Ain Kaalep. In memoriam

Ain Kaalepi surmaga lõppes terve ajajärk eesti kultuuris.

Ma tundsin Ain Kaalepit alates möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest. Ta oli mitte just sagedane, kuid ka mitte haruldane külaline mu isa juures. Tean, et ka isa käis tal Elvas külas, kuid selle tunnistajaks ma ei olnud. (Kaalep küll teatas minu tütrele, et mäletab mind põlvepikkuse poisikesena, aga mina neid kohtumisi ei mäleta.) Nad rääkisid vene keeles, ja kui ma 1998. aastal viisin Akadeemiasse oma värsisüsteemide artikli, hakkas ta ka minuga vene keeles rääkima ning oli meeldivalt üllatunud, kui ma läksin kohe üle eesti keelele. 

​Ain Kaalepit võib pidada juhtivaks eesti värsiteadlaseks 1950. aastate lõpust 1960. aastate lõpuni. Temas võib näha omamoodi silda, mis sidus sõjaeelset eesti poeetikat ja eesti värsiteaduse taassündi ennekõike Jaak Põldmäe loomingus. Eesti värsiõpetuse üheks olulisemaks sündmuseks oli Jaak Põldmäe väitekirja kaitsmine 1971. aastal. 

---

​Mu isa oli Põldmäe väitekirja üheks oponendiks ning tema ja ka teine oponent olid nõus sellega, et Põldmäe töö ületab kandidaadiväitekirja nõudmised nii mahult kui sisult ning väärib doktorikraadi. Seepeale korraldati doktoriväitekirja kaitsmine. Huvi oli nii suur, et peahoone auditoorium oli puupüsti täis, inimesed seisid ka koridoris. Loomulikult oli kohal ka Ain Kaalep. Ja kui mu isa oma oponeeringus märkis ära, et ta tõstab Jaak Põldmäe eelkäijatest eriti esile Ain Kaalepit, tekkis Kaalepi ümbruses teatud elevus. Kaalepil endal aga ei liikunud näos ükski lihas, vaid ta jätkas hoolikalt konspekteerimist.  

Nagu mitmed teised loovinimesed osales Ain Kaalep aktiivselt Eesti taasiseseisvumise protsessis, ta osales ja esines kõnega Loomeliitude ühispleenumil (1988), oli Eesti Kongressi (1990–1991) ja Põhiseaduse Assamblee liige (1990–1991). Ain Kaalep oli oma isamaa patrioot, kes kaitses seda nii relvaga kui sulepeaga. Oma vaadetelt oli ta liberaal ja valgustatud rahvuslane. Liia Hänni meenutas, et Põhiseaduse Assamblees kaitses Kaalep kindlalt liberaalse demokraatia põhimõtteid.   

​Rahvuslasena võitles Kaalep eesti kultuuri kolgastumise vastu. Tema missioon oli tuua eesti luulekultuuri võimalikult avara pildi maailma pärandist. Toetades eesti keele fonoloogia haruldasele rikkusele, jälgis ta oma tõlgetes mitte üksnes originaali värsimõõtu, vaid ka prosoodiat. Nii kohtame tema tõlgetes silbilist, silbilis-rõhulist, rõhulist, vältelist ja ka vabavärssi, mida Kaalep ühena esimesest pidas eraldi värsisüsteemiks. Nagu Goethe, kes oli Kaalepile suureks eeskujuks, orienteerus ta mitte üksnes läänelikule, vaid ka idamaisele värsikultuurile. Kuulsat Gustav Suitsu loosungit „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ täiendas Kaalep: „ja ärgem unustagem, et oleme ka asiaadid“.

​Ain Kaalep tõi eesti luulesse gaseelivormi, mis on laialt levinud araabia, pärsia, turgi keelte ja teiste islami kultuuride luules. Selle vormi üks eripärasid seisneb selles, et viimase beidi esimene pool sisaldab autori nime või varjunime. Nii tuli eesti luulesse Ain al-Qalb.
 
Jalg vahel käigul seisatand on sääl,
kus lõpeb tee: ees lomp või land on sääl.
 
On päiksemaid, kus teed ei lõpegi:
kus lõpp näeb vaid, ees kõrberand on sääl.
 
Nii vähe vett, nii palju avarust.
Türklannat laulud ülistand on sääl.
 
Tee põleb, aga pärale su viib:
kord juba puhand sul ju kand on sääl.
 
Mis rõõm tee lõpul öelda: selle tee
vaid oma tahe lõpetand on sääl!
 
Oh tõtta kaugustesse, Ain al-Qalb,
sest laulev, põlev Samarkand on sääl!