1. Strelkov-Girkin. Sellest personaažist on meil korduvalt juttu olnud, muuseas ka seoses inimvastaste kuritegudega Tšetšeenias. On pandud tähele, et ta armastab hoobelda oma kangelastegudega Transnistrias, endises Jugoslaavias, kuid millegipärast on ta kuni viimase ajani vaikinud oma osalemisest Tšetšeenia sõjades. MH17 allatulistamises pole tema roll päris selge (arvatavasti seda polnud, vähemalt mitte otseselt), ent kui tema pilt avaldati rahvusvahelises meedias, siis tundsid Bosnia elanikud temas ära Višegradi timuka (Bosnia linna mitte segamini ajada sarnaste kohanimedega Tšehhis, Ungaris jne). Sellele võib lisada, et Slavjanskist (selles "Strelkovi kindluses") on leitud massihaudu.
        Selle pildi peal on oletatav Girkin koos Boban Indiciga (fotol paremal), keda samuti süüdistatakse osalemises 3000 bosnia moslemi inimröövis ja tapmises.

2. Maria Putina. Erinevalt demokraatlike riikide liidritest on Vladimir Putini eraelu kaetud saladuselooriga. Eriti salajased on tema lapsed: Maria ja Jekaterina, kusjuures iseäranis salajane on just vanem tütar Maria, kes jõudis möödunud nädalal ajakirjandusse. Nimelt tekkis Hollandis temavastane protestiliikumine, mis nõudis Putina Hollandist väljasaatmist. Traagilise irooniana on Hilversum, kus ta koos oma poiss-sõbraga elavat tagasihoidlikus penthouse'is, mille hind on ca 2,5 mln eurot, seesama koht, kus identifitseeritakse MH17 laipu. Protestidega ühines ka linnapea Pieter Broertjes, kes, tõsi küll, hiljem teatas twitteris, et see oli läbimõtlematu avaldus. Samas tekkis ka vastupidine reaktsioon: ei tohi lapsele isa tegusid süüks panna.
       Tõepoolest, miks peaks halvasti suhtuma bioloogiharidusega inimesesse (tõsi küll, keda ülikoolis kordagi pole nähtud), kes elab romantilises suhtes oma arhitektist noormehega ja kes võib-olla ei teagi midagi oma isa tegudest?
        Kahjuks mitte see case. Tagasihoidlik endine arhitektuuritudeng (kes on muuseas veel salastatum isik kui Maria Putina, netis ringleb vaid üks mitu aastat tagasi tehtud pilt) on märkimisväärne tegelane. Hoolimata oma noorusest, välismaisest päritolust ja igasuguse ekspertiisi puudumisest vastaval alal on ta üks Gazpromi tippjuhte; samuti kuulus ta Stroitransgazi juhtkonda (seda firmat kontrollib Putin läbi oma isikliku oligarhi Gennadi Timtšenko). Stroitransgaz kuulub nende kompaniide hulka, millele on kehtestatud USA sanktsioonid seoses sekkumisega Ukraina siseasjadesse. Igal juhul elab paarike oma isa/äia veristest rahadest.

UPD.10.08. Echol on õigus, see pole Maria Putina. Selgub, et ta on veel salastatum kui arvati. Tema väljanägemise kohta on andmed vastuolulised ja oletatavate piltide pealt vaatavad vastu täiesti erinevad näod. Sama käib muide ka Jorrit Faasseni kohta: on väidetud, et ainsal tema kohta netis leiduval pildil on keegi teine. Vene sotsiaalmeedias on spekuleeritud teemal, miks just Maria on nii salastatud (Jekaterinat hoitakse ka avalikkuse pilgu alt eemal, kuid mitte nii kiivalt). Nt on arvatud, et vanem tütar käib isa jälgedes ja on tegelikult undercover spioon. Ka teised versioonid on pigem vaimukad kui tõenäolised. 

Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
        Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
        Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
        Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod. 
        Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
        Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
        Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.

MH17 rususid uuriva üksuse juht, Hollandi politseiülem Jan Tuinder ütles tööd segavate isikute kohta: "Teie võite neid nimetada terroristideks, meie nimetame neid süüdlasteks." Sellega võttis ta neilt igasuguse romantilise aura: tegemist on tavaliste kurjategijatega, keda ootab ees süüdimõistmine. On palju tõendeid selle kohta, et relvastatud kurjategijad mitte üksnes takistavad juurdluse läbiviimist ja rikuvad kuriteopaika, vaid ka varastavad asju: krediitkaarte, mobiiltelefone, kõike, mis tundub väärtuslik. Jätavad neid asju endale, võivad maha müüa, kingivad kallimatele. Sotsiaalmeedias on elevust tekitanud ühe lihtsakoelise tütarlapse uhkustamine.

           "Tušš Amsterdamist, õigemini põllult, no te saite aru."
            Loomulikult ei maksa inimesi sildistada nende elukoha järgi. Vrd Eesti Ekspressi materjale kohalike elanike vastupidise käitumise kohta.

Kirjutasin Ekspressi artikli vabatahtlikust kombluskorravalvest. Mis on see, mis sunnib inimesi fokuseeruma mitte sellele, et ise midagi head korda saata, vaid otsida neid ümbritseva maailma puudusi? Nt selle asemel, et ise midagi head ja põnevat kirjutada, otsivad ja leiavad nad pisivigu teiste tekstides. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole keeletoimetajatega, kellel on selline töö, vaid nendega, keda nimetatakse õigekirjanatsideks.
        Kuna ajaleheformaat ei lubanud lisada illustratsioone, siis toon nad siin.
        Esiteks, vene õigeusupreester Aleksandr Šumski, muide, endine amatöörjalgpallur, on hädas tänapäeva jalgpalliga. Vormid ja eriti putsad on pederastivärvides. Ning tal oli hea meel, et Venemaa langes sellest homofestivalist varasel etapil välja. Šumski on aktiivne publitsist ja tema sõnavõtt leidis ohtralt vastukaja. Näiteks on järgmiste võistluste jaoks välja pakutud Venemaa koondisele sellised vormid:

            Seevastu Venemaa Riigiduuma saadik Roman Hudjakov leidis pornograafiat sajarublaliselt rahatähelt. Vene Panga esimehele saadetud avalikus kirjas teatab ta, et selline pilt võib kahjustada laste psüühikat, seega peaks rahatähel olema märgistus 18+. Aga just sajarublalisi antakse tavaliselt lastele taskurahaks. Hudjakov olevat ise näinud, kuidas kaks last uurivad sajalisel seda rõvedat kohta .

See iseenesest halenaljakas lugu on eriti markantne, kui arvestada kahte detaili. Esiteks, kogu selle versiooni rahatähti uurivatest lastest plagieeris Hudjakov kahe aasta tagusest pilapostitusest. Oopiumimooni varjunime all esinev blogija illustreerib sellega Vene seadusandluse potentsiaalset idiotismi. Ja ennäe, Hudjakov realiseeribki selle. Teiseks, väidetavat rõvedat kohta pole rahatähel näha.

Kui muidugi mitte vaadata suurendusklaasiga.

Ei jõudnud veel leegid lennukirusudel kustuda, rääkimata siis juurdlus alata, kui sotsiaalmeedias hakkasid lokkama erinevad vandenõuteooriad. Juba on olemas rida postitusi, mis on pühendatud ainuüksi nende loenditele või lühiülevaadetele, vrd nt. Ma ei ole jälginud Malaisia sotsiaalmeediat, kuid euroopalikus inforuumis domineerivad versioonid, mis tulevad kahest allikast: Moskva propagandamasinast ja USA vandenõuteoreetikutelt. Allikad erinevad, detailides ja motiivides on suured lahknevused, kuid lõpptulemus on väga sarnane: süüdi on USA kas vahetult või läbi oma Ukraina käsilaste, või siis hoopis tumedamad jõud.
        Venekeelses inforuumis visati kohe õhku terve hulk versioone, mis on tihti üksteisega vastuolus, nagu nt see, et Ukraina dispetšerid saatsid spetsiaalselt selle lennuki läbi ohtliku koridori, mida kõik teised kompaniid väldivad. Ning peaaegu läbi koma, et samas koridoris oli samal ajal president Putini lennuk, mis olevatki olnud tegelik sihtmärk. Umbes samal ajal tuldi lagedale versiooniga, et MH17 saatis kaks Ukraina õhujõudude hävitajat, kes arvatavasti tulistasidki selle alla. Seda infot vahendati ka välismaale RT kanalite kaudu. Siin aga on huvitav metamorfoos: algul teatati, et see info tuleneb Hispaania lennudispetšerilt. Lihtne googeldamine näitab, et tegemist on twitterikasutaja Carlosega (account: @spainboca), kes ei ole aviodispetšer ega arvatavasti isegi mitte hispaanlane, vaid on praeguseks paljastatud kui Moskva (mõju)agent. Praeguseks ajaks on tema tweet ära koristatud, kuid desinformatsioon levib. Kummalisel kombel oli see uudis täna tükk aega Postimehe peauudis, tõsi küll, viidatud polnud Carlosele, vaid Venemaa asjapulgale, hävitajate arv vähenes ka ühele.
        Enne kui asume vandenõuteooriate kallale, tahaksin fikseerida asjaolud, nii nagu nad mulle näivad (valdavas osas langevad nad kokku nendega, mida esitab Eesti ja maailma meedia). Ma ei julge neid asjaolusid nimetada faktideks, kuna minu -- ega mitte kellegi teise -- käsutuses ei ole autoriteetse uurimiskomisjoni materjali. Niisiis, asjaolud:
    1) Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati alla maa-õhk tüüpi raketiga.
    2) Kõige tõenäolisem, et tegu oli Buk raketiga.
    3) Need süsteemid on nii Ukraina relvastuses kui ka mässajatel, kes said neid kahest allikast: Ukraina vägedelt hõivatud arsenalist (väidetavalt ei olnud need laskevalmiduses) ja Venemaalt (viimast väidet tõestavad videomaterjalid ja arvukad pealtkuulatud vestlused).
    4) Satelliitfotod näitavad, et võimalik laskepiirkond on mässuliste kontrollitaval alal. Väidetavalt ei olnud seal läheduses Ukraina relvajõudude maa-õhk raketisüsteeme (viimast väidet hakkas Kreml aktiivselt vaidlustama), küll aga olid mässuliste omad.
    5) Sellele tahaks juhtida eriliselt tähelepanu, kuna ei Eesti ega rahvusvahelises meedias pole see kõlama jäänud: nimelt saabusid koos Buk raketisüsteemiga Venemaalt ka selle operaatorid. Igatahes mässuliste omavahelistest vestlustest ja kõnelustest oma Moskva kuraatoritega tuleb selgelt välja, et need süsteemid ei ole Donetski Rahvavabariigi relvajõududele üle antud ning neid teenindav koosseis ei allu Donetski RV komandöridele. Kõik see sunnib mind järeldama, et saatusliku lasu sooritasid mitte venemeelsed mässajad, vaid mingi Venemaa üksus.
    6) Pärast saatuslikku intsidenti viidi raketisüsteem tagasi Venemaale, kusjuures video pealt on näha, et vähemalt üks rakett puudub (on välja tulistatud?).
        Sellised on minu arvamused kõnealuse intsidendi kohta. Nad ei baseeru üksnes Ukraina julgeolekuteenistuse materjalidel. Nagu selgus, kattuvad CIA andmed nendega suurel määral (vrd CIA esindajate sõnavõttu nt CNN-is). Muidugi, skeptikud võivad väita, et kõik need video- ja audiosalvestused on fabritseeritud, ent siiski on selliseid väiteid üllatavalt vähe ja vastupidi, isegi erinevad mässajate liidrid on mokaotsast tunnistanud nende autentsust, vaidlustades üksnes järeldusi.
    Nüüd lõpuks vandenõud.
1. Kõigepealt veidi numeroloogiat:
Haunting: Malaysia Airlines Boeing 777, Reg 9M-MRD, made 1st flight on 7-17-97. It met its end 17 years later, to the day -aviation official.
        Iseenesest ei kõla eriti konspiroloogiliselt, kuid sellistele arutlustele rajanevad mõningad vabamüürlasi ja illuminaate süüdistavad teooriad. Muid argumente pole. Vrd nt siin (koos lisanumeroloogiaga).
2. Siis loomulikult juudid:
ROTHSCHILDS TRIED TO KILL PUTIN & HIT WRONG PLANE TODAY - ALL BECAUSE OF BRICS BANK & USD END - HOW STUPID COULD THIS ZIONIST IDIOT BE?
Süžee sama, mis Kremli allikatel, ainult teostajad erinevad. (Samal aadressil veel hulganisti analoogilisi mõttesähvatusi.)
3. Siis eriti populaarne: false flag operatsioonid. Versioonid selles osas, kes seda valelippu kasutas, on erinevad, kuid kõik liiguvad kolmnurga CIA-Mossad-Ukraina vahel. Tavaliselt lisatakse sellisel puhul, et tegemist on tüüpilise false flag operatsiooniga.
4. Keerulisematest teooriatest on minu lemmik selline:   
         Lend MH17 ei ole midagi muud kui varem kadunud sama lennukompanii MH370, mis läks jäljetult kaotsi India ookeani kohal. Tegelikult oli ta kogu selle aja peidus Diego Garcia sõjaväebaasis ning nüüd lasti ta jälgede segamiseks Ukraina kohal alla.
        Kui USA poole peal tegelevad selliste teooriate esitamisega peamiselt friigid ja marginaalid, siis Moskva pool laseb käiku raskekahurväe. Esinevad kindralstaabi esindajad, professorid, arvamusliidrid.
5. Nt siin saab tutvuda Moskva Majandusülikooli professori Leonid Poljakovi arvamusega, kes teatab, et tegu on NATO provokatsiooniga. Tõendusi? Milleks neid.
6. Minu poolt korduvalt mainitud Igor Strelkov esitas kõige huvitavama versiooni, mida võiks pidada versiooni nr 4 sünteesiks ükskõik millise teisega. Nimelt olevat juba enne katastroofi olnud lennuki pardal nii elavaid kui surnuid. Viimased olid verest tühjad ja -- Strelkovi väljendit kasutades -- enam "mitte värsked". Kuid osa laipu olid "värsked".
        Iseenesest päris põnev versioon, kuid mind huvitavad sellistel puhkudel alati detailid. Näiteks kuidas korraldati pardaleminek: kas laipu veeti pagasis (pardal olnud pagas ei kukkunud samasse kohta, kus laibad) või pandi nad elavatega vaheldumisi salongi istuma?
        See ongi suure osa vandenõuteooriate viga: suured õnnetused tekitavad alati õigustatud küsimusi. Vandenõuteoreetikud ei ole vastustega rahul, kuid nende enda vastused on palju komplitseeritumad ja segasemad. Sellele võiks ainult lisada, et Strelkovi intervjuu avaldati keskkonnas "Vene kevad", mille moto on "Ainult kontrollitud informatsioon".
7. Ning viimane. See tuleb sarnasest allikast: "Informatsioonikeskus Kagurinne". Siin ei taha isegi midagi kommenteerida, see on täiuslik. 9/11, mis on loomulikult false flag operatsioon, juut Gavrilo Princip, kes päästis valla I maailmasõja, ning palju muud huvitavat ja õpetlikku. Tüüpiline on ka see, et lennunduseksperdina esinev isik eelistab rääkida sellest, et Obama on mehena läbi kukkunud ja kõik naised jooksevad tema juurest ära (Venemaa on vene keeles naissoost), et dollar maksab neli senti jne. 

8. Kahju, et sisalikest pole veel siiamaani midagi kuulda. Aga nagu ütleb eesti rahvatarkus: ei jää tali taevasse ega sisalik soosse.

UPD 24.07 (Silver R-le).
Teie lähtute oma arutlustes üldistest printsiipidest ja kainest mõistusest, mis on igati õigustatud. Mina aga toetun palju kahtlasemale vundamendile, nimelt internetis liikuvale informatsioonile, sooritades võimaluse korral cross-checking'i. Nt Ukraina SBU lindistused leiavad pidevalt kinnitust sõltumatutest allikatest (nt CIA, aga ka mässuliste enda tunnistused). Siin on vastav videolõik (dokumentaalne materjal on läbisegi diktori tekstiga, esimene salvestus algab 40. sekundist):

Siit saame teada, et 1) Buk-M kompleks jõudis üle piiri mässuliste kätte koos "ekipaažiga". 2) mässuliste ülesanne on üksnes selle kohaletoimetamine ja valvamine, st "ekipaaž" neile ei allunud. 3) Lõigu lõpus teatatakse, et Ukraina vägede pihta peab Venemaa virutama (jebanut') "teiselt poolt" (st üle piiri).
        On terve rida teisigi indikatsioone. Näiteks lugesin mässuliste foorumist, et Ukraina ei saa tuvastada Buk-ide positsioone, kuna nende tööd suunavad radarid asuvad üle piiri (teisel poolel). Hetkel ma seda enam ei leidnud, võimalik, et on kustutatud. Pealegi ei saa selliste allikate puhul kunagi päris kindel olla (siiski võib väita, et tegemist on autentse mässuliste keskkonnaga, milles nad väga kiivalt püüavad "vaenulikku propagandat" tasalülitada).
        Täiesti sõltumata minust jõudis analoogiliste järeldusteni eile Andrei Illarionov, endine Putini nõunik, nüüd üks juhtivaid Venemaa opositsioonipoliitikuid ja Cato Instituudi vanemteadur. Siiski tahan distantseeruda tema väitest, et MH17 oli Putini poolt spetsiaalselt valitud sihtmärk. See lõhnab juba vandenõuteooria järgi. Pean sellegipoolest tunnistama, et Illarionovi analoogilised hüpoteesid Gruusia sõja kohta, mis algul tundusid pärinevat fantaasia valdkonnast, osutusid hiljem tõesteks.

Saatuslikul MH17 lennul hukkunute hulgas oli minu kolleeg, tuntud õigussemiootik, Tilburgi Ülikooli professor Willem Witteveen. Willem Witteveen oli tunnustatud ekspert rahvusvahelise õiguse ning õigusfilosoofia valdkonnas.
        Filosoofina kasutas ta nii kultuurisemiootika kui ka retoorika meetodeid. Ta käsitles õigust laias kultuurilises kontekstis, seoses kommete, traditsioonide, väärtustega. Seadusloomet vaatles ta teiste kirjalike tekstide kontekstis, sh näitas ilukirjanduse mõju selles. Ta vastandas end nendele koolkondadele, kes lähtuvad loomuõigusest või positivistlikust õigusest ning püüdis leida tasakaalu liberalismi ja kommunitarianismi vahel.
        Willem Witteveen oli neljanda generatsiooni poliitik. Tema vanavanaisa oli üks Hollandi sotsiaaldemokraatliku erakonna rajajaid, tema isa oli tuntud liberaalne poliitik. Ta ise tegi märkimisväärse poliitilise karjääri Tööerakonna ridades ning hukkumise hetkel oli Hollandi senaator.
                Koos temaga hukkusid tema abikaasa ja tütar.

Täna kell 10:15 Amsterdamist startinud Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati 14:15 (mõlemad ajad Greenwichi järgi) Donetski lähistel alla. Traagilise sündmuse kohta on esitatud erinevaid ja vasturääkivaid versioone. Oma valede poolest tuntud vene propagandistlik kanal RT teatas, et lennuki hävitasid Ukraina võimud, kes arvasid, et selle pardal on president Putin. Ukraina pool süüdistab loomulikult neid, keda ta nimetab terroristideks. Ei saa välistada ka võimalust, et tegu on lihtsalt Venemaa aktsiooniga.

Kuna mul puuduvad igasugused sõltumatud andmed, ei julge ka midagi kindlalt väita. Siiski, RT versioon tundub mulle väga ebausutav ja mitte seepärast, et minu sümpaatiad konfliktis on selgelt Ukraina poolel. Kuid sellest võib-olla millalgi hiljem. Praegu aga tahan vahendada Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) klipi, mis sisaldab väidetavat terroristidevahelist infovahetust.

Välikomandör Igor Bezler (kutsung "Bes" - st Sorts; seesama, kes mässas Donetski mässuliste vastu) teatab "kindral" Geraninile kell 16:40 (st 14:40 GMT), et "Mineerija" grupp tulistas just alla lennuki. Geranin (tema mobiiltelefoni number on klipis näha) küsib, kus on lendurid. Selge, et ta arvab, et tegemist on kas sõja- või transpordilennukiga. Veidi hiljem teatab "Majori" kutsungiga militant "Kreeklasele", et lennuki lasid alla Tšernuhhinisse dislotseeritud kasakad.
        Kell 17:32 (15:32) sai selgeks, et tegu on tsiviillennukiga ja on palju tsiviilohvreid. Mingit relvastust ei ole. Kuid isegi seejärel kahtlustatakse, et tegemist on spioonidega, kes on Ukrainasse saadetud (kuid see on juba teiste militantide vahelisest vestlusest).
        Ataman Nikolai Kozitsõn resümeerib juhtumi: "Neh*** lennata, sõda käib, bl***!"

UPD 18.07
Praeguseks võib juba üsna kindlalt väita, et tegu oli venepoolse aktsiooniga. Venemaa saatis mässulistele mitte üksnes vastava relvastuse (antud juhul BUK, vrd üksikasju), vaid ka meeskonna, kes sellega opereerib, nii et lask tehti mässuliste poolt hõivatud territooriumilt Venemaa sõjaväelaste poolt. SBU hõivatud kõnes raporteerib kohalik välikomandör Igor Bezler GRU polkovnikule Geraninile.
        On massiliselt kaudseid tõendeid, näiteks võimude käitumine pärast intsidenti. Ukraina pool teatas kohe, et tahab igakülgset rahvusvahelist juurdlust, mässulised aga küll lubasid algul rahvusvahelisi eksperte, kuid siis takistasid nende juurdepääsu sündmuskohale ja segavad igati nende tööd. Pealegi selgus, et mässajad rikkusid kuriteopaiga ning plaanisid mustad kastid Moskvasse saata. Mis, muide, võib-olla ei olekski kõige halvem mõte, see paneks otsekohe Moskva rahvusvahelise surve alla, kuna tegu oleks rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Ning välisminister Lavrov juba teataski, et sellist kingitust nad ei soovi.
        Oluline on ka inforuumi täitmine. Ukrainapoolsed sõnumid on selged ja ühemõttelised. Venemaa erinevad kanalid annavad hulganisti segast ja vastuolulist informatsiooni. Putini lennuki versioon, tundub, on juba vananenud, nüüd käiatakse teemat, et lennukit juhtisid Ukraina dispetšerid ning juhtisid selle lõksu. Edasi on kaks varianti: kas ikkagi ise ukrainlased tulistasidki selle alla või ajasid vaesed mässulised meelega segadusse. Teiselt poolt aga teatatakse, et oleks mässulised lennuki alla tulistanud, oleksid rusud langenud hoopis Venemaa territooriumile. Rahvusvahelised eksperdid on mõlemad versioonid ümber lükanud: ukrainlased ei ole kedagi sellesse koridori meelitanud, see oligi vaba. Oht lendudele pidi algama 7700 meetrist allapoole, Boeing lendas aga kõrgemal. Mis aga puudutab rususid, siis need kukkusid täpselt sinna, kuhu oleksid pidanud väidetavast tulistamiskohast langema.
        Tähtis on mitte üksnes see informatsioon, mis on kättesaadav, vaid ka see, mis puudub. Öösel sain näha selget vahet: Ukraina pool aina täiendas informatsiooni, mis aga puudutab Venemaad ja mässulisi, siis seal oli tegu mitte üksnes informatsiooni täiendamisega, vaid ka pideva kustutamisega (et Strelkov-Girkin kustutas oma rõõmusõnumid pärast lennuki allatulistamist, on jõudnud ka rahvusvahelistesse agentuuridesse).

Kui alustasin seda blogi, siis lubasin endale, et jalgpallist ega üldse spordist ei kirjuta. Keskendun poliitikale, ühiskonnale ja kultuurile. Kuid enam, nagu ütles Lev Tolstoi, "ei suuda vaikida", loomuse vastu ei saa.
        Juhtus nii, et kirjutasin Eesti Ekspressile kolumni armastusest jalgpalli vastu, kus muuseas mainisin di Stéfano nime. Täna aga tuli kurb uudis tema surmast. Karta on, et praegusele lugejale see nimi eriti palju ei ütle ning Delfi artiklis nimetati teda koguni Antonioks (keegi kommentaatoritest on palunud vea parandada, kuid vähemalt kell 23:15 on see alles). Minu noorusajal oli di Stéfano legend.
        Pean kohe tunnistama, et ei ole kordagi näinud di Stéfanot mängimas reaalajas. Meie peres polnud televiisorit ning käisin jalgpalli vaatamas sõprade või naabrite juures, kuid nõukogude televisioon ei kandnud üle välismaise klubijalgpalli võistlusi. Aga nagu teada, on di Stéfano kõige kuulsam jalgpallur nende hulgas, kes mitte kunagi ei mänginud maailmameistrivõistlustel. Sellegipoolest oli ta legend ka nõukogude jalgpallimaailmas ja nädalaleht "Futbol" (maksis 5 kopikat, kuid tellida seda ei saanud ning see müüdi otsekohe läbi, nii et putka juurde pidi tulema enne avamist) aeg-ajalt mainis teda. See oli päris huvitav harjutus, mida tänapäeva noored eriti ei harrasta: visuaalse pildi puudumisel tuli verbaalse teksti järgi kujutada endale ette, kuidas see võiks välja näha. Di Stéfano oli kuulus mitte üksnes kui fenomenaalne väravakütt, kelle rekordid nii väravate arvus kui kübaratrikkides kestsid aastakümneid, vaid ka oma erakordse jalgpalliintelligentsusega. Ta nägi suurepäraselt väljakut, oskas taktikaliselt ette näha vastaste käike ning pidevalt neid üllatada; veel oli ta meister vabanema teda katvatest kaitsjatest. Nii mõnigi kord kattis teda personaalselt koguni kaks mängijat ning di Stéfanol oli kombeks sellisel juhul hakata ise personaalselt katma mõnda vastase ründajatest või poolkaitsjatest. Tema valvurid jooksid temaga kaasa, jättes kaitsesse augud. Paraku võib praegu Youtube'is näha ainult tema tähthetki, samas peaks selleks, et saada ettekujutus tema talendist, nägema tervet mängu.
        Minu noorpõlveiidol oli hoopis Pelé. Ka tema kohta sain kõigepealt üksnes lugeda ning kujutada ette, kuidas see kõik võis elus välja näha. Kuid 1965. aasta suvel pidas Brasiilia koondis Moskvas NSVL koondisega sõprusmatši. Siin ma pean vabandama ühe autobiograafilise selgituse eest. Juba 1960. aastate keskel olin ma sügavalt nõukogudevastaselt meelestatud, mis väljendus mõneti lapsikult. Nt frustreerisid mind alati nõukogude spordi edusammud (aga neid oli kahjuks palju). Eriti puudutas see aga jalgpalli. Liidu koondis läbis edukalt valikturniiri ning ajakirjandus ei olnud kitsi ülistavaid hinnanguid jagama. Ning tõepoolest purustati üks vastane teise järel. Siis aga olin ime tunnistajaks. Asi pole isegi selles, et Brasiilia (tollal kahekordne maailmameister) võitis 3:0, vaid see, kui kergelt, elegantselt ja enesestmõistetavalt seda tehti. Oleks võinud lüüa teist veel sama palju. Ja muidugi Pelé. Matši kommentaator Nikolai Ozerov nimetas teda jalgpallivõluriks. Ja seda ta tõepoolest oli.
        Mulle tundus, et Pelést paremini ei saagi seda mängu mängida. Aga siis ütles Johan Cruyff, mu järgmine kumiir, et ta ei tahagi midagi kuulda Pelést, tema iidol on di Stéfano.
        Puhka rahus, Blond Nool.

Kirjutasin Maidani päevadel, trotsides paljusid ennustajaid, kes väitsid, et Ukraina laguneb, et mingeid lagunemise tunnuseid ei ole, isegi Krimmi case ei ole nii ühemõtteline, nagu paistab. Sain hulgaliselt negatiivset tagasisidet -- laguneb ju. Pean tunnistama, et oma prognoosis ei osanud ma arvestada, et Venemaa agressioon võtab nii aktiivse kuju. Nüüd aga, kui Venemaa pool hakkab lääne survel oma abi separatistidele koomale tõmbama, on selge, et mingist Ukraina lagunemisest rääkida ei saa. Võimalik, et lõpptulemusena on ta tugevam kui enne.
        Kuid võiduni on veel pikk maa. Vastane kannab kaotusi lahinguväljadel ja taganeb, ent pole kaugeltki purustatud ja on üsna tõenäoline, et ta vahetab mitte üksnes positsioone, vaid ka taktikat, minnes üle linnapartisanide võitlusmeetoditele (teises terminoloogias: terroriaktidele). Kuid siiski on strateegiline murrang juba toimunud ja tundub, et see on pöördumatu.
        Esialgne plaan oli väga ambitsioonikas: luua Ida- ja Kagu-Ukraina territooriumil riigitaoline moodustis Novorossija, mille pealinn oleks Harkov. See lubaks "taasühendada" Venemaaga ka Transnistria. Asi pidi välja nägema umbes nii:

Seda põhjendati asjaoluga, et need on põlised Vene alad, mille bolševikud ebaseaduslikult (nagu hiljem ka Krimmi) kinkisid Ukrainale. Nagu teatas selle aasta 17. aprillil president Putin: "Kasutades veel tsaariaegset terminoloogiat, on see Novorossija: Harkov, Lugansk, Donetsk, Herson, Nikolajev, Odessa ei kuulunud Ukraina koosseisu tsaariajal, need kõik on territooriumil, mis anti Ukrainale üle kahekümnendatel aastatel Nõukogude valitsuse poolt."
    On mõttetu vaielda patoloogilise valetajaga. Kuid siiski. Mingit Ukrainat tsaariajal administratiivüksusena ei olnud. Novorossija kubermang loodi 1796. aastal, kuid see lõpetas oma eksistentsi aastal 1802, jagunedes Nikolajevi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangudeks. Kuid mitte kunagi ei ole Harkiv kuulunud Novorossija koosseisu. Selle kinkis Putin lahkelt Novorossijale. Huvitavam on aga see, millest ta selle ilma jättis -- nimelt Krimmist. Ja selge, miks: oleks Krimm osa projekteeritavast Novorossijast, muutuks see automaatselt vaidlustatavaks territooriumiks ning see oleks pigem kasulik Ukraina poolele. Üldse on mõttetu ja ohtlik nüüdisajal opereerida tsaariaegse administratiivjaotusega. Muidugi annaks see meile "õiguse" pretendeerida Riiale, ikkagi Liivimaa, teiselt poolt aga oleks kahjuks veel tõenäolisem see, et hoopis Tartu läheks Lätile; õnneks jätkus eestlastel ja lätlastel tarkust normaalseks lahenduseks, ehkki, nagu mäletame, Valga pärast olid teatud pinged. Kuid näiteks Karabahhi kriis on suurel määral pärandatud nimelt tsaariaegse meelevaldse administratiivjaotuse poolt.
            Aga algas kõik nii lootusrikkalt. Mässuliste valdusesse langes mitu linna, isegi riiklik sümboolika oli valmis mõeldud. Üldse tuleb tõdeda, et selle moodustise planeerimisse haarati kaasa professionaalseid reklaamijaid ja kommunikatsioonieksperte, nii et tegu oli esmalt virtuaalprojektiga, reaalne elu tuli sellega vastavusse viia. Siiski hakkas asi alguses peale kiiva kiskuma, kuna Odessat, ja mis eriti oluline, Harkivit -- plaanitavat pealinna -- hõivata ei õnnestunud.

                                                *    *    *
Nüüd aga tuleb peatuda sellel, mida kujutavad endast Kagu-Ukraina relvastatud formeeringud. Seal on igasuguseid inimesi: vabatahtlikud Venemaalt, erinevad Venemaa paramilitaarsed üksused (nn kasakad), mingisugused kummalised üksused Kaukaasiast jmt. Kuid kindlasti on seal ka palju kohalikke elanikke, kes olid siiralt vastu Kiievi võimuvahetusele ning kui nad said relvad kätte, liitusid tekkinud formeeringutega. Need inimesed on väga erinevad. Vene sotsiaalmeedias levis mõni kuu tagasi juhus sellest, kuidas mees tundis kaasvõitlejas ära bandiidi, kes teda tänaval röövis, kuid nüüd pole sellel varasemal intsidendil mingit tähtsust: nad on relvavennad. Veel tuleb nimetada sellist juba mitmes konfliktses piirkonnas järeleproovitud üksust nagu OBON (mitte OMON, vaid Отряд Баб Особого Назначения ehk eriotstarbeliste eitede salk, mis on relvastamata, kuid agressiivsetest naistest ja lastest moodustatud löökrühm, kes ründab vastase sõjaväelasi, hõivab hooneid ja on kasutusel elava kilbina, vrd ka).
         Ent kogu see kirev seltskond vajab koordinaatorit. Ja selleks on Venemaa eriteenistused. Nende esindajaid on palju, kuid nad hoiduvad enamasti tagaplaanile. Fotode pealt on suudetud mitmed identifitseerida. Kui alguses tundus, et võimu hõivasid kohalikud aktivistid, nagu näiteks Slovjanski linnapea Vjatšeslav Ponomarjov, siis hiljem tagandati nad kõik ning pandi kohalike moskvameelsete asemele Moskva inimesed. Kaks koloriitsemat kuju on Igor Strelkov-Girkin (meil oli juba temast juttu) ja Aleksandr Borodai (kutsung: Boroda), kes nimetab ennast "Donetski rahvavabariigi" peaministriks. Tegemist on Moskva politoloogi ja propagandaeksperdiga. 2002. aastal määrati ta FSB asedirektoriks informatsioonipoliitika ja eriprojektide valdkonnas. Ja see pole väike ametikoht. Vaat selline mees saadeti looma "Novorossijat". Igor Strelkoviga olid nad ammused tuttavad ning nendevahelisest kõnest, mille salvestas SBU, selgus, et Strelkov oli Borodai alluv isegi juba enne seda, kui viimane avalikustas oma tegevuse Ukrainas.

        Strelkov (kutsung: Strelok) on varjunimi. Üsna ruttu saadi teada tema tegelik nimi -- Igor Girkin, ning paljastati tema identiteet -- ta olevat GRU erukolonel. Kuid "Memoriaali" analüütikud, ennekõike Aleksandr Tšerkassov, kes tegeles Tšetšeenia sõjas kadumaläinud tsiviilisikutega, tuvastasid, et ka see identiteet on vale. Tegemist ei ole ei GRU, ei eru-, ega koloneliga. Igor Girkin osutus FSB kaastöötajaks, kusjuures palju madalamal auastmel (see selgus pärast seda, kui Anonymous murdis lahti Aerofloti andmebaasi, kust tuli välja, et Igor Girkin kasutas oma kehtivat FSB töötõendit. sooduspileti ostmiseks). Strelkov-Girkin on artistliku soonega mees, kes armastas osaleda ajalooliste lahingute rekonstruktsioonides, osales filmides militaarsetes massistseenides, kuid viimasel ajal realiseerib ta oma fantaasiaid reaalsetes konfliktikolletes (sh Transnistrias). Oma vägilastegudega ei häbene ta ka hoobelda. Siiski, nagu selgitas välja Tšerkassov, on Strelkov-Girkini biograafias üks lõik, millest ta eelistab vaikida. Selleks on inimvastased kuriteod Tšetšeenias. On vähemalt kuus episoodi, milles ta osales inimeste röövimises ja tapmises. Kusjuures tegemist on eriti jõhkrate mõrvadega, terrorismis kahtlustatavaid piinati ja lõhati, nii et kehatükkide järgi oleks neid väga raske tuvastada. Sellele võib lisada, et ka Tšetšeenia prokuratuur otsib Strelkov-Girkinit taga seoses veel ühe inimrööviepisoodiga.
 
    "Donetski rahvavabariigis" tegi Strelkov-Girkin peadpööritava karjääri, alustades lihtsa välikomandörina, siis Slovjanski väegrupeeringu juhina, siis kõikide vägede juhatajana ning 16. mail määras peaminister Borodai ta oma kaitseministriks. Peab tunnistama, et Strelkov, kasutades oma kunstilist annet ja suurt kogemust konfliktikolletes, suutis luua üsna efektiivse sõjalise struktuuri, kuid vähem oluline ei ole ka tema aktiivsus vene sotsiaalmeedias. Teda võib koguni pidada Venemaa meediakangelaseks.
     Siiski ei maksa Girkini ja teiste sõjapealike võimekust üle hinnata. Kui sidekanalid Venemaaga ahenesid, hakkasid nad Ukraina regulaarvägedelt korrapäraselt lüüa saama. Ja nagu sellistel juhtudel tavaline, katkesid käsuliinid ja osa sõjapealikest hakkas mässama Borodai valitsuse vastu. Mitmes linnas, sh Donetskis, puhkesid erinevate rühmituste vahel lahingud, mille käigus sai mitu inimest haavata ja kinnitamata andmetel ka surma.
   Kuid võib-olla kõige olulisem signaal "Novorossija" projekti lõpetamisest tuleb Moskva ametlikest kanalitest. Välisministeeriumi koduleheküljelt kadusid kõik viited Novorossijale, jutt on jälle Ukraina Luganski ja Donetski oblastitest. Nagu vahepeal polekski midagi juhtunud.