2.1. Dialektiline materialism

Slavoj Žižek ei ole traditsiooniline marksist. Suunda, mida Žižek esindab, nimetatakse tihti ebatäpselt freudomarksismiks. Freudi õpetuse ühendamine marksistliku ilmavaatega ei ole uus teema, 1920. aastatel propageeris seda Lev Trotski, Saksamaal aga mitteortodoksne psühhoanalüütik Wilhelm Reich. Uuesti muutus see temaatika aktuaalseks pärast 1968. aasta suve. 

​Tudengite protestid Pariisis, Lääne-Berliinis ja Varssavis, eriti aga nn Praha 1968 a. kevad ja selle vägivaldne mahasurumine nõukogude tankidega 21. augustil tekitasid rahvusvahelises kommunistlikus liikumises lõhe. Samas katalüseeris see hõõguva kriisi marksismis ka teoreetilisel tasandil. Brežnevi marasmaatiline „reaalse sotsialismi“ doktriin tekitas lääne kommunistlikes intellektuaalides nõutust ja protesti. Et mitte loobuda kommunismist sootuks, otsisid nad pingeliselt mingeid topendeid, millega saaks lekkiva küna kinni lappida. Sõelale jäi neli võimalust: fenomenoloogia, strukturalism, freudism ja mittenõukogu (sisuliselt mittevene) marksism: Antonio Gramsci, György Lukács, Walter Benjamin jt. 

​Tavaliselt kasutati mitut võimalust korraga: need, kes orienteerusid fenomenoloogiale, kasutasid enamasti ka strukturalismi ideid, samuti oli levinud katse marksismile külge pookida strukturalismi ja freudismi. Žižek vürtsitaski oma marksismi alguses strukturalismiga, hiljem psühhoanalüüsiga, kuid nagu nt ka Louis Althusser, orienteerus ta mitte niivõrd Freudile, kuivõrd Lacanile. Siinkohal tuleb ära märkida, et Žižek on üks psühhoanalüüsi Ljubljana koolkonna rajajaid.

Ehkki tundus, et Žižek liikus eurokommunistidega intellektuaalselt lähedases suunas, jäi ta poliitiliselt truuks Reaalsele Sotsialismile (suurtähti kasutab Žižek) ja konkreetselt Leninile. „Tagasipöördumisest Marxi juurde on saanud süütu akadeemiline mood.“ Lenini eelis Marxi ees seisneb Žižeki jaoks esiteks sellest, et ta asus väljaspool Marxi ja Engelsi ringkonda ja euroopalikku konteksti: Lenin „tõi marksismi vene-aasialiku „despootliku põhimõtte““. Teiseks teeb Lenin „rebides teooria välja selle esialgsest kontekstist, juurutades seda teisel ajalooperioodil, selle tõepoolest universaalseks“. 

Rääkides 1968. aastast, heidab Žižek tšehhoslovakkidele ette, et nende ’inimnäoline sotsialism’ viib paratamatult kapitalismini, juhul kui see ei naase reaalse sotsialismi rööbastele. Sisuliselt kaitseb siin Žižek nn Brežnevi doktriini, mille järgi on Nõukogude Liidul kohustus kasutades kõiki vahendeid, k.a sõjalisi, sekkuda, juhul kui satelliitriikides miski ohustab sotsialistlikku valitsemisviisi. Žižekil õnnestus Prahas olla tunnistajaks Brežnevi doktriini realiseerimisele. 2003. aastal meenutas Žižek, kuidas invasiooni ajal leidis ta töötava kohviku Praha keskväljakul (Václavské náměstí). „Ma mäletan, et neil olid imelised maasikakoogid, ja ma istusin seal, süües maasikakooke ja vaadates demonstrantide vastu suunatud vene tanke. See oli täiuslik.“ 

​Surmaiha (Todestrieb) ei tähenda üksnes tungi ennast ära tappa või vigastada, see on ennekõike loobumine elust ja selle edasiandmisest. Surmaiha ei kuulunud alguses Freudi paradigmasse, kõiki hirme, neuroose ja destruktiivseid käitumisvorme seletas ta alla surutud seksuaalsusega. Surmaiha mõiste pakkus välja Sabina Spielrein 1912. aastal. Uurides skisofreeniku motivatsiooni, avastas ta, et selles puudub täielikult seksuaalne komponent. Skisofreenik kardab seksuaalkontakte, peljates, et need kahjustavad tema terviklikkust, ja oma väärkujutlustes loob ta endale sooneutraalse keha; eirates soolisi erinevusi, asendab ta need fiktiivsete suhetega; eluiha asendab surmaiha. Freud nõustus Spielreiniga ja kasutas alates 1920. aastast ise surmaiha mõistet. Freudile ei jää tähelepanuta, et semantilised konstruktsioonid, mille Spielrein avastas skisofreeniku juures, on teada eri rahvaste müütidest, ning Freud viitab Upanišadidele ja Platonile. Kreeka mütoloogias olid androgüünid (erinevalt praegusest sõnakasutusest) täiuslikud sootud olendid, keda Zeus karistas, rebides nad kaheks ebasümmeetriliseks pooleks: meheks ja naiseks. Nii tekkisid inimesed. Surmaiha aga tähendab regressiooni, igatsust mitte niivõrd elujärgse, kuivõrd elueelse seisundi järele. 

​Spielreini ideid arendasid edasi ennekõike Jung, siis Freud ja tema õpilased ning hiljem Lacan, Baudrillard ja Žižek. Kui Freudi ja Lacani jaoks oli surmaiha põhjused lõppkokkuvõttes bioloogilised, siis Baudrillard kitsendas oluliselt surmaiha valdkonda, tõlgendades seda majanduslikus ja sümboolses võtmes: kapitalismi majanduslik mudel produtseerib surmakultuuri. Seevastu Žižek paigutab surmaiha dialektilise materialismi konteksti.

​Marksistlikud intellektuaalid läänes püüavad õpetust puhastada leninlik-stalinlikest „moonutustest“. Žižeki jaoks aga oli just Lenin (ja mitte Marx) õige marksismi looja. Nõukogude Liidus jaotati marksistlik filosoofia dialektiliseks ja ajalooliseks materialismiks. Peab rõhutama, et Marx ei kasutanud sellist jaotust, isegi sellist terminit, samuti ei kuulunud termin ’dialektiline materialism’ Engelsile, nagu Lenin ekslikult arvas. Selle pakkus välja Joseph Dietzgen, iseõppijast töölisest filosoof; Marx, Engels ja nende ringkond pidasid temast lugu, Lenin aga, kes oli Dietzgeni hoolikalt konspekteerinud, suhtus temasse üleolevalt. Tõsi, dialektilise materialismi terminit kasutas hiljem ka Engels, kuid pidas silmas mitte marksismi haru, vaid meetodit. Žižek aga järgib nõukogude marksismi-leninismi traditsiooni, mille sees ta Jugoslaavias oli üles kasvanud. 

​Pean tunnistama, et ma pole Dietzgenit lugenud (ja pole plaanis ka), kuid see dialektiline materialism, mille loojateks olid Engels ja Lenin ja mida õpetati Nõukogude Liidus ja sotsmaades, oli algusest peale läbikukkunud projekt. Juba Hegeli dialektika on minu jaoks kahtlane asi, kuid ma ei taha siin selle üle diskuteerida. Hegeli dialektika on tema enda formuleeringu järgi „spekulatiivne tunnetusmeetod“, st kuulub mõtete ja mitte asjade või tegude valdkonda, see pidi olema uus loogika. Marx seevastu reinterpreteeris dialektikat nõnda, et see johtub mitte spekulatiivsest (st ratsionaalsest) sfäärist, vaid objektiivsest ühiskondlikust praktikast, mille tähtsam osa (tootmissuhted) „ei läbi inimeste päid“.

​Engelsi projekt oli veel ambitsioonikam. Ta üritas tõestada, et dialektika põhimõtted avalduvad mitte üksnes ühiskonnas, vaid juba looduses ning kujutavad endast kõige fundamentaalsemaid loodusseadusi. Kõik konkreetsed loodusseadused (nt Pascali, Boyle'i-Mariotte'i, Newtoni jt seadused, aga ka Darwini evolutsiooniteooria) on Engelsi väite kohaselt esialgsed ning alles dialektiline süntees lubab avada nende õige tähenduse. Engels pusis selle teema kallal üheksa aastat, kuid sidusa tulemuseni ei jõudnud ja jättis asja sinnapaika. „Looduse dialektika“, millega mürgitati nõukogude tudengite ajusid, kujutab endast mustanditest ja märkmetest koostatud teksti, mille 1925. aastal pani Moskvas kokku ja avaldas David Rjazanov (kes lasti maha 1938). 

​Kuidas nimelt kavatseb Žižek integreerida surmaiha dialektilisse materialismi, pole päris selge: tema formuleeringud on ebamäärased ja üldised ning süstemaatilisus pole tema tugevam külg. Kuid just surmaiha on see, mis teeb tema pandeemia käsitluse huvitavaks.
​

2.2. Viirused

Nagu esimeses osas sai välja toodud, on Slavoj Žižekil käesoleva pandeemiaga suured plaanid. Pandeemia õõnestab kapitalistlikku maailma, kuid Žižekile pakub huvi ka viirus ise. Viirus, erinevalt mikroobist, ei ole elusolend, aga ta ei ole ka surnud. „Viirused ei ole tavamõttes ei elavad ega surnud. Nad on elavad laibad: viirus on elus, kuna tal on replitseerumistung. Kuid see on omamoodi elu nulltase, bioloogiline karikatuur mitte niivõrd isegi surmaihale, kuivõrd elule selle kõige nürima korduse ja paljunemise tasandil.“ (Elu nulltase peab ilmselt assotsieeruma Roland Barthes’i kirja nullastmega: „Minu tõeline mõjutaja nüüdisaja prantsuse mõtlejate seas on Roland Barthes.“)

Siinkohal olen ma sunnitud veidi selgitama. Žižeki jutud (loengud, intervjuud) ja ka tema kirjutised sisaldavad hulganisti vastuolusid. Ta on karismaatiline kõneleja, ning nii mõnigi kord jääb mulje, et ta flirdib publikuga, teda meelitades, aga ka šokeerides. Nt väidab Žižek: „Kui loodus ründab meid viirustega, tagastab ta meile meie endi sõnumi. Sõnum seisneb selles, et mida te tegite minuga, seda ma teen nüüd teiega.“ Selles animistlikus väites pole dialektilise materialismi hõngugi, Žižeki flirdib keskkonnaaktivistidega, kes kasutavad sageli sedalaadi metafoorikat. Ka viiruste osas pole Žižek järjekindel: ta on rääkinud viiruste tapmisest ja isegi viiruste paljunemistungist, mis on selgelt vastuolus nii viroloogiliste andmetega kui ka tema enda väitega, et viirused on n-ö teisel pool elu ja surma. Kui viirus pole elus, saab seda tappa üksnes metafooriliselt, sama käib ka viiruse paljunemis- või ükskõik millise teise tungi kohta.
​

​​Mul puudub vähimgi vajadus ega soov norida Žižeki ebatäpsete sõnastuste või originaalsete viroloogiliste vaadete üle; see, mis mulle huvi pakub, on Žižeki käsitluse semiootiline interpretatsioon. Kultuurisemiootika baasopositsioonide hulka kuuluvad ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Kui alates Jean-Jacques Rousseau’st jaotab kulturoloogia maailma kultuuri ja looduse sfäärideks, siis mina oma loengutes juhin tähelepanu kolmandale sfäärile. Sellel ei ole üldtunnustatud nime, mina kasutan terminit ’tühermaa’. Selle all mõistan ma ala, mis jääb kultuurist tarbetuks jäänuna maha. See on ala, mis ei kuulu ei kultuurile ega loodusele. Üks näide on prügila. Kuni 20. sajandini olid nii prügi kui prügilad asjad, mida kõik teadsid, kuid sellest ei olnud kombeks ei mõelda ega rääkida; ammugi ei olnud nad aineks teoreetilistele refleksioonidele. Need olid asjad, mis korraga nagu olid ja ei olnud ka. Tühermaa ei kuulunud inimestele, kuid see võis olla asupaigaks ühiskonnaheidikutele, n-ö inimprügile. Nii tühermaad kui nende elanikud olid sõna otseses mõttes kultuuri välja-heited. Võib-olla esimene tekst, kus seda probleemi riivamisi puudutati, oli Hiiobi raamat. 

​Ühiskonnast väljaheidetud Hiiob lebab prügimäel. Alles 19. sajandi teisel poolel avastasid arheoloogid, et prügimäed on neile kullaaugud, kulus veel sajand, kuni prügi muutus üheks keskkonnakaitse kesksemaks teemaks. Taaskasutamine, mis arhailistes kultuurides on tavapärane praktika, muutus tähtsaks tööstusharuks. Erinevalt traditsioonilisest taaskasutusest, kus prügist otsiti välja toiduaineid või üksikuid esemeid, mida sai kuidagi sobitada uute eesmärkide täitmiseks (Lévi-Strauss tähistas seda tegevust esteetika valdkonnast laenatud terminiga bricolage), on nüüdisaegse taaskasutamise (recycling) eesmärk kogu prügi ümbertöötlemine, tagastades materjali osaliselt kultuurile, osaliselt loodusele. Samas toimub ka tühermaa alana taaskasutusele võtmine.
​
Tühermaa on lai mõiste ja prügimäed on vaid üks selle liike. Teine näide on jäätmaa. Kui alepõllunduses maa enam ei kanna, raiutakse maha järgmine metsatukk, aga jäätmaa hüljatakse. Jällegi ei kuulu jäätmaa enam kultuuri, aga ta pole ka veel loodus.

Öeldu kujutab endast väga lihtsustatud skeemi, mis jätab välja terve rea vahepealseid nähtusi nagu nt surnuaiad ja nekropolid (surnute linnad). Nendes valdkondades interfereeruvad opositsioonid ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Nii nagu ruumilises dimensioonis ei mahu tühermaa kultuuri ja looduse vahel jagunenud ruumi, ei ole ka viirustele kohta elusa ja elutu dihhotoomias. Elutus ei pruugi tähendada surma. Nii nagu on eelelu, on ka järelelu. Viiruste päritolu on ebaselge ja arvatavasti on see heterogeenne. Kui jätta välja tehis- ehk sünteetilised viirused, võib arvata, et osa neist kuuluvad eelelu, osa aga järelelu valdkondadesse. Žižek käsitleb nimelt viimaseid.

Viirused ei ole elusad ega surnud, kuid nad on (potentsiaalselt) surmavad. Žižek eksitab, kui väidab, et viirustel on paljunemistung ja nad võivad ise paljuneda. Ise paljuneda saavad võib-olla küll prioonid, aga suurem osa viiruseid vajab mitteelusolenditena paljunemiseks elusolendeid (nn peremeesorganisme), keda nad endaga nakatavad, põhjustades sellele patoloogilisi arenguid ja lõppkokkuvõttes hävingut. On teada tuhandeid erinevat liiki viirusi (arvatakse, et reaalselt on neid suurusjärkudes rohkem ja neid tekib ka juurde), neist suurem osa on inimesele kahjutud või isegi kasulikud.

​Ka Žižek räägib kasulikest viirustest, tehes tüüpilise antropotsentristliku vea: kui me räägime kasust, siis peab alati täpsustama, kellele. Osa inimesele kasulikest viirustest on nn faagid, kes nakatavad ja tapavad inimesele kahjulikke baktereid. Nad on kasulikud inimese, kuid mitte bakteri seisukohalt. Ka need viirused, mis tapavad mitte inimese patogeene, vaid tugevdavad nakatades inimese immuunsüsteemi, teevad seda teiste mikroorganismide arvelt.
​
Oleksin hea meelega lugenud Žižeki viirustest ning elutu ja elusa dialektikast nimelt dialektilise materialismi kontekstis (Hegeli Aufhebung siin läbi ei lähe), kuid kahjuks ei lähe Žižek deklaratsioonidest kaugemale.

2.3. Pandeemia ja ökoloogia

Juba viirustega seoses tekkis küsimus kasulikkusest ja kahjulikkusest. Esitame selle veel üldisemalt: hea ja halva suhte kohta. Ehk kas pandeemia on hea või halb? Sellisel kujul on küsimus mõttetu. Hea ja halb ei pruugi olla absoluutsed omadused. Üldjuhul on hea või halb kellegi suhtes või millegi jaoks. Näiteks kirves võib olla hea puuraiumiseks, kuiid ei ole kõige otstarbekam selja sügamiseks ega inimeste vaheliste suhete klaarimiseks (siingi oli Raskolnikovil teine arvamus). Pandeemia puhul peame täpsustama, mille või kelle jaoks on see halb või hea. Ilmselgelt ei ole ta hea inimesele, kes on selles epideemias kaotanud oma lähedase. Samuti ei ole see hea majanusele, turismile jne.

Teisalt on toodud välja, et see pandeemia on hästi mõjunud keskkonnale, eriti õhukvaliteedile. Samas on mitmes riigis oluliselt vähenenud teatud liiki kuritegevus, teist liiki kuriteod nagu koduvägivald või netipettused on jälle kasvanud. Tuleme nüüd õhukvaliteedi juurde.

​Paljudes maades on elanikud üllatusega avastanud maastikud. Näiteks Indias ja Hiinas oli äkki näha kuni 200 kilomeetri kaugusel paiknevaid mägesid. Ka linnade õhk lubas avastada uusi perspektiive ja vaateid. Jõgede ja kanalite vesi läks puhtamaks ja neisse on tulnud kalu ja veelinde, keda polnud juba aastakümneid näha. Muutused olid nii olulised, et neid võis näha isegi kosmosest. Näiteks Kirde-Hiina õhk, mis on muidu üks maailma reostunumaid, paistis nüüd kosmosest vaadatult puhas. 

Paraku ei ole aga ka looduse seisukohalt pilt üksnes rõõmustav. Pealegi on mõnes kohas majandus juba taastuma hakanud ning muuseas on väidetud, et Kirde-Hiinas on nüüd kasutusele võetud eriti keskkonnavaenulikud tehnoloogiad. Mõned riigid kasutavad pandeemiat ettekäändena nõrgendada keskkonnaregulatsioone. Nt Brasiilias, kus vihmametsade hävitamine sai pandeemia ajal niigi hoogu juurde, esines keskkonnaminister Ricardo Salles üleskutsega veelgi enam leevendada keskkonnaalaseid piiranguid. 

Keskonnaaktivistid teeb eriti murelikuks rohetehnoloogiate arendamise aeglustamine: negatiivsed tendentsid kapitaliturul pärsivad paratamatult alternatiivenergia arengu rahastamist. Nafta odavnemine on löök elektriautode konkurentsivõimele. Pealegi kardetakse, et on muutumas inimeste prioriteedid: tervishoid ja halvenev majandusseis varjutavad keskkonnamured.

On ka otseseid negatiivseid tagajärgi, mis on ennekõike seotud saastamise kasvuga, ja eriti käib see meditsiiniliste jäätmete kohta: ühekordsed maskid, kindad, personali kaitseriided vms juba on märkimisväärne probleem. On muutunud ka inimeste suhtumine. Kõlav loosung „Reuse. Recycle. Reduce“ on kõrvale heidetud. Moes on ühekordsed nõud ja pakendid, koju tellitud kaup ja toit on hoolikalt pakitud; jäätmete sorteerimine on paljudes linnades peatatud, need lihtsalt põletatakse.
​
Ning viimane. Arstid ja terviseametnikud on rahul ühe asjaga: inimesed on muutnud (ja loodetavasti pikemaks ajaks) oma käitumismustreid – pesevad pidevalt ja hoolikalt käsi, väldivad kokkupuuteid potentsiaalselt nakkusohtlikke pindade ja asjadega. Sellises käitumises pole midagi uut, see on ikka olnud omane inimestele, kes kannatavad müsofoobia all. Praegu on veel vara rääkida sellest, milliseid tagajärgi toob pandeemia ühiskonna psüühikale pikaajalises perspektiivis. 

1. osa: Giorgio Agamben ja Slavoj Žižek
Epideemiad ja karantiinid ei ole üksnes surmade ja kannatuste, vaid ka mõtiskluste ja loomingu aeg. Ühest sellisest karantiinist, nn Puškini „Boldino sügisest“ pidasin hiljuti avaliku loengu. Kindlasti kuuleme mõne aja pärast ka praeguse karantiini loomeviljadest. Vaieldamatult annab pandeemia – ja on juba andnud – olulise tõuke viroloogia, mikrobioloogia jt meditsiiniga seotud valdkondade, aga ka sotsiaalse hügieeni arengule. Kindlasti on oodata uusi põnevaid arenguid IT ja AI valdkondades. Kuid mind huvitab praegu käesolev olukord ise, refleksioonid selle üle, mitte kriisi mõjud teadusele, tehnikale ja sotsiaalsele jt sfäärile. 

​Mõtteajaloolased mäletavad, millise ilmavaatelise pöörde tõi Lissaboni 1755. aasta maavärin. Lootsin midagi sellelaadset ka praegu ja mind paneb veidi imestama loid reageering pandeemiale filosoofia valdkonnas. Kasutan meelega sellist kohmakat sõnastust, et eristada filosoofe filosoofiast. Et mitte kohe alustada konfliktse tooniga, täpsustan: pean siin filosoofide all silmas kõiki, keda peetakse või kes ise ennast peavad filosoofideks (need võivad olla nii tunnustatud õpetlased või arvamusliidrid kui ka nn külafilosoofid); filosoofia all aga pean ma silmas argumenteeritud ja kriitilisi refleksioone reaalsuse või tunnetuse üle. Kui ma nimetan filosoofilist reaktsiooni Covid-19 pandeemiale loiuks, pean ma silmas, et esiteks tõi see pandeemia olulisi muutusi nii meie reaalsusesse kui ka selle tunnetusse ning teiseks ei anna sellele teemale pühendatud arvukad sõnavõtud (ka filosoofidelt) enamasti filosoofilise analüüsi mõõtu välja.

Kindlasti ei ole ma kursis kõigi selleteemaliste sõnavõttudega, kuid üldpilt näib üsna troostitu. Kümmekond populaarset, et mitte öelda kõmulist autorit on esinenud ootuspäraste ja seega igavate mõtisklustega. Üks levinum stamp on, et maailm ei ole enam endine. Nii ei öelnud Noam Chomsky mitmes oma intervjuus peaaegu midagi uut, vaid korrutas USA ja kapitalismi ohtlikkuse, tuumarelvade ja kliima soojenemise teemadel (kliima kohta tahan ka mina teha märkuse, kuid seda juba loo teises osas). Pandeemia kohta ütles ta vaid niipalju, et selle ohjeldamiseks on vaja midagi sõjalise mobilisatsiooni taolist, aga pärast kriisi lõppu muutuvad riigid kas äärmiselt autoritaarseteks ja vägivaldseteks või siis toimub ühiskonna radikaalne ümberkujunemine humaansetel alustel, kus esikohal ei ole isikliku kasumi saamine, vaid humaansed vajadused (midagi sarnast väidab ka Slavoj Žižek, vt allpool). Millised need inimlikud vajadused on, ta ei ütle, samuti ei ütle ta, kes hakkab otsustama, kas see või teine vajadus on piisavalt inimlik ja mida teha, kui mõni inimene hakkab arvama, et üks tema vajadusi on kasumi saamine. Hoopis tõsisem lugu on see, et nagu kogemus paraku näitab, muutuvad riigid, kus humaanseid voorusi hakatakse juurutama kasuhimu ja teiste egoistlike soovide mahasurumise teel, väga kiiresti vägivaldseks ja autoritaarseks. 

​Ka teiste filosoofide kirjutisi lugedes jääb mulje, et pandeemia on selleks, et kinnitada nende seniseid veendumusi. Nt Peter Singer arvab, et epideemia on inimkonna karistus loomadesse halva suhtumise eest. Yuval Noah Harari leiab pandeemias järjekordse märgi sellest, et masinate abiga saavad valitsused kehtestada inimeste üle täieliku kontrolli. Omamoodi poleemika tekkis populaarsete filosoofide Giorgio Agambeni ja Slavoj Žižeki vahel. Tõeliseks poleemikaks on seda pidada siiski raske, kuna osalised räägivad ilmselgelt teineteisest mööda. 

​Agamben on pandeemiale pühendanud arvukalt sõnavõtte ja blogipostitusi; ka tema jaoks on pandeemia ennekõike võimalus uuesti eksponeerida oma juba väljakujunenud vaateid. Kogu lääne kapitalistlik maailm on sisuliselt vangilaager, kus juba Rooma impeeriumi ajast valitseb eriolukord. Seega ei too eriolukord, mis on välja kuulutatud pandeemia ettekäändel, endaga kaasa kvalitatiivseid muudatusi. Inimesed on nii kuulekult allunud erakordsetele piirangutele sellepärast, et oma hinges on nad juba orjastatud. Tegelik olukord on isegi hullem kui orjandusliku korra ajal, kuna inimene on degradeeritud bioloogilise keha tasandile ning ühiskonda valitseb biopoliitika, nagu Michel Foucault kuulutas juba 1970. aastate keskel. Inimene kui subjekt ei valitse oma bioloogilise keha üle, keha tervis on muutunud õigusest kohustuseks, mida kehtestab ja kontrollib mingi agentuur; tervist asendab biojulgeolek.

​Siiski on Agambeni mõttekäigud Foucault’ga võrreldes erinevad. Foucault’ jaoks tähendab biopoliitika ühiskonna täieliku läbipaistvust ja kontrolli; kõik on nähtav (panoptikum), iga sanktsioneerimata liigutus võib tuua endaga kaasa karistuse. Ühiskond lakkab olemast, inimmass on killustatud ja liikumatu. Seevastu Agambeni jaoks on biopoliitika ennekõike masside valede abil manipuleerimise tehnoloogia. Efektiivne biopoliitika saavutab oma eesmärgid siis, kui ühiskond ise ihkab ja teostab seda, mida võim temalt tahab. Karistuse hirm kaotab aktuaalsuse, kui valede abil permanentsesse paanikasse viidud mass meelitatuna julgeoleku illusioonist on ise loobumas vabadusest. Tulemusena aga jääb ta ilma nii vabadusest kui ka turvalisusest.
​
Mõistagi ei formuleeri Agamben oma mõtted nii selgelt ja radikaalselt, ta on selleks liiga filosoof. Sellegipoolest loodan, et väljendasin tema ideologeeme adekvaatselt. Agambeni ilmavaade on pessimistlik, nagu ta deklareeris talle omases aforistlikus stiilis veel 27. märtsil: lootus on vaid nendel, kellel pole enam lootust («solo per chi non ha più speranza è stata data la speranza»).

Slavoj Žižek on samuti pandeemia teemal korduvalt sõna võtnud (vrd siin, siin, siin jt). Erinevalt Agambenist on ta pigem optimistlik. Žižek esitab Agambenile rea küsimusi. Miks peab võim olema huvitatud paanika tekkimises, kui see paanika õõnestab usaldust võimu enda vastu? Miks on kapitali võim huvitatud paanikast, kui see halvab kapitalistlikku toodangut? Kas pole ilmseid tunnuseid selle kohta, et riigivõim ise paanitseb, tajudes, et situatsioon ei allu kontrollile? Kõige halvem reaktsioon paanikale on paanitsemine ja Agambeni arutlused on paaniline reaktsioon paanikale. See olevat tüüpiline leftistlik reaktsioon „liigsele paanikale“. Žižek toob välja paralleele uute paremäärmuslaste ja nende vahel, keda ta nimetab võltsvasakpoolseteks. Mõlemad tõrjuvad epideemia reaalsust, ei saa aru selle tõelisest tähendusest, näevad selles mingit vandenõu, eiravad riikide seatud liikumis- ja muid piiranguid. Žižek ei ole Agambenist kehvem sõnaseadja ning ta pakub välja paradoksi: mitte suruda kätt ja vajaduse korral end isoleerida – see on tänapäevane solidaarsuse vorm.

​Žižek väidab, et pandeemia loob eeltingimused kommunismile. Ainus alternatiiv uuele kommunismile on uus barbaarsus ja džungliseadus. Ja jäik riiklik kontroll on hea, kuna see hävitab turumajanduse. Trump teeb õigesti, et lubab erasektori oma kontrolli alla võtta, paiskab turumajanduse seadusi eirates triljoneid majandusse ja arutleb 1000-dollarilise kodanikupalga üle [USA terminoloogias, mida kasutab ka Žižek, nimetatakse seda kodaniku baassissetulekuks – ML]. Kuid, rõhutab Žižek, sellega ei tohi piirduda, ning riikliku või omaalgatusliku kontrolli alla tuleb võtta ka tervishoiusüsteem. „Kas veel nädal aega tagasi oleks keegi võinud ette kujutada, et Trump teeb ettepaneku erasektori kontrolli alla võtmiseks?“, esitab Žižek retoorilise küsimuse. Mina aga küsin: kas keegi oleks iialgi uskunud, et kommunist kiidab Trumpi sõnu ja plaane? [Vägisi meenub nõukogudeaegne anekdoot asjadest, mida Hruštšov ei jõudnud teha: … ja lõpuks anda Nikolai II-le postuumselt Lenini orden revolutsioonilise situatsiooni kujundamise eest.]

​Žižek loodab kommunismi tulekule, kuid mitte sellisele, mis kehtestati Venemaal 1918. aastal [NLKP ajaloos nimetati seda sõjaliseks kommunismiks – ML], vaid teaduspõhisele. Kriis näitas tema meelest, et globaalne solidaarsus ja koostöö ei ole utoopia, nad on hädavajalikud iga inimese ellujäämise jaoks, see on ainus ratsionaalne plaan. Ta nimetab seda laiapõhiseks kommunistlikuks plaaniks, mille aluseks on usaldus inimeste ja teaduse vastu. Mul on tunne, et kui Agamben hoiatab ohu eest, mida kujutab endast  teaduse upitamine religioonist vabanenud kohale, peab ta teiste seas silmas ka Žižekit. 

​Žižek on üks populaarseimaid nüüdisaja filosoofe. Tema muinasjutud lähevad hästi peale vasakpoolsetele intellektuaalidele ennekõike Euroopas ja Ameerikas, kuid mitte ainult seal. Need aga, kes veel mäletavad elu sotsialistlikus paradiisis, ja eriti need, keda ülikoolides sunniti õppima teaduslikku kommunismi, saavad aru, et midagi uut Žižek ei ütle. Ka nõukogude kord oli „teaduspõhine“ ja „inimkeskne“.

„Kõik inimese jaoks!“ oli kuulus loosung. Usaldustest ka puudust polnud: „Rahvas ja partei on ühtsed“, või nagu lauldi ühes paroodias „Me usaldasime teid nii, seltsimees Stalin, / nagu pole usaldanud iseennastki.“ Nõukogude ühiskonnateaduses polnud midagi teaduslikku, usalduse eest aga hoolitsesid jälitus- ja karistusorganid. Kõik kaunid sõnad kommunismist kui ühiskonnast, mis on üles ehitatud teaduslikele alustele, kus pole ekspluateerimist ja võõrandumist, kus „inimene inimesele on sõber, seltsimees ja vend“, on kommunistlike režiimide poolt juba ammu ära leierdatud. 
​

​
​Huvitavam oleks küsimus, kuidas jõuda sellesse maapealsesse paradiisi. Traditsiooniline tee oli selline: vägivaldne võimu haaramine (revolutsioonid Venemaal, Kuubal jt, sõjaline vallutamine mujal), punane terror, proletariaadi diktatuur, massilised repressioonid ja partokraatia.

Uusmarksist Žižek ei propageeri vägivalda, revolutsiooni võib-olla ei olegi vaja, on lootust, et pandeemia teeb selle töö ära. "Koronaviirus on ‘Kill Billi’ laadis löök kapitalismile ja võib viia kommunismi taasleiutamiseni".

1975. aastal kirjutas Prantsusmaa president Valéry Giscard d'Estaing alla määrusele, mille kohaselt jättis võidupäeva ehk 8. mai riigipühade hulgast välja, et tähistada selle asemel Euroopa rahu päeva. Ta viitas Prantsuse-Saksa leppimise süvendamise vajadusele. Samas lootis ta, et sellest saab Euroopa Majandusühenduse ühine initsiatiiv. Idee leidis toetust Saksamaal, kuid mitte teistes riikides. Eriti kriitilised olid Madalmaad ja Belgia, kes väitsid, et võit natsliku Saksamaa üle on liiga tähtis sündmus, et sellest saaks lihtsalt loobuda. Kriitilised hääled kostsid ka Prantsusmaal ja mitte üksnes endiste partisanide seast. Giscard d'Estaing oli sunnitud taganema; 2. oktoobril 1981 taastas president Mitterrand 8. mai töövaba päevana ja riikliku võidupühana.
​
1975. aastal olin veel üliõpilane, Giscard d'Estaingi ettepanekust kuulsin BBC vahendusel ja mäletan hästi oma heakskiitu. Aitab juba vanade haavade osatamisest, tuleb liikuda edasi. 

​Möödunud on 45 aastat, aga sõja armid pole kahjuks kusagile kadunud. 8. ja 9. mai on endiselt tüli, mitte lepitust sümboliseerivad daatumid.
​
Enne, kui tuleme tänasesse päeva, paar sõna sellest, mis siis 9. mail sündis. Lihtne vastus on: suurt ei midagi. Tõsi, Stalini käskkirjaga (Приказ 369) kuulutati 9. mai 1945 töövabaks päevaks. Ametlikke pidustusi sel päeval polnud, kuid Moskva oli kaunistatud nõukogude sümbolitega, tänavad ja väljakud olid täis siiralt õnnelikke inimesi, õhtul korraldati grandioosne saluut. Kuulus Punaarmee võiduparaad toimus 24. juunil 1945.  

Teise maailmasõja lahingutegevus Euroopas lõppes 7. mail 1945 Saksamaa tingimusteta alistumisega. Kapituleerumisakt hakkas kehtima täpselt keskööl. See aga ei meeldinud Stalinile, kuna esiteks, allakirjutamine toimus Reimsis, mitte "fašismi peakorteris" Berliinis, mis kuulus nõukogude okupatsioonitsooni, ning teiseks, nõukogudepoolne allkiri kapitulatsiooniaktil kuulus kindral Ivan Susloparovile, Stalin aga nõudis marssal Žukovi allkirja. Uus kapitulatsiooniakt kirjutati alla Berliini äärelinnas 8. mail kell 22:43. Moskvas oli kell 0:43.

​Kõiges selles on algusest peale midagi kahepalgelist: sõda lõppes siis, kui Stalin kiitis selle heaks. Tegelik lahingutegevus kestis ka hiljem, Kuramaal kapituleerusid saksa väed 10. mail, Prahas aga 11. mail. Praha kohta tuleb öelda eraldi. Nõukogude väed marssal Konevi juhatusel vabastasid Praha, kuid mitte sakslastest, vaid venelastest. Praha ülestõus sakslaste vastu algas 5. mail. Ülestõus oleks kindlasti maha surutud, kui tšehhidega poleks liitunud Wermachti koosseisu kuulunud Venemaa vabastusarmee (VVA) 1. jalaväe diviis kindral Sergei Bunjatšenko alluvuses. VVA juht kindral Andrei Vlassov jäi sakslastele truuks ega toetanud ülestõusu. Bunjatšenko andis alla ameeriklastele, kuid nood andsid ta Nõukogude Liidule üle. 2. augustil 1946 poodi Bunjatšenko üles koos kindral Vlassovi ja teiste VVA ohvitseridega.​

2.08.1946. Üles poodud VVA juhid.                          Memoriaaltahvel VVA võitlejatele Prahas  (2020)    

9. mail 1980. aastal avati Prahas marssal Konevile uhke mälestussammas. 1. septembril 2019 otsustas Praha 6. linnaosa nõukogu selle demonteerida; 20. aprillil 2020 viidi otsus täide. Venemaa välisminister Lavrov nimetas seda vaenulikuks ja küüniliseks aktiks, Venemaa Juurdluskomitee aga alustas kriminaalmenetlust "Venemaa sõjalise au rüvetamise" asjus. 

30. aprillil 2020 avati Prahas memoriaaltahvel neile, kes VVA ridades vabastasid Praha. Ka see „hitlerlaste ülistamise“ akt ei leidnud Moskvas heakskiitu.