofoobia? Ma ei karda homosid. Ja ka kolmeraudses esinenud Varro ei karda homosid. Mind häirib abielu institutsiooni rikkumine. Autori sõnu kasutades, abielu pedereerimine. Lõpus ütlebki autor, et kui me ise abieluga hakkama ei saa siis võib selle ära pedereerida lasta? Minu jaoks on abielu ka püha ja asi mille poole püüelda. See nõuab vaeva ja pühendumist ja oskusi. Vähesed saavad sellega hakkama. Kas siis nende pärast kes hakkama ei saa võib selle mõiste ära lörtsida? Näiteks jalgpall on paljudele "püha". See on mäng mis nõuab tohutult oskusi ja pühendumist. On palju meeskondi kes proovisid ja ei saanud selle mänguga hakkama. Aga me naudime nende mängu kes oskavad ja on meistrid. Kui nüüd teile tuuakse väljakule meistrite asemel mängijad kes tegelikult ei oska. Ja need tahavad ühel päeval jalgpalli reeglid ümber teha. LAHJEMATEKS või siis tuua sisse jalgpalli võtteid ja samme näiteks balletist. Kas siis jalgpalli sõber ei tunne ennast solvatuna? Ta ei karda neid amatööre ega vihka AGA ta tahaks, et jalgpall jääb selliseks nagu jalgpall on. Sarnane asi on minu puhul abieluga. Paljud ei saa sellega hakkama aga las see abielu ehk see "mäng" jääb selliseks nagu ta on !

umbluu

11/14/2014 05:26:35 am

Homofoobia või mitte. Mul on jumalast kama et pederastid on olemas ja nad teevad oma asju. Mul on ka lesbidest kama, samuti on mul kama et on olemas igasugu ümberratsitud organitega frankensteine. Mul on kama. Aga hirm on selles et mulle keelatakse teatud käikudega minu isiklik arvamus ja selle järgi elamine et keelatakse sõnavabadus. Seda tehakse selle päevakajalise vihaõhutamis seaduse raames. Varsti ei või pederastide poole altkulmu vaadatagi ilma et kohtu alla lähed veel vähem rääkida oma arvamuse avaldamisest sest see või mingit gruppi panna end puudutatuna tundma. Mul on ka kahju vaadata kuidas devalveeritakse abielu mõistet mis on kestnud aastasadu ja on traditsioon mehe ja naise vahelise liidu loomisel. Mul on täiesti kama kuidas need omasooiharad ja muud kummalised edasi elavad. Keegi ei keela neil olla kuid see kuidas surutakse jõuga läbi seadusi mis dikteerib ette : Te peate meid armastama nii nagu me oleme. See on vale. Olge, kedagi ei saa sundida teid tolereerima, seda kas on või ei ole. Teie aga nüüd püüdke tolereerida seda et on inimesi kelle jaoks teie ( pederastid, lesbid, muud frankentseinid) olete põhimõtteliselt värdjad kuid nad ei tee teist välja . Neil on kama. Kui te aga hakkate ennast peale suruma siis hakatakse halvasti ütlema nagunii jne. Pigem oleks kõige targem. Jätke traditsioonid rahule, elage oma elu rahulikult edasi ja pole vaja end peale suruda, teid on nagunii vähem. Ja kõik laabub ning sujub edasi nagu alati on olnud.

Luu

11/18/2014 04:58:41 am

Ühe inimese sõnavabadus ei saa ju ometigi olla teise inimese arvelt. Homoseksuaalsus ei ole vaba valik ega elustiil. Te ei arva ometigi, et Teil peab ilmtingimata olema õigus teist alavääristada?
"Olge, kedagi ei saa sundida teid tolereerima, seda kas on või ei ole. Teie aga nüüd püüdke tolereerida seda et on inimesi kelle jaoks teie ( pederastid, lesbid, muud frankentseinid) olete põhimõtteliselt värdjad kuid nad ei tee teist välja . "
Ka koolikiusamisse ja kiusatutesse võiks siis ju suhtuda samamoodi. Või ei?

Marii

11/17/2014 06:05:27 am

Väga hea artikkel ja väga põnev arutelu. Kõik mu mõtted on jõutud juba ära öelda, eriti viimase kolme kommenteerija poolt. Kui lühidalt kokku võtta, siis ei vihata, põlata ega jälestata mitte "homosid" või "homofoobe" vaid poliitikuid ja viisi, kui jõhkralt mõne varaka "homo" poolt "ostetud" seadus läbi suruti. Selgelt anti mõista, et "riik", see on nemad seal kõrgel. Alandav on tunda, et oled paigutatud kasti "sallimatu ja vanamoodne" lihtsalt seetõttu, et su seisukoht on võimupartei omast erinev. Kurb, kui ei viitsita isegi enam illusiooni hoida, et elame demokraatlikus riigis.

Luu

11/18/2014 05:01:28 am

Seesama "jõhkralt mõne varaka homo poolt ostetud" seadus andis mitmele noorele inimesele Eesti ühiskonnas elurõõmu juurde ja lootust, et olgugi, et teda kiusatakse praegu, on tal ehk tulevikus võimalus õnnelikult ametlikku koosellu astuda.

Revo Jaansoo link

12/29/2016 06:12:24 am

Äitäh, härra Mihhail Lotman: "Isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega.“

1. Kas Eesti Vabariigil on olemas riiklik kontseptsioon, mis näeb ette, et oma maa teadvustamisel maailmas, kellel on intellektuaalset ja materiaalset võimekust lahendada oskuslikult sotsiaalühiskonnas tõstatuvaid probleeme ning kas tal on head tahet näidata, et ollakse puhas ja spetsialiste täis riik?

2. Ühiskondlikku, moraalset ja õiguslikku arengutaset ei määra ainult militaarne või sotsiaalne võimekus. Rahvusvahelisel tasandil on riik tõsiselt võetav ja usaldusväärne, kui tema kodanikud on osanud luua elukeskkonna, kus realiseerida oma potentsiaali maksimaalselt ja efektiivselt. Tsiviliseeritud riigi tunnuseks on vastutuse võtmine ning nõustumine õiguslike ja moraalsete piirangute kehtestamisega kõigis eluvaldkondades. See nägemus ühtib Ühinenud Rahvaste ühenduse õiguslike ja moraalsete aluspõhimõtetega, mis tuleb kõige selgemalt õigusnormide kogumis esile Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 29 lg-s 2, millega kehtestatakse piirid valikuvabadusele, et tagada õiglaste moraalinõuete rahuldamine. Sellepärast on avaldatud arvamust, et see parameeter tuleb võtta Euroopa Liidu põhiõiguste hartasse, kus see artikkel harta vastuvõtmisel on jäetud lisamata.

3. Erinevate riikidega ja liitudega suhetes on kogumaapealne Kirik pidanud ikka oluliseks omavahelist head koostööd ja vastastikkust abistamist. Kuid selle standardi järgimine ei tähenda, et Kirik peaks loobuma oma erapooletust positsioonist. Traditsiooni tarkuses societas perfecta (täiuslik ühiskond) mudelit eeskujuks võttes on nii Kiriku kui ka riigi ülesanne aidata parimal võimalikul moel kaasa protsessidele, mis aitavad sotsiaalühiskonnal teenida üksikisiku, riigi kui ka kogu inimkonna üldist hüve.

4. Euroopa Nõukogu liikmesriikide eriarvamuste paljususele vaatamata on selles küsimuses kujundanud ühtse seisukoha Idapartnerluse maad. Veelgi enam, punktides üks (1), kaks (2) ja kolm (3) esitatud standardeid eeskujuks võttes on teiste võrdsete seas võtnud sõna õigeusu Kiriku juht patriarh Kirill. Toetudes Kiriku rikkalikule ajaloolisele pärandile ja kanoonilises õiguses sätestatud standarditele on patriarh Krill rõhutanud eksklusiivses intervjuus uudisteagentuurile RT, et diskrimineerimisvastased seadused, mida läänemaailmas juurutatakse, on vastuolus inimese moraalse loomusega. Kättesaadav: http://objektiiv.ee/patriarh-kirill-lgbt-agenda-... Vaadatud 28.11.2016. "KIRIK EI MUUDA END MAAILMA JÄRGI. KIRIK ON KIRIK, MIS ON RAJATUD KRISTUSE ÕPETUSELE JA PIIBLI TÕELE," on öelnud Soome peapiiskop Leo. Kättesaadav: http://www.kaleva.fi/.../arkkipiispa-leo. Vaadatud 28.11.2016.

Revo Jaansoo

12/29/2016 06:18:17 am

Revo Jaansoo

7/13/2018 02:48:56 am

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 12 ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 23 käsitlevad abielu problemaatikat. Eesti perekonnaseaduse § 10 lõige 1 sätestab, et abielu on tühine kui abielus on samast soost isikud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lõige 1 sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Põhiseaduse § 27 lõige 1 tõstab esile perekonna riikliku kaitse vajaduse põhiseaduse alusel. Põhiseaduse § 26 tagab igaühele perekonna- ja eraelu puutumatuse. Seega põhiseaduse paragrahvide 26 ja 27 kaitsealade normid on osaliselt kattuvad (Vt Õiguskantsleri kirjast justiitsministrile, 23.05.2011 Nr 6-8/110661/1102390). Põhiseaduse § 27 lõikest 1 tuleneb koostoimes §-dega 13 ja 14 soorituskohustus perekonnapõhiõiguse realiseerimise tagamiseks. Õiguskantsler on avaldanud arvamust, et see puudutab menetlusliku raamistiku loomist perekonnaelu tunnustamiseks ning sellega seonduvalt perekonnaeluga kaasnevate isiklikke, varalisi jms suhteid puudutava regulatsiooni laiendamist samasooliste peresuhetele (vt. Õiguskantsleri kirjast MTÜ SEKÜ-le 23.05.2011).

2009. aastal justiitsminister Rein Lang hakkas tegelema samasooliste paaride vahelisi suhteid reguleeriva partnerlusseaduse väljatöötamisega (vt. Ibrus, EPL, 3.07.2008). Samas tehti aktiivset "lobby"-tööd ja koalitsioonipartner IRL andis nõu Reformierakonna ministrile, kes juhis Justiitsministeeriumi, mitte algatada seaduseelnõud. Justiitsministeerium on avaldanud arvamust, et õiguslikud tagatised laienevad vaid teatud määral faktilise kooselu suhtes ning kohalduvad ennekõike asjakohaseid lepinguid sõlmides (vt. Õiguskantsleri kirjast Justiitsministeeriumile 23.05.2011 Nr 6- 8/110661/1102390).

Perekonnaseaduse § 1 sätestab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Perekonnaseaduse § 5 kohaldumisalas ei ole võimalik väljastada abielu takistavate asjaolude korral tõendit kodanikule, kes soovib abielluda samasooliste abielu seadustanud riigi kodanikuga vastavas riigis, kuna tegemist on juriidilise takistava asjaoluga Eesti perekonnaseaduse kohaselt. Kas sellest saab teha oletuse, et Euroopa Liidus ja ka teistes riikides registreeritud abielu samasooliste kodanike vahel on takistav asjaolu? Kui vastavad kaasused on Riigikohtus, saab teha ka selliseid otsuseid, et Eesti Vabariigi põhiseadusest ei tulene ilmselgelt keeldu samasooliste isikute abiellumisele, kuigi selline otsus oleks selges vastuolus õigushierarhia madalamal astmel olevate regulatsioonidega.
Perekonnaseaduse § 10 lõige 1 sätestab, et abielu on tühine kui abielus on samast soost isikud. "See tähendab, et õiguslikult ei saa Eestis tunnustada ka samasooliste abielu seadustanud riikidest pärit paaride abielu, kuna kehtiva seadusandluse järgi on samasooliste abielu tühine." (1) Nii on ka samast soost partnerite ühine adopteerimisõigus, ühe paarilise järglaste õiguslik staatus, teise vanema adopteerimisvõimaiused ja ka viljakusravi takistav asjaolu.

1. Vaata ka Eveliis Kurs, SAMASOOLISTE PAARIDE KOOSELU REGULATSIOONI VAJALIKKUSEST EESTIS SIHTGRUPPI KUULUVATE NAISTE PERSPEKTIIVIST (Sotsiaal- ja haridusteaduskond Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. Tartu 2012), lk 12-17.

Kooseluseadus ja homofoobia

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid