​Harva on linnavolikogu istungitel põhimõttelisi debatte sotsiaalpoliitilistel teemadel. Enamasti ollakse üksmeelsed detailplaneeringute, teedeparanduse jms küsimustes. Mõnikord on üksmeel ka linna seisukohast eksistentsiaalsetes küsimustes, nagu näiteks tselluloositehase rajamisega seotus. Mõnikord lahknevad aga arvamused ka majandusküsimustes, nagu näiteks kuhu ja kuidas rajada bussijaam, kas lähtuda linnaelanike või kinnisvaraarendajate huvist (punnisime küll vastu, nii palju kui saime, kuid arendajate huvid osutusid kaalukamateks).

Eile (28.06) aga oli haruldane juhtum, kus sattusid vastamisi erinevad ideoloogiad. Nimelt käib jutt linnavolikogu otsusest: "Loa andmine sotsiaalmajade rajamise projektis osalemiseks". Mina parempoolse poliitikuna olen alati sellistele projektidele vastu seisnud, kuid antud juhul sundisid mind repliigiga esinema järgmised selle otsuse õiendis sisalduvad formuleeringud:

"Alaeesmärk on tagada sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud isikutele ja peredele nende vajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus seni, kuni nende iseseisev toimetulek on paranenud ning nad on suutelised ise endale eluruumi tagama ja sellega kaasnevaid kohustusi täitma.

Sihtrühma liikmed:
- asenduskoduteenuselt ellu astunud noored;
- erivajadusega isikud;
- töövõimekaotusega isikud;
- lasterikkad pered;
- üksikvanemaga pered;
- kinnipidamisasutusest vabanenud isikud;
- sõltuvusprobleemidega toimetulekuraskustes isikud;
- õnnetusjuhtumi tagajärjel eluruumi kaotanud isikud;
- eakad
jt, kes vajavad kohaliku omavalitsuse üksuse abi endale või perekonnale eluruumi tagamisel."

Minu vastuväited puudutavad kahte punkti. Esiteks, siin on ühte patta pandud täiesti erinevate vajaduste ja huvidega inimrühmad. Ma võin nõustuda sellega, et nad on kõik sotsiaalselt haavatavad ning ühiskond võiks erinevate meetmetega neile tuge pakkuda, kuid töövõime kaotanud, erivajadustega ja eakad inimesed vajavad täiesti teistsugust hoolt kui kinnipidamisasutusest vabanenud ja sõltuvusprobleemiga inimesed, ning ma ei arva, et nende ühe katuse alla viimine oleks hea mõte. Eriti aga paneb mind nördima, et sinnasamasse tahetakse panna üksikvanemad ja lasterikkad pered (umbes et "Noh, asotsiaalid! Vaadake, kuidas riik ja Tartu linn teie eest hoolitsevad!").

Teiseks, mure Eesti laste ning eriti suurperede laste üle on vaevanud mind alates taasiseseisvumisest. Lapsed ei tohi kannatada vanemate piiratud sissetulekute pärast. Sotsiaalmajad ja muud analoogsed programmid toovad vaid näilise leevenduse. Tegelikult kujutavad nad endast vaesuslõksu -- sotsiaalmajast nii kergelt ei pääse ja jutud "iseseisva toimetuleku paranemisest" sotsiaalmajades on silmakirjalikud. Sellele tuleb lisada neis hoonetes elavate perede sotsiaalse stigmatiseerimise, mis on eriti ebaõiglane nimelt laste suhtes.

Repliigi reglement lubas mul välja öelda vaid põhiideed argumentatsioonita, kuid mul on hea meel, et minu kohmakas sõnavõtt jõudis vähemalt mingil määral kohale. Ei, see mõjutanud kuidagi hääletustulemusi, minagi ei hääletanud vastu, vaid ei osalenud selles hääletamises. Sellegipoolest teatud mõju sellel oli. Igatahes sotside raskekahurvägi Marju Lauristin pidas vajalikuks anda mulle vastulöök (ei puutu eriti asjasse, kuid siiski: pean Marju Lauristinist lugu juba nõukogude ajast peale -- ta on aus ja põhimõtteline inimene ja see väärib kindlasti austust, kuid meie põhimõtted on mõnes küsimuses väga erinevad).

​Oma emotsionaalses sõnavõtus ei varjanud Marju Lauristin oma nördimust. Tema vastuväited puudutasid kahte seika (kahjuks ei ole mul istungi protokolli, pean tuginema oma mälule). Esimene osa ei olnud minu meelest üldse eriti relevantne, kuna rääkis sõnadest, mitte asjadest. Nimelt jäi Lauristinil millegipärast mulje, et ma reageerin reflektoorselt sõnale 'sotsiaalne'. Teine osa oli aga põhimõttelisem, nimelt väitis ta, et paljudel lasterikastel peredel on sotsiaalmaja ainuke võimalus, kuna ükski pank ei anna neile laenu. See on minu meelest väga julge üldistus, mis ei rajane faktidel. Spetsiaalselt helistasin tuttavale pankurile ja ta kinnitas, et enamasti antakse küll ning ta on ise ka andnud.

​Ja nüüd väljaspool punkte. Ma tunnen hulka lasterikkaid perekondi, mul on endal viis last, lasterikkad pered on kõikidel mu tütardel. Minu tuttavate hulgas on samuti paljudel paljulapselised pered ning nii mõnelgi neist ei ole materiaalne olukord kiita. Kuid ma ei tea ühtegi juhust, kus lasterikas pere tahaks elada sotsiaalmajas. Ning mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu suhtumine lastesse kui takistusse. Lapsed on rõõm ja rikkus, ehkki nii mõnigi kord ei ole see rikkus materiaalne.

Kui lugeda eesti sotsiaalmeediat ja eriti neid kommentaare, mida mõnikord nimetatakse vihakommentaarideks, siis kogu nende mitmekesisuse juures (näiteks käib võrdlemisi kõva madin islamofoobide ja antisemiitide vahel) on siiski mõned teemad, mis neid ühendavad. Ning üks nendest on kindlasti George Sorosi vihkamine. Temast on moodustatud koguni üldnimi, nii et lisaks infernaalsete omadustega varustatud Sorosile tegutsevad ka igasugused soroslased. Üks linnahull ei nimeta mindki kunagi teisiti kui soroslaseks. Milles täpselt minu soroslus seisneb, ei ole vähemalt mulle selge: ma ei jaga paljusid Sorosi vaateid ei filosoofia ega majanduse valdkonnas ning Soros ei ole mind kunagi ei otseselt ega kaudselt finantseerinud.

Asjale lisab vürtsi see, et kõik need Sorosi-vastased postitused on võimalikud tänu internetile, samas kui Eesti interneti arengus on Sorosil oluline roll, tema initsiatiivil avati Eestis avalikke netipunkte, ta toetas ka Tiigrihüpet. Tema avatud ühiskonna kontseptsioon tähendas ennekõike vaba juurdepääsu informatsioonile ja sõnavabaduse laiendamist elektroonilisele meediale.

​Möödunud kuul käisin ma Ungaris, pidasin loenguid ja esinesin konverentsil kahes Budapesti ülikoolis, k.a Viktor Orbáni alma mater'is Loránd Eötvösi Ülikoolis. Sealsed õppejõud, sealhulgas need, kes pidasid Ungari pagulaspoliitikat õigeks, olid väga nördinud Orbáni kahepalgelisuse pärast: ise ta käis Sorosi rahaga tudengina välismaal õppimas, aga praegustelt noortelt võtab selle võimaluse ära (kontrollisin igaks juhuks üle, tõepoolest käis).

Kui ma googeldasin Sorost inkrimineerivaid süüdistusi, leidsin üllatavalt vähe märkusi tema finantstegevuse kohta, mis on minu meelest tõepoolest vähemalt problemaatiline. Valdav osa Sorosi-vastaseid süüdistusi on seotud kas pagulaskriisiga (umbes et Soros kas toob ise pagulasi või vähemalt finantseerib nende sissevedu Euroopasse) või tema globalismiga, mis seisneb selles, et ta tahtvat kogu Euroopa võimu tsentreerida Brüsselisse, allutada rahvaid Brüsseli diktaadile, hävitada põlisrahvaid vms. Mõlemal juhul opereeritakse kas otseselt võltsitud või kontekstist välja rebitud tsitaatidega, kusjuures ühed ja samad valesüüdistused levivad sadades, kui mitte tuhandetes postitustes. Tegemist on tüüpilise valeuudiste spinnimisega, kusjuures algallikad on enamasti USA ja eriti Ungari rämpsmeedias (liberaalne antikommunist Soros olevat apokalüptiline satanist, illuminaat, kommunist, nats, SS-lane, vabamüürlane jne). 

Nüüd aga sellest, mida Soros tõepoolest ütleb ja tahab. Õnneks on olemas tema enda tekst, mille ta hiljuti kandis ette EL nõukogu välisasjade nõukogu ees (29.05.2018). Seda teksti on laialt tiražeeritud, refereeritud ja analüüsitud. Siin väljendab ta täpselt ja ühemõtteliselt oma vaateid meid huvitavatel teemadel.

Soros alustab sellega, et Euroopa Liit on sügavas kriisis. Sorosi sõnul ei ole see kriis juhuslik ega pealiskaudne, vaid eksistentsiaalne: "Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti."

Ning selles kriisis ei ole süüdi niivõrd vastutustundetud populistid, kes vaid osavalt kasutavad ära avanenud võimalusi, kuivõrd Euroopa Liid ise. Muide, see on täpselt see, mida ma olen erinevatele auditooriumidele juba tükk aega rääkinud: Brexit ei ole üksnes David Cameroni ja Briti konservatiivide läbikukkumine, vaid ka Euroopa Liidu ja isiklikult Jean-Claude Junckeri läbikukkumine. Kuid tagasi Sorosi juurde. Pärast kriisiolukorra lühikirjeldust esitab Soros enda programmi. Ja siin ma tahan piirduda otseste tsitaatidega ja mõningate endapoolsete kommentaaridega.

Soros: "Mida saab teha Euroopa päästmiseks? Euroopa seisab silmitsi kolme põletava probleemiga: pagulaskriis, territoriaalne lagunemine, mida näitlikustab Brexit, ja kasinuspoliitika, mis pärsib Euroopa majandusarengut."
Olen Sorosiga täiesti nõus kahes esimeses punktis, kolmandas jään eriarvamusele, kuid ma ei ole majandusekspert, lähtun üldisematest põhimõtetest.

Soros: "Pagulaskriisi kontrolli alla saamine võib olla parim koht, kust alata. Ma olen alati propageerinud seda, et pagulaste paigutamine Euroopa riikidesse peab olema täiesti vabatahtlik. Liikmesriike ei tohi sundida vastu võtma pagulasi, keda nad ei taha, ning pagulasi ei tohi sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha minna. Euroopa migratsioonipoliitika peab juhinduma vabatahtlikkusprintsiibist."
See on täpselt see, mida minagi olen juba mitu aastat väljendanud nii suuliselt kui ka kirjalikult (vt nt siin või siin).

Edasi: "Euroopa peab kiiresti reformima või tühistama nn Dublini konventsiooni, mis on pannud ebaõiglase koormuse Itaaliale ja teistele Vahemereriikidele katastroofiliste poliitiliste tagajärgedega. EL peab kaitsma oma välispiire, kuid hoidma need lahti seaduslikele migrantidele. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda oma sisepiire. Idee "Euroopa kindlusest", mis on suletud poliitilistele pagulastele ja majandusmigrantidele rikub ühtemoodi nii Euroopa kui ka rahvusvahelist õigust ja on igal juhul täiesti ebareaalne."

Pagulaskriis on Sorose meelest tagajärg, põhjus aga on ELi üldine kriis. Sorosi enda ideaalid, mida ta on korduvalt väljendanud, on teised: Euroopa Liit peaks olema Avatud Ühiskonna idee kehastus, st võrdsete riikide vabatahtlik assotsiatsioon, mis liitusid ja ohverdasid osa oma suveräänsusest ühise hüve jaoks. Kusjuures selle "ohverdamise" sisu ja maht on iga riigi suveräänne otsus, mitte aga tsentraliseeritult pealesurutud kohustus. (Mina eelistaksin rääkida mitte ohverdamisest, vaid delegeerimisest.)

​Soros on kriitiline kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni suhtes, sellest ideest tuleb loobuda:

​"Mitmekiiruselise Euroopa asemel peaksime eesmärgiks võtma paljurajalise Euroopa, mis võimaldaks liikmesriikidele laiema valikuspektri. Sellel oleks kaugeleulatuv positiivne efekt. Praegu on suhtumine koostöösse negatiivne: liikmesriigid tahavad pigem taaskindlustada oma suveräänsust kui seda veelgi enam loovutada. Ent kui koostöö tulemused on head, võivad suhtumised paraneda." Näitena toob Soros kaitse-eesmärgid, mis peaksid Euroopal olema ühised.

Enamiku siinsete seisukohtadega olen ma nõus, v.a ehk Sorosi avatud ühiskonna kontseptsiooniga, mis võtab mõnikord lausa kinnisidee kuju. Mina eelistaksin rääkida vabadest kodanikest, kes moodustavad tsiviilühiskondi, need omakorda riike, mis omakorda astuvad vabadesse assotsiatsioonidesse. Siiski rõhutab ka Soros, et vastavad ELi reformid peavad tulema mitte ülevalt, vaid alt, st liikmesriikidelt.

Sellisel juhul tuleks loobuda praegusest Euroopa Liidu föderatiivsest mudelist, EL oleks riikide konföderatsioon, kusjuures riikide sisekorraldus (nii poliitiline kui majanduslik) oleks nende ühiskondade enda otsustada. Nii oleks Euroopa Liidus oma koht nii föderatiivsetel kui unitaarriikidel (sh rahvusriikidel), nii vabariikidel kui (konstitutsioonilistel) monarhiatel. Euroopa tugevus seisneb mitmekesisuses, mitte ühtsustamises. Unifitseerimine peaks olema minimaalne ja puudutama näiteks selliseid võõrandamatuid asju nagu inimõigused. Sellisel juhul vajaks muidugi reformimist ka Euroopa Liidu juhtorganid, kuid sellest ei taha praegu pikemalt rääkida.

Tulles nüüd tagasi pagulaskriisi juurde, siis oma kriitikas läheksin Sorosist kaugemale. "Pagulaskriis" ise on pettemõiste, mis koondab ühe katuse alla erinevad protsessid ja nähtused. Selle päästikuks oli Süüria kodusõda, mis tekitas humanitaarse katastroofi ja massilise põgenemise. Sellele lisandusid Islamiriigi metsikused Põhja-Iraagis. Siin on tegemist sõjapõgenikega, kusjuures Euroopasse suundus nendest vaid väike osa. Suurem osa läks Türki, aga ka Jordaaniasse ja naaberriikidesse. Selle lainega liitusid Süüria autoritaarse režiimi tagakiusatud ja lihtsalt sellega rahulolematud. Need ei ole sõjapõgenikud, vaid poliitilised emigrandid. Normaalses olukorras peaksid sellised inimesed taotlema poliitilist varjupaika, kasutades olemasolevaid juriidilisi ja diplomaatilisi protseduure (näiteks pöördudes Türgis või Jordaanias vastavate riikide saatkondadesse), mitte aga liitudes sõjapõgenike massidega. Need kaks põgenikekategooriat moodustavad suure inimhulga, kuid nendega oleks Euroopa riigid tavapäraste protseduuride abil saanud hakkama. Edasi aga tekkis lumepalliefekt. Liikuvad inimmassid haarasid endaga kaasa põgenikke Afganistanist ja erinevatest Aafrika riikidest, mis pole Süüria konfliktiga kuidagi seotud. Ka siin on täiesti erinevad juhtumid. Aafrikas on paljudes riikides despootlikud režiimid, rahutused ja sõjad. Sellele tuleb lisada kliimamuutusega seotud ökoloogilised katastroofid subekvatoriaalses Aafrikas. Kuid Euroopasse "põgenetakse" ka rahulikest ja võrdlemisi toimivatest riikidest. Nii näiteks oli 2018. aastal märkimisväärne osa Tuneesiast pärit sisserändajatel. Kõiki neid väga erinevaid kategooriaid lüüakse ühe mütsiga ning siin on ohvriteks nii Euroopa Liidu kodanikud kui ka need, kellel oleks tõesti õigus asüüli taotleda.

See oli asja poliitiline aspekt. Järgmine on kriminaalne ning siin on jällegi erinevad tahud. Esiteks, suur osa Euroopasse jõudnutest, aga valdav osa Aafrika pagulastest on seotud inimkaubandusega. Nad on kas inimkaubanduse ohvrid või kaubitsejad ise. Ning järjest rohkem on juhtumeid, kus inimene kuulub mõlemasse kategooriasse korraga: tal on vaja raha, et maksta kaubitsejale, ning soodsamate tingimuste saamiseks aitab ta talle kliente koguda. Inimkaubandus on kasulik äri, kasulikum kui narkovedu. On teada mitmest kriminaalsest grupeeringust ja autoriteedist Põhja-Aafrikas (ennekõike Liibüas, aga ka näiteks Etioopias), kes on saanud väga rikkaks. Inimkaubandusega on seotud väga ohtlikud ja võimsad kriminaalsed struktuurid Euroopas, kusjuures erinevate riikide kriminaalsed ühendused (tinglikult öeldes maffiad, kuigi Sitsiilia maffia on vaid üks paljudest partneritest) teevad siin tihedat koostööd. Ükskord juhtisin tähelepanu sellele, et pagulaskriisi alguses hakkasid kaduma hirmuäratavad Somaalia piraadid, kes oma kummipaatidega terroriseerisid laevaliiklust Aafrika Sarve juures ja kaugemal India Ookeanis. Samas ilmus imekombel välja tohutu hulk kummipaate Aafrika põhjarannikul. Vahepeal oli aga ka üsna vilgas migrantide vedu otse Somaaliast läbi Punase Mere. Nüüdseks on Somaalia piraatide probleem jäänud ajaloo hämarusse.

Teine kriminaalne aspekt on seotud pagulaste endiga. Euroopas on kaks põhilist diskursust, mis neid käsitlevad. Olen neid nimetanud roosaks ja mustaks. Roosa diskursuse seisukohalt on pagulased süütud ohvrid, kes vajavad abi ja kaastunnet. Musta diskursuse seisukohalt on nad kriminaalsed sissetungijad, terroristid, keda peab represseerima ja võimalikult kiiresti välja saatma. Mõlema diskursuse puudus on see, et nad käsitlevad suuri inimmasse diferentseerimata, reaalsus on aga pigem kirju. Suur osa põgenikke, ka need, kes olid süütud ohvrid, on oma teel asüüli rikkunud palju seadusi. Parimal juhul on need üksnes seotud riigipiiride ületamisega, aga ka vähemalt passiivse inimkaubanduses osalemisega, ma ei räägi juba sellistest pisiasjadest, nagu nende eurodirektiivide rikkumised, mis puudutavad naiste ja laste kaitset. Kuid paljude hingel on veel teisigi väiksemaid rikkumisi, nagu nt pisivargused tee peal jne. Paraku hakatakse Euroopa Liidus neid probleeme teadvustama alles praegu ning väljatöötatud protseduurid ja praktikad on selgelt ebapiisavad.

​Mis aga puudutab nimelt Eesti spetsiifikat, siis mul on juba ammu kiusatus küsida Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt, miks nad ei kasuta rohkem üht meie ressurssi. Ning selleks ressursiks on hallide passide omanikud. Euroopa Liidust ja erinevatest inimõigusorganisatsioonidest tehakse meile pidevaid näpuviibutusi hallipassiomanike rohkuse pärast. Hallid passid (ajalooliselt nn Nanseni passid) on nimelt põgenike dokumendid. Ning see, et meil on nii palju hallipassiomanikke, tähendab juriidilises mõttes seda, et meil on palju põgenikke. Ning võikski näpuviibutajatelt küsida, kas nad ei tahaks neist suurema osa kas kvootide või mõnel muul alusel endale saada.

Mis aga puudutab Sorosi Euroopa majanduse päästmise plaani, siis sellest peaks eraldi kirjutama. Siin ainult niipalju, et mulle tundub see plaan kahtlane ja seda ennekõike eetilistel kaalutlustel.

Vt ka vabaakadeemia.ee.

Isiklikel põhjustel ei osalenud IRLi suurkogul. Mõningad arengud süstivad tagasihoidlikku optimismi. Ennekõike pean siin silmas kolme tehtud avaldust. Ühega võib täiesti rahule jääda -- sellega, mille esitas Jüri Luik ja mis puudutab sõjaliste ohtude analüüsi, kaks ülejäänud avaldust on aga tagasihoidlikud sammud õiges suunas. Mis puudutab selgelt väljaöeldud erakonna negatiivsesse suhtumisse Tartus plaanitavasse tselluloosivabrikusse, siis see on õige ja selle väärtust tõstab eriti asjaolu, et mõned teised erakonnad (Reformierakond ja Keskerakond) tunduvad siin mängivat topeltmängu: tartlased ütlevad küll, et eriplaneeringuga edasi minna ei tohi, erakonna juhtkond aga esineb stiilis 'mis see väike uuringukene ikka paha teeb' (ei hakka siin üle korrutama, kui palju paha selline uuring võib teha, sellest on juba piisavalt räägitud). Kolmas avaldus sisaldab pöördumist Keskerakonna poole üleskutsega lõpetada häbiväärne leping Ühtse Venemaaga. Üleskutse on iseenesest õige ja õilis, kuid jätab pisut paljasõnalise mulje. Mis juhtub, kui Keskerakond järjekordselt selle üleskutse rentslisse viskab?

Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei ole ühe erakonna ja isegi mitte üksnes Eesti siseasi. Selle vastu tundis murelikku huvi Kanada peaminister. Jüri Ratas olevat talle teatanud, et see leping on külmutatud ja seega seda pole. Sellise jutuga võib ta lollitada oma eestlastest valijaid. Mida tähendab 'leping on külmutatud ja seda sisuliselt pole'? Ilmselt peaksid sellest olema teadlikud mõlemad lepingu osapooled, kuid Ühtne Venemaa ei ole sellega kursis, vähemalt ei kajastu see kuskil nende dokumentides või lihtsalt sõnavõttudes. Vastupidi, leping Eesti Keskerakonnaga figureerib nende veebis ja muudes allikates kui toimiv. Ka ei tea "külmutamisest" midagi Ühtse Venemaa saadikud ega muud funktsionäärid. Seega võiks arvata, et see leping on salaja külmutatud, nii salaja, et sellest ei ole teadlik isegi osa Keskerakonna liikmeid, kes erinevates sõnavõttudes ja aktsioonides täidavad seda lepingut. Pean siin silmas nt Stolitsa ja TTV tegevust, aga samas ka Tallinna LV koostööd Venemaa propagandakanalitega ning eurosaadiku Yana Toomi aktsioone Euroopas ja väljaspool seda. Ka punalipud Tallinna erinevatel üritustel ei ilmu vist samuti iseenesest.

Loodan, et ma eksin, kuid mul ei ole siiski õnnestunud leida ühtegi Keskerakonna ametlikku dokumenti, kus oleks fikseeritud otsus külmutada leping Ühtse Venemaaga. Seega ei vasta ütlused ja väited stiilis 'lepingut ei ole, see on külmutatud' lihtsalt tõele. Ning lõpetuseks tahan esitada laiale ringile kolm küsimust:

1. Kuidas nimetada tegevust, kui sihilikult levitatakse tõele mittevastavat informatsiooni?
2. Kuidas nimetada inimest, kes tegeleb sellise tegevusega?
3. Kas selline inimene on usaldusväärne?