Olin üsna üllatunud, kui sain teada, et Tõnis Lukase valimise puhul ERMi direktoriks on minu kord Riigikokku minna. Veel enam aga üllatas mind ühiskondlik huvi minu tagasihoidliku isiku vastu. Ehkki mul puudus soov minna Riigikokku kellegi asendajana (vrd allpool), võtsin mõtlemisaega, kuna nii mõnigi inimene, kellest lugu pean, püüdis mind aktiivselt veenda seda tegema. Samuti väljendas üks mu valijatest nördimust, et ma sinna ei lähe, nii et minu jaoks oli tegu raske, kuid siiski põhimõttelise otsusega.

    Enne kui ma avan oma argumendid, tahaksin ära õiendada paar asja. Käin linnas jala ja tihti kõnetavad mind vastutulevad inimesed. Viimasel ajal on olnud ainult üks küsimus: kas lähed? Olen vastanud: minna ei taha, aga mõtlen veel. Seepeale on reaktsioonid olnud kahesugused, esiteks: õige ka, mis sul seal friigikogus teha, teiseks: mine ikka, saad poolteiseks aastaks ennast mõnusalt sooja koha peale sisse sättida.
    Pean ütlema, et mõlemad seisukohad on mulle äärmiselt võõrastavad. Esiteks, minu jaoks on Riigikogu Eesti Vabariigi tähtsaim organ. Eesti on parlamentaarne riik ning seda teavad suurepäraselt meie vaenlased: alates interrindlaste rünnakutest Toompeal (15. mai 1990) kuni pronkssõduri kriisini on meievastane vaen fokuseeritud nimelt Riigikogule (ja mitte Stenbocki majale või Kadrioru lossile).
    Kahjuks ei saa sellest aru meie kollane meedia ja osa eksitatud kaaskodanikke. Igal juhul on Riigikokku kuulumine minu jaoks suur au ja ma ei saa aru Eesti Vabariigi kodanikest, kes halvustavad mitte üksnes üksikuid amoraalseid poliitikuid, vaid seda institutsiooni tervikuna. Eriti solvav on mulle kuulda või lugeda sellist asja Riigikogu enda liikme poolt. Kui see on friigikogu, siis ma ei saa aru, mida ta seal teeb, kas võitleb friikluse taseme tõstmise eest?

    Mis aga puudutab sooja kohta, kus saab mõnusalt ära olla, siis minu jaoks olid need kolm aastat, mis ma Riigikogus veetsin, väga rasked, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt: olin pidevas stressis. Ebakompetentsed või pahatahtlikud ajakirjanikud lõid Riigikogu tööst sellise pildi, et saadikud tulevad saali, vajutavad nuppu, isegi istungite ajal viibivad kusagil ja ei tea, mis saalis toimub (samas teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et saalis toimuvat transleeritakse enamikusse Riigikogu ruumidesse, isegi WCsse ja nt mina eelistasin kuulata oma toas, kus sai rahulikult töötada eelnõude kallal; hääletamiseks ning küsimuste-repliikide esitamiseks tulin saali). Minu tavaline tööpäev algas kell 9 hommikul (mõnikord olid meil koosolekud ka kell 8) ja harilikult sain koju pärast keskööd, kuid nii mõnigi kord jäin kahe või kolmeni öösel. Ja ma polnud ainus selline. Peaaegu alati nägin majast väljudes, et sellel või tollel kolleegil veel toas tuli põleb.
     Emotsionaalne raskus on aga seotud sellega, et iga otsus, mida Riigikogu liige teeb, võib oluliselt mõjutada paljude inimeste elu, kusjuures see, kuidas ta täpselt mõjutab, pole tihti teada. Head kavatsused ja "südamlikud" otsused toovad sageli tulevikus palju häda ja kannatust. Igal juhul tundsin ennast pidevalt ebakompetentsena ja lappisin lünki erinevates valdkondades alates looduskaitsest ja lõpetades eriti juuraga. Mingist mõnusast äraolemisest ei saanud vähemalt minu puhul juttugi olla, sama võin öelda ka oma noorema venna kohta.
    Olid siiski kaalukad argumendid Riigikokku minna: esiteks, vastasel korral kaotab Tartu ühe saadikukoha Riigikogus, ning teiseks, nii fraktsiooni ja ringkonna kui ka IRL erakonna juhid kinnitasid korduvalt, et olen Riigikogus erakonna ja riigi jaoks vajalik.
    Põhiline põhjus, miks ma siiski Riigikokku ei lähe, on see, et tunnen, et Tartu volikogus olen ma kasulikum ja seda mitte üksnes kohalikus kontekstis. Riigikogus on koalitsioonileping sõlmitud, mina selles protsessis ei osalenud, nüüd tuleb seda täita ja ma siin olulisi probleeme ei näe. Tartus aga olen selle koalitsiooni loomise juures olnud ning tunnen, et olen siin vajalik (selline oli ka meie linnavolikogu fraktsiooni arvamus). See on peamine.
    Teine, aga samuti oluline on see, et Riigikokku oleksin ma läinud üksnes tänu sellele samale valimisseadusele, mille vastu olen korduvalt sõna võtnud. Igal juhul ei poolda ma sellist protseduuri. Minu meelest oleks õige, et kui mingi saadik ühel või teisel põhjusel lahkub parlamendist, korraldatakse tema koha peale valimised, ent seda saaks teha üksnes majoritaarse valimiskorraga.
    Kolmas põhjusterühm on seotud muude kohustustega. Nagu ma ütlesin, see ettepanek tuli ootamatult ja siis, kui mul olid juba kevadsemestri tunniplaanid paigas. Ma ei arva, et on õige võtta endale uusi kohustusi teiste varemvõetud kohustuste arvelt. Pealegi on mul kevadeks ka üsna suured loomingulised plaanid (tahan lõpetada raamatut ja kirjutada veel kaks) ning nende täideviimine oleks sattunud suure küsimärgi alla.
    Neljas põhjus on pigem kurioosne, kuid emotsionaalselt siiski mitte vähetähtis. Just mõni päev enne Lukase valimist uuele ametikohale vähendasin oma hüvitist volikogu esimehena 15%. Kui ma nüüd oleksin läinud Riigikokku poole suurema palga peale, oleksin end tundnud päris lollisti. Samuti oleks rumalasse olukorda sattunud järgmine linnavolikogu esimees: ta kas pidanuks leppima minu poolt fikseeritud hüvitisega (ilmselt mind selle eest oma südames pidevalt tänades) või siis taastama endise, mis jällegi oleks heitnud talle teatud varje. Nagu ma juba ütlesin, see põhjus ei ole otsustav, kuid siiski mitte tähtsusetu.
    Mis aga puudutab valija nördimust, et ma justkui oleksin teda petnud, siis ütleksin siiski, et Tartu linna volikogusse olen ma samuti valitud, aga mitte loositud. Ma olen tänulik kõikidele oma valijatele ning luban, et juhul kui tulevikus otsustan kandideerida kas KOVi või Riigikogu valimistel, siis kogusse valituks osutudes sinna kindlasti ka lähen. Peibutuspartlust heaks ei kiida.

Ilmus Sign System Studies värsisemiootika erinumber 40 (1/2), toimetajad Maria-Kristiina Lotman ja Mihhail Lotman, University of Tartu Press, 2012, 260 lk. Sisukord:

Nagu lubatud, kirjutan lühidalt minu meelest hädavajalikest valimisseaduse muudatustest. Tõsi küll, see, mida mina tahan pakkuda, nõuab suht ulatuslikku reformi, mis puudutab erinevaid  riigivalitsemise aspekte.
    Ent kõigepealt tahan öelda, et Urmas Reinsalu tehtud ettepanekud (tegelikult on IRLis seda asja arutatud juba ammu ja sarnaseid ettepanekuid on teinud nt Andres Herkel jt) parandaksid olulisel määral praegust olukorda ja miinimumprogrammina toetaksin neid ka mina. Tehtud ettepanekud vähendaksid märgatavalt parteide poolt koostatud nimekirjade tähtsust.
    Siiski, kogu praegusele valimissüsteemile tehtud kriitikat see ei arvesta. Toon nüüd välja tähtsamad ja sagedamini kõlavad etteheited.

1. Nn "häälte ülekandmine" ("Kellele läks minu hääl?"). Valijatel puudub ülevaade sellest, kellele läksid nende hääled, juhul kui kandidaat, kelle poolt nad hääletasid, ei osutunud valituks.
2. Valija ei tea täpselt, kes 101 Riigikogu saadikust või kohaliku volikogu saadikust esindab konkreetselt teda ("Kes esindab mind Riigikogus/volikogus?").
3. Puudub tagasikutsumise võimalus.
4. Valimistel on üksikkandidaadid ja vabakonnad erakondadega võrreldes ebavõrdses seisus.

    Harvemini kostab järgmisi etteheiteid, mis minu meelest on hoopis olulisemad:

5. Valimistel osalevad nn „peibutuspardid“, häältemagnetid, kes aga ise ei kavatse valituks osutudes vastavasse voli- või riigikokku minna. Nt osalevad süstemaatiliselt KOVi valimistel riigikoguliikmed või muud prominendid, kellel pole plaaniski valitud kogu tööst osa võtta. Minu meelest on tegemist valijate petmisega.
6. Pealinnakesksus. Muud Eesti piirkonnad, eriti äärealad on Riigikogus esindatud väga kasinalt.
7. "Ülejooksikute" probleem. Praeguses valimisseaduses on selge vastuolu: ühelt poolt võib saadik valituks osutuda tänu teistele erakonnaliikmetele antud häältele ja neid hääli võib olla isegi üle poole, kuid samas on ta täiesti suveräänne ning võib kas või esimesel Riigi- või volikogupäeval lahkuda fraktsioonist ja liituda mõne teisega. Ja neid juhtumeid pole vähe.

Kõiki neid probleeme ei saa lahendada praeguse valimisseaduse remondiga. Nad nõuavad põhimõttelist muutust. Ja kõik need vead saavad kõrvaldatud ühe lihtsa, kuid põhimõttelise muudatusega: tuleb üle minna proportsionaalselt valimissüsteemilt majoritaarsele.
    Ma kujutan asja ette nõnda, et Riigikogu valimiste puhul on Eesti jaotatud 101 valimisringkonnaks ning iga ringkonna võitja osutub valituks Riigikokku. Sealjuures võivad osaleda võrdsetel alustel nii erakondade esindajad kui üksikkandidaadid kui ükskõik mis ühenduste esindajad. Kõik. Ei mingit häälte ülekandmist, seega puudub erakondadel igasugune eelis üksikkandidaatidega võrreldes; on täpselt teada, kes mind Riigikogus esindab; kaovad peibutuspardid, regioonid on proportsionaalselt esindatud; valitud saadikul on mitte üksnes juriidiline, vaid ka moraalne õigus liituda ükskõik millise fraktsiooniga, kuna ta on valitud ainult nö "oma", aga mitte erakonna häältega. Tekib ka tagasikutsumise võimalus (see termin ise ei meeldi mulle aktiivselt, kuna seostub NSVLi praktikaga, kus partei silmis patustanud deputaat "kutsuti tagasi"). Tegelikult peaks jutt käima ennetähtaegsetest valimistest antud valimisringkonnast. Kui mingi arv registreeritud valijaid (see võiks olla nt 20%) nõuab oma saadiku lahkumist valitud kogust, siis korraldatakse antud ringkonnas ennetähtaegsed valimised, milles on samuti õigus osaleda (ja järelikult ka võita) kõnealusel saadikul.

Sellel süsteemil on veel terve rida eeliseid, millest praegu võib-olla ei ole mõtet pikalt rääkida (nt peaks see olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas.
    Ehkki olen veendunud, et pakutud muudatus (õigupoolest võiks siin rääkida koguni reformist) sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord, olen ma loomulikult täiel määral teadlik ka selle puudustest. Esiteks, valimised muutuvad ajaliselt pikemaks ja järelikult ka kallimaks protsessiks, kuna võib arvata, et suures osas ringkondades ei saa esimeses voorus ükski kandidaat üle 50% häältest. Seega tuleb korraldada teine voor kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel. Teiseks, ehkki iga valija täpselt teab, kuhu tema hääl läks, on sellel oma pahupool: kaotaja poolt antud hääled ei lähe kusagile. Kui praeguse praktika järgi läheb nö prügikasti 5-10% hääli, siis majoritaarse süsteemi puhul võib see protsent olla 49,99%. Kuid põhiline puudus ja takistus selle elluviimisel on see, et ta on vastuolus praegu kehtiva põhiseadusega, milles on fikseeritud proportsionaalne valimispõhimõte. Seega on nende ettepanekute elluviimiseks vaja ühiskonnas ja Riigikogus väga suurt konsensust ning seda arvatavasti kahe Riigikogu koosseisu ajal. Ent igal juhul arvan ma, et seda diskussiooni tuleb alustada juba praegu.

P.S. Öeldu ei pea silmas seda, et praegune valimisseadus on ebademokraatlik. Ta on demokraatlik, võib-olla isegi liiga demokraatlik: igal juhul peetakse proportsionaalset valimissüsteemi demokraatlikumaks kui majoritaarset. Niisiis, etteheited ebademokraatlikkuses pole õigustatud. Praeguse valimisseaduse puudus on muus: ta ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja õiglustundele ning see on palju ohtlikum kui mingisugustele abstraktsetele põhimõtetele või normatiividele mittevastavus. Nii et veel kord: ma ei arva, et minu pakutud reform on demokraatlikum, kuid olen veendunud, et ta vastab palju paremini meie ühiskonna nõudmistele.