Nagu teada, osalevad Pihkva dessantdiviisi võitlejad ja terved väeosad Kagu-Ukraina lahingutes. Seda osalust salgab Venemaa järjekindlalt, kuid iga päevaga on üha raskem seda teha. Ning täna tuldi välja versiooniga, et dessantnikud lihtsalt eksisid ära.

Kuid vangistatud dessantväelased räägivad teist juttu (vrd ka Delfis). Selgus, et see osa vangistatutest, kes on kutsealused, ei teadnud üldse, et lähevad Ukrainasse. Teised aga, nn kontraktnikud, st palgasõdurid, teadsid seda suurepäraselt.
        Kuid veel kurvem ja absurdsem on mitte vangistatute, vaid surnute saatus. Nagu eile viitasin, teatas 23.08 Leonid Kitšatkini naine tema V kontakte (vene analoog Facebook'ile) kontol, et tema mees sai surma ning kutsus kõiki matustele ja kiriklikule leinatalitusele:

Kuid juba järgmisel päeval see postitus eemaldati ning Kitšatkini naine väitis, et pole midagi sellist kirjutanud, tema kontole häkiti sisse. Ilmselt aga häkiti lahti ka tema ema konto, kus veel eile oli kurb uudis väimehe surmast alles. Nüüd juba omaenda kontole postitas naine uue informatsiooni, et Kitšatkiniga on kõik korras, tähistame tütre ristimist.

Niisiis, Kitšatkin on, jumal tänatud, elus ja terve. Tema surm jäeti ära, matused siiski mitte. Need toimusid määratud ajal määratud kohas. Siin võib näha tema hauda.

Leonid Kitšatkini kõrvale on maetud teine dessantväelane Aleksandr Ossipov.
        Sellel niigi kafkalikul lool on veel kafkalikum coda, õigupoolest isegi kaks.
        Esiteks, ametlikes surmatõendites on Kitšatkini ja Ossipovi surmapõhjuseks märgitud infarkt ja insult.
        Teiseks, ajakiri Slon, mis publitseeris fotod surnuaiast, sai hoiatava tviidi Venemaa side ja kommunikatsiooni järelvalveteenistuse asejuhatajalt Maksim Ksenzovilt, kes hurjutas toimetust haudade pildistamise eest ilma sugulaste loata.
        Kõige traagilisem selles loos on aga see, et hukkunud sõdalaste lähedased ei tohi isegi rääkida mitte üksnes sellest, kus ja mis asjaoludel hukkusid nende omaksed, vaid peavad salgama ka surma fakti ennast. Selle peale poleks vist isegi Kafka tulnud.

Kirjutasin, kuidas Putin autasustas Venemaa sõjaväelasi mehisuse eest Krimmi operatsioonis, milles Venemaa ei olevat osalenud. Sellist modus operandi't oleme korduvalt näinud hiljem Kagu-Ukrainas. Saadetakse vägesid ja rasket lahingutehnikat, mille fikseerivad mitte üksnes Ukraina võimud, vaid ka rahvusvahelised vaatlejad, Venemaa aga eitab tuimalt, kuid hiljem loeme autasustamistest. Nt 22. augustil autasustati Pihkva dessantväelasi. Ametlikult Krimmi "taasühendamise" eest, kuid arvukad andmed osutavad, et Pihkva dessantdeviisi väeosad osalevad lahingutes Ukrainas (ajakirjanikele on demonstreeritud purustatud soomustehnikat, mitu dessantväelast on saanud surma, vrd nt; samas allikas ka hulganisti muud huvitavat).
        Täna sisenes Venemaalt Ukrainasse järjekordne tanki- ja soomustransportööride kolonn. Õhtuks pidi suurem osa olema juba tagasi löödud, kuid mind antud juhul huvitab rohkem Venemaa välisministri Lavrovi pidev ja jõhker valetamine. See võtab lausa sõnatuks. Vist kõige paremini on selle kohta kirjutanud Moskva publitsist Jevgeni Levkovitš oma FBs (jutt käib eelmise sõjatehnikakolonni sissetungist):

Nagu öeldakse, excuse my French, kuid umbes sellistes väljendites kommenteerin ka mina neid sündmusi oma sisekõnes. Igaks juhuks annan sõnumi edasi veidi viisakamas vormis:

Venemaa: "Meil on siin humanitaarabi -- makaronid, suhkur, sool, aspiriin, pampersid. Võtke vastu."
Ukraina: "Minge m***, teame me teie humanitaarabi. Ise saame hakkama."
Venemaa: "Tõesti pampersid, tabagu mind välk."
Ukraina: "Pampersid? Ainult välisvaatlejate kontrolli all."
Venemaa: "Palun. Hirmutasite siili oma palja peega."

Sõidavad. Kolm päeva pärale ei jõua. Selle asemel ületab kümnekonna ajakirjanike ja vaatlejate silme all Ukraina piiri 30 tanki ja 120 jalaväe lahingumasinat.

Ukraina: "Täitsa pekkis. Kas kõik nägid?"
NATO: "Nägime. Kah mul uudis."
EL: "Noh, nägime. Täitsa pees, jah. Ja siis?"
David Cameron: "Aga mina näiteks olen tõsiselt mures. Venemaa saadik minu juurde."
Venemaa saadik: "Minge m***, mis mina siia puutun?"
Venemaa kaitseministeerium: "Ei ole me midagi sisse viinud, aitab mölisemisest!"
Donetski RV: "Tankid käes. Suur tänu, Vova."

See kõik oleks naljakas, kui ei kajastaks üsna täpselt tegelikkust. Vrd Donetski RV peaministri Aleksandr Zahhartšenko avaldust (15.08), kust saame teada, et lisaks lahingutehnikale saabus ka 1200 võitlejat. Tõepoolest, mida siin veel analüüsida?

Sel kuul ei ole mitte üksnes Esimese maailmasõja 100., vaid ka Molotov-Ribbetropi pakti 75. aastapäev. Võib nõustuda Viktor Suvoroviga (Rezuniga), et MRP salaprotokollid tähistasid Teise maailmasõja algust.        
        Ehkki praegu tundub mõeldamatu, et mingid riigid lepivad omavahel kokku kolmandate riikide ja rahvaste saatuse, polnud selles tollal midagi ebaharilikku. Piisab, kui tuletame meelde Müncheni, Jalta ja Potsdami lepinguid. Sellegipoolest on MRP nendest kõige kurikuulsam ning ennekõike oma tagajärgede pärast ning samuti seetõttu, et salaprotokollide sisu hoidis NSVL aastakümneid saladuses ja isegi praegu on eriarvamused lepingu kehtivuse kohta, Veelgi enam, sellised Venemaa õukonda kuuluvad ajaloolased nagu Natalja Narotšnitskaja väljendavad veendumust, et selle hukkamõist 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil oli viga, mis tehti lääne pretsedenditu surve all. Seega ei saa me pidada MRPd vaid minevikuks ja jätta üksnes ajaloolaste pädevusse.       

Teise maailmasõja järel loodud ÜRO pidi muuseas olema ka selline tööriist, mis teeb tulevikus MRP tüüpi lepingud võimatuks. ÜROd kritiseeritakse tihti ja õigustatult oma kohmakuse ja jõuetuse pärast, kuid mõningaid üliolulisi funktsioone on ta siiski suutnud täita. Ma ei julge väita, et tänases maailmas on suurriikide omavahelised kokkulepped kolmandate riikide saatuse osas võimatud, kuid see, et niisugused lepingud on põhimõtteliselt hukkamõistetavad, näitab, et maailm on viimase 75 aasta jooksul siiski veidi paremaks muutunud.

Võib-olla tähtsaim sündmus möödunud nädalal oli see, mis ei toimunud. Nimelt pidi Putin, kutsunud Krimmi kokku kogu poliitilise eliidi, esinema Jaltas olulise avaldusega, mida oli ennetavalt reklaamitud koguni ajaloolise kõnena. Kuid siis juhtus midagi. Kõigepealt võeti tema esinemine teleprogrammidest välja. Teiseks ei lastud isegi uudistes tema kõnest ühtegi lõiku. Ehkki tavaliselt algavad kõikide telekanalite uudised Venemaal Putini esinemistega, mainiti seda kõnet, nagu märgivad vaatlejad, programmis "Vremja" (põhilises uudistesaates) alles 26. minutil, kusjuures ei toodud ühtegi otsest tsitaati, vaid esitati paarilauseline mittemidagiütlev resümee. See tekitas igasuguseid spekulatsioone nii Venemaa opositsioonilises meedias kui ka muu maailma ajakirjanduses. Levinuim versioon on see, et mingi asi, milles Putin oli juba kindel, ebaõnnestus, ning kuna tal ei olnud tagavarakõnet, pidi improviseerima ja see ei kukkunud tal kõige paremini välja.
        Sellega aga Putini äpardused ei piirdunud. Esinedes poliitikute ja ajakirjanike ees, teatas Putin, et lähtudes oma huvidest võib Venemaa iga hetk denonsseerida rahvusvahelised lepped. Ning lisas: "Ma lihtsalt ei saa hästi aru, kas me vajame mingisuguseid erilisi denonsseerimismehhanisme. Vaat, USA võttis kätte ja astus ühepoolselt välja strateegiliste ründerelvade piiramise lepingust."
        Selle koha peal kratsis nii mõnigi vaatleja kukalt ja kui lõpetas, kratsis veel kord. Esiteks, USA ei ole strateegiliste ründerelvade piiramise lepingust väljunud, rääkimata ühepoolsest väljumisest. Strateegiliste ründerelvade piiramise lepingu kehtimistähtaeg on 10 aastat ja seda võib pikendada veel 5 aastaks. See kirjutati alla Prahas 2011 ning seega on praegu kehtiv. Üldiselt riigijuht võiks sellist asja teada. On spekuleeritud, et äkki Putin ajas selle segamini raketitõrjesüsteemide piiramise lepinguga, millest USA 2002. aastal taganes. See leping oli tähtajatu ning oli sätestatud, et mõlemad pooled võivad sellest vastavalt oma vajadustele välja astuda. USA tegi seda kõiki ettenähtud protseduure järgides.
        Kuid võib-olla veelgi suuremat hämmingut tekitas avalduse esimene pool: Venemaa president lihtsalt ei tea, kuidas käivad asjad rahvusvaheliste lepetega. Ja mitte üksnes ei tea, vaid ei häbene sellest ka urbi et orbi teada anda.

        Venemaal, nagu paljudes teisteski autoritaarsetes riikides, on levinud arusaam, et demokraatia on kohmakas ja ebaefektiivne, rahvusliider aga tunneb paremini oma riigi vajadusi ja oskab neid efektiivsemalt lahendada. Putini näide on hea vastuargument: armastatud liider elab paralleelses reaalsuses, usub ainult oma salateenistusi, ei saa aru ei oma riigisisesest ega rahvusvahelisest olukorrast, ning on endaga väga rahul.

... Väike ametnik Poprištšin arvab, et ta on Hispaania kuningas. Hullumaja protseduure tõlgendab ta kui Hispaania õukonna kombeid ning ei jõua ära imestada nende veidruse üle. Võib aga juhtuda ka vastupidi. Kuningas moonutab oma riiki hullumajaks ning nakatab hullusega alamaid. Nad usuvad, et sellised ongi Hispaania õukonna kombed, aga tegelikult...

1. Mickey Rourke -- kunagi hea näitleja -- ostis 11. augustil Moskvas solidaarsusvisiidil olles Putini pildiga T-särgi, väljendamaks oma vaimustust Venemaa liidri suhtes. "Mulle meeldib see kutt," olevat ta reporteritele teatanud ning lisas, et hakkab seda särki kandma igal pool, eriti USAs. Millest aga ajakirjandus vaikib, on see, kas ta sai selle osta väljaspool järjekorda või seisis mitmetunnises sabas nagu vene tavakodanik.

2. Vladimir Žirinovski näitab järjekordselt oma head vormi bullshitiajamise kategoorias. Sellel nädalal võib ta oma kontole lisada kaks saavutust. Esiteks teatas ta, et Kolmas maailmasõda on kohe-kohe hakkamas ning Putin on juba vastava otsuse teinud. Selle sõja avaakordina lubas ta maa pealt pühkida Poola ja Balti riigid. Poolakad olid sellest millegipärast häiritud.
        Teiseks pakkus ta Putinile välja, et too võiks võtta endale Venemaa ülemvalitseja tiitli. Mis selle tiitli täpne nimetus on, võiks järeldada kaasettepanekust taastada hümnina "Bozhe, tsarja hrani". Siiski jääb minu lemmikuks tema 90ndate algul tehtud ettepanek viia Balti riikide piiridele radioaktiivsed jäätmed ja paigutada võimsad ventilaatorid, mis puhuksid tuult lääne suunas. Arvestades, et materjale tuleks vedada üle terve Venemaa,et valitsev tuulesuund on nimelt läänest itta ja Vene tehnika kindlusega on, nagu on, võib juhtuda, et juhtub nagu alati...

3. Rasmus Mägi. Möödunud nädal pakkus ka mitu positiivset elamust. Oleme nii harjunud Gerd Kanteri medalitega, et oleksin lausa imestunud, kui ta poleks veel ühte oma kollektsioonile lisanud. Ma poleks aga iial arvanud, et Eesti atleet saab medali jooksualal staadionil. Mäletame küll Pavel Loskutovi hõbemedalit maratonis ja see oli ka kõva pauk.
        400 meetri tõkkejooks on üks keerukamaid alasid, selles on kõike, mida me kergejõustikus hindame: kiirust, jõudu, kiirusvastupidavust, tehnikat ja taktikat. Rasmus Mägi jooksus on see kõik olemas. Ma lisaksin veel ühe komponendi, mis mulle kui diivanisportlasele pole sugugi tähtsusetu: elegantsus. Tema jooksus on stiili ja ta meenutab mulle natuke Sebastian Coed. Rasmus on veel noor mees ja ma loodan, et tema parimad aastad ja saavutused on veel ees.

4. Andrei Makarevitš on üks staažikamaid ja populaarsemaid rockmuusikuid Venemaal, Mašina Vremeni liider, laulude autor ja frontman. Nõukaajal enamasti põlu all, 90ndatel saabus aga talle ka ametlik tunnustus, tiitlid-medalid-pudipadi. 1999 toetas ta oma kontsertide ja sõnavõttudega Medvededi presidendikampaaniat. Ka hiljem oli ta seotud nii Jedinaja Rossijaga kui ka võimudega, nt oli Presidendi Kultuuri- ja Kunstinõukogu liige. Tema sõbrad ja austajad olid isegi mures ning veel selle aasta alguse BBC usutluses ütles Boriss Grebentšikov, et Andrei tuleb päästa. Kuid Andrei "päästis" mitte sõber Boriss, vaid Vladimir. Viimane piisk oli Putini vaenutegevus Ukrainas. Makarevitš astus selle vastu välja, piirdumata üksnes sõnaliste deklaratsioonidega, vaid sõites ka Ukrainasse ja andes põgenikelaagris kontserdi. Vene meedia tõstis ootuspäraselt kisa, teatati, et Makarevitš laulab karistussalklastele, mispeale laulja avalikustas nendest "karistussalklastest" järgmise foto:

Siin aga väike fragment Makarevitši esinemisest Svjatogorskis.

Venemaa on teinud vist kõik, et igaveseks külvata endavastast vaenu ukrainlaste südametesse. Kui siiski ukrainlased suudavad ühel päeval andestada, siis vaid tänu sellistele inimestele nagu Andrei Makarevitš.

Vastates ühele üleskutsele.

Loodetavasti mõjub.

1. Mihhail Stalnuhhin tekitas ärevust teadaandega, et siinsed venelased toetavad võitlust natsismiga. (Igaks juhuks kontrollisin tema seisukohti originaalist ja leidsin, et Delfi resümee on enam-vähem adekvaatne.) Väga hea, õnnitlen Stalnuhhinit, ja mul on talle rõõmusõnum: ehkki (arvatavasti erinevalt temast) mul puuduvad sotsioloogilised andmed, olen veendunud, et valdav osa eestlasi toetavad võitlust natsismiga. Siiski ei saa ma Stalnuhhiniga olla 100% nõus. Nimelt erinevalt temast tean, et praegustel Ukraina võimudel ei ole mingit pistmist natsismiga. Samuti ei ole natsismiga pistmist Euromaidanil. Stalnuhhin laidab Eesti meediat, mis kriitikavabalt transleerib USA seisukohti, ning kiidab palju objektiivsemat Venemaa meediat. Muidugi maitseasi, kuid võib kindlalt väita, et tema enda andmed on pärit nimelt sellest "objektiivsemast" allikast. Informatsiooni, et Maidanil põletati elusalt inimesi, levitas ainult Venemaa propaganda. Ei hakka vastavaid sõnumeid paljundama, siin on teravmeelne Ukrainapoolne kokkuvõte (saatejuhi rollis on kurikuulus Dmitri Kisseljov, temast oli meil juttu).
        Kui nüüd veidi tõsisemalt rääkida, siis on kurb tõdeda, et tuntud Eesti poliitik kasutab oma mõjuvõimu selleks, et vastandada meie riigi elanikkonda rahvustunnuste järgi. Ma olen kaugel sellest, et süüdistada Stalnuhhinit natsismis, kuid pean kurbusega tõdema, et ta on sammukese selles suunas teinud.
2. Aleksandr "Kirurg" Zaldostanov säras Sevastopolis baikerite show'l. Astus ette mitmes rollis: küll oli ta mootorrattur, küll konferansjee, küll luuledeklamaator, küll taustalaulja.

Zaldostanov on igati märkimisväärne tegelane. Ta on tõepoolest meditsiiniharidusega inimene, kirurg. Kuid 1984. aastal (st veel stagnaajal) ostis ta endale ülikooli lõpetamise tähistamiseks mootorratta ja kogus enda ümber motoriseeritud pätte, kellega püüdis lääne eeskujul luua baikerite klubi. Perestroikaajal õnnestus tal see klubi -- Ööhundid -- legaliseerida ning see oli esimene omataoline Nõukogude Liidus. Järgnesid ootuspärased kokkupõrked teiste mootorratturitega, kirurgi eesmärk, mille ta ka televisioonis välja kuulutas, oli see, et Moskvas saaksid mootorrattaga sõita ainult hundid. Siiski ei kujutanud Zaldostanov endast eriti märkimisväärset nähtust selle ajani, kuni president Putin ta avastas. Selgus, et Ööhundid pole mingid huligaanid, vaid hoopis patrioodid: isamaa ja õigeusu kaitsjad. Vladimir Putin on isiklikult Zaldostanoviga korduvalt kohtunud ning ajanud selga musta nahkkombinesooni, hüppas isegi mootorrattasadulasse. Pärast seda võis Kirurgi pidada mitte üksnes Ööhuntide, vaid kogu Venemaa baikerite pealikuks. Ja see on suur jõud. Võib arvata, et Putin kasvatab nendest endale varukaardiväge, mida võib tal rahutuste ajal vaja minna. Ilmselt on eeskujuks Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite Korpus: kaardivägi, mida on kasutatud paljudes rahutustes ja mis efektiivselt ning veriselt "rahustas maha" Ahmadinejadi-vastaseid tudengite proteste 2009. aastal. Tänavune kokkutulek Sevastopolis ei olnud huntide esimene visiit sellesse linna. Nad on juba eelnevalt siis veel Ukraina territooriumil asunud linna sisse tunginud ja korraldanud provene manifestatsioone. Tänavust üritust võib käsitleda võitjate paraadkontserdina.
          Üritust on juba võrreldud Leni Riefenstahli "Tahte triumfiga", ma ei ole originaalne. Kuid aeg on edasi läinud ja totalitaarne esteetika on samuti edasi arenenud. Ei tea, kuidas Stalnuhhinile need antinatsistid meeldivad, kuid mulle meenutab kogu see kammajjaa Sturmabteilungit (rohkem tuntud kui SA) enne Pikkade nugade ööd.

Venemaa on hädas Lääne maailmaga -- keegi (peale ideeliste ja kinni makstud putinoidide) ei taha uskuda esitatud MH17 katastroofi versioone. Mis veelgi hullem, Venemaal endal on järjest vähem neid, kes on valmis uskuma propagandatõdesid. Ja siis tulevad appi sensitiivid. Telekanal LifeNews esitas kahe sensitiivi ekspertiisi. Kummalisel, kuid mitte ootamatul kombel kattuvad nende nägemused täpselt Vene propagandaga: lennuki allatulistamine ei olnud eksitus, mille tagajärjel kannatasid paljud süütud inimesed, vaid sihilik aktsioon, kusjuures tegemist pole maa-õhk tüüpi raketiga, vaid lennukist tulistatud õhk-õhk tüüpi raketiga, passid on liiga uued ja liiga heas korras, kindlasti on neid hiljem juurde toodud. Skeptikud, häbenege!