Eile tuli trükist minu raamat Brodsky poeetikast. Mõned teemad jäid käsitlemata, nendest teen võib-olla lähiajal mõned eraldi postitused.

Call for papers:
International conference Frontiers in Comparative Metrics 2

April 19-20, 2014, Tallinn, Estonia

The Frontiers in Comparative Metrics conference will be held on 19th –20th of April 2014, in Tallinn. The organizers of the conference are the Chair of the Classical Philology at the University of Tartu and the Department of the Cultural Theory at the Tallinn University. The language of the conference will be English.

We invite proposals for papers on the following themes:

·         Theory of versification and comparative metrics
·         Methods of verse analysis
·         Frontiers in Indo-European and Fenno-Ugric metrics
·         Non-European poetic systems
·         Poetics of written and oral texts
·         Semantics of metre
·         Verse structure in translation

Other proposals for papers that are related to the themes of the conference are also welcome.

The estimated time for the speech is 30 minutes (20 minutes for presentation and 10 minutes for discussion).

Please send your abstract by September 15, 2013 to [email protected]; [email protected].

Please include your contact info and details with your abstract (first name, last name, email address, organization, field of research, address, telephone).

Acceptance will be notified personally via email by December 15, 2013.

Participation fee: 75 EUR

Organizing committee:

Mihhail Lotman
Maria-Kristiina Lotman
Igor Pilshchikov
Aile Tooming
Mikhail Trunin
Grigori Utgof

Kui kunagi võimas Koonderakond mullina lõhkes, lendasid selle pritsmed eri suundades, kuid kõige suurem osa sai tuntuks Rahvaliidu nime all, mis oli mõnda aega ka vägagi arvestatav poliitiline jõud. Kui Rahvaliiduga läks nagu läks, lendasid selle pritsmed eri suundades, suurim jagu maandus sotsiaaldemokraatide seltskonnas, kus nad ei paista nii hästi silma kui endised keskerakondlased, kuid on siiski vägagi märgatavad nende võimsate selgade taga; üks osa liitus Reformierakonnaga, väike grupp aga ei ühinenud kellegagi, ent muutis nime. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on märkimisväärne liikmeskond ning uus ambitsioonikas liider Mart Helme, kes on võimeline jõuliselt osalema nii sise- kui välispoliitikale pühendatud diskussioonides.

Tema esimestel avaldustel on hoolimata tugevast populistlikust maigust oluline iva sees. Eriti lähedane on mulle noore pere eluasemelaenu kustutamise idee -- olen ise selliseid mõtteid korduvalt väljendanud, ehkki veidi teises vormis: kustutatakse mitte 25% iga lapse pealt, vaid esimese lapse sünni järel on kustutatud 15%, teise lapse sünniga 45%, kolmandaga 80% ning pärast neljandat on eluasemelaen riigi poolt tasutud. Konkreetse arvude üle võib diskuteerida, kuid põhimõte on selge ja väga lähedal sellele, mida pakkus Helme. Mis puudutab tema ideed riiklikust pangast, siis seda on mõttetu arutada, kuna see ei ole põhimõtteliselt teostatav (seda ei luba ei Eesti Põhiseadus ega rahvusvahelised lepped, nii et ma ei hakka siin isegi arutlema, miks selline asi oleks Eestile kahjulik). Arvan, et see polegi mõeldud reaalse plaanina, vaid üksnes loosungina, mis võib nii mõnelegi tunduda päris atraktiivne.
    Sotsioloog Tõnis Saarts ennustas küll, et uuel erakonnal ei ole valimistel erilisi väljavaateid, kuid mina nii pessimistlik ei oleks. Mart Helme on poliitikas vana kala ja praegu on näha, et ta orienteerub selgelt põlissoomlaste mudelile -- selline mudel võib edu tuua ka Eestis. Persusid on kujutatud peaaegu et natsidena, ent kui nad sattusid võimu lähedusse, selgus, et tegu on pigem lammastega hundinahas. Igatahes pole paanikaks mingit alust.
    Ma ei soovitaks küll Helmet ja tema erakonda ennetavalt karta või halvustada, neist võib kujuneda koalitsioonipartner nii mõneski kombinatsioonis.
  

Mis mind kogu selle ürituse juures veidi häirib, ei kuulu pragmaatika ega isegi semantika, vaid stilistika valdkonda. Viimasel ajal on suurenenud igatsus kõva käe järele ja selliseid hääli kostub nii paremalt kui vasakult tiivalt. Viimase näitena võiks tuua Anders Härmi artikli "Lubatud ja keelatud kriitika", kus ta edastab filosoof Žižeki soovituse "teha Leninit". Mida reaalselt "Lenini tegemine" tähendaks, tasuks kirjutada eraldi, aga kui ma loen Mart Helme sõnavõtu lõppu: "Neile, kes ootavad Eestis uut poliitilist jõudu, erakonda, kes on valmis praegusele poliitkartellile väljakutset esitama ning riiki stagnatsiooni ning süveneva lootusetuse mülkast välja kiskuma, tahan ma öelda täie selguse ja veenvusega: meie olemegi see uus partei, keda kõik on oodanud," saan ma aru, et Helme pole ilmaasjata ülikoolis NLKP ajalugu õppinud. See ongi õige leninlik stiil: Jest' takaja partija!

Jaak Allik tegi ajaloolise avastuse: "Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile," vastavad väited ei olevat midagi muud kui "lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus". Ega siin midagi öelda mul polegi. Alliku hilisemad seletused ja Mikseri kommentaarid teevad asja veel hullemaks. See pole isegi naljakas, see on sündroom. Olen korduvalt väljendanud, et kaks kolmest Eesti kõige suuremast ohust on Vene oht ja punane oht. Paljud minu tuttavad (vasakpoolsed intellektuaalid) ei taha minuga kuidagi nõustuda: ega see punane küll kuidagi ohtlik ole. Kes ei usu mind, uskugu siis Allikut. Sotsidele ja keskerakondlastele on mul vaid üks palve: rääkige, sõbrad, rääkige...

Kohtasin Tartus üht kolleegi Tallinna Ülikoolist. Ta kuulub nende hulka, keda sildistatakse punaprofessoriks, mille peale ta kipub solvuma, ehkki on tõepoolest professor ja oma vaadetelt punasem kui suurem osa sotse või keskerakondlasi. Sellegipoolest suhtun temasse sümpaatiaga ja mulle tundub, et see on vastastikune. Pärast tühja-tähja vahetamist (mida teed Tartus jne), küsis ta äkki, miks ma ei salli vasakpoolseid. Proovisin naljaks keerata: sind ju sallin. Tundus aga, et tal ei olnud naljatuju. Siis jäin mõttesse. Tegelikult ei kujunda mu suhtumist inimestesse mingil vähegi olulisel määral tema poliitilised vaated ja pean tunnistama, et minu tutvusringkonnas on vasakpoolsete vaadetega inimesi rohkem kui konservatiive. Kuid selle küsimuse juures häirisid mind kaks asjaolu. Esiteks ei saa ma hästi aru, mida tähendab eesti sõna 'sallima', ma ei oska leida täpset ekvivalenti ei vene, inglise ega saksa keeles. Tavaliselt tõlgitakse 'tolerantsus' eesti keelde sallivusena, kuid tolereerima tähendab (välja) kannatama, sallimisel on aga märksa laiem tähenduste spekter. Igal juhul kannatan ma vasakpoolseid päris hästi välja, isegi kui neid on ruumis minuga koos lausa mitu. Teine probleem on aga seotud sellega, et mina eristan inimest, tema vaateid ja tema käitumist ning püüan hinnata positiivsel-negatiivsel skaalal üksnes viimast. Vaateid analüüsin palju mitmedimensioonilisemas ruumis. Mis aga puudutab inimest, siis püüan hinnanguid üldse vältida.

Kuid siiski pani esitatud küsimus mind mõtlema, sest tõepoolest ei meeldi mulle ei Vladimir Lenin, ei Mao Zedong ega isegi mitte intellektuaalide lemmik, sadistist mõrtsukas
Che Guevara. Ometi ei meeldi mulle ülalmainitud inimesed mitte nende vaadete, vaid tegude pärast, ning need teod on nii kõnekad, et isegi kõige fotogeenilisem välimus ei suuda minu silmis asja parandada.
Räägiks nüüd lühidalt ühest üldse mitte fotogeenilisest inimesest, kes on vägagi vasakpoolne, kuid imponeerib mulle oma elustiililt ja paljude hoiakute poolest väga. Pealegi tuli mulle meelde, et mõni päev tagasi mainiti teda lühidalt ka Eesti meedias (ja seda eriti tihti ette ei tule). Jutt on Uruguay presidendist Jose Mujicast (s. 1935).
1960. a liitus ta Tupamarose linnapartisaniliikumisega, võitles, relv käes, marksistlike ideaalide eest, sai tasuks kuus kuulihaava ja veetis oma elu parimatest aastatest 14 vangis.
Vangis muutusid ta vaated märksa rahumeelsemateks, vabanedes tegi ta märkimisväärse poliitilise karjääri, oli senaator ja minister, aga aastal 2010 valiti ta Uruguay presidendiks. Kuid nooruspõlve tormilisest elust ja peadpööritavast karjäärist tähelepanuväärsem on tema elustiil presidendina.

Nimelt keeldus ta presidendipaleesse
asumisest, jäädes elama oma naise farmi (abiellus ta 70-aastaselt ning presidendiametisse valimise ajal olid nad suhteliselt noor paar), ametiautost (talle piisab tema enda autost, mis oligi tema suurim isiklik vara enne abiellumist: 1987 a. välja lastud VW põrnikas), turvateenistusest (seda pole tal samuti vaja: "Manuela suudab mind valvata küll" -- jutt käib Mujica vanast kolmejalalisest krantsist.) Oma palgast annab ta 90% heategevusele ja on kättejääva summaga ülimalt rahul: 1200 dollarit ületab isegi Uruguay keskmise. Tema farmis ei ole abitöölisi, president ja tema abikaasa teevad kõik tööd ise, nad kasvatavad lilli.

Ma ei taha öelda, et see kõik mind vaimustab, veel vähem, et nii ongi riigijuhil õige elada. Ei jaga ma ka Mujica poliitilisi vaateid ja aktsioone: tema abortide ja narkootikumide poliitika ei leia minus poolehoidu ning selliseid teemasid on veel hulganisti.  Ma ei saa aga jätta tunnustamata tema ausust ja terviklikkust: ta elab vastavalt
oma vaadetele ja tema vaated vastavad tema elule. See tekitab lugupidamist. Ehk teisiti: vastates kolleegi küsimusele: just selliseid vasakpoolseid ma sallin.
Mul on aga raske lugu pidada nendest rahva pärast muretsejatest ja vaeste üle südant valutajatest, kes hoiavad oma kahtlast raha Šveitsi pankades, sõidavad oma ametimersudega ööklubist klubisse ja lasevad oma autojuhtidel endale tüdrukuid tuua. Mulle ei meeldi sellised šampanjasotsialistid nagu Strauss-Kahn jt (Berlusconi, muide, ka ei meeldi, aga ta vähemalt ei teeskle, et muretseb kogu orgiatest vaba aja vaeste lesknaiste või Tallinna venelaste pärast). Nendest on mul raske lugu pidada. Tõepoolest raske.