MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Sünnijärgsed sotsid

11/30/2014

18 Comments

 
Picture
Skandaalsed plakatid sotsiaaldemokraadi Tammsaarega tegid mulle palju nalja ja ma ei tundnud end nendest puudutatuna. Rumalaid vigu võib teha igaüks ja teisedki ei ole seda võimalust kasutamata jätnud.

Olekski
ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele. 
Picture
PictureBakunin kõneleb tööliste kongressil Baselis 1869. aastal.
Miks ma sel teemal siiski otsustasin sõna võtta, on see, et üllatavalt paljud noored sattusidki ettevalmistatud lõksu. Põhjus on lihtne: ei tunta ajalugu, ei tunta ka tänapäeva poliitilist maastikku. Kuid ajalugu tunnevad kindlasti sotside ideoloogid, kellest nii mõnelgi on veel nõukaaegne haridus, mõnel koguni teaduskraad nn ühiskonnateadustes. Otsustavaks sai mulle asjaolu, et ka eestikeelses Vikipeedias on informatsioon sotsiaaldemokraatia kohta esitatud kallutatud kujul. Palju täpsem informatsioon on nt inglise wikis, kuid sellele, kes on tudeerinud algallikaid, on teada veel palju värvikaid detaile.

Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.

Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.

Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.

Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.

Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid.  Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga
tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.

Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.

PictureLenini brošüüri esmatrükk

Venemaal loodi sotsiaaldemokraatlik partei (Российская социал-демократическая рабочая партия, VSDTP) 1898. aastal. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et ehkki erakonnal oli pikk ametlik nimi, nimetasid selle liikmed end nimelt sotsiaaldemokraatideks (vrd nt Lenini brošüüri „Mis on „rahva sõbrad” ja kuidas nad võitlevad sotsiaaldemokraatidega”, st Lenin nimetas ennast sotsiaaldemokraadiks). Ka selles parteis olid algul esindatud erinevad marksistlikud ja neile lähedased jõud, kuid alates 1903. aastast saab juhtfiguuriks Lenin, kes juurutab parteis nn demokraatliku tsentralismi põhimõtte (demokraatia nimi on säilinud, kuid sisuliselt tähendab see parteisisest diktatuuri). Nagu I Internatsionaaligi puhul tekkis sisemine lõhenemine radikaalideks (bolševikeks) ja mõõdukateks (menševikeks; eesti keeles tihti tõlgitud enamlasteks ja vähemlasteks, kuid tegelikult oli parteikongresse, kus enamlased olid hoopis vähemuses, ent said tänu diktaatorlikele meetoditele siiski oma tahte läbi surutud). Siingi olid lõhestajad nimelt radikaalid. Menševikud olid endiselt nõus olema nendega ühes erakonnas.


Nüüd veidi jämedama vale juurde. Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kuni 1918. aastani kuulus suurem osa Eestimaa sotsiaaldemokraate Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP). Sotside reklaamikampaania jätab mulje, et kõik, kes on vähegi seotud mingi sotsiaalsusega, olid sotsiaaldemokraadid. Kuid praeguse Eesti territooriumil oli ainuüksi sotsiaaldemokraatlikke erakondi kaks: põhiliselt Eestimaa kubermanguga seotud VSDTP ning palju väiksem ja põhiliselt Liivimaa kubermanguga seotud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Just sellesse viimasesse kuulusid plakatitelgi esindatud August Rei ja Eduard Vilde. Tõsi küll, ka see erakond ei tekkinud tühjalt kohalt, kuni 1907 kuulus erakonna looja Rei samuti VSDTPsse. Mis aga puudutab näiteks Friedebert Tuglast, siis ei kuulunud ta sellesse erakonda kunagi, kuid oli üheskoos Lenini, Kingissepa jt VSDTP liige. Hoopis skandaalne on minu meelest aga mitte parteitu Tammsaare, vaid vaenuliku esseeride partei liikme Gustav Suitsu kaasamine sotside kampaaniasse. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võitsid esimesed ja viimased vabad valimised revolutsioonijärgsel Venemaal, mille tagajärjel nad kuulusid likvideerimisele.
Picture
Pildil kujutatutest oli vaid Rei Eesti sotsiaaldemokraat. VSDTP liige Tuglas pildistamisele ei ilmunud.
Sotsid astusid siin ohtliku sammu, kuna seos ühendustega, mille nimes figureerib sõna sotsiaal-, ei pruugi alati olla meeldiv ega isegi vasakpoolne. Näiteks Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit on praegu Saksamaal üks parempoolsemaid erakondi, parempoolsem kui nende alaline partner Kristlik-Demokraatlik Liit, Portugali Sotsiaaldemokraatlik Erakond on samuti paremtsentristlik. Ent ka vasakpoolses spektrumis võib olla soovimatuid assotsiatsioone. Blogija ckrabat kirjutab oma põhjalikus analüüsis: "Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918." Üldiselt mulle ei meeldi, kui Hitleri nime liiga kergelt kasutatakse, kuid antud juhul sotsid ise provotseerivad seda. Pealegi võib meelde tuletada, et nii mõnigi Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei antikapitalistlik programmiline seisukoht oli väga lähedane nende marksistlike rivaalide omadele (kui jätta välja antisemitism, siis 25 punkti programm, nagu Kommunistliku partei manifestki, näeb põhiliste majandusmeetmetena natsionaliseerimist ja kõrgeid makse).
Picture
Ka Moldovas käib valimiskampaania.
Üldiselt on oma kuulsusrikka minevikuga uhkustamine pigem omane konservatiividele kui progressistidele. Sotside ajalookäsitlus aga meenutab pigem NLKP ajalugu. Ühelt poolt esitatakse pooldajatena neid, kes seda sugugi polnud, teisalt aga kustutatakse põlu alla sattunud tegelased maha. Siinkohal võikski meelde tuletada mõningaid sotsiaaldemokraatliku liikumise figuure (tuletan veel kord meelde, et nii menševikud kui bolševikud olid mõlemad sotsiaaldemokraadid -- ühe erakonna kaks tiiba): Viktor Kingissepp, sotsiaaldemokraat 1904. aastast (mitte sünniaastast), Hans Pöögelmann, sotsiaaldemokraat 1905. aastast, Jaan Anvelt, sotsiaaldemokraat 1907. aastast, Johannes Lauristin, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Ivan Rabtšinski, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Hendrik Allik, sotsiaaldemokraat 1917. aastast. Palju toredaid inimesi.

Picture
Kõige jämedam vale on aga nii piinlik, et sellest on isegi paha kirjutada. Millegipärast eeldavad sotsid, et inimene võib olla sotsiaaldemokraat sündimisest saadik. Tammsaare, Vilde, Rei ja teised on märgitud sotsiaaldemokraadiks alates oma sünniaastast. Omal ajal olin sügavalt nördinud, kui üks juhtpoliitik (nüüdseks juba endine) tõi masskasutusse väljendi "geneetilised kommunistid". Parempoolsena arvan ma, et iga inimene ise (aga mitte nt tema esivanemad) vastutab oma maailmavaate eest. Aga kui seltsimehed ise nii väga tahavad?
18 Comments

... et mitte endale jalga tulistada

11/11/2014

3 Comments

 
Eesti poliitilise kultuuri(tuse) arengus on tehtud jõuline ja väga ohtlik samm. Noorpoliitik Ants Laaneots nimetas Kaitseväe juhatajat, kindral Riho Terrast ühe erakonna hüpiknukuks (vrd ka siin).

Eesti Kaitsevägi on
üks ühiskonna usaldatumaid institutsioone ning sellega vastandub ta selgelt  poliitilistele erakondadele, kelle usaldatavus on teadagi milline. Kui üks lihtsalt väheste kogemustega poliitik sõimaks kaitseväe juhatajat, häbistaks ta oma arrogantsusega vaid iseennast. Kuid poliitik Ants Laaneots on ka kogenud sõjaväelane, ikkagi erukindral. Tegu ei ole siiski lihtsalt kahe sõjaväelase eriarvamusega. Kaitseväe juhataja ei saa oma positsiooni tõttu poliitikule vastata. Veel vähem tohib ta sekkuda erakondadevahelisse kemplemisse.

Kindralitel Laaneotsal ja Terrasel on erinev taust. Riho Terras on esimene kaitseväe juhataja, kes ei ole teeninud võõrriigi vägedes, rääkimata okupatsiooniarmeest. Ma ei taha mingil määral kahtluse alla seada Ants Laaneotsa isamaalisust, kuid vahel tundub, et Nõukogude sõjaväe taust annab ennast tunda, ja seda mitte ideoloogia, vaid väitluskultuuri valdkonnas. Ants Laaneotsal on Nõukogude tankiväe taust. Kuidas Vene sõjaväes tankiste õpetatakse, me teame. Kes juhuslikult ei tea, sellele siin lühikursus (ETTEVAATUST! väga ofensiivne leksika):

Oleks võinud oodata, et staažikamad erakonnakaaslased distantseeruvad selgelt erukindrali ebaõnnestunud väljaütlemisest. Selle asemel aga kuuleme ja loeme ebamääraseid õigustusi. Reformierakonna veteran Jürgen Ligi taandas kogu problemaatika solvumisele:
"Poliitikute demonstratiivne solvumine kellegi kusagil öeldu meediakajastuse peale on ilmne ülepakkumine."  Ning edasi:
Ligi sõnul lahendavad mehed pillatud sõna küsimuse mehe kombel ära ning keegi kolmas ei pea sellest otsima mingit solvumise ja tüli küsimust.

Mis siis ikka, Jürgen Ligi ajas küll segamini kaitseministri ja kaitseväe juhataja, kuid ta on vaieldamatult meie suurim ekspert nii solvumise kui ka solvamise asjus (vähe on neid, kes oskavad solvata teist ja ise solvuda teise väidetava solvumise peale). Kuid kõik see on lihtlabane hämamine -- probleem pole ju üldse kellegi solvumises, vaid riigi usaldusväärsuses.

Jürgen Ligi ettevaatamatu Facebooki postitus tekitas potentsiaalset kahju Eesti riigile (tagasi astudes käitus Ligi korraga nii riigimehelikult kui targalt, summutades meie vaenlaste kriitika, kasvatades samas enda poliitilist kapitali). Ants Laaneotsa sõnad ei kätke endas välispoliitilist ohtu, küll aga on nad väga kahjulikud sisepoliitilises kontekstis. Ühiskonnal ei tohi mõttessegi tulla, et kaitseväe ülem võib olla kellegi marionett, ükski vastutustundlik poliitik ei saa endale lubada ütlusi, mis kas või
karvavõrra õõnestavad Kaitseväge ja selle juhataja autoriteeti.
Picture
3 Comments

Foobiast (ka homo-)

11/6/2014

12 Comments

 
Picture
Seoses viimase postitusega on mulle korduvalt esitatud küsimus: mis see homofoobia õige on? Üks kommentaator kirjutab, et kõik, kes tunnevad vastikustunnet (mees)homoseksuaalsuse vastu, ei pruugi seda tunda mingist foobiast, vaid näiteks esteetilistel kaalutlustel. 

Foobia on kompleksne nähtus, millel on vähemalt kolm komponenti, kuid tihtipeale prevaleerib neist üks sellisel viisil, et teised jäävad varju. Need komponendid on: 1) hirm, 2) viha, 3) vastikus. Vrd nt omal ajal populaarset saadet Fear factor, milles üheks ülesandeks oli tavaliselt mingisuguse jälkuse söömine. „Vihkan, kardan, jälestan“ võivad esineda erinevates proportsioonides. Ühed vihkavad neid ebardeid, teised kardavad, et see rikub nende laste tuleviku, kolmandatele on see lihtsalt jälkus. Need on homofoobia kolm palet. 

Samasoolise seksi vastased püüavad tavaliselt oma instinktiivseid tundeid peita ja esitavad ratsionaalseid ja põhjalikke seletusi, kuid tavaliselt satuvad vastuoludesse. Üks levinud argument on see, et homoseksuaalsus on haigus ja homoseksuaale tuleb ravida. Isegi juhul kui tegu on haigusega (kas see on haigus, ei hakka siin diskuteerima), ei saa ma aru sellest vihast, mida väidetavalt haiged inimesed tekitavad. Ja kui tegemist on haiguse või puudega, siis kuidas see ohustab teisi? Ega ometi pole tegu nakkushaigusega? 

Normaalne heteroseksuaalne inimene ei pea tõestama oma heteroseksuaalsust sellega, et ta vihkab, kardab või jälestab homosid. 

12 Comments

Kooseluseadus ja homofoobia

11/1/2014

45 Comments

 
Picture
Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.


Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia. 
Picture

                            Seadusandlik praak


Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.


Picture
                            Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.


Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

Picture
                            Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii?
Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast. 

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige"). 

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde veel üht kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.



                            Homofoobia

Niisiis olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks antud valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

PictureOht traditsioonilisele abielule?!
Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi
ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.





45 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman