Diskussioon Pussy Riotsiga seotud skandaali ümber võtab järjest huvitavamaid pöördeid ja nii mõnigi minu blogilugejatest ja ka muidu tuttavatest on väljendanud hämmeldust selle üle, et kuidas mina, religioosne inimene, võin kaitsta ja isegi õigustada skandaalset bändi, ning lausa nõudnud seletusi, milles siis seisneb minu usk. Üldiselt eelistan ma sellistele küsimustele mitte vastata. (Kui Winston Churchillilt küsiti, kas ta usub Jumalasse, olevat ta vastanud: "Mis kontinentaalne küsimus see olgu"; minagi tunnen ennast selles asjas pigem britina.) Kuid antud juhul vastusest kõrvale hiilida ei saa. Niisiis, püüan vastata, kuid teen seda paraboolses vormis, tark saab aru, aga ülejäänute pärast ma niiväga ei muretse. Jagan vastuse kaheks osaks ning esimene on siin.

Kaks ja pool kaptenit

RMS Titanicu hukust on hiljuti möödunud sajand. Ehkki aeg-ajalt teatatakse, et Titanicu saladus on lõplikult lahendatud, vaidlevad spetsialistid tänagi mitmete -- ja sugugi mitte väheoluliste -- detailide üle. Rääkimata siis netiasjatundjatest ja vandenõuteoreetikutest. Mind huvitab praegu ennekõike aluse kapten Sir Edward John Smith. Ka tema tegevuses saatuslikul õhtul ja ööl pole täit selgust, andmed on kohati vastuolulised. Kuid fakt on see, et eirates mitmeid hoiatusi (muuseas ka RMS Carpathialt), võttis ta lubamatu riski, mille tagajärjel hukkus 1514 inimest. See, et ta oli surve all, temalt nõuti efektset sõitu ja rekordi püstitamist, ei ole piisav vabandus. Kaptenil on laeval suveräänne võim, millega kaasneb täielik vastutus. "Kapten laevas, jumal taevas," ütleb eesti meremeeste vanasõna. Inglise meremeestel on see vormel veidi tagasihoidlikum, kapten on siiski teisel kohal, kuid tema üle on vaid Jumal: "Тhе Cарtain second after God." Paslik on ära tuua ka teine inglise vanasõna: "Trust my life to God and Captain." Ainsaks pehmendavaks asjaoluks on kapten Edward Smithi otsustav käitumine hädaolukorras. Ta hukkus koos oma laevaga, mille uputasid jäämägi ning inimese edevus ja ahnus.

    RMS Carpathia kapten Sir Arthur Henry Rostron oli karm ja napisõnaline inimene. Kui Carpathia radist Harold Cottam võttis vastu Titanicu hädasignaali, magas Rostron oma kajutis. Cottam alarmeeris viivitamatult kaptenit ning viimane tegutses otsustavalt ja efektiivselt. Nagu Smithgi, suunas ta oma aluse maksimumkiirusel läbi jäise mere, kuid ta eesmärk oli sootuks teine -- inimelude päästmine. Veelgi enam, et võtta oma alusest viimast, käskis ta välja lülitada kütuse ja kõik elektriseadmed -- kogu laeva energia teenis vaid ühte eesmärki: kiirust. Ja tal õnnestuski välja pigistada 17,5 sõlme alusest, mille maksimaalkiirus oli 14 sõlme. Siis andis ta käsu valmistuda päästetute vastuvõtuks, neid ootasid tekid, kuumad joogid ja puljong. Carpathia meedikud olid samuti täisvalmiduses. Kapten Rostron tegi kõik, mis tema võimuses. Ja ta palvetas. Andes endale täiel määral aru kogu ettevõtmise ohtlikkusest, palus ta mitte oma, vaid üksnes Titanicu reisijate elu pärast. Tänu tema tegevusele sai päästetud 710 inimelu (üks neist siiski suri Carpathia pardal).  Rostroni lapselaps Rosemary Pettet ütles, et sügavalt uskliku inimesena ei armastanud ta vanaisa rääkida oma kangelaslikkusest: "See ei olnud mina, vaid Jumala käsi mind juhtimas"; ning üks teine kord: "Ma võin järeldada vaid seda, et tüüril ei olnud minu, vaid kellegi teise käsi."
    See ongi normaalse kristlase normaalne käitumine: anda endast kõik ja rohkemgi ning täiel määral loota Jumalale ja usaldada ennast Talle. "Mul pole midagi oma peale patu."

    Ah jaa, veel sellest kaptenipoolikust. Costa Concordia kapten Francesco Schettino on ilus mees, kes näeb välja oma 52 eluaastast noorem. Mõnus sell, naistemees ja seikleja. Üks tema kolleegidest väitis, et ta juhtis oma alust nagu Ferrarit. Õnnetuse üksikasju veel uuritakse ja mul ei ole mingit õigust oma süüdistustega kohtust ette rutata. Kuid üks on selge: kapten koos oma abilistega hülgas argpükslikult õnnetuse toimumise ajal laeva, ning kapten
valetas hiljem korduvalt (nt et ta ei läinud päästepaati, vaid juhuslikult kukkus sellesse, ilmselt sama juhuslikult sattus sinna ka tema abi ning kapteni isiklikud asjad, k.a mobiiltelefon). On dešifreeritud ja avalikustatud tema läbirääkimised rannavalve kapteni Gregorio De Falcoga. Viimane oli algul hämmingus, et kapten hülgas laeva, siis läks lausa marru ning käskis tal kaks korda väga energiliste väljenditega sellele naasta. Kuid Schettinol oli kiire: oli juba pime ja ta ruttas oma emme juurde.

Debatt seoses plaaniga viia Sisekaitseakadeemia Narvasse puudutab väga olulisi probleeme. Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt asetab selle õigesse perspektiivi: Narva ja Ida-Virumaa üldse on siiamaani problemaatiline piirkond, kus Eesti riiklus peab ennast jõulisemalt kehtestama. Ma ei saa tõsiselt võtta politsei- ja piirivalve kolledži direktori Aivar Toompere hirmu, et Narvas imbub akadeemiasse organiseeritud kuritegevus. Kui selle ohu vastu ei saa midagi ette võtta Narvas, siis vaevalt on ka Tallinna müürid selle vastu piisav kaitse. Halvem, et siin lepitakse vaikimisi seisukohaga, nagu Narva polekski päris Eesti.

Olen eri foorumides mitme sõnavõtuga osutanud vajadusele rõhutada riigi kohalolekut Ida-Virumaal. Eriti puudutab see jõu- ja sõjaväestruktuure. Asjal on mitu tahku.
    Esiteks regionaalpoliitiline. Haldusreformiga tuleb julgelt edasi minna, et vältida äärealade marginaliseerumist ja kolgastumist. Sama tähtis kui valdade ühendamine on regioonide konsolideerimine ja nende keskuste riigiõiguslik fikseerimine. Lisaks pealinnale on oluline seaduslikult kehtestada kolm riikliku tähtsusega linna (see nimetus on tinglik): Lõuna regiooni pealinn Tartu, Lääne regiooni pealinn Pärnu ning Ida regiooni pealinn Narva. Nendes "riigilinnades" peab olema riik oma erinevate võimustruktuuridega märgatavalt esindatud, ideaalis ka ministeeriumide tasandil (Tartu on seda juba praegu, aga eriti oluline oleks see Narva puhul).
    Teiseks geopoliitiline ja ökoloogiline. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peavad polügoonid Eestis paiknema kohtades, kus nad häirivad kohaliku elu ja kurnavad loodust, samas kui Virumaal on palju tühermaad, mida oleks antud otstarbeks igati loogiline kasutada.
    Kolmandaks rahvuslik. Vene poisid ja noormehed võrreldes nende eestlastest eakaaslastega on sõjandusest märksa rohkem huvitatud. Teenistus Eesti sõjaväes on üks edukamaid integratsioonimehhanisme. Sõjaväeosade paiknemine Ida-Virumaal, nende kontaktid kohalikega, eriti aga koolinoortega oleksid abiks integratsioonipoliitikale ja isamaalisele kasvatusele vene noorte hulgas.
    Niisiis on Sisekaitseakadeemia Narvasse kolimine kindlasti samm õiges suunas, kuid see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest.

Viimases "Keeles ja kirjanduses" (4/2012) retsenseerib Jaak Urmet kogumikku "Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest" (Tallinn, 2011). Ei tea, kuidas on lood teiste artiklitega -- polnud veel aega põhjalikult kogumikku süveneda --, aga kõik, mida ta kirjutab Aile Toominga artikli kohta, on üks suur arusaamatus.

Värsiteadus on teadus, st. see tuvastab fakte, analüüsib ja süstematiseerib neid. Alates 19. sajandi teisest poolest on värsianalüüsi võimsaks abimeetodiks statistika. Huvitav märkida, et värsi ja statistika seos on vastastikune. Tõenäosusteooria klassik Andrei Markov (1852-1922; Markovi ahel sai nimetuse tema auks) kasutas tähtede jadasid Puškini luules stohhastilise protsessi mudelina; 20. sajandi väljapaistvaim matemaatilise statistika esindaja Andrei Kolmogorov (1903-1987) oli niivõrd haaratud värsi statistilistest omadustest, et temast sai ka värsiteaduse klassik.
    Selline asi (et värsiteadus on teadus, aga mitte suvaline blah-blah-blah) ei meeldi nii mõnelegi luulearmastajale ja -kriitikule. Mõnikord on protest põhimõtteline: ilu ei tohigi uurida, korista ära algebra räpased käpad harmoonia küljest, kui parafraseerida Puškinit. Kuid tavalised loitsud on järgmised: juhul kui statistilise analüüsi tulemused satuvad vastuollu asjaarmastaja intuitsiooniga, siis järeldab ta, et statistika on mõttetu: nii ei saa ju olla. Kui aga see kinnitab seda, siis on ikkagi mõttetu: kõik teavad seda niikuinii. Seda teist varianti kujutabki endast Jaak Urmeti arvustus.
    Aile Toominga artikkel on osa tema suuremast projektist, mis käsitleb meetrumi ja semantika vahekorda Uku Masingu luules. See valdkond on eesti kirjandusteaduses veel päris uus, kuid analoogilised uurimused vene, inglise ja antiikvärsimõõtude materjalil on andnud väga viljakaid ja mittetriviaalseid tulemusi. Urmet heidab ette tulemuste vaesust. Kuid need jäävadki vaeseks, kuni ei ole tehtud sama metoodika järgi teiste autorite uurimusi. Alles siis võib täielikult hinnata nende väärtust. Kuid ka praegu on see töö oluline ühe autori luulesüsteemi kirjeldusena. Ma arvan, et retsensendist oleks aus lihtsalt tõdeda, et ta ei saanud sellest aru.

Pussy Riot lööb laineid. Kes võis arvata, et paarikümne sekundi pikkune karglemine toob endaga kaasa üleilmse kuulsuse ja paisutab kirgi ka väljaspool Venemaad, ka meil siin Eestis.  
     ... Kui kuu aega tagasi oleks mulle keegi öelnud, et esinen teles Pussy Rioti teemalises vestlusringis, arvaksin, et tegu on rumala naljaga. Teadsin nende tegusid ja olin veendunud, et nad lihtsalt ei ole tähelepanu väärt.

    Asi aga on vahepeal dramaatiliselt muutunud. Aarne Rannamäel õnnestus teha terav saade ja olen talle selle ja kutse eest tänulik. Järelkajasid oli palju, põhiliselt näost näkku vestlustes või telefoni teel, valdavas enamuses väga positiivsed (mõned isegi liiga), kuid oli ka teravalt kriitilisi. Ma ei ole ise oma esinemisega päris rahul, tegin otsesaate jaoks liiga suure ettevalmistustöö, mille tulemusel kaldusin vestluse asemel loengut lugema. Kuid palju jäi ka lahti rääkimata ja kuna teema pole kaotanud ja vist niipea ei kaotagi oma aktuaalsust, tahan sellel peatuda põhjalikumalt ja nii pean ilmselt  oma teksti jagama mitmesse postitusse.
    Ent kõigepealt vigade parandus.
    Sain kirja Pärnu praostilt Enn Auksmannilt, mida tema lahkel loal siin tsiteerin:
"Te väitsite muuhulgas, et Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis, samas ruumis, kus toimus "punkansambli" Pussy Riot "palvus", on korraldatud kõikvõimalikke ilmalikke üritusi, sealhulgas Volkswageni uue mudeli esitlus, ladina-ameerika tantsude festival jmt.
    Tahan juhtida Teie tähelepanu sellele, et olete - ilmselt teadmatusest - esitanud selget valeinformatsiooni, mida on sestpeale kahjuks jätkuvalt levitatud.
    Kõnealused ilmalikud üritused (mille sobivuse osas koguduseruumidesse olen minagi üsna kahtleval seisukohal), ei toimunud mitte kirikuruumis, kindlasti mitte samas paigas, kus astus üles Pussy Riot, vaid kiriku ehituskompleksi kuuluvas kontserdisaalis (Зал Соборов Храма Христа Спасителя)."
    Vastasin:
"... kontrollisin üle -- piinlik lugu küll, autopresentatsioon, rokk-kontserdid ja tantsuvõistlused olid tõepoolest Kiriku Konsiilide Ruumis. Lasin ennast eksitada ühest õigeusklike foorumist (sealt ka ilmselt valeinfo ikoonide katmisest). Asi on minu jaoks seda piinlikum, et tegin just sama vea, mille eest pidevalt hoiatan oma õpilasi: kõik andmed tuleb üle kontrollida, eriti need, mis toetavad teie väiteid (nendesse, mis neid kummutavad, võib suhtuda vähem kriitiliselt)."

    Sellele jääb vaid lisada, et palun vabandust kõikide ees, keda omakorda eksitasin.
Siiski, see küsimus vist polegi nii põhimõtteline, olulisem on asjaolu, et Lunastaja Kristuse Katedraal ei ole Moskva patriarhia omand. Vastasel korral peaks patriarhia kandma selle ülalpidamiskulusid. Selle omandivorm on üsna keeruline, kirik kuulub fondile, mille asutas Moskva linnavalitsus ning Moskva linn (st Moskva maksumaksja) peab seda üleval. Sisult aga on see suur kompleks, mis kujutab endast sümbioosi religioonist, ärist ja meelelahutusest.

(Järgneb. Ka pealkirja seletus)