On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.

Et tõhustada juhtimist ja hoida kokku vahendeid, viib Tartu Ülikool läbi laiapõhjalisi reforme, mille käigus kaovad muuseas usu- ja õigusteaduskond.
        Võimalik (ehkki ma pole selles sugugi kindel), et pakutud abinõud isegi täidavad püstitatud eesmärgid. Kuid reformi kõrvalmõju on see, et ainus universitas Eestis lakkab olemast. Sooritab enesetapu.
        Kui Gustav Adolf 1632. aastal rajas Academia Tartu linna, nappis samuti vahendeid. Rootsi sõdis mitmel rindel ning ainuüksi osalemine Kolmekümneaastases sõjas neelas tohutult ressursse (tuletame meelde, et just sellel samal 1632. aastal pidas ta Kolmekümneaastase sõja olulisima lahingu (Slaget vid Lützen), kus Gustav Adolf kahjuks ka hukkus). Sellegipoolest leiti vahendid täisväärtusliku ülikooli rajamiseks oma meretaguses provintsis. Academia Gustavianas olid kõik neli teaduskonda, ilma milleta õppeasutusel ei ole õigust universitase nimele: teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia.
        Kui Aleksander I taastas 1802. aastal ülikooli Tartus, ei olnud Venemaa majanduslik olukord samuti sugugi kiita. Napoleoniga sai küll vaherahu sõlmitud, kuid tohutult ressursse neelas pidev sõjategevus Kaukaasias. Sellegipoolest lasi Aleksander rajada mitte lihtsalt ühe kõrgkooli, vaid universitase oma nelja -- teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia -- teaduskonnaga.
        Eesti ülikool loodi 1919. aastal ka mitte just kõige soodsamates majanduslikes oludes. Ei pea vist meelde tuletama, et Vabadussõda alles käis. Sellegipoolest suudeti säilitada mitte üksnes kõik klassikalised teaduskonnad, vaid isegi lisati kaks uut.
        Universitas lakkas olemast Tartus nõukogude okupatsiooni ajal, kui arusaadavatel põhjustel likvideeriti teoloogiateaduskond.
        Kui 1989. aastal sai Tartu Riiklikust Ülikoolist jälle Tartu Ülikool, hoolitseti ka universitase staatuse taastamise eest ja taasloodi usuteaduskond.
        Universitas Tartuensis, asutatud 1632, kaotatud 2014, RIP.

Üleeile teatas Venemaa politoloog Sergei Markov, et ohjeldamatu russofoobia Baltimaades, Poolas, Rootsis ja Soomes viib kolmanda maailmasõjani. Seepeale vastas Eesti politoloog Karmo Tüür, et kolmanda maailmasõja ähvardused ei vääri kommentaari, tegu on Markovi isiklike probleemidega (Tüür vihjab, et need võivad olla mentaalset laadi). Eile teatas Putini nõunik Sergei Glazjev, et Moskva on lausa kohustatud ründama Ukrainat, kasutades selleks ennekõike õhujõudusid (ta toob eeskujuks Liibüa, kus õhulöökidega õnnestus Gaddafi režiim täielikult destabiliseerida, mis viis selle kukutamiseni). Ka Glazjevi kohta võib öelda, et ta ei ole just kõige tasakaalukam inimene. Võib pealegi küsida, mis ajast annab regionaalmajanduse nõunik juhiseid sõjanduse valdkonnas, kusjuures teeb seda mitte märgukirja vormis, vaid avalduses ajakirjandusele. Kuid Glazjevi, Markovi jt psüühika omadused ei mängi antud juhul suurt rolli. Ka Putini kohta on korduvalt väljendatud kartust, et tegu on vaimuhaigega. Vastav problemaatika väljub minu kompetentsist ja huviorbiidist. Mind huvitavad siin mitte sõnad, vaid teod.
        Selliseid väljaütlemisi interpreteerides tuleb vältida kahte viga. Esiteks ei tohi neid märkamata jätta. Teiseks ei tohi neid võtta sõnasõnaliselt. Kui Kreml -- isegi Putin isiklikult -- midagi teatab või lubab, tähendab see tavaliselt, et just seda ta teha ei kavatse. See, et Kreml saadab jõuliselt niisuguseid signaale, tähendab ennekõike, et tahetakse jätta muljet, nagu oleksid sellised meeleolud  võimuladvikus valitsevad ning Putin peab suurt vaeva nägema neid kuidagi maha rahustades. Ent ka tema kannatusel on piir. Antud juhul aga on eesmärgiks survestada Putini oponente läänes ja Ukrainas. Öeldu ei tähenda, et Venemaa ei valmistu aktiivseks sõjaks, mis võib olla koguni globaalne sõda. Kuid võib kindel olla, et Glazjevil ja Markovil on selle ettevalmistamisel minimaalne roll. Nagu sõrmkübaramänguski, ei tohi pöörata tähelepanu trikimehe sõnadele, tuleb jälgida tema käsi.

Tallinna konverents (Kuuendad Lotmani päevad) oli väga heatasemeline ja igati edukas. Oma ettekandest "Autor: elu pärast surma" tahan kirjutada eraldi.
Järjekordne konverents: sõitsin Krakowisse rahvusvahelisele semiootikaseminarile. Programm on siin.