Miks ma pole sotsialist?

Nagu enamik noori, olin minagi omal ajal sotsialismi ideaalidest haaratud. Mis võiks olla parem õiglasest ühiskonnast, kus valitsevad võrdsus, sõbralikkus, solidaarsus ja hoolivus.

Ei hakka siin pajatama oma vaadete evolutsioonist, see vist ei paku kellelegi huvi. Minu meelemuutuse ei põhjustanud mitte nõukogude sotsialistlik riik (see oli vale sotsialism, nagu praegused sotsid armastavad rõhutada) ega juhtivate sotsialistidest poliitikute küünilisus; nn šampanjasotsid on palju kõneainet tekitanud, kuid ka Arthur Scargilli tüüpi demagoogid tekitasid minus tülgastust. Asi on põhimõttelisem. Sotsialismi loosungid ja ideaalid ise on valelikud, neist osa juba algselt, teised muutuvad valelikeks nende realiseerimise käigus. 

Siinkohal peatun ma neist vaid ühel: võrdsusel. Iga sotsiaalse loosungi taga on mingi psühhofüsioloogiline mudel. Võrdsuse taga on kadedus. Loomade emotsioonide uurimisel on selgunud, et mitmeidki seni vaid inimestele omaseks peetud emotsioone esineb ka loomariigis. Näiteks on paljud imetajad, aga ka mõned linnud (vareslased) võimelised tundma empaatiat. Selliste emotsioonide hulka kuulub ka kadedus. Etoloog Frans de Waal on aastakümneid uurinud loomade emotsioone ja nende sotsiaalset käitumist. Siin on üks eksperiment: 

Originaal on siin: ​https://www.youtube.com/watch?v=ZcMHN1nIckM​

Kahele kaputsiinahvile õpetati lihtsaid ülesandeid, sh kivikeste ulatamist eksperimenteerijale. Selle eest premeeriti neid kurgitükiga. Kaputsiinid olid plastikseinaga eraldatud puurides, nii et nad said teineteist näha. Siis aga anti ühele neist kurgi asemel viinamari. See, kes sai endiselt kurki, oli silmnähtavalt ärritunud, hakkas laamendama ja viskas kurgitüki eksperimenteerijale tagasi.

Meid huvitab siin mõlema ahvi käitumine. Selle ahvi tundeid, kes hakkas kurgi vastu protesteerima, kirjeldab de Waal kadedusena. Kuid mulle pakub huvi ka teine ahv, kes suurima heameelega viinamarju mugis. Üldiselt ahvidele empaatia päris võõras ei ole, kuid siiski selgub, et mitte siis, kui jutuks tuleb hüvede jagamine. Ei mingit 'jagame siis pealegi viinamarja pooleks, sina, vend, saad teise osa'. Sotsiaalne protest tekkis ainult sellel, kes sai kurki. De Waal rõhutab, et kurki saanud ahvi olukord ei ole sugugi muutunud, kurk sobis talle perfektselt, kuid ainult senikaua, kuni keegi teine ei hakanud saama viinamarju. Ning see on tüüpiline. Sotsialism ei rajane empaatial, vaid kadedusel.

Lasterikkad pered hakkasid eelmise valitsuse (peaminister Kaja Kallas) vastuvõetud peretoetuste seadusega saama rohkem. See tekitas tormilisi proteste nendes, kes said vähem. Inimene on aga võrreldes kaputsiinahviga edasi arenenud ja see kehtib ka kadeduse puhul. Tegelikult võitsid selle seadusega kõik pered ja kõik lapsed, kuid TEISED VÕITSID ROHKEM. Tinglikult öeldes hakkasid mõlemad ahvid saama viinamarju, kuid teine sai neid rohkem. 

Kus on võrdsus? Tõepoolest hea küsimus. Üks Eesti suurimaid probleeme nii praegu kui ka pikaajalises perspektiivis on demograafiline auk. Selleks, et eesti keel ja eesti kultuur säiliks läbi aegade, on oluline, et säiliksid ka eestlased ise. Ning selleks, et negatiivseid tendentse vähemalt aeglustada, on vaja lasterikkaid perekondi ning lasterikkus algab kolmest lapsest. Nüüd küsingi: millised perekonnad on panustanud Eesti rahva väljasuremise pidurdamiseks enam? Kuidas on võrdsusega sellest vaatevinklist?

Väga vale on selles kontekstis võrdsustada või eelistada lapsi. Ühe- või kahelapselise perekonna laps ei ole halvem ega parem mitmelapselise perekonna lapsest, kuid perehüvitiste seadus ei anna lastele hinnanguid. Selle eesmärgiks on kõikide laste riiklik toetamine, kuid sellel on ka oluline demograafiline dimensioon. Demograafilistele kaalutlustele tuleb lisada sotsiopsühholoogilised: tihtipeale takerdub just kolmanda lapse saamine majanduslike põhjuste taha. Perehüvitiste seadus ei lahenda kõiki muresid, aga see on vähemalt esimene samm nende leevendamiseks.