Lubasin Teater. Muusika. Kinole kirjutada analüüsi "Stalini surmast". See on minu meelest väga mõnus ja teravmeelne film. Tõelise naudingu saavad sellest need, kes on ajaloosündmustega kursis. Film on suurepärane näide selle kohta, kuidas teoses võib korraga olla kõik õige ja kõik vale. Lisaboonus on see, et film ärritas Venemaal üles nii stalinistid, putinistid kui ka stalinivastased. Ühed tahtsid näha Stalini elus ja surmas eepost, teised tragöödiat ning mitte keegi polnud selles valmis nägema mõttetut janti. Ei hakka rohkem spoilima oma tulevast artiklit, siinkohal tahan peatuda vaid sellel, mida ajakirjaformaat ei luba. Nimelt Mozartil.

Film algab Mozarti klaverikontserdiga nr 23, mida esitab noor naine, keda hiljem nimetatakse Maria Veniaminovnaks. Kontserti kantakse üle raadios ja ülekande ajal saab režisöör kõne helistajalt, kelle hääl saadab ta minestamiseelsesse seisundisse. Stseenis nimetamata Stalin nõuab kontserdisalvestusega plaati. Kuid mingit plaati ei ole, kontserti esitatakse otse-eetris. Režissöör korraldab korduskontserdi, dirigent tuleb kiires korras välja vahetada, kuna ta on pea ära löönud vastu tuletõrjekappi jne. Kontsert saab lindistatud, plaat viiakse Stalinile, selle ümbrise vahele pistab Maria Veniaminovna aga kirja, kus ta neab Stalinit ja tema kuritegelikku režiimi. Stalin paneb plaadi mängima, näeb kirja, loeb selle läbi, puhkeb naerma ja saab rabanduse.

Kõik on filmitud suurepärases tempos ja nii groteskses stiilis, et see muutub juba realistlikuks.

Tegelikkus oli aga veel palju grotesksem. Jah, Stalin helistas stuudiosse ja tellis Mozarti kontserdi, täpsustades, et esitab artist Judina. Tekkis paanika, režissöör ja raadiodirektsioon ei saanud öelda, et sellist plaati pole olemas, ning korraldati korduskontsert.

Seda lugu on kirjeldatud mitmes allikas, üks põhjalikumaid on Dmitri Šostakovitši mälestused. On oluline teada, et Šostakovitš oli Judinaga samast konservatooriumilennust ning suurel määral tänu Judinale ja teisele kursusekaaslasele, väljapaistvale pianistile Vladimir Sofronitskile saigi Šostakovitšist helilooja. Algul mõtles ta klaverimängija karjäärile, kuid siis tundis ta, et nende kahega teda võrrelda ei saa. Šostakovitš oli vaimustuses Judina talendist ja eelistas alati, et nimelt Judina esitaks tema teoseid, samas oli ta aga väga kriitiline Judina religioossuse ja nonkonformismi suhtes. Seega ei ole tema mälestused sugugi Judina suhtes apologeetilised.

Esimene ebatäpsus filmis on see, et Judina nõuab endale honorariks 20 000 rubla. See on täiesti võimatu, Judina ei nõudnud mitte kunagi raha. Sellegipoolest 20 000 rubla selles loos figureerivad. Teine ebatäpsus on seotud dirigentide arvuga. Korduskontserdil ei esinenud mitte teine, vaid kolmas dirigent, ning esimene mitte ei löönud pea ära, vaid sai eesootava tõttu närvivapustuse. Teine dirigent jõi aga ülesandest kuuldes end momentaanselt nii täis, et tema püstiseismine ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli kutsuda kolmas dirigent. Plaat sai valmis ja saadeti Stalinile, mingit kirja Judina sellele ei lisanud. Kuna tegevus toimus 1944. aastal, polnud sellel lool ka mingit seost Stalini surmaga. Või peaaegu mitte mingit. Paari päeva pärast sai Judina Stalinilt ümbriku, mille sees olid 20 000 rubla. Ja siis ta vastas: "Tänan Teid, Josif Vissarionovitš, Teie abi eest. Ma hakkan Teie eest palvetama ööd ja päevad läbi ning paluma Issandat, et ta andestaks Teile teie patud rahva ja maa vastu. Issand on armuline, ta andestab. Aga raha annetan ma kirikule, kus ma käin." Judina ohverdaski selle raha kirikule, et seal palvetataks Venemaa eest ja Stalini pattude andeksandmise eest.

Judina jaoks oli see episood lõppenud, aga Stalinile oli siin veel järg. Kui teda 1953. aasta märtsi alguses rabandus tabas ja tema tallalakkujatest alluvad lõpuks tema tuppa tulla julgesid, nägid nad, et grammofonil, mille oli Stalinile kinkinud Churchill, oli plaat Mozarti 23. kontserdiga solist Maria Judina esituses. See plaat oli küll ühes eksemplaris, kuid sellest on tehtud CD ja nüüd on seda võimalik kuulata ka internetist.

Maria Judinast plaanin veel ükskord ka pikemalt kirjutada.

Trollidele ma tavaliselt ei reageeri, kuid seekord esinesid vähemalt mõned oponendid  oma nime all. Täiesti ootamatult on nad mind süüdistanud selles, et ma ei olevat nõukogude ajal režiimi vastu protesteerinud ega olnud tagakiusatud nagu Mart Niklus, Lagle Parek või akadeemik Sahharov (Allar Õunapuu, Aimot Viira jt Postimehe kommentaariumis) ning olevat olnud kõigega rahul.

Jah, pean tunnistama, et ma ei ole kunagi ennast positsioneerinud kutselise vabadusvõitlejana. Valisin hoopis teadlase teekonna. Kuid juba varases nooruses püüdsin järgida põhimõtet, mille hiljem lugesin välja Solženitsõnilt: elagem ilma valeta (vene keeles on rõhuasetused veidi teised: elada mitte vale järgi). See tõi mulle pahandusi kaela juba keskkoolis, kui protesteerisin kirjanike tagakiusamise ja sõnavabaduse puudumise vastu Nõukogude Liidus. Tookord pääsesin direktori käskkirja ja vanemate koolikutsumisega. Ülikoolis kutsuti mind juba esimesel kursusel KGBsse välja seoses keelatud kirjanduse levitamisega (sh Anatoli Martšenko raamat "Minu tunnistused", mis käsitles Hruštšoviaegseid vangilaagreid). Ma ise pole KGB protokolle näinud, kuid mu sõbrad "Memorialist" ütlesid, et neis seisis: "Mihhail Lotman on profülakteeritud". Mida see täpselt tähendab, ma ei tea, tuleb küsida KGB asjatundjatelt. Nägi aga see profülakteerimine välja nii: istusin laua taga, minu kõrval seisid kaks meest ja karjusid mõlemasse kõrva. Üks nendest oli KGB Tartu osakonna ülem Boriss London, teine aga hoopis tähtsam mees Moskvast, kelle nime ma ei mäleta. Too viimane oli eriti agressiivne. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kartnud, kuid kedagi välja ei andnud, koostööettepaneku lükkasin tagasi.

Profülakteerimisel olid teatud tagajärjed, muutusin ettevaatlikumaks. Aastaid pärast ülikooli lõpetamist tunnistas mulle tollane kursusevanem, et KGB tegi talle ülesandeks minu järgi nuhkida, kuid ta püüdis seda korraldust saboteerida, teatades iga kord, et ei suutnud kontakti luua. Kuid siiski oma jonni ma ei jätnud ja alates 1970. aastate teisest poolest ei piirdunud enam kirjanduse levitamisega, vaid osalesin Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" paljundamisaktsioonis (raamat oli fotofilmil, trükkisin seda fotopaberile). Mõne aja pärast sain teada, et KGB oli filmi kätte saanud, kuid minuni nad ei jõudnud.

Ma ei olnud tuttav Eesti vabadusvõitlejatega, kuid olin pidevas kontaktis Moskva dissidentidega, ennekõike Natalja Gorbanevskaja ja Tatjana Velikanovaga (viimase poeg Fjodor, samuti dissident, oli minu lähedane sõber). Ma lõpetasin ülikooli kiitusega, kuid kraadiõppes jätkata ei saanud, selle asemel suunati mind tööle kooli, kus ma pidin eesti lastele õpetama vene keelt. 1970. aastate teine pool oli venestamise tippaeg Eestis. Ma keeldusin selles osalemast ja nähes, et õpilased ei tunne vene keele ja kirjanduse vastu mingit huvi, saboteerisin vene keele programme, asudes õppima hoopis oma õpilastelt. Ma sain üle oma esinemishirmust ja õppisin pidama avalikku kõnet eesti keeles. Minu õpilaste seas olid muuseas ka mõned tulevased kuulsused, nagu nt Mart Laar, Imre Arakas jt. Pärast neid õppetunde polnud mul enam mingeid probleeme esineda ei eesti ega vene keeles (nt esinesin paar korda ülimalt vaenuliku interrindlaste auditooriumi ees, kus kuulajad oleksid hea meelega minuga füüsiliselt arveid õiendanud).

1980. aastatel avaldasin mõned kirjatööd välisajalehtedes ning esinesin ka Vabadusraadios/Raadio Vaba Euroopas (VR/RVE). Molotov-Ribbentropi Pakti 50. aastapäeva puhul esinesin VR/RVE-s kahe avaldusega: "MRP 50. aastapäevaks (Eesti vaatevinklist)" ja "Nõukogude väed tuleb Balti riikidest välja viia". Sellel teemal esinesin ka BBC-s. Artiklitest võiksin nimetada järgmisi: Zuerst müssen die Truppen abziehen. Die Welt, 24.August 1989 (Nr. 196), S. 5; samas ka intervjuu C. G. Ströhmiga: "Vor allem die priviligierten Russen träumen von der "imperialen Idee"". Avaldasin artikleid ka Helsinkin Sanomates (neist mõni avaldati lühendatult ka rootsi keeles).  

Seega kobisesin küll. Mind küll ei arreteeritud ega vangistatud, küll aga olin pidevalt KGB valvsa pilgu all (demonstratiivselt avati minu kirjavahetusi, telefonitsi terroriseeriti ka mu perekonda). Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi, et ma oleksin saanud ülikoolis õpetada (üks etteheide kommentaatoritelt oligi, et miks ma ülikooli töötajate koosolekul ei esinenud). Samuti ei saanud ma kaitsta oma väitekirja. Eestis ei tulnud see üldse kõne alla, kuid mul õnnestus astuda Moskva Ülikooli kaugõppe aspirantuuri, kus ma sooritasin kõik eksamid viitele, kuid keeldusin muutmast valmiskirjutatud väitekirja ideoloogiliselt vastuvõetavaks. See on üks näide sellest, kuidas elada ilma valeta, ja ma olen teatud hinda selle eest maksnud. Ma ei olnud revolutsionäär, aga ka mitte režiimi ohver. Ma ei saanud töötada ülikoolides, kuid olen väga tänulik Eesti Informatsiooni Instituudile ja Küberneetikainstituudile, kus ma sain tegeleda teadustööga. Alles Eesti taasiseseisvumise järel sain ma kaitsta oma väitekirjad ja asuda tööle kõrgkoolidesse.

Ja tööline lõi mulle vasaraga vastu pead,
seejärel lõi kolhoositar sirbiga munadesse.
Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški"

Gustav Adolfi Gümnaasiumi nõukogude estraadi festivalist on kirjutatud juba piisavalt. On selge, et see ei ole mingi arusaamatus või viga. See pole isegi katse šokeerida väikekodanlasi ja paista silma originaalsusega. Ei, GAGi direktor Hendrik Agur tahab sellega teha "kingituse Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad." Öelduga on veidi vastuolus tema teine tees, et asjad tuleks unustada ja andestada (jällegi metodoloogiline küsimus: kuidas andeks anda see, mida sa ei mäleta?).

Ei taha siinkohal hakata ahastama ega moraali lugema, kuna minu meelest pole asi Hendrik Aguris, see on vaid jäämäe tipp ning palju ohtlikuma protsessi järjekordne sümptom.

Ent kõigepealt vaatame asja natuke teisest perspektiivist ning isegi metodoloogiliselt kahtlasel viisil, ühendades omavahel kaks täiesti erinevat, kuid viimasel ajal aktuaalset teemat. Kas vägistatud naine võib andestada oma vägistajale? Oleneb. Kuid kindlasti ei saa teda selleks sundida. See oleks vägistamise jätkumine või isegi uus, seekord mentaalne vägistamisakt. Eriti kummaline oleks andestada sellisele vägistajale, kes uhkustab oma teoga, hoopleb kaunite kingitustega, mille naine on saanud, ja lisaks vastab häbistamise korral, et ta ise noris seda oma igasuguste kehaosade välgutamisega. Pealegi on selgunud, et tegemist on hoopiski sarivägistajaga, kes on praegugi selle asjaga ametis.

Riigi vägistamisest võib rääkida vaid metafooriliselt, kuid retoorikas võib märgata selgeid paralleele. Venemaa okupeeris Eestit? Oh mis te nüüd, Eesti ise tahtis vennasrahvaste pere liikmeks saada. Mingit okupeerimist pole ju olnud, Riigikogu saatis Moskvasse delegatsiooni palvega võtta Eesti NSVLi vastu ja see soov rahuldati. Ja vaadake, milliseid tehaseid, linnaosi, teid ja muud infrastruktuuri oleme teile ehitanud. Tänulikud peaksite olema. Ja see käib ka teiste nn Balti riikide kohta, aga mis puutub lähiaega, siis vabastasime Gruusia agressioonist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia; tulles vastu rahva tahtele, vabastasime Ukraina anastajate käest Krimmi ja tõime rahu Donetski ja Luhanski oblastisse. Hoiame oma rahuarmastavat kontingenti Transnistrias. Vaat selline riik me oleme!

Nii palju siis andestamisest. Aga kuidas siis jääb kingitusega neile, kes elasid nõukogude ajal? Mina elasin samuti sellel ajal ja märksa kauem kui härra Agur. Minu jaoks on kõik need laulud jälgid ja nad solvasid siis ja solvavad ka praegu minu esteetilist ja eetilist taju. Ja minusuguseid vene taustaga inimesi on palju. Kui härra Agur räägib Venemaast, peab ta silmas valitsevat kriminaalset režiimi ja selle häälekandjaid. Kuid on olemas ka teine Venemaa.

Olen korduvalt kirjutanud Venemaa propaganda mõjust ja see propaganda ei mõjuta vaid siinseid venelasi. Neid laule, mida GAG tahab Venemaale kinkida, mängitakse erinevast vene meediast niigi. See, et Eesti lapsed laulavad oma vabast tahtest püüdlikult nõukogude laule, ei ole andestamise, vaid alistumise märk. Ja sellisena leiab see ilmselt ka vägistaja heakskiidu.

Kui juba kingitusteks läks, siis omalt poolt lubage kinkida nostalgitsejatele väike suveniir.

Annely Akkermann astus IRList välja. Mõistan tema tundeid, ehkki mitte lahendust. Mul endal on needsamad etteheited erakonnale ja veel rohkemgi. Püüan need hästi lühidalt formuleerida.

1. Valimisliit koos Keskerakonnaga, millel on kehtiv leping Jedinaja Rossijaga. Analoogilisest lepingust on lahti öelnud isegi kõige venemeelsem Läti poliitik Nils Ušakovs. Kui me kordame mantrana, et hea Jüri ei ole seesama mis halb Edgar, siis võiksime ajada selja sirgeks ja öelda: hea Jüri, ütle lahti sellest häbiväärsest lepingust.
 
2. Maksusüsteemi solkimine. Eesti riigil oli ja on palju arenguruumi erinevates valdkondades, kuid lihtne ja loogiline maksusüsteem oli põhimõtteliselt hea. Seda oleks pidanud muutma ettevõtjasõbralikumaks, vähendades nende maksukoormust, kuid mitte maksude lihtsuse ja läbipaistvuse arvelt.

3. Aktsiiside tõus ja ennekõike läbimõtlematu alkoholiaktsiisi tõstmine. Seda tehti kahel eesmärgil: a) rahva kainestamine, b) riigikassa täitmine. Ma ei tea, kuidas kainusega on, valitsus esitab optimistlikku statistikat, kuid minu enda ja mu tuttavate tähelepanekud Lõuna- ja Kagu-Eestis ütlevad vastupidist: inimesed hakkasid rohkem ja hasartsemalt jooma. Riigikassa täitmisega ei ole asjad ka paremad. Kuid mulle on siin palju olulisem mitte materiaalne, vaid moraalne aspekt. Seadused ja valitsemise poliitika peavad soodustama inimeste ausat ja patriootlikku käitumist. Eestis aga on minister Ossinovski ühe liigutusega lükanud inimesed halli tsooni. Ja IRL ei takista seda.

4. Riigieelarve tasakaalust väljaviimine. Omal ajal tahtis Isamaa liider Mart Laar viia eelarvetasakaalu nõude isegi Põhiseadusesse. Siis tundus mulle, et ta pingutab üle. Tasakaalus eelarve on tähtis põhimõte, kuid mitte dogma. Teatud tingimustel võib teha olulisi tulevikku suunatud investeeringuid, mis ajutiselt viivad eelarve tasakaalust välja. Praegu aga suunatakse see raha populistlikult tarbimisse. See ei ole investeering, mis tooks tulevikus kasu, see raha lihtsalt kulutatakse ära. See on keskerakondlik poliitika: elada praegu tulevikupõlvkondade arvelt. Ja meie läheme sellega kaasa.

5. Olen täiesti nõus sellega, mida Annely kirjutas teise samba likvideerimise kohta. Siin on kaks halba asja korraga. Esiteks, teise samba kehtestamisega võttis riik endale oma kodanike ees teatud kohustused. Nendest loobumine õõnestab riigi usaldusväärsust. Teiseks oli teine sammas iseenesest hea mõte, kuna sellesse panustab nii inimene ise kui ta tunneb ka riigi toetust. Samuti rikuti lubadusi kolmanda samba maksustamise osas, mis pole ka hea.

6. Osa inimesi ja ennekõike töötavad pensionärid tunnevad ennast õigustatult petetuna. Selle kompenseerimiseks pakub valitsus jällegi puht keskerakondlikku lahendust: ühekordset valimiseelse pensioni tõusu. Mille arvelt? Eks ikka laste ja lastelaste arvelt.

Need kõik on väga tõsised asjad ja ma ei ole nende üle sugugi õnnelik. Mida ma siis ise sellises erakonnas veel teen? Asi on selles, et kõikide puuduste ja vigade kiuste on IRL siiski Eesti parim erakond ja mis võib-olla veel tähtsam, Eesti vajab vastutustundlikku erakonda, mis väljendaks normaalseid isamaalisi konservatiivseid vaateid, laskumata ei vasak- ega parempopulismi. IRLil ja selle liikmetel on palju häid ideid. Need tuleb läbi töötada ning selgelt formuleerida. Mis puutub aga tehtud vigu, siis need tuleb parandada.

Sain järgmise kirja Kundas asuva puitmassitehase Estonian Cell juhatajalt Lauri Raidilt:

"pöördun Teie poole seoses artikliga, mis avaldati täna Postimehe arvamusportaalis ja pisut varem Teie blogis. Kahetsusväärselt sisaldab Teie artikkel faktiviga ja valeväidet Estonian Celli aadressil ja loodan, et meievaheline kirjavahetus ning suhtlus aitab need kommunikatsioonivead parandada.
 
Esmalt faktiveast. Estonian Cell ei ole tselluloositehas. Tootmistehnoloogia, mida ettevõte kasutab, on puitmassi kemitermomehaaniline purustamine, mitte Kraft-tehnoloogia sulfaatmeetod, millele viitate oma artiklis. Need on põhimõtteliselt erinevad tehnoloogilised protsessid. Palun teil lugeda lisa siit:http://www.estoniancell.ee/ee/1314/keskkond .
 
Teiseks, valeväitest. Estonian Cell ei ole lasknud solki Kunda lahte. Tehasest keskkonnaloa kohaselt merre jõudev puhastatud heitvesi on tervisele ja keskkonnale ohutu ning selle kvaliteet vastab keskkonna kompleksloa normidele.  Ettevõttel on kohustus võtta tehasest väljuva heitvee kvaliteediproove igapäevaselt. Nii keskkonnaagentuur kui ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadurite poolt eelmisel aastal teostatud merekeskkonna seire raport, mis jõudis Estonian Cellini möödunud aasta lõpus, kinnitab, et ettevõtte heitveel puudub negatiivne mõju Kunda lahe põhjataimestikule ja –loomastikule. Samuti ei ole ületatud raskemetallide kontsentratsiooni piirnorme ning puudub heitvee mõju vee ja setete hapnikusisaldusele."

Mul on alati hea meel oma vead parandada ja nii ka siin. Nimetasin Estonian Celli tselluloositehaseks, lähtudes sellest, et see toodab (muude asjade hulgas) tselluloosi. Samas minu postituse fookuses ei olnud üldse Estonian Cell, vaid Tartusse planeeritav tehas. Lauri Raid juhib õigustatult tähelepanu sellele, et Estonian Celli tehnoloogiline protsess ei rajane sulfaatmeetodil, vaid on hoopis keskkonnasõbralikum. Kui juba nende projektide võrdlusest läks, siis Estonian Celli kasuks räägib ka see, et toormaterjaliks on haab ning seega ei suurendata okaspuude raiet. Kuid jällegi, minu mure on seotud Tartusse planeeritava tehasega.

Samuti pean vabandama, et nimetasin Estonian Celli heitvett solgiks. Kuid ma ei taha siiski nõustuda sellega, et siin üldse mingit probleemi ei ole. Lehes avaldatud fotol on näha reostust. Minu point oli aga, et ka sellistel keskkonnasõbralikel ja igati kiidetud ettevõtetel võib juhtuda ettenägematuid asju ning Emajõe reostus on hoopis midagi muud kui merereostus.