Tekst on paratamatult pikk, püüdsin seda struktureerida, siin selle Sisukord:
​
Trivia
​1. Rahuarmastajad
2. Tsiviilohvrid
​3. Hamasi propaganda
Stereotüübid, müüdid ja valed
Pretsedenditu tsiviilohvrite arv
Balfouri deklaratsioon
​Pärast Balfouri deklaratsiooni
​​Okupatsioon ja okupeeritud alad
​Kes on põlisrahvas Palestiinas?
Palestiinlased
Nakba(h)
Genotsiid
​Koonduslaager
„Ega Hamas tühjale kohale ei tekkinud“​
"Hamas ei esinda islamit"
​​​"Miks palestiinlased ja juudid ei saa elada rahulikult samas riigis?"

​
​​

Trivia
1. Rahuarmastajad
K.a 7. oktoobril ründas Hamas Iisraeli. Vastuseks alustas Iisrael sõjalist operatsiooni selle terroriorganisatsiooni (see pole minu emotsionaalne hinnang, vaid EL-i ametlik Hamasi määratlus) vastu. Rahuarmastajad nõuavad vaherahu, aga mitte keegi neist ei nõua rahu. Küsimus: miks? Vastus: Hamasi põhiline eesmärk, mis on fikseeritud ühenduse hartas ja mida on selle liidrid korduvalt avalikult deklareerinud, on Iisraeli hävitamine, mitte rahu sellega. On iseloomulik, et rahuarmastajad ei nõua isegi moe pärast pantvangide vabastamist, kõik nõudmised on suunatud üksnes Iisraelile.
Rahu Hamasiga soovis Iisrael ja need pole vaid sõnad: 2005. aastal lõpetas Iisrael Gazas oma sõjalise ja administratiivse kohaloleku ning demonteeris sealsed juudiasundused, mille asunikud siiani kuulutavad, et riik on nad reetnud. Gaza sai juutidest vabaks, nüüd võiks alata rahulik elu. Seevastu Hamas ja teised Gazas asuvad terrorirühmitused hoopis intensiivistasid Iisraeli-vastaseid rünnakuid. Iisrael ründas vastu, rünnakutes said kannatada ka tsiviilelanikud ning teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel sõlmiti vaherahu. Neid vaherahusid sõlmiti päris mitmeid kordi ning nad kõik lõppesid ühtemoodi: järjekordse Hamasi rünnakuga. Selles mõttes pole midagi muutunud: ka praegune vaherahu on vajalik Hamasile selleks, et koguda jõudu uuteks rünnakuteks. „Rahuarmastajad“ on tahes või tahtmatult Hamasi ruupor.

2. Tsiviilohvrid
Gaza sektoris on hukkunute seas suur hulk tsiviilisikuid, sh lapsi, purustatud on paljud tsiviilobjektid, sh koolid ja haiglad. Küsimus: mis seda põhjustab ja kes selle eest vastutab? Vastus: Tsiviilohvrid on Hamasile kasulikud; eriti küüniline on laste kasutamine elava kilbina.
Elanikkonna kasutamine elava kilbina on sõjakuritegu. Tsiviilobjektid, mida kasutatakse sõjalistel eesmärkidel, kaotavad vastavalt rahvusvahelisele sõjapidamise õigusele oma staatuse ja on legaalsed sihtmärgid.
Müts maha vaprate meedikute eest, kes rasketes ja ohtlikes tingimustes teevad oma tööd ja päästavad inimelusid. Paraku on aga ka nemad tihti kaasatud Hamasi propagandasse. Kui mitu korda oleme kuulnud rahvusvaheliste meditsiinitöötajate kinnitusi, et nende haiglas mingeid Hamasi tunneleid ei ole; alati on aga selgunud, et need väited ei vasta tõele. FRANCE 24 avaldas lühiintervjuu Briti arstiga, kes töötas Al-Shifa haiglas. Kõik teadsid, et keldrikorrust ei kasutata meditsiinilistel eesmärkidel, aga keegi ei esitanud küsimusi – kardeti, inimesed on kaduma läinud ja haiglas valitses paranoia.   
Kaitseks õhulöökide vastu ehitas Hamas Gazas märkimisväärse tunnelite ja punkrite süsteemi, kuid need on vaid võitlejate jaoks, elanikkonnale varjendeid ei loodud ja oma punkritesse Hamas tavainimesi ei lase. Küsimus: miks? Tundub paradoksina, aga maa-alustes punkrites, kuhu oma inimesi ei lubata, hoitakse pantvange, kuid see on ka loogiline: pantvangid on väärt kaup, oma elanike kannatused on aga valuuta ja propaganda aines: mida suuremad kannatused, seda mõjuvam propaganda.

3. Hamasi propaganda on väga efektiivne, informatsioon on lööv ja kiire. Hamasi väiteid kordavad ka autoriteetsed väljaanded, kusjuures tihtipeale ei pruugi olla tegu Iisraeli suhtes vaenuliku meediaga. Hamasi produtseeritud sõnumid jõuavad esimestena ja neid on raske kontrollida. Tüüpiline näide on plahvatus Al-Ahli haigla juures 17. oktoobril. Hamas teatas kohe, et haiglat tabas Iisraeli pomm, mis tappis üle 500 inimese. Eraldi rõhutati, et Iisrael ei hoiatanud õhulöögist; hiljem aga nad muutsid oma seisukohta ning hakkasid tõestuseks, et tegu on ikkagi Iisraeli rünnakuga, väitma, et Iisrael teatas õhulöögist ette.
Hamasi informatsiooni tiražeerisid juhtivad telekanalid ja muu meedia. Läks mitu tundi, enne kui Iisraeli kaitsevägi, olles hoolikalt kontrollinud oma kaitsejõudude ja luure andmeid, teatas, et seda sektorit ei rünnatud üldse ja lähtudes oma luureandmetest väitis, et tegu oli hoopis Palestiina Islamidžihaadi raketiga. Järgmistel päevadel tegid oma luureandmetele tuginedes sarnased avaldused mitmed NATO riigipead.
Samuti sai selgeks, et rakett ei tabanud haiglat, vaid parkimisplatsi selle kõrval, ohvrite täpne arv pole teada, kuid arvatakse, et see on Hamasi esitatud arvudest kordades väiksem. Araabiakeelses meedias esitatakse praegugi Hamasi versiooni (seda teeb ka araabiakeelne Wikipedia, lisades siiski mitteusaldusväärsena Iisraeli väite, mille Islamidžihaad olevat ümber lükanud; USA, Prantsuse, UK luureandmetel põhinevaid seisukohti ei mainita). Videopildid turvakaameratest on ilmekad: personal ei rutanud inimestele appi, vaid pühendus lõhkekeha kildude koristamisele. Neid kilde pole siiamaani nähtud, nad haihtusid. See tähendab, et Hamasi informatsiooni puhul ei ole tegemist „sõjaudus“ tehtud veaga, vaid sihiliku desinformeerimisega.

Stereotüübid, müüdid ja valed
Pretsedenditu tsiviilohvrite arv
Iga inimelu on hindamatu ja korvamatu, väga valus on lugeda tsiviilohvritest, näha tapetuid ja haavatuid tsiviilelanikke, piinlevate laste nägemine on väljakannatamatu. Kõik see on endastmõistetav, kuid ei õigusta desinformeerimist. Rahuarmastajad aga kordavad tõsiasjatest hoolimata Hamasi retoorikat.
ÜRO peasekretär António Guterres nimetas tsiviilohvrite arvu pretsedendituks, millekski selliseks, mida polevat alates tema peasekretäriks saamisest 2017. aastal juhtunud. Ma ei tea, mis ja kuidas pälvib härra peasekretäri tähelepanu; võib-olla on tal see lihtsalt valikuline ja sündmused, mis ei leia laia kajastust sõnas ja eriti pildis, ei fikseeru talle. Millised pärast 2017. aasta juhtunud „pretsedendid“ on tal jäänud kahe silma vahele?
Hamasi andmeil on tsiviilohvrite arv Gazas üle 17 tuhande. Isegi kui see arv pole liialdatud (mis Hamasi allikate puhul on tavaline), on see eksitav, kuna tsiviilohvrite pähe esitatakse kõiki surmasaanuid, sh hukkunud Hamasi võitlejaid; kui lahinguväljadel kasutab Hamas tsiviilelanikke elava kilbina, siis ka surnute puhul peidetakse militante tsivilistide taha. Aga tapetud terroristide arv pole väike.
K. a novembriks on Ukrainas Ukraina allikate kohaselt üle 11 tuhande tsiviilohvri; kui aga arvestada kõiki surnuid (nii nagu seda teeb Hamasi andmetest lähtuv meedia) on ohvrite arv tublisti üle saja tuhande. Kümned tuhanded ukrainlased on vangistatud (sisuliselt on nad pantvangid) või teadmata kadunud; kümned tuhanded lapsed on röövitud ja viidud Venemaale. Minu arvates päris kõnekas „pretsedent“. Ei saa öelda, et Venemaa agressioon jätab ÜRO peasekretäri külmaks, kuid talle tekitab suuremat muret kui tsiviilelanike kannatused hoopis Ukraina viljavedu. Igal juhul tundub, et ukrainlaste elude pärast muretseb ta vähem kui gazalaste omade pärast.
Sõda Etioopia Tigray provintsis toimus aastail 2020-2022. Sõdivateks poolteks olid Tigray Rahva Vabastusrinde juhitud separatistid ja Etioopia regulaarväed, keda abistas Eritrea sõjavägi. Etioopia ametlikel andmeil surma sai 80 000–100 000 või enamgi inimest, neist valdav osa olid tsiviilisikud; lähtudes sõltumatutest allikatest hindas Belgia Genti ülikool ohvrite arvu vahemikku 162 000–600 000 inimest. Jällegi oli härra Guterres suurepäraselt teadlik nii sõjaohvrite hulgast kui sõjale järgnenud humanitaarkatastroofist. Kuid sõjaline operatsioon Gazas tekitas tal selles osas amneesia.
Sõda Süürias algas küll 2012. aastal, st enne António Guterresi ametisse astumist, kuid kestab siiamaani. ÜRO andmetel on surma saanuid üle 600 000 inimese, neist vähemalt pool on tsiviilisikud. Sõda tekitas suure põgenikelaine: üle 5 miljoni pages välismaale, kuni 7 miljonit on oma kodud kaotanud siseriiklikke põgenikke.
Sõda Lõuna Sudaanis toimus aastatel 2013-2022. ÜRO andmetel on selle tagajärjel 383 000 surnut, neist 190 000 tapetud, ülejäänud on humanitaarkatastroofi ohvrid (andmed pärinevad 2020. aastast, lõplik ohvrite arv on oluliselt suurem; ainuüksi möödunud aastal tapeti veel 600 inimest). Või siis sõda Darfuris (mõnikord pannakse see Lõuna-Sudaani sõjaga samasse patta, kuid need on erinevad sõjad, erinevate vaenupooltega ja erineva etnilis-poliitilise taustaga), mis algas veel enne Guterresi ametisse astumist, kuid lõppes ametlikult alles 2020. aastal (tegelikult jätkuvad relvastatud kokkupõrked seal praegugi). Ohvrite väidetav arv varieerub kõvasti: Sudaani valitsus räägib kümnest tuhandest, ÜRO hinnangu järgi oli ohvrite arv u 300 000, autoriteetse The Lanceti andmeil oli minimaalne ohvrite arv 178 258 ja maksimaalne 461 520 (sõltuvalt sellest, keda tuleb pidada otsesteks ja keda kaudseteks sõjaohvriteks). Umbes miljon põgenes Tšaadi.
Näiteid on veel, nagu kestev rohingjade genotsiid (üle 25 tuhande tapetu 2018. aastaks ja see arv kasvab). Eriti ohvriterohke sõda on nn kodusõda Jeemenis, millesse on kaasatud Saudi-Araabia ja Iraan. Surma on saanud ÜRO andmetel 377 000 inimest.
Ei taha kuidagi Gaza elanike kannatusi alahinnata, kuid ennekuulmatuteks ja pretsedendituks on neid raske pidada. Pretsedente on. Millest siis nii erinev suhtumine neisse? Ma arvan, et asi ei ole niivõrd juudivaenulikkuses või anti-sionismi maski taha peituvas antisemitismis, vaid meediakajastuses ja karjamentaliteedis: usutakse seda, mida pidevalt näidatakse. Kes mäletab laste laipu Darfuris või Aleppos? 85 000 last Jeemenis surid sõja käigus nälga, kas nende kannatused ei vääri samuti häälekat hukkamõistu? Aga neid asju ei taheta mäletada. Isegi kui kellelgi on need meeles, mäletab ta neid sündmusi ähmaselt: nad välgatasid korra või paar uudistes ja siis tulid uued teemad peale. Seevastu Gaza õudust näitavad juhtivad telekanalid ööpäevaringselt professionaalselt valmistatud piltide ja klippidega. See ei saa mitte mõjuda. Palestiinlaste kannatused on reaalsed, aga samas ka demonstratiivsed ja meedia korjab hea meelega üles ja tiražeerib efektset visuaali. Siin on suur erinevus juutidega, kes austavad hukkunute privaatsust ja sugulaste tundeid. 
Kahjuks võtab manipuleerimine jõhkramaidki vorme. Evelyn Kaldoja toob näiteid, kuidas vasakpoolsed arvamusliidrid takistavad Hamasi seksuaalkuritegusid kajastamist, kuna selline informatsioon võib rikkuda palestiinlaste kui vabadusvõitlejate kuvandi. 
Iisraeli kaitsejõududele heidetakse ette, et Gazas on tsiviilohvreid liiga palju. Mida tähendab „liiga palju“? Minu jaoks on iga tsiviilohver „liiga palju“, ent kui moraali aluseks on statistika, siis isegi kui täpsed andmed puuduvad, ei tohi nende käsitlemine muutuda manipulatiivseks. 

​Mida võib võrrelda operatsiooniga Gazas? Ühe näitena võib tuua Mosuli vabastamise ISILI käest 2017. aastal. Operatsiooni viis läbi Iraagi sõjavägi koos kurdide Peshmergaga ja rea NATO sõjaväeüksustega USA eesotsas. Nagu Hamas Gazas, nii takistas ka ISIL Mosulis elanikel linnast väljuda. Hukkunute arv varieerub 9 ja 40 tuhande vahel (viimane arv pärineb kurdide allikatest). Kokku aga hukkus u. 40 000 linnaelanikku, u 800 000 lahkus pagulusse. Suurem osa linnast muutus pommide ja suurtükitule tagajärjel elukõlbmatuteks rusudeks. See on suur tragöödia, hukkunute seas on tuhandeid süütuid naisi ja lapsi, kes elasid ISILi terrorivõimu all; näiteks hukkas ISIL ligi 800 Mosuli haritud naist, kuid see arv ei ole võrreldav hukkunutega Mosuli vabastamise käigus. Sellegipoolest ei tekkinud minu mälu järgi tekkinud Mosuli vabastamise ajal massilisi rahuarmastajate proteste ISILi kaitseks, ei nõutud vaherahu jne.  
Oluline erinevus Gazast seisneb selles, et Mosul oli Islamiriigi poolt vägivaldselt hõivatud, ja seal korraldati verine okupatsioonirežiim; Mosuli elanikkond (enamasti kurdid) ei hääletanud valimistel ISILi poolt ega pole ka kuidagi teisiti seda toetanud. Nii Mosuli kui Gaza elanikud olid sisuliselt pantvangid terroriorganisooni käes, aga Mosulis olid need terroristid igas mõttes võõrad, samas kui Gazas võitis Hamas valimised ja on endiselt palestiinlaste seas populaarne, AWRAD (Arab World for Research & Development) andmeil hindab 7. novembri seisuga Hamasi tegevust positiivselt 59.6% Gaza ja 87.7% Läänekalda elanikest; oluliselt populaarsemad on aga Hamasi sõjalisse tiiba kuuluvad al-Qassami brigaadid, nende tegevust kiidab heaks 79.1% Gaza ja 95.2% Läänekalda elanikest; lisada võib veel, et u 90% palestiinlasi soovib vaherahu, samas kui kolmveerand toetab 7. oktoobri Hamasi juhitud rünnakut Iisraelile.
Teise näitena võiks tuua lahingud Aleppo ümber 2012.-2016. aastatel, täpset tsiviilohvrite arvu pole Süüria autoritaarse režiimi tingimustes võimalik saada, arvestuslikult käib jutt üle kolmekümne tuhandest surmasaanust Sarnaselt Gazale ja Mosulile on linn totaalselt purustatud ja muutunud elukõlbmatuks. Kokku sai nn Süüria kodusõjas ÜRO andmeil surma üle 300 000 inimese, üle  kuue miljoni  on siseriiklikke põgenikke, sama palju otsis varjupaika välismaal.
Ma ei ole kompetentne väitma, et Iisraeli kaitsejõud teevad Gazas tsiviilohvrite minimeerimiseks piisavalt, aga ei saa öelda, et selliseid jõupingutusi ei tehta. Kui tegu oleks tõepoolest „valimatu pommitamisega“, oleks ohvrite arv mitte tuhandetes, vaid sadades tuhandetes. Peab silmas pidama ka selle sõja spetsiifikat: võrdlus Mosuli vabastamisega on korrektne vaid ohvrite arvu seisukohalt, aga seal käis võitlus vaid maa peal ja terroristid ei teeselnud rahulikke elanikke, et hiljem maa alt välja ilmudes tuli avada. 

Balfouri deklaratsioon
„Inglased okupeerisid palestiinlaste maad ja andsid need sionistidele“ – selline on minu hea tuttava (ja endise õpilase) Steven Vihalemi artikli alapealkiri, mis ilmus k.a 20 oktoobril, st vähem kui kaks nädalat pärast Hamasi korraldatud tapatalguid. Sõnastus on lööv, kuid sisaldab kaks ja pool väikest ebatäpsust: Inglased ei okupeerinud kõnealust maad ja nad ei andnud seda sionistidele. Vastupidi, britid takistasid juutide tulekut Palestiinasse ja juudi rahvusriigi loomist. Sionistide radikaalne tiib – Irgun ja eriti Lehi – nimetas britte kolonisaatoriteks ja pidas nendega partisanisõda, mida nad nimetasid vabadusvõitluseks, britid aga terroristlikeks aktsioonideks, Lehi aga nimetasid inglased Sterni bandeks (Stern Gang). Need olid alapealkirja vead, poolviga aga seisneb selles, et palestiinlasi polnud tol ajal (veel) olemas, see sotsiaalne konstruktsioon tekkis pool sajandit hiljem, kuid sellest allpool.   
Balfouri deklaratsiooni kohta kirjutab Steven Vihalem mh järgmist: „Briti välisminister Arthur Balfour palus sionistliku liikumise jutfiguuridel Lionel Walter Rothschildil ja H̠ayyim Weizmannil koostada deklaratsioon“. See on ülimalt kummaline arvamus: tuleb välja, et sionist Rotschild koostab Balfouri palvel deklaratsiooni, mille toimetab Balfourile, et Balfour saadaks selle kirjas Rotschildile tagasi. Krahv Balfouri ja parun Rotschildi arhiividest midagi sellist pole leitud. Ma ei tea, mis allikatest ammutab Vihalem selliseid väiteid, aga aimata võin. Siiski ei luba näiteks ingliskeelne Al Jazeera, mis samuti esitab Balfouri deklaratsiooni sionistliku vandenõu tulemusena, soliidse meediakanalina endale selliseid jaburusi.
Tegelikult kujutab Balfouri deklaratsioon endast head näidet Briti diplomaatilisest stiilist: juutidele teatakse, et Briti valitsus suhtub sümpaatiaga nende rahvusliku kodu loomisesse Palestiinas, samuti rahustatakse ka teisi Palestiina rahvaid ja usundeid, aga ilma mingisuguste omapoolsete kohustuste ja tagatisteta. Mingit omariiklust Balfouri deklaratsioon ei juutidele ega araablastele ei luba. Suurepärane napisõnaline tekst, mis annab ruumi väga erinevatele tõlgendustele. Sionistid oleksid kindlasti tahtnud midagi kindlamat.

​Pärast Balfouri deklaratsiooni
Igal juhul hakkasid juudid looma asundusi, lähtudes oma arusaamast Palestiinast, mis pidi jääma muistsete juutide kuningriikide piiridesse mõlemal pool Jordani jõe kallast. Sellised olid juutide asustatud territooriumid nende kuningriikide ajal ja juudid arvasid, et nendel aladel on neile antud õigus oma asulate rajamiseks (omariiklusest polnud veel juttu). See aga ei rahuldanud araablasi ja britte, kes olid lubanud Saudi dünastiale Hašimiididele mitu kuningriiki, sh Palestiinas.  
​

​Selline oli briti Palestiina mandaatala 1920. aasta alguses. Selle kõrval on muistse IIsraeli piirid. Kuid samal 1920. aastal jaotas Briti valitsus Palestiina kaheks ebavõrdseks osaks; piir jooksis piki Jordani jõge. Suurem osa (u 75% maa-alast) moodustas Transjordaania, väiksema osa – Palestiina. Siit võtab alguse suur terminoloogiline segadus: mis on Palestiina, kas kogu Briti Palestiina mandaadi ala või ainult väike osa sellest Jordani läänekaldal. Igal juhul teatasid briti võimud, et juutidel pole Jordani idakaldale asja. 1921. aastal loodi Suurbritannia protektoraadina Transjordaania emiraat. See oli araablaste riik (jordaanlasi ega palestiinlasi tollal veel polnud). Need, kes kurdavad selle üle, et juutide vähemus sai ÜRO otsusega enda kätte suurema osa (u 56%) Palestiinast, unustavad ära, et see „suurem osa“ on osa väga väikesest osast, palju suurema osa said araablased, kes said 75% Briti Palestiina mandaadist Jordani Idakaldal ja 44% maid Jordani läänekaldalt. 
​

 Pealegi unustavad ebaõigluse kuulutajad, et suur osa juutidele jagatud maad on kõrbed: Judea kõrb ja Negev. 

​​Okupatsioon ja okupeeritud alad
Iisraeli kriitikud räägivad pidevalt Iisraeli okupatsioonist ja okupeeritud aladest. Seda teeb ka ajakirjandus ja mitte tingimata antisemiitlik ja Iisraeli eksistentsi vastane meedia. Siiski ei süveneta tavaliselt asja sisusse, ja see võib viia ekslike järeldusteni. Okupatsiooni puhul on tegemist kolme muutujaga: kes okupeeris, mida okupeeris ja kellelt okupeeris?
​ Esimese kahe küsimusega probleeme pole: Iisrael on see, kes okupeeris, okupeeritud alad on need, mille Iisrael hõivas 1948. ja 1967. sõdade käigus. Kolmas küsimus tekitab aga segadust. Standardne vastus on umbes selline: okupeeriti palestiinlaste maid, neid, kus pidi moodustuma palestiinlaste riik. Siin on tegemist omamoodi optilise illusiooniga, mis rajaneb mõistete ja daatumite segadusele. Ei saa okupeerida olematu riigi territooriumi, eriti aga siis, kui jutt käib olematu rahva olematust riigist.

Palestiinlasi polnud tol ajal veel olemas, aga isegi nad oleksid siis olemas olnud, ei saaks nende maade hõivamist nimetada okupatsiooniks: okupeerida saab ainult teise riigi territooriumi. [Nii nagu Venemaa 18.-19. sajandil vallutas Siberi või USA vallutas Põhja-Ameerika suuri territooriume. Mõlemal juhul ei räägi okupatsioonist isegi need, kes mõlema riigi tegevusse väga kriitiliselt suhtuvad.] Peab selgelt aru saama, et palestiina rahvast veel 1917. ega 1948. ja isegi 1967. aastal olemas ei olnud. See sotsiaalne konstruktsioon tekkis hiljem, ja mitte Palestiina aladel.
Kõnealused okupeeritud territooriumid kuulusid erinevatele riikidele: Egiptusele, Jordaaniale ja Süüriale. Süüriale aastast 1946 kuulunud Golani kõrgendikud okupeeris Iisrael 1967. aasta sõja käigus ja annekteeris need julgeolekukaalutlustele viidates 1981. aastal. Läänekalda alad okupeeris Iisrael Jordaanialt, mille Jordaania samuti vägivaldselt oli hõivanud ja mida ajutise kokkuleppe alusel hallanud 1949. aastast. Gaza oli Egiptuse kontrolli all. Ka pärast 1967. aasta sõda ei tekkinud palestiina rahvas kohe.
Mis puutub okupeeritud Gaza ja Läänekalda territooriumidesse, siis pakkus Iisrael neid Egiptusele ja Jordaaniale juhul, kui need riigid sõlmivad Iisraeliga rahu; veidi hiljem tekkis vormel: territooriumid rahu vastu. Egiptus ja Jordaania loobusid pakkumisest, üheks põhjuseks toodi väide, et nendel aladel luuakse palestiina araablaste riik. See oli kaval käik. Kui Egiptus ja Jordaania oleksid tõesti huvitatud Palestiina riigi loomisest, võiksid nad nendel aladel selle riigi ka luua; nemad aga veeretasid selle kohustuse Iisraelile.  
Okupeeritud alad (v.a Golani kõrgendikud) ei ole Iisraeli poolt annekteeritud ja rahvusvaheline õigus ei pea neid Iisraeli territooriumiks. Praegu kuuluvad need de jure eksisteerivale piiratud tunnustusega Palestiina riigile. Aga veel 1983. aastal palestiinlaste suure toetaja NSVL poolt välja antud maailmaatlases on palestiinlaste maad Läänekaldal märgitud Jordaania värvidega. Kui väidetakse, et 1947. ja 1967. aastatel okupeeris  Iisrael 2013. aastal väljakuulutatud Palestiina riigi alad, siis minu meelest on tegemist väga omapärase mõttekäiguga. 

​Kes on põlisrahvas Palestiinas?
Aus vastus oleks, et me ei tea seda. Termin ’põlisrahvas’ on tihti eksitav, eriti problemaatiline on see Ida-Vahemere kontekstis; igal juhul isegi kui saaksime selle rahva siduda mingisuguste tekstide või artefaktidega, võime üsna kindlalt väita, et see rahvas enam ei eksisteeri.
Kui me räägime konkreetselt Palestiina aladest, siis küsimus on selles, kes elas siin enne, kui teine tuli. Minu meelest pole sellel küsimusel suurt tähtsust: nii juudid kui araablased said selle maa endale ühtemoodi: nad vallutasid selle, ainult et juudid tegid seda paar tuhat aastat varem. Kust me seda teame? Iisraeli-vastased, kes eitavad juutide õigust omariiklusele Palestiinas, esitavad sageli sellise mõttekäigu: „Mingite muinasjuttude alusel, mis sisalduvad muistsetes raamatutes, otsustasid juudid, et neis on õigus araablaste maadele.“
Selles väites on esitatud kaks teesi ja käsitlegem neid eraldi. Esiteks, et väidetav juutide õigus rajaneb vaid Toorale jt juutide muistsetele tekstidele. Ehkki teatud rolli mängib ka Pühakiri, ei ole tekstid sugugi ainus või peamine argument. Piibel ei ole ajalooline allikas, seal on mitu seisukohta ja lugu, mida teadus ei toeta. Kuid on ka palju sellist, mis leiab kinnitust teistes allikates ja arheoloogilistes andmetes. Mitte ükski asjaolu ei viita sellele, et Piibli ajal oleks sellel alal, mida roomlased hiljem nimetasid Palestiinaks, kas või väikseid araablaste asulaid. Araablased olid Piiblis juutide sugulasrahvas: mõlema esiisa oli Aabraham (islami traditsioonis Ibrahim), kuid juudid põlvnevad tema abielust Saaraga, araablased aga vahekorrast Hagariga, kes oli Aabrahami ja Saara orjatar. Sellest vahekorrast sündis Ismael (Išmael), kes koos emaga saadeti kõrbesse. Islami traditsioonis on Išmaelil tähtis osa, ta on prohvet, kes koos oma isa Ibrahimiga püstitas Kaaba, islami tähtsaima pühamu. Araablasi on veel mõned korrad Piiblis mainitud kui kõrbes elavaid nomaade, kellega juutidel on kokkupõrked (nt 1Mak 12,31 ja 2Mak 2, 12, 10-11); seevastu Flavius Josephus nimetab „Juudi muinsustes” (2.3.3) araablasi rändkaupmeesteks. Igal juhul tulevases Palestiinas nad ei elanud. Viimase paarisaja aasta jooksul on leitud tuhandeid muistseid tekste nii heebrea, aramea kui ka kreeka keeles ning kõik nad osutavad juutide pidevale kohalolule Pühal maal. Araablastest neis juttu pole, vastavaid tekste araabia keeles samuti pole leitud.
Lisaks pühakirjale, teistele tekstidele ja arheoloogilistele andmetele on väga oluliseks allikaks toponüümika. Palestiinas on pea iga paigaga seotud mitte üks, vaid terve kobar juutide (ja ka kristlaste) rahvamällu talletatud lugusid.
Esimeses Piibli arheoloogiks ning topograafiks peetakse Estori Ha-Parhi, tuntud ka Isaac ben Mosese nime all (1280–1355?). Ta kirjeldas asulaid Iisraeli ja Juudamaa kunagisel territooriumil ja suutis identifitseerida ligi 180 muistset paika. Ta tegi neist nimekirja ning näitas, et asulate araabiakeelsed nimetused olid vaid kergelt modifitseeritud toponüümid, mis esinesid Piiblis ja Talmudis ning enamus tema interpretatsioone osutusid õigeks.
Adriaan Reland (1676-1718) oli väljapaistev hollandi orientalist, kartograaf ja religiooniuurija. Ta oskas nii heebrea kui araabia ja veel mitu idamaa keelt. Tema kaheköitelist monograafiat De religione Mohammedica (1705) peetakse esimeseks islami teaduslikuks käsitluseks Euroopas. Reland pidas islami ratsionaalseks religiooniks ja paljastas eelarvamusi, mis kristlastel olid islami suhtes jäänud. Relandi teine raamat Palaestina ex monumentis veteribus illustrata (1714) oli pühendatud Palestiinale, selle mälestistele, demograafiale, aga ka toponüümikale. Ta analüüsis ligi kaht ja pool tuhandet Piiblis mainitud asulat ja linna ning võrdles neid nendega, mis olid 18. sajandi alguses, ning selgus, et kõik toponüümid olid kas originaalsed heebreakeelsed või arabiseeritud juudi nimetused. Ühegi asula nimetuse taga ei suutnud ta leida araabia traditsiooni. Nt praegune Ramallah (Rām Allāh) oli 1696. aastal  Bet’allah, mis oli arabiseeritud  heebrea Beit El (jumala kodu).
Nakba ideoloogid armastavad korrata, et Iisraeli võimud on muutunud heebreapäraseks mitu palestiinlaste araabiakeelset toponüümi. Päris alusetu see väide ei ole, aga unustatakse ära, et ühegi selle juhtumi puhul ei ole tegu uue sõnaloominguga, vaid jutt käib ajalooliste nimetuste taastamisest.
Relandi raamatust tuleb välja veel üks oluline asi. 18. sajandi alguses oli Palestiina peaaegu tühermaa, territoorium oli laastatud. Ka suuremates keskustes, nagu Jeruusalemm, Akkos või Gaza oli elanikkond vähearvuline, kusjuures juudid olid enamuses, kristlased vähemuses. Ta märkis ära ka väikese arvu moslemi nomaade, kes tulid hooajaliste võõrtöölistena. Vaid Nabluses ja selle ümbruses moodustasid moslemid enamuse. [Reland jaotab elanikkonna mitte rahvuse, vaid religiooni järgi; tolle aja Palestiina kristlased võisid kuuluda erinevate rahvusrühmadesse]. Naatsaretis moodustasid enamuse kristlased, neid oli u 700. Suuremas linnas – Jeruusalemmas oli vaid 5000 elanikku, juudid olid enamuses, kristlased vähemuses. Mitmes asulas olid juudid valdavas enamuses, kuid ta ei suutud leida ühtegi küla, mille nimi oleks araabia algupäraga.
Seega arvamus, et pärast templi purustamist 70. aastal pagesid kõik juudid Palestiinast, ei pea paika. Suurem või väiksem juudi elanikkond oli nendel aladel alati olemas. Bar-Kohba ülestõusu ajal 132.-136. oli juute veel nii palju, et nad suutsid edukalt vastu seista roomlastele. Pärast ülestõusu allasurumist otsustas Hadrianus juudid Jeruusalemmast välja saata ja nimetas nende ajaloolise mälu kustutamiseks juutide alad Palestiina-Süüria provintsiks. Nii tekiski toponüüm Palestiina. Kuid ka pärast seda tõusid juudid korduvalt üles nii Rooma kui hiljem Bütsantsi võimu vastu, nt ülestõus Herakleiose vastu 7. sajandil kestis üle kahekümne aasta (608.−629. aastad). Juutide kohalolek Pühal maal ei katkenud pärast omariikluse kaotamist, juudid elasid Palestiinas araablaste vallutamise ajal, ristirüütlite ajal ja hiljem Ottomani impeeriumi ajal. Need olid n.ö nähtamatud juudid, nad olid surutud ühiskonna perifeeriasse, juutluse ärkamisaeg 19. sajandil neid ei puudutanud ja Euroopa juutidel puudus nende olemasolust teadmine. Kui Briti diplomaat Sir Moses Montefiore külastas oma Ottomani missiooni käigus Jeruusalemma, oli ta imestunud seal hulka suures kitsikus virelevaid juute kohates.    
Juutidel Palestiinas olid paremad ja halvemad ajad. Neid tapeti, saadeti välja ja neil keelati Jeruusalemmas elada, ent kui asjaolud muutusid soodsamaks, tuli mingi hulk alati tagasi. Miks? Iisraeli vaenlased väidavad, et Palestiina polnud juutidele tähtis, sama hästi oleksid nad võinud luua „juudi rahvusliku kodu“ Aafrikas või Siberis. Ristitud juut saksa luuletaja Heinrich Heine oli juutluse ja eriti juutide väikekodanlike kommete karm kriitik, kuid Jeruusalemm oli temagi jaoks mitte lihtsalt üks geograafiline või ajalooline mõiste: „Las mu keel kleepub suulae külge ja kuivab ära mu parem käsi, kui ma unustan sind, Jeruusalemm“. Religioossed juudid eri maailma paikades lõpetasid oma tähtsama peo Yom Kippuri lausega: „Järgmisel aastal Jeruusalemmas!“
Ka araablaste jaoks on Jeruusalemm ja Palestiina üldse mitte lihtsalt üks linn ühel maatükil. Araablaste pretensioonid sellele maale rajanevad kolmele põhiargumendile, millest kaks on omavahel seotud. Esimene on sõjalis-poliitiline. Selle doktriini seisukohalt võib islami maa-ala ainult laieneda, kui mingi ala on kaotatud, on see vaid ajutine tagasilöök. Mõistagi, vastutustundlikud islami poliitikud ja riigijuhid seda doktriini ei deklareeri, kuid selle eest teevad seda mitmesugused ekstremistid, nagu Osama bin Laden, Islamiriigi juhid ja ideoloogid. Nii lubas bin Laden tagasi vallutada mitte üksnes Palestiina, vaid ka Balkani alad ning samuti maa, mida ta nimetas Al-Andalusiks, kusjuures ta mõtles selle all mitte praegust Andaluusiat, vaid peaaegu kogu Ibeeria poolsaare territooriumi.
Kuid loomulikult on Jeruusalemm kõrgeim prioriteet. Jeruusalemmas paikneb islamimaailma tähtsusest kolmas Pühamu – Al-Aksa  mošee ning enamuse tõlgendajate meelest viitab sellele ka üks koht Koraanis. Siin on see koht Haljand Udami vahendusel (Koraani ei tohi tõlkida, võib üksnes edasi anda selle sisu).
Siin on see koht:
Koraan 17. suura „Ööteekond“, 1. āyah
Kiidetud olgu see, kes viis öösel oma sulase, et näidata talle meie tunnustähti, Pühast Palvepaigast Kaugeimasse Palvepaika, mille ümbrust me olime õnnistanud. (Koraani tähendused Haljand Udami tõlkes)
Selles ayahis ei sisaldu ühtegi pärisnime, nende asemel on kolm deskriptsiooni (kirjeldust) ja üks üks deiktiline konstruktsioon: „see, kes viis“. Viimase tõlgendus võib selles kontekstis olla vaid üks: nii on siin osutatud Jumalale. Samuti on ilmne, et Püha Palvepaiga all on mõeldud püha mošeed Mekas (Masjid al-Haram); „Kaugeima Palvepaiga“ all peetakse vastavalt Koraani tõlgendajatele silmas Al-Aksa mošeed. Siin aga tekib küsimus: kas jutt käib usutõest või on tegemist ka ajaloolise faktiga. Koraani tõlgendajad väidavad, et tegu on mõlemaga: nii usutõega kui ajaloofaktiga. Ärgem laskugem üksikasjadesse: kogu lend Buraki seljas meenutab ühelt poolt araabia muinasjutte, teiselt poolt aga prohvetlikke visioone Piiblis. Fantastiliste detailide taga võivad peituda ajaloolised sündmused. Nt Prohvet Taanieli raamat sisaldab mitu fantastilist asjaolu, samas aga on see üsna täpselt interpreteeritav Paabeli vangipõlve kontekstis, isegi dateeringud on enam-vähem täpsed.
Kui tegemist on ajaloolise faktiga, peab see seostuma teatud ajaraamidega. Vastavalt islami tõlgendajatele juhtus see Meka perioodi lõpus, tihti osutatakse ajavahemikule 619.-621. aastat.
Prohvet Muhammad jäi sügavasse mõttesse Kaaba juures ja siis ilmutas talle peaingel Jibrīl (Gabriel), kes viis teda Buraki seljas „Kaugeima palvepaika“ ja seal seitsmendale taevale.
Islami traditsioon seostab Kaugeima palvepaiga Al-Aksa mošeega, paraku 621. aastal mingit mošeed seal olla ei saanud: araablased vallutasid Jeruusalemma alles 637. aastal ja Al-Aksa pühamu ehitati 685.-705. aastatel; tõsi küll arvatakse, et väike pühamu oli rajatud juba 640ndatel aastatel; kuid igal juhul ei saanud araablaste pühamut 621. aastal seal olla.
Kui  käsitleda tsiteeritud āyahi kontekstis -- Jabril viib Muhammadi Jeruusalemma, kust see tõuseb seitsmendasse taevasse ning tee peal kohtub Piibli prohvetitega, siis ei saa kahtlust olla, et Kaugeim palvepaik ei saa olla Al-Aksa, vaid üksnes Jeruusalemma tempel. Sellele viitavad kaudselt ka islami teoloogid. Prohvet Ibrahim, kes eelnevalt koos Išmaeliga püstitas Kaaba, läks hiljem Jeruusalemma, kus püstitas pühamu, mida nimetati Allahi majaks ehk Beteyeliks. Araabia keeles ei tähenda Beteyel midagi, küll aga heebrea keeles tähendab see Jumala maja.
Hoolimata nendest vastuoludest on Al-Aksa mošee üks olulisemaid argumente Jeruusalemma ja kogu Palestiina territooriumi kuulumisele araablastele. Loomulikult, sajandeid kestnud araablaste valitsemine ei saanud mitte jätta materiaalseid mälestisi; arvukaid mošeid jt. Kuid esiteks pärinevad nad kõik mitte varem kui 7. sajandist ning teiseks seda ei saa võrrelda juutide integreeritusega selle maaga. Erinevalt juutidest ei olnud araablaste enesemääratlus (vähemalt kuni 20. sajandi teise poole) seotud Palestiinaga.

Palestiinlased
Kui 1948. aastal loodi Iisraeli riik, siis palestiinlasi veel polnud, ammugi polnud neid Balfouri deklaratsiooni avalikustamise ajal 1917. aastal. Palestiinlasi polnud veel isegi 1967. aasta nn kuuepäeva sõja ajal, ehkki projekti lätted ulatuvad 1964. aastasse. Siiamaani on poliitika- ja ühiskonnategelasi, kes ei tunnista palestiinlasi eraldi rahvusena. Näiteks üks tuntud USA poliitik ja muide ajalooprofessor Newt Gingrich eitab palestiinlaste olemasolu. Gingrichi sõnu ei tasu liiga tõsiselt võtta, mäletame, kuidas umbes samal ajal toetas ta Trumpi skeptitsismi NATO suhtes ja nimetas Eestit Peterburi ääremaaks. Viimane Iisraeli liider, kes keeldus pidamast palestiinlasi eraldi rahvaks, oli Golda Meir. Palestiinlased on rahvus, aga sellel on olulised eripärad.
​Rahvusel on teatud tunnused, aga nende loetelu varieerub: mõne rahva puhul on oma identiteedi aluseks keel, teistel etniline päritolu, kolmandatel usk ja kultuuripärand, neljandatel omariiklus jt, kuid alati on otsustavaks faktoriks enesemääratlus rahvana, st sotsiaalne konstruktsioon. Palestiinlaste puhul ei saa rääkida nende etnilisest omapärast ega palestiina keelest, usust, etnosest jne. (Müüt nende põlvnemisest iidsetest vilistidest ei vääri tähelepanu ja muide ei ole palestiinlastele kasulik: vilistid oli eksonüüm, mis tähendas võõraid või tulnukaid; ka Piiblis on vilistid merest tulnud rahvas. Milline oli selle kadunud rahva endonüüm, pole teada). Kui palestiina rahva kontseptsioon tekkis, oli see puhas sotsiaalne konstruktsioon, praegusel ajal võime juba näha ka neil oma kultuuritraditsiooni teket. 
Rumeenia salateenistuse asejuht kindralleitnant Ion Mihhai Pacepa avaldas pärast põgenemist USAsse dokumentaalsed memuaarid, kus ta paljastas, et Yassir Arafati juhitud Palestiina Vabadusorganisatsioon oli NLKP Aasia ja Aafrika büroo projekt, mille kuraatoriteks määrati Ida-Euroopa kommunistlike riikide salateenistused (Moskva ei soovinud esialgu ilmseid seoseid rahvusvahelise terrorismiga). Pacepa väidab, et mõiste ’palestiinlased’ on KGB looming, mis kingiti Arafatile koos raha ja militaarvarustusega. Enda sõnul Pacepa kureeris isiklikult Arafati, varustades teda raha ja relvadega. Siin on katkend tema artiklist „KGB mees“, mis on pühendatud Yassir Arafatile: 

„Rumeenias, kus ma olin välisluureülem, vastutasin ma selle eest, et Arafat saaks iga kuu sularahas 200 000 "pestud" dollarit; see kestis läbi 1970. aastate. Samuti saatsin kord nädalas Beirutisse kaks transpordilennukit sõjavarustusega. Sama tegid ka teised Nõukogude ploki riigid. Terrorism oli Arafati jaoks äärmiselt tulus. Ajakirja Forbes andmetel on ta täna oma enam kui 300 miljoni dollari suuruse varandusega Šveitsi pangakontodel maailma rikkaimate „kuningate, kuningannade ja despootide“ edetabelis kuuendal kohal.“ (Ion Mihai Pacepa. The KGB's Man. The Wall Street Journal, 22.09.2003)
​
Pacepa sõnu ei maksa võtta puhta kullana, vahel kaldub ta konspiroloogiasse (näiteks seoses Kennedy mõrvaga), aga tema väiteid Arafati kohta leiavad kinnitust ka teistest allikatest.
Noorpõlves polnud minul loomulikult ligipääsu salastatud dokumentidele, kuid tundes huvi välispoliitika vastu, lugesin lisaks „vaenulike häälte“ kuulamisele hoolikalt ka nõukogude lehti ja vaatasin välispoliitilisi telesaateid. Lähisida konflikt tuli nõukogude meediasse seoses „Iisraeli agressiooniga“ 1967. aasta kuuepäevase sõja ajal. Agressori ohvriks olid siis rahumeelsed araablased (vrd Jossif Brodski paroodiat: Над арабской мирной хатой / Гордо реет жид пархатый [araablase rahumeelse onni kohal uhkelt hõljub räpane juut]). Palestiina araablastest (палестинские арабы) hakati rääkima minu mälu järgi u 1968. aastal, selle sõnastuse asendas peagi vormel ’Palestiina araabia rahvas’ (juba rahvas: арабский народ Палестины) ja alles pärast 1973. aasta sõda tekkisid ka nõukogude meediasse palestiinlased. Muidugi, inimälu on halb ajalooline allikas, aga sellisena mäletan ma Palestiina rahva ilmumist nõukogude meediasse.
Esimest korda defineeriti palestiinlased Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) 1968. aastal vastu võetud hartas, mis täpsustas oluliselt esialgset varianti (1964). Tähtsamad artiklid on 2 ja 5, mis deklareerivad, et Palestiina rahvas on iseseisev rahvas, ja määratlevad, kes kuulub selle rahva hulka.
Artikkel 2: Palestiina rahval on iseseisev identiteet. Nad on ainuvõim, kes otsustab oma saatuse üle, ja neil on täielik suveräänsus kogu oma maal.
Artikkel 5: Palestiinlane on araablane, kes resideerus Palestiinas enne 1947. aastat, olenemata sellest, kas ta jäi sinna või saadeti sealt välja. Igaüks, kes on sündinud Palestiina isalt pärast seda kuupäeva, kas Palestiinas või väljaspool seda, on palestiinlane.
Paralleelselt Palestiina rahva konstrueerimisega tegeles nõukogude propaganda palestiinlaste võitluse põlistamisega. Fataḩ loodi 1964. aastal sõjalis-poliitilise organisatsioonina. Pärast 1967. aasta sõda püüti tema asutamisaastat nihutada varasemasse aega, mäletan nõukogude lehes loetud artiklit sellest, kuidas Yassir Arafat veel 1956. aastal arutas Kuveidis sealsete pagulastega võitlust imperialismi ja sionismi vastu, kuid mingi organisatsiooni ta seal luua ei saanud – Kuveidis on välismaalastele poliitiline tegevus keelatud.
Nakba(h)
​Kui Süüria ajaloolane Constantin Zureiq pakkus 1948. aastal oma raamatus välja Nakba mõiste, ei pööratud tollal sellele suurt tähelepanu, kuid ajapikku hakkas see mängima märkimisväärset rolli palestiinlaste ja Lääne vasakintellektuaalide maailmavaates. Nakba tähistab katastroofi, mille käigus üle 700 000 palestiina araablase oli sunnitud jätma oma kodud. Hiljem aga sai nakba lisatähenduse, sellest sai holokausti tasalülitamise instrument: juutidel on oma katastroof, meil jälle oma ja mitte väiksem. Iisraeli „uued ajaloolased“, kes  ei häbene korrata juudiriigivastaseid väiteid kasutavad meeleldi nakba mõistet.
Siiski rääkides nakbast holokausti kontekstis tuleb juhtida tähelepanu mõnele asjaolule. Esiteks, 1948. aasta sõda alustasid mitte juudid, vaid araablased. Teiseks, need olid araabia liidrid, kes ergutasid palestiina araablasi pagema oma kodudesf. Kolmandaks, juudid ei alustanud siis araablaste genotsiidi ega ei sulgenud neid koonduslaagritesse. Araablased ise sulgusid põgenike laagritesse ning palestiinlased ei taha siiamaani sealt väljuda, et integreeruda araabia ühiskondadesse.   

Palestiina rahvas ei rajane üksnes keelelisele, religioossele alusele: sellel on tugev poliitiline komponent. Vastavalt marksistlikule õpetusele rahvad jagunevad revolutsioonilisteks ja reaktsioonilisteks. Palestiina rahva lõid Moskva kuraatorid revolutsioonilise jõuna, mis pidi kukutama reaktsioonilised Lähis-Ida režiimid. Tekkis kõlav loosung, mis on praegugi populaarne kolmandas maailmas: antiimperialism, antisionism, antirassism.

Genotsiid
Hamasi toetajad rõhutavad tihti, et Hamasi rünnak oli vastuseks 75 aastat kehtinud palestiinlaste genotsiidile, mis võttis eriti ränga kuju Gazas. Genotsiidil on vastavalt Genfi konventsioonile mitu tunnust ning neist ühtegi Gazas ei esine. Alati on genotsiidi tagajärjel demograafilised kaod. Mõned näited.
Ülemaailmse juudi kongressi (World Jewish Congress) andmeil oli 1939. aastal maailmas u 16,6 miljonit juuti, neist enamus (u 9,4 miljoni e 57%) elas Euroopas; 1945. aastal oli maailmas juute u 11 miljoni, neist Euroopas oli 3,8 miljonit: suurem osa Euroopa juute tapeti, väiksem osa rändas teistesse maailmajagudesse. Sarnased arvud toob ka Adam Tylor (The Wasington Post, 2.06.2015), lisades, et ka 2015. aastal ei ulatu juutide arv maailmas (14 212 800) ikka veel 1939. aasta tasemeni.
1911. aastal oli maailmas u 3 508 950 armeenlast, neist u pooled (48,7%) elasid Ottomani impeeriumis; 1915-1916. aastate genotsiidi käigus tapeti Türgis 800 000 kuni 1 200 000 inimest (armeenlaste andmetel tapetuid oli vähemalt poolteist miljonit), lisaks islamiseeriti suur hulk lapsi ja naisi sunniviisiliselt ja nad kaotasid armeenia identiteedi (täpne arv pole teada, aga jutt käib kümnetest tuhandetest). 1922. aastal oli maailmas u 3 004 000 armeenlast.
Genotsiid ei pruugi seisneda vaid tapmistes. Praegugi kestev uiguuride genotsiid Hiina Rahvavabariigis väljendub mh sundsteriliseerimistes ja samuti sunniviisilistes abortides. Hiinast on raske usaldusväärseid andmeid saada, kuid arvestuslikult on uiguuride arv Hiinas vähenenud u 24% võrra. Igal juhul on genotsiid alati demograafias oma jälje jätnud.
Sellel taustal tuleb vaadata Palestiina araablaste demograafiat, selle dünaamikat. Statistika näitab, et pärast Iisraeli moodustamist (st pärast seda, kui algas väidetav 75-aastane genotsiid) on Läänekalda ja eriti Gaza elanikkond jõuliselt kasvanud: palestiinlaste andmetel elas 1946. aastal Gazas 37 820 elanikku, 2021. aastal aga oli neid juba 2 106 745 – kasv enam kui 50-kordne.
Tahan kohe vastata võimalikule vastuväitele, et see kasv võib olla tingitud põgenike arvelt. See ei ole nii. Pärast 1948.-1949. a sõda oli Gaza sektorisse pagenud u 60 000 Palestiina araablast; need said ÜRO põgenikustaatuse. 1967. aasta sõja käigus pages u 300 000 Gaza elanikku ennekõike Egiptusesse, kuid hiljem pöördus neist suurem osa tagasi Gazasse. Igal juhul ei käi jutt miljonitest. Kust siis tuleb kaks miljonit? Vastus on ilmne: kõrgest iibest. Need on ametlikud andmed Gaza rahvaarvu dünaamikast aastatel 2012-2021:
Aasta    Rahvaarv           
2012      1 644 293              
2013      1 701 437          
2014      1 760 037          
2015      1 819 982          
2016      1 881 135          
2017      1 943 398          
2021      2 106 745          
Hilisemad andmed on mitteametlikud, Wikipedia pakub Hamasi andmetele viidates 2022. aastal rahvaarvuks 2 375 259;  Steven Vihalem räägib 2,4 miljonist – ju tal on omad allikad. Igal juhul pole see rahvastiku juurdekasv üldse paha, eriti toimiva genotsiidi tingimustes.

Koonduslaager
See, et Gaza kujutab endast koonduslaagrit või vabaõhuvanglat, on järjekordne vale või ütleme leebemalt: müüt. Kasutan siinkohal jälle Steven Vihalemi sõnastust:  
„2,4 miljonit palestiinlast on nupukestena lükatud 365 km² suurusele müüriga ümbritsetud alale nimega Gaza; tegemist on maailmas asustustiheduselt kolmanda territoriaalse üksusega, mida talumatud elamistingimused ja elanike õiguste puudumine annavad alust nimetada maailma suurimaks koonduslaagriks.“
Siin on kõik vale. Kui inimene sünnib näiteks Eestis, ei tähenda see, et ta on nupukesena Eestisse lükatud, sama peaks kehtima ka Gazas sündinud palestiinlaste kohta. Palestiinlastel Gazas on põgenike staatus nagu päritav aadliseisund: nad ise pole kusagilt põgenenud, vaid põgenesid nende vanemad, aga enamasti vanavanemad või vanavanavanemad. Põgenikustaatus on kasulik nii poliitiliselt kui majanduslikult.
Veel tuleb meeles pidada, et 1948.-1949. aastate sõda, mida Araabia riigid alustasid Iisraeli vastu, oli humanitaarkatastroof ka juutide jaoks – sajad tuhanded juudid, kelle perekonnad olid sajandeid elanud Araabiamaades, pagendati sealt Iisraeli. Võrdlus araablastest põgenikega on õpetlik. Pagendatud juudid ei moodustanud Iisraelis pagulaslaagreid, vaid püüdsid võimalikult kiiresti integreeruda Iisraeli ühiskonda, araablased aga on siiamaani pagulased, kes tekitavad tüli neid vastu võtnud riikides. Kolmanda, neljanda generatsiooni pagulased suhtuvad oma pagulusse korraga kui autiitlisse ja kui stigmasse.   

Edasi. Kui kusagil riigis on naabritest kõrgem asustustihedus, ei tähenda see, et tal oleks õigus naabrite maale (see oli Hitleri põhjendus: saksa rahval on vähe Lebensraumi). Muide, Wiki andmeil ei asu Gaza asustustiheduselt kolmandal, vaid kuuendal kohal, aga ma pole veel kuulnud, et Monaco, kus asustustihedus on üle kolme korda kõrgem kui Gazas oleks pretendeerinud kellegi territooriumile, või siis Macau, kelle näitaja on pea neli korda kõrgem, pretendeeriks Hiina RV maadele (Macaul on teine mure, et Hiina seda lõplikult alla ei neelaks). Või siis mida teha Eestiga, mis laiutab lausa 153. kohal? Kuidas tagada õiglust: kas võtta võõramaalasi juurde või loovutada kellelegi oma territooriumi?
Gaza on tõepoolest eraldatud seintega selleks, et terroristidel oleks raskem oma ohvrite juurde jõuda, aga kõik seinad ei ole Iisraeli poolt püstitatud: lääneseina püstitas ja valvab Egiptus. Praegune Egiptuse valitsus kukutas 2013. aastal demokraatlikult valitud valitsuse ja Moslemivennaskonna esindanud presidendi Muḩammad Mursī; moslemivennaskond kuulutati järjekordselt terroriorganisatsiooniks. Egiptus, kus Moslemivennaskond on keelatud, ei vaja enda juurde selle radikaalsemat tiiba. Muide ka Mursī ajal ei olnud liiklemine Egiptuse ja Gaza vahel hõlbus, aga põhjus polnud siis ideoloogiline, vaid majanduslik: Egiptus püüdis kaitsta end Gaza salakaubitsejate eest.
​Koonduslaagri metafoorikaga on seotud ka sealse elanikkonna erakorraline vaesus, ÜRO andmetel elab peaaegu 70% sealsest elanikkonnast alla vaesuse piiri (teised andmed on tagasihoidlikumad – 53%).  Tõepoolest on vaesus Gaza sektoris oluline probleem. See kõik on laialt teada, nagu ka see, et süüdi on loomulikul Iisrael. Rääkides Gaza vaesusest unustatakse aga ära Gaza ja eriti Hamasi juhtkonna rikkus. Neist kõige rikkamad nagu Ismail Haniyeh, kelle varanduslikku seisundit hinnatakse miljardites,  elavad välismaal, kuid ka Gazas endas on suur hulk dollarimiljonäre (täpne arv pole teada: minimaalseks arvuks on pakutud 600, aga Al-Hadath andmeil oli neid 2016. aasta seisuga u 9000).
Ümberpiiratud koonduslaagri metafoorikat toetab ka soliidne meedia. Kui pildis on Gaza, siis tegemist on kas Iisraeli tekitatud purustustega või äärmise vaesuse ja kitsikusega. Hamas ei kontrolli vaid siseriiklikku meediat, vaid väga hoolikalt kõike seal tegutsevaid välismeedia esindajaid.  

Umbes sellisena peaksid Hamasi propaganda järgi välja nägema Gaza tänavad: kitsikus, häda ja viletsus, mingi arusaamatu sebimine...Ühesõnaga -- koonduslaager.

​Hoopis teismoodi nägi Gaza linnu ja sealseid elanike 2019. aastal üks noor valgevene arabist.
Gazasse oli väga raske pääseda, aga noorel valgevene arabistil see õnnestus; ta elas terve aasta Gazas, sõbrunes kohalikega ning tegi seal üle tuhande foto. Naastes avaldas ta kolm rikkalikult illustreeritud suurepärast blogipostitust (esimene, teine, kolmas), mis on avaldatud 2019. aasta suvel ja sügisel, pildistatud on ilmselt mõni kuu varem. Tema postitustest kumab suurt sümpaatiat Gaza ja selle elanike vastu. Mul ei õnnestunud välja selgitada autori nime (tema varjunimi on ЛОГ НИК), küll aga tänu sellele, et ta oli ise mitmel fotol jäädvustatud, teame, kuidas ta nägi välja 2019. aastal. Nt siin on ta ja ta sõber Hassan hüvastijätulõuna ajal.

Mõned pildid "maailma suurimast koonduslaagrist“.

ЛОГ НИК  koos Gaza lastega.
​ЛОГ НИК ei väsi korrutamast, kui heatahtlikud, sõbralikud ja külalislahked on Gaza elanikud ning tõepoolest vaatavad tema piltidelt vastu ilusad, lahked ja rõõmsad näod. Mul on valus mõelda, mis nendest inimestest on nüüdseks saanud.
Mõned asjad üllatasid mind. Esiteks, kusagil pole näha tohutud kitsikust, võrreldes paljude kolmanda maailma linnadega, on olukord Gazas üsna lahe; ka ЛОГ НИК ei maini kordagi talumatuid elamistingimusi. Samas mainib ta ühte rajooni, kus elavad fundamentalistid ja kuhu talle ei soovitatud minna isegi saatjaga. Teiseks, ta ei nimeta Gaza elanikke palestiinlasteks ja niipalju kui ma sain aru, väldivad nad ise sellist nimetust, nad on „gazalased“. 

„Ega Hamas tühjale kohale ei tekkinud“
Sellist mantrat ei häbene korrata isegi akadeemilise taustaga inimesed. „Terroriorganisatsioon Hamas ei tekkinud tühjale kohale“ – teatab professor Eiki Berg, peaaegu otseselt süüdistades Iisraeli selle organisatsiooni tekkes. Kindlasti ei tekkinud Hamas tühjale kohale, selliste grupeeringute ja liikumiste selja taga on pikk traditsioon. Ka al-Qaeda (Al-Qā‘idah) ei tekkinud tühjale kohale, ka Islamiriik (Daiš) ei tekkinud tühjale kohale, samuti nagu Boka Haram, Al-Šabaab, Hizb Allah ja paljud-paljud teised, huvilised võivad vaadata Wikipediast islamistlike terroriorganisatsioonide nimekirja. Võib vastata, et valdava osa nimekirjast moodustavad need liikumised ja rühmitused, mis tekkisid viimastel aastakümnendal vastuseks euroopaliku kultuuri väidetavale pealetungile (siia kuulub ka Iisraeli loomine, mida paljud islamistid nimetavad uueks ristirüütlite moodustiseks).
Hamasi puhul „mitte tühi koht“, mille peal see tekkis, on Moslemivennaskond (asutatud 1928. aastal Egiptuses). 1988. aastal vastu võetud Hamasi harta teises artiklis on sätestatud, et „Islami vastupanuliikumine [Hamas] on üks Moslemi Vennaskonna liikumise tiibadest Palestiinas.“ Moslemivennaskond on radikaalne islamistlik liikumine, mis on mitmes islamiriigis keelatud, Hamas aga on Moslemivennaskonna radikaalne tiib. Radikaliseerumise protsess on pidev ja Hamasi seest on välja arenenud mitu veel radikaalsemat liikumist.

"Hamas ei esinda islamit"
Muidugi mitte, aga ka ükski teine islami suund või rühmitus samuti ei esita kogu islamit. Küll aga on paljud seda enda kohta väitnud. Islam ei ole tsentraliseeritud religioon ja tihti on kõige paremini kuulda nende hääli, kes valjumini deklareerivad oma põhimõtteid. Hamasi hääl on hästi kuuldav ja nende programmist loeme:
„Islami vastupanuliikumine  [Hamas]: Liikumise programm on islam. Sellest tulenevad tema ideed, mõtteviisid ja arusaamad universumist, elust ja inimkonnast. Ta tugineb sellele, et õigustada iga käitumist, ja saab sellest inspiratsiooni, et anda suuniseid oma järgmistele sammudele.
[…]
Teine artikkel:
Islami vastupanuliikumine on üks Moslemi Vennaskonna liikumise tiibadest Palestiinas. Moslemi Vennaskonna liikumine on universaalne organisatsioon, mis esindab meie aja suurimat islami liikumist. Seda iseloomustab sügav mõistmine, täpne arusaamine ja kõigi islami kontseptsioonide täielik aktsepteerimine kõigis eluvaldkondades.“
Ma ei mäleta, et keegi oleks need seisukohad kahtluse alla seadnud.
Uus 2016. aastal vastu võetud Hamasi Harta redaktsioon enam seotust Moslemivennaskonnaga ei rõhuta, aga ka ei salga seda. Põhjuseks on Hamasi lootus parandada suhted Egiptuse võimudega, kes keelasid Moslemivennaskonna ja vangistasid mitu selle liidrit.

​"Miks palestiinlased ja juudid ei saa elada rahulikult samas riigis?"
Seda küsimust on veidi varieeruvas sõnastuses korranud Kristi Ockba, jättes täpsustamata, millisest riigist ta räägib. Vaevalt saab selleks olla juutide rahvusriik Iisrael, vaid selle kohapeal moodustatud uus riik (Palestiina?), kus domineerivad araablased ja islam. Lähtudes tänapäevastes asjaoludest pole see reaalne.
Miks siiski juudid ja palestiinlased ei saa samas riigis koos rahulikult elada? Äkki on asi selles, et palestiinlased pole suutelised elama rahus mitte ühegi rahvaga mitte üheski riigis? Nad ei saanud elada rahus jordaanlastega, liibanonlastega ja iseendaga. Siin olen ma sunnitud veidi põhjalikumalt tausta avama.
Kui Palestiina rahvas loodi Palestiina vabadusorganisatsiooni (PVO) poolt koostöös nõukogude salateenistustega, viibis vastloodud rahva suurem osa Jordaania põgenikelaagrites. Kohe pärast loomist hakkas PVO vaenutsema Jordaania võimudega. Esimesed kokkupõrked tekkisid juba 1966. aastal. 1968. aastal lõi PVO alliansi Jordaanias keelatud rühmitusega, sh kommunistidega ja süüriameelse Ba'athiga. See oli revolutsiooniline vandenõu, mille eesmärk oli kuninga Husseini kõrvaldamine, monarhia kukutamine ja Jordani idakalda riigi loomine, mis perspektiivis pärast Iisraeli likvideerimist pidi ühinema läänekalda territooriumidega. See tähendab, et loodetud riigi territoorium hõivaks kogu kunagise briti mandaadi ala.
Ohvriterohked kokkupõrked Jordaania jõustruktuuridega tipnesid 1970. aasta sügisel ning võtsid täiemahulise ohvriterohke kodusõja mõõtmed; PVO poolel sõdis ka Süüria 10 000 võitlejat. Tulemuseks oli PLO täielik kaotus, palestiinlaste laagrite likvideerimine ja palestiinlaste väljasaatmine Jordaaniast.  Suurem osa neist läks Liibanoni, kus pärast 1948. aastat juba olid omad palestiinlaste laagrid. Liibanoni viidi üle ka PVO ja teiste palestiinlaste organisatsioonide peakorterid. Palestiinlased, kellest järjekordselt said pagulased, nimetasid hävingut Jordaanias Mustaks septembriks.  
Nende sündmuste mälestuseks lõid PLO radikaalid Musta septembri nimelise organisatsiooni, mida praegu seostatakse ennekõike 1972. aasta terroriaktiga Müncheni olümpial, aga selle kontol on veel mitme reisilennuki kaaperdamine. Alustas aga rühmitus Jordaania peaministri Wasfi Tali tapmisega Kairos 1971. aastal. Sellele järgnes plahvatuse korraldamine Hamburgi elektroonikatehases. Ka pärast Müncheni olümpiat sooritas Must september mitu terroriakti Euroopas ja araabia riikides, kuid 1973. aasta lõpuks olid selle juhid Mossadi poolt likvideeritud.
1970. aastal oli Liibanon õitsev riik, seda nimetati nii Vahemere pärliks kui Lähisida Šveitsiks. Maltast ja Liibanonist olid saanud ainsad demokraatlikud riigid araabiamaailmas. Muidugi ei tasu ka tollast olukorda idealiseerida, kogukondlikud kokkupõrked kestsid aastakümneid. Riigikord oli keeruline ja arvestas habrast tasakaalu erinevate kogukondade vahel: presidendi koht oli reserveeritud kristlastele (täpsemalt maroniididele, kes elasid seal veel enne araablaste vallutamist), peaminister pidi olema sunni-moslem ning parlamendi esimees šiia-moslem. Palestiinlaste massiline sisenemine riiki destabiliseeris oluliselt olukorda, pealegi hakkas PVO kohe survestama sealseid kristlasi. Kristlaste liidrid ja ennekõike Pierre Gemayel olid resoluutselt palestiinlaste massilise sissevoolu vastu. Relvastatud vastuseisuks läks 1975. aastal. Segastel asjaoludel tulistasid palestiinlased kiriku ees kristlasi (palestiina allikate kohaselt oli see eksitus, maroniidid aga väitsid, et see oli plaanitud kallaletung: kõigepealt rammis palestiinlaste auto kirikulisi, siis aga avati autost tuli), seepeale tulistasid kristlased intsidendiga mitte seotud relvastatud palestiinlaste bussi). See intsident („bussijaama tapatalgud“) päästis valla Liibanoni kodusõja, mis ametlikult kestis kuni 1990. aastani, kuid mille retsidiivid vapustavad riiki siiamaani.
Lahingutegevustes hoidsid palestiinlased tagaplaanile, piirdudes operatsioonidega sissisõja stiilis, kuid koos oma liitlastega druuside Progressiivsest sotsialistlikus parteis, mille eesotsas olid Kamal Jumblatt ja tema poeg Walid, osalesid nad aktiivselt riigivõimu õõnestamises. Palestiinlaste positsioon tundus tugev, nad kontrollisid suuri alasid Iisraeli piiril, kust korraldasid regulaarselt rünnakuid oma vaenlase territooriumile. Nagu Jordaaniaski oli ka Liibanonis palestiinlaste eesmärgiks valitsuse kukutamine. 14. oktoobril 1976. aastal ütles Liibanoni suursaadik ÜRO Peaassamblee istungil, et PVO on usurpeerinud võimu Liibanonis ja hävitab riiki. 

Õnn pöördus palestiinlastest ära 1982. aastal, kui vastuseks palestiinlaste rünnakutele vallutas Iisrael Lõuna-Liibanoni, Iisraeli liitlasteks olid Liibanoni kristlased, eesotsas Bašir Gemayeli juhitud Faalanksiga (Kataebi regulaarvägi); karismaatiline Bašir Gemael sai falangistide juhiks pärast seda, kui nende looja ja juht William Haoui sai surma palestiinlase kuuli läbi. 23. augustil 1982. aastal valiti Bašir Gemayel Liibanoni presidentiks, kuid olles de facto Iisraeli liitlane keeldus ta osalemast Iisraeli poolel lahingutegevuses, nagu ka sõlmimast rahulepingut. Sama aasta 14. septembril hukkus Bašir Gemael koos 26 falangistiga pommiplahvatuses. Falangistid süüdistasid atentaadis palestiinlasi, kuid seda ei sooritanud palestiinlased, vaid nende liitlane Progressiivsest sotsialistlikust parteist.
Kättemaksuks korraldasid falangistid tapatalgud Sabra and Šatila põgenikelaagrites Beirutis. Enne seda  teatas Yassir Arafat, et kõik Palestiina võitlejad on Beirutist välja viidud, kuid falangistid ja Iisraeli juhtkond kahtlesid selles. Enamik palestiinlaste põgenikelaagreid olid samas ka terroristide tugipunktid, kuid Sabra ja Šatila ei olnud tavalised laagrid, vaid rahvusvahelise terrorismi õppebaasid.
Nõukogude plokk kureeris erinevaid terrorirühmitusi, 1970. aastate lõpus räägiti, et kommunistliku internatsionaali asemel loob Moskva terroristliku internatsionaali. Ametlikul tasandil süüdistas NSV Liitu rahvusvahelise terrorismi sponsoreerimises 1981. aastal USA riigisekretär Alexander Haig. Igal juhul vähenes pärast Nõukogude liidu kokkuvarisemist drastiliselt marksistlikke rühmituste edukus. „Terroristliku internatsionaali“ haare ulatus Jaapani kommunistlikkust armeest Idas Baski separatistideni Läänes. On mõningaid vihjeid selle kohta, et Punaarmee fraktsiooni Lääne-Saksamaal kureeris Vladimir Putin, aga ma suhtun sellesse väitesse skeptiliselt – Putin oli tollal selle jaoks liiga väike tegija (vrd Catharine Belton. Did Vladimir Putin support anti-Western terrorists as a young KGB officer? Politico. June 20, 2020). Sabra ja Šatila laagrites oli põhiline õppeaine reisilennukite kaaperdamine. Varem arvati, et see oli araabia terrorismi know how, hiljem aga selgus, et palestiina terroriste õpetati KGB kindrali Aleksandr Sahharovski metoodika järgi, kusjuures see algas juba 1968. aastal (sellest kirjutas ülalmainitud rumeenia Kindral Ion Pacepa, on aga ka teisi allikaid). Sabra ja Šatilas väljaõpet saanud terroristlike organisatsioonide nimestik on muljetavaldav, näiteks täiendas seal oma oskusi tolle aja kuulsaim terrorist Carlos (Šaakal).

​Osaline vastutus tapatalgute eest Sabra ja Šatila laagritel langeb Iisraeli kaitsejõududele ja personaalselt kaitseministrile Ariel Sharonile. Esiteks, ehkki falangistide viha palestiinlaste vastu oli teada, lubasid iisraeli väed falangistidele siseneda laagritesse „kontrollimaks“, kas seal on veel terroriste, ning teiseks ei reageerinud Sharon raportile laagrites toimuvale. Sharon tagandati kaitseministri kohalt.
Pärast lüüasaamist lõunas ja vastavalt sõlmitud kokkuleppega dislotseerusid palestiina põgenikelaagrid Põhja-Liibanoni; Arafat viis sinna ka PVO peakorteri. Peaaegu kohe aga hakkasid konfliktid palestiinlaste erirühmituste vahel, mis tipnesid veristes kokkupõrgetes. Mitmed välikomandörid keeldusid Arafatile allumast ja alustasid relvastatud mässu. Konflikti sekkusid kolmandad osapooled. Mäletan Arafati emotsionaalset pöördumist (või oli see intervjuu?), kus ta kurtis, et PVO peakorter on ümberpiiratud Süüria ja Liibüa üksuste poolt ja on suurtükitule all. 1982. aastal viis Arafat PVO peakorteri Tuneesiasse, 20. detsembril 1983. lahkus Yassir Arafat oma viimase nelja tuhande poolehoidjatega Liibanonist; sellega lõppes palestiinlaste sõjaline kohalolek Liibanonis.
Kui Jordaanias ei suutnud palestiinlased riiki kaosesse tõmmata, siis Liibanonis olid nad selles edukad. Iseasi on, kas see aitas kuidagi Palestiina rahva olukorda parandada. Sellised on need rahumeelsed palestiinlased, kellega sionistlikud sõjardid ei taha millegipärast koos elada.
Kui palestiinlased ei saa rahulikult elada koos jordaanlastega, liibanonlastega ja iseendaga (ei saa unustada ka Hamasi korraldatud tapatalguid Fatahi pooldajate vastu, kus Palestiina andmete kohaselt tapeti u 600 inimest) siis olen ma üsna skeptiline selles, et just juutidega saavad nad ühes riigis rahulikult elada. See oli pikaks veninud vastus Kristi Ockba (retoorilisele?) küsimusele.

Minu seisukoht erineb mõlemast arvamusest: see on kindlasti vihakõne, aga keelata seda ei tohi.
​
Sõnavabadus pole asjata inimõiguste nimekirja eesotsas. Ilma sõnavabaduseta on teised inimõigused mõttetud ja isegi võimatud. Vihakõne on sõnavabaduse proovikivi. Sõnavabadus on põhiõigus, aga mitte ainus inimõigus. Sellegipoolest tuleb ülimalt ettevaatlikult suhtuda kõikidesse sõnavabaduse riivetesse. Mulle meeldib USA lähenemine, kus sõnavabadus on kaitstud põhiseaduse esimene parandusega. Toon näite. Kui ma 1996. aastal New Yorgis viibisin, kaunistas mitme raamatupoodi vitriini ja sealseid uudiskirjanduse lette raamat pealkirjaga „Rush Limbaugh on suur paks idioot“, milles vasakpoolne ajakirjanik ja poliitik Al Franken ei hoia ennast vastuolulist konservatiivset arvamusliidrit iseloomustades tagasi. 

Kui see ei ole vihakõne, siis mis see on? Küsisin oma ameeriklasest sõbralt: kas see on OK? On küll, vastas ta, meil on sõnavabadus.

Olen aastakümneid seisnud Reformierakonna erinevate katsete eest sõnavabadust ühel või teisel moel piirata. Peale ideoloogiliste põhjuste peab arvestama pragmaatilistega: sellistel asjadel on tendents bumerangina tagasi lennata. Kui Venemaa Duuma võttis vastu vihakõnet karistava seaduse (paragrahv 282 artikkel Venemaa kriminaalkoodeksis), rõõmustasid liberaalid: nüüd hakatakse „fašiste“ karistama. Läks aga teisiti – karistama hakati neid ennast.

Niisiis, kõnealust loosungit minu arvates keelata ei tohi. Hoopis teine asi on aga see, mida loosung jõest mereni tähendab. Selle süütuse ja inimlikkuse tõestamiseks on kasutatud erisugust etümoloogitsevat häma. Pole aga tarvis sukelduda semantiliste peensustesse, vaid piisab kõige algelisemast kõneteo analüüsist. Oluline ei ole niivõrd sõnade tähendus, kuivõrd ütluse looja kavatsus, mida on sõnades väljendatud. Selle loosungi loojate kavatsus oli ja on ühemõtteline: Iisrael peab kaduma. Eriti markantne on asjaolu, et selle loosungiga tuldi välja pärast 7. oktoobrit, kui Hamas näitas tegudes eeskuju neile, kes veel ei teadnud või kõhelnud, milliste meetoditega tuleb maa juutidest vabastada.

Minu poolest võite ka edasi deklareerida, et jõest mereni saab Palestiina olema judenfrei, ärge aga imestage, kui teisse suhtutakse vastavalt. Sõnavabadus on kahesuunaline tee.

Originaal on siin: ​https://www.youtube.com/watch?v=ZcMHN1nIckM​

Kahele kaputsiinahvile õpetati lihtsaid ülesandeid, sh kivikeste ulatamist eksperimenteerijale. Selle eest premeeriti neid kurgitükiga. Kaputsiinid olid plastikseinaga eraldatud puurides, nii et nad said teineteist näha. Siis aga anti ühele neist kurgi asemel viinamari. See, kes sai endiselt kurki, oli silmnähtavalt ärritunud, hakkas laamendama ja viskas kurgitüki eksperimenteerijale tagasi.

Meid huvitab siin mõlema ahvi käitumine. Selle ahvi tundeid, kes hakkas kurgi vastu protesteerima, kirjeldab de Waal kadedusena. Kuid mulle pakub huvi ka teine ahv, kes suurima heameelega viinamarju mugis. Üldiselt ahvidele empaatia päris võõras ei ole, kuid siiski selgub, et mitte siis, kui jutuks tuleb hüvede jagamine. Ei mingit 'jagame siis pealegi viinamarja pooleks, sina, vend, saad teise osa'. Sotsiaalne protest tekkis ainult sellel, kes sai kurki. De Waal rõhutab, et kurki saanud ahvi olukord ei ole sugugi muutunud, kurk sobis talle perfektselt, kuid ainult senikaua, kuni keegi teine ei hakanud saama viinamarju. Ning see on tüüpiline. Sotsialism ei rajane empaatial, vaid kadedusel.

Lasterikkad pered hakkasid eelmise valitsuse (peaminister Kaja Kallas) vastuvõetud peretoetuste seadusega saama rohkem. See tekitas tormilisi proteste nendes, kes said vähem. Inimene on aga võrreldes kaputsiinahviga edasi arenenud ja see kehtib ka kadeduse puhul. Tegelikult võitsid selle seadusega kõik pered ja kõik lapsed, kuid TEISED VÕITSID ROHKEM. Tinglikult öeldes hakkasid mõlemad ahvid saama viinamarju, kuid teine sai neid rohkem. 

Kus on võrdsus? Tõepoolest hea küsimus. Üks Eesti suurimaid probleeme nii praegu kui ka pikaajalises perspektiivis on demograafiline auk. Selleks, et eesti keel ja eesti kultuur säiliks läbi aegade, on oluline, et säiliksid ka eestlased ise. Ning selleks, et negatiivseid tendentse vähemalt aeglustada, on vaja lasterikkaid perekondi ning lasterikkus algab kolmest lapsest. Nüüd küsingi: millised perekonnad on panustanud Eesti rahva väljasuremise pidurdamiseks enam? Kuidas on võrdsusega sellest vaatevinklist?

Väga vale on selles kontekstis võrdsustada või eelistada lapsi. Ühe- või kahelapselise perekonna laps ei ole halvem ega parem mitmelapselise perekonna lapsest, kuid perehüvitiste seadus ei anna lastele hinnanguid. Selle eesmärgiks on kõikide laste riiklik toetamine, kuid sellel on ka oluline demograafiline dimensioon. Demograafilistele kaalutlustele tuleb lisada sotsiopsühholoogilised: tihtipeale takerdub just kolmanda lapse saamine majanduslike põhjuste taha. Perehüvitiste seadus ei lahenda kõiki muresid, aga see on vähemalt esimene samm nende leevendamiseks. 

​See on Olha koos oma imikuga, kuuvanuse Viktoriaga. Hetlel kui mürsk tabas nende maja, toitis ta last rinnaga. Ta kaitses last oma kehaga ja sai 25 haava, klaasikillud olid ka rinnas, kuid laps jäi imekombel täiesti terveks. Laps oli Olha verega kaetud, ja kui tema karjete peale jooksis ta mees Dmitro kohale, ei saanud nad alguses aru, kelle veri see on, ja kas laps elab. Rahuajal, ütles Dmitro, võivad inimesed kogu elu olla koos ja ei saa kunagi nii lähedaseks nagu meie nende 15 sekundiga.

See on tänapäeva madonna: ema, kes annab oma imikule klaasikildudest läbistatud rinda.
​
See on Tetiana kahekuuse tütrega. 

​Tema lugu ei ole dramaatiline ja ta ei saanud füüsiliselt kannatada, kuid foto, millel ta Kiievi metroos õhurünnaku ajal oma last toidab, sai viraalseks ja sellest tehti maal, kus naise pea kohal on selgelt näha nimbust.

​Pildi nimi on Kiievi Madonna. Ning mõne aja pärast ilmuski selline altarimaal ühes Napoli kirikus.

Olha ja Tetiana on kaks paljudest Ukraina emadest, kes sünnitavad ja imetavad lapsi õhurünnakute ja suurtükki mürskude all. Paljud teised ei olnud nii õnnelikud ning hukkusid koos oma lapsega.

Kui me räägime Ukraina rahva kangelaslikkuses, ei tohi me unustada ukraina naisi, kes võitlevad rinnetel ja toetavad ning inspireerivad oma mehi, poegi, vendi ja poiss-sõpru kes viibivad tulejoonel.
​
Jõulupostitus peaks lõppema õnnesoovidega, aga, armsad lugejad, ma ei oska teile midagi omalt poolt soovida, soovin vaid, et teie head soovid ja unistused täituksid. Vaid ühele inimesele tahan ma midagi konkreetset soovida. Ma soovin härra Putinile pikki elupäevi, et ta saaks täiel määral nautida aastaid, mida ta veedab üksikkongis, kandes eluaegset karistust.