Sellel aastal juhtus esimest korda, et oma semiootikaloengutes jõudsin oma programmi läbi võtta enne semestri lõppu ning viimase loengu pühendasin hoopis jõuluvanale. Nüüd otsustasin selle põhjal ka postituse teha. Tudengid võivad seda kasutada õppematerjalina, aga kahjuks vastavat küsimust eksamil siiski ei tule.

Nii kümmekond aastat tagasi oli meil moes jutt, et okupatsiooniajal olid jõulud küll keelatud, aga meie peres neid salaja ikkagi pühitseti ja kardinatega kaetud akende taga küpsetasime jõuluroogi, põletasime küünlaid, laulsime jõululaule jne. Ja otse loomulikult ei käinud meil mingi näärivana, aga ikka jõuluvana. Niisiis, ettetõmmatud kardinate taga on hubane ja turvaline eestimeelne maailm piparkookide, seaprae ja jõuluvanaga, akna taga aga möllab vaenulik ja ohtlik okupatsioonirežiim oma nuhkide ja näärivanadega.

Näärivana seostub okupatsioonirežiimiga (nagu kirjutas tänases Delfis Tiit Made: "okupatsiooni ajal Eestisse sissetunginute poolt kaasa toodud Ded Moroz ja Snegurotška"), ja seda mitte ainult Eestis. Nt siin on Praha Kommunismimuuseumi plakat. Näärivana vikatimees toob surma, mine sa tea, milliseid kingitusi veel tema kotis leidub.

Peab tõdema, et ettekujutus südamlikust ja ohutust jõuluvanast on väga hiljutine ning kujunes lõplikult  välja alles taasiseseisvuse ajal. Traditsioonilisem jõuluvana on küll lahke, aga samas karm ja õiglane, ning lapsed peavad teda korraga ootama ja kartma. Muidugi pole tal vikatit -- ega ta mingi sadist-näärivana pole, kuid tema püsiatribuudiks on vits. Viimastel aastatel on Eesti jõuluvanad vitsast loobunud ja selline otsus on lausa ametlik.

"Linnavalitsuse ees esines ka esimene ametliku koolituse läbinud Rakvere jõuluvana Osvald Hüüs, kes oli just naasnud jõuluvanade kongressilt Pärnus.
“Tänapäevane jõuluvana peab olema selge diktsiooniga, ei tohi kaasas kanda vitsa, käia päkapikumütsiga ega ukse taga prõmmides lõhkuda,” jagas Hüüs jõulumehetarkusi."

Suurt rolli jõuluvana "rebrandingus" mängis globaliseerumine: Disney pildid ja multikad ning laiemalt Põhja-Ameerika popkultuur Coca-Colaga ja Hollywoodiga.

Kuid veel sõjaeelses Eesti Vabariigis oli teisiti -- vits oli au sees:

 "20. sajandi esimestel kümnenditel oli jõuluvana teistsugune, kui me praegu teame: rõivastuseks pahupidi keeratud kasukas, karvamüts, vildid, labakud. Habe valmistati linapeost. Vitsakimp oli olulisem kui kingikott. Jõuluvana oli samasugune tubliduse kontrollija kui sanditajad. Vits ei olnud kostüümielement, seda kasutati teinekord tõepoolest mõnele nähvamiseks."

Fikseerime siin kaks olulist elementi: pahupidi riided ja vits on olulisemad kui kingitused. Pahupidi riided on ümberriietumise kõige lihtsam ja samas ka radikaalseim vorm. Sellega loobutakse enda identiteedist, esinedes kellegi teisena. Nii olevat keskaegsel Venemaal timukas oma tapatööd tehes olnud alati pahupidi rõivastuses. Teine näide aga on hästi dokumenteeritud idaslaavlastel. Oli selline komme, et metsas ära eksides pannakse riided pahupidi selga, et ära petta metsavaim, kes tahab neid hukutada: pahupidi riietuses näeb ta ise välja metsavaimuna. Jõulu- ja näärivana on seotud külma ja metsaga.

Põhja-Euroopas on üks jõuluvana kuju lätteid Odin, kuid ta tuleb alati koos abilistega, kelleks on tavaliselt Odini loomad -- hundid. Hiljem nendevahelised funktsioonid jagunesid ning vana sai põhimõtteliselt heaks, aga abiline kehastas võõrast ja ohtlikku. Nii esineb paljudel germaanlastel siiamaani jõuluvana koos oma mustanahalise abilise, Zwarte Pietiga, keda kujutatakse neegripoisina (möödunud aastal lahvatas Hollandis skandaal, kuna see kuju solvavat mustanahalisi hollandlasi, samas on keelu all ka neegripoisi nimetus; hea näide selle kohta, kuidas uus mütoloogia võitleb vanaga).

Sõbralikud päkapikud on jälle disnilikult hollywoodliku kultuuri produkt. Enne seda olid päkapikud ja jõuluvana eraldi mütologeemid. Päkapikud on üldiselt sõbralikud, kuid neil on siiski teatud rudimendid: ühelt poolt toovad nad kingitusi, teiselt poolt aga nad nuhivad laste järele ja kannavad jõuluvanale kõik ette, kes märgib saadud informatsiooni oma raamatusse üles. Siin on selge allusioon Piibli eluraamatule (Johannese Ilmutusraamat 20.12-15), järelikult läbi jõuluvana kumab jumala kuju, kuid juba mitte germaanlaste Odin, vaid Piibli Jumal. Ja jällegi on jõuluvana siin teatud mõttes kohtumõistja rollis: ta mitte üksnes autasustab häid, vaid ka karistab halbu.

Mütopoeetilise loogika järgi võib aga see, kes on ühel või teisel moel halvaga seotud, ise samuti olla halb, ning siit kujuneb välja pahelise jõuluvana kujund, mille arendamises on jällegi suur roll Hollywoodil. Vrd nt 2003. aasta filmi "Bad Santa", kus on kõik pahupidi pööratud: jõuluvana ei ole kingitustetooja, vaid varas, lisaks veel joodik ja liiderdaja ning tema käsilane on mustanahaline kääbus.

Siiamaani pole me aga maininud põhilist pärimust, mis jõuluvanaga on seotud. Miks ta on Santa Claus? Santa Clausi prototüüp on reaalne inimene, Myra linna peapiiskop (linn asub praeguse Türgi territooriumil, tollal oli aga linn Lüükias provintsis; mistõttu on ta vene õigeusu traditsioonis Николай Мирликийский). Ta abistas vaeseid ning kuulsaim temaga seotud lugu on sellest, kuidas ta päästis orjusest (ja prostitutsioonist) kolm vaest kristlikku piigat, kellel polnud kaasavara. Ta olevat kolm korda salaja öösel toonud -- või lausa visanud läbi akna -- kuldmünte täis rahakoti, mis lubas neidudel mehele minna.

Ühe versiooni järgi tahtis tüdrukute isa välja selgitada, kes see salajane heategija on, ning korraldas öösel varitsuse. Kuid püha Nikolaus oli kavalam ja ei visanud kolmandat rahakotti läbi akna, vaid korstna kaudu. Sealt sattus see noorima tütre suka sisse, mis oli tulekolde ette kuivama pandud. See fantastiline lugu peegeldub paljudes jõuluvanaga seotud süžeedes, kuid siin puudub peamine: jõulud.

Võib arvata, et kristlikus maailmas kontamineerus Püha Nikolause lugu evangeelse kolme kuninga looga. Kolm kuningat tulid jõulutähe juhatusel sõime, kus sündis Jeesuslaps, ja nad tõid talle kingitusi.

Katoliku traditsiooni järgi on need kolm kuningat Melchior, Balthasar ja Caspar, ning nad tõid Jeesuslapsele kingitusi: mürri, viirukit ja kulda -- kui prohvetile, preestrile ja kuningale.

Need kolm kuningat on iseenesest enigmaatilised kujud. Kes nad on, kust nad tulid ja mis on see täht, mis juhatas nad Petlemma lauta? Nende küsimuste üle on pead murtud sajandeid, kusjuures sõna on võtnud mitte üksnes teoloogid, vaid näiteks ka astronoomid. On arvatud, et nad tulid praeguse Lõuna-Iraagi territooriumilt, st kandist, kust tuli Aabraham, Jeesuse ja kõikide juutide (aga ka moslemite) esiisa.

Üks probleeme on aga see, et tol ajal polnud seal kandis mingeid kuningriike ning evangeeliumis figureerivad nad hoopis maagide (st nõidade) nime all. Nõid on aga kristlikus traditsioonis halb asi ning nii on neist saanud Hommikumaa targad. Hiljem on neid interpreteeritud kui kolme maailmajao esindajaid (siin muidugi tekib küsimus, kuidas üks ja sama täht võis juhatada kolme meest eri paikadest samasse kohta ja veel samaaegselt, aga imesid juhtub, eriti jõuluajal).

Arvatavasti sulas Püha Nikolause kuju kokku Hommikumaa tarkadega ja nii tekkis jõuluvana oma kingikotiga. Kuid kingikotil on ka teine allikas: see on küllusesarv. Küllusesarvest saab igasuguseid hüvesid, ennekõike toitu, aga ka rikkust. Keskajal assotsieerus see püha graaliga: kes sellest jõi, sai patud andeks ja igavese elu. Kuid juba antiikajal oli küllusesarvel ka teine tähendusväli, mis oli seotud Plutosega, põllumajandusjumalanna Demeteri pojaga, jõukuse jumalusega. Tavaliselt kujutati teda noormehena, mõnikord lausa poisikesena, kes hoiab küllusesarve. Kuid juba Kreekas hakkas ta assotsieeruma surmavalla jumala Plutoniga. Nagu küllusesarv, ei saa ka jõuluvana kott kunagi tühjaks.

Kingitustega on seotud omaette oluline küsimus. Miks neid tehakse? Enda lõhkikinkimise probleem ei ole sugugi seotud üksnes meie tarbimisühiskonnaga. Nn traditsioonilistes ühiskondades, mis on rajatud kinkimisele (potlatch), on see probleem veel palju akuutsem. Kuid kingitustest võiks ükskord eraldi kirjutada.

Nüüd aga tuleme tagasi kummalise jõulu- ja näärivana vastuseisu juurde. Alguses mainisime, et Eesti ühiskond (vähemalt osa sellest) tajus näärivana kui okupatsioonisümbolit. Sellele tuleb lisada, et ka vastaspool on tihti jõuluvana suhtes meelestatud pehmelt öeldes mitte kõige sõbralikumalt. Jõuluvana on paheline pedofiil, erinevalt kombekast ja kargest näärivanast. See on amoraalse Geiroopa ja Usraeli diversioon ning näeb ta välja umbes nii:

Kui jõuluvana on nii paha ja ohtlik, siis peab talle vastupanu osutama, ning kes muu peaks seda teostama kui näärivana. Näiteks nii:

Näärivana suur rusikas sümboliseerib vene ütlust, et headus peab olema rusikatega. Kuusk aga osutab jõuluvana perverssele seksuaalsusele. Järgmisel pildil on näärivana juba Kalašnikoviga ja on selge, miks jõuluvanasid tuleb hävitada: nad on USA kodanikud.

Ning lõpuks pilt pealkirjaga "Sel ööl otsustas kuri Santa Claus ületada Venemaa piiri".

Kõige kummalisem nendel piltidel on see, et hea näärivana on nii verejanuline. Ta toob surma ja ilmselt naudib seda.

Idaslaavi folklooris on Moroz personifitseerituna kuri ja tappev vaim. Veel 19. sajandi keskel kirjutas Nikolai Nekrassov poeemi "Moroz punanina", kus metsavaim Pakane tapab lesknaise. Alles 19. sajandi teisel poolel hakkasid tekkima pseudorahvuslikud süžeed heast näärivanast. Selle kultus kujunes aga välja alles Nõukogude Liidus 1930. aastate teisel poolel, kuid see on eraldi põnev süžee, millest kunagi teine kord.

Praegu aga peatume viimasel teemal, mis seostab nääri- ja jõuluvana sokuga. Nääri- ja jõulusokku jooksid lapsed Eestis, ning see näärisokk ei olnud seotud okupatsioonivõimuga: jõulude ajal oodati vana, nääride ajal joosti sokku. Sellegipoolest on jõulu- ja näärisokk otseselt seotud vastavate vanadega. Ja siin näeme jällegi kahe, võib-olla isegi kolme mütoloogia kontaminatsiooni: ühelt poolt on tegemist Skandinaavia mütoloogiaga, Julbockiga, kellega on seotud ka selline traditsioon, et temast tehakse õlgkuju, mida hiljem põletatakse. Huvitav, et praeguses poliitkorrektses Rootsis, kus kardetakse, et jõuluvana võib kedagi solvata, on paganlik Julbock endiselt au sees.

Teiselt poolt aga seostub Julbock patuoinaga, kelle kohta loeme Moosese 3. raamatust 5-22:

"Ja Aaron heitku liisku nende kahe siku vahel: üks liisk Issandale ja teine liisk Asaselile! Siis Aaron toogu esile see sikk, kelle liisk määras Issandale, ja  valmistagu see patuohvriks! [...] toogu esile elus sikk ja Aaron pangu oma mõlemad käed elusa siku pea peale ja tunnistagu tema peal üles kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pangu need siku pea peale ning saatku see ühe kõlvulise mehe käe kõrval kõrbesse: sikk kannab enesega kõik nende patud tühjale maale; sikk lastagu kõrbes lahti!

Nagu Julbock, pidi ka see sikk hävima, kuid temaga koos hävisid kogu rahva patud.

Ning kolmas semantiline väli seob teda Bakchosega, kellel on ka omapärane seos sokkudega. Vrd järgnevat pilti jõuluvanast: ta ratsutab lumes siku seljas, kuid on riietatud ja kujutatud Bakchosena.

1897. aastal saatis 8-aastane Virginia O'Hanlon ajalehele "The Sun" oma kuulsa kirja küsimusega, kas jõuluvana on olemas, ning sai sellele veel kuulsama vastuse. Omalt poolt võin ainult lisada: on küll, Virginia, ja veel kuidas.

Üldiselt ma oma blogis reklaami ei tee ja olen ära öelnud mitmele vastavale palvele. Kuid seekord teen erandi, kuna politoloogiamagistrant Karin Kuum võttis mult sõnad suust.

Olen ammu huviga jälginud, kuidas Reformierakond muutub järjest sotsialistlikumaks, eirates turumajanduse põhimõtteid (kõiksugused natsionaliseerimised ja riiklikud suurfirmad), samas kui SDE esitab üsna sageli parempoolseid seisukohti (näiteks Sven Mikseri kaitsepoliitilised vaated). Mõlemal poolel aga on need vaated ja teod vürtsitatud kõlavate, kuid ebasiiraste loosungitega. Olen nõus Karin Kuumaga selles osas, mida ta kirjutab Jevgeni Ossinovski kohta, mis aga puudutab Jürgen Ligit, siis pean tunnistama, et ta suutis mind üllatada, rakendades Eesti hariduses sotsialistliku põllumajanduse mudelit.

Viimastel päevadel on minu käest korduvalt küsitud, miks Ossinovski (mõeldud on ministrit) nii teeb? Kas ta on päris lolliks läinud? Kas ta tahab lõhkuda valitsust, moodustada uue valitsuse Keskerakonnaga, on koguni väljendatud kartust, et ta teeb seda Venemaa mõjuagendina, loomaks Eestis putinimeelne valitsus.

Üldiselt pole ma Jevgeni Ossinovski usaldusisik ega hingetohter, nii et ma ei tea, mis tal täpselt hinges on ja võin ainult oletada. Ja seda oletust olen väljendanud suuliselt ning nüüd teen seda ka kirjalikult. Ei, ma arvan, et Ossinovski talitab väga targalt, küüniliselt, kuid targalt. Tema eesmärk on see, et sotsid väldiksid IRLi saatust. IRL on käitunud koalitsiooni pailapsena ja tulemus on see, et kõik valitsuse problemaatilised sammud ja otsesed ebaõnnestumised jagatakse avalikus arvamuses Reformierakonna ja IRLi vahel. Sealjuures saab IRL isegi suurema portsu, samas kui plusspunktid jätab RE tagasihoidlikult endale. See ei ole Ossinovski jaoks vastuvõetav stsenaarium ning ta lähtub erakonna huvidest. Küünilisus aga seisneb selles, et ta ühelt poolt seab erakonna huvid kõrgemale riigi huvidest, teisalt aga pole tema eskapaadid siirad. Valitsust ta lõhkuda ei taha (isegi kui tahaks, siis ikkagi praeguse Riigikogu koosseisuga hääled ei tule kokku).

Ossinovski eesmärk on olla valitsuses, koguni minister, samal ajal aga esineda meedias kui opositsionäär, kellel on kindlad ideed ja plaanid, kuid reaktsiooniline valitsus ei lase neid teostada. Ning ta on selles edukas, naiivsed kommentaatorid lähevadki õnge. Vrd nt värsket kommentaari:

Tiiu Kahar
14.12.2015 07:47
Nüüd asutakse Ossinovski kallale. kes on julge välja ütlema ja kellel on puhas südametunnistus. See ei meeldi valitsevale klikile, kes ei taha millegi eest vastutada, ainult oma tegusid õigustada.

Ja selliseid kommentaare on veelgi. Päris hea saavutus ka isiklikus plaanis: kuuluda korraga "valitsevasse klikki" ja selle õiglaste kriitikute hulka. Tegu on täpse arvestusega: politoloogina tunneb Jevgeni Ossinovski hästi Eesti valija psühholoogiat ja oskab sellega manipuleerida.

Imesid juhtub. Nagu ütles Gogol, harva, aga juhtub. Nimelt sain endalegi üllatuseks PUTi.