Kui ma nüüd selle üle kuulasin, siis sain aru, et kukkus välja võib-olla isegi paremini, kui oli kavatsetud. See on küll sisu poolest lahjem, kuid seevastu vähem didaktiline ja mitte nii raskepärane. Kui ma ühele kolleegile ütlesin, et rääkisin autopiloodil, ei tahtnud ta mind uskuda ja ütles, et vähemalt lõpupuänt oli ette valmistatud. Aga ei olnud. Kavatsesin lõpetada hoopis sellega, et nüüd on tarvis astuda magistrantuuri, kuid selle ütles Margit Sutrop juba ära. Jne. Mis ma ikka siin pikalt pajatan, kes viitsib, kuulaku-vaadaku ise.
Viimasel ajal pole aega olnud kirjutada, aga tungival soovitusel panen siia oma kõne (allikas: uttv), mille pidasin 26.06.2015 TÜs lõpuaktusel. Ise poleks seda siia üles pannud, aga osadele meeldis. Vähemalt paar sõna selgituseks. Nagu näha, räägin ma peast. Kuid see ei tähenda ei seda, et mul on tekst peas, ega seda, et tulin pulti ettevalmistamata. See on mul umbes nagu loengutega: mõtlen põhjalikult läbi ja siis tulen ja räägin midagi muud. Näiteks siin reageerisin enne mind kõnelenud dekaani prof. Sutropi kõnele ja ei tahtnud sealseid mõtteid korrata. Nii et suurel määral lõin teksti kõnelemise käigus. Siit paraku piinlikud keele- ja mõttevääratused. Nt leiutasin kummalise taime 'okassiil', mis ei taha kasvuhoones kasvada ja eelistab vaenulikumat keskkonda. Tegijal juhtub. Kui ma nüüd selle üle kuulasin, siis sain aru, et kukkus välja võib-olla isegi paremini, kui oli kavatsetud. See on küll sisu poolest lahjem, kuid seevastu vähem didaktiline ja mitte nii raskepärane. Kui ma ühele kolleegile ütlesin, et rääkisin autopiloodil, ei tahtnud ta mind uskuda ja ütles, et vähemalt lõpupuänt oli ette valmistatud. Aga ei olnud. Kavatsesin lõpetada hoopis sellega, et nüüd on tarvis astuda magistrantuuri, kuid selle ütles Margit Sutrop juba ära. Jne. Mis ma ikka siin pikalt pajatan, kes viitsib, kuulaku-vaadaku ise.
2 Comments
Olen vahepeal olnud nii hõivatud, et pole jõudnud reageerida väga olulistele ja tihti dramaatilistele sündmustele, kuid mõnikord sunnib mingi jama tähtsamad asjad siiski kõrvale panema. Piinlik lugu Valeri Korbi väitekirjaga muutus eriti halenaljakaks pärast tema ja ta erakonnakaaslaste kommentaare. Nt toob Postimees ära Keskerakonna aseesimehe Enn Eesmaa arvamuse, kes ei näe praeguses staadiumis põhjust Korbi plagiaaditeemat erakonna sees põhjalikult arutada: "... esialgu ma arvan Korbi kommentaaride põhjal, et see juhtum on plagiaadist väga kaugel". Enn Eesmaa on tuntud oma kadestusväärse oskuse poolest rääkida autoriteetselt asjadest, mille kohta tal puuduvad ammendavad teadmised. Korb ise eitas hakatuseks kõiki süüdistusi, kuid mõne tunni pärast veeretas vastutuse õppeasutusele ja oma õppejõududele. Enn Eesmaa ja Aadu Musta kommentaaridest võiks jääda mulje, et praegu pole veel midagi tõestatud, tõestused tuleb alles ära oodata. Refereerides professor Musta ütlusi, kirjutab Delfi: "juba kahtlustamine on tõsine asi, aga kindlasti tuleb ära oodata süüdistus, kui see üldse tuleb." Ma ei tea, kas selliste ütluste puhul on tegemist naiivsuse või sihiliku hämamisega: Dissernet on oma tõendid esitanud ja igaühel on võimalik nendega tutvuda. Mingisugust kohtulikku menetlust ei tule ja on raske aru saada, kuidas Eesmaa ja Must seda ette kujutavad. Siinkohal pean vajalikuks lühidalt tutvustada Disserneti eesmärke ja tegevust. Poliitikute ja teiste avalike tegelaste väitekirjade autentsuses on erinevates riikides ennegi kaheldud, kuid alles 2011 startis Saksamaal projekt VroniPlag, mis on paljastanud plagiaadi ka mitme prominendi väitekirjas. Selle eeskujul, kuid teostuselt juba kõrgemal tasemel startis 2013. aastal Venemaal projekt Dissernet. Algataja oli füüsik Andrei Rostovtsev, projektiga liitusid väljapaistvad teadlased, nagu nt juhtiv vene biofüüsik Mihhail Gelfand, nendega liitus ka ajakirjanik ja kodanikuaktivist Sergei Parhomenko. Dissernet kasutab keerulist tarkvara, mis automaatselt analüüsib suurt tekstimassiivi. Ning see tarkvara areneb pidevalt. Seda on oluline rõhutada, kuna tegemist ei ole vabalt netist tõmmatavate ingliskeelsete programmide laadse asjaga. Disserneti eesmärgid olid algul puht teaduslikud, kuid pea kohe selgus, et Venemaal tegutseb väitekirjatööstus, mida kontrollib teadusfunktsionääridest, poliitikutest ja jõustruktuuridest läbi põimunud maffia. Kuna valdav enamik paljastusi puudutas kas Venemaa võimukandjaid või võimule lähedasi isikuid, hakati Dissernetti süüdistama poliitilises angažeerituses. Need süüdistused näisid seda tõenäolisemad, et Disserneti aktivistid ja ennekõike juba mainitud Parhomenko ja Gelfand on samas ka Putini režiimi kriitikud, ja see kriitika tugevnes pärast invasiooni Ukrainasse. Sellegipoolest on need süüdistused alusetud, kuna Dissernet kontrollib kõiki väitekirju. Ja see, et valdav osa paljastusi puudutab võimueliiti, on omaette näitaja. Kuid mõnikord on ka nn demokraat vahele jäänud. Võib-olla kõige kuulsam sedalaadi juhtum puudutab Kirovi oblasti kuberneri Nikita Belõhhi, kes on üks viimaseid liberaalseid poliitikuid Venemaa võimuladvikus. 2010. aastal kaitses Belõh väitekirja "Laagrimajanduse formeerumise ja funktsioneerimise eripärad aastatel 1938-1953 (NKVD-MVD Vjatlagi ja Vjatka parandustöölaagri materjalide põhjal)". Töö on igati "progressiivne", stalinliku režiimi vastane, kuid paraku leidub selles plagiaati. Belõhi juhtumil peatume natuke põhjalikumalt, kuna võrdlus Korbi tööga on üsna kõnekas. Kõigepealt summeeritud tabel Dissernetist: Seletus tabeli juurde. Hallid lahtrid tähistavad vormistuslikku materjali (tiitellehed, eessõna, kirjanduse loetelu, tabelid, joonised jne; siin lk 1-24, 194-286). See ei tähenda, et nendes plagiaati pole, vaid et sealt plagiaati ei otsita. Valged lahtrid tähistavad kohti, kus Dissernet (seni) plagiaati avastanud ei ole. Osaliselt värvitud lahtrid tähistavad lehekülgi, kus osal tekstil lasub plagiaadikahtlus (kas tegemist on valesti vormistatud viitega või jõhkra plagiaadiga, tuvastab järgnev analüüs). Nagu näha, on tuvastatud neli allikat. Helelilla tähistab L. Rasskazovi 2001. aastal kaitstud väitekirjast "Деятельность органов государственной безопасности по реализации политики ВКП(б) (конец 20-х - 1941 гг.)" "laenatud" teksti. Roheline tähistab laene internetis publitseeritud V. Veremjevi 2002. a raamatust "Учреждение К-231: Страницы истории (даты, факты, имена)". Helesinine tähistab sama autori 2004. aasta raamatut "Латыши в Вятлаге". Oliiviroheline märgib V. Berdinskihhi raamatut "ВЯТЛАГ (История одного лагеря) (2001). Mida tähendab "osa teksti"? Võtame näiteks lk 28. Rohelisega on märgitud need kohad, mis kattuvad Veremjevi raamatuga. Tõestuseks siin originaal: Peab tunnistama, et ehkki lugu iseenesest on piinlik, pole siiski tegu ulatusliku plagiaadiga. Pealegi näitab analüüs, et Nikita Belõh ei kopeeritud mehaaniliselt, vaid töötas ise allikmaterjali läbi ja lisas arhiiviviiteid, mida näiteks Veremjevi raamatus ei olnud. Vahel jääb mulje, et Belõh ei varastanud mitte võõraid mõtteid, vaid lihtsalt kasutas talle meeldivaid formuleeringuid. Osa teksti ei ole otseselt plagiaat, vaid vaba ümberjututustus, kuid Dissernet tuvastab ka selliseid asju. Ja nüüd Valeri Korbi kuulsusrikka uurimistöö juurde. Tema laenude tabel näeb võrreldes Belõhi omaga välja hoopis teistsugune: Hallid ja valged lahtrid tähistavad sama, mis Belõhi tabelis. Nagu näha, on vaid kümme lehekülge, millel plagiaati pole tuvastatud. Punane tähistab laenu S. Fedotovi 2001. aasta väitekirjast "Психологические основы формирования профессиональной пригодности сотрудников органов внутренних дел". Rohelisega on märgitud V. Dubjaga 1998. aasta väitekirjast "Формирование психологической готовности воина оперативных частей внутренних войск МВД России к деятельности по охране общественного порядка" laenatud tekst. Helesinine tähistab A. Asmolovi raamatut "Психология личности" (1990). Mitte ükski nendest laenudest ei ole varustatud viitega. Oluline vahe Belõhi case'iga seisneb selles, et Belõh kasutas samale teemale pühendatud allikaid, kusjuures tõepoolest on raske aru saada, kas tegemist on lohaka tsiteerimise või plagiaadiga. Korbi puhul selliseid kahtlusi ei teki, juba sellepärast, et plagieeritavad tekstid kuuluvad täiesti teise teemavaldkonda. Korbi väitekirja pealkiri on "Проблемы формирования готовности муниципальных служащих к профессиональной деятельности", st munitsipaalteenistujate professionaalse tegevuse valmiduse formeerumise probleemid. Kõlab päris teaduslikult. Paraku on lõviosa teksti võetud allikast, mis räägib hoopis politseitöötajatest (siseasjade organite töötajatest). On enam-vähem selge, kuidas see mehhanism toimis: pealkiri pandi google'isse ja võeti sarnased tekstid. Ning edasi asendati find and replace meetodiga nt 'kursandid' 'munitsipaaltöötajatega' jne. Nii näeb välja nt lk 165: Ei maksa arvata, et punasega tähistamata tekst ei ole plagieeritud. Originaalis olid nendes kohtades lihtsalt skaneerimisvead. Vrd: Tuleb au anda Korbi teksti kokkupanijale, et ta parandas 'fafikud' 'grafikute' vastu. Selliste parandustega aga loominguline töö kahjuks piirdubki. Lk 165 on aga märkimisväärne veel selle tõttu, et siin, nagu ka mõnedes teisteski, pole 'kursandid' millegipärast asendatud 'munitsipaaltöötajatega'. Nii et kui väitekirja juhendaja ja oponendid oleksid seda lugenud, oleks neil siinkohal pidanud tekkima küsimus: wtf kursandid?! Selliseid naljakaid kohti, kus munitsipaalorganite asemel tekib millegipärast nt patrullteenistus (lk 200), on veelgi. Ning võib-olla põhiline. Kas Valeri Korb, nagu ka tema juhendaja ja oponendid, tõepoolest arvavad, et munitsipaaltöötaja psühholoogiline valmidus on sama, mis erinevate siseasjade organite üksuste (sh ka OMONi) võitlejate oma? Huvitav oleks teada ka professor Musta arvamust, kellel, nagu Korbilgi, on munitsipaalpoliitikuna suur kogemus.
Üksikasjalikumalt vt Disserneti koduleheküljelt, kuid ma arvan, et vähemalt heale kolleegile professor Aadu Mustale peaks toodust piisama. Valeri Korb väidab (ja Enn Eesmaa seda kordab), et tegemist on vana asjaga ja kes neid detaile enam täpselt mäletab. Mina olen oma väitekirjad kaitsnud enne hr. Korbi, kuid mäletan üksikasjalikult mitte üksnes neid, vaid ka oma 250-leheküljelist diplomitööd (oponent hindas selle kandidaadiväitekirja vääriliseks) ja isegi oma kursusetöid. Põhjuseid on kaks. Esiteks, ma kirjutasin nad ise. Teiseks, ma ei ole (veel) nõdrameelne. Suurkogu on peetud, juhtorganid ja uus esimees valitud. Ehkki minu hääl kuulus Jaan Männikule, soovin Margus Tsahknale, meie uuele esimehele jõudu ja jaksu. Ma tänan Jaan Männikut vapra ja väärika kandideerimise eest ning ühinen tema sõnadega: "Ma leian, et kõik erakonna liikmed, mina kaasa arvatud, peame teda toetama ja talle jõudu soovima."
Oluline on taastada kodurahu erakonnas ja valijate usaldus. Ülesanded ei ole lihtsate killast. Olen valmis Margust aitama nii mõtete kui teoga. Üks oluline probleem meie erakonnas, millele ma olen korduvalt tähelepanu juhtunud, on nõrk sisedemokraatia. Minu meelest on demokraatlike mehhanismide kuritarvitamine, mis kahetsusväärselt leidis enne suurkogu aset (võib-olla ükskord kirjutan sellest pikemalt), nimelt nõrga sisedemokraatia tagajärg. Vaja on demokraatlike mehhanismide tugevdamist, mitte nõrgendamist. Rohkem otsedemokraatiat ja tegutsemist rohujuure tasandil, vähem skeemitsemist ja nomenklatuuri diktaati. Mõned Margus Tsahkna viimase aja väljaütlemised teevad aga ettevaatlikuks. Pean siin silmas ettepanekuid vähendada erakonna juhatust poole võrra ja üle minna delegaatide süsteemile (tema enda sõnadega: "...suurkogul osalevad vaid piirkondadest valitud delegaadid. Nende suhe peaks olema selline, et soovijatel oleks valdavalt võimalik suurkogul osaleda, aga sellisel juhul arutab piirkond läbi, kes on siis need inimesed, kes lähevad neid esindama"). Need ettepanekud on ta saatnud ka ringkirjas erakonnale. Arvan, et see oleks liikumine vales suunas. Ühelt poolt tähendaks see (teisiti)mõtlejate väljafiltreerimist juba piirkonna tasandil, teiselt poolt aga ei vähendaks, vaid hoopis suurendaks manipuleerimiskiusatusi. Loodetavasti jäävad need rutakalt tehtud emotsionaalsed ettepanekud siiski rakendamata. Erakonna ees seisvaid keerulisi probleeme ei saa lahendada demokraatliku tsentralismi stiilis. Ma arvan, et kõik IRLi liikmed on võrdsed. Kuna meie erakonna liikmeskond ei ole nii suur, et ei mahuks suurkoguks saali ära, siis oleks kummaline hakata nende seast välja sõeluma eriti usaldusväärseid seltsimehi, kes on väärt oma piirkonda kongressil esindama. I. Ülevaade Möödunud parlamendivalimised ei olnud IRLi jaoks pehmelt öeldes edukad. Kuid minu jaoks on veel kurvem, et ei suudetud või õigemini isegi ei tahetud juhtunut analüüsida. Tulemuseks on kui mitte probleemide eitamine, siis vähemalt nende mahavaikimine või siis, vastupidi, üledramatiseerimine (selliseid hinnanguid nagu "katastroof" kohtab nii erakonna sees kui ka ajakirjanduses). Mõlemad lähenemised on valed, olukorda tuleb hinnata kainelt ning ülikoolis kasutusel oleva kuuepallise hindamissüsteemi järgi paneks ma meie valimistulemustele hindeks 'E' (kasin). Teine kurb tagajärg on see, et erakonnas tekkisid pinged ja tarbetu vastastikune süüdistamine. Süüdistamine, mis lähtub emotsioonidest ja subjektiivsetest hinnangutest, mitte kainest analüüsist. Kui ma erakonnas tegin ettepaneku olukorda analüüsida, sain vastuse stiilis "no tee siis ise". See aga oleks minu meelest vale -- sellise analüüsi peaks tegema kas endine juhtkond, et võtta juhtunu eest vastutus, või siis need, kes pürgivad uude juhtkonda. Minu etteaste annaks vale signaali mu plaanidest. Seepärast ei esita ma analüüsi, vaid üksnes paar järeldust. 1. IRLil kui kainelt mõtleval rahvuskonservatiivsel erakonnal on Eesti ühiskonnas tähtis roll ning erakonna põhjalaskmine ei oleks mitte üksnes meie liikmete ja valijate reetmine, vaid oluline pahategu Eesti riigile ja rahvale. Meie erakonnal on suur potentsiaal nii ideoloogilises kui intellektuaalses sfääris, vrd kas või akadeemikute ja professorite hulka -- mitte ükski teine erakond ei saa meile ligilähedalegi. Seda kurvem on see, et me ei suutnud seda potentsiaali realiseerida. 2. Valimisteks ettevalmistatud programm polnud ideaalne, kuid siiski päris korralik. Kahjuks aga Eesti valija en masse programme ei loe ning orienteerub pigem inimestele (st ennekõike esinumbritele) ja loosungitele. Me oleksime pidanud levitama oma ideedest lühikest ja löövat kokkuvõtet ning ma pakkusingi selle välja, mille peale meie erakonna esimees ütles: no tee siis. Ning ma tegin ja saatsin selle Reinsalule. Paraku ei olnud sellel peaaegu mingeid tagajärgi, nägin sellest vaid ühte lauset programmi alguses. Siit järgmine probleem. 3. Erakonna juhtkond on kapseldunud Toompeale, suhe piirkondadega oli nõrk ning üks põhjus oligi see, et erakonna juhtidel oli samas täita ka mitu muud olulist funktsiooni. On uhke omada erakonna liidrina kaitseministrit, kuid selge, et sellise kohakaaslusega võtab ministritöö lõviosa jõust ja ajast. Erakonna juhtimine aga nõuab täit pühendumist. Siit ka usalduskriisi elemendid meie erakonnas. 4. Veel olulisem kui usalduskriis on aga identiteedikriis. Meil oli küll mõistlik valimisprogramm, kuid täiesti mõistusevastane kampaania. Kohati tundus, et tahame sotsid üle sotsida. See, et tegime seda kohmakal ja ebausaldusväärsel moel, ei tõsta samuti meie aktsiaid. Ma tunnen Juhan Partsi ja tean, et tema mure väikese sissetulekuga inimeste pärast on siiras, kuid muuta munad kampaania tähtsaimaks sõnumiks oli suur viga. Eriti kahetsusväärne oli väide, et riigil raha selleks on. See on meie maailmavaatega täiesti vastuolus. 5. Ebaõnnestunud kampaania viidi läbi ülimalt jäigalt, ei võetud kuulda ühtegi kriitilist häält, mis nõudis korrektiive. Tulemuseks on tuulde visatud raha, ja seda raha ei olnud vähe. Oleks võinud õppida konkurentidelt. Ka Reformierakond tegi kampaanias valestardi Rõivasega lennuväljal. Kuid nad korrigeerisid kiiresti kampaaniat ning lõppakord oli väga õnnestunud. Siit oleks, mida õppida. 6. Olen veendunud, et ebaõnnestumiste eest tuleb kanda personaalset vastutust. Urmas Reinsalu loobus erakonna esimehe kohast, kuid tema vastutuse võtmine jäi poolikuks -- ta säilitas ministrikoha. (NB! Ma ei kahtle sugugi Urmase pädevuses ministrina, nt kaitseministrina oli ta väga asjalik ning tegi mõned väga olulised ja julged otsused, kuid siin on jutt millestki muust.) Ma ei ole kuulnud ühtegi kahetsussõna erakonna peasekretärilt Tiit Riisalolt, ehkki tema oli kampaania operatiivne läbiviija. Üks meie ebaõnnestumise kohti on nimekirjade esinumbrite vale valik ja nende nõrk esinemine. Nagu piltlikult ütles Erki Nool: kuna Juhan feilis, siis läks kogu värk heasse kohta. Muide, Juhan Parts oli ainus, kes võttis peaaegu täisvastutuse. Siiski ei saa ka sellega olla päris rahul, kuna siiras vastutuse võtmine nõuab poliitikas ka vastavat avaldust, mida paraku polnud. Ma ei tea täpselt, kuidas oli teistes ringkondades, aga Tartus "feilis" meie esinumber Margus Tsahkna. Kogu kampaania Tartus oli keskendunud ühele inimesele, kes reklaamis (muuseas ka erakonna vahenditega) ennekõike iseennast, mitte erakonda. Taktika ei õigustanud ennast: ta sai poole vähem hääli kui meie möödunud valimiste esinumber ja isegi enda varasemast tulemusest ligi tuhat häält vähem. Ning kõige kurvem selles loos on, et esimest korda ülikoolilinnas kaotasime Keskerakonnale. Kas tõesti ei tunne keegi peale minu selle üle häbi? II. Esimehe valimised Kõigepealt on mul hea meel, et meil tulevad reaalsed valimised kahe tugeva ja ambitsioonika kandidaadi vahel. Sellega eristume me positiivselt teistest erakondadest. Minu eelnevad kriitilised noodid Margus Tsahkna kohta ei kummuta fakti, et tegemist on tugeva ja perspektiivika poliitikuga. Ma arvan, et Margus Tsahknat, kes on karismaatiline noormees, ootab ees edukas poliitiline karjäär, praegu aga peaks ta keskenduma oma ülesannetele ministrikohal ja miks ka mitte lõpetada viimaks oma õpingud vähemalt bakalaureuse tasemel. (Ma olen väsinud vastamast küsimusele, milline haridus -- muhhahaa -- on teie linnapeakandidaadil ülikoolilinnas? Loodan, et juba järgmistel valimistel saan vastata: kõrgem.) Jaan Männiku vastu räägib vaid üks faktor: ta liitus erakonnaga alles hiljuti. Üldiselt olen minagi "varjaagide" kutsumise vastu, kuid antud juhul on tegemist inimesega, kes on meie ammune poolehoidja ja on tulnud, et jätkata Mart Laari liini. Tegemist on inimesega, kelle vaated ja teod on hästi tuntud ja äratavad usaldust. Positiivset rolli mängib kindlasti ka Jaan Männiku kogemus. Ta on olnud mitme suure struktuuri juht ja olnud edukas juht. Tema CV on muljetavaldav. Selle poolest erineb ta oluliselt vastaskandidaadist, kelle passivas on mitte üksnes viimased Riigikogu valimised, vaid ka viimased kohalikud valimised -- temal lasub suur süü selles, et hoolimata rahuldavast valimistulemusest jäi IRL opositsiooni. Margus Tsahkna käitus koalitsiooniläbirääkimistel nii, nagu IRL oleks valimised võitnud, mis näitab, et ta ei osanud asjaolusid õigesti hinnata. Kuid sellised asjad tulevad kogemusega ja ma tean, et Margus Tsahknal on poliitikas tulevikku. Öeldu kokkuvõtteks -- vähemalt minul pole vähimatki kahtlust, et 6.06 valin ma Jaan Männiku. Teised valigu oma südametunnistuse ja tõekspidamiste järgi. |
AutorMihhail Lotman, Arhiiv
March 2024
|