Helistab ajakirjanik, tutvustab ennast ja küsib minult semiootilist kommentaari selle kohta, et minu ema haud on rüvetatud, hauakivi ümber aetud, rist varastatud. Semiootiku seisukohalt arvan, et tegu on nimelt juhusega, millel semiootiline dimensioon vist puudub. Muidugi ei saa välistada, et selles teos mingi märgiline komponent siiski on, et tegu on spetsiaalselt minu vanemate vastu suunatud aktsiooniga. Siiski on tõenäolisemad kaks muud versiooni: 1) tegu on metallivargusega, 2) tegu on lihtsalt vandalismiga või nende mõlemaga koos. Esimene oleks eriti nõme tegu, kuna seest tühi metallrist ei maksa metallina eriti palju. Selle eest on tal mitme suurusjärgu võrra suurem väärtus kunstiteosena, mille idee kuulub minu isale, Juri Lotmanile, teostas aga tuntud skulptor Stanislav Netšvolodov. Sellele võib veel lisada vaid, et kaks aastat tagasi rüvetati ka minu isa hauda, kuid seekord jätsid hauarüüstajad selle puutumata.
Ajakirjanik soovis ikkagi, et ma kommenteeriksin seda "traagilist sündmust". Oskasin vaid öelda, et traagiline sündmus on see, mis juhtub inimesega. Mis juhtus mu vanemate hauaga, on vaid ebameeldivus, häbiväärne tegu ning häbi on elavatel, mitte surnutel.

Hapukurgihooaja kuumim teema on kindlasti tulevased presidendivalimised ning rambivalguses on loomulikult europarlamendisaadiku Indrek Tarandi kuju. Tema nime korrutatakse pidevalt ka kõikvõimalikus meedias - nii trüki- kui elektroonilises. Võib väita, et tegemist on kui mitte ühiskondlikult tähtsa asjaga, siis vähemalt teemaga, mis kindlasti erutab ühiskonda. Ajakirjanikud, suhtekorraldajad, sotsioloogid, poliitikud, poliitkommentaatorid ja lihtsalt kommentaatorid kiirustavad kõik avaldama oma arvamust teemal, kas Indrek Tarand talitas õigesti, kui otsustas kandideerida, kas temast saaks väärikas president või vähemalt vääriline vastane Toomas Hendrik Ilvesele. Et aga vastus viimastele küsimustele eriti suurt pinget ei paku, toob ajakirjandus sisse hoopis uue dimensiooni: kes oleks õigeim presidendiproua? Muidugi võiks arutleda ka teemal, kelle lapsed on parimad presidendilapsed, kelle ämm parim presidendiämm, kelle rätsep on parim presidendirätsep jne.
See, et kõik need küsimused on parimal juhul täiesti marginaalse tähtsusega, on vähe öeldud.

Tegu on just süžee sellise arenguga, mille antud lavastuse režissöör on täpselt välja arvestanud. Kui teile tänaval sõrmkübaratrikimees teeb ettepaneku mängida, tuleb jälgida mitte kuulikest, vaid kunstniku käsi.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar näitas järjekordselt, et teda on vara maha kanda ja ta on jätkuvalt osavaim mängur Eesti poliitilises teatris. Tarand on antud juhul täiesti ettearvatav ja seega vähehuvitav. Tarand püüab järjekordselt teha tarandit. Kes on aga tõesti huvitav, on Savisaar.
Parlamendierakonnad kaotavad oma populaarsust mitte üksnes Eestis, vaid terves Euroopas. Poliitikutest nomenklatuur tekitab rahvas nördimust ja põlastust. Sellega kaasnevad suured võimalused neile, kes vastanduvad establishmentile. Tarandi kutsumisega presidendikandidaadiks tegi Savisaar olulise sammu Keskerakonna rebrändingul "Vene" erakonnast protestierakonnaks ning värsked gallupid näitavad, et ta on õigel teel.
Teine aspekt on Tallinna linnavõimude ja Toompea vastasseis, milles seoses maamaksu kaotamisega on Savisaar saanud tugeva tagasilöögi (oma vastueelnõuga püüab ta teha halva mängu juures head nägu). Ka siin on oluline populistlik moment. Et suur osa rahvast vihkab "Toompea mõttetut seltskonda", siis Savisaarel õnnestus juba praegu panna Riigikogu kahvlisse. Kui president valitakse siiski ära Riigikogus, siis võib vahutada teemal "presidendi valisid erakondade tagatoad". Kui aga valimised lükkuvad Valimiskogusse, siis on hea osutada, et seda mõttetut seltskonda ei saa üldse usaldada, kuna nad ei suuda isegi enda kokkulepetest kinni pidada.
Ning kolmandaks ja seni viimaseks. Edgar Savisaar näitas, et ta ei ole mingi väiklane vihapidaja, nagu temast on kombeks meedias rääkida. Kõikide Tarandi solvangute kiuste esitas ta viimase riigi tähtsaima ameti kandidaadiks ning, mis kõige olulisem, ei sea oma lõpmatus suuremeelsuses mingeid tingimusi vastuteene osas. 
Ja nüüd see ainus koht, kus Indrek Tarandil õnnestus üllatada vähemalt siinkirjutajat: kui ruttu ja kui valmilt asus ta neid vastuteeneid osutama. Esiteks kiitis ta Keskerakonda. Teiseks astus puht keskerakondliku vassimise teele. Tarand kuulutab: "Idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!" Äkki oleks Tarand nii lahke ja viitaks, kuskohal kas Keskerakond tervikuna või rahaküsija Edgar Savisaar ise on selles küsimuses andestust palunud. Minu mäletamist mööda väitsid osalejad hoopis, et kõik on täiesti OK. Kolmandaks ehk kõige enam nördimapanev on see, et Tarand võtab üle Keskerakonna keele, kui ütleb, et temaga võidavad kõik. Ning siin ta tõepoolest viitab Keskerakonna loosungile ja teeb seda tarandliku elegantsusega: "Lähiajaloost meenub selline hüüdlause "Meiega võidavad kõik!"".

70 aastat tagasi algas Eestimaa elanike kannatuste tee, millelt paljud ei tulnudki tagasi. See ei olnud mõttetu julmus, vaid hoolikalt läbimõeldud ja ettevalmistatud sanktsioon. Iseseisvuse hävitamiseks ei piisa sõjalisest ja poliitilisest võidust ning okupatsiooniorganite sisseseadmisest, on vaja hävitada iseseisvus inimeste südametes ja peades. Need, kes iseseisvalt mõtlevad, need, kes saavad oma eluga ise hakkama, on vaba ühiskonna alustala ja need tuleb hävitada. Tuleb hävitada peremehetunne nii, et ei tekiks isegi mõtet sellest, et on võimalik iseseisvalt otsustada ja tegutseda. Inimesi on vaja depersonifitseerida, muuta nad anonüümseks massiks. Peremehe asemel tööjõud, kodu asemel üüripind jne. Seepärast tuligi küüditada rahvuslik eliit, nii majanduslik kui intellektuaalne.

Poola katoliiklik filosoof ja ühiskonnategelane Stefan Wilkanowicz nimetas sotsialistliku eksperimendi tulemust kesk- ja idaeuroopa maades antropoloogiliseks katastroofiks. Ta pidas silmas seda, et moonutatud on mitte üksnes inimeste väärtushinnangud, vaid kogu nende habitus: olek, käitumine, hoiakud. Omalt poolt võin märkida, et selline moondumine polnud spontaanne ega juhuslik, vaid sihikindla programmi realiseerimise tulemus. Kusjuures see programm ei olnud mingi saladus, ent oli täiesti avalikult deklareeritud: üks kommunismi ehituse kolmest komponendist on uue inimese loomine. Nagu näitasid sotsiofilosoofilised uuringud (Aleksander Zinovjev jt), saavutati sel teel oluline edu ning uuest inimesest - tuntud ka homo sovieticuse nime all - on saanud reaalsus. Üks asi, mis tekitas igas õiges Nõukogude inimeses raevu, oli eraomand. Eesti keeles ei olegi õiget sõna, mis vastaks vene tšastnikule. Tšastnik oli eraauto või eramaja omanik. Sotsialistlik ühiskonnaõpetus lubas isiklikku omandit: riideid, hambaharja vms. Siinkirjutaja mäletab hästi ühiskonnaõpetuse tundi, milles õpetaja seletas, et eraauto ja eramaja võivad olla ekspluateerimise vahendid: nt võtab inimene üürilise või sõidutab kedagi raha eest.

On vähe seadusandlikke initsiatiive, mis on pälvinud nii kärarikast hukkamõistu kui maamaksu kaotamise eelnõu, kusjuures vaenu õhutavad mitte niivõrd anonüümsed kommentaatorid, kuivõrd ajakirjandus, nt Delfi on korraldanud terve kampaania maamaksu kaotamise vastu, mis tipnes tänase looga "Keda päästab IRL maamaksust, tavainimest või iseennast?" Järeldus, milleni lugeja peab jõudma, on ilmne: IRL-i rikkuritest saadikud muretsevad iseenda pärast. Elementaarne inimlik korralikkus (ajakirjanduslikust eetikast rääkimata) nõuaks vähemalt võrdlust teiste erakondade saadikutega. Kas IRL-i saadikud tõesti on teistest palju rikkamad? Kas nt Mart Laari kinnisvara on palju suurem Edgar Savisaare omast jne?
Otsida IRL-i initsiatiivis varjatud agendat on mõttetu juba kas või seetõttu, et see agenda on täiesti selge ja valjusti välja öeldud: seadus on koduomanike huvides, see ergutab inimesi looma oma kodu ja annab olulise signaali, et selline eluviis on ühiskonna poolt hinnatud. Ajakirjanduse mahategevad artiklid ei lähtu lihtsalt kadedusest. Rikastelt midagi ära võtta on igati mõistetav refleks, millele rajaneb sotsialistlik maailmavaade. Kuid homo sovieticuse puhul ei ole tegemist vaid "omakasupüüdmatu" kadedusega. Tegu on omamoodi perversse askeesiga: inimene on nõus ise kannatama ja maksma, peaasi, et keegi teine kannataks ja maksaks veel rohkem. Delfi artikkel lõpeb nõnda: "Mitte ükski IRLi parlamendisaadik ega minister ei oma kinnisvara Lasnamäel, Mustamäel ega Õismäel ehk piirkondades, kus elab suurem osa tallinlasi. Tallinna mägede elanikud üle jõu käiva maamaksu üle ei kurda." Artikli autor teab kindlasti ka seda, kelle poolt hääletab nt enamik Lasnamäe elanikke. Nõukogude võim ajas inimesed Lasnamäe tüüpi getodesse, kus inimestel on üüripind, mitte kodu. IRLi eesmärk on julgustada inimesi looma päris oma kodu.

Dante Jumaliku komöödia I osa tõlke avaldamine on kindlasti suursündmus eesti kultuurilaval. Tõlkija Harald Rajamets on pühendanud sellele tööle aastakümneid ning paraku lõppes ta elutee enne seda, kui ta teose lõpetada jõudis. Paradiso viimased laulud pidi tõlkima väljaande kommentaator Ülar Ploom, kes pühendas Dante teosele aastaid.
Tagasihoidlike ja töökate inimeste mahukat tööd võttis retsenseerida kõmuline meediategelane Linnar Priimägi, kes leidis, et tehtu ei kõlba kusagile, eriti kommentaarid. Et aga mitmesajaleheküljelisest kommentaariumist tal vigu leida ei õnnestunud, on ta sunnitud neid ise tegema. Piirdun vaid kahe näitega ühest lõigust. Jumalikku komöödiat iseloomustab ta järgmiselt: "Tegu on eeposega, mille mõttekaim ülesanne tänapäeval on toimida kui „pedagoogiline poeem”, keskaja värssentsüklopeedia."

Ei hakka norima väga kahtlase arusaama üle teose põhiülesandest, kuid see, et ta nimetab komöödiat eeposeks, osutab tõelisele lüngale retsensendi hariduses. Analoogiline fopaa on ütluses:
"Harald Rajametsa seekordses eestinduses on kasutatud Shakespeare’i viisikjambi". Erinevalt retsensendist teadis Rajamets loomulikult, et Shakespeare kunagi sellist läbinisti 11-silbilist värssi ei kasutanud. Rajamets võtab itaalia endecasillabo, riimist loobumist püüab aga kompenseerida jambilise kadentsiga.
Ega vist tegelikult Linnar Priimägi ei kavatsenudki teost tõsiselt analüüsida. Tema kirjutisel on nagu tavaliselt kaks eesmärki. Esiteks, oma eruditsiooni demonstreerimine, kuid viimasest jääb paraku vajaka. Teiseks, selge vihjamine, et küll tema juba teeks seda asja paremini. Kui viitsiks. Ja kui oskaks. Ja veel, kui tunneks asja.