Esiteks ei ole noorema partneri osa just ahvatlev, eriti kui suure venna rollis on Reformierakond. Korduvalt on instseneeritud Suure Peetri ja Väikese Peetri süžeed: algul täidab koalitsioon need lepingupunktid, mis on tähtsad Reformierakonnale, ja siis vahetatakse partnerit (viimati lükati IRL valitsusest välja kahel põhjusel: a) Ansipil oli vaja volinikukohta Brüsselis, koalitsioonilepe aga nägi ette, et see läheb IRLile, b) oli tarvis kiiresti läbi suruda kooseluseadus ja IRList ei olnud selles asjas partnerit; vabandan sõnamängu pärast).
Teiseks, nii IRLil kui Vabaerakonnal oleks kasulikum aeg maha võtta ja opositsioonis rahulikult tegeleda erakonna ehitamisega (Vabaerakond) ja remontimisega (IRL). Vist on ka sotsidel pigem remondi- kui valitsemismeeleolud, samas ei ole mul mingit siseinfi.
Kolmandaks on neljaliikmeline koalitsioon ebastabiilne ja raskesti saavutatav (kompromisse tuleb otsida liiga paljude osapooltega). On tõenäoline, et kui selline koalitsioon isegi sünnib, laguneb see kiiresti ja toob kaasa reputatsioonikaotuse ennekõike väiksematele osalistele.
Ning neljandaks. See, et neli erakonda alustavad läbirääkimisi, ei tähenda sugugi, et nad neljakesi ületavad ka valitsuse moodustamise finišijoone. Pigem juhtub nagu Harmsi loos: jahile läks neli meest, tagasi tuli kolm. Ning selge on see, et metsa ei jäänud Reformierakond.
Need on põhjused, miks erakondades on meeleolud, et kiirustada pole kusagile, las Reformierakond ise sebib. Kahjuks aga oleme olukorras, kus me ei saa endale lubada valitsuskriisi ja pikka valitsuste vahelist aega. Ehkki sellisel olukorras jääb vana valitsus oma funktsioone täitma, pole tal enam vajalikku legitiimsust. Meie aga vajame tugevat ja teovõimelist valitsust. Selle moodustamisel peaksid kõik vastutustundlikud erakonnad oma ego talitsema ja see käib ka Reformierakonna kohta. Võõras mees on akna taga.