24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist agressiooni iseseisva riigi Ukraina vastu. Ma tahaksin aga meelde tuletada 1939. aasta 24. veebruari, kui Eesti president Konstantin Päts pidas piduliku kõne 21. aastapäevale pühendatud kaitseväeparaadil. Päts ütles:

„Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevat, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses.“

Ta lisas:

„Meie tahame rahus elada. Rahus tööd teha. Meie tahame tülidest eemale jääda. Ja tahame kaasa aidata, et terves maailmas rahu võidule pääseks. Ainult sellele võime meie oma sisemist rahu rajada ja ainult sellele on võimalik meil ka tulevikus oma tööd ehitada.“

Me kõik tahame ju rahus elada, töötada, puhata, armastada, lapsi saada ja neid kasvatada. Ja jääksime parema meelega tülidest eemale. Aga paraku ei küsi tülid meie tahtmist ja tülidest eemalejäämise poliitika võib kaasa tuua vägagi kibedad vilju.

Kui kasutan selle loo pealkirjas sõna „meie“, mõistan selle all esmajoones Eesti riiki ja ühiskonda, laiemas mõttes aga poliitilist ja kultuurilist ruumi, kuhu me kuulume, st demokraatia ja õigusriikluse ruumi. Seda ruumi rünnatakse mitmelt poolt, kuid kõige akuutsemalt ründab seda praegu Putini Venemaa. Akuutsemalt tähendab seda, et rünnak toimub sõjaliste, aga ka hübriidsete vahenditega. Ning selle sõja kõige nähtavam tander asub praegu Ukrainas.

On väga vale arvata, nagu mõned Euroopa poliitikud seda Konstantin Pätsi kombel teevad, et see sõda puudutab ainult Venemaad ja Ukrainat ega puutu kellessegi teisesse. Puutub küll, ja Venemaa plaanid on hästi teada: Ukraina ründamine ei ole Putini ainus eesmärk. Tema teadaolevate sõjaplaanide seas oli nii Balti riikide kui ka Poola ründamine. Veel võiks meelde tuletada, et sõjalistel õppustel harjutas Venemaa ka pealetungi Rootsile ja Norrale, kusjuures viimasele nii maismaalt kui ka Atlandi ookeani poolt, nii et tegemist oli globaalse sõja ettevalmistamisega.

Ma ei hakka siin pikemalt peatuma Vene propaganda hullumeelsetel juttudel Berliini, Pariisi ja muude pealinnade vallutamisest ja igale poole Stalini mälestusmärkide püstitamisest. Nagu ütles üks juhtivaid Vene telenägusid: „Te tahate Haagi kohut. Me korraldame teile Haagi kohtu – vallutame Haagi ja mõistame seal teie üle kohut.“ Need asjad on sisetarbimiseks, kuid sõjalised rünnakud Balti riikide ja Poola vastu on reaalsed plaanid.

Ukraina rahvas, selle sõjavägi ja juhtkond nurjasid Putini globaalsed plaanid. Nüüd oleks ta vist õnnelik, kui suudaks vallutada kogu Donetski oblasti ja säilitada Krimmi. See aga ei tähenda, et Putini Venemaa enam Eestit ei ohustaks. Analüüsid näitavad, et isegi Ukrainas piiratud kaotuse osaliseks saanud Venemaa on Eestile ohtlik, rääkimata siis sellest ohust, mida kujutaks Venemaa, mis saavutaks enda jaoks positiivseid tulemusi Ukraina sõjas.

Ukraina rahvas ja selle sõjavägi mitte üksnes ei kaitse oma riiki ja rahvast, vaid kogu vaba maailma priiust, väärtusi, au ja väärikust. Kuid Eestil on veel üks spetsiifiline põhjus olla Ukrainale tänulik. Enne 24. veebuari kujutasid Eestile põhilist sõjalist ohtu esiteks elitaarne Pihkva õhudessantdiviis ning teiseks maa-maa raketibrigaad Luga lähedal. Pihkva dessantdiviis, mis osales muuseas ka Butša tapatalgudes, sai Ukrainas hävitava löögi, ning nagu ütles üks Eesti sõjaväelane, kes on selle diviisi käekäiguga hästi kursis, seda diviisi enam pole. Venemaa võib sinna uusi sõdureid ja ohvitsere küll värvata, kuid nende väljaõppeks läheks minimaalselt kolm või neli aastat. Mis aga puudutab raketibrigaadi, siis enamik neid rakette viidi samuti Ukraina rindele ja utiliseeriti seal. Nii et praegu võime tõepoolest tõdeda, et Eesti on kaitstud paremini kui enne 24. veebruari. Esiteks on Nato idatiiba oluliselt tugevdatud ning teiseks meid otseselt ohustavaid väeüksusi on tänu Ukrainale oluliselt nõrgestatud. Seega võime kindlalt väita, et Ukrainas käib sõda ka Eesti kaitseks.

​Ukraina sõda on meie sõda.

Kui vähegi võimalik, olen alati Tartu rahu aastapäeva püüdnud tähistada, ükskõik kus riigis ma ka parajasti ei viibiks. Sel korral olin Ukrainas, üsna keeruliste missioonidega, millest peaks eraldi kirjutama. Siinkohal vaid niipalju, et tegemist oli ja on üsna komplitseeritud juriidiliste ja humanitaarsete probleemide kompleksiga. Meeldiv elamus oli aga see, et minu võõrustajad nii riiklikes ametites kui ka mõnes MTÜs teadsid Tartu rahust ja sel puhul tervitati mind Peaprokuröri kontoris, nagu ka Politsei peavalitsuses Eesti lipuga. Kahjuks pole ma selfiinimene, nii et visuaalset tõendusmaterjali esitada ei saa. Pildil olen hoopis Tsiviilõiguste keskuses, mida hiljuti autasustati Nobeli rahupreemiaga, ning vestlen keskuse juhiga Oleksandra Matviichukiga ja tema asetäitja Roman Nikoljakiga.  ​

Valimised on tulemas. See on hea ja vajalik, on ju demokraatlikul ühiskonnal hädasti tarvis regulaarset verevärskendust. Valimiskampaaniaga on aga seotud kaks ohtlikku tendentsi: kõigepealt poliitikute katmata lubadused, teiseks aga põhjendamata kahtlused. Mingi otsus oleks iseenesest nagu õige, aga miks seda tehti just praegu? Kas pole see mitte osa valimiskampaaniast?

Ükskõik milline oluline otsus ka tehakse, saadavad seda kaks mantrat: „Miks äkki nüüd?“ ja „Kuhu on sellega nii kiire?“ Kui otsust pole võimalik vaidlustada, pannakse küsimärgi alla selle ajastus. Ei ole oluline, kas kõne all on punamonumendid, eestikeelne kool, peretoetused jne, ikka kiputakse selles nägema valimiskampaaniat.

Üheks selliseks asjaks on kahetsusväärselt ka diplomaatilised suhted meie just mitte kõige sõbralikuma idanaabriga. Eesti otsus viia Venemaa diplomaatilise esinduse arvukus pariteetsele alusele, mis praktiliselt tähendab selle esinduse koosseisu olulist vähendamist, on ootamatult ja ülimalt kahetsusväärselt kistud valimiste konteksti.

Eesti välispoliitika on erakonnaülene ja seda tulevaste valimistega seostada ei ole kõige parem mõte. Paraku seda tehakse.

Nii väitis Marina Kaljurand, et otsus on iseenesest õige, aga seda oleks pidanud tegema varem, mitte enne valimisi. Ühesõnaga seesama „Miks äkki nüüd, oleks pidanud varem“. Paraku ei saa aga varem teha mitte midagi, sest nagu ütles Artur Alliksaar: „On ainult hetk, milles viibime praegu“. St midagi saab teha ainult olevikus, mitte minevikus ega tulevikus.

Marina Kaljurannal on õigus selles, et seda oleks tõepoolest pidanud tegema varem, kuid sisuliselt kritiseeris ta oma ütlemisega otsust ennast. Meie valitsuse otsuse õigustatust kinnitavad aga mitte üksnes eelnevad, vaid ka järgnenud sõnumid Ukrainast. 14. jaanuaril sooritas Venemaa järjekordse masstaapse sõjaroima Dnipro linnas. Seega tundub mitte üksnes diplomaatilise noodi sisu, vaid ka selle ajastus täielikult õigustatud.

Teise näite leiame president Kersti Kaljulaidi usutlusest, milles on see vihjamisi samuti seotud Riigikogu valimistega. Jättes kõrvale patroneeriva tooni, millega ta seab kahtluse alla välispoliitika täiskasvanulikkuse, on mul ühest kohast tema intervjuus üldse raske aru saada. „Miks me liikusime läbi pariteedi, mitte ei öelnud, et kutsume suursaadiku ära“, küsib Kaljulaid ja lisab peaaegu kohe: „Suursaadik Laidre on öelnud, et mitte miski ei asenda silmi ja kõrvu kohapeal.“ Huvitav, kuidas oleks ärakutsutud suursaadik saanud jätta oma silmad ja kõrvad kohapeale? Isegi kuidagi piinlik on tuletada meelde, et otsus jätta kaks riiki suursaadikuteta ei tulnud mitte Eesti, vaid Vene välisministeeriumilt, st Putinilt.
​
Ma piirdun siin spetsiaalselt kahe väga kogenud ja lugupeetud poliitiku seisukohtadega, mis on minu meelest väga kahetsusväärsed, tahtmata liialt kulutada lugejate aega marginaalsematele tegelastele, teadlikult või teadmatult Putini huvides tegutsevatele inimestele, kes pürgivad (ja ilmselt ka saavad) Riigikokku.