MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Veel kord enesetappudest ja nende politiseerimisest

5/22/2013

3 Comments

 
Eelmises postituses paljastasin Delfis publitseeritud valed, kusjuures probleem ei olnud sugugi vähetähtis: tegemist on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, mille New York Times'is püstitasid David Stuckler ja Sanjay Basu. See teema sai kummalise järelkaja, nimelt avaldas EPL-Delfi intervjuu Stuckleriga, kusjuures kaks ajakirjaniku küsimust praktiliselt kattusid minu etteheitega.
        Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
        Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
        Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
        Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
        Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks.  Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe.  Kõigepealt üldine pilt.

Picture
Muutus suitsiidistatistikas (1995-2009; OECD andmed)
Pean tunnistama, et olin rabatud, kui nägin Eestit suitsiidiarvu vähenemise võimsa liidrina OECD maades, ning see tendents säilis ka järgmises aastal, kuid tõin siin ära nimelt selle graafiku, kuna 2010. aasta kohta pole millegipärast märgitud Lõuna-Korea positsiooni. Vaatame siin võrdluseks Eesti ja Lõuna-Korea dünaamikat, kasutades Eesti Statistikaameti ja OECD andmestikku:
Picture
Suitsiidide dünaamika Eestis ja Lõuna-Koreas (1995-2010)
Tegelikult piisaks juba sellest , et tunnistada Stuckleri ja Basu tees ümberlükatuks, kuna see on tegelikkusega karjuvas vastuolus.
        Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab.  Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
        Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
       Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
       Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.
Picture
Kuid tuleme nüüd tagasi Eesti ja Lõuna-Korea juurde. Siiamaani me lähtusime enesestmõistetavana tunduvast arusaamast, et enesetapud on halvad ja nende kasv on ühiskonnas aset leidvate negatiivsete protsesside indikaator. See tundub ju niivõrd ilmne, kuidas siis veel. Siiski ei maksa kiirustada. Kui me vaatame Korea arengut teistes sfäärides, näeme, et see oli üsna positiivne. Veelgi enam, ÜRO koostatud Inimarenguaruandest näeme, et terves reas valdkondades on Lõuna-Korea maailmas kõige kiiremini arenev ning üldine inimarenguindeks (IAI) on Lõuna-Koreal maailmas võimsalt esimene (vrd eriti Fig 2, lk 12; Tab 1.2, lk 27 ja Tab 3.1, lk 64). Teisisõnu, nendel samadel aastatel, kui IAI kasvas 30%, tõusis enesetappude arv 150% võrra.
        Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.
3 Comments

Kasinus, valed ja NYT

5/16/2013

0 Comments

 
                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

    After the Soviet Union dissolved, in 1991, Russia’s economy collapsed. Poverty soared and life expectancy dropped, particularly among young, working-age men. But this did not occur everywhere in the former Soviet sphere. Russia, Kazakhstan and the Baltic States (Estonia, Latvia and Lithuania) — which adopted economic “shock therapy” programs advocated by economists like Jeffrey D. Sachs and Lawrence H. Summers — experienced the worst rises in suicides, heart attacks and alcohol-related deaths.
    Countries like Belarus, Poland and Slovenia took a different, gradualist approach, advocated by economists like Joseph E. Stiglitz and the former Soviet leader Mikhail S. Gorbachev. These countries privatized their state-controlled economies in stages and saw much better health outcomes than nearby countries that opted for mass privatizations and layoffs, which caused severe economic and social disruptions.
Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).
Picture
            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:
Picture
                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.
Picture
    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).
Picture
                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.
0 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman