MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Aleksandr Litvinenko mõrvast ja veidi ka pedofiiliast

1/31/2016

12 Comments

 
Avalik juurdlus

Möödunud nädalal (täpsemalt 21. jaanuaril 2016) Londonis leidis aset sündmus, millel on rahvusvahelistele suhetele pikaajaline mõju, kuid mis Eesti ajakirjanduses ei ole  paraku veel adekvaatset kajastust leidnud. Nimelt kuulutas Sir Robert Owen välja Londoni Kõrgema Kohtu (High Court of Justice of England and Wales) avaliku juurdluse tulemused Aleksandr Litvinenko surma asjus. See on mahukas dokument, mis koosneb kahest osast. Üks, mille maht on 326 lk, on avalik. Sellele tulevad juurde salastatud lisad, mille mahu kohta ei oska midagi arvata.

Kuna see dokument sattus kohe putinoidide risttule alla, mis püüdis nii selle tähtsust kui mahtu vähendada, pean vajalikuks rõhutada, et tegu on üksnes lõppraportiga, millele lisanduvad mitmed köited juurdluse, tunnistuste jm materjale.

Picture
Sir Robert Michael Owen
Samuti vajavad seletust mõningad väljendid kohtuniku otsuses. Nimelt kohtame seal selliseid asju nagu "ma olen kindel" (I am sure) ja "on võimalik" (probably), mille kohta Kremli propagandistid ja ka mõni Eesti kommenteerija on teinud mõnitavaid märkusi (stiilis, mis tähtsust on sellel, mida mingi suvaline tüüp usub või arvab).

Kõigepealt tuleb seletada, mis on Londoni Kõrge Kohtu avalik juurdlus. Tegemist on spetsiifilise institutsiooniga, mis lisaks Inglismaale ja Walesile tegutseb ka Iirimaal ja Kanadas. Võrreldes teiste toimingutega on avalik menetlus tihti lihtsustatud ning kohtuotsused kuulutab välja vaid üks kohtunik, kelleks on tavaliselt väga lugupeetud jurist või ühiskonnategelane. Antud juhul oli selleks Sir Robert Owen, kelle autoriteeti pidi tunnistama ka Kreml, väljendades kahetsust, et nii lugupeetud inimene oli sunnitud tegema sellise poliitiliselt kallutatud otsuse.

Avalik kohtujuurdlus on selline menetluse vorm, mida Inglismaal võib rakendada siis, kui tegemist on ühiskondlikult olulise asjaga, kuid kriminaal- või tsiviilmenetlust takistab nt kohtualuste kättesaamatus, nagu ka antud juhul, kus põhilised kahtlustatavad Kovtun ja Lugovoi keeldusid kohtusse ilmumast. Erinevalt kriminaal- ja tsiviilmenetlusest ei määra avalik menetlus karistust, selle eesmärk on tõe väljaselgitamine ja väljakuulutamine. Kõigepealt saadetakse juurdluse tulemused valitsusele, seejärel aga ajakirjandusele.

Juurdluse tulemused ja soovitused ei ole võimude jaoks siduvad, kuid sellegipoolest võivad avalikul juurdlusel olla väga tõsised tagajärjed: tegu pole enam kellegi arvamuse, versiooni, süüdistusega jne, vaid kohtu poolt kinnitust leidnud tõsiasjaga, millel on suur ühiskondlik tähtsus..

Mida aga tähendavad sõnad 'kindel' ja 'võimalik'? Kõigepealt peab rõhutama, et kohtuniku sule all on need mitte lihtsalt sõnad, vaid täpselt määratletud terminid. 'Kindel' (mõnikord kasutab kohtunik samas tähenduses väljendit "There is abundant evidence that..." -- "On rohkesti tõendeid, et...") tähendab seda, et kohtuniku hinnangul oleks antud asjaolu kriminaalkohtus viinud süüdistuseni väljaspool põhjendatud kahtlust (beyond reasonable doubt). Mis aga puudutab sõna 'võimalik', siis see tähendab, et antud süüdistus oleks leidnud kinnitust tsiviilkohtus. Angloameerika kohtusüsteemis seisneb vahe kriminaal- ja tsiviilkohtu vahel muuseas ka selles, et kriminaalkohtus on kohtualusel süütuse presumptsioon, tsiviilkohtus aga seda ei ole. Üks kuulsamaid sedalaadi juhuseid, tõsi küll, Ameerika kohtuotsustes, oli O. J. Simpsoni lahutatud naise ja tema armukese mõrv. Kriminaalkohtus jäi O. J. Simpsoni süü tõestamata, kuid tsiviilkohtus jäi ta mõrvas süüdi, kuna ei olnud tõenäoline, et keegi teine oleks selle kuriteo sooritanud.

Järeldused

Nüüd aga lühendatult tähtsamad järeldused, milleni jõudis kohtunik Sir Robert Owen (need on koondatud dokumendi 10. osas):
Kohtunik on kindel:
  • et Litvinenko suri 23. novembril 2006 õhtul kell 9.21 University College’i haiglas,
  • et surma põhjustas akuutne radiatsiooni sündroom, mille tekitas umbes 4.4 gigabekrelli polooniumi 210 manustamine 1. novembril 2006,
  • et Litvinenko ei sooritanud enesetappu ega võtnud mürki kogemata,
  • et Lugovoi ja Kovtun põhjustasid Litvinenko surma mürgitamise teel,
  • et nimetatud isikud üritasid Litvinenkot mürgitada ka varem, nimelt 16. oktoobril 2006,
  • et Lugovoi ja Kovtun mürgitasid oma ohvri teadlikult, teades, et tegemist on tapva mürgiga (mitte uimastiga, "tõeseerumiga" jne),
  • et Lugovoi ja Kovtun ei tegutsesenud iseseisvalt, vaid täitsid kolmandate isikute ülesannet.
Kohtunik peab võimalikuks:
  • et Lugovoi ja Kovtun tegutsesid FSB ülesandel (on võimalik, et Kovtun sai juhtnööre mitte otseselt FSBlt, vaid Lugovoi kaudu),
  • et ei Lugovoi ega Kovtun ei teadnud, et nende poolt kasutatav mürk on radioaktiivne aine, viimasele asjaolule viitavad nii nende lohakas teguviis (Kovtun sai ise kergemat sorti radioaktiivse mürgituse), kui see, et Lugovoi saatis oma 8-aastase poja Litvinenko kätt suruma pärast seda, kui viimane oli polooniumitee juba ära joonud.
  • et FSB operatsiooni, mille eesmärk oli Litvinenko mõrv, kiitsid heaks nii härra Patrušev [tolleaegne FSB direktor – M.L.] kui ka president Putin.
Juurdluse kokkuvõtted on lapidaarsed ega kajasta kogu selle sisu. Näiteks on kohtunik hoolikalt kaalunud kõigi Venemaa poole esitatud versioonide võimalikkust, k.a seda, et Litvinenko mürgitajaks oli Boriss Berezovski, Briti luure vms. Selliseid aspekte on veel rohkesti. 

Picture
Litvinenko mõrvaraporti sisukorra väljavõte
Reageeringuid

Vene meedia ja välisministeerium reageerisid teravas toonis, kuid sisuliselt ebamääraselt. Välisminister Lavrov lubas Inglismaa kohtusse kaevata. Siin on kaks paradoksaalset asjaolu. Esiteks, Venemaa oli varem sellel aastal kuulutanud, et ta ei allu rahvusvahelistele kohtutele, mis tähendab, et juhul kui ta kohtus kaotab, siis ta seda otsust ignoreerib, juhul kui võidab, siis võidab. Teine vastuolu seisneb selles, et ühelt poolt öeldakse, et see on Robert Oweni subjektiivne arvamus, teiselt poolt aga tunnistatakse, et see on Briti ametlik seisukoht. Teine süüdistuste tsükkel on seotud sellega, et juurdlus ei teinud koostööd Venemaa prokuratuuriga. Mis peaaegu vastab tõele, aga vice versa: see oli Venemaa prokuratuur, kes ei teinud koostööd juurdlusega. Härrased Lugovoi ja Kovtun kohtusse ei ilmunud, Lugovoi pakkus algul, et osaleb kohtumenetluses Skype’i teel, pärast aga mõtles ümber.

Samuti on tõetera väites, et Briti valitsus sekkus kohtuprotsessi. Tõepoolest sekkus, nimelt püüdis seda takistada. Esimene kohus Lugovoi ja Kovtuni üle lõppes tulemuseta, kuna süüalused ei ilmunud istungitele. Briti valitsus aga salastas kõik kohtudokumendid, k.a politseiraporti ja prokuratuuri süüdistusaktid (avalikkus sai teada ainult nii palju, et nii politsei kui prokuratuuri seisukohalt pole Lugovoi ja Kovtuni süüs mingit kahtlust). Litvinenko lesk Marina tegi koos oma advokaatidega tohutuid jõupingutusi, et tema mehe mõrv saaks ikkagi kohtuliku lahenduse kas või avatud juurdluse vormis. Teda toetasid mõned konservatiivsed poliitikud, kuid mitte valitsuse liikmed. Isiklikult olid vastu nii leiboristidest peaministrid Tony Blair, Gordon Brown ja konservatiiv David Cameron kui ka siseminister Theresa May. Poliitikud kartsid, et tõde selles asjas võib suhted Venemaaga lootusetult rikkuda. Inglismaa neelas alla Gruusia sõja ja isegi Krimmi annekteerimise, kuid mida nad ei saanud alla neelata, oli reisilennuki nahhaalne allatulistamine „ei tea kelle poolt“: Malaisia reis MH17 lasti alla 17. juulil 2014, juba 22. juulil sanktsioneeris siseminister Theresa May avatud juurdluse Litvinenko surma asjus. Siiski olid juurdlusele kehtestatud ranged piirangud, nagu näiteks ei tohtinud kasutada salastatud dokumente ja tuli lähtuda ainult avalikust teabest. Juurdlusele lisatud salastatud lisad on määratud valitsusele ning ei olnud tulemuste seisukohalt otsustava tähendusega.

Üks oluline küsimus on see, kellele on juurdluse aruanne adresseeritud. Põhiline adressaat on Briti valitsus ja Briti avalikkus. Kuid asi sellega ei piirdu, dokument mängib juba praegu olulist rolli kogu läänemaailma suhtumises Putini Venemaasse ja see mõju kasvab pidevalt, võiks isegi öelda, et iga päevaga. On ära märgitud kohtunik Oweni kompetentsus ja lausa meisterlikkus nii juurdluse läbiviimisel kui aruande koostamisel. Nt tuntud majandusteadlane ja poliitiline publitsist Will Hutton, kes on sõltumatu vaatlejana praeguse valitsuse suhtes üsna kriitiline, kirjutab The Guardianis, et Sir Robert Owen oma juurdlusega esindab parimat Briti juriidilises traditsioonis. „Tema möödunud nädalal avaldatud raport Aleksandr Litvinenko surma asjaoludest on oma žanri klassika – piinliku täpsusega tõenduspõhine, erapooletu ja läbikaalutud.“ Omalt poolt võin lisada ainult niipalju, et tegemist on väga haarava ja õpetliku lugemisega.

Kremli propagandamasin püüab juurdluse tulemusi igati õõnestada, kuid see pole õnnestunud. Ent see aruanne polnudki neile mõeldud ning Moskva haiglane reaktsioon vaid kahandab Kremli propaganda niigi vähest usaldusväärsust.

Picture
Asitõend NJH/1: Teekann polooniumi jäljedega (https://www.litvinenkoinquiry.org/files/INQ017911x.pdf)
Kes oli Aleksandr Litvinenko?

Kuid kes oli Aleksandr Litvinenko, kelle pärast nüüd nii suur tüli on tõusnud? Eesti meedia levitab kahetsusväärselt tema kohta valeandmeid. Peaaegu alati nimetatakse teda spiooniks, tihti endiseks KGBlaseks. Spioon (st luuraja) polnud Litvinenko kunagi, KGBs töötas ta karjääri algul lühiajaliselt, tegeledes seal vastuluurega. Tema põhitöö Venemaa salateenistuses oli seotud FSBga, kus tema valdkonnaks oli võitlus organiseeritud kuritegevusega. Alates 1997. aastast oli ta FSB 7. osakonna juhi abi. See osakond, mille nimi oli Kuritegelike Organisatsioonide Jälitamise ja Likvideerimise Valitsus (URPO), oli eliitüksus, mis tegutses suurel määral väljaspool seaduslikku raamistikku, teisisõnu, ühendas endas salateenistuse ja surmaeskadroni elemente. Ei ole teada, kas ka Litvinenko osales ebaseaduslikes operatsioonides. Üks Venemaa tuntumaid dissidente Sergei Grigorjants, kes süüdistas URPOt oma poja Timofei tapmises ja suhtus seetõttu Litvinenkosse vaenulikult, ei leidnud viimase kohta mingit kompromiteerivat materjali.

Nüüd mõningad seigad Litvinenko elust ja professionaalsest tegevusest. Veel 1994. aastal päästis ta Venemaa tollal ühe mõjuvõimsama inimese, oligarhi ja poliitiku Boriss Berezovski organiseeritud kuritegevuse poolt korraldatud palgamõrvast. Tänutäheks võttis Berezovski ta oma ihukaitsjaks, kuid Litvinenko jätkas teenistust FSBs, kus ta andeka juurdlejana tegi kiiret ja edukat karjääri, vanemleitnandist alampolkovnikuks. Järgmine saatuslik sündmus oli samuti seotud Berezovskiga, kes tahtis Litvinenkot tutvustada uuele FSB juhile, vähetuntud Vladimir Putinile, kelle ta olevat ise pukki pannud, tundes selle üle suurt uhkust (tegelikult polnud Putini tõus nii lihtne, aga Berezovski roll oli selles kindlasti märkimisväärne): „Mine, tutvu, vaata, millise suurepärase poisi panime sinu abiga [FSB direktoriks – ML]“. Litvinenko, kes ei olnud rahul sellega, kuidas FSB võitleb organiseeritud kuritegevusega (vahistatakse väikseid tegijaid, aga ninamehed jäävad puutumata), võttis kaasa omakoostatud skeemi Vene organiseeritud kuritegevusest ning näitas seda Putinile. Putin vaatas seda ja ei öelnud ühtegi sõna. Hiljem selgus, miks. Selle skeemi peal on näidatud, et Peterburis tegutsev nn Tambovi maffia kontrollis kohaliku FSB tegevust. Litvinenko ei teadnud siis, et ta näitab seda skeemi samale isikule, kelle kaudu seda kontrolli teostati. See leidis aset 1998. aasta suvel.

Picture
Putinile näidatud Litvinenko skeemi fragment: Peterburi FSB on osaliselt "Tambovi kuritegelikku grupeeringu" kontrolli all
Sama aasta novembris teatas Litvinenko koos oma nelja kolleegiga, et nad said ebaseadusliku käsu tappa Boriss Berezovski. See oli kuulus pressikonverents, kus FSB ohvitserid esinesid anonüümselt, üks (Viktor Šebalin) kandis koguni maski. Anonüümseks ei jäänud vaid üks – Aleksandr Litvinenko. Sellele järgnesid kolm Litvinenko vahistamist, mille vahele mahtus ka tema mõrvakatse. Ning Litvinenko põgenes Ühendkuningriiki, kus sai algul varjupaiga ja hiljem kodakondsuse. Ta jätkas oma juurdlusi, nüüd juba eradetektiivi ja publitsistina, samas konsulteerides Briti luuret Vene organiseeritud kuritegevuse asjus. Ta avaldas mitu kirjutist, mis paljastasid Putini režiimi kuritegelikkust. Üks tema raamat on tõlgitud 2007. aastal ka eesti keelde – „FSB laseb Venemaa õhku“. Veel tuleb ära märkida tema oluline raamat „Kriminaalne Lubjanka grupeering“ (2002), milles ta väidab, et FSB ei ole mitte üksnes organiseeritud kuritegevusega mestis, vaid on lausa selle poolt juhitud. Peale selle on ta avaldanud terve rea artikleid, nende seas ka „Kremli Tšikatilo“, kus ta võrdleb Putinit seksuaalmaniaki ja sarimõrvari Andrei Tšikatiloga. Just selles sisaldub väide Putini pedofiilia kohta.  

Picture
Aleksandr Litvinenko pressikonverentsil 17.11.1998
Putini pedofiiliast

Kahetsusväärselt just see asjaolu on erutanud kollast ajakirjandust kõige rohkem. Eestis aga on Linnar Priimägi viskunud Putini kaitseks ambrasuurile, süüdistades Sir Robert Owenit harimatuses ning tehes maha kõik juurdluse järeldused, kuna nad on vaid „ilmselt“, „tõenäoliselt“ ja „arvatavasti“. Jne, kogu Kremli propaganda arsenal. Sir Robert Oweni ebakompetentsus seisneb selles, et ta ei tunne Vene rahva kombeid ja rituaale. Nimelt olla kõhu suudlemine selline rituaal, millega valitseja teeb poliitilise deklaratsiooni. Tõestusmaterjaliks on Pravdini kaheköiteline vene-eesti sõnaraamat, kust autor luges välja, et život tähendab mitte üksnes kõhtu, vaid ka elu (ja samuti jõukust). Otsustavaks tõendiks on aga 1937. aastal režissöör Petrovi vändatud mängufilm "Peeter Esimene". Ma ei ole seda filmi näinud, aga üht-teist tean Peeter Esimesest, kes elas väga intensiivset ja rikkalikku seksuaalelu ning pedofiiliaepisoodid ei olnud tema seksuaalpraktikate seas sugugi kõige eksootilisemad. Ma ei tea, mida täpselt endast kujutas kõhu suudlemise stseen Petrovi filmis, kuid ühes võib kindel olla: etnograafilise materjalina see ei kõlba. Sellist rituaali nagu valitsejapoolne võimu deklareerimine läbi poisikese naba suudlemise vene traditsioon ei tunne, see on härra Priimäe fantaasia.

Kogu Priimäe kirjutis on pühendatud ühele episoodile, mis sai kuulsaks „Putin ja poiss Nikita“ nime all. Siin tuleb natuke teada konteksti. Putin joob väga harva, ta on peaaegu täiskarsklane. Aga sel päeval tähistas ta koos kursantidega mingit sündmust ja läks pärast seda jalutama. Ta nägi poiss Nikitat, laskus tema ette põlvili, tõmbas tema maika üles, suudles ta kõhtu, tõusis püsti ja eemaldus. Algul püüdis seda teha väärikalt, pärast aga peaaegu et pistis jooksu. Omal ajal oli see Youtube’i ja Rutube’i hitt, kuid praegu on see kõigist Venemaa serveritest ära korjatud, aga säilinud siiski välismaistes. Näiteks siin. Vaataja otsustagu ise, kas tegu on piduliku rituaaliga või impulsiivse teoga, mis üllatas ka tegijat ennast.

Kuid antud episoodil ei ole mingit seost Litvinenko mõrvajuurdlusega. Kohtunik Owen ei tee ühtegi järeldust Putini pedofiilia kohta. Ta uurib üksnes võimalikke motiive, miks Putinil võis olla isiklik vimm Litvinenko suhtes. Ning see, et Litvinenko süüdistas Putinit pedofiilias oli vaid üks viiest võimalikust motiivist ja neist sugugi mitte tähtsaim. Kohtunik ei kasutanud seda sõna kordagi oma järeldustes, vaid üksnes Litvinenko tsitaatides. Ent kui juba sel teemal rääkida, siis Litvinenko süüdistused ei põhinenud sugugi ambivalentsel episoodil Nikitaga.

Põhiargument oli FSB filmitud stseen, kus Putin on voodis kahe poisiga. Sellest filmist on Litvinenko väitel teadlikud mitmed FSB endised ja praegused töötajad. On samuti teada, et kui Putinist sai FSB direktor, oli FSB asedirektor kindralpolkovnik Anatoli Trofimov nördinud, et nüüd on FSB pedofiilide kätes. Käsuliinide poolest oli ta Putini alluv, kuid tema auaste oli palju kõrgem kui alampolkovnik Putinil. Trofimov läks erru ja mõne aja pärast lasti ta koos naisega maha oma maja uste ees. Selles süüdistati mingeid kriminaalseid grupeeringuid, kuid ekspertide arvates ei oleks mitte ükski kriminaalne grupeering julgenud tappa FSB kindralpolkovnikut. Kummalisel kombel ei tundnud FSB ise juurdluse vastu suuremat huvi. Ma ei taha ühtegi head sõna öelda kindral Trofimovi kohta. Ta oli kagebiit selle sõna kõige halvemas mõttes. Tema jälitas ja kiusas taga teisitimõtlejaid. Kuid saatuslikuks sai talle arvatavasti põlgus pedofiilide vastu.

Ajakirjanik Artjom Borovik paljastas oma viimases autorisaates „Täiesti salajane“ Venemaa peaprokurör Skuratovi seksiskandaali. Saate lõpus teatas ta, et järgmine saade on pühendatud Putinile. Kuid seda ei tulnud, kuna eralennuk koos Boroviki ja veel kaheksa inimesega kukkus alla kohe pärast starti. Kõik pardalviibinud hukkusid ning Borovikiga kaasas olnud dokumendid hävisid või kadusid. Tema isa, juba Nõukogude ajal tuntud funktsionäär ja publitsist Genrihh Borovik ei usu, et tegu oli juhusega, ning süüdistab õnnetuse korraldamises võime.

Filmi olemasolust ja Putini pedofiiliast oli teadlik ka läände pagenud KGB kindral Oleg Kalugin, kes omaenda sõnul hoiatas Litvinenkot, et ta filmist ei kirjutaks: sellist sensitiivset informatsiooni tuleb hoida oma julgeoleku tagatisena (märgime sulgudes, et Oleg Kalugin hoiab küll üsna palju informatsiooni oma julgeoleku tagatisena ning ehkki ta põlastab Putinit, piirdub ta tavaliselt nende faktide mainimisega, mis juba teistest allikatest teada). Siin on katkend tema esinemisest, pedofiiliast tuleb juttu pärast neljandat minutit:
PictureSeaduslik Juurdluskomitee esimees Saša

Tambovi grupeering


Tõenäolisemaks Litvinenko mõrva päästikuks ei olnud aga süüdistus pedofiilias, vaid tema paljastused Putini seotusest organiseeritud kuritegevusega grupeeringuga. Selle paljastamisel ei piirdunud Litvinenko oma publitsistliku raamatuga, vaid koostas eradetektiivina põhjaliku toimiku, mille andis üle Hispaania võimudele. Ning Hispaania kohus mõistis suurel määral nendest andmetest lähtudes selle grupeeringu Hispaanias viibinud juhid vangi. Kuid tähtsam on, et välja tuli tihe koostöö maffia ja FSB vahel, koostöö, millesse oli kaasatud ka Putin. Siin on aga üks oluline detail: Putini Venemaal tekkis veel üks karistusorgan, nimelt Juurdluskomitee (lisaks politseile, FSBle ja prokuratuurile). Selle eesotsas on Putini vana sõber Leningradi Ülikoolist, kindrali auastmesse tõusnud Aleksandr Bastrõkin. Selgus, et ta on mitte üksnes tihedalt seotud Tambovi maffiaga, vaid on selle jooksupoiss. Igatahes pärast oma ametisse määramist tänas ta mitte Venemaa presidenti Putinit, kes ta ametlikult sellesse määras, vaid grupeeringu juhti Gennadi Petrovi, kes nimetab Bastrõkinit patroneerivalt Sašaks.

Selles nn Petrovi toimikus on veel palju huvitavaid detaile, kuid meie jaoks on oluline see, et nii Hispaania võimud kui ka Briti avalikkus nägid, et Litvinenko teeb väga kvaliteetset tööd ning tema andmed ja süüdistused on usaldusväärsed. Petrovi toimik ei ole ainus Litvinenko koostatud dosjee, mis pärast tema surma avalikuks sai. Mitte ükski neist ei tõota praegusele Venemaa režiimile midagi head. See on nagu hauast tõusnud käsi, mis pigistab oma mõrtsuka kõri.


Afterparty

Pärast juurdluse avalikustamist ei saa mitte ükski Euroopa ega Ameerika liider väita, et ta ei tea Putini kombest korraldada salamõrvu. Hispaania kohtuprotsess Vene maffia üle tõestas tema seose kriminaalmaailmaga. Briti siseminister Theresa May hoiatas liitlasi, et Putini palgamõrvarid võivad liikuda ka teistes liitlasriikides. BBC avaldas 30-minutilise dokfilmi Putini korruptsioonist. Selle kõige tähtsam osa oli USA abifinantsministri Adam J. Szubini vastused. Temalt küsiti otse: kas Putin on korruptant? Vastus oli positiivne. Kas USA valitsus teab, et Putin on korruptant? Vastus jällegi positiivne. Ning lõpuks: kui kaua on teadnud? Vastus: kaua. Kremlis võidakse teha nägu, et see on kõik naeruväärne, ent asi on naljast kaugel. Juba praegu jättis Putin ära terve rea välisvisiite, saates enda asemel peaminister Medvedevi. Tundub, et viimane on esialgu veel salongikõlbulik.

Picture
via: http://avmalgin.livejournal.com/6009240.html
12 Comments

Sotside sügelised

1/29/2016

7 Comments

 
Päris naljakas oli lugeda viimase paari päeva sotside emotsionaalseid sõnavõtte IRLi reeturlikkuse teemal. Mind läbirääkimistel loomulikult ei olnud, IRLi esindas erakonna esimees Margus Tsahkna, kuid mul on tõepoolest raske ette kujutada, et Margus oleks lubanud erakonna nimel problemaatilise seaduse veel problemaatilisemate rakendusaktide toetamist. Ilmselt oleks see tema viimane päev erakonna esimehena, kuna erakonna seisukoht selles küsimuses on selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud ning Tsahkna seletus väljendab täpselt erakonna seisukohta. Ma arvan, et maksimum, mida Tsahkna võis lubada, oli hääletamise vabaksjätmine. Kui aga selgus, et ka sellisel juhul on IRLi poolthääli eelnõu vastuvõtmiseks liiga vähe, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas võiks sundida meie erakonna liikmeid hääletama oma südametunnistuse vastu. IRL ei ole ühe teema erakond ning kooseluseadus ei ole meie prioriteet. Kui mõni -- isegi Riigikogu fraktsiooni liige -- on selles eriarvamusel, siis on see tema enda asi.

Minu isiklik seisukoht (ja ma tean, et paljud meie erakonna liikmed mõtlevad sarnaselt) on, et tegemist on suhteliselt marginaalse küsimusega, mis on kunstlikult üles puhutud. Võiks ja peaks tegelema hoopis pakilisemate asjadega (kas või demograafiaga või haldusreformiga). Ühes mõttes on minu seisukoht võib-olla siiski erandlik. Nimelt nii seaduse pooldajad kui vastased armastavad rääkida kõrgetest aadetest ja põhimõtetest. Mina aga eelistan sellistes küsimustes konservatiivselt pragmaatilisi lahendusi. Kõik uuendused peavad olukorda ühiskonnas parandama, mitte halvendama. Kogu see kammaijaa kooseluseaduse ümber on üsna valusalt puudutanud neid, kelle huvisid see näiliselt kaitseb. Homofoobia tase Eesti ühiskonnas pole vist kunagi olnud nii kõrge kui praegu. Ma saan aru, et professionaalsed LGBT funktsionäärid ja nende asjaarmastajatest aktivistid võivad rahul olla: nüüd neil on, mille vastu võidelda. Samuti võitsid need, kes näevad Eesti ühiskonna põhivaenlasena Geiroopat ja homomultikultit. Nende kahe toreda grupi vahele jääb aga suurem osa tavalisi ja sugugi mitte nii huvitavaid inimesi, kes tunnevad, et nad on kistud mingisugusesse kummalisse võitlusesse.
Picture

Mis aga puudutab probleemi inimõiguslikke dimensioone, siis need küsimused tuleb lahendada esiteks ükshaaval ja teiseks ilma edeva ja kärarikka aplaavata.

Tulles aga tagasi sotside juurde, siis mul oli näiteks üsna kummaline lugeda Mihkel Raua lennukimetafoorikat. Huvitaval kombel kasutavad sedalaadi kujundeid autoritarismi ideoloogid, eriti aga monarhistid. Meie erakond ei ole aga kuningriik, lennuk ega totalitaarne sekt. Ka kommunistlik demokraatlik tsentralism meil ei kehti.

Venelastel on enda kohta populaarne nali: ükskõik mida me ka ei teeks, välja kukub alati kalašnikov. Tundub, et ükskõik kui modernseks, progressiivseks ja demokraatlikuks end mõni erakond ka ei disainiks, välja kukub ikkagi NLKP.

7 Comments

Lepalehed langevad: rubla krahh

1/21/2016

4 Comments

 
Venemaa Keskpanga juht Elvira Nabiullina jättis viimasel hetkel ära oma esinemise Davose majandusfoorumil seoses sellega, mida isegi ametlikes allikates nimetati rubla kokkuvarisemiseks. Mida need protsessid toovad kaasa Venemaa ja kogu Euroopa majandusele, on praegu veel raske prognoosida, kuid igal juhul on asi naljast kaugel. Sellegipoolest võistlevad naljahambad üle kogu maailma teravmeelsustega nii sõnas kui pildis. Siin vaid üks näide.
Picture
Euro dollarile: "Kas soovida jõudsid?"

Mulle aga meenub palju vanem lugu kuulsast kirjanikust Saltõkov-Štšedrinist. 1881. aastal kurtis liberaalne ajakirjanik ja ühiskonnategelane Mihhail Stasjulevitš: "Oh häda, mulle anti Pariisis saja rubla eest ainult 213 franki." Štšedrin aga vastas: "See pole veel midagi, aga varsti hakatakse teile saja rubla eest vastu vahtimist andma".

Tundub, et see aeg hakkabki kätte jõudma.

Picture
4 Comments

Ants Orase poeetikale pühendatud erinumber

1/20/2016

0 Comments

 
Picture
8. detsembril oli Eesti väljapaistva kriitiku ja kirjandustegelase Ants Orase 115. sünnipäev. Sel puhul andsime "Studia Metrica et Poeticas" välja talle pühendatud erinumbri. Huvitaval kombel tuli selleks ettepanek USAst, nimelt Marina Tarlinskajalt, ühelt juhtivalt inglise värsiteadlaselt, kes on eriti fokuseerunud Shakespeare'i ja tema ajastu uurimisele (vrd minu retsensiooni tema viimasele raamatule). Tarlinskaja soovitas meile ka kahte tuntud Shakespeare'i poeetika uurijat, MacDonald Jacksonit ja Douglas Brusterit, kes osalevad kogumikus.

Asi on selles, et Oras on küll eesti kultuuri suurkuju, ent pole tundmatu ka inglise filoloogias. Tema lühike raamat pausidest Shakespeare'i värsis, mis omal ajal jäi peaaegu märkamatuks, on viimasel ajal aina rohkem tsiteeritud, kusjuures eriti populariseerinud on seda just meie autorid. Selles töös kasutab Oras statistilist analüüsi, mis oli lähedane vene värsiteaduses välja töötatud metoodikale -- see lubab Tarlinskajal esitada küsimus: kas Oras tundis vene formalistide töid?

Orase raamat muutus aktuaalseks seoses digitaalse kirjandusteadusega ning selgus, et tema meetod lubab nii täpsustada Shakespeare'i teoste periodiseeringut kui ka lahendada autorsuse probleeme. Ülalmainitud autorid ja eriti Marina Tarlinskaja on seda edasi arendanud, kasutades lisaks pausidele ka rida teisi parameetreid.

Janika Pälli artikkel käsitleb deiktikute tõlkimisega seotud probleeme Orase vanakreeka luule eestindustes. Minu enda artikkel on pühendatud kahele Orase värsimõõdule, mida ta püüdis transplanteerida eesti luulesse. See katse küll ebaõnnestus, ent sellel oli oluline roll eesti värsi silbilis-rõhulise monotoonia murdmises.

Eraldi tasuks esile tõsta Eesti juhtiva Orase-uurija Anne Lange panust, kes ühelt poolt avaldas tõlketeoreetilise artikli ning teiselt poolt kommenteeritud Ants Orase seni ilmumata arhiividokumendi Pasternaki värsi tõlkimisest. Lisaks on esmakordselt inglise keeles publitseeritud ka Orase artikkel prantsuse süllaabilise värsi eestindamisest, millel on eesti luulekultuurile olnud märkimisväärne mõju.

0 Comments

Helis ja pildis

1/19/2016

5 Comments

 
Minult on küsitud, miks minu blogipostitused ja teleesinemised (silmas on peetud ennekõike "Pealtnägijat", aga ka "Pagulasi") väljendavad erinevaid seisukohti. Nimelt blogis olen mõistlik inimene, aga teles mitte.

Kõigepealt tahan kinnitada, et ma vastutan iga oma sõna eest nii kirjas kui ka pildis. Sõnumid on aga osaliselt erinevad seetõttu, et saadetel on autor, kes valib minu jutust talle sobivad fragmendid ning teda ei saa selles süüdistada. Kui ma intervjuus räägin nagu postituseski: ühelt poolt nii, teiselt poolt naa, siis teleformaadis võib see tunduda kuiv ja igav ning jääbki üksnes naa. Selles mõttes on paremad otsesaated, aga ka seal ei ole minu kõnevoog päris vaba, kuna on suunatud saatejuhi küsimustega ja tema poolt dikteeritud tempoga. Seega on minu blogis väljendatud seisukohad muidugi autentsemad. Pealegi võib intervjuus keel vääratada, nii et ma ise seda ei märka, kirjalikus tekstis saan aga loomulikult vigu parandada. Nii näiteks võis "Pagulastest" jääda mulje, nagu oleksin öelnud, et kristlaste hulgas on terroriste vaat et rohkem kui moslemite hulgas. Mis on muidugi täielik jama. Mõte oli hoopis teine: et kui me võtame terroristide osakaalu nt baskide või isegi iirlaste hulgas, siis tuleb see promill suurem kui araablaste puhul. Ja see on tõesti nii, kusjuures nii baskid kui eriti iirlased on üsna religioossed kristlased. On kindlasti ka teisi vääratusi, aga tegijal juhtub.
Picture
5 Comments

Pikkade käte öö

1/14/2016

46 Comments

 
Picture Kölni linnapea Henriette Reker ja politseiülem Wolfgang Albers (nüüd juba endine)
Erinevus rikastab. Vähemalt eesti keelt on juba rikastanud sõnaga 'masskabistamine'. Ka saksa kultuur on rikastunud: vist juba igaüks teab, mida tähendab taharrush gamea. Küsimus on ainult, kas sellest saadakse adekvaatselt aru. Oma ebakompetentsust on demonstreerinud nii Kölni (ja laiemalt Saksa) politsei kui ka mitmed poliitika- ja ühiskonnategelased. Näiteks raporteeris Kölni politseiülem Wolfgang Albers, et uusaastapidustused möödusid märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Kui aga selgus, et vahejuhtumeid siiski oli, teatas ta, et neid oli vähe ja erru ta kindlasti ei lähe. Ei läinud, kuid siiski oli sunnitud minema. Kölni linnapea (entusiastlik pagulaspooldaja) kommentaar oli oma süüdimatuses jahmatav: tulevikus peaksid naised käima gruppides ja hoidma võõrastega vähemalt käsivarre pikkust vahemaad. Ta sai kohe õigustatult mitmelt poolt süüdistusi. Esiteks rassimis: kas tõepoolest peab Saksa naine võõramaalast nähes temast kohe distantseeruma? (Aga näiteks järjekorras? Koosolekuruumis? Ühissõidukis? Jne.) Teiseks naisaktivistidelt, kes ei nõustu sellega, et naised peavad alati olema kaitsepositsioonis. Kolmandaks immigratsioonivastastelt. Jne. Lisaks sellele kritiseerisid need, kes tunnevad asja ja olid sündmuste tunnistajaks. Ründajad olid suurtes seltskondades, ründasid ka naiste gruppe ning piisavat distantsi ei saanud naised hoida, kuna olid ümber piiratud ja ründajate käed sirutusid igalt poolt igale poole. Irvhambad nimetavadki seda sündmust Nacht der langen Hände (tõsi küll, see nimetus vist tuli esmalt Venemaalt).


Juhtumi mastaabid ning võimude ebakompetentsus ja saamatus tekitasid paratamatult hulganisti vandenõuteooriaid. Siin vaid mõned. PEGIDA ja veel radikaalsemate vaadetega autorid väidavad loomulikult, et selline oligi plaan ning see on alles algus, varsti muutub normiks see, mis oli Kölnis ekstsess. Kelle plaan? Siin arvamused varieeruvad, aga vastuollu ei satu. Kõigepealt Merkeli, kuid need, kes vaatavad sügavamale, teavad, et ta on vaid hüpiknukk kas USA, vabamüürlaste, juutide vms kätes (loomulikult vaatab David Icke veelgi sügavamale). 

Teiselt poolt aga väidavad pagulaste vastuvõtu pooldajad ja mõned feministlikud ringkonnad, et see oli hoopis PEGIDA või mõne teise äärmusparempoolse rühmituse provokatsioon. Argumentatsiooni tase vastab enam-vähem eelmistele. Süüdi on lääne ühiskonnas valitsev seksism, millega on nakatunud ka teised maailmaosad. Mõningad Saksa riigi- ja politseiametnikud süüdistavad, tõsi küll, vaid vihjamisi Islamiriiki või muud radikaalset islamistlikku organisatsiooni, igal juhul mingi vandenõu Saksamaa vastu seal oli. Ning lõpuks, et selle organiseeris Putin. Tõsi küll, viimast versiooni arendatakse kõige rohkem venekeelses sotsiaalmeedias (osad aadressid viitavad Ukrainale).

Iseenesest võiks nende teooriate -- nagu üldse vandenõuteooriate -- analüüs olla huvitav, kui need oleksid veidi fantaasiarohkemad. Enamasti lähtutakse vigasest loogikast: cui prodest? Selle üle aga, kes on tegelikult saanud kasu, otsustatakse ikkagi lähtuvalt oma teooriast. Tõepoolest, mis kasu saavad Soros, Rothschild ja muud Bilderbergid? Täiesti selge ju, nende eesmärgiks on hävitada Saksa rahvus ja laiemalt kogu valge rass. Selles seisnebki kasu. Aga mis kasu saab Islamiriik? See on veidi keerulisem küsimus, aga kuna nad sõdivad uskmatutega, siis mingit kasu nad ikkagi peaksid saama, segaduses on seltsim. Siiski on mul raske uskuda, et IS saatis oma agendid (aga pagulaste hulgas neid kindlasti on, ehkki nad moodustavad tühise osa üldmassist) Kölni selleks, et nad seal kabistamisega vahele jääksid.

Kindlasti saavad kasu PEGIDA ja muud radikaalsed rühmitused: riik ja vanad parteid ei saa kriisiga hakkama, aga nemad teavad lahendusi. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et nad oleksid kuidagi, kas või kaudselt asjaga seotud. Mina saan kasu heast ilmast, kuid paraku pean tunnistama, et pole seda ise organiseerinud.  Kõige huvitavam lugu on aga Venemaaga, kes lõikab topeltprofiiti. Esiteks sellega, et Euroopa Liidus on probleemid, mis viivad tähelepanu Ukrainalt kõrvale, ning Venemaa on eriti huvitatud nende liidrite diskrimineerimisest, kes, nagu Angela Merkel, on toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Teiseks on Venemaa võimud eri tasanditel toetanud PEGIDAt ja muid "patriootlikke" jõude ning on väljendanud nördimust PEGIDA pagulasvastase demonstratsiooni laialisaatmise ebainimlike meetodite üle. Tõepoolest, Kölni sündmused on Putini režiimile kasulikud. Kuid pole mingit põhjust arvata (vähemalt minuni pole jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit), et Putin on selle kuidagi korraldanud. Ning minu väide võib tunduda paradoksaalsena, aga just aktsiooni edukus on parim "alibi": kõik aktsioonid, mida see võim on üritanud teha, on olnud nii käpardlikud ja läbipaistvad, et on raske uskuda, et nad oleksid nii peene operatsiooniga hakkama saanud. Pigem on see süllekukkunud kingitus.
Picture
Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov (keskel) nimetas migratsioonivastase demonstratsiooni laialisaatmist "vabaduse ekstaasiks".

Oluline on aru saada, mis siis tegelikult juhtus ja mis veel juhtuda võib. Alustame numbritest. Ainuüksi Saksamaale on paari aastaga tulnud üle miljoni migrandi (täpsed arvud varieeruvad, aga 1,1 miljonit tundub realistliku arvuna). Ma ei leidnud täpseid arve soolise proportsiooni kohta, kuid ÜRO andmetel jagunevad need kogu põgenikuvoolus järgmiselt: mehi 58%, lapsi 25% ja naisi 17%. Kusjuures on teada, et "lapsed" on osaliselt noorukid, mõni poisslaps on koguni 25-aastane. Kuid on ka teisi andmeid: 2015. aastal üle Vahemere saabunute hulgas on 75% mehi, 13% lapsi ja  vaid 12% naisi. Seega on Saksamaal mitusada tuhat vallalist ja püsisuhteta meest, kes on suurelt jaolt noored ja kellel on teisigi vajadusi peale saksa keele õppimise.
Picture
PEGIDA pooldajad Kölnis: meie naised vajavad kaitset
Tundub, et see üllatav avastus tehti alles praegu ning on mõneti kummaline, et vasakpoolsed ja feministid, kes on aldid nõudma igasuguseid kvoote ja ennekõike sookvoote, ei näe selles ebaproportsionaalsuses suurt probleemi.

Vaatame olukorda Põhja-Aafrikast või Süüriast saabunud noormehe silme läbi. Ta näeb väga lodevaid elukombeid, naisi, kes on riietatud julgemalt (et mitte öelda väljakutsuvamalt) kui tema kodumaa prostituudid ja kes millegipärast suhtuvad temasse tõrjuvalt. Ilmselt on tegemist rassistidega. (Veel idüllilistel üheksakümnendatel rääkis mulle üks Rootsi professor, et Aafrika pagulased -- jutt käis konkreetselt etiooplastest -- arvavad, et kui Rootsi tüdruk ütleb neile ei, on tegemist rassismiga, omavahel ju nad, st rootslased, kogu aeg seksivad.) Arvestades ülaltoodud proportsioone, on paari tuhande "pidutseja" kallaletungid inimestele ja nende varale peaaegu et minimaalne selle kahju kõrval, mis potentsiaalselt oleks võinud tekkida. Samas peaks see toimima äratuskellana, ei ole aga kindel, et osatakse teha õiged järeldused.

Picture
Kölni naistel on veidi teine agenda
Picture
Rassist! Sind tuleb elimineerida!

Kuid seksuaalne vägivald on vaid üks probleemi tahk. Sajad tuhanded noored mehed, kellel ei ole kindlat tegevust ja selgeid eneseteostuslikke perspektiive, on soodus pinnas kuritegevusele, ekstremismile jne. Ma ei ole kohanud ühtegi realistlikku programmi selle probleemi lahendamiseks Saksamaal (olen kusagilt lugenud, et sellega tegeletakse Põhjamaades, üksikasju ma aga ei tea). Kuid see on eraldi teema.

See, mis juhtus Kölnis ja teistes Saksa linnades, on tohutult õpetlik ja kulturoloogi seisukohalt huvitav. Stereotüüpne arusaam, mida ennekõike levitavad PEGIDA ja sellele lähedased ringkonnad, on see, et toimus kokkupõrge kahe kultuuri vahel -- ühelt poolt vana tsiviliseeritud Euroopa, teiselt poolt agressiivsed nomaadid. Tegelik olukord on palju mitmekesisem. Väga laias laastus võib eristada kolme kultuurimalli. Üks on sisserändajate kultuur, kus tõepoolest võib märgata väga arhailisi jooni (aga kordan, et tegu on väga jämeda määratlusega, sest näiteks süürlaste ja afgaanide vahel on tohutu erinevus: süürlaste kultuur on Euroopale palju lähedasem). Teiseks 21. sajandi Euroopa postmodernistlik ja feministlik kultuur ning kolmandaks samuti euroopalik, aga märksa traditsioonilisem (19. sajandi teise poole -- 20. sajandi esimese poole) kultuur. Mis teeb aga asja põnevaks, et kultuurilisele stratifikatsioonile lisandub sooline. Seda on selgelt näha isegi fotodelt: ühelt poolt näeme PEGIDAt ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, kes on enamasti mehed, teiselt poolt aga samuti seksuaalvägivalla vastaseid, kelle jaoks seksism on aga samas komplektis rassismi ja fašismiga, ning see seltskond on sooliselt palju mitmekesisem, ehkki tundub, et naised on ülekaalus.
Picture
Radikaalne feminist Milo Moiré protesteerib Kölnis seksismi vastu
Picture
Make love, not war!

Tegelikult on need jõujooned välja joonistunud juba palju varem. USAs nägime analoogilisi asju juba 19. sajandil. Ühelt poolt meie (valgeid) naisi tuleb kaitsta mustade seksuaalvägivalla eest, teiselt poolt aga need meie õrnakesed naised ise muudkui kõõritavad nende mustade poole. Kölnis demonstreerisid PEGIDA toetajad naiste kaitseks pagulasvägistajate ("rapefugees") eest. Aga ka naised ise ei jäänud üritusest kõrvale ning nende grupp tuli välja hoopis teiste loosungitega, nõudes kaitset nende kaitsjate eest, kusjuures üsna energiliselt. Nagu õiged humanistid ja pehmete väärtuste adeptid nõudsid nad rassistide hävitamist.

Picture
Picture
Lesbide lipul: rassismi, seksismi, fašismi/rahvussotsialismi, šihadismi vastu

Mis võis aga nii mõnelegi üllatuseks olla, on teatud lahkhelid, koguni pinged LGBT enne nii monoliitsena tundunud kogukonnas. Nimelt selgus, et sooline kuuluvus on mõnes küsimuses hoopis tähtsam kui seksuaalne sättumus: kui lesbid on endiselt positiivselt meelestatud pagulaste vastuvõtmise osas, siis geide hulgas sellist üksmeelt pole ning on kuulda tugevaid hääli pagulaste vastu. Seega populaarne postmodernistlik idee, et gender on tähtsam kui sugu, läks vähemalt selles küsimuses vett vedama. Kõik see toetab ammu tuntud tõde, et meeste ja naiste vahelised erinevused on suuremad kui ükskõik millised kultuurilised või rassilised.

Selles mõttes nii Saksamaal kui mujalgi, sh Eestis teatud ringkondades populaarne silt 'homomultikulti' on -- rääkimata muust -- eksitav: suur osa geisid on sisserännuvastased, suurem osa sisserändajaid on homoseksuaalsuse vastased.

Niisiis, tegemist on vähemalt kolme erineva kultuuritüübiga ning nendevahelised suhted moodustavad üsna keerulise struktuuri. On terve rida jooni, mis ühendavad pagulaste arusaamu postmodernismiga. Pole tähtsusetu ka see, et mõlemad vastandavad end ennekõike pagulasvastastega. Kuid on ka terve rida selliseid, mis ühendavad pagulasi PEGIDA ja nende pooldajatega, vähemalt kontseptuaalsed skeemid on neil sarnased. Need on ennekõike stereotüübid, mida nimetatakse meesšovinistlikeks: mõlemal juhul on naine ennekõike objekt, mis tekitab ihasid, aga vajab ka kaitset. Ning muidugi on palju ühist eurooplastel, olgu nad kõige ägedamad PEGIDA või kõige raevukamad feminismi pooldajad.  Need on aga üksnes kõige algelisemad tähelepanekud, reaalne pilt on palju keerulisem ja huvitavam ning kujunenud olukord pakub kindlasti suurt huvi antropoloogidele.

Kuid antud postituse fookus ei ole antropoloogiline, mind huvitavad ennekõike Eesti ühiskonna arenguga seotud probleemid. Ma arvan, et meil on võimalus vältida neid vigu, mida on teinud mõned Euroopa riigid.

Kõigepealt peame tõdema, et Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Ei ole juriidiliselt, ei ole moraalselt, ei ole sotsiopsühholoogiliselt. Need poliitilised jõud, kes tahavad Eesti pagulastele avada, peaksid sellest endale aru andma ja kui mitte tegutsema hakkama, siis vähemalt esitama mingid kindlad plaanid. Siiski peab tõdema, et valitsus on hoidnud mõistlikku joont. Esiteks on ilmutatud valmisolekut vastu võtta tõepoolest vaid sõjapõgenikke, kusjuures mitte üksikuid mehi, vaid lastega perekondi, mis olulisel määral maandab paljusid riske. Paraku mitte kõiki. Omalt poolt soovitaksin lisada siia veel üks tingimus: vastu võetakse vaid need, kes kas a) on tugevalt motiveeritud Eestisse jääma ja panustama selle arengusse või b) tulevad ajutiselt vaid seniks, kuni kodumaal kestab verine segadus ning tagavad oma naasmise kodumaale, kui see lõpeb.

(Muide, siin on üks oluline probleem, mis seob migratsioonikriisi kooseluseadusega. Nagu ma juba olen kirjutanud, võib kooseluseadus praeguses redaktsioonis toimida migratsioonipumbana.)

Mis puudutab seadusandlust, siis peaks valitsus andma selge vastuse küsimusele, kuidas talitada näiteks massirahutuste korral (kas ka siis kehtivad kõik inim- ja kodanikuõigused), kuidas deporteerida kriminaalkuritegude sooritajad (kas kõigepealt tuleb oodata kohtuotsust või saab sellistel juhtudel rääkida süütuse presumptsiooni piiramisest)? Nagu me teame, Saksamaal hakatakse alles praegu selle peale mõtlema ja on tõdetud, et nende probleemide lahendamine ei saa demokraatlikus riigis olla lihtne. Siiski arvan, et on võimalik vastu võtta seadus, mis lubaks koheselt välja saata need asüülitaotlejad, kes on arreteeritud massirahutuste käigus. Me ei tohi veel kord lubada endale Pronksiöö häbi, kui peaminister lubas õiglaseid karistusi ja seda, et korrarikkujad peavad kogu kahju kompenseerima, kuid lõppkokkuvõttes pidi hoopis Eesti riik kompenseerima nii mõnelegi kannatanule (viimase sõna tahtsin panna jutumärkidesse, aga seda ei saa teha, kuna nende kannatanustaatus on kinnitatud kohtuotsusega). Kuid asi ei ole siiski vaid seadusandluses, sisserändajad tekitavad uusi väljakutseid ka sotsiaalsfäärile ja korrakaitsele. Suurte noortest meestest koosnevate pagulasgruppide tekkimist Eesti linnades ei saa lubada. Asüülitaotlejate eest vastutavad nii politsei kui sotsiaaltöötajad.
Picture

Mis puudutab moraalseid aspekte, siis lihtsad jutud tolerantsusest ei ole üksnes ebapiisavad, vaid on koguni kahjulikud. Kahjuks on seda, mis praegu toimub Eesti avalikus ruumis, raske nimetada diskussiooniks. Käib vastastikune sildistamine ja demagoogitsemine. On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles. Kasutatakse kaht labast demagoogilist võtet: see pole üldse probleem (ja ainult loll ei saa sellest aru) ning kes sa selline oled? Pärast ollakse üllatunud ja nördinud, et neile vastatakse samaga. Mul on eriti kurb, kui mõni intelligentne inimene esitab süüdimatuid süüdistusi oma maa ja rahva aadressil. Pealegi on mul suured kahtlused nende siiruses. Kui keegi kirjutab, et tal ei ole midagi ühist selle rahvaga peale sünnikoha ja keele, siis on mul tõesti raske uskuda, et ta arvab, et seda on vähe. Lisaks jääb õhku rippuma küsimus, kas nende pagulastega, keda ta nii väga ihkab, on tal rohkem ühist. Ja kui on, siis tahaks teada, mis see on? Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.

Kuid me oleme seletamise võlgu ka pagulastele. Neil on mingisugused ulmelised ettekujutused ühiskondadest, kuhu nad tulevad, ning neid ootavad ees suured kohanemisraskused ja pettumused. Paraku ei ole ma näinud isegi mingit selleteemalist projekti (on küll välja antud 33-leheküljeline brošüür, kuid oleks väga naiivne arvata, et see asendab arengut, mida euroopalikud ühiskonnad on sajanditega saavutanud inimõiguste valdkonnas, k.a naiste õiguste osas). Alles nüüd jõuti Norras arusaamisele, et sisserändajale tuleb selgitada Norras kehtivaid naiste õigusi, seda, et miniseelik ei tähenda liiderlikkust ja muud sarnast. Enne pole selle peale valitsuses tuldudki. Nagu pole enne ja vist praegugi veel selle peale tuldud, et tuleks süüvida sisserändajate kultuurilisse tausta, kommetesse ja tõekspidamistesse. Euroopa Liidus on püütud neid asju lahendada bürokraatia tasandil, oleks vaja lisada kompetentsi.

46 Comments

Taharrush gamea ja alfaisased

1/12/2016

19 Comments

 
Sesoses Kölni sündmustega on mul plaanis üks põhjalikum postitus, aga praegu pean reageerima Inna-Katrin Heina Postimehe artiklile "Naiste massiahistamine ehk «taharrush gamea» ei ole ainult Saksamaa probleem". Kölni uusaastapidustused tutvustasid Euroopale uut nähtust, mis mujal maailmas pole sugugi uus. Selles mõttes võiks Postimehe artikli esimese osaga peaaegu et rahule jääda. Paraku aga selle lõpp näitab, et autor ei saanud asjast aru.  Kuna tegemist on üsna levinud veaga, pean ma vajalikuks siin seda korrigeerida. Nimelt seostab ajakirjanik anonüümsetele ekspertidele viidates selle machokultuuriga: "Araabia kultuuri ekspertide sõnul on selline massiahistamine, mis võib lõppeda naise vägistamisega, tavapärane meeste käitumine patriarhaalsetes macho kultuurides." Taharrush gamea on iseenesest jõle nähtus, kuid Euroopas on sellega võimalik võidelda ja koguni ennetada (ent sellest eraldi). Aga seda vaid juhul, kui saadakse nähtusest õigesti aru. Ravimisele peab eelnema adekvaatne diagnoos ja seda ka ühiskonnahaiguste puhul.
Picture Kölni linnapea Henriette Reker

Taharrushi seostamine patriarhaalse machokultuuriga on aga täielik jama. Kuigi mõned machod võivad olla täielikud mölakad, ei puutu nad antud juhul üldse asjasse. Machod, alfaisased jne võivad küll vägistada, kuid nad ei moodusta vägistamisjõuke. Vastupidi, võiks öelda, et neid võivad moodustada beetaisased, need, kes ei pääse seksima oma individuaalsetest omadustest lähtudes. Kuid praegu on oluline osutada mitte bioloogilistele, vaid kultuurilistele aspektidele. Taharrush gamea on üsna spetsiifiline tegevus, mis ei seisne lihtsalt grupiviisilises vägistamises. Viimane ei ole mingil moel araabia kultuuri spetsiifiline, seda juhtub kõigis maailmaosades. Taharrush gamea võtab aga üsna spetsiifilise vormi. Toome välja mõned komponendid. Esiteks, tegu on pidutsemisega. Ka siin ei ole veel midagi araabiaspetsiifilist, isegi puritaanlikul viktoriaanlikul ajastul võisid inglise tudengid kroonida oma pidutsemise vägivallatsemisega neile ettesattunud naisterahva kallal. Kuid siin puudub üks taharrushi jaoks oluline komponent -- nimelt jaht. Teiseks võisid inglise tudengid rünnata oma ohvrit pimedas kõrvalises kohas, korralik taharrush gamea peab aga aset leidma rahvarohkes kohas, nagu Tahriri väljak Kairos, kui see on paksult rahvas täis, või rahvarohkel Kölni väljakul. See on omamoodi performance, mis vajab mitte üksnes osalejaid, vaid ka vaatajaid. Kölni linnapea soovitus naistele käia gruppides ja hoiduda võõrastest käsivarre ulatusest kaugemale on täiesti süüdimatu: nagu juba ütlesin, jahi element on väga oluline ning tihtipeale kistakse naised välja nende meessaatjate seast.


PictureSamal ajal kusagil Eestimaal...
Taharrush gamea lähim analoog on pogromm, üks nendest vene sõnadest, mis on rikastanud rahvusvahelist sõnavara, ehkki Venemaa pogrommid ei olnud sugugi kõige verisemad ega jõhkramad. Nagu Kölni sündmuste puhulgi seisnes siin šokk selles, et niisugune asi toimub Euroopas. Sarnaselt taharrush gameaga on tegu improviseeritud jõuguga (siin on oluline neid eristada mingisugusest erakonnast, rünnakrühmast vms, isegi kui on olemas organisaatorid, ei ole tegu mingi formaalse rühmitusega). Nagu taharrushigi puhul on siin väga tugev seos pidutsemisega, kusjuures võib juhtuda, et see on mõlemas suunas: üht korralikku pidu peab kroonima kas või väike pogromm või vastupidi, pogromm tõstab meeleolu niivõrd, et kasvab üle peoks (kauge analoogiana võiks tuua Pronksiöö: alguses olid korrarikkujad üsna masendunud, kuid rahutuste käigus tuju märkimisväärselt paranes). Pogrommid olid ja on levinud islamimaades, kuid erinevalt taharrushist ei ole need ei araabia- ega islamispetsiifilised. Vastupidi, tahan tuua näite, kus moslemitest on saanud pogrommi ohvrid. Maailmas on riik, kus moslemeid regulaarselt ahistatakse ja tihtipeale ka tapetakse nende religioosse kuuluvuse pärast. See riik on India. Näiteks Gujarati pogrommides hukkus ainuüksi ametlike andmete kohaselt üle 2000 moslemi, moslemite enda allikad annavad palju suuremad numbrid. Tapeti metsikult, suur osa põletati elusalt. Kuid siin oli ka oluline pidutsemise moment. Inimeste tapmine ja vägistamine pakkus palju lõbu. Gujarati osariigi kõrge ametnik püüdis esialgu ohvrite arvu vähendada, rääkides, et tegu on üksikjuhtumitega, ning püüdis koguni vägivallatsejaid õigustada väitega, et inimesed lihtsalt pidutsesid. Ning viimane, kõige üldisem ühisjoon on see, et sellised asjad nagu pogrommid ja taharrushid tekivad kollektivistlikes kogukondades ning on seetõttu raskesti mõistetavad liberaalsele individualismile ülesehitatud lääne ühiskonnale. Vrd šokki Pronksiöö järel.

Picture
Gujarati pogromm 2002
Niisiis, machod ja alfaisased ei puutu asjasse. Nemad võistlevad emase pärast üksteisega, aga mitte ei tule talle kollektiivselt kallale. Näiteks võib üks alfaisane ahistada naist, jälitada teda hotellitoani ning koguni lõhkuda ta ukse kallal. Kui aga ta saab kusagilt välja ilmunud teise -- temast ilmselt macholikuma -- alfaisase käest obaduse, saab ta aru, et tema pretensioonid on alusetud, istub kurvalt autosse ja sõidab teelt välja. Sellised on alfaisaste lood, nende luuserimate omad.
Picture
19 Comments

Ano- ja pseudonüümidest

1/6/2016

51 Comments

 
Picture
Hiljuti tegi kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes ettepaneku ajalehtede kommentaariumid sulgeda, kuna need on madalalaubalised ja õhutavad viha. Suurepärane. Topime inimestel suud kinni, siis nad kohe muutuvad sõbralikuks. Ja ennäe -- järgmisel päeval teataski Postimees, et sulgeb kommentaariumi. Tõsi küll, algul vaid anonüümse, kuid asjade keelustamise loogika on kumulatiivne ja ma käsitlen seda olulise rünnakuna sõnavabaduse vastu.

Olen sõnavabadust ja anonüümset sõnavabadust (sõnavabaduse lahutamatut osa) kaitsnud juba  kümmekond aastat ning siin on lingid mõnedele mu selleteemalistele kirjutistele (2006; 2006; 2012; 2012; 2013; 2013; 2014).


Siiski, võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks: Postimehe otsusel ja nn Delfi seadusel on oluline vahe. Postimees on eraettevõte ja selle omanikul on õigus kehtestada oma reeglid, juhul kui need ei satu seadustega vastuollu, mis küll ei tähenda, et ma pean seda otsust heaks ja mõistlikuks. Delfi seadus aga püüdis anonüümsust elimineerida riiklikul tasandil ning siin kasutasin mina kodanikuna kõiki seadusega lubatud vahendeid, et see ei läheks läbi. Seoses Postimehe otsusega on ühiskonnas jälle teravnenud poleemika anonüümsuse üle. Kuna on esitatud mitmeid väärarvamusi ja otseseid faktivigu, siis lubatagu mul siinkohal korrata mõningaid argumente anonüümsete sõnavõttude kaitseks.

Picture Ganeša kätes on: oda, tapper, helmed ja kirjarull Mahabharataga (?)
I. Autorsusest. Anonüümsuse vastased lähtuvad arusaamast, et igal tekstil on autor ja teksti igal lugejal on õigus selle autorit teada. See on naiivne eksitus. Autorsus on hiline ning ajas ja ruumis piiratud nähtus, mis on seostatav vaid väikese osaga tekstidest.

1. Anonüümne on kogu rahvalooming, kusjuures siin on kaks erijuhust. Ühed tekstid on rahva kollektiivne looming, teistel on aga olnud mingi autor, kuid nad on muutunud rahvalauludeks või -juttudeks. Nende autor on kadunud (vt allpool autori surmast). Ma ei oska viimase kohta tuua eesti näiteid, kuid vene folklooris on palju tekste, mis kuulusid algupäraselt nt Lermontovile või Nekrassovile, kuid laulikud nende tekstide autoreid ei tea (on ka vastupidine nähtus, kus folkloorseid tekste omistatakse mingile autorile; vene folklooris esineb sellises rollis tihti Jessenin, tavaliselt on tegemist frivoolsete armastuslauludega).

2. Ka kirjutatud tekstide puhul on autorsus suhteliselt hiline ja marginaalne nähtus. Inimkonna tähtsaimad teosed -- Avesta, Yamato Monogatari, Piibel ja paljud teised on anonüümsed. Ka nt Iliase, Odysseia ja Mahabharata autorid ei kirjutanud tekstidele alla oma nime, neid teame me tänu traditsioonile. Nt Mahabharatast loeme, et teksti dikteeris Vyāsa Ganešale ning kes soovib, võib seda uskuda. Tehniliselt võis Ganeša selle muidugi üles kirjutada küll, kuna tal on neli kätt, ega elevandi lontki eriti sega, kuid väike kahtlus siiski jääb. Ka Piibli Moosese raamatute puhul võib arvata, et Püha Vaim dikteeris Moosesele selle teksti, k.a loo, kuidas Mooses suri ja teda maeti, Koraani puhul teame, et peaingel Jibrāʾīl (Gabriel) ilmutas selle Muhamedile, kes jutustas ilmutuse ümber oma võitluskaaslastele ning nood panid selle kirja. Kes on sellistel juhtudel autor ja kelle võiks vastutusele võtta kahtlustatuna vihakõnes? pole ju ükski arhailine tekst eriti tolerantne ega humanistlik.

Picture
Anonüümne autor. Püha Bartholomeuse altar (15. saj.)

3. Kui rahvaluule ja arhailiste tekstide puhul pole autorsus üldse relevantne, siis keskaegsetes tekstides väljendas anonüümsus autori tagasihoidlikkust, ja seda mitte ainult verbaalsete tekstide puhul. Kui paljude kunstiteoste autoreid tunneme ainult nende teoste järgi, nagu nt Třeboňi altari meister, Püha Bartholomeuse altari meister jne. Anonüümsed on muusikateosed, kroonikad, teadustraktaadid ja õigusloome, kirjandusteostest rääkimata. Sellel ajal oli autorsus juba olemas, kuid sugugi mitte kohustuslik.

4. Ka trükikunsti leiutamine ei toonud läbimurret autorsuse valdkonnas. Vastupidi, just siis hakkas anonüümne kirjandusproduktsioon vohama, kusjuures nüüd tekkis sellele lisaks uus dimensioon -- nimelt sotsiaalne. Autorid hakkasid varjama oma autorsust ja eriti puudutas see neid, kellel oli põhjust karta võimude tagakiusamist. Ning siin on silmas peetud nii vaimulikke kui maiseid võime. Toon mõned näited. "Tumedate inimeste kirjad", poliitiline satiir, mille autorid varjasid oma nime (hiljem selgus, et nende hulgas oli nt von Hutten), mitte üksnes seepärast, et neil oli põhjust muretseda oma julgeoleku pärast, vaid see oli ka osa plaanist. Hiljem avaldasid samal põhjusel osa oma tekste anonüümselt Voltaire, Radištšev jt. Ning selliseid näiteid võib tuua ohtralt.

Picture Epistolæ Obscurorum Virorum (1515)
5. Autorsus tänapäevases mõttes tekkis renessansiajal ning on seotud individualismi üleskerkimisega, olles samasugune ajastu produkt nagu näiteks kapitalistlik majandus, mis samuti rajaneb individualismi põhimõttele, kollektivistlikus ühiskonnas on kapitalismi areng raskendatud. Kuid nagu kapitalismgi pole autorsus igavene ning mitmed postmodernistlikud autorid on ennustanud selle kadumist, Roland Barthes ja Michel Foucault aga koguni kuulutanud autori surma, kusjuures seda tegid nad enne interneti triumfi. Internetiajastul näeme sellise infovälja loomist, kus autorsuse ja isegi teksti mõiste hajub. See on mitmedimensiooniline ruum, kus hüpertekstid läbivad tekstihulki koos nende autoritega. Wikipediat võiks pidada uut tüüpi teose prototüübiks, kuid siiski piiratud mahus, kuna internetiruum on separeeritud keelte kaupa. Ei ole vaja olla prohvet, et ennustada tulevikuprodukte (teosteks neid enam nimetada ei saa), mis ületavad ka need piirid. Seega esindavad anonüümsuse vastu võitlejad tagurlikke jõude, kes jäävad paratamatult progressile jalgu. (NB! Öeldu ei sisalda endas mingeid hinnanguid, veel vähem heakskiitu; vana inimesena tunnen teatud kõhedust tuleviku osas, kuid mul jätkub veel enesekriitikat mõistmaks, et on suuremaid asju kui minu eelarvamused).


II. Vastutusest. Üks olulisi argumente anonüümsuse vastu on anonüümikute vastutustundetus. Ei saa öelda, et need kartused oleksid põhjendamatud: anonüümsed kaebekirjad, laimavad paskvillid jne on paraku reaalsus -- see on sõnavabaduse pahupool. Paraku on aga nii, et kui me eemaldame pahupoole, siis vältimatult läheb kaduma ka see õige pool. See probleem on tuttav juba antiikajast, kuid täie teravusega tõi selle välja Jean-Jacques Rousseau, teatades, et keel on meile antud valetamiseks. Rousseau intentsioon oli küll võitlus valega, ent kui sa keelad keele ära, ei ole sul ka võimalust rääkida tõtt. Uusajal püüdsid eri riikide erinevad valitsejad sada anonüümsete tekstide üle kontrolli ning kohustada kirjastajaid autorite identiteeti paljastama. Demokraatlikes riikides on anonüümne autorsus lubatud ja kaitstud. Siinkohal tahan tsiteerida USA Ülemkohtu otsust 1995. aastast ("McIntyre vs Ohio valimiskomisjon"): "Anonüümse kõne kaitse on elutähtis demokraatlikus diskussioonis. [...] Anonüümsus on kaitse enamuse türannia eest [...] kaitstmaks ebasoosingus inimesi ja nende ideid kättemaksu ja allasurumise eest ebatolerantses ühiskonnas." Samas on teistes seadusaktides märgitud, et anonüümsuse paljastamisnõue on õigustatud, juhul kui on rikutud seadusi. Ja see on täpselt minu point. Kõigepealt tuleb tuvastada, kas üks või teine kõne rikub seadust ja alles pärast seda tuleb vaadata, milliseid juriidilisi samme astuda seaduserikkuja vastu. Preventiivne karistamine ei ole õigustatud.
Picture
Pasquino koos paskvillidega
III. Anonüümsuse kasulikkusest. Millal ja kus sündis sõnavabadus? Selle lätteid on otsitud ja leitud antiigist, nii Ateenast kui Rooma Vabariigi ajast või siis Inglise 1689. a. Õiguste seadusest (Bill of Rights). Tähtsad on ka hiljem Prantsusmaal ja USAs vastu võetud dokumendid ning EL põhiõiguste harta. Kuid kindlasti oli oluline sündmus 1501. aastal püstitatud "Püha Pasquino" mälestussammas, mille jalamile hakati kinnitama anonüümseid tekste, nii luule- kui proosavormis. Tavaliselt olid need tekstid satiirilised ning linna-, riigi- ja kirikuvõimude vastased (kuulujutud rääkisid, et öösiti käisid neid viimaseid kleepimas ümberriietatud kardinalid). Kust tuleb sõna 'Pasquino', ei ole teada. Seevastu on hästi teada, mis on sellest tuletatud: paskvill. Praegu kasutatakse seda põhiliselt pejoratiivses tähenduses, kuid juba 16. sajandi Rooma võimud said aru, et selliste tekstide loomise ja avalikustamise viis on oluline ventiil ühiskondliku pahameele väljalaskmiseks, et anonüümsed tekstid ei tekita viha, vaid maandavad juba enne tekkinud viha.
51 Comments

Aasta kokkuvõte (ainult head uudised)

1/3/2016

2 Comments

 
Vastukaaluks negatiivsete sõnumite vohamisele Eesti meedias tahan pakkuda uue aasta algul rahvale positiivset süsti. Ei saa öelda, et möödunud aasta oleks olnud ainult murede ja solvumiste aasta. Oli ka palju head. Nagu näiteks:

Igor Mangi ennustus 2015. aasta kohta läks osaliselt täide.

Marilyn Kerro pääses Venemaa Selgeltnägijate tuleproovi finaali ja oleks peaaegu võitnud.

Venemaa kaubandussuhted laienevad: detsembris hakati Põhja-Koreasse heina eksportima. Win-win olukord: Venemaal avastati heina ülejäägid, Põhja-Koreas näris rahvas juba kogu muru ära.

Picture

Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin, kes kureerib valitsuses sõjatööstust, tulistas endale õnnestunult jalga.

Nõid Nastja jagab lahkelt õnne-, jõukuse- ja armastuseretsepte.

Priit Toobali kütusemured on murtud.

Jaak Madison sai endale uue telefoni, lubas äpid ka ära õppida.

Picture
Asepeaminister Rogozin demonstreerib uut relvasüsteemi. Endale jalga tulistas ta aga vanast heast püstolist.

Donald Trump ja Vladimir Putin kiitsid teineteist vastastikku.

IRLil ei läinudki nii halvasti, kui kardeti.

Pensionär võitis Bingo Loto peavõidu.

Vilja Savisaar pole enam Savisaar.

Simpsonite pere jälgis suure huviga Keskerakonna valimisi.
Picture

Putin lubas Erdoğanile saata DVD Nu Pogodi multifilmiga.

Igor Mang tegi ennustuse 2016. aasta kohta.

Tujurikkujal õnnestus lõpuks tõesti kellelgi tuju ära rikkuda.
Picture
Venemaa uus relv sattus valedesse kätesse ehk omad vitsad peksavad.
2 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman