Mulle tehti ettepanek hakata Eesti Ekspressi kolumnistiks ning pärast mõningast kõhklemist võtsin selle ettepaneku vastu: kirjutan lühikesi (3000 tm) veerge. Kirjutasin esimese EL teemadel, tahtsin juba ära saata, kuid siis hakkas minu sisemine tsensor kisendama: ise võitled korruptsiooni vastu, aga Europarlamendi valimiste eel kasutad leheruumi oma vaadete tutvustamiseks. Pinisev vastuväide: ma ei tee ju mingit propagandat ja jutt pole ju kuidagi seotud valimiste kontekstiga, sai summutatud, kuna enne valimisi on kõik seotud valimistega. Nii et kirjutasin hoopis millestki muust, mis jääb ornitoloogia valdkonda (täpsemalt ööbikutest) ja loodetavasti küll EP valimistega kellelgi ei seostu.
        Seda EL juttu ei pane aga isegi oma blogi põhilehele, vaid ikka sinna valimiste rubriiki. Kuna enam ei ole seotud mahuga, lisan mõned täiendavad märkused.

Eile kutsuti mind esinema IRL Noorte Kevadakadeemiasse etteantud teemal "Korruptsioon kui julgeolekurisk". Püüdsin seda avada laias ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning peatusin kõigepealt küsimusel, miks korruptsioon on alati olemas.
        Alustuseks küsisin, kas korruptsioon on hea või halb, ning entusiastlikud noored vastasid ühehäälselt ja ootuspäraselt, et halb. Siis aga küsisin: kas kingitused on head? Ja peaaegu sama üksmeelne vastus oli, et on küll head. Vist vaid mõned üksikud märkasid, et tegemist on konksuga küsimusega, midagi on siin viltu.
        Nn traditsioonilises ühiskonnas on sotsiaalne võrgustik rajatud mitte ost-müügile, vaid kingitustele ning kingitus ja osutatav teenus peavad olema tasakaalus. Seda nimetatakse potlatch põhimõtteks (sõna tuleb Põhja-Ameerika põliselanikelt, kuid antropoloogid kasutavad seda ka teiste traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisel). Näiteks mina kingin kohtunikule toidumoona ja väärtesemeid, tema aga kingib mulle õiglase otsuse (sellises ühiskonnas ei eristata veel õiglust ja kasu, see, mis on mulle kasulik, ongi õiglane). Riikluse tekkimisel satuvad traditsioonilised tavad vastuollu kodifitseeritud normidega, st seadustega. Näiteks Roomas oli seadusega keelatud nepotism (eesti keelde tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt kui onupojapoliitika). Kuid see tava oli niivõrd juurdunud, et oli tähtsam kui seadus.
        Peatusin mitmel ajaloolisel episoodil, millest ma siinkohal tahan rääkida vaid ühest. Asi on selles, et kui ma esimest korda antud teemal kirjutasin, tekitas see mõnes lugejas pahameelt ning üks pooltuttav tuli mulle tänaval rääkima, et on täielik jama, et Kutuzov maksis altkäemaksu türklastele ja et Peeter I antud altkäemaks päästis lahinguväljal kaotatud sõja. Tema sõnul olid Kutuzov ja Peeter I nii väljapaistvad väejuhid, et ei vajanud mingeid altkäemakse. Kratsisin kukalt: tegemist on ikkagi kõrgharidusega inimesega, kuid pärast mõistsin, et ta pole vist eriti süüdi, kuna neid asju vene koolis ei õpetata. Kutuzovi kohta uurigu ise välja, kuid Peeter I lugu väärib meie tähelepanu juba seetõttu, et see ühendab Eestit Krimmiga nii ajalooliselt kui ka praeguses olukorras.

                                    *            *            *

Peeter I oli väga halb väejuht. Punkt. Aga kõik tema hiilgavad victoriad? Narva, Riia, Poltaava all?! Asi on selles, et kõik need hiilgavad võidud saavutati veel nigelama väejuhi vastu. Karl XII oli luuser ja poosetaja, kes suutis oma lühikese elu jooksul maha mängida kogu Rootsi kuningriigi hiilguse. Omamoodi pahupidi Gustav Adolf. Kõik, mille viimane kätte võitles, laristas Karl maha, laostades oma riigi ka finantsiliselt. Tema hullumeelsed avantüürid näitasid küll julgust, kuid vähest sõjakunstioskust. Karli mõttetu surm (kas juhusliku kuuli või lausa oma sõduri käe läbi) mõttetus lahingus on ootuspärane finaal tema säravale, seiklusrikkale, kuid sisutühjale elule. Karl ja Peeter väärisid vastastena teineteist. Esimene läks millegipärast Poltaava alla mütsiga lööma märksa suuremat venelaste väge, teine püüdis sama kangelastegu korda saata türklaste vastu.

Pärast pikka ja kurnavat retke, mille käigus kaotas Peeter ca 30 000 meest, põhiliselt janu ja haiguste pärast, oli ta mitmekordselt suurema türklaste ja krimmitatarlaste väe poolt surutud vastu Pruti jõge ning pääsu polnud. Perspektiiv oli saada kogu armeega orjastatud. Sellega ei võinud Peeter nõustuda ning otsustas kurnatud armeega läbi murda (kurnatud ei olnud üksnes inimesed, vaid ka hobused, kes olid näljast nõrkemas), leppides juba ette sellega, et katse on lootusetu ning kõik saavad surma. Selles olukorras saatis Peeter oma asevälisministri Pjotr Šafirovi läbi rääkima türklaste väejuhi suurvesiiri Baltacı Mehmed Paşaga, andes talle väga laiaulatuslikud volitused, et tingimused võivad olla ükskõik millised peale orjuse [huvitav, et viimast tähistab ta barbarismiga шклавство, mis on ilmselt tulnud tüvest sklav- ning hääldatud skandinaaviapäraselt (s enne k annab š)]. Millega ta oli nõus? Vabastada kõik Musta mere äärsed alad, ehitatud kindlused hävitada, aga kui türklastele see ei meeldi, siis anda tervetena üle. Kuna Karl XII oli endiselt Türgi sultani liitlane, siis lubas Peeter vabastada kõik Balti mere alad, v.a tema paradiis Peterburi. Vastutasuks pakkus ta rootslastele Pihkvat. Oli veel rida teisigi järeleandmisi välispoliitikas, sõjanduses jne. On väidetud (ehkki mina sellist viidet ei leidnud), et Peeter olevat lubanud isegi Peterburi maatasa teha. Vesiir vastas ebamääraselt, et põhimõtteliselt pole ta rahu vastu, kuid venitas aega, teades suurepäraselt, et Vene vägi kahaneb ja nõrgeneb iga päevaga. Siis andis Peeter Šafirovile korralduse anda hiigelsuur altkäemaks/kingitus vesiirile ja teistele Türgi ametnikele. Anti praktiliselt kogu riigikassas olev sularaha. See oli 150 000 rubla (kuna hõberubla võrdus taalriga, siis näitab lihtne arvutus, et tegu oli umbes nelja ja poole hõbedatonniga, mis oli tol ajal vägagi märkimisväärne summa).
        Sellele lisandub aga legend, mis tsaariajal oli ametlik versioon, et Peetri elukaaslane Jekaterina Aleksejevna (tulevane keisrinna Katariina I) lisas sellele kõik oma ehted ja raha ning saatis need salaja vesiirile. Hiljem lõi Voltaire sellest romantilise loo nende armastussuhtest, mis on väga vähe tõenäoline igast vaatenurgast, k.a seetõttu, et Katariinaga vesiir silmast silma ei kohtunud, pealegi oli Katariina sellel ajal seitsmendat kuud rase. Samas ei maksa aga alahinnata Mehmed Paşa galantsust. Igal juhul sai sellest tänu Voltaire'ile levinud süžee, mis on populaarne muuseas ka Türgi massikultuuris. Vesiir oli kingituste üle nii rõõmus, et sõlmis Peetri jaoks ülimalt soodsa rahulepingu, mis ei arvestanud üldse Rootsi huvidega ja oli ka Türgi enda huvide seisukohalt palju tagasihoidlikum kui see, millele Peeter oli valmis minema.       

   Selline oli altkäemaksu võim. Nii Krimmi kui Balti maade ajalugu oleks võinud kujuneda sootuks teisena. Lähimad tagajärjed olid aga sellised. Šafirov, kes oli ülimalt oskuslikult läbi viinud diplomaatilised läbirääkimised, jäeti Türgi pantvangi. Peeter oleks ta sinna ka unustanud, aga isegi vangistuses näitas Šafirov end üliosava diplomaadina, kes õõnestas Karl XII positsiooni sultani silmis ning see ei jäänud märkamata inglastele, kes lunastasid ta pantvangist. Šafirov jäi aga Venemaale truuks ning sõlmis soodsa Adrianoopoli rahu. Kõik loorberid aga sai Katariina, kelle auks rajas Peeter Püha Katariina ordeni, mis oli Vene ordenite hierarhias tähtsuselt teine. See oli ainus orden, millega autasustati vaid naisi (Venemaa korralagedust iseloomustab kurioosum, et sellega autasustati ka 11-aastast noorukit Aleksandr Menšikovi, kes oli Venemaa suurima korruptandi ja riigiriisuja poeg).
        Mis aga puudutab suurvesiiri Mehmed Paşad, siis tema ei saanud oma jõukust kaua nautida. Türklaste liitlane selles sõjas, krimmitatarlaste khaan Devlet II Geray, nagu ka Karl XII, paljastas sultanile vesiiri reeturlikkuse. Mehmed Paşa mõisteti surma, kuid karistus asendati pagendusega, milles ta varsti suri (kuulujuttude järgi mõrvati).
        Devlet II Geray ja Karl XII pahameel on arusaadav. See otsustas nende riikide saatuse. Rootsi jäi ilma oma läänemeretagustest maadest (Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa), mis aga puudutab krimmitatarlasi, siis Geray teadvustas endale selgelt, et on vaid aja küsimus, kui rammu koguv põhjagigant vallutab nende poolsaare.
       

Lõime koos Igor Pilshchikovi ja Maria-Kristiina Lotmaniga uue rahvusvahelise inglisekeelse ajakirja, mis on pühendatud värsiteaduse ja poeetika probleemidele. Esimene number on ilmunud ja esitletud Tallinnas toimunud värsikonverentsil. Esialgsed vastukajad ajakirja sisu kohta on väga positiivsed, kuid eriti tõstetakse esile ajakirja aktuaalsust. Pärast mitme projekti lõpetamist on see praegu ainus sellisel tasemel oma valdkonna ajakiri maailmas. Oleme uhked selle üle, et ajakirja kolleegiumis nõustusid osalema juhtivad maailma värsiteadlased.
        Oleme tänulikud Tartu Ülikooli kirjastusele ja selle peatoimetajale Ivo Voldile, ilma kelle entusiastliku suhtumiseta poleks see projekt teoks saanud.
        Tegu on open access ajakirjaga ning selle leiab aadressilt www.tyk.ee/smp.

19.-20. aprillil toimub Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, Tallinna Saal) võrdlevale värsiteadusele pühendatud rahvusvaheline konverents Frontiers in Comparative Metrics 2. In memoriam  Lucyllae Pszczołowskae. Konverentsist võtavad osa maailma juhtivad värsiteadlased Paul Kiparsky (USA), Nigel Fabb (Suurbritannia), Kristin Hanson (USA), Tomas Riad (Rootsi) jt. Võõrustame värsiuurijaid Hollandist, Itaaliast, Kanadast, Norrast, Portugalist, Prantsusmaalt, Rootsist, Soomest, Taanist, Tšehhist, USAst ja Venemaalt.
        Konverentsi peateemad on värsiteooria ja võrdlev meetrika, värsianalüüsi meetodid, uued suunad indoeuroopa ja soomeugri meetrikas, meetrika ja muusika, kirjalik ja suuline tekst, värss tõlkes.
        Konverentsi toetavad Eesti Teadusagentuur, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut ja Poola saatkond. Lähem info on kättesaadav konverentsi veebilehel. Esitletakse uut rahvusvahelist ajakirja "Studia Metrica et Poetica", mida saab kohapeal osta kirjastuse hinnaga.
        Kõik huvilised on oodatud ja sissepääs on vaba.             

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"

                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.

Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:

Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:

Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').

Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas.

Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.

Et paar tuntud luuserit korraldavad Eesti-vastase ja Putinit toetava performance'i, ei omaks iseenesest mingit tähtsust. Isegi Ukraina sündmuste kontekst ei tee neid otseselt ohtlikeks. Oluline on aga see, mis nendele asjadele järgneb. Eilsest Izvestijast võis lugeda, et venemeelsed on Tallinnas plaaninud kaks väljaastumist. Peab tundma praegust Venemaa meediat. Izvestija-taolised väljaannete eesmärk ei ole lugeja informeerimine toimunust, nende funktsioonid formuleeris juba Lenin: lugeja informeerimine ei ole üldse selle ülesanne, ajaleht peab olema agitaator ja propagandist, kuid ennekõike kollektiivne organisaator ("Millest alustada?", 1901). Vot seda Izvestija teebki -- organiseerib.
         Siinkohal tuleks meelde tuletada pronksiööd, mille ajal "spontaanne" rüüstajate mass liikus kontrollimatus suunas, enamik osalejaid ei teadnud ise, kuhu minna, ei teadnud seda ka Eesti politsei, kuid millegipärast igas kohas olid juba ette ootamas telekaameratega Vene ajakirjanikud. Nendest sündmustest on tehtud erinevaid järeldusi, kindlasti ka rahutuste kuraatorid. Vastavat vene terminoloogiat kasutades oli tegu lahinguluurega, st operatsiooniga, mis näeb välja nagu spontaanne lahing, aga mille tegelik eesmärk on hoopis luureandmete kogumine.
         Ent asi ei ole vaid selles, et provokatsiooni traagelniidid paistavad Venemaalt, teine eesmärk on see, et meie seda teaksime, et a) hirmutada, b) provotseerida vastuaktsioone, nii et tuleksid tublid Eesti rahvuslased ja korraldaksid mingisuguse kähmluse venemeelsega. Eriti hea oleks aga see, kui mingi Venemaa kodanik saaks kannatada või koguni surma. See on just see ettekääne, mida Venemaa vajab.

Olen veendunud, et ainus adekvaatne reageerimisvorm sellistele üritustele on nende täielik ignoreerimine -- nii kõikide eestimeelsete inimeste kui ka meedia poolt. Paraku leiab isegi kõige idiootlikuma putinoidi kõige haledam ettevõtmine tublide ajakirjanike parve, kes lendavad kohale nagu kärbsed s*** peale ja reostavad siis kogu meediaruumi sellega täis. Muidugi, kui Venemaa plaanib suurejoonelist provokatsiooni, siis ta ka teeb selle teoks. Aga ärgem vähemalt võtkem ise sellest osa.