Minu blogi lugejad on arvatavasti tähele pannud, et teen ülimalt harva samal päeval kaks postitust. Viimaste postituste kõrvaleesmärk oli omamoodi eksperiment: üks oli pühendatud ülitähtsale teemale, mis puudutab sadade miljonite inimeste igapäevaelu üle maailma, sealhulgas suuremat osa Eesti elanikest, teine aga suht juhuslikule ja täiesti vähetähtsale seigale. Idee eest olen teatud määral võlgu Sven Vabarile, kes palus mul kirjutada vandenõuteooriatest. Minu mõlemad postitused haakuvad selle teemaga, kusjuures PRISMi puhul on tegemist reaalse ülemaailmse vandenõuga, ufode puhul aga ettevaatlikult väljendades mitte eriti olulise asjaga. Eksperimendi puhtuse mõttes paigutasin need postitused nii, et nimelt PRISM jääks esimesse -- st kõige märgatavamasse --  positsiooni. Hüpotees sai kinnituse. Päris vandenõust hoolitakse palju vähem kui mingisugustest luuludest.
    Kommentaatoritest tahaksin eraldi vastata Kaurile. Ufoloogia kohta kehtib seesama loogika, mis vandenõuteooriate kohta. See on (para)religioon ning selle religiooni sees võib täheldada erinevaid sekte. Igal religioonil on mingi usutunnistus, autoriteetsed (pühad) tekstid, autoriteetsed tõlgendajad (preestrid), imed (mida tekstid ja tõlgendajad seletavad), prohvetid (nn kontakteerujad), tihti ka omad märtrid (siiski, ufoloogide hulgas vist päris märtreid ei ole, küll aga on palju poolmärtreid, nt need, kelle akadeemiline karjäär pidi veendumuste pärast kannatama). Ufoloogias on teada isegi selline spetsiifiline usutunnus nagu stigmaadid (inimesed, kes ühel või teisel moel kannatasid ufode pärast).
    Kauri lingid osutavad erinevatele ufouurijate materjalidele, mina võiksin omalt poolt lisada veel terve hulga. Fakt on see, et tuhanded inimesed on näinud seda, mida hakati nimetama ufodeks, sajad, kui mitte tuhanded on neid objekte jäädvustanud foto- või videotehnika abil, kusjuures osal juhtudel tekkisid objektid alles pärast ilmutamist, sajad inimesed on ühel või teisel moel astunud füüsilisse kontakti kas ufonautide ehk tulnukatega või nende juhitud aparatuuriga, veel sajad inimesed saavad ufodelt signaale kaugside kaudu (need signaalid tulevad otse inimese ajju). Siia võib lisada seletamatud meteoroloogilised, elektromagneetilised ja muud fenomenid, mis on fikseeritud nt radaritel. 

Carl Gustav Jung juhtis tähelepanu fenomeni süvapsühholoogilistele aspektidele. Mind jällegi huvitavad rohkem kulturoloogilised. Nimelt on ufode kuju ja nende liikumisomadused viimase 70 aasta jooksul kõvasti arenenud ning on päris heas vastavuses ulmekirjanduse (ja hiljem filmide) moodsaimate saavutustega, kusjuures tihtipeale korreleeruvad kirjeldatava objekti omadused tunnistaja haridustasemega. Nii nt oli 1960ndatel üks naine USAs veendunud, et nägi ufot, kuna selle peale oli kirjutatud UFO (ei tea, kas väiksemate tähtedega "Made in China" oli samuti kirjas).
    Väga oluline faktor on massikultuur ning see, et isegi teadust populariseerivad kanalid, nagu National Geographic või Discovery pühendavad palju aega erinevatele vandenõuteooriatele, ufodele või iidsetele tulnukatele.
    Erinevates riikides on moodustatud ufode uurimiseks teadlastest ja sõjaväelastest komisjone, kuid nende töö tulemused peaksid ufoloogidele pettumuse valmistama. Inglise luure järeldas juba 1950. aastatel, et kõik ufojuhtumid langevad ühte neljast kategooriast:
    1) astronoomilised või meteoroloogilised fenomenid,
    2) lennuaparaadi vale interpeteering,
    3) optiline illusioon või psühholoogiline hallutsinatsioon,
    4) ettekavatsetud pettus.
See järeldus oli omal ajal salastatud, kuid aastal 2009 deklassifitseeriti kõik Briti sõjaluure ufosid puudutavad materjalid. NSVL ja USA eitasid ametlikult ufode olemasolu, kuid kogusid salaja nende kohta andmeid, mis on samuti praeguseks avalikustatud. Tulemused on sarnased:
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni ufo maandumise kohta,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni kontaktide kohta ufo pilootidega,
    ei ole ühtegi usaldusväärset informatsiooni inimeste röövimise kohta ufode poolt.
2009. aastal viiskümmend aastat tegutsenud  Briti ufojälgimis- ja analüüsimisprogramm suleti, kuna kogutud andmed ei paku mingit huvi Tema Majesteedi õhujõududele. Ja ikkagi masu. Omalt poolt lisan, et see on hea näide selle kohta, et mõnikord on kasinuspoliitika kasulik.
    Mis siis jääb? Kuna mainstream teadusega on teed otsustavalt lahku läinud, areneb ufoloogia nüüd ilma kammitsateta palju edukamalt, võttes järjest enam institutsionaliseeritud religiooni kuju.
    Kardan, et juba eelmine tekst on riivanud nii mõnegi lugeja tundeid. See ei olnud kindlasti minu eesmärk, usk on tõsine asi ja ma suhtun sellesse respekteerivalt. Minu iroonia on suunatud üksnes nendele usunähtustele, mis püüavad ennast esitada millegi muuna, nt teadusena. Kahjuks kujutan ette, et minu järgnev tekst riivab veel suurema hulga inimeste tundeid.
    Kui kvalifitseerisime ufoloogia religioonina, siis ei saa me siin peatuda ja peame vaatama, kuidas interpreteerivad analoogilisi nähtusi teised religioonid. Ufosid on nähtud tuhandete aastate jooksul maailma erinevates nurkades ning nad on jätnud oma jälje müütidesse ja usunditesse. Tänapäeva ufoloogid tsiteerivad meelsasti vastavaid lõike, siiski ei pööra suuremat tähelepanu sellele, et valdav osa muistseid ufosid on väga antud tsivilisatsiooni nägu. Kas on tegu lohega, lendava maoga, lendava (tule)vankriga jne. sõltub suurel määral antud kultuuri mütoloogilisest taustsüsteemist.
    Olulisem on aga vaadata, kuidas interpreteerivad ufosid ja sarnaseid nähtusi kaasaegsed religioonid. Islamis puudub ametlik ufodega seotud doktriin, kuid sellest kirjutavad autorid tuletavad meelde, et Allah (st Jumal) on maailmade looja (suura Al-Fātiḥa), st jumal ei loonud ühe maailma, vaid mitu. Mis puudutab ufosid, siis need on tulnukad nendest maailmadest, osa neist head, keda nimetatakse ingliteks, osa halvad -- need on džinnid. Rooma-katoliku kirikus, nii palju kui mina tean, ufoõpetus puudub, küll aga leiame nii ufoskeptikuid kui ufoentusiaste nii ilmikute kui vaimulike hulgast. Katoliiklikud traditsionalistid avaldasid dokumendi, mis käsitleb ufosid kui fiktiivseid objekte, millel on enamasti deemonlik iseloom. Seevastu Vene õigeusu kirikus on sisukas ja detailne ufode kontseptsioon, ameerika teoloog Seraphim Rose on pühendanud ufodele suuremahulise osa oma raamatust "Õigeusk ja tulevikureligioon" (vene k; vt pt VI), milles ta analüüsib detailselt ufojuhtumeid õigeusu traditsiooni kontekstis ning leiab, et kõik juhtumid on suurepäraselt seletatavad kurjade vaimude ilmutuste ja nende sepitsustena. Hiljuti väljendas sama positsiooni ka Moskva patriarh Kirill, nii et seda võib pidada ametlikuks seisukohaks.
    Kui me vaatame ufojuhtumeid religioosse vaatenurga alt, siis peame nad kõigepealt paigutama teiste religioossete fenomenide konteksti ja ilmselt kõige laiem jaotus on imed (ufoloogide hulgas on sekt, mida teised ufoloogid nimetavad skeptikuteks, kes püüavad seletada kõiki juhtumeid loodusnähtustena; õigete ufoloogide hulgas ei leia selline lähenemine sümpaatiat). Kui aga tegemist on imedega, siis tuleb vaadata, kuidas on need seostatud teiste imedega. Eriti huvitavad meid praegu neid ilmutused, mis puudutavad visuaalseid kujundeid õhus. Ufod ei ole ainsad asjad, mida inimesed näevad. Aastatuhandeid on nähtud kummitusi, ingleid ja kurje vaime, igasuguseid jumalaid, kristlikus traditsioonis ka Jumalaema ja Kristust (viimane siiski ilmutab ennast suhteliselt harvem). Need ilmutused on olnud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, nii mõnigi kord massilised, ning nagu ufosidki on neid jäädvustatud fotodele ja filmilintidele.

    Kuidas nendesse suhtub kirik? Eriti sensitiivsed on Kristuse ja Jumalaemaga seotud nägemused. Mis need on? Kas puht psüühilised nähtused? Või on tõesti ilmunud neitsi Maarja? Või siis ilmutab kuri vaim, kes on osav matkija, ennast sellisena ristirahva kiusatuseks? Eriti terav on see probleem vene õigeusus. Samuti tuleb ära märkida, et vene õigeusk ei tunnista neid Jumalaema ilmutusi, mis on juhtunud katoliiklikes maades. Kõige sensitiivsem on Fátima juhtum (1917), kuna sealne prohvetlus puudutab otseselt Venemaad. Nii mõnigi õigeusklik autor on seda kirjeldanud kui massipettust ja/või kui saatana kiusatust.
    Kuid meid ei huvita praegu prohvetluse sisu, vaid mõningad selle ilmutusega seotud asjaolud. Jumalaema ilmus kolmele lapsele korduvalt, kusjuures alguses nad ei saanud aru, kellega on tegemist, nad pidasid teda lihtsalt kauniks prouaks, kuid siis avas oma ta isiku. Laste vanemad ja ka külapreester suhtusid laste juttudesse algul tõrksa skeptitsismi ja hirmuga, et lapsed toovad neile pahanduse kaela (tolle aja Portugali valitsus oli katoliku kiriku suhtes üsna vaenulik). Kuid kuuldused levisid ja kontaktid jätkusid ning saavutasid oma tipu 13. oktoobril 1917, mil Jumalaema end jälle lastele ilmutas, aga kogunenud kümned tuhanded inimesed nägid samal ajal imet taevas, mida hakati nimetama päikesetantsuks: päike hakkas liikuma ja maale lähenema, seejärel uuesti kaugenedes.   Seda fenomenid nägid ca 70 000 inimest (erinevatel hinnangutel 30 000 kuni 100 000), nii kohapeal kui ka lähikülades olnud.
    Katoliku kirik suhtub väga suure ettevaatlikkusega sedalaadi ilmutustesse, mis ühel või teisel kohal on regulaarsed, siiski on Fátima ilmutuse kirik tunnistanud ehtsaks, ning paavst Pius XII on kinnitanud, et sellesse uskuda on väärikas. Samas ei kohusta kirik kedagi sellesse või analoogilistesse imedesse uskuma, see on iga uskliku enda südameasi.
    Fátima juhus tekitas suurt huvi ka ufoloogide seas. Autoriteetne ufoloog Jacques Vallée (astronoom, kirjanik ja erinevate Hollywoodi filmide konsultant ufode alal) tegi põhjaliku uurimuse, mille tulemuseks on, nagu juba ette arvata võiks, et Fátima juhtum on tavaline ufoaktiivsus. Jumalaema ilmutab ennast regulaarselt erinevates maailma paikades -- siinkohal võiks nimetada ka Tšernobõli ilmutust, mille tunnistajaks olid jällegi tuhanded inimesed, viimasel ajal ilmub ta tihti Egiptuse kopti kirikute kohal, teda on ka pildistatud, ufoloogid aga väidavad, et tegemist on hoopis ufodega.

PRISMiga seotud skandaal on juba praegu suurel määral kahjustanud meie usaldust riiklikesse struktuuridesse ning on isegi pingestanud nii EL siseseid kui ka transatlantilisi liitlassuhteid. Uusi paljastusi on lubatud veelgi ning ei saa kuidagi nõustuda nendega, kelle meelest on tegemist tühise asjaga. Siiski on ühiskondlik pahameel minu meelest suunatud valele aadressile. Luureagentuurid on selle jaoks loodudki, et nad luuraksid. Et mingisugune Ameerika superagentuur luurab muuseas ka Eesti kodanike järgi, on ebameeldiv, kuid aktsepteeritav senikaua, kuni ta ei ületa teatud seaduslikke piire. Praeguse informatsiooni valguses on aga neid piire kõvasti ületatud. Palju olulisem on aga see, et Euroopa Liidus tegutsevad avalikult sellised IT valdkonnaga seotud firmad ja korporatsioonid, mis osutusid NSA agentideks, need on hundid lambanahas. Nende korporatsioonide nimed on ka avaldatud: need on Microsoft (alates 2007), Yahoo! (2008), Google (2009), Facebook (2009), Paltalk (2009), YouTube (2010), AOL (2011), Skype (2011) ja Apple (2012). Kaks esimest hõivati president Bushi ajal, ülejäänud juba praeguse Obama administratsiooni poolt.
    Olen alati võidelnud internetivabaduse eest (k.a anonüümsete kommentaatorite õiguste eest); vähemalt siis, kui olin Riigikogus, oli see ka meie erakonna ametlik positsioon. Mul pole põhjust arvata, et see on vahepeal muutunud. Lähtudes asjaolust, et PRISMi rakendamine on Euroliidus seadusvastane, saatsin täna eurokomisjoni presidendile José Manuel Barrosole järgmise kirja (koopia eurokomisjoni Eesti esinduse juhile Hannes Rummile):

Mr. President,

As we have learned, the NSA's PRISM program is monitoring the electronic activity of EU citizens, including the content of e-mails and private conversations. President Barack Obama and the Director of NSA Keith Alexander have basically admitted to it. They have justified such measures: these avoid terrorist attacks and protect the lives of US citizens. As for the rights of US citizens, these are secured by the legal system of the US. Unfortunately, the legal system of the US does not by any means secure the rights of EU citizens. At this point, the wave of protests is directed against NSA, however, the essence of an intelligence agency is the espionage. A different matter is that the agents of NSA are publicly operating on the territory of EU, who are engaged in illegal activities. The names of these agents are disclosed: Microsoft, Yahoo!, Google, Facebook, Paltalk, YouTube, AOL, Skype, Apple. Since such operations are in conflict with the Charter of Fundamental Rights of the European Union, it is my deepest conviction that the European Commission has to suspend the activities of these corporations on the territory of EU, until the present crisis has been solved.

Sincerely yours,
Mihhail Lotman,
Head of City Council of Tartu, Estonia
Professor of Tallinn University,
Senior Researcher of the University of Tartu

Sven Vabar palus kirjutada  vandenõuteooriatest, mis on vallutanud Eesti, ja muudest sarnastest asjadest nagu chemtrail jne.
    Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
    Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
    Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
    Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
    Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
    Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:

Eks me kõik ole selliseid kohanud.
    Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
    Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
    Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.

    Ja alles siis tulid meelde ufod. Ja nagu see sõna sai mõttes välja öeldud, ärkas minus skeptik, kes kisendas: see pole võimalik. Tegin kõik, mida teooria näeb hallutsinatsiooni puhul ette. Näpistasin end kintsust, keerasin pilgu kõrvale, panin silmad kinni, siis tegin nad lahti: see sinder ei kadunud ikka kusagile. See käitus -- nagu ma hiljem lugesin -- täpselt nagu üks õige ufo pidigi tegema, kord jäi peaaegu seisma, siis aga liikus hästi kiiresti, kusjuures sooritas pöördeid peaaegu täisnurga all, kiirust vähendamata. Ühesõnaga, mehaanikaseadused sellele ei kehtinud. Mis tekitas aga minus erilist rahutust, oli see, et ma ei suutnud päris hästi määratleda, kui kaugel see minust on. Ühelt poolt hõljus see metsatuka serval (st u 200 meetri kaugusel), samas aga tundus, et ta on märksa kaugemal. Oli veel üks rahutusttekitav fenomen: selle ideaalsed geomeetrilised vormid, ning mitte üksnes objektil enesel, vaid ka selle poolt jäetavatel tulekeeristel. Need moodustasid sümmeetrilise mustri, mida vene keeles nimetatakse türgi mustriks, eesti keeles aga vist neerumustriks. (Erinevalt pildi peal olevast puudusid minu ufol mustad plekid, selle eest tulejälg, mis nagu pildilgi väljus objekti servadest, oli palju selgem ja moodustas kaks neerukujulist sümmeetrilist mustrit.)
    Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
    Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
    Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
   

    Mis aga puutub meid ohustavatesse sisalikesse, siis ka see arhetüüp on etnoloogidele hästi tuntud, tavaliselt nimetatakse neid lohedeks või draakoniteks. Neid kohtab üsna sageli, ning nad seavad end tavaliselt mingi linna alla (kui piirduda Balti regiooniga, siis võiks nimetada Vilniust ja Krakovit).
    Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid.  End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.