29. jaanuaril sündis minu kaheteistkümnes lapselaps. Viienda tüdrukuna parandab ta oluliselt soolist tasakaalu. Siin on ta kaks tundi vana.

Sellal kui ukrainlased võitlevad integratsiooni eest läänemaailmaga, tulevad vabast maailmast teistsugused uudised. Tõsi küll, mitte nii dramaatilised. Christopher  Schaeffer, kes on valitud Pomfreti linna volikogusse, andis oma vande kummalise esemega peas. See ese on kurnsõel, mida tema pühendatud pastafariaanina peab eriti pidulikel juhtudel alati kandma. Üldiselt on USAs peakatted kombeks ära võtta, välja arvatud kui tegu pole traditsioonilise või religioosse riietusega. Ja pastafari on nimelt religioon, nad kuuluvad Lendava spagetimonstrumi kirikusse. (Tegemist on muidugi pilaorganisatsiooniga, mis naerab välja kõik religioonid ja väidab, et neil ei ole dogmasid ega rituaale, kui aga külastada nende veebilehekülge, näeb ohtrasti nii esimesi kui teisi.)

Eks igal ühiskonnal omad mured. Leto Sveti valimisega Europarlamenti tõestas Eesti ühiskond veenvalt, et kuulub läänemaailma.

Sündmused, mis said alguse Ukraina juhtkonna loobumisest Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu allkirjastamisest majanduslike sidemete kasuks Venemaa nn tolliliiduga, võtavad järjest dramaatilisema pöörde, kusjuures tuleb rõhutada nii nende ootamatust (ootamatud nii Janukovõtšile kui tema valitsusele kui ka opositsioonile, samuti Venemaale ja lääneriikidele) kui ka mõistetamatust. Nad ei allu ühelegi mudelile ega määratlusele. Hea näide on Anne Applebaumi tänane lugu Postimehes, mis näitab, et ka tark ja muidu erudeeritud inimene, püüdes läheneda Ukraina sündmustele väljakujunenud stampide kaudu, ei saa asjale pihta. Jälgin Ukrainas toimuvat ärevuse ja halva aimdusega. Mul on tõesti raske leida isegi mitte head, vaid rahuldavat stsenaariumi olukorra lahendamiseks, samas kui halbu ja väga halbu stsenaariume on mitu. Tahaksin väga eksida.

        Põhjalikuma analüüsi jaoks on veel vara, tahan välja tuua vaid mõned punktid, mis on minu meelest jäänud varju.

1. On levinud stamp, ja seda eriti Vene inforuumis, et Ukraina on lapiline riik, et venemeelne ida ja rahvuslik lääs võivad iga hetk lahku lüüa. Välja on pakutud kuni kuus erinevat rahvuslik-territoriaalset üksust, mis tekivad Ukraina varemetel ja nendest mitmed (taas)ühinevad Venemaaga. Viimased sündmused näitavad, et see on täielik jama, vene ideoloogide soovunelm. Kriis jaotas Ukraina täiesti teistel alustel ja riiklikku terviklikkust ei taha lõhkuda nendest ükski. (Krimm on erijuhtum, aga ka sealne olukord ei ole sugugi ühemõtteline.)

2. Vaatamata kokkupõrgete ägedusele rabavad nad mõlemapoolse distsiplineeritusega, mis piirdub heatahtlikkusega.
a) Olen mitu ööd vaadanud otsepilti Ukrainast ja keskendunud ennekõike mitte visuaalsele poolele, vaid verbaalsele. Näiteks kui täna tegid meeleavaldajad tormijooksu ühele valitsushoonele, toimusid eelnevalt läbirääkimised hoonet kaitsva eriüksuste koloneli ja ühe meeleavaldajate liidri vahel, kelle rüht, kõne ja tegumood paljastasid selgelt militaarse tausta. Niisiis, ta hoiatas koloneli, et kohe algab tormijooks ja inetuste vältimiseks oleks hea, kui neid ei mürgitataks pisargaasiga, sest see teeb inimesed agressiivsemaks. Seepeale vastas kolonel, et olgu, ei tee, aga ennist pidime tegema, sest teie pool hakkas esimesena loopima. Ning lepitigi kokku, et demonstrandid ei loobi, nemad ei gaasita. Kõige huvitavam oligi see, kui meeleavaldajate juht pöördus oma pooldajate poole: vaadaku ette, siin võivad olla provokaatorid, kes hakkavad märatsema, kuid meie käitume organiseeritult (jutt käib nimelt tormijooksust, aga mitte istumisdemontratsioonist). Kumbki pool ei taha verevalamist. Siin tuleb täpsustada: selgelt ei taha verevalamist sõjavägi, kes on üldse tänavatele toodud peaaegu et vastutahtmist, ei taha verevalamist tavaline miilits. Kuid need läbirääkimised, millest ma räägin, ei olnud tavamiilitsa, vaid Berkuti nimelise eriüksusega, kusjuures Berkut on ainus jõud, milles Janukovõtši režiim võib enam-vähem kindel olla.

b) Jutt provokaatoritest ei ole vaid retooriline võte. Kiievis on demonstrandid kinni pidanud ja üle kuulanud mitu Janukovõtši löömameest, nn tituški, kes tunnistasid, et nad korraldasid raha eest rüüstamisi ja huligaansusi. Vastavaid ülestunnistusi võib leida youtube'ist (siiski tuleb sellisesse materjali suhtuda ettevaatlikult, kuna on selge, et need ülestunnistused ei olnud päris vabatahtlikud, vt tituški ülekuulamist).
c) Erinevalt nn Araabia kevadest või isegi palju leebematest linnarahutustest Euroopas, vrd nt ka meie Pronksiööd, ei kaasne rahutustega vandalism ja röövimine (ainsad vandaalitsejad ongi vist juba mainitud tituški).

3. Opositsioon sai oma erimeelsustest üle ning esineb ühtse rindena. Kõik võimupoolsed katsed neid lõhestada ei ole siiamaani tulemust andnud, kusjuures tuleb rõhutada, et tänavapildis mängivad vähemalt sama tähtsat rolli kui parlamendiopositsioon ka täiesti teised jõud, nt jalgpallifanaatikud.

4. Sellegipoolest näib "lahinguväli" väga hästi organiseeritud. Võiks jääda mulje, et seda on ette planeeritud ja harjutatud, mis muide osaliselt on ka tõsi, kuna Euromaidanist osavõtjate hulgas on palju eelnevate Maidanide veterane, kuid siiski on kogu see lahing ühelt poolt täiesti spontaanne, aga teiselt poolt hästi korraldatud, kusjuures organiseerituse aste kogu aeg kasvab.

5. Vene inforuumis -- ja ma ei pea siin silmas üksnes ametlikku propagandat, vaid ka sotsiaalmeediat -- on Euromaidanist osavõtjad sildistatud marurahvuslasteks, fašistideks, natsideks. Tuuakse otseseid paralleele Suure isamaasõjaga. Selle loogika järgi peaksid aga Janukovõtš ja Berkut siis olema Nõukogude väed. Maidani helitaust ütleb aga midagi muud: soomustatud eriväelased assotsieeruvad sakslastega, aga demonstrandid enesealgatusliku rahvaväega, kes loobivad tanke molotovi kokteilidega.

Iga päev saab lehest lugeda, kui halvad on Elroni rongid, kui ebamugav on neis sõita, kui paksult on need inimesi täis jne. Tavaliselt on lisatud ka vastavad fotod, mõnikord terved galeriid.
        Mina sõidan iga nädal Tartu ja Tallinna vahet ning üldiselt teen seda bussiga. Bussiühenduse kohta võin öelda ainult kiidusõnu ja seda nii vana Sebe kui uue Lux Expressi kohta. Nii et läksin pühapäeval rongi peale puhtast uudishimust ning valmis raskeks teekonnaks.
        Kui poleks nii massiivset vaenulikku kampaaniat, siis võib-olla polekski ma osanud seda sõitu nõnda nautida. Mitte üksnes võrdluses Edelaraudtee rongidega, vaid ka paljude Euroopa riikide rongiühendusega jäävad Elroni rongid peale. Mõistagi pean siin silmas linnade lähiliine, mitte rahvusvahelisi ekspresse või nt Jaapani kiirronge.

        Ei vasta tõele, et rongid on ülerahvastatud. Sõitsin nii pühapäeval Tartust Tallinnasse kui ka teisipäeval Tallinnast Tartusse ning mõlemal juhul oli palju kohti, teisipäeval oli rong isegi rohkem kui pooltühi. Küsisin rongisaatjalt, kes sõidab erinevatel Elroni liinidel, kas see on mingi erand. Ta vastas, et istekohti on peaaegu alati ning inimesed seisavad ainult mõnedel liinidel hommikutundidel, kusjuures tavaliselt on tegemist lühikese otsaga. Veel ütles ta, et selline ülerahvastatus iseloomustas vaid esimesi päevi, kui paljud tulid uusi ronge uudistama.
        Igal juhul eile õhtul väljus umbes samal ajal veel kaks rongi ja mõlemas oli rohkesti istekohti. 
        Ma ei taha siiski oma kogemust üldistada, võimalik et on ka negatiivseid näiteid, kuid mul on tõesti raske aru saada, miks ajakirjandus esitab ühekülgset informatsiooni ja veel teeb seda nii võimendatult.
        Samuti ei vasta tõele, et istudes ei ole jalaruumi.

     Ei saanud isegi aru, et seda oleks vähem kui vanadel rongidel. Tahaks nendelt kurtjatelt küsida, kuidas nad bussiga või -- oh õudust -- lennukiga reisivad.
        Ma saan aru vanadest inimestest ja nende nõukanostalgiast. Iga uuendus mõjub neile aprioorselt halvana. Ning Edelaraudtee rongides oli nii mõndagi armsat ja isegi kodust. Kuid siiski ei suuda ma absoluutselt aru saada nendest, kes väidavad, et vanad rongid olid uutest paremad. Enda jaoks koostasin sellise võrdlustabeli.

Mõned kommentaarid. Kõigepealt, 0 ei tähenda alati vastava asja puudumist, vaid seda, et antud parameetris jäädakse konkurendile selgelt alla. Nt ei tähenda 0, et Edelaraudtee rongidel polnud aknaid, vaid et talvel olid nad külmunud ja puhusid läbi.
        Palju on kirjutatud Elroni istmete ebamugavusest: neid ei saa alla lasta ja nad on kõvad. Esiteks, esimeses klassis saab istmeid alla lasta küll, mis aga puutub kõvadusse, siis minu haigele seljale sobib see iste paremini. Kuid saan aru ka nendest, kes armastavad pehmust.
        Lõppkokkuvõttes on ainult üks parameeter, mille poolest Edelaraudtee Elronit võitis: puhvet. Mulle pole see kahetunnise sõidu jooksul oluline. Mõeldes aga lastelastele, kellega nii mõnigi kord sõidan, on see siiski olulise atraktsiooni puudumine.
UPD 16.01. Kommentaator TwD toob välja veel ühe Edelaraudtee eelise: ajalehed. Tõepoolest on nii ja tabel vajaks täiendamist ning Edelaraudtee summa on lõpuks 5.