Skandaalsed plakatid sotsiaaldemokraadi Tammsaarega tegid mulle palju nalja ja ma ei tundnud end nendest puudutatuna. Rumalaid vigu võib teha igaüks ja teisedki ei ole seda võimalust kasutamata jätnud.
Olekski ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele.
Olekski ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele.
Bakunin kõneleb tööliste kongressil Baselis 1869. aastal. Miks ma sel teemal siiski otsustasin sõna võtta, on see, et üllatavalt paljud noored sattusidki ettevalmistatud lõksu. Põhjus on lihtne: ei tunta ajalugu, ei tunta ka tänapäeva poliitilist maastikku. Kuid ajalugu tunnevad kindlasti sotside ideoloogid, kellest nii mõnelgi on veel nõukaaegne haridus, mõnel koguni teaduskraad nn ühiskonnateadustes. Otsustavaks sai mulle asjaolu, et ka eestikeelses Vikipeedias on informatsioon sotsiaaldemokraatia kohta esitatud kallutatud kujul. Palju täpsem informatsioon on nt inglise wikis, kuid sellele, kes on tudeerinud algallikaid, on teada veel palju värvikaid detaile.
Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.
Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.
Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.
Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.
Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid. Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.
Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.
Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.
Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.
Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.
Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.
Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid. Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.
Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.
Lenini brošüüri esmatrükk Venemaal loodi sotsiaaldemokraatlik partei (Российская социал-демократическая рабочая партия, VSDTP) 1898. aastal. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et ehkki erakonnal oli pikk ametlik nimi, nimetasid selle liikmed end nimelt sotsiaaldemokraatideks (vrd nt Lenini brošüüri „Mis on „rahva sõbrad” ja kuidas nad võitlevad sotsiaaldemokraatidega”, st Lenin nimetas ennast sotsiaaldemokraadiks). Ka selles parteis olid algul esindatud erinevad marksistlikud ja neile lähedased jõud, kuid alates 1903. aastast saab juhtfiguuriks Lenin, kes juurutab parteis nn demokraatliku tsentralismi põhimõtte (demokraatia nimi on säilinud, kuid sisuliselt tähendab see parteisisest diktatuuri). Nagu I Internatsionaaligi puhul tekkis sisemine lõhenemine radikaalideks (bolševikeks) ja mõõdukateks (menševikeks; eesti keeles tihti tõlgitud enamlasteks ja vähemlasteks, kuid tegelikult oli parteikongresse, kus enamlased olid hoopis vähemuses, ent said tänu diktaatorlikele meetoditele siiski oma tahte läbi surutud). Siingi olid lõhestajad nimelt radikaalid. Menševikud olid endiselt nõus olema nendega ühes erakonnas.
Nüüd veidi jämedama vale juurde. Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kuni 1918. aastani kuulus suurem osa Eestimaa sotsiaaldemokraate Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP). Sotside reklaamikampaania jätab mulje, et kõik, kes on vähegi seotud mingi sotsiaalsusega, olid sotsiaaldemokraadid. Kuid praeguse Eesti territooriumil oli ainuüksi sotsiaaldemokraatlikke erakondi kaks: põhiliselt Eestimaa kubermanguga seotud VSDTP ning palju väiksem ja põhiliselt Liivimaa kubermanguga seotud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Just sellesse viimasesse kuulusid plakatitelgi esindatud August Rei ja Eduard Vilde. Tõsi küll, ka see erakond ei tekkinud tühjalt kohalt, kuni 1907 kuulus erakonna looja Rei samuti VSDTPsse. Mis aga puudutab näiteks Friedebert Tuglast, siis ei kuulunud ta sellesse erakonda kunagi, kuid oli üheskoos Lenini, Kingissepa jt VSDTP liige. Hoopis skandaalne on minu meelest aga mitte parteitu Tammsaare, vaid vaenuliku esseeride partei liikme Gustav Suitsu kaasamine sotside kampaaniasse. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võitsid esimesed ja viimased vabad valimised revolutsioonijärgsel Venemaal, mille tagajärjel nad kuulusid likvideerimisele.
Pildil kujutatutest oli vaid Rei Eesti sotsiaaldemokraat. VSDTP liige Tuglas pildistamisele ei ilmunud.
Sotsid astusid siin ohtliku sammu, kuna seos ühendustega, mille nimes figureerib sõna sotsiaal-, ei pruugi alati olla meeldiv ega isegi vasakpoolne. Näiteks Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit on praegu Saksamaal üks parempoolsemaid erakondi, parempoolsem kui nende alaline partner Kristlik-Demokraatlik Liit, Portugali Sotsiaaldemokraatlik Erakond on samuti paremtsentristlik. Ent ka vasakpoolses spektrumis võib olla soovimatuid assotsiatsioone. Blogija ckrabat kirjutab oma põhjalikus analüüsis: "Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918." Üldiselt mulle ei meeldi, kui Hitleri nime liiga kergelt kasutatakse, kuid antud juhul sotsid ise provotseerivad seda. Pealegi võib meelde tuletada, et nii mõnigi Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei antikapitalistlik programmiline seisukoht oli väga lähedane nende marksistlike rivaalide omadele (kui jätta välja antisemitism, siis 25 punkti programm, nagu Kommunistliku partei manifestki, näeb põhiliste majandusmeetmetena natsionaliseerimist ja kõrgeid makse).
Ka Moldovas käib valimiskampaania.
Üldiselt on oma kuulsusrikka minevikuga uhkustamine pigem omane konservatiividele kui progressistidele. Sotside ajalookäsitlus aga meenutab pigem NLKP ajalugu. Ühelt poolt esitatakse pooldajatena neid, kes seda sugugi polnud, teisalt aga kustutatakse põlu alla sattunud tegelased maha. Siinkohal võikski meelde tuletada mõningaid sotsiaaldemokraatliku liikumise figuure (tuletan veel kord meelde, et nii menševikud kui bolševikud olid mõlemad sotsiaaldemokraadid -- ühe erakonna kaks tiiba): Viktor Kingissepp, sotsiaaldemokraat 1904. aastast (mitte sünniaastast), Hans Pöögelmann, sotsiaaldemokraat 1905. aastast, Jaan Anvelt, sotsiaaldemokraat 1907. aastast, Johannes Lauristin, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Ivan Rabtšinski, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Hendrik Allik, sotsiaaldemokraat 1917. aastast. Palju toredaid inimesi.
Kõige jämedam vale on aga nii piinlik, et sellest on isegi paha kirjutada. Millegipärast eeldavad sotsid, et inimene võib olla sotsiaaldemokraat sündimisest saadik. Tammsaare, Vilde, Rei ja teised on märgitud sotsiaaldemokraadiks alates oma sünniaastast. Omal ajal olin sügavalt nördinud, kui üks juhtpoliitik (nüüdseks juba endine) tõi masskasutusse väljendi "geneetilised kommunistid". Parempoolsena arvan ma, et iga inimene ise (aga mitte nt tema esivanemad) vastutab oma maailmavaate eest. Aga kui seltsimehed ise nii väga tahavad?
RSS Feed