Poleks osanud karta, et ükskord olen sunnitud välja astuma sotside au ja väärikuse kaitseks. Ma ei tea, milline oli DELFI ajend, kui ta pidas võimalikuks avaldada Onksioni ja Toobali -- kahe süüdimõistetud kurjategija -- sõnumivahetuse, milles heidetakse varju nii SD erakonnale tervikuna kui selle liidritele. Kuna puudub portaali hinnang, siis võib arvata, et DELFI peab sellist allikat väärikaks ja usaldusväärseks. Ilmselt jagavad seda seisukohta ka anonüümsed kommentaatorid, kes kiirustasid sotse materdama.

Mul on, mida ette heita sotsidelele ja nende šampanjasotsialistidest liidritele ning mul on just üks selleteemaline kirjutis pooleli, kuid nüüd olen sunnitud hoogu maha võtma, praeguses kontekstis oleks see vale signaal. Selliste kaabakatega nagu need Delfi usaldusisikud pole mul midagi ühist.

Huviga jälgin Juhan Partsi Euroopa Kontrollikoja liikmeks nimetamisega seotud sündmustikku. Kummalisel kombel on üks valitseva koalitsiooni erakond sidunud selle nimetamise hääletusega kooseluseaduse rakendusaktide osas. Kuna Parts hääletas "valesti", siis ei sobi ta sotside meelest sellisele kõrgele kohale. Kuidas Kontrollikoja liikme (sisuliselt audiitori) töö on seotud kooseluseadusega, on omaette küsimus, kuid antud juhul teeb asja huvitavaks hoopis miski muu. Sotside fraktsiooni erinevad liikmed, k.a erakonna esimees Jevgeni Ossinovski pahandavad, et Parts hääletas oma südametunnistuse järgi ega allunud kolmanda poole survele. Selline inimene ei sobivat kõrgele Euroopa kohale.

Mul on sellest loogikast väga raske aru saada. Mida Ossinovski arvab, kas Kontrollkoja liige peab loobuma oma põhimõtetest ja alluma ükskõik millisele survele või ainult sotside omale? Minu meelest demonstreeris Juhan Parts antud juhul järjekordselt talle iseloomulikku põhimõttekindlust. Sellest on raske aru saada poliitilistel tuulelippudel. Märkimisväärne osa sotside juhtfiguure on teiste erakondade jooksikud, nende hulgas ka Partsi teravalt kritiseerinud endised keskerakondlased Rainer Vakra ja Inara Luigas. Ent eriti huvitavad on Jevgeni Ossinovski sõnavõtud. Kas tõepoolest lõi Partsi väidetav ebapädevus majandusministrina välja just siis, kui ta hääletas kooseluseaduse rakendusaktide osas Ossinovskile mittemeelepärasel moel?

 "ISIS on kuulutanud Euroopale sõja!", "Kui see pole sõda, siis mis see on?" jne. Jah, sõbrad, IS on Euroopale sõja kuulutanud, kuid ei teinud seda eile, vaid rohkem kui aasta tagasi. Lihtsalt Euroopa ei tahtnud seda uskuda. Nüüd hakatakse. Aga mina, kes ma tollal seda avaldust tõsiselt kaalusin, olen praegu pigem kahtleval positsioonil. See ei ole sõda. Ei ohvrite arvult ega sõjategevuse mastaapidelt. See oli täpselt see, mis ta on: terroristide koordineeritud rünnak. Ja võidelda sellega tuleb mitte sõjaliste vahenditega, vaid intensifitseerides terrrorismivastast võitlust.

Kaks asja, mida praegu ei tohi teha.

Esiteks, paanitseda. Vastukäigud peavad olema kaalutletud, läbimõeldud, kiired ja halastamatud. Tooksin näiteks George W. Bushi tegevuse pärast kaksiktornide hävitamist. Sellal kui liberaalid unustasid äkki kogu oma liberalismi ja nõudsid verist arveteõiendamist moslemitega või ei tea, kellega veel (napilt Bushile kaotanud Al Gore rääkis tuumarelva kasutamisest, kui ei olnud veel teadagi, kelle vastu seda tuleks teha), siis Bush kohtus esiteks kohalike moslemitega, et nad maha rahustada, teiseks ei kiirustanud vastuaktsioonidega enne, kui asjaolud olid enam-vähem täpselt teada.

Teiseks ei tohi hakata endale tuhka pähe raputama, stiilis: ise oleme (variant: ise nad on) süüdi, sekkusime võõrastesse asjadesse (variant: torkisid herilasepesa). Rääkimata sellest, et tegemist on faktoloogilise valega, on selline hoiak väga halb ka psühholoogiliselt: antud sündmustes ei ole me kuidagi süüdi, nagu pole ka süüdi Pariisi kontserdi- või jalgpallimatši külastajad. Kui juba minna ajaloo sügavusse, siis põhiline asi, mida radikaalne islam ei saa andestada, ei ole sekkumine Süürias või Iraagis, vaid ristiretked (kas selle loogika järgi peaksid eestlased korraldama Saksamaal "õigustatud terrorirünnakuid"?). Islamistid nõuavad tagasi oma maid, mille hulka ei kuulu üksnes Iisrael, vaid ka suur osa Balkanimaadest ja Al-Andalus (selle all mõistetakse mitte Andaluusiat, vaid kogu Ibeeria poolsaart). Ajalooliste arvete arutamine oleks Pariisi terroriaktide kontekstis täiesti sobimatu.

Paari asja eest tahaks veel hoiatada. Esiteks, islamofoobia eest. Moslemid on selle terroriakti ühed ohvrid. Rõhuv enamik moslemeid on tõepoolest rahuarmastavad ja väärikad inimesed. Neid ei tohi solvata ega tõrjuda. Marginaliseeritud islamikogukond on potentsiaalne pinnas radikaalidele. Üldse tahaks tuletada meelde, et suurem osa islamistide ohvreid on moslemid ise ning Euroopa Liidus, mis on ilmalik moodustis, peavad tundma kõikide religioonide ja etniliste gruppide esindajad end võrdselt turvaliselt. Ja praegu on just moslemid haavatuim grupp. 

Moslemeid on maailmas üle miljardi, radikaale ja terroriste on nende hulgas tühine promill. Islami ja terrorismiga on aga oluline probleem. Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega), kuid sellel ei ole keskust (eriti puudutab see sunni moslemeid, kes moodustavad absoluutse enamuse). Üks või teine vaimulik võib terrorismi hukka mõista, kuid nad leiavad alati endale vaimse juhi mingi šeigi, imaami või mulla näol -- kui ühed ütlevad, et õige islam on rahuarmastav, ütlevad teised, et just rahu tagamiseks on vaja uskmatud elimineerida. Mida aga ülemaailmne moslemikogukond (umma) on seoses terrorismiga tegemata jätnud, on autoriteetse fatwa väljakuulutamine. Tõsi, India moslemiliidrid kuulutasid välja fatwa ISISe vastu, kuid selle autoriteet Iraagis, Süürias ja Euroopas pesitsevatele terroristidele on nullilähedane. On aga märkimisväärne, et vaikivad kaks autoriteetseimat sunni moslemi vaimukeskust: Al-Azhari Ülikool Kairos (tuntud ka moslemivennaskonna alma materina) ja Medina Islamiülikool. Sealt on tulnud pigem segaseid sõnumid, mida võiks tõlgendada hoopis terrori toetusena. Ma arvan, et nende vaimsete keskuste autoriteetse arvamuse väljaütlemine oleks kogu islamikogukonna huvides.

UPD. Nagu öeldakse, peamine läks meelest ära. Terrori eesmärk on külvata hirmu. Kuid meil pole mingit põhjust terroristidega kaasa minna ja tõepoolest hakata neid kartma. Las kardavad ise!

Piirileping Venemaaga on Eestile vajalik ja kasulik. Kõik muud arvamused tulenevad minu veendumuse kohaselt kas ebakompetentsusest või lausa eestivaenulikkusest, -- nii mõnigi kord transleeritakse otse Venemaa kõige eestivastasemate ringkondade seisukohta, et niikaua kui Eestil puudub piirileping, pole Eesti "päris riik". Ja just seda nad ei taha lubada. Muidugi on Eesti päris riik ka ilma Suur-Venemaa šovinistide loata, aga piirileping teatud määral tugevdab meie julgeolekut. Tõsi küll, väga vähesel määral, kuna meie lepingupartneril on omapärased arusaamad rahvusvahelisest õigusest (nimelt et siseriiklikud regulatsioonid on rahvusvahelistest lepingutest tähtsamad, aga siseriiklikut seadusandlust võib muuta päevapealt, nagu see juhtus Krimmi annekteerimisel). Ning kui neil on vaja, siis rikuvad ka kehtivaid lepinguid üldse ilma mingisuguse juriidilise põhjenduseta.


Teine küsimus aga on, kuidas ja mis tingimustel piirilepingu ratifitseerimise protsess läbi viiakse. Selles osas on mul karvane tunne, et Eesti kavatseb uuesti samale rehale astuda, nõustudes Venemaa tingimustega, et ratifitseerimise protsess peab toimuma paralleelselt. Riigikogu on juba korra piirilepingut ratifitseerinud, kuid Venemaa (loe: Putin) mitte üksnes jättis selle ratifitseerimata, vaid võttis oma allkirja tagasi. Isegi kui praegu parlamendid lepingu samaaegselt ratifitseerivad, sõltub Vene poolel see mitte niivõrd duumast ja ülemkojast, kuivõrd ühe inimese suvast. Ja see inimene on korduvalt oma suva üles näidanud. Nii et Eesti võib jälle jääda lolli olukorda. Minu meelest peaks seekord talitama nõnda, et Eesti alustab ratifitseerimisprotsessi siis, kui Vene pool on selle juba lõpetanud.

Samas tahan klaarida ühe arusaamatuse, mis on Vene propaganda mõjul paraku levinud ka Eestis. Nimelt et Vene pool võttis allkirja tagasi, kuna Riigikogu lisas lepingule omapoolse preambuli. See on kas arusaamatus või otsene vale. Piirileping on rahvusvaheline leping ja Eesti Riigikogu ei saa seal omapoolselt midagi muuta või sinna midagi lisada. Preambul lisati mitte piirilepingule, vaid eelnõule, mis saatis piirilepingu (loomulikult muutmata kujul) ratifitseerimisele. Seega oli tegemist puht siseriikliku dokumendiga, mis ei lisanud piirilepingule midagi ega võtnud sealt ka midagi ära. Mis aga puudutab allkirja tagasivõtmisest, siis juba ratifitseerimise käigus tulid Moskvast negatiivsed indikatsioonid. Riigikogu külastasid Riigiduuma välissuhete komisjoni liikmed ning kohtumisel Riigikogu väliskomisjoni liikmetega (milles osalesin ka mina) teatas delegatsiooni juht Kossatšov, et Venemaa jälgib tähelepanelikult ratifitseerimisprotsessi ja palju sõltub sellest, kas Riigikogu positiivne otsus tuleb ühehäälne või mitte. Samas teadis ta väga hästi, et Isamaaliidu fraktsioon hääletab vastu. Seega poleks preambulit, oleks leitud uus põhjus. Igal juhul Venemaa välispoliitika ei takerdu tavaliselt vaid protokolliliste peensuste taha.

Eestile on piirilepingut vaja, kuid praeguses poliitilises olukorras vajab seda ka Venemaa. Mitte üleliia, kuid siiski. Igal juhul ei tohi me piirilepingule tuua ohvriks oma põhimõtteid, maha vaikida Eesti okupatsiooni ja sellega kaasnenud inimlikku, moraalset ja materiaalset kahju. On väidetud, ja seda paraku ka ministrite tasemel, et kui me nüüd taaskäivitasime piirilepingu ratifitseerimisprotsessi, ei tohi Vene poolt ärritada ebameeldivate meeldetuletustega. Ma arvan, et mitte üksnes tohime, vaid nimelt peame, ja asi pole ärritamises, vaid pidevas mäletamises.

Nagu kokku lepiti, käsitleb piirileping vaid piiriga seotud problemaatikat ning üsna keerulise poliitilis-juriidilise ekvilibristika abil on püütud seletada, et tegemist ei ole Tartu Rahust loobumisega. Tartu Rahuga on aga kummalised lood. Tegemist on rahvusvahelise dokumendiga, kuid paraku opereeritakse Eesti poliitikas sellega vaid siseriiklikult. Mis puudutab välispoliitikat, siis Venemaa (konkreetselt välisminister Jevgeni Primakovi) nõudmise peale eemaldas 1995. aastal tolleaegne Eesti välisminister Siim Kallas selle mainimise piirilepingust. Kuid seda aktiivsemalt hakati seda kasutama sisepoliitilises võitluses, mis jällegi minu meelest on täiesti otstarbetu.

Mis aga puudutab kolme Balti riigi justiitsministrite allkirjastatud okupatsiooni kahjunõuete memorandumit, siis ehkki initsiaatoriks oli Läti pool, on just Eesti kontekstis see eriti asjakohane. Me kirjutame pragmaatilistel kaalutlustel alla piirilepingu Venemaaga, kuid samas anname selge indikatsiooni, et aegumatud kuriteod on tõepoolest aegumatud. Seda ei ole vaja vaid meile, aga näiteks ka Gruusiale ja Ukrainale. Ka nende puhul püüab Venemaa lähtuda loogikast "kes vana asja mäletab" jne. Samas aga kui vaja, siis tuletatakse meelde täiesti meelevaldseid asju, nagu see, et vürst Vladimir võttis ristimise vastu Krimmis või et venelaste salk aitas Bütsantsi basileusel sõdida praeguse Süüria territooriumil. Seega kui vaja, siis "kõik on meie!"