http://www.thepress.purdue.edu/titles/format/9781557532763
​(via https://bbb.livejournal.com/3641026.html)

(algus, teine osa) 

​Kvoodid ja mõõdikud

Üldiselt on kvoodid vastuolus USA põhiseadustega ja tollesama Kodanikuõiguste aktiga, mis pidi lõpetama rassilise diskrimineerimise. Kuid sisse seati terve rida reegleid ja normatiive (nt The Fair Housing Act, 80% reegel jt), mille eesmärgiks oli elanikkonna eri gruppide õiglane esindatus töökohtades; õigluse mõõdikud arvestatakse välja spetsiaalsete valemite abil. Kvoodid (ehkki teiste nimetuste all) on kehtestatud mitte üksnes etniliste vähemuste, vaid ka naiste ja puuetega inimeste paremaks kaasamiseks.

Õilsad eesmärgid annavad aga pahatihti vildakaid tulemusi. Kuulsaks sai nt nn Ricci vs DeStefano juhtum, mis vältas kuus aastat. Nimelt ei saanud 2003. aastal ükski New Haveni tuletõrjuja ametikõrgendust, kuna kõik vastava eksami sooritanud ja ametikõrgendust väärinud kandidaadid olid valged. Tuletõrjujad esitasid kaebuse, kuid kohtunik Sonia Sotomayor lükkas selle tagasi. 2009. aastal nimetas President Barack Obama Sotomayori esimeseks ladinaameerika päritolu Ühendriikide ülemkohtu liikmeks ja samal aastal said lõpuks ka tuletõrjujad oma õiguse.

​Kvoote jälgitakse samuti akadeemilises maailmas. Nende täitmise näitamiseks tehakse aga kõikvõimalikke trikke. Kui selgus, et kuulsal filosoofil John Searle’il on üks esivanematest põlisameeriklane (cherokee), tekkis teaduskonnas elevus, et nii saavad nad etniliste vähemuste esindatust suurendada. Searle oli aga selle vastu ning mitte seepärast, et oleks kangesti tahtnud olla valge, vaid pidas vanakooli rassismivastasena naeruväärseks, et teda käsitletakse rassilistes kategooriates. 

​​Erinevalt Searle’ist oli demokraatide presidendikandidaat Elizabeth Warren põlisameeriklane vähemalt 1985. aastast kuni 2004. aastani. 1986. aastal määratles Warren ennast Texase osariigi advokatuuris põlisameeriklasena (American Indian). Warren väitis: „Põlisameeriklaseks olemine on osa minu loost arvatavasti minu sünnist saadik.“ 

Tema valimiskampaania ajal selgus aga, et ta põlisameeriklase identiteedi alused on kahtlased. DNA test näitas, et ehkki Warreni lähiminevikus on tema esivanemad vaid valged, oli siiski kuus kuni kümme generatsiooni tagasi keegi tema eellastest põlisameeriklane. Ilmselt sellest etnilisse vähemusse kuulumiseks piisab. Kui meenutada, et kurikuulsad Nürnbergi rassiseadused piirdusid kolme-nelja generatsiooniga, siis kuue kuni kümne generatsiooni pikkune geneetiline distants on tõepoolest kõva sõna. [Jah, ma tean, et Saksamaal oli tegu mitte positiivse, vaid negatiivse diskrimineerimisega, aga siiski on inimese „tühistamise“ lood (vt allpool) mõtlemapanevad.] Warren kinnitas (ja Harvardi ülikool toetas teda), et tänu positiivsele diskrimineerimisele pole ta kunagi saanud mingeid eeliseid. Siiski oli Harvard Law School rassilise proportsiooni parandamiseks lisanud Warreni etniliste vähemuste hulka (Warren väitis, et ta ei olnud sellest teadlik).

​Teise loo rääkis mulle 1996. aastal mu hea tuttav NYU professor M.J. Võrdleva kirjandusteaduse erialal oli nii NYUs kui teistes ülikoolides etniliste vähemuste defitsiit. St ehkki seal oli mitme erineva Euroopa ja Aasia rahva esindajaid, puudusid õppurite seas Aafrika ameeriklased, ladinaameeriklased ja põlisameeriklased. Ja siis äkki tuli teadaanne, et üks mustanahaline tahab astuda doktorantuuri, kuid ei ole veel otsustanud, millisesse ülikooli. Tekkis suur elevus, räägiti, et muidugi valib ta lõpuks Harvardi või Columbia, kuid tuleb siiski proovida teda meelitada, pakkudes erinevaid stipendiume ja veel midagi (enam ei mäleta). Otsustati, et keegi professoritest peab talle rongile vastu minema. Selleks valiti välja M.J., kellele aga see olukord ei meeldinud üldse. Kandidaat oli kindlasti tugev, kuid mitte tugevam kui teised, kellele ei pakutud stipendiume, rääkimata sellest, et professor oleks neile vastu läinud. See, mis tegi kandidaadi ihaldusväärseks, oli tema nahavärv. Suur oli aga M.J. üllatus, kui mustanahaline Nataša osutus täiesti valgeks. Selgus, et keegi ta esivanematest oli olnud must ja ta otsustas ennast identifitseerida Aafrika ameeriklasena.

Ihaldatud mustanahalisus

Saage tuttavaks: BLM aktivist ja endine pastor Shaun King. Praegu on USAs, aga ka Euroopas moes mälestussambaid lõhkuda, King aga esines radikaalse üleskutsega purustada kõik Kristuse skulptuurid ja monumendid, mis kujutavad teda valgena. Tegelikult olevat Jeesus olnud mustanahaline, ega muidu poleks ta perekond põgenenud Egiptusesse, st Aafrikasse. Noorena sai King Oprah’ stipendiumi, mida antakse vaid mustanahalistele. Ent pahatahtlikud oponendid uurisid välja, et tema mõlemad vanemad on täiesti valged ja järelikult sai ta stipendiumi pettuse teel. Seepeale vastas King, et paberite järgi on ta küll valge, aga ta ema olevat tunnistanud talle, et tema bioloogiline isa on hoopis üks mustanahaline, üks väga heledanahaline mustanahaline, kelle nime ta ei paljasta.

Või siis Nkechi Amare Diallo, kelle tegelik nimi on Rachel Dolezal. Mustanahaline Dialo sai tuntuks eri valdkondades, eriti aga ühiskonnategelasena, rassismi vastu võitlejana. Ta valiti tuntud inimõiguste ühenduses NAACP (National Association for the Advancement of Colored People) juhtivale kohale Spokane (Washington) linnas, samas pidas ta rida teisi ameteid, kuid pidi kõigest loobuma, kui selgus, et tema eellaste hulgas olid nii sakslasi, rootslasi kui ka tšehhe, aga ei ühtegi aafriklast ega latiinot. Veel selgus, et 2002. aastal esitas Rachel Dolezal kaebuse Harvardi ülikooli vastu, et teda diskrimineeritakse kui valget, kui naist ja kui rasedat. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. 2017. sai Dolezal kohtuliku karistuse kelmuse eest: seekord pettis ta mitte mustanahalisi, vaid vaeseid. 

Kuni ma seda postitust kirjutasin, juhtus veel mitu lugu. Ühe peategelane on Jessica Krug (aka Jess La Bombalera), kes on (praegu veel) George Washingtoni ülikooli dotsent (associate professor), ehkki tema vallandamismenetlust on juba alustatud. Jessica Krug on menukas autor, kelle huvide orbiidis olid Aafrika ja Aafrika Ameerika ajalugu ning kolonialismiuuringud. Krugi raamat Fugitive Modernities: Kisama and the Politics of Freedom on esitatud mitmetele auhindadele, tema akadeemiline karjäär oli tõusuteel. Aktivisti ja publitsistina võitles ta valgesuse vastu. Kuid mõned päevad tagasi tuli päevavalgele õudne paljastus: ta ei olegi afropuertoriikolane Bronxist, vaid juuditar Kansas Cityst ja ühtegi mustanahalist ega latiinot tema esivanemate seas pole. Tekkis suur skandaal, Krugi süüdistatakse laiaulatuslikus kelmuses, ta olevat oma ühiskondliku positsiooni ja auhinnad välja petnud, ta tuleb välja visata ülikoolist (praegu on ta ajutiselt kõrvaldatud) ning akadeemilisest ja ühiskondlikust elust. Veebikeskkond RaceBaitr on juba kõik Krugi publikatsioonid eemaldanud.

Ka Krug ise ei koonerda ennast süüdistades energiliste väljenditega. Krug tunnistas, et oma valedega on ta mustanahaliste liikumisele tekitanud korvamatu kahju: „Iga mu liigutus, iga suhe, milles ma olin, põhines mürgisel valede pinnasel“ ning: „Mind tuleb absoluutselt tühistada. [„I should absolutely be cancelled“ – Krug kasutab nn cancel culture’i slängi]. Ei. Ma ei kirjuta kunagi passiivses tegumoes, sest ma usun, et võimule tuleb nimi anda. Niisiis. Te peate absoluutselt mu tühistama ja mina tühistan absoluutselt iseenda.“

Vägisi meenuvad dramaatilised monoloogid antiiktragöödias või siis läbikukkunud vandenõulase Essexi krahvi Robert Devereux’ hukkamiseelne enesesajatus, kus ta teatas, et ta on „suurim, alatuim ja tänamatuim reetur, kes iganes on maa peal elanud“. Elizabeth I tühistas Essexi 25. veebruaril 1601 (Essexile langes osaks kahtlane au esindada viimast maharaiutud pead Londoni Toweris).

Nendest juhtumitest rääkides pole mul vähimatki kavatsust kellegi üle ironiseerida, halvustamisest rääkimata. Neis peitub mitte retooriline, vaid tõeline dramaatika. Inimene tahab loobuda sünnipärasest identiteedist ja olla keegi teine, maksab aga selle eest ränka hinda (Shaun King olevat isegi mustanahalisena peksa saanud). Kui rass on tõepoolest sotsiaalne konstrukt, siis miks peab inimene oma rassilist identiteeti tõestama ja näitama, et keegi tema esivanematest, kes muuseas elas täiesti teises sotsiaalses kontekstis, oli nt aafriklane või põlisameeriklane? 

Miks rassiküsimustes ükskõikne filosoof John Searle saab valida valge või põlisameerika rassi vahel? Ja miks ei tohi seda Halli Öökulli nime all tuntud kirjanik, kes lapsest saadik unistas indiaanlastest ja elas põlisameeriklaste seas aastaid, õppis nende keeli, oli abielus indiaanlannaga ning surigi nende seas? Alles pärast surma selgitati välja, et Archibald Stansfeld Belaney (Halli Öökulli õige nimi) oli puhas inglane, kes mõtles endale välja apatšist ema ja võltsis nii omale indiaanlase päritolu. See avastus mõjus katastroofiliselt tema raamatute läbimüügile; tõsi küll, viimastel aastakümnetel on tema populaarsus jälle tõusnud, tema traagilisesse saatusesse suhtutakse empaatiaga ning „indiaanlase“ valed on vähemalt osaliselt andeks antud.
​
​Veerand sajandit tagasi vaatasin USAs üht talk show’d, kus esinesid valge mees, kes väitis, et tunneb end mustanahalisena, ja mustanahaline nooruk, kes tundis end valgena. See viimane sai saates tormilise halvakspanu osaliseks: sa pead oma nahavärvi üle uhkust tundma. Juba siis tekis mul küsimus: miks leiab Ameerika ühiskonnas transsoolisus mõistvat suhtumist, nö transrassilisus aga mitte. (Ma lõin siis pro domo mea termini ’transrassilisus’ ega ole seda varem avalikus ruumis kasutanud, hiljuti sain aga teada, et sarnast fenomeni tähistatakse terminiga ’racial passing’; siiski on minu meelest transrassilisus korraga nii laiem kui ka täpsem termin.) On selge, et Shaun King, Rachel Dolezal, Jessica Krug ja paljud teised sarnase sündroomi all kannatajad ei ole õnnelikud inimesed ja neile peaks otsima mingi sotsiaalselt aktsepteeritud lahenduse.

Kuhu kadusid mulatid?

Kuid siin on üks oluline nüanss. Kuni Teise maailmasõjani (aga mitmes osariigis kuni 1950. aastateni) ei jagunenud USA elanikkond mustadeks ja valgeteks, vaid oli vähemalt kaks vahepealset gruppi: mulatid (üks vanematest valge, teine must) ja kvadroonid e kvarteroonid (valgete ja mulattide järglased, st üks vanavanematest oli must). Mulattide ja kvadroonide kadumine oli seotud ennekõike nn Jim Crow’ seadustega, mis küll erinesid osariigiti, kuid üldjuhul jaotasid kogu elanikkonna valgeteks ja värvilisteks. Seda märkimisväärsem on asjaolu, et samast mudelist lähtuvad praegu ka valgesuse vastu võitlejad. ​

Kui 19. sajandil tahtsid paljud mulatid, eriti aga kvadroonid ja oktoroonid (vastavalt – neljandik ja kaheksandik „musta verd“) olla valged ning sulid pakkusid mustanahalistele naha valgendamiseks mõeldud preparaate, siis praegu on tekkinud vastupidine tendents: soengude ja meigi abil esitavad valged end mustanahalistena. Rassist on saanud omastamise objekt. Selgus, et Jessica Krugi juhtum on vaid jäämäe tipp.

Järgmine küsimus on veel valusam. Kas Jessica Krugi, aga ka Rachel Dolezali teostel ja väljaütlemistel on mingi väärtus ainult niikaua, kuni neid esindasid mustanahalised isikud, või on neil ka mingi sisuline väärtus (saan aru, et juba selle küsimusega paljastan oma häbiväärse valgesuse, kuna apelleerin objektiivsetele tõdedele ja väärtustele)? Või on tõepoolest kõik teadmised ja tõed rassipõhised?​

Paar lõbusamat lugu, et asi ei läheks liiga süngeks. Ma teadsin, et Puškin figureerib kui kõige kuulsam aafriklasest poeet. Nüüd aga lugesin, et ta on "vene kirjanduse must isa" (the Black father of Russian literature). Ning lihtsalt kaks pilti: kvadroon Aleksandre Dumas vanem fotol ja Google'i avalehepildina: 

Rassistlik arhitektuur

Süsteemne rassism tähendab selle totaalsust. Rassismi esineb kõikides eluvaldkondades, ja seal, kus seda pole veel avastatud, ootab vastav paljastus alles ees. Peatume vaid kahel valdkonnal: arhitektuuril ja moel.

​Uue rassismivastase liikumise oluline komponent on keskkonnakriitika. Mustanahalised on aetud kehvematesse piirkondadesse ja juba linnade planeerimisel nähakse neile ette kehvemad arhitektuurilahendused. Sellele vaieldakse vastu ja tihti on nendel väidetel rassistlik varjund: et suur osa neid eluks kõlbmatuid linnaosi, kus mustanahalised elavad, olid varem täiesti elukõlblikud ning nimelt vähemused on nende väärtust oluliselt alandanud. Ma ei hakka siia lisama pilte sarjast ’enne ja praegu’, neid võib iga lugeja internetist ise kergesti leida. Ei hakka ka viitama, kuna suurel määral on tegu tõepoolest rassistlike keskkondadega.

Antirassistliku arhitektuuri diskursuses on paradoksaalselt kohal võitlus gentrifikatsiooni vastu. Võiks ju arvata, et kui lagastatud ja amortiseerunud eluasemefondi rajatakse moodsaid rajatisi, mis tõstavad oluliselt elukvaliteeti, peaks see seal elavatele rahvusvähemustele meele järgi olema. Gentrifikatsioon on selles diskursuses aga arhitektuurilise rassismi tüüpiline väljendus.

Tihti võib kohata väiteid, et arhitektuur peab oluliselt muutuma, keerama selja rassistlikule minevikule ja olema orienteeritud etnilistele vähemustele. Kuid mul ei õnnestunud kusagilt leida positiivset programmi: kuidas peab rassismivaba arhitektuur siis välja nägema? Sellepärast olin rõõmus, kui leidsin prestiižsest keskkonnast „The Architect’s Newspaper“ vastava manifesti: „Dekonstrueerime rekonstrueerimiseks: Arhitektuuri dekonstrueerimine. Antirassistlik manifest“ (Unmaking to Remake: Un-making ARCHITECTURE: An anti-racist architecture manifesto).​

Paraku ei leidnud ma manifestist mitte mingit positiivset programmi, ei mingit konstruktsiooni, ainult lõhkumist. Lõhkumist tuleb alustada vanglatest ja valitsushoonetest, edasi minna kõikide seinade lõhkumisega, kuna sein on kõikide kapitalistlike ja rassistlike omandite lahutamatu osa, muidugi tuleb hävitada ka mälestussambad (mälestussammastest peaks rääkima eraldi). Mida aga ei ole, on isegi kõige üldisemad visandid sellest, milline siis see õige arhitektuur peaks välja nägema. Niisiis, siin pole mitte mingit positiivset programmi, kogu manifest on läbi imbunud revolutsioonilise marksismi ideoloogiast ja metafoorikast, ainult et klassiviha asemel on siin rassiline viha. Meenub nii Kommunistliku Partei Manifest kui ka Internatsionaal, kusjuures mitte prantsuse originaalis, vaid vene tõlkes.

Kogu vägivallamaailma / me lõhume maatasa / Me ehitame oma uue maailma / kes oli mitte keegi, sellest saab kõik.

Vana maailma maatasa tegemisega saadi Venemaal päris hästi hakkama, uue maailma ehitamisel unustati aga ära vägivallatuse põhimõte. 

(jätkub)