Demokraatlikud ühiskonnad on paari viimase sajandi jooksul saavutanud olulise progressi inimõiguste valdkonnas. Kuid nagu demokraatia isegi, inimõigused on kahe otsaga asjad. Nii võib demokraatlikult valitu osutuda autoritaarseks valitsejaks, kes likvideerib demokraatlikud institutsioonid. Ajalugu teab mitmeid selliseid näiteid. Inimõigustega on aga nii, et nad on igaühe õigused, universaalsed ja jagamatud. Suurel patustajal on seaduse silmis samasugused õigused kui pühakul. Probleem tekib siis, kui ühe inimese õigused satuvad vastuollu kaaskodanike turvalisusega. Klassikaline vormel "sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab teise inimese nina" kõlab efektselt, kuid konkreetsetel juhtudel pole nina ja rusika õiguste vahelised suhted nii selgelt piiritletavad.
Kas terrorirünnaku kavandajal on õigus privaatsusele ja kirjavahetuse saladusele? See on raske küsimus ja mõlemad lahendused on problemaatilised. Kui ta ennetavalt arreteeritakse, siis kuidas on sõnavabaduse ja kirjavahetuse saladusega? Ja üldse, võib-olla me tegime ainult nalja? Kui terroriakt on juba sooritatud, siis miks te seda ei hoidnud ära, kuni oli võimalik? Ja need pole hüpoteetilised küsimused, vaid kerkivad üles iga kord, kui keegi arreteeritakse terroriakti ettevalmistamise kahtlusega või isegi kui monitooritakse tema kirjavahetust. Või vastupidi, kui terroriakt saab teoks.
Eriti sensitiivsed on aga need olukorrad, kui kuriteo oleks võinud ära hoida selle informatsiooni alusel, mis oli arsti või juristi käsutuses.
Depressiooni all kannatava Andreas Lubitzi hädad olid arstidele teada. Ta isegi katkestas korra oma piloodiväljaõppe psüühilistel põhjustel. Pärast tema roima avastas politsei ta kodust puruks rebitud haiguslehe. Selle asemel, et ennast ravida, läks Lubitz lennukisse ja tappis koos iseendaga veel 149 inimest. Kes on süüdi? Kas seda kuritegu poleks saanud ennetada? Need küsimused on veel valusamad kui plaanitava terroriakti puhul. Võib ette kujutada, mille pahameeletorm tekiks, kui arst teataks Lubitzi tööandjale tema terviseprobleemidest.
Kus lõpevad sensitiivsed isikuandmed ja algavad ühiskondlikud huvid? Depressioonis inimene on ohtlik, iseendale ja oma lähedastele. Kuid see oht on potentsiaalne ja statistiliselt läheb valdaval enamikul juhtudel oht mööda ilma kedagi kahjustamata. Tema inimõigusi võib aga piirata vaid seadusega ettenähtud korras (mis on riigiti erinev). Kujutame ette, et lennuki kapten ei läinud wc-sse ja lennuk maandus õnnelikult, nii et keegi ei tajunud midagi. Lubitz aga oleks arsti saadetud kirja tagajärjel kõrvaldatud lendudelt, mis suurendanuks tema depressiooni veelgi ning ta tapnuks end oma kodus. Võib karta, et ühiskondlik arvamus ei oleks arsti suhtes just eriti sõbralik.
Kas terrorirünnaku kavandajal on õigus privaatsusele ja kirjavahetuse saladusele? See on raske küsimus ja mõlemad lahendused on problemaatilised. Kui ta ennetavalt arreteeritakse, siis kuidas on sõnavabaduse ja kirjavahetuse saladusega? Ja üldse, võib-olla me tegime ainult nalja? Kui terroriakt on juba sooritatud, siis miks te seda ei hoidnud ära, kuni oli võimalik? Ja need pole hüpoteetilised küsimused, vaid kerkivad üles iga kord, kui keegi arreteeritakse terroriakti ettevalmistamise kahtlusega või isegi kui monitooritakse tema kirjavahetust. Või vastupidi, kui terroriakt saab teoks.
Eriti sensitiivsed on aga need olukorrad, kui kuriteo oleks võinud ära hoida selle informatsiooni alusel, mis oli arsti või juristi käsutuses.
Depressiooni all kannatava Andreas Lubitzi hädad olid arstidele teada. Ta isegi katkestas korra oma piloodiväljaõppe psüühilistel põhjustel. Pärast tema roima avastas politsei ta kodust puruks rebitud haiguslehe. Selle asemel, et ennast ravida, läks Lubitz lennukisse ja tappis koos iseendaga veel 149 inimest. Kes on süüdi? Kas seda kuritegu poleks saanud ennetada? Need küsimused on veel valusamad kui plaanitava terroriakti puhul. Võib ette kujutada, mille pahameeletorm tekiks, kui arst teataks Lubitzi tööandjale tema terviseprobleemidest.
Kus lõpevad sensitiivsed isikuandmed ja algavad ühiskondlikud huvid? Depressioonis inimene on ohtlik, iseendale ja oma lähedastele. Kuid see oht on potentsiaalne ja statistiliselt läheb valdaval enamikul juhtudel oht mööda ilma kedagi kahjustamata. Tema inimõigusi võib aga piirata vaid seadusega ettenähtud korras (mis on riigiti erinev). Kujutame ette, et lennuki kapten ei läinud wc-sse ja lennuk maandus õnnelikult, nii et keegi ei tajunud midagi. Lubitz aga oleks arsti saadetud kirja tagajärjel kõrvaldatud lendudelt, mis suurendanuks tema depressiooni veelgi ning ta tapnuks end oma kodus. Võib karta, et ühiskondlik arvamus ei oleks arsti suhtes just eriti sõbralik.
Kestvussportlane Andreas Günter Lubitz
RSS Feed