MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Inimõigused ja turvalisus

3/27/2015

9 Comments

 
Demokraatlikud ühiskonnad on paari viimase sajandi jooksul saavutanud olulise progressi inimõiguste valdkonnas. Kuid nagu demokraatia isegi, inimõigused on kahe otsaga asjad. Nii võib demokraatlikult valitu osutuda autoritaarseks valitsejaks, kes likvideerib demokraatlikud institutsioonid. Ajalugu teab mitmeid selliseid näiteid. Inimõigustega on aga nii, et nad on igaühe õigused, universaalsed ja jagamatud. Suurel patustajal on seaduse silmis samasugused õigused kui pühakul. Probleem tekib siis, kui ühe inimese õigused satuvad vastuollu kaaskodanike turvalisusega. Klassikaline vormel "sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab teise inimese nina" kõlab efektselt, kuid konkreetsetel juhtudel pole nina ja rusika õiguste vahelised suhted nii selgelt piiritletavad.

Kas terrorirünnaku kavandajal on õigus privaatsusele ja kirjavahetuse saladusele? See on raske küsimus ja mõlemad lahendused on problemaatilised. Kui ta ennetavalt arreteeritakse, siis kuidas on sõnavabaduse ja kirjavahetuse saladusega? Ja üldse, võib-olla me tegime ainult nalja? Kui terroriakt on juba sooritatud, siis miks te seda ei hoidnud ära, kuni oli võimalik? Ja need pole hüpoteetilised küsimused, vaid kerkivad üles iga kord, kui keegi arreteeritakse terroriakti ettevalmistamise kahtlusega või isegi kui monitooritakse tema kirjavahetust. Või vastupidi, kui terroriakt saab teoks.

Eriti sensitiivsed on aga need olukorrad, kui kuriteo oleks võinud ära hoida selle informatsiooni alusel, mis oli arsti või juristi käsutuses.

Depressiooni all kannatava Andreas Lubitzi hädad olid arstidele teada. Ta isegi katkestas korra oma piloodiväljaõppe psüühilistel põhjustel. Pärast tema roima avastas politsei ta kodust puruks rebitud haiguslehe. Selle asemel, et ennast ravida, läks Lubitz lennukisse ja tappis koos iseendaga veel 149 inimest. Kes on süüdi? Kas seda kuritegu poleks saanud ennetada? Need küsimused on veel valusamad kui plaanitava terroriakti puhul. Võib ette kujutada, mille pahameeletorm tekiks, kui arst teataks Lubitzi tööandjale tema terviseprobleemidest.

Kus lõpevad sensitiivsed isikuandmed ja algavad ühiskondlikud huvid? Depressioonis inimene on ohtlik, iseendale ja oma lähedastele. Kuid see oht on potentsiaalne ja statistiliselt läheb valdaval enamikul juhtudel oht mööda ilma kedagi kahjustamata. Tema inimõigusi võib aga piirata vaid seadusega ettenähtud korras (mis on riigiti erinev). Kujutame ette, et lennuki kapten ei läinud wc-sse ja lennuk maandus õnnelikult, nii et keegi ei tajunud midagi. Lubitz aga oleks arsti saadetud kirja tagajärjel kõrvaldatud lendudelt, mis suurendanuks tema depressiooni veelgi ning ta tapnuks end oma kodus. Võib karta, et ühiskondlik arvamus ei oleks arsti suhtes just eriti sõbralik.
Picture
Kestvussportlane Andreas Günter Lubitz
9 Comments
KK
3/27/2015 06:27:14 pm

"Võib ette kujutada, mille pahameeletorm tekiks, kui arst teataks Lubitzi tööandjale tema terviseprobleemidest."
Ma justkui kujutasin ette, et sellise töö puhul on arstid kohustatud tööandjale teatama sellest, et inimene on haiguslehel, et ta ei ole võimeline oma töökohustusi täitma (eeldaksin, et see toimub lausa automaatselt). Kui see pilootide, aga ka näiteks kirurgide, rongijuhtide ja muude suure vastutusega ametite puhul nii ei ole, on ikka kõhe tunne küll.

Reply
MK
3/27/2015 06:34:04 pm

Sellega on natuke see häda jälle, et siis inimene ei lähe arsti juurde, sest teab, et see võib tal töötamise (ajutiselt) ära blokeerida.

Reply
ML
3/28/2015 04:23:37 am

To: KK. Väga vabandan. Teie viimane kommentaar ei läinud millegipärast läbi. Minu settingud on määratud nii, et kõik kommentaarid tulevad automaatselt läbi, ma ei modereeri (olen kustutanud ainult mõned kommentaarid, kus reklaamitakse ehtsaid Rolex replica'id). Ma ei oska seda seletada ega parandada. Püüdes käsitsi Teie kommentaari avaldada, kustutasin selle kogemata sootuks ära. Äkki proovite uuesti?

Reply
KK
3/28/2015 06:21:38 pm

Püüan taastada peamise:
Jah, ega täiuslikku süsteemi ilmselt pole ja alati võib mõni nutikas hull kõik üle kavaldada. Aga vähemalt kord aastas peavad piloodid ju tervisekontrollis käima, nii et päris nende isiklik asi see siiski pole. Samas tundub uskumatu, et varem juba ilmnenud vaimsete probleemidega inimene üldse pääseb lennukit juhtima (kujutagem ette südamehaiget, infarktiohuga noort inimest - tal pole ilmselt mingit lootust lennunduses karjääri teha). Kuivõrd on siin tegemist odavlennunduse "odavusega" - konkurents, madalamad palgad, reegline lõdvenemine?
Ja veel (ka Pireti kommentaari arvesse võttes) - mida oleks öeldud, kui selline asi oleks juhtud Ida- või põlatud Lõuna-Euroopas, näiteks Kreekas või Hispaanias? Siesta, fiesta ja pärast teadagi mis?

Reply
PiretBCN
3/28/2015 09:15:08 am

Töötan Barcelonas ja mul on kaks töölepingut.
Tööleping number 1: tähtajatu (indefinido), 12 kuud aastas, 40 tundi nädalas.
Tööleping number 2: tähtajatu (fijo discontinuo), 10 kuud aastas, 2 tundi nädalas.
Hiljuti murdsin jalaluu. Komberdasin kõigepealt kindlustusfirma poolt määratud eraarsti juurde, et saada kiiremat arstiabi ning lõpuks ka riigiarsti juurde, et saada haigusleht.
Ise arvasin, et kaheks tunniks nädalas pole haiguslehte vaja, kannatan ära. Arst pomises, et minu soov on ebaseaduslik, aga avaldas lootust, et "äkki keegi ei saa teada".
Paar päeva hiljem küsis mult ootamatult teise töökoha raamatupidaja: "Kuule, kas sa oled haiguslehel või?" Samuti sain kõne, kus tuli lühidalt öeldes ette ja taha oma vastutustundetut käitumist välja vabandada. Pidin siis vormistama ka haiguslehe selleks kaheks tunniks.
Barcelonas ei ole võimalik olla haiguslehel ja seda varjata. Samuti ei ole võimalik olla haiguslehel ühes kohas, aga mitte teises. Kui ma haiguslehte ei esita, siis lihtsalt helistatakse sotsiaalkindlustusest ülemusele (loomulikult ei öelda, mis mul viga on!).
Kuidas see on võimalik "Ordnung muss sein" Saksamaal ja veel riiklikus lennufirmas?
p.s. Minu tööst ei sõltu inimelud.

Äkki keegi, kes on Saksamaal haiguslehel olnud, oskab asja paremini kommenteerida?

Reply
Arvi
3/30/2015 03:53:38 am

Eks haigusleht ole probleemi nähtav osa. Faz.de-d "lehitsedes" nägin, et nenditi sealgi: ega inimese sisse ei näe. Ka ilma paberiteta juhtub asju, iseasi, kui palju me nendest teadlikuks saame. Pealispindsel kompamisel jäi mulje, et alpid ja lendamine olid tema suured meelisasjad. Siit võib tuletada ka personaalse elufilosoofia väärtusratsionaalse otsuse võimaluse olemasolu: elu ilma ... pole midagi väärt. Lahendusvahendid on erinevad, kes joob, kes lendab kuhugi vastu. Võimalik on ka see, et teised pardal olijad ei puutu asjasse - kas on võimalik sellise lennukiga kergelt üksi saada sõita?

Reply
PiretBCN
3/31/2015 01:32:11 pm

Ma arvan, et mingi osa shokist tuleb mul lihtsalt ka sellest, et tegemist oli SAKSA piloodiga. Saksa lendurid ei kuku alla ja kohe kindlasti ei kukuta teisi alla. Suur osa minu lennureisidest on toimunud Lufthansaga ja sakslased lendavad väga hästi, väga puhtalt. See on fakt. Kui see sama tragöödia oleks toimunud näiteks Aeroflotiga, siis oleks mul kindlasti kuskil aju tagasopis mõte "mingist juua täis distsiplineerimatust vene idioodist". Poliitiliselt korrektses maailmas ei hakkaks ma seda mõtet muidugi igal pool väljendama, aga ta oleks olemas.
Meie Alfons Rebase lätlasest kolleeg Briti salateenistuses oli muide endine Luftwaffe piloot: http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Jungle Minu jaoks häbistas Andreas oma rahvuse lennutraditsiooni ja Balti riikide viimast sõjajärgset appikarjet.

Reply
Kristel
4/4/2015 05:52:26 pm

"Depressioonis inimene on ohtlik, iseendale ja oma lähedastele." Kust pärineb selline info? Selge on, et sügavas depressioonis inimene võib vigastada ennast, kuid teiste vigastamine küll sümptomite hulka ei kuulu. Lubitzi puhul on meedias olnud ka juttu häälte kuulmisest. See viitab sellele, et tal võis olla veel tõsisem ning diagnoosimata vaimuhaigus või ravimi kõrvaltoimetele. Depressioon on tänapäeva maailmas väga levinud haigus (enamasti küll kergemal kujul). Kui kuulutada kõik need inimesed ühiskonnale ohtlikuks (või potentsiaalselt ohtlikuks) ja seega vastutusrikastele töödele sobimatuks, siis pole enam piisavalt inimesi selliste töökohtade jaoks. Samuti peaks sellise loogika järgi ebasobivad olema ka tugeva stressi all kannatajad. Kes meil siis üle jääb?

Reply
ML
4/5/2015 02:10:24 am

Hea Kristel,

Tänan selle kommentaari eest. Ootasin midagi sellist, ja kartsin samuti. Kõigepealt tahan öelda, et suhtun võõristusega igasugusesse internetimeditsiini (nagu juba internetieelsel ajastul ütles minu kadunud tädi, kes oli arst: "Diagnose durch die Hose". Eriti aga puudutab see netipsühhiaatriat, mis paraku on väga levinud ka meie küberruumis.

Kõigepealt suitsiididest. Kahel mu kolleegil (üks mulle üsna lähedane inimene) on lapsed sooritanud enesetapu just sügavas depressiooniseisundis. Ja ma tean, kui raske see oli nende vanematele ja kõigile lähedastele. Statistilised andmed on riigiti väga erinevad, kuna paljudes riikides ei peeta depressiooni haiguseks, kuid arvestuslikult 40-60% enesetapjatest kannatasid depressiooni all. See muidugi tähendab ka seda, et 40-60% enesetapjatest ei kannatanud depressiooni all või vähemalt ei ole sellest teada saanud. Kuid see, et märkimisväärne osa enesetapjatest kannatab depressiooni all, ei tähenda, et enamikul depressiivikutel on kalduvus enesetapuks. Vastupidi, neist valdav enamik ei ole suitsiidsed. Nagu ma juba kirjutasin oma postituses ja tahan veel kord rõhutada, kui me räägime statistilistest ohtudest, on tegemist potentsiaalsete nähtustega, mis ei anna õigust eelarvamuslikuks suhtumiseks.

Nüüd depressiooni ja vägivalla seosest. Jällegi, valdav enamik depressiooni all kannatavaid inimesi ei ole vägivaldsed, võib-olla isegi vähem vägivaldsed kui "normaalsed". Vägivaldne inimene tahab mõjutada teist. Raskes depressioonis inimesel aga on tihti teistest üldse ükskõik. Ent kui me vaatame seda statistikat jällegi teiselt poolt, siis näiteks valdav osa koolitulistajatest, noaga pussitajatest, pantvangivõtjatest koolides on kannatanud depressiooni all ja võtnud antidepressante või loobunud nende võtmisest. Siin on üks nimekiri: http://ssristories.org/index1.php, kus 64 esimest juhtumit käsitlevad koolivägivalla erinevaid vorme ning kõik on seotud AD võtmisega või võõrutamisega. On olemas koguni vandenõuteooria, et just antidepressandid tekitavad vägivalda. Samas tavaliselt ei võeta AD ainult lõbu pärast, pealegi nt USAs on nad enamasti retseptirohud.

Kõike seda kirjutasin mitte selleks, et kuidagi halvustada või marginaliseerida depressioonis inimesi, vaid et juhtida tähelepanu probleemile, millesse minu meelest tihti suhtutakse kergemeelselt. Depressioonis inimesega on raske, kuid ta vajab oma lähedaste tuge.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman